Antiikaja teater (0)

(kool) Antiikaja teater Referaat (nimi) (klass) (juhendaja) Tallinn 2009 2


Sisukord Sisukord................................................................................................................................................. Sissejuhatus......................................................................................................................................... 1. Teater Kreekas 1.1 Teatri teke....................................................................................................................... 1.2 Tragöödia ja komöödia................................................................................. 1.3 Lava....................................................................................................... 1.4 Näitlejad ja kostüümid......................... 1.5 Pealtvaatajad.................................................................................................... 2. Teater Roomas...................................................................................................................................9 Kokkuvõte.......................................................................................................................................... Kasutatud kirjandus.......................................................................................................................... 3


Sissejuhatus Mis on teater? Teater on mitmetähenduslik sõna. ● Teater (kreeka keelest theatron  "vaatemängupaik") on sõna-, muusika-, tantsulavastusi  esitav kunstiasutus, kus etendatakse näidendeid, oopereid, operette  ja ballette.    ● Teater on koht teatrietenduste  andmiseks - teatrihoone, kultuurimaja, tänav (tänavateater).  ● Teater on kunstiliik (lavakunst,  teatrikunst).    ● Teater on teesklus, tembutus;  vaatamisväärne sündmus. Näiteks: Teeskles - Ära mängi  teatrit!  Lollitas - Laps tegi niisama teatrit jne. 
  ● Teatrietendus sünnib näitekirjaniku, näitlejate, lavastaja ning kujundaja  (teatrikunstniku)  koostöös. Neil on rohkesti abilisi: valgustajad,  helitehnikud, rätsepad, riietajad, jumestajad 
ehk grimeerijad ja lavatöölised. (Vikipeedia: Teater) Näitekunsti   sugemeid   leidus   juba   loodusrahvaste   tavades:   näiteks   enne   jahile   minekut   korraldati maagilisi mänge, millega paluti jumalalt head saaki. Mänguõnn pidi tooma õnne ka tegelikku ellu. Aastatuhandete jooksul arenes sellistest kombetalitusest näitekunst. Eri rahvaid on see isesugune. Teater kui meelelahutusasutus tekkis Vana-Kreekas. Etendused toimusid amfiteatris. On teada, et 534 eKr korraldati esimene tragöödiate võistlus. Etendati ka komöödiaid. Kreeklasi jäljendasid roomlased: ka nemad hakkasid etendama näidendeid, sealhulgas palju kreeka omi. Roomas etendati areenil ka veriseid vaatemänge, trikke loomadega jms, millest on hiljem arenenud tsirkus. Teatri algusaeg jääb kaugesse minevikku ning on seotud usu tseremoonia teha.(Vikipeedia: Teater) Tragöödia ja komöödia maskid (allikas: google) 4


1. Teater Kreekas 1.1 Teatri teke Teatri alged sisaldusid juba rahvaloomingus, kus oli palju mängu ja dialoogi elemente. Üldlevinud arvamuse   kohaselt   on   teater   tekkinud   jumalate   kultusest   ja   sellega   kaasnenud   rituaalsetest toimingutest.   Peaaegu   iga   rahva   kommetes   on   olnud   tähtsal   kohal   miimiliste   laadi   laulud   ning tähenduslikud   tantsud,   mida   esitasid   preestrid   ja   teised   kultuseteenrid.   Praegu   võib   selliseid tseremooniaid näha loodusrahvastel; mõni muistsetest pidustustest pärit rituaal on tänini säilinud ka Lääne-Euroopa karnevali kommetes. (Nahkur, A.2005, lk 27) Teater   tänapäevases   mõttes   vajab   näitlejaid,   kes   etendavad   konflikti   sisaldavat   ja   dialoogina edasiantvat tegevust, ning vaatajaid, kes tegevuses ei osale, kuid on emotsionaalselt haaratud. Ilma selle kõigega võib toimuda küll religioosne vm tseremoonia, mitte aga teatrietendus.(Nahkur, A.2005, lk 27) Nüüdisaegne teater on alguse saanud atika ajajärgu Kreekast. Just siis astusid esmakordselt rahva ette näitlejad, et esitada vaatajatele tragöödiaid ja komöödiaid, ning etenduste jaoks rajati erilised ehitised- amfiteatrid. Nende teatrite varemeid on mitmel pool säilinud tänapäevani.(Nahkur, A.2005, lk 27) Allikas:google Teatri   sünd   Kreekas   ja   näitekirjanduse   kujunemine   iseseisvaks   kirjandusliigiks   on   seotud viljakusjumal Dionysose kultusega tema auks korraldatud riitustega, mille rongkäigud sisaldasid juba 5


näidendi elemente. Dionysos (Bakchos) on looduse loovate jõudude jumal. (pildil) Tema kehastuseks loeti taimi: puid, viinapuuvääti, või loomi: härga, hobust või sokku. Dionysose sümboliks oli fallos. Rongkäikudes   osalesid   Dionysose   mütoloogilisi   kaaslasi   saatüreid   -   soku   pea   ja   sabaga inimesekujulisi   metsavaime   kehastavad   mehed,   kes   käitusid   ülemeelikult   ja   laulsid   jumalale ülistuslaule – ditürambe. (Nahkur, A.2005, lk 27) Neist sokulauludest on nime saanud tragöödia (kr traigoidia: tragos – kits, sokk + o(i)de – laul). See arenes välja tavapärases jumalate austamiseks. Selles on oluline koht 5. sajandil, mil koorile lisandus näitleja,   kes   astus   kooriga   dialoogi.   Oletatakse,   et   kõige   varasemad   teatrietendused   olid   seotud jumalate   meeleheaks  sokuohvri   toomisega   või   siis  soku  kui   võitnud  koorile   ettenähtud  autasuga. Läänepärase teatri kodu on Antiik-Kreekas. Seal korraldati 2500 aastat tagasi viljakuse ja veinijumala auks pidustusi, mille kõrgpunkt oli 50-mehelise koori esitatud hümn Dionysosele.(KAA 1999,lk 24) Kultuslikest   stseenidest   täiemõõdulise   kreeka   tragöödiani   jõudmine   võttis   muidugi   aega.   Algul piirduti Dionysose austamise ja tema elu kujutamisega, hiljem lisandusid lood pool jumalatest ehk heerostest, kreeklaste legendaarsetest esivanematest. Dramaatilise pinge ning konflikti allikaks said nende head ja  halvad teod,  perekonnasuhted ning oma  vanemate  pattude  pärast kannatanud laste saatus.   Enamiku   kreeka   näidendite   sündmustik   oli   vaatajatele   tuttav,   sest   süžeed   rajanesid   rahva usundi-ja kultuuripärandil, neist osa tunti Homerose aegadest. Seoses Dionysose kultusega arenes, kui üks tema koostisosi, atika draama oma kolmes harus: tragöödia, komöödia ja saatürdraama.(Nahkur, A.2005, lk 28) Tragöödia   lähted   kajastasid   Dionysose   usundi   “kannatlikku”   külge   tema   kõlbelises ümbermõtestamise, komöödia oli seotud karnevali pärase küljega. Oma arenenud kujul eemaldusid need   mõlemad   žanrid   kaugele   rituaalse   mängu   vahetust   vormidest.   Mis   puutub   saatüridraamasse (saatürid – metsadeemonid, sarvede ja sabaga olendid, Dionysose kaaslased), siis see ei etendanud iseseisvat osa ja oli vaid lisandiks tragöödia etendusele.(Lill, A.2004, lk 77) Jumalateenistuse teatriks muutmise algatas 6. sajandil eKr poeet Thespis, kes olevat rännanud koos kooriga oma kodupaigast Ikariast Ateena poole suurel kraami vankril, millest sai teha improviseeritud lava. Teel liikus ta ühelt poolt teisele, kuni jõudis Ateenasse, kus võitis suurtel dionüüsiatel auhinna. Thespise   tähtis   uuendus   oli   see,   et   ta   astus   jumala   kehastajana   kooriga   dialoogi,   deklaameerides värsse.   Seega   oli   ta   esimene   näitejuht   kui   ka   esimene   näitleja.   Ning  ühtlasi   esimene,   kes   julges jumalat mängida.(Nahkur, A.2005, lk 29) Suured dionüüsiad,  mis leidsid aset märtsis-aprillis,  olid pidustused,  mille  käigus lavastati kolme päeva jooksul näidendeid kogu linnarahvale. Etendused toimusid võistlusena, võistlema lubati ainult uusi   näidendeid.   Omavahel   võistlesid   kolm   autorit,   igaüks   kolme   tragöödia   ja   ühe   koomilise 6


saatürdraamaga.(Nahkur, A.2005, lk 29) Sellistest tetraloogiates oli jantliku saatürdraama ülesanne leevendada tragöödiate ängistavat mõju. Komöödiavõistlusel nõuti igalt autorilt üht näidendit. Näidendeid hindas liisuga valitud žürii, kes määras I, II ja III võitja. Seejärel loositi igale luuletajale  esinäitleja ja patroon – jõukas kodanik, kes pidi kandma kõik lavastamiskulud. Peale teksti kirjutas autor etendusele ka muusika ja tantsulise osa, oli näitejuht ja näitleja ning harjutas kooriga. Hiljem võtsid asjatundjad töö üle.(Nahkur,A.2005, lk 29) 1.2 Tragöödia ja komöödia Tragöödia on lepitamatu konflikti ja traagilise lahendusega ülivõimas kurbmäng, mis olemise kõige tähtsamaid   küsimusi   nagu   inimesesuhe   jumalatesse,   vabadusse,   saatusesse,   süüsse,   vastutusse. Ajalooliselt võttes on kreeka tragöödia tähtsus laiem kui lihtsalt esteetilise elamuse pakkumine: seal antakse   pilt   sotsiaalsetest,   eetilistest   ja   psühholoogilistest   reaalidest,   hõlmates   kogu   seda vaimumaailma ja materiaalset ümbrust, mis tragöödiate loomise ajaga kaasas käis. Seetõttu on ka loomulik,   et   kreeka   tragöödia   on   üks   enim   uuritud   kirjandusžanre,   mille   olemuse   otsimisega tegeletakse pidevalt ja mille temaatika on jätkuvalt aktuaalne.(Lill, A.2004, lk 9) Klassikalised kreeka tragöödiad koosnevad järgmistest osadest: 1. proloog ehk situatsiooni selgitav dialoog .
2. parodos ehk kooride ilmumine.
3. episoodid, dialoogid, mis kirjutatud jambilises trimeetris ja asetatud kahe koorilaulu vahele; vastavad uusaegse tragöödia aktidele. 4. stasimonid, episoode eraldavad koorilaulud.
5. eksodos, viimane episood ja koori lahkumine. Tragöödia elementide hulka kuulus ka tava taga toimuvast teatamine, sest kõiki sündmusi, sh veriseid stseene, vaatajatele ei etendatud. Vanakreeka tragöödia oli sõnalis-muusikalis-tantsuline teos, sarnane tänapäeva ooperiga. Varane tragöödia käsitles aega ja paika kaunis vabalt, hiljem kulges tragöödia sündmustik ühel kohal ega ületanud kestuselt ühte päeva. Tragöödias esitatakse elust ja inimesest käsitlus, mis erineb tunduvalt igapäevasest tegelikkusest. Hästi loodud ja esitatud tragöödia vaatamine on   hingeliselt   vapustav   kogemus,   seal   kujutatud   kannatused   ja   kired   loovad   igapäevaelukõrvale teistsuguse   maailma,   kus   tegevused   ja   mõtted   erinevad   oma   haardelt,   ulatuselt   ja   intensiivsuselt sellest,   mida   tavaelus   kogetakse.   Tragöödiaparadoks   seisneb   selles,   et   seda,   mida   elavad   läbi tragöödiate kangelased, ei tahaks ilmselt keegi ise vabatahtlikult kogeda. (Nahkur,A.2005, lk 31) Silmapaistvamad tragöödiakirjanikud  osutasid  aga,  et  mõõdukus  ei  tarvitse  veel  õnne  ega  heaolu tagada, sest jumalaist seatu on palju keerulisem. Atika ajajärgu draamaloomingust on meieni jõudnud 7


kolme suure tragöödiakirjaniku – Aischylose (u. a. 525-456 eKr), Sophoklese (u. a. 496-406 eKr) ja Euripidese (u. a. 480-406 eKr) teoseid või nende osi. (Lill.A.2004,lk 13) Roomas, hoolimata näitekirjanike püüetest, piirdusid teatrietendused peamiselt rahva naerutamise ja lõbustamisega ega käsitlenud kreeka draama kombel olulisi maailmavaatelisi ja kõlbelisi probleeme. Et   sellised   näitemängud   haritumat   ja   nõudlikumat   publikut   ei   rahuldanud,   hakkas   osa   autoreid kirjutama näidendeid ainult lugemiseks.( Lill.A.2000, lk 245) Komöödia  on   naljamäng,   mis   naeruvääristab   inimlikke   nõrkusi   ja   pahesid,   paljastab   argielu pahupoolt, pakub huumori ja satiiri kaudu meelelahutust. Inimese kujutamisel kasutatakse koomilisi liialdusi, rõhutatakse tegelaskuju tüüpilisi jooni. Komöödias lahenevad konfliktid enamasti õnnelikult, erinevalt tragöödiast. (Nahkur,A.2005, lk 38) Kreeka   komöödia   sai   alguse   Dionysose   rongkäikude   falloselauludest,   väikestest   pilkelistest stseenidest ning nalja ja sõimulauludest, mida esitasid lustlikud talumeeste salgad (komöödia: komos – nokastanud meeste jõuk + o(i)de - laul). Pidutsejad liikusid rongkäigus mööda tänavat ja pilkasid vastutulijaid. Keelepruuk oli vaba, rõvetsemine ja erootilised naljad kuulusid asja juurde. Erilise pilke alla langesid võimukandjad. Nii sai alguse poliitiline satiir, eriti Atika demokraatlikus õukkonnas. Spartas seevastu arenes rohkem argieluaineline komöödia ehk koomiline jant.(Nahkur,A.2005, lk 38) Komöödia stseen Mõlemad komöödia peasuunad - poliitiline satiir ja koomiline jant - kohtusid Ateenas ja liitusid siin Vana-Attika   komöödiaks,   mida   tema   peamise   huviala   järgi   nimetatakse   üldiselt   poliitiliseks komöödiaks, kuigi kõrvalharuna esineb harvemini ka muinasjutuline komöödia, mis lõbustab meid oma naljaka fantastilisusega. Kahe eriilmelise suuna liitumine Vana-Attika komöödias kajastub küllalt 8


selgesti ka tema kompositsioonis. Poliitiline satiir, mis hilisemas väljakujunenud komöödias võtab enda alla esimese ning kaalukama osa komöödiast, vastavalt oma tekkimise loole vajas koori, koguni kahte koori ja kahte korüfee ost, kes algatasid vaidluse, mis vaheldus koorilauludega. Hilisemal ajal süüdistatavad   isikud   toodi   lavale   kahe   näitleja   näol,   kes   võtsid   vaidluse   ja   vastastikuse   sõneluse korüfaiostelt endi peale, kusjuures harilikult üks koor oma juhiga toetas üht, teine teist poolt. Nii tekib poliitilise   komöödia   tsentraalosa   -   koomiline   agoon,   vastavalt   traagilisele   agoonile   Euripidese draamades. (Nahkur, A.2005, lk 38) Komöödiavõistlus toimus esimest korda aastal 488 eKr. Komöödiate teemad võeti oma kaasajast, enamjaolt   kajastati   ühiskonna   elu   aktuaalseid   probleeme.   Karaktereid   ei   individualiseeritud, sündmustikku   kandsid   karikatuursed   tegelastüübid:   kiitlev   sõdur,   muiduleivasööja,   armunud noormees,   hetäär   -   haritud   ja   sotsiaalselt   tunnustatud   prostituut-,   veiderdaja,   purjus   vanaeit   jne. Komöödia süžee võis olla fantastiline - tegelikkuse seisukohalt võimatu sündmuste areng andis erilise koomilise efekti. Vana- attika komöödia struktuur kujuneb seega üldiselt järgmiseks: 1. proloog; 2. parodos; 3. agoon ehk peategelaste sõnasõda; 4. parabaas,   ürgselt   komöödia   lõpposa,   milles   kooriliikmed   heidavad   oma   seljast   koomilise kostüümi   ja   korüfaios   pöördub   poeedi   nimel   publiku   poole,   esitades   autori   vaateid mitmesuguste küsimuste kohta, kriipsutades alla tema teeneid ja kaitstes teda kallaletungide eest.   Pärast   parabaasi   algab   komöödia   teine   peaosa,   milles   kajastub   tema   kujunemine komöödia teisest peajuurest - koomilisest jandist. See teine peaosa sisaldab seega 5. rea episoode, üpris elavaid ning naljakaid, sageli üsna lühikesi ja üksteisega sümmeetrilisi stseene, mis tragöödia episoodide sarnaselt on lahutatud aeg- ajalt koorilauludega. Komöödia lõpeb; 6. eksodosega, näitlejate ja koori lahkumisega laulu ja tantsu saatel. Vana- attika komöödia peaesindajad on Kratinos (u. a. 520-422 eKr), Eupolis (u. a. 446-411 eKr) ja Aristophanes (u. a. 450- 438 eKr) . *Saatüridraama  oli   lõbus   näitemäng,   mille   peategelased   olid   Dionysose   saatjaskonda   kuuluvad saatürid.   Näitlejad   olid   endale   ette   pannud   paksud   kõhud   ja   külge   riputanud   hobusesabad   ning 9


Ateenas ka fallosed. Saatürite käitumist ja tegusid juhtisid söögiisu, janu ja himurus. Saatüridraama pärines   Peloponnesoselt.   Kui   tekib   oht,   et   tragöödia   ja   komöödia   õitseng   tõrjub   saatüridraama unustusse,   seostas   Pratinas,   tragöödiakirjanik   Peloponnesoselt,   saatüridraamade   tegevustiku kontrastipõhimõttel   oma   tragöödiate   ainega.   Ta   laskis   saatüridraamas   traagilisi   kangelasi,   eriti Heraklest,   paista   koomilisena.   Ta   uuendas  saatüridraama   ja   tõi   selle   ~   515  Ateenasse.   Tema   50 kaotsiläinud draamateosest (neist 32 saatüridraamat) on säilinud üks katkend. Pratinase mõjul hakati saatüridraamat   hilisemail   aegadel   tragöödiavõistlustel   esitama   tragöödiatriloogia   järel   neljanda draamana. Ainus täielikult säilinud saatüridraama on Euripidese “Kükloop”, pikki lõike on säilinud Aischylose “Kalameestest” ja Sophoklese “Otsijatest”. Saatüridraamade stseenid olid vaasimaalijate meelisaineid.(Lill.A. 2004, lk 248) 1.3 Lava Antiikteater (pildil) koosnes järgmistest osadest: 1. theatron, publiku asupaik. Kaljusse raiutud istmed kerkisid ülestikku vähehaaval laienevate kontsentriliste poolringide näol. Rõhtsate, veidi avaramate läbikäikude kaudu istmete vahel publiku vaateruum jagunes ridadeks, püstloodsete kaudu, mis hajusid kodarjalt alt üles, - kiiljaiks   löövideks;   esimesed   istmeread   olid   määratud   valitsejaile   ja   muile   tähtsamaile isikuile. Alguses olid seal ainult astmed, hiljem puupingid, veelgi hiljem kivist või marmorist istmed. 2. orchestra, koori asupaik keskel asetseva Dionysose ohvrialtariga; orchestrasse viis paremalt ja vasemalt poolt, publiku vaateruumi ja skene vahelt, kaks sissekäiku ehk parodost. 3. skene   (stseen,   lava),   tagaplaanile   asetsev   ehitis,   mis   piiras   seda   ruumala,   mida   me   nüüd nimetame   lavaks   ja   mida   antiikajal   täpsemalt   nimetati   proskenioniks   ehk   lavaesiseks. Proskenion   täitis   algul   nähtavasti   ainult   dekoratiivset   ülesannet,   olles   näitlejaile   sobivaks taustaks, kes esinesid esialgu selle ees, orchestras asetseva kooriga samal tasemel. Hiljem, kui koor kaotas oma tähtsuse, proskenion avardati ja nii muutus ta juba tõeliseks “näitelevaks” selle sõna meieaegses mõttes. Proskenioni tagapõhi kujutas tragöödias tavaliselt lossi, vasemal pool vaatlejaist oli välismaalaste, paremal pool orjade elamu. Skene taga oli näitlejate ja kooriliikmete rõivastumisruum. Kulisside aset täitsid   kolmetahulised   prismad,   mis   pöörlesid   püstloodseil   telgedel   ja   mille   tahud   olid   maalitud dekoratsioonidega.(Lill, A.2004, lk 276) Tehnilistest seadistest olgu nimetatud ekkyklema, mille abil publikule näidati seda, mis toimus maja sisemuses ( selle aparaadi konstruktsioon on meile lähemalt tundmatu )ja kõige keerukam lavamasin oli   tõsteseadeldis,   mille   abil   võis   jumala   taevast   maale   laskuda,   et   aidata   näidendi   tegelasi   ja 10


lahendada väljapääsmatu situatsioone (Rooma ajast alates tuntakse seda seadeldist ladinakeelse nim. Deus   ex   machina   -  ,,jumal   masinast”).   Peale   selle   kasutati   ratastega   poodiumit,   millel   asusid heliseadmed, nt kõuemürina imiteerimiseks. (Lill, A.2004, lk 82) Etendused   toimusid   lahtise   taeva   all,   selleks   ehitatud   hiigelsuurtes   teatrites,   mis   mahutasid mitukümmend tuhat vaatajat. Eesriiet kreeka teatris ei olnud, nii et lava oli kogu mängu ajal lahti; sellest siis antiikse tragöödia kolm kuulsat üksuse nõuet: 1) koha üksus, kogu sündmustik toimugu võimalikult ühes ja samas kohas; 2) aja üksus, kogu sündmustik kujuteldav toimuvat maksimaalselt ühe ööpäeva jooksul; 3) tegevuse üksus, kogu sündmustik arengu samast põhi ideest ja tegelaste samast põhikarakteristik. Muidugi ei täida kõik meile säilinud tragöödiad täielikult neid nõudeid, kuid ideaalidena   on   neil   olnud  kehtivus  ja   püsi   koguni   uusima   ajani   (vrd.   Näit.   Goethe   “Iphigenie”). (Lill,A.2004, lk 276) 11


Dionysose teatri rekonstruktsioon 1.4 Näitlejad ja kostüümid Naisosad täideti meesnäitlejate poolt. Komöödia koor koosnes 24 liikmest, näitlejaid oil 3, peale nende   muidugi   mitmesugused   tummtegelased   ja   saatjaskonnad,   kelle   arv   polnud   piiratud. Koorilauludes, milles esineb osalt dooria dialekti vorme, vastavad üksteisele stroofid ja antistroofid, mis sageli lõpevad epoodiga. Peale nende esineb pateetilisemais stseenis veel lüürilisi dialooge koori ja näitlejate vahel, mida nimetatakse kommosteks.(Lill,A.2004, lk 187) Koor koosnes Aischylose ajal 12- st, Sophoklesest peale 15- st liikmest, kellest üks (korüfaios ehk koorijuht) juhatas koori esinemise ajal ja teatavail juhtudel rääkis koori nimel.(Lill,A.2004, lk 146) Nii näitlejad kui ka koor kandsid uhkeid ja eredavärvilisi rõivaid; nende kasvu suurendati koturnide ehk paksude taldadega ja kõrgete kingadega jalanõude ja kõrgete parukate abil, hiljem kasutati ka kõrgeid peakatteid. Koturnide leiutus omistatakse Aischylosele. Suures vabaõhuteatris oli näitlejate pikkuse lisamine hädavajalik, et neid näeksid hästi viimastes ridades istujad. Komöödia näitlejate välimus oli pikka aega enam-vähem ühesugune. Tavaliselt kuulusid tema kostüümi koomiline mask, pehmed   sussid,   trikootaolised   ihuvärvi   püksid,   lühike   groteskselt   polsterdatud   tuunika   ning Aristophanese-aegsetest   komöödiatest   ka   suur   punane   tehisfallos.   Kreeka   tragöödiaetenduste kostüüme saame teada teatriteemaliselt vaasimaalidel.(Lill, A.2004, lk 148-149) 12


Kostüüme   täiendasid   maskid,   mis   võeti   kasutusele   juba   Thespise   ajal.   Näole   asetati   mask häälekõvendaja taolise suuavausega. Maskid kujutasid teatavaid kindlaid tüüpe, sest miimika, mida nüüd nii hinnatakse, polnud rakendatav antiikses teatris lava suure kauguse tõttu publikust. Need võimaldasid ühel näitlejal mängida mitut rolli ning kehastada ka naisi. Peale selle sai maski abi edasi anda tegelase vanust, ühiskondliku positsiooni, olulisi isiksuseomadusi, aga ka tema põhimeeleolu: viha, hirmu, või meeleheidet. Kuna näitleja nägu oli maski varjus ja lopsakas kostüüm piiras ka liigutusi, jäi tema peamiseks relvaks hääl. (Lill, A.2004, lk 165-166) 1.5 Pealtvaatajad Vaatajaskond   koosnes   Ateena   kõikide   ühiskonnakihtide   liikmetest.Pealtvaatajate   kohad   asetsesid tõusvalt poolringis ümber orkestra. Vaatajad jõid veini, hüüdsid näitlejatele vahele, loopisid näitlejaid, kelle mäng ei meeldinud, pähklitega. Suurte dionüüsiate ajal nägid pealtvaatajad nelja päeva jooksul mitte vähem kui 15 teatritükki, nende vahel olid ainult lühikesed pausid. Muretseti endale süüa ja juua ega lahkutud teatrist.(KAA 1999. lk 25) (pildil: teatripiletid) Alguses olid etendused pealtvaatajatele tasuta, kuid pisut hiljem(5.saj eKr) tuli nende eest maksta kaks obooli — vaestele andis raha riik etenduste fondist.(Lill, A.2004, lk 210) 13


Tragöödiaetendus   Kreekas   oli   koos   massiüritus,   korraga   nii   sotsiaalne   kui   ka   kunstiline   nähtus. Teatrisse tuli kokku tavaliselt üle 10 tuhande vaataja, järelikult pidi esitatav kaasa haarama suurt hulka inimesi ja olema neile huvitav. (Lill, A.2004, lk 210) Teatrid olid tohutu suured – näiteks Ateena teater mahutas 17 000, Megalopolise oma 44 000 vaatajat. Ateena riik andis teatri rendile eraisikule, kes pidi hoolitsema remondi eest.(Lill, A.2004, lk 276) 2. Teater Roomas Teater ei saavutanud Roomas sellist populaarsust ja taset nagu Kreekas. Kaua aega ei olnud Roomas ühtegi teatrihoonet. Etendusi korraldati foorumil, näidendid tõlgiti kreeka keelest ja kohandati Rooma oludele. Rooma teatrid erinesid kreeka omadest: nad ehitati mitte mäeküljele, vaid lauskmaale ja olid piiratud kõrge, kaunilt kujundatud kivimüüriga. Koori kadumisega orkestrat enam ei vajatud. Rooma teatrimaja   keskseks   kohaks   kõrge   lava,   mille   ees   pingiread,   taga   oli   aga   väljaehitatud   keerukas lavasein. Meie ajaarvamise 1 sajanditeks oli rooma teatreid kõikjal Itaalias, Hispaanias, Prantsusmaal. Publiku jaoks ehitati varikatused. Teatrid olid ilusad tühjad kestad, vaatajatele pakuti surevat kunsti. Ei saa võrrelda varasemate aegadega. Teatrites mängiti enamasti koomilisi nilbeid ja roppe miime ning   farsse,   sisuks   purjutamine,   ahnus,   abielurikkumine.   Kreekas   olid   näitlejateks   hea   mainega kodanikud, Roomas ei peetud neist enam lugu. Erinevalt kreeka teatrist pruugiti eesriiet, kuid ei kasutatud maske. Seega said vaatajad hästi jälgida näitlejate näoilmet. (Lill, A.2004, lk 210) Kreeka   komöödia   levis   Itaaliasse,   kus   tegi   läbi   märkimisväärsed   muutused   ja   inspireeris   rooma komöödia kaht peamist autorit Plautust (u. a 254–184 eKr), ning Terentiust (u. a. 190-159 eKr). Sealt võtsid nad oma süžeed ja mitmed põhitegelased, nagu äkkvihaga vanamehed, noored liiderdajad.(Lill, A.2004, lk 210) Plautuselt on säilinud 20 näidendit, põhiliselt ta tõlkis ja mugandas. Kirjutas komöödiaid nüüdseks kaduma läinud kreeka originaalide järgi, kandes tegevuse üle Rooma ja sobitades selle Rooma elu ja kommetega. Tegelased olid aredad tüübid: nende hulgas olid hooplev sõdur, ihnur, parasiit. Tema näidendid mõjuvad paremini mängides kui lugedes.(Lill, A.2004, lk 210) Originaalsem  ja tugevam  kirjanik  oli  Aafrikast  pärit  vabaks ostetud ori  Terentius.  Tal  oli  parem haridus. Säilinud on 6 komöödiat, mis sisaldavad vähem vihjeid kohalikele oludele. Süžeed ja dialoog on universaalsed.(Lill, A.2004, lk 210) 14


Kokkuvõte Kreeka ühiskonna õitseajastul (st juba VI.s.) kuulus teatrietendus koostusosana Dionysose kultusesse ja toimus eranditult pidustuste ajal, mis olid pühendatud sellele jumalale. Teater moodustas terviku koos templi ja suure vabaõhu altariga, mis oli pühendatud Dionysosele. Algupäraselt nimetati kallakut theatroniks   (“nägemise   paik”,   “theastai”   –   “vaatama”).   Lagedat   ala   kallakust   madalamal   kasutati orchestra-na   (“tantsimise   koht”,   “orcheisthai”   –   “tantsima   või   miimilisi   liigutusi   tegema”).   On säilinud Ateena Dionysose teatri varemed. Ateena teatri vanim orkestra kujutas endast ümmargust tasaseks   tambitud   24-meetrise   läbimõõduga   väljakut   kahe   külgsissekäiguga   (“parodoi”):   nendest läksid läbi vaatlejad, seejärel tuli sisse koor ja näitlejad. Kui keegi astus lavale (orkestrale) paremast sissekäigust, tähendas see, et tegelane tuleb linnast või sadamast, kui ta tuli vasakust, siis oli tegelane saabumas kaugemalt maalt. Keset orkestrat asetses Dionysose altar. Mitmesugustes osades esineva näitleja sissetoomisega tekkis vajadus ümberriietumisruumi järele. See ruum – nn skeene (“telk”) oli ajutist laadi ja asetses algul väljaspool publiku vaatevälja; varsti hakati teda ehitama orkestra taha ja kunstiliselt   kujundama   dekoratiivseks   taustaks   mängu   jaoks.   Skeene   kujutas   nüüd   hoone,   kõige sagedamini lossi või templi fassaadi, mille seinte ees arenes tegevus (kreeka draamas ei toimu tegevus iial majas). Tema ette ehitati sammastik (proskeenion); sammaste vahele pandi maalitud laudu, mis olid   nagu   leppedekoratsioonideks:   nendel   kujutati   midagi,   mis   meenutas   näidendi   miljööd. Pärastpoole   muutusid   skeene   ja   proskeenionid   kiviehitisteks,   küljepealsete   juurdeehitistega   – paraskeenionidega. Kuid draama õitseajal võttis koor otseselt osa tegevusest ja näitlejatel tuli näidendi käigus   sageli   suhelda   kooriga.   Seetõttu   võib   arvata,   et   V   sajandil   mängisid   näitlejad   orkestral proskeenioni ees, kooriga ühisel tasapinnal või õige vähe kõrgemal. Osalised  esinesid  maskides,  mis  katsid nägu ja  pead.   Maski   abil  –  värvusega,   lauba  ja  kulmude ilmega, juuste kuju ja värvusega – sai ära märkida kujutatava isiku soo, vanuse, ühiskondliku asendi, kõlbelised omadused, hingelise seisundi. Tänu maskile võis näitleja ühe näidendi kestel hõlpsasti esineda   mitmes  osas.   Mask  tegi   näo  liikumatuks  ja   välistas  miimika,   mida   kauguse   tõttu  poleks suurem osa pealtvaatajaid saanudki jälgida. Miimika puudumist kompenseerisid näitleja mitmekesised ning väljendusrikkad liigutused ja teksti esitamise oskus. Näitlejate riietus oli draama eri zhanrides erinev. Tragöödias esineti pikas pidulikus rüüs, kõrge peakattega ja kõrgete taldadega jalatseis, nn koturnides. Komöödias ja saatüridraamas pidid näitlejate ülikonnad ja maskid publikud lõbustama ja naerma   ajama   ja   olid   seetõttu   eriti   veidrad   ning   kohmakad.   Näitlejaiks   võisid   olla   ainult   vabad kodanikud ja mehed. Sissepääs teatrisse oli maksuline. 15


Kasutatud kirjandus 1. KAA 1999. Klassikalise aja Ateena. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus. 2. Lill, A.2004. Tragöödia leksikon. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus 3. Nahkur, A.2005. Antiigist renessansini. Gümnaasiumiõpik. Tallinn: Koolibri 4. Teater- http://et.wikipedia.org/wiki/Teater 16