Kui palju inimese elus sõltub tema tahtest kui palju jumalaist?

Vastus leiad õppematerjalist: VANAKREEKA TEATER

Milline on rahva ja võimu riigi ja sugukonna vahekord?

Vastus leiad õppematerjalist: VANAKREEKA TEATER

VANAKREEKA TEATER (0)

Kultuur-Kunst - Kultuur

1 Hindamata

Esitatud küsimused

Kui palju inimese elus sõltub tema tahtest kui palju jumalaist?
Milline on rahva ja võimu riigi ja sugukonna vahekord?

12
VANAKREEKA TEATER
V sajand eKr oli Antiik-Kreeka ühiskonna õitseaeg. Sel perioodil kujunes Atika maakonna ja selle pealinna Ateena osa kogu Kreeka kultuurielus niivõrd oluliseks, et kogu ajajärk (V-IV sajand) nimetati kirjandusloos atika ajajärguks. Juhtivaks kirjandusliigiks sai
DRAAMA – kreeka keeles ’tegevus’ – kirjandusliik, milles sündmustest jutustamine asendus nende näitliku esitamisega ning kuulaja vaatajaga.

Antiikteatris tähendas draama tegevuse kujutamise viisi. Neid oli kaks: traagiline ja koomiline . Mõlema algus oli seotud rituaalidega, mis ajapikku muutusid vaatemängulisemaks ning meelelahutuslikumaks.

Rahvaste kommetes on ikka olnud tähtsal kohal jäljendavad, miimilist laadi mängud, kuna tegevuse imiteerimine pidi kaasa aitama selle õnnestumisele. Taoliste mängude iseloomulikuks jooneks oli maskeerimine, jumala või looma maski kandmine, sest maski kandev inimene lootis saada selle olendi omadused, keda mask kujutas.

Tähtsaim roll antiikdraama kujunemisel oli Dionysose kultusel. Märtsis-aprillis korraldati suured dionüüsiad, veinijumala auks peetud pidustused. Tõrvikute valgel toimetati öiseid riitusi ning söödi ja joodi ohjeldamatult, kuna see pidi tagama viljasaagi ning loomade sigivuse. Pidustustel laulis 50-meheline koor (viis meest igast Atika kümnest hõimust) Dionysose altari ümber jumalale ditürambe ehk ülistuslaule, lauljad riietusid sokkudeks, et kehastada ulakaid ja purjus saatüreid. Kehastati ka menaade (Dionysose naissoost austajad, enamasti purjus) ja Dionysose õpetajat Seleeni (kiilaspeaga vanameest, kes armastas eesli seljas sõita, kah purjus). Kõige ees, viinamarjadega ehitud vankris istus Dionysos , käes viinamarjaväätidega ehitud kepp – türsos.

Dionysos – looduse loovate jõudude jumal, veini- viinamarja- ja joobumusejumal, viljakusejumal ; Dionysos kehastas instinkte, tundeid, intuitsiooni, tema vastandiks peeti päikese- ja kunstidejumalat Apollonit, kes kehastas mõistust, teadvust ja intellekti.

Kreekasse levis Dionysose kultus Lähis-Idast. Enne Ateena suuri dionüüsiaid peeti südatalvel küladionüüsiaid, kus külavanem oli koorijuhiks.

Ditüramb sai kunstilise koorilüürika vormi.

Kreeka varased teatrid olid ehitatud templi lähedale (n. Delfi teater). Preestrite asemel hakkasid riitusi läbi viima mehed, kes olid pigem näitlejad kui jumalasulased. Oldi küll teadlikud näitemängu religioossest tähendusest, kuid seda hakati hindama kui kunsti ja lõpuks kui meelelahutust. Kogudus muutus ajapikku publikuks.

Ditürambi teemadering hakkas vähehaaval laienema. Kui algselt austati vaid Dionysost ja kujutati tema tegemisi, siis hiljem lisati juurde heeroste lugusid , kogu mütoloogiast tuttavat ainest.

Kuna nii kangelased kui jumalad olid üpris vastuolulised, on see hea materjal dramaatilise pinge ja konflikti loomiseks.

Kõigi kreeka näidendite sündmustik oli publikule hästi teada. Seetõttu ei vaadatud teatris mitte uudset lugu, vaid seda, kuidas draamakirjanik tuntud lugu oli interpreteerinud ning kuidas mängisid näitlejad ja laulis-tantsis koor. Tuldi kaasa elama, puhastuma ( katarsis ).

Antiikdraama žanrid on tragöödia (kr tragos ’sokk’ ja ode ’laul’, sõna tuleb küladionüüsiast, kus esimesel päeval ohverdati sokk või anti see viimasel päeval auhinnaks) ja komöödia (kr komos ’meestesalgad’).
TRAGÖÖDIA

Sündis VI sajandil, mil poeet , näitleja ja lavastaja Thespis lisas Ateenas 534. a. Suurte Dionüüsiate puhul kooriettekandeile näitleja (tema ise see austatava jumala või kangelasena oligi – see oli erakordne ka seetõttu, et esimesena pühitsemata inimestest söandas ta jumalat kehastada), kes astus koorijuhiga (korüfee) dialoogi ning tõi nõnda esinemisse dramaturgilise elemendi. Esimene tragöödia oli sündinud! Thespise nimi sai näitlemise sünonüümiks: Thespise kunst ; Thespise rüü tähendas teatrikostüümi.

Seega oli draama esialgu koorimeelika haru. Ka Thespis alustas ditürambilise koori juhina .

Edaspidi draamaelementide osa aina kasvas, koorilaulu ülev-pidulikest elementidest kujunes TRAGÖÖDIA ( ehkki algselt võis tragöödia olla ka lõbusasisuline), lõbusamad laulud arenesid aga KOMÖÖDIAKS.

V sajandil pidi näitekirjanik Phrynichos trahvi maksma, kui tema kirjutatud tragöödia oli publiku nutma ajanud, sest ta oli lõbusa jandi ära rikkunud.

Ikka V sajandil muutus tragöödia selleks, mis ta praegu on. Ainevaldkond laienes kogu mütoloogiale ning kangelaste vooruste ja vägitegude kõrval hakati rõhutama ka inimelu kannatuslikku külge.

Tragöödiate kõrvale tuli IV sajandil lõbus ja ropp SAATÜRDRAAMA. Sellest žanrist on vähe teada, kuid tõenäoliselt kommenteeris see nilbelt ja koomiliselt tragöödiate peateemat.

Tragöödia erines koorilüürikast eelkõige selle poolest, et selles osales näitleja, kes kooriga repliike vahetas, koorile lava taga toimunud sündmustest teadustas ning eri isikuid kehastas. Niisugust esinäitlejat nimetati protagonistiks.

Koor oli tragöödia süžeele vastav isikute rühm. Koor esitas oma osa lauldes, näitleja deklameeris.

Tragöödia arenedes koori osa väheneb, näitleja osakaal suureneb ning näitlejaid tuleb juurde. Teise näitleja olevat tragöödiasse toonud Aischylos ning kolmanda Sophokles . Koor jääb antiiktragöödias siiski püsima ning selle laulud jaotavad tragöödia osadeks :

Tragöödia algab proloogiga – tegevuse sissejuhatus, mille esitavad näitlejad.
Sellele järgneb parodos – avalaul, mille esitab lavale saabuv koor.
Järgnevad episoodid -- näitlejate kõnelised dialoogid omavahel või kooriga (enam-vähem nagu praegu vaatused), mis vahelduvad kooripartiidega. Vahel laulab näitleja ühes kooriga – enamasti traditsioonilisi nutulaule.
Stasimonid – koorilaulud episoodide vahel
Kommos – näitleja ning koori vaheline lauldav osa.
Etenduse lõpetab viimane episood ja koori lahkumine – eksodos (kr exodos ’väljaminek’).

Aristotelese järgi („ Poeetika “) pidi tragöödia kaastunde ja hirmu kaudu tekitama katarsise (kr katharsis ’puhastus’), s.t vaataja vabaneb erutusest, tema hing puhastub, tunded õilistuvad.

Kuna antiikteatris etendusel vaheaegu polnud ning koor kohalt ei lahkunud, kujunes loogiliselt välja nii, et tragöödia tegevus pidi toimuma ühe päeva jooksul ja samas kohas. 16. sajandil hakati seda põhimõtet nimetama aja- ning kohaühtsuseks. Aristoteles rääkis ka tegevusühtsusest, eelistades niiviisi ülesehitatud draamasid episoodilistele.

Vanakreeka draama kirjutati värssides. Dialoogides kasutati jambilist trimeetrit, mis koosnes kolmest meetrumist, igaühes kaks jambi: υ — υ — υ — υ — υ — υ —
Vahel asendati värsi algupoolel lühike silp pikaga ja pikk kahe lühikesega.

Teatris esinemine oli prestiižne ning näitleja seisus auväärne, sest teatrietendusi käsitati osana riiklikust kultusest. Näitlejaiks võisid olla vaid vabad kodanikud ning neile anti teiste kodanikega võrreldes eesõigusi, näiteks vabastati maksudest. Näitlejaile maksis palka riik.

IV sajandil, kui asutati rohkesti teatreid , kasvas ka kutseliste näitlejate arv ning loodi isegi kutseorganisatsioone – nn Dionysose meistrite ühinguid.

Ateena suured dionüüsiad kestsid kokku kuus päeva, neist kolm viimast olid pühendatud draamaetendustele, toimusid võistlused. Ettevalmistused algasid ligi 10 kuud varem. Võistelda soovivad luuletajad esitasid oma tööd ametnikele, kes esitatavad näidendid välja valisid. Võistlema valitud luuletajaile määrati loosiga esinäitleja ning koreeg.

Võistles kolm poeeti , igal päeval üks, kolm koreegi (finantseerijat) ja kolm protagonisti.
Iga autor esines nelja teosega: kolmest tragöödiast koosneva triloogia ning neile lisanduva ühe saatürdraamaga (kõik 4 kokku moodustasid tetraloogia ). Viimase puhul oli koor kostümeeritud saatürideks.
Võistlustel osaleja pidi lisaks tekstile looma ka muusika ja määrama lavalise liikumise, olema ise lavastajaks ning esialgu ka näitlejaks.
Võistlema lubati vaid uusi näidendeid ning need olid mõeldud ühekordseks esitamiseks .
Kümneliikmeline žürii valiti erilisest kodanike nimestikust liisuga . Žürii otsustas teoste kvaliteedi üle ning määras 1., 2. ja 3. koha, kusjuures kolmandat kohta tõlgendati kui läbikukkumist.
Auhinnaks oli honorar ja seda said kõigi kohtade omanikud.
Etendusi finantseeris keegi rikas kodanik – koreeg – ja see oli ühiskondlik kohustus.
Vaatajaiks pääses kogu vaba elanikkond.
Teatripaik anti rendile eraettevõtjale, kes pidi hoolitsema selle remondi ja korrashoiu eest. Seetõttu müüdi etendustele ka pileteid, kuid vaesemad said nende ostmiseks riigikassast toetust.

Teatrietendused toimusid päevavalgel lahtise taeva all.

Teatrid olid mõõtmetelt hiiglaslikud (arvestatud umbes 20 000 inimesele), sest sinna pidid mahtuma kõik pidustustest osavõtjad.

Teatri ehitus:

peamine osa oli kahe küljesissekäiguga orkestra , ringikujuline tantsuväljak, mida kasutas tantsiv koor.
Keset orkestrat paiknes Dionysose altar .
Orkestra taga oli telk näitlejate ümberriietumiseks, s.t maskide vahetamiseks – skeene (kr skene , millest tuleb sõna „ stseen “). Hiljem ehitati püsiv skeene, mis oli ka dekoratsiooniks (enamasti lossi või templi fassaad ).
Skeene ette ehitati sammastik , proskeenion, mis kujundati samuti dekoratsiooniks.
Näitlejad esinesid arvatavasti orkestral proskeenioni ees, hiljem ehitati neile samale kohale alaline mängukoht.
Pealtvaatajate kohad (kr theatron, ’vaatamispaik’, siit tuleb sõna „teater“, mis on hakanud tähistama kogu teatriruumi) asetsesid tõusvate astangutena poolringis orkestra ümber. Selleks ehitati teatrid sobivale maastikule, järsaku jalamile.

Lavatehnika oli primitiivne . Lava taga toimuvast tavaliselt lihtsalt jutustati. Mõnikord näidati maja sees toimuvat tegevust erilise ratastel platvormi abil, mis veeretati ühes sellel asuvate näitlejate või nukkudega skeene uksest välja ja pärast uuesti sisse. Oli olemas ka kõuemürinat imiteeriv seade. Tegelaste, näiteks jumalate tõstmiseks oli olemas umbes tõstekraanataoline nn masin. Selle agregaadiga on seotud antiikteatris levinud lavastusvõtte nimetus Deus ex machina (ld ’jumal masinast’), mis tähendas jumala ootamatut lavaleilmumist sellesama tõstuki abil.

Deus ex machina lahendas harilikult tragöödiate konflikti ja otsustas kangelase saatuse . Väljendit kasutatakse ülekantud tähenduses tänapäevalgi: keerulise olukorra ootamatu, ebaloomulik lahendus.

Osalised esinesid maskides, mis näitasid kujutatava isiku sugu, vanust , kõlbelisi omadusi, ühiskondlikku ja hingeseisundit. Mask võimaldas samal näitlejal kergesti mitmes osas esineda. Miimikat, mida kaugelt vaatajad nagunii poleks näinud, asendasid kehaliigutused.

Näitlejatel olid jalas koturnid, platvormjalanõud, mis võimaldasid kaugemale paista, seljas pikk pidulik rüü kitoon ja peas kõrge peakate .
Komöödia ja saatürdraama maskid ning rõivad olid veidrad ja kohmakad.

Kõiki osi, ka naiste omi, esitasid mehed.
traagiline – Aristotelese „Poeetika“ järgi on traagilise eelduseks paatos – läbielatud kannatus; kannatusi põhjustav tegu – selleks saab olla inimlikul küündimatusel põhinev eksimus, kuid see ei tohi olla alatu kuritegu, vaid niisugune, et kannatused tunduksid põhjendatud ja siiski teenimatud; ebatavaline, kuid mitte üleinimlik karakter – kangelane peab olema keskmisele inimesele mõistetav, temaga peab saama samastuda, et ärkaks kaastunne ja, kui vaja, ka hirm. Traagilise käsitlus saavutab eesmärgi, kui ta vapustab – tekib katarsis.
Näitekunstis näeb Aristoteles elu jäljendamist – mimesis. Jäljendamise abil tekitavadki näitlejad hirmu ja kaastunde elamuse, katarsise (puhastus, lahendus, teeb meele lahedaks).
KOMÖÖDIA

leidis tunnustuse tunduvalt hiljem kui tragöödia (viimane 534 eKr). Komöödiavõistlusi hakati suurtel dionüüsiatel korraldama u. 488-486. a eKr, iga autor pidi esitama ühe teose.

Kuidas žanr täpselt tekkis, pole teada, kuid Aristotelese andmeil sai asi alguse Dionysose auks korraldatavaist rongkäikudest – pidutsejad liikusid tänavail maskeeritud või määritud nägudega, pilkasid vastutulijaid, etendasid väikesi pilkelisi stseene, laulsid nalja - ja sõimulaule. Niisiis on algus sarnane jambiga.
Komöödia – ‘koomose laul’; komos – purjus meeste jõuk, mis pärast joomingut tänaval liikus ning pilke-, kiidu - ja armulaule laulis.

Komöödias on koomoseks koor, kes on riietatud kellekski või millekski eriliseks: konnadeks, herilasteks, pilvedeks jne. Eeskätt koor annabki edasi autori satiiri .

Peale koori olid laval veel kolm näitlejat, lisaks neile tummtegelased ja saatjaskond.

Näitleja välimus: groteskselt polsterdatud lühike tuunika, paks istmik , karikatuurne mask. Jalas pehmed sussid (socci), trikootaolised ihuvärvi püksid , Aristophanese-aegses komöödias ka suur punane fallos. Tegelaskujud pole tavaliselt individualiseeritud, vaid üldistatud karikatuurid .

Lisaks koomilisele põhiideele lisasid komöödias nalja veel anekdootlikud stseenid näitlejatega. Väga palju etenduse edust sõltus näitlejate leidlikkusest.

Komöödiale on omane kas

poliitiline teravus – see on üks VANA-ATIKA komöödia peamisi tunnuseid; seejuures on autoril vaba voli pilgata ja mõnitada keda tahes, nimetades pilatavaid läbipaistvate hüüdnimede või suisa pärisnimedega (levinud Atikas, kuna seal oli demokraatia ja sõnavabadus), kujunes pilkeliseks, karikeerivaks ja mõnitavaks žanriks;
olustikulisus – sellisel juhul on tegemist lihtsalt koomilise jandiga (levinud Spartas, kus võimukandjaid pilgata ei saanud) või
mütoloogilisus — sel juhul parodeeriti müüte.

Igal juhul kujutati kaasaega ja kajastati aktuaalseid teemasid .

Komöödia süžee oli enamasti fantastilist laadi. Tegevuse ebatõepära lõi koomilise efekti. Sellele aitas kaasa ka näitlejate otsene pöördumine vaatajate poole –illusiooni lõhkumine.

Keelekasutus oli vaba, ropendati, tehti kahemõttelisi ning sageli erootilisi nalju. Tänapäeval ei saaks ükski kirjanik endale lubada niisugust sõnavabadust ja roppusi, kui võib leida Aristophanese teoseis.

Vana-atika komöödiale järgnes nn KESKMINE komöödia, milles koori roll oli taandunud: nad laulsid vaid vahelaule, mis polnud enam üldse tegevusega seotud. Poliitilist satiiri asendas olustikuline või muinasjutuline aines, müütide parodeerimine , filosoofia ja kirjanduse kriitika.

Sitsiilias arenes välja MIIM – lühike stseen igapäevasest elust monoloogi või dialoogi vormis, mida kanti ette tänaval või koduses miljöös, improviseerides. Miim loodi proosavormis ja oli üpris naturalistliku stiiliga.

Hellenismiaja UUSATIKA komöödias (u 336-250), mis toetus tugevast Euripidese tragöödiale, domineeris olustikuline laad.

Sitsiilia komöödiast võeti üle stereotüüpsed karakterid (tüüpmaskid), näiteks kiitlev sõdur, parasiit , kokk, hetäär, armunud noormees, ihnus vanamehest isa, purjus vanaeit, osav ja petis ori, õpetatud petis.
Kujunesid välja ka stereotüüpsed süžeed: hüljatud laps, kes hiljem mingite tunnuste järgi ära tuntakse; pimedas võrgutatud tütarlaps, kelle võrgutajaks osutub hiljem tema noor abikaasa; surnuks peetud kangelase kojutulek jne.
Sündmustiku aluseks on harilikult armulugu. Sellega kaasnevad äravahetamised ja jälletundmised.
Jämekoomikat ega satiiri polnud, piirduti pehme huumori ja farsistseenidega. ( farss – olustikuline jant , naljamäng)

Komöödia osad:

proloog
parodos – avalaul;
agoon — peategelaste sõnasõda. Vaieldakse aktuaalsel poliitilisel , ühiskondlikul teemal;
parabaas – kasutati vaid komöödias: koor võtab keset näidendit maskid ära ja pöördub otse publiku poole, loobub lavalisest tinglikkusest ja tegevusest. Pöördumise sisu pole näidendi tegevusega otseselt seotud: autor selgitab oma teost, sarjab oma vastaseid, manitseb publikut jne;
episoodilised stseenid – olustikulised farsilikud, jantlikud stseenid;
eksodos.

koomiline – Aristotelese nägemus puudub, kuna „Poeetika“ teine osa, mis käsitles komöödiat, on kaduma läinud. Koomilise kohta leidub vaid vihjeid. Koomiline põhineb moonutatul, inetul, halval ja siivutul, kuni need jäävad mõõdukaks ja süütuks, ei vii seetõttu raskete kuritegudeni ega too kaasa valusaid õnnetusi. Tõsine kannatus ja hukk on koomilisele võõrad. Naerus koomilise üle põimuvad harmooniliselt nauding ja vastumeelsus; pilamine pakub lõbu, võimaldab puhkust ja lõõgastust.

KOMÖÖDIAKIRJANIKUD
ARISTOPHANES
(u 446-385)

oli ainuke Ateena komöödiakirjanik, kellelt on säilinud terviklikke näidendeid, teistelt on vaid katkendeid.

Nagu Shakespeare näib Aristophanes kasutavat teiste kirjanikega sarnaseid ideid- motiive -teemasid.

Paljud komöödiad on tihedalt seotud oma aja poliitiliste ja ühiskondlike sündmustega, mis teeb nad tänapäeval raskesti tõlgitavaks ja mõistetavaks.

Tema komöödiad olid frivoolsed, päevakajalised ja mitmetähenduslikud.

Aristophanese 44 teadaolevast komöödiast on meieni säilinud 11, millest paljud on pealkirjastatud selle järgi, mida kujutas koor – „ Ratsanikud “, „ Herilased “, „ Pilved “, „ Linnud “, „Konnad“.
Seisukohad:

Armastab rahu ja mõistab hukka agressiivse välispoliitika .

Parasjagu oli käimas Peloponnesose sõda – Sparta ja Ateena vahel 431-404; sai alguse Sparta liitlase Korintose ja Ateena kaubanduslikust konkurentsist tulenenud konfliktist. Ateena sai lüüa nii maal kui merel ning pidi nälja pärast lõpuks piirajatele alla andma. Sellest sõjast sai alguse Kreeka poliste langus.

Taunib uuemaid ideid, eelistab alalhoidlikkust.
Hinnatavamad teosed:
„Ratsanikud“ – puhtpoliitiline komöödia Peloponnesose sõja iga hinna eest jätkamise vastu. Komöödia peategelane on poolkurt vanamees Demos (kr ’rahvas’), keda eksitavad sõjapartei juhid, eriti Kleon.
„Pilved“ – naeruvääristab Sokratest , kes tema arvates levitas kõiki kaasaegseid hukutavaid ideid.
„Konnad“ – siingi pilkab Aristophanes moodsaid vaateid, kuid seekord mitte filosoofias, vaid kirjanduses.
Aischylos, Sophokles ja Euripides on surnud ning Dionysos tragöödia tuleviku pärast väga mures. Ta läheb allilma, et mõni poeetidest surma kütkeist vabastada. Valik kõigub Aischylose ja Euripidese vahel. Pärast sõnasõda selgub , et Aischylos seisab konkurendist võrratult kõrgemal.
„Linnud“ – ainuke antiikajast säilinud muinasjutuline komöödia.
Rajatakse linduderiik Pilvekägula, kus sunnitakse alistuma nii jumalad kui inimesed. Selle teevad teoks kaks linnaelust tüdinud Ateena noormeest, kes saavad selle omapärase riigi valitsejaiks. Maapealsed tülisepitsejad kihutatakse kepihoopidega minema. Jumalatega sõlmitakse soodsail tingimusil leping ja isegi Zeus on sunnitud loobuma oma valitsusvõimust maailma üle.
UUSATIKA KOMÖÖDIA kuulsaim autor oli MENANDROS (u. 342 – 292), kes oli tohutult populaarne . Osaliselt on säilinud viis tema komöödiat, näiteks „Pahurdaja“. Ta kujutas eeskätt linnaelu koomilisi situatsioone.
Nii tema kui PHILEMONI töid tunti esialgu vaid rooma komöödiameistrite Plautuse ja Terentiuse töötluste kaudu, mida omakorda võtsid eeskujuks hilisema aja euroopa draamakirjanikud.
V sajandi kolm suurimat trgöödiakirjanikku olid AISCHYLOS, SOPHOKLES ja EURIPIDES.

AISCHYLOS (525-456)
oli neist vanim. Tema looming jääb Ateena demokraatia tekkimise ja õitseaega. A pärines aristokraatia hulgast. Ta võttis osa poliitilisest elust ning Kreeka-Pärsia sõdadest, osales Maratoni (490), Salamise (480) ja Plataia (479) lahingus.
Draamavõistlustel tuli ta kolmeteistkümnel korral võitjaks. A olevat kirjutanud 90 draamateost, millest tervenisti on säilinud 6: „Palujannad“, „Pärslased“, „ Seitse Teeba vastu“, triloogia „Oresteia“. Enamikust kaotsiläinud tragöödiaist on teada pealkirjad ja mõningad fragmendid.
Aischylose žanriuuendused:

tõi lavale teise näitleja (hiljem Sophoklese eeskujul ka kolmanda),

vähendas kooripartiid, ehkki koori osakaal jäi tema näidendeis veel küllaltki suureks, koor vähenes 50 liikmelt 12-le;

suurendas näitlejate dialoogi osa.

Tragöödia hakkas muutuma koorilüürikast draamaks.
Maailmapilt:

Aischylos uskus kindlalt harmoonilisse ja stabiilsesse maailma, milles küll aeg-ajalt toimub traagilisi konflikte, kuid mille harmoonia jumalate tahtel taastub , kui inimesed on oma kannatused läbi elanud.

A arvates on kõik maailmas toimuv jumalate kontrolli all ja tänu sellele valitseb maailmas õigus.

Ehkki jumalate roll inimese elus on suur, vastutab inimene ise oma vabalt valitud käitumise eest.

Aischylose meelest peab inimene allutama oma tahte riigi (polise) omale.

Inimene on vaid lüli ajaloos, riigis, suguvõsas.
Teemad:
Kõik tragöödiad, kui „Pärslased“ välja arvata, on kirjutatud mütoloogilistel süžeedel, ehkki käsitletavad probleemid on kaasaegsed:

kui palju inimese elus sõltub tema tahtest, kui palju jumalaist? (ettemääratuse ja teadliku valiku vahekord );
milline on rahva ja võimu, riigi ja sugukonna vahekord?

Võtted ja kangelased:

A kasutab teoseis üleloomulikke kujusid , nähtusi – varjud , unenäod --, kuid kujutab inimsaatust ja kannatusi.
Tema kangelased on lihtsad, üldistatud, võimsad. Inimese käitumist põhjendab kõrgemate jõudude mõjuga, inimene on sageli jumalate kokkupõrke objekt.
Konflikt oli A arvates tragöödias paratamatu.

Struktuur:
Tragöödia koondub ühe situatsiooni või sündmuse ümber, mis peab vaatajat vapustama (katarsis).
Keel:
rikas, mitmekesine sõnavara, originaalsed kujundid, metafoorid ; pidulik, ülev, paatoslik stiil.
„Pärslased“ on ainuke antiikajast säilinud tragöödia, mille ainestik pole mütoloogiline. Teose teemaks on Pärsia kuninga Xerxese sõjakäik Kreeka vastu, täpsemalt Salamise lahing, mida A kujutab pärslaste silme läbi, kes lahingu kaotasid. Aischylos ülistab Ateena demokraatiat, kreeklaste patriotismi ja vabadusearmastust, kreeklaste võit on otsekui valguse võit pimeduse üle. Ometi suudab Aischylos ka pärslastele kaasa tunda, kuna nende kannatustes on süüdi nende valitseja Xerxese ülbus.
„Palujannad“ – abieluteema: kas vägivaldne või armastusabielu?
„Seitse Teeba vastu“ – Teeba müütidest. Laiose suguvõsa needus. Laiose poja Oidipuse poegade Eteoklese ja Polyneikese vastasseis – kes jääb Teeba kuningaks. Peategelane Eteokles on esimene tõeline tragöödiakarakter. Esimest korda on näitlejapartiid kooriga võrreldes ülekaalus.
„Oresteia“ – ainus antiikajast säilinud triloogia, lavastati 458. a. Kasutas Sophoklese eeskujul kolmandat näitlejat. Ka siin on teemaks suguvõsa traagiline saatus: Mükeene valitseja Atreuse järglastel lasuv pärilik veresüü.
Atreuse perekonna pani needuse alla Hermese poeg. Atreuse isa Pelops oli põhjustanud Hermese poja Myrtilose surma. Hermes sokutas Atreuse lammaste hulka kuldse jäära. Atreus läks selle pärast oma vendade Thyestese ja Chrysipposega riidu. Atreus ja Thyestes tapsid kolmanda venna, seejärel võrgutas Thyestes Atreuse naise Aerope. Atreus tappis Aerope ja saatis Thyestese pagendusse. Justkui leppimise märgiks korraldatud pidusöögil pakkus Atreus vennale Thyestesele tolle enda laste liha ning pärast söömist ütles talle, millest roog oli valmistatud. Võib-olla tappis Thyestese ainuke ellujäänud poeg Aigisthos Atreuse. Aigisthosest sai igal juhul Klytaimestra armuke, kelle abikaasa Agamemnon oli Atreuse vanim poeg ja tema järglane Mükeene kuningatroonil. Needus lõppeb alles Orestese kättemaksuga.
Kogu triloogia atmosfäär on traagiline, lähenevat õnnetust on tunda. On peategelased ja üpris ilmekad kõrvaltegelased.
Sisu: Atreuse poeg Agamemnon on pidanud Aulises ohverdama oma tütre Iphigeneia , et Trooja alla pääseda. Pärast Trooja sõda tuleb Agamemnon koju orjatarist liignaise, trooja kuninga Priamose tütre Kassandraga. Klytaimestra võtab mehe teeseldud rõõmuga vastu, kuid tapab ta oma armukese Aigisthose abiga. Oraaklilt ettekuulutuse saanud Agamemnoni poeg Orestes peab isa eest kätte maksma. Kodus õhutab teda tagant ka õde Elektra ning Orestes tapabki nii ema kui selle armukese. Erinnüsed hakkavad Orestest jälitama ja Apollon soovitab tal Ateenasse minna. Jumalanna Athena moodustab kodanikekohtu areopaagi, kus Orestes õigeks mõistetakse. Veritasu on lõppenud, erinnüsed muutuvad heatahtlikeks kaitsejumalannadeks eumeniidideks. Triloogia lõpeb üleva apoteoosiga (ülistus, pidulik lõpposa).
Iga pahategu ootab õiglane karistus, mis on jumaliku õigluse tööriist – „teadmine omandatakse kannatuse kaudu“.
„Aheldatud Prometheus “
on tuntumaid antiiktragöödiaid ning traditsiooni järgi on sedagi Aischylosele omistatud. 20. sajandi stiili- ja meetrikauuringud on tõestanud, et see teos pole siiski tema kirjutatud, vaid pärineb V sajandi 40. aastaist või hilisemast ajast.
Sisust: Titaan Prometheus astub välja Zeusi kavatsuse vastu hävitada inimsugu ja asendada see uue põlvkonnaga. Kaastundest toob Prometheus inimestele tule ja päästab nad nõnda hukust. Karistuseks laseb türanlik peajumal ta kalju külge aheldada ning lubab halastada vaid siis, kui Prometheus talle ütleb, millise naisega ta ei tohi ühte heita, et selle järeltulija talle hukatust ei tooks. Prometheus trotsib Zeusi, keeldub allumast ning paisatakse lõpuks kuristikku. Niisugusena on Prometheus antiikaegse lunastaja või romantilise vabadust armastava mässaja sümboliks.
Niisuguse Zeusi-kujutusega ei klapi lisaks vormile ka Aischylose religioossus ja usk jumalate õiglusse.
SOPHOKLES
(u 496-406)

oli Ateena demokraatia õitseaja kirjanik, jõuka relvameistri poeg Ateena lähedalt Kolonosest, sai hea hariduse ja hakkas varakult näidendeid kirjutama.

Ta oli ühe tähtsaima riigitegelase Periklese isiklik sõber, valiti korduvalt riigiameteisse, s.h kaks korda strateegiks (nii sise- kui välispoliitikas nõuandva ja korraldava kogu liige). Poliitikas austas Sophokles traditsioone ega olnud eriti uuendusmeelne, poliitikuna ta märkimisväärset edu ei saavutanud. Teda peeti siiski targaks ja vaimukaks meheks ning tsiteeriti juba antiikajal .

Seda edukam oli ta kirjanduses. Dramaturgina oli Sophokles kaasaegsete lemmik. Tema looming sobis ajastu vaimuga ning oli mõeldud vaatamiseks väga laiale publikule.

Antiikandmete järgi on ta kirjutanud 123 näidendit, millest on säilinud 7. Teada on 110 teose pealkirjad.

Sophokles lõi 60 aasta jooksul, võitis 24 tragöödiavõistlust (1. korda 468. a., võitis Aischylost) ega jäänud kunagi viimaseks.

Tema matuste ajaks 406. a katkestati sõjategevus , käsu selleks andis Sparta väepealik, kelle alluvuses Atika tookord oli.

Meie ajani on säilinud ka ühe Sophoklese saatürdraama katkendid – „Otsijad“.
Uuendused:

Sophokles andis tragöödiale lõpliku kuju, tasakaalustades kõik selle koostiselemendid.

Tõi lavale kolmanda näitleja, suurendas näitlejate osa.

Vähendas koori rolli – pole enam vahetult tegevusega seotud, vaid kommenteerib ja annab meeleolu, väljendab ühiskonna või autori vaateid. Sophokles kasutas 15-liikmelist koori.

Tegevus loogiline ja rangelt põhjendatud, vaid ühel korral, tragöödias „Philoktetes“, kasutas deus ex machina võtet.

Hakkas kasutama dekoratsioone.

Triloogia iga tragöödia oli iseseisev lõpetatud tervik.

Tragöödiad keskenduvad tugeva karakteri traagilisele saatusele, karakter välja arendatud. (Aischylosel paremini, jõulisemalt käsitletud ühiskonna probleemid.)
Iseloomulik:

Ainestik müütidest.

Erinevalt Aischylosest, kes juurdles kõrgemate jõudude mõju üle inimsaatusele, asetas Sophokles rõhu inimese enda tegudele, otsustele ja võitlusele. Inimene on jumalast olulisem.

Inimeste käitumise määravad nad ise, mitte jumalad. Jumalad otseselt sündmuste käiku ei sekku, kuid jumalik õiglus pääseb võidule.

Sophoklest ei huvitanud sugukonna ega riigi heaolu nagu Aischylost, vaid indiviid, kes trotsib saatust või hakkab vastu riigikorrale. Karakterite loomine ongi Sophoklese kõige tugevam külg: nad on lihtsad, monumentaalsed ja inimlikud; nad on terviklikud natuurid, kes pea kunagi ei kõhkle, valides teguviisi.

Sophoklese tegelased kehastavad sügavaid ja õilsaid tundeid, nende traagika on kaasakiskuv.

Tegelasi iseloomustab ta vastandamise kaudu (kirglikud ja mõistlikud, otsustajad ja kõhklejad.

Naistegelased on samavõrd õilsalt inimlikud kui mehega, kannavad samuti üllast ideed.

Kangelane kaitseb oma põhimõtteid iga hinna eest, hoolimata sellest, et hukutab tihti iseenda ja ka oma lähedased. Ta on kompromissitu.

Sophoklese teoste keel on ülev, peategelaste väljenduslaad on pidulikum kui kõrvaltegelastel.
„Elektra“ – lugu Agamemnoni tütre kättemaksust oma emale isa tapmise eest. Sama teemat käsitles Aischylos „Oresteias“ ja Euripides „Elektras“.
Teeba müüditsükkel on aluseks kolmele tragöödiale: „ Antigone “, „Kuningas Oidipus “, „Oidipus Kolonoses“
„Antigone“ – esitati 442. aastal, seotud Oidipuse looga , kuna nimitegelane on Oidipuse tütar.
Sisust: Oidipuse pojad Eteokles ja Polyneikes on langenud teineteise käe läbi: esimene Teeba linna kaitstes, teine seda rünnates. Kuningas Kreon korraldab Eteoklesele matused, kuid keelab surmanuhtluse ähvardusel Polyneikese matmise . Hukkunute õde Antigone ei suuda leppida venna teotusega. Keelust hoolimata matab ta Polyneikese. Kreon laseb teolt tabatu elavalt maa-alusesse koopasse sulgeda, kus Antigone endalt elu võtab. Saatus karistab ka Kreoni: tema poeg Haimon, kes armastab Antigonet, tapab end, murest murtud Kreoni naine teeb sama. Kreon kahetseb, kuid on juba hilja .

Tragöödia konflikt seisab Antigone õekohuse ja Kreoni valitsejakohuse vahel, moraalselt jääb võitjaks Antigone, kes kaitseb kindlameelselt õigust armastada oma venda. Antigone surm muutub võiduks Kreoni üle. Antigone: täitsin õekohuse, kirjutamata seaduse, mis elab inimeste südames.

Kangelased on individualiseeritud (mitte tüübid), nad tegutsevad vastavalt oma iseloomule ja isiklikele omadustele.

Sophoklesele iseloomulikult on kangelane juba tragöödia alguses otsuse teinud, kindel tegevusplaan on valmis.

Teiseks iseloomulikuks tunnuseks on karmide (Antigone) ja pehmete (õde Ismene) iseloomude vastandamine .

Sophoklese moraal : autu tegu ei jää kätte tasumata.
„Oidipus Kolonoses“ – vana ja pimeda Oidipuse rännak tütre saatel. Jõuavad Ateena lähistele, kus Oidipus õnnelikuna imepäraselt ja pühalikult sureb , saades jumalikuks kangelaseks, kes kaitseb seda paikkonda.
„Kuningas Oidipus“ – seda teost peetakse tragöödiakirjanduse tippsaavutuseks. Juba Aristoteles kiitis oskuslikku konfliktiloomist ja karakterikujutust. Teos ei võitnud siiski tragöödiavõistlusel esikohta.

Ainestik pärineb Teeba tsüklist, mis jutustab Kadmose soo täielikust hävimisest nende põlispattude pärast (Laios oli kunagi Pelopsi õukonnas viibides kasutanud seksuaalselt ära Pelopsi noort poega Chrysippost, mille eest pani Pelops tema perekonnale needuse. Sophokles seda needust ei maini ). Et hoiduda sigitamast poega, kes pidi saama Laiose tapjaks, ei heitnud kuningapaar pikka aega ühte sängi. Kord joobnult hülgas Laios ettevaatuse ja sigitaski poja. Lapse sündides torgati tal jalad läbi (sellest nimi Oidipus ’paistetanud jalgadega’) ning ta jäeti kaugele mäenõlvale lebama – see oli üpriski tavaline tegutsemisviis soovimatute laste puhul.

Tragöödia tegevus algab hetkest, mil kõik paratamatu on juba toimunud ning kuningas Oidipus alustab uurimist , et linn katkust päästa ja patust puhastada . Tema kavatsused on head ja Sophoklese käsitluses ongi ta pigem kannataja kui süüdlane.

Sophoklest huvitab Oidipus ise, mitte müüt suguvõsa needusest. Oidipus on kangelaslik ja kartmatu, ta liigub raudse kindlusega eesmärgi poole, isegi kui see näib talle kahjuks tulevat. Isegi lööduna on temas piisavalt mahisust, et oma saatust kanda.

Laios ja Oidipus ilmutavad isiklikku tahet: Oidipuse enesepimestamine on motiveeritud kõlbeliselt – ta ei suuda vaadata oma roimadega rüvetatud maailma. Tragöödias „Oidipus Kolonoses“ kujutab Sophokles Oidipuse surma kaunilt, sureb õnneliku ja lugupeetuna – seega ei süüdista ta Oidipust.

Võtetest kasutab

peripeetiaid – tegevustikus toimuvad pöörded;
traagilist irooniat – sõnad ja tegelikkus on kõneleja teadmata vastuolus, kangelane tegutseb iseenda vastu, teadmata, mida ta tegelikult teeb.
äratundmist – toimub järk-järgult, Oidipus mõistab tõde ja see hukutab ta.

Sõnum: inimese võimalused on piiratud, tema tarkus küündimatu, õnn ebakindel. Kõik on tühi töö ja vaimu närimine. Inimene on ekslik , tema väärtused kahtlased; jumalate tahe ja seadused pole inimestele mõistetavad. Tunne ennast!
Teeba müüditsükkel oli Trooja tsükli kõrval üks levinumaid tragöödiate ainestiku lähtekohti. Samal teemal on kirjutatud Aischylose „Seitse Teeba vastu“, Euripidese „Foiniiklannad“, „Palujannad“, „ Bakhandid “.
Oidipuse lugu on interpreteeritud ka hilisemal ajal, alates 17. sajandist ( Pierre Corneille), lõpetades 20ndaga (André Gide ja Jean Cocteau).
EURIPIDES
(u 485-406)

Sündis Salamise saarel. Kuna ta oli oma eluhoiakult pigem mõtisklev kõrvaltvaataja kui aktiivne kaasalööja, ei saavutanud ta eluajal niisugust kuulsust kui Sophokles. Esialgu tema dramaturgilisi uuendusi pilgati, hindama hakati Euripidese loodut alles pärast tema surma – sellest annab tunnistust tema säilinud teoste hulk.
Euripides oli eraklik filosoof, kes hoidus omaette . Tal oli hea haridus ja suur isiklik raamatukogu, kus ta pühendus filosoofiale ja kirjanduslikule loomingule. Kuna Euripides arutleb tragöödiais uute teooriate üle, on teda nimetatud ka filosoofiks näitelaval.
Elu lõpus, pisut kibestununa, läks ta Makedoonia kuninga õukonda, kus ka suri.

Eurpidese esimene näidend lavastati 455. a eKr; teada on 92 draama nimed, säilinud on 18 tragöödiat ja ainuke tervikuna meieni jõudnud saatürdraama „Kükloop“, lisaks fragmente teistest teostest. Tragöödiavõistlustel võitis ta vaid 5 esikohta.

Ülesehituselt ja dramaatiliselt on Euripidese teosed meisterlikud.
Iseloomulik:

Euripidese arvates olgu tragöödias küll vastuolud, kuid kurb lõpp pole vajalik.

Huvitub üksikisikust ja tema püüdlustest.

Euripidese inimene pole kangelane, vaid tavaline luust ja lihast, kirgede ja siseheitlustega kuju. Kired, mida ta kujutab, on tugevad, kuid inimesed, kes neid tunnevad, tavalised .

Ta oli esimene, kes käsitles psühholoogilisi probleeme ja esitas võrdlemisi sügava analüüsi.

Tragöödias kohustuslik konflikt leiab Euripidesel aset inimeses endas. Mõistus jääb inimese (kangelase) sisemistes heitlustes tunnetele alla.

Euripidest huvitab naise koht ühiskonnas. Ta on naiste vastu üpris kriitiline, kuid näeb neid vaimselt meestega võrdseina. Naiskarakterid ongi tal õnnestunuimad, nende psüühika kõige paremini avatud.

Käsitletavad teemad: sõda, orjus , perekond, sundabielu.

Aine on ka Euripidesel pärit mütoloogiast, kuid tema lähenemine sellele kriitiline, käsitlus realistlik, demütologiseeritud.

Euripides ei usu maailma valitsevate jõudude kõikteadlikkusse ja võimsusse nagu Aischylos ja Sophokles. Ta suhtub neisse skeptiliselt: jumalate kujutamisel rõhutab E nende negatiivseid omadusi, madalaid kirgi ja julmust. Nad on inimestele mõistetamatud ja sageli ka vaenulikud.
Inimene ei sõltu jumalaist, vaid korratult tegutsevaist jõududest nii enese sees kui väljaspool: tundepuhanguist, saatuse pöördeist, juhusest.
Inimene ei saa enese heaks midagi teha, ta võib vaid passiivselt kannatada.

Võrdlemisi mitmes teoses kasutab deus ex machina võtet: tragöödia lõpul ilmub jumal ja ennustab kangelase saatust. Sellega rõhutas Euripides, et müüdi lugu pole loogiline, usutav.

Tragöödiate keel on Euripidesel eelkäijaist lihtsam, läheneb kõnekeelele.

Koori kasutab Euripides pigem traditsiooni kui vajaduse tõttu. Tema teoste tempo on varasemaist autoreist kiirem.

Uuenduseks on proloogi kasutamine tänapäevases mõttes – olukorra kokkuvõttena näidendi alguses.

Euripidese tragöödiad on niivõrd realistlikud, et sarnanevad juba pigem tragikomöödia või isegi melodraama kui klassikalise tragöödiaga.
„ Medeia “ – tragöödiat peetakse Euripidese parimaks teoseks:

Aluseks on müüdid argonautide retkest Kolchisesse kuldvillaku järele.

Müüt: Medeia on päästnud hukust Iasoni ning reetnud ja tapnud koguni venna, et aidata Iasonil kuldvillakut varastada. Pärast neid sündmusi on Iason , Medeia ja nende kaks poega maapagulastena Korintoses elanud. Nüüd kavatseb Iason pere maha jätta ning Korintose kuninga tütrega naituda.

Tragöödia: Medeia ahastab, on meeleheitel ja raevunud, ähvardades kätte maksta. Niiviisi on kohe alguses loodud traagilise lahenduse enne. Lava tagant kostab needusi ja ähvardusi. Jäägitu armastus muutub vihkamiseks. Kuningas käsib „nõiataril“ Medeial linnast lahkuda. Medeia viib kättemaksuplaani täide: ta saadab printsessile mürgiga immutatud uhke rüü ja kaelakee, tütart päästa püüdes hukkub ka kuningas. Et veelgi Iasoni karistada , tapab Medeia pärast raskeid hingeheitlusi oma pojad – kirg, viha, solvumine on suuremad kui armastus poegade vastu. Medeia lendab koos poegade laipadega minema vanaisa Heliose saadetud tiivuliste lohede veetaval vankril, jättes maha meeltheitva Iasoni.

„Medeia“ uudsus:

siselahkhelide kujutamine, arutlused perekonnast, abielust , kirgedest.
Traditsiooniliselt oleks Medeia püüdnud mehe armastust tagasi võita, kuid Euripidese kangelanna pole rahul, et naiselt nõutakse perekonnas hoopis rohkem (ka truudust) kui mehelt. Tänapäeval pakutaks Medeiale ilmselt psühhiaatrilist abi.
Iasoni on Euripides kujutanud igapäevasena, üldsegi mitte tõelise kangelasena, vaid pigem negatiivsetes värvides.

„ Hippolytos “

Jälle saab kirg mõistusest võitu: Phaidra armastab oma võõraspoega Hippolytost ega suuda häbiväärset tunnet maha suruda. Kui talle ära öeldakse, võtab ta endalt elu, kuid kindlustab ka kättemaksu, jättes maha teate, nagu oleks võõraspoeg teda häbistanud. Isa needmine põhjustab Hippolytose huku.

Jumalate madalus: proloog ja lõpustseen näitavad, et tragöödias on süüdi Aphrodite armukadedus , kes ei suuda leppida, et Hippolytos austab tema asemel Artemist, ja sisendab Phaidrale õnnetu armastuse.
„Elektra“ – Orestese ematapu-lugu, kuid erinevalt Aischylosest ja Sophoklesest ei leia Euripides Orestese ja Elektra teole mingit õigustust. Õe ja venna kõrval mõistab Euripides hukka ka jumal Apolloni, kelle tahtel kuritegu toime pandi.
„Hekabe“ ja „Troojalannad“ – mõlemad seotud Trooja sõjaga, mõlemas antakse sõjast kohutav pilt, kirjeldatakse võitjate märatsemist, Trooja naiste saatust.
Kirjeldades müüdisõda, näitab Euripides, et on pika ja hävitava kaasaegse sõja (Peloponnesose sõda 431-404) vastu.
KOKKUVÕTTEKS:
Aischylos näitas üleloomulikke olendeid , Sophokles inimesi, nagu nad peaksid olema, ja Euripides inimesi, nagu nad olid, kõigi pahede, nõrkuste ja kirgedega.
Allikad:
„Antiigileksikon“
K. Leht, O. Ojamaa „Väliskirjandus“
J. Talvet „Maailmakirjandus I“
Ph. Hamilton „Lühike teatriajalugu “
Kleis „ Antiikkirjanduse ajalugu“

.DOC Laadi alla originaalfail 12 lk · .doc · 11 allalaadimist

50 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.

~ 12 lehte Lehekülgede arv dokumendis

2015-02-23 Kuupäev, millal dokument üles laeti

11 laadimist Kokku alla laetud

0 arvamust Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid

unustamiseks Õppematerjali autor

väga suur konspekt

VANAKREEKA TEATER TRAGÖÖDIA proloogiga parodos episoodid Kommos Stasimonid

Sarnased õppematerjalid

docx

Vanakreeka teater

4. Proskeenion kitsuke pikk lava, mis oli kolme näitleja päralt. 425.a eKr hakati akropoli nõlvale ehitama suurt teatrit, mis valmis sada aastat hiljem. Orkestra läbimõõt oli 24 m, skeene pikkus 46,5 m ja laius 6,5 m; 78 rida istmeid tõusis amfiteatrina 30 m kõrgusele. Teater mahutas 17 000 vaatajat. EPHESOSE TEATER TÜRGIS, mis mahutas 24 000 pealtvaatajat. TAORMINA TEATER SITSIILIAS - ehitamist alustasid kreeklased 3.saj eKr, lõpetasid roomlased. SÜRAKUUSA TEATER Osalised esinesid maskides, mis näitasid kujutatava isiku sugu, vanust, kõlbelisi omadusi, ühiskondlikku ja hingeseisundit. Mask võimaldas samal näitlejal kergesti mitmes osas esineda.

Ajalugu

odt

Antiikteater

Rakvere Eragümnaasium Antiikteater Referaat Eduard Mihhejev 11.klass 2012 1 Sisukord: Sissejuhatus 3 Antiikteater 4 Kreeka teater 6 Tegelaskujud 8 Kirjanikud 11 Kokkuvõte 15 Kasutatud kirjandus 16 2 Sissejuhatus Teatri algmed ulatuvad kaugesse minevikku,varajaste ühiskondade religiosseisse rituaalidesse. Kõikide rahvaste ajaloos leidub jälgi jumala sündi,surma ja ülestõusmist kujutavatest lauludest ning tantsudest,mida esitasid preestrid ja teised kultuseteenrid. Praegugivõib taolisi tseremooniaid näha

Teatriajalugu

ppt

Kreeka teater

Kreeka teater Kreeka teater · Kujunes välja veinijumal Dionysosele pühendatud koorilauludest · Tähtis osa kuulus muusikale · Näitlejateks olid vaid mehed · Kehtis kolme ühtsuse reegel: aja-, koha- ja tegevusühtsus · Kreeka teater on alus kogu maailma teatrile Teatrihoone · Oli lahtise taeva all · Koosnes kolmest osast: orkestra, skeene ja theatron Orkestra · Siin esinesid näitlejad ja koor · Väga hea akustikaga · Heli levis ringikujuliselt Skeene · Täitis dekoratsiooni ülesannet · Varjas lavaefektide loomiseks vajalikke seadeldisi · Dekoratsioonid maaliti kangale ja riputati skeene külge · Seal mängisid näitlejad

Ajalugu

doc

Antiikkirjandus

Antiikkirjandus- Kreeka ja Rooma ühiskonnas tekkinud ja kujunenud kirjandus(loodud 8.saj eKr-5.saj pKr), need 2 olid lähedaselt nii ajaliselt kui ka tüübilt ning ka neid sünnitanud ühiskond oli sarnane. antiikkirjanduse aluseks on olnud rahva suulise loomingu liigid (müüdid,loitsud, laulud, vanasõnad jne) Rapsoodid- rändlaulikud, kes ei laulnud, vaid deklameerisid värsse. Aoidid-kutselised laulikud, nad olid laulude loojad, kes esitasid oma laule lüüra saatel. Homeros-pime laulik, kes lõi ,,Iliase" ja ,,Odüsseia". Eeposte aluseks on muistendid kreeka hõimude sõjakäigust VäikeAasia rannikul asunud Trooja e. Ilioni linna vastu u. aastal 1000eKr. Sõja põhjustas jumalate tüli. Kreeklaste(ahhailaste) tähtsamad sangarid: achilleus, diomedes, aias, odysseus Jumalad: Hera, Athena,Poseidon(mere), Hermes(jumalate käskjalg),Hepaistos(sepp) Roomlaste(troojalaste) tähtsamad sangarid: kuningas Priamos, vägesid juhatas ta poeg Hektor, tuntuim veel Aineias ja osav ambu

Kirjandus

doc

Antiikkirjanduse KT küsimused

ülla tegelase hukkumisega lõppev näidend), draama ja komöödia (naljamäng, lõbus näidend).  Tragöödia – mõiste, tekkimise aeg, etendamine. Tragöödia on traagilise lahendusega kurbmäng. Käsitleb inimeste suhteid jumalasse, vabadusse jm. Tekkis 534 eKr. Etendamine osad: proloogia, parados, episoodid, stasimone, eksood. Vana-kreeka tragöödia oli sõnalis-muusikalis- tantsuline teos.  Vana-Kreeka teater – plaan, selgitused. teater on tekkinu jumalate kultusest ja sellega kaasnenud rituaalidest. Sai alguse atika ajajärgul Kreekas, kus etendati tragöödiaid, komöödiaid. Etendused olid amfiteatris- mäenõlvadel, kus inimesed istusid kõrgemal, et näha kõike. Theatron- pealtvaatajad, Orkestra- koori lava, Skeene- näitlejate lava, Proskeenion. Sammastik dekoratsioonidega.  Vana-Kreeka tragöödiakirjanikud, teemad, näited.

Kirjandus

docx

Antiikkirjandus

viimasel päeval toimus teatrietendusi. -Antiikteatri silmatorkavaim erinevus tänapäeva teatrist oli see, et näitemäng oli üles ehitatud sõnale ja kõnele. 3.Kreeka teatris mängisid ainult kes ja milliseid eripäraseid rõivaesemeid nad kandsid? Saatürdraama. Saatürid. -Näitlejad oli ainult mehed. -Nad kandsid pikka rüüd, kohmakaid jalanõusid ja maski. Mask avas tegelaskuju olemuse: soo, vanuse, sotsiaalse ja majandusliku seisundi. -Saatürdraama, vanakreeka draama liik, mütoloogilise süzeega koomiline näidend, mille koori moodustasid saatürid. Esitatuna teatrietenduse lõpus, pärast kolme tragöödiat, leevendas saatürdraama lõbus sisu neist jäänud rusuvat muljet. Ainus tervikuna säilinud saatürdraama on Euripidese ,,Kükloop". -Saatürid on vanakreeka mütoloogias olendid, kellele enamasti omistatakse mehe ülakeha ja soku jalad ning sarved. Tuntuim saatür oli Paan. 4.Teatri ehituslikud põhiosad.

Ajalugu

docx

Antiigi kirjanikud, tragöödia leksikon, antiigi kirjanduse mõju prantsusmaale, saksamaale, inglismaale, inimtüübid kokkuvõte

Euripides Euripides elas klassikalisel perioodil, 5.sajandil e.m.a. Euripidese elu langeb kokku sofistika õitseajaga, teiste traagikutega võrreldes võib teda pidada kõige filosoofilisemaks: teda on nimetatud filosoofiks teatrilaval. Oma teostes taotles ta üllatuslikkust traditsiooniliste teemade ja vaadete käsitlemisel (näiteks jumalate kriitika). Euripidese kangelased on lõhestatud vastuolulistest tunnetest, sündmuseid iseloomustab muutlikkus ja ootamatud pöörded. Ta kasutas ka tihti deus ex machina võtet. Euripidese aktiivne loomeaeg jäi Peloponnesose sõja aastatesse, tema tragöödiad peegeldavad sageli sõjasündmusi. Tema loomingu tipuks peetakse viit teost: ,,Herakles" ( kus Herakles oma lapsed tapab), ,,Alkestis" (Admetose abikaasast, kes end oma mehe eest ohverdas ja kelle Herakles allilmast tagasi tõi), ,,Medeia" (kus Medeia tapab Iasoni abikaasa ja oma lapsed), ,, Hippolytos" ja ,,Bakhandid". ,,Bakhandid" on tähtis te

Antiigi pärand euroopa kultuuritraditsioonis

doc

Üldine teatriajalugu I sügis

Üldine teatriajalugu 1. Kuidas ja millest tekkis kreeka klassikaline teater (enamlevinud kultused ja muud elemendid)? Antiikteater põhineb mütoloogial nagu Uus-Euroopa teater kristlusel. Teater tekib kultusest/religioonist, ta fikseerib selle hetke, kui kultus käib alla enne kultuuriks muutumist teater on siis allakäigu nähtus. Langus usulises teaduses vohama lööb teater. Kreeka mütoloogia fikseerib hästi ära ühe maailmavaate ja selle arenguetapid. Iga uus etapp sulab eelnevaga kokku. Kui kreeklased vallutasid Trooja, siis tõid nad endaga kaasa päikesekuninga Apolloni kultuse, mis sai Kreekas tuntuks oma optimistlikkuse poolest. Apolloni kultus saab peaaegu tähtsamaks kui Zeusi kultus inimeste kaitsja see, kes tapab maa, maajõud olid aga titaanid, kelle Zeus alistas. Apolloni tempel hakkas asuma Delfis, kus lahendati kõik kreeklaste probleemid

Üldine teatriajalugu

Rohkem sarnaseid