Antiikteater (0)

Rakvere Eragümnaasium
Antiikteater
Referaat
Eduard Mihhejev
11.klass
2012
Sisukord:
Sissejuhatus 3
Antiikteater 4
Kreeka teater 6
Tegelaskujud 8
Kirjanikud 11
Kokkuvõte 15
Kasutatud kirjandus 16
Sissejuhatus
Teatri algmed ulatuvad kaugesse minevikku ,varajaste ühiskondade religiosseisse rituaalidesse. Kõikide rahvaste ajaloos leidub jälgi jumala sündi,surma ja ülestõusmist kujutavatest lauludest ning tantsudest,mida esitasid preestrid ja teised kultuseteenrid. Praegugivõib taolisi tseremooniaid näha primitiivrahvaste juures. Teatri jaoks meie tänapäevases mõistes on aga vajalikud kolm komponenti: näitlejad, kes on juba koorist eraldunud; konfliktialge, mida annab edasi dialoog; ja vaatajad ,kes on tegevusest emotsionaalseslt haaratud, kuid ei osale selles. Ilma nende põhikomponentideta võib toimuda religioosne või ühiskondlik tseremoonia , kuid mitte teatrietendus. On väidetud, et Egiptuse kõige varasemad säilinud matuse- ja kroonimistekstid,mõned neist isegi kuni 5000 aastat vanad, on tegelikult näidendid. Nõnda siis oli Lääne tsivilisatsooni esimene suur teatriajastu 5. saj. e.m.a. Kreekas. Just seal esitasid esmaskordselt mitte enam preestrid, vaid näitlejad osaliselt tänaseni säilinud tragöödiaid ja komöödiaid. Selleks kasutati erilisi ehitisi või nende territooriume,mis vaatamata pühakspidamisele polnud ometi templid. Nende rajatiste varemeid on säilinud tänaseni, andes meile arheloogilist tõendusmaterjali. Samuti on säilinud kirjalikke andmeid nii näidendite kui ehitiste kohta, kusjuures mõlemate mõju võib näidendite kui ehitiste kohta,kusjuures mõlemate mõju võib Euroopa ja Ameerika teatris jälgida kuni tänapäevani. Kaasaegse teatri alget võib leida ditürambis (ehk unisoonses hümnis), mida viljakus- ja veinijumal Dionysose altari ümber laulis 50-meheline koor, viis meest igast Atika kümnest hõimust. Kreekasse levis Dionysose kultus Lähis-Idast. Lihtsa jumalakummardamise arenemine täismõõtmeliseks kreeka tragöödiaks, nagu seda tunneme antiiksest Ateenast ,pidi olema aeglane ja erinevaid etappe pole võimalik täpselt fikseerida .
Antiikteater
Antiik-Kreeka põhiperioode on 5: Kreeta -Mükeene periood, tume-, arhailine-, klassikaline ajajärk ja hellenismiperiood. Seega loetakse Antiik-Kreeka ajastu alguseks umbes 2000 aastat eKr, kui algas Kreeta-Mükeene periood. On teada, et Antiik-Kreekat iseloomustavad rikkalik kultuur ja väärikad traditsioonid. Mis on aga täpsemalt see, mis teeb selle perioodi nii eriliseks ?
Kindlasti on üheks tähtsamaks komponendiks selles ühiskonnas Vana-Kreeka õpetlaste filosoofia. Kuid miks just filosoofia? Aga just filosoofia on see, mis on pannud aluse mitmetele hilisematele teooriatele ja on olnud teejuhiks hilisemate õpetlaste ja teadlaste tõekspidamiste ja arvamuste kujunemisel. Filosoofiaid ei olnud Vana-Kreekas aga mitte ainult üks, vaid rohkem. Üksteise järel väljendasid oma mõtteid õpetlased Thalesest Aristoteleseni. Neist said kuulsad filosoofid - mehed, kelle mõtted ja tõekspidamised elasid inimestes edasi. Filosoof Sokrates leidis, et tähtis on vooruse olemuse mõistmine, Aristoteles aga oli veendunud, et äärmuste vahel tuleb leida kesktee. Loomulikult ei ühtinud filosoofide mõtted alati ja paljud teooriad ei kattunud. Kuid kahtlemata on filosoofial Antiik-Kreeka kultuuris väga oluline koht.
Milline nägi välja Vana-Kreeka ühiskond ja kuidas toimis riigikorraldus? Tänapäeva Kreeka oli jaotatud linnriikideks - see ei olnud ühtne riik, vaid killustunud. Mitte kõik linnriigid ei olnud sarnased. Kaks tähtsamat neist olid Sparta ja Ateena , väga erinevad linnriigid. Võib öelda, et Spartas valitses tohutult karm mentaliteet ja selle ühiskond erines tunduvalt Ateena omast. Ateena valitsemisvorm oli demokraatlik, Spartal seevastu aristokraatlik. Sparta kodanike seas olid domineerivaks spartiaadid - elukutselised sõjamehed. Ateenas omasid kodaniku staatust kõik täiskasvanud meessoost põliselanikud. Kahe nii juhtiva ja suure linnriigi suur erinevus ja erinevad seisukohad mõjutasid hiljem ka Kreeka arengut üldiselt. Võimalik, et efektiivsem omavaheline koostöö oleks aidanud ära hoida mitmeid hilisemaid konflikte naaberriikidega nagu Makedoonia .
Iseäranis suur tähtsus oli Antiik-Kreekas jumalatel. Jumalad olid antropomorfsed - inimesesarnased. Neist peeti väga lugu ja neid austati igal võimalusel. Religiooni suur tähtsus mõjutas kahtlemata ka Kreeka ühiskonda. Jumalate elupaigaks oli Olümpose mägi. Peajumal oli Zeus , kellel on Antiik-Kreeka mütoloogias ülioluline koht. Tähtsaim naisjumal oli Hera - taeva kuninganna. Jumalaid oli palju, kuid tähtsamad olid veel armastusejumalanna Aphrodite , sõjajumal Ares , merejumal Poseidon , allmaailma valitseja Hades ning sõjajumalanna Athena . Erinevatele jumalatele püstitati erinevaid templeid ja pühamuid, usuti hauatagusesse ellu ja oldi jumalakartlikud.
Üks tähtsamaid valdkondi oli Vana-Kreeka teater. Etendused toimusid vabas õhus hobuserauakujulises teatris. Näitemängus oli oluline roll ka muusikal . Naiste osi täitsid mehed. Mängiti tragöödiaid ja komöödiaid. Näitemängudes käsitleti kogu linnriigile olulisi teemasid . Teatrietendused toimusid klassikalisel ajajärgul Ateenas pidustustel jumala Dionysose auks ja olid üheks tähtsamaks meelelahutuseks Antiik-Kreekas.
Ilmekaks näiteks Antiik-Kreeka väljapaistvas kultuuris võib pidada aga antiikseid olümpiamänge. See traditsioon kasvas välja usupidustustest Zeusi auks, toimudes iga nelja aasta järel. Võistlusprogrammis olid alad nagu kettaheide , maadlus , odavise , jooks, kaarikute võidusõit jm. Lisaks olid antiiksed olümpiamängud seotud jumalatele ohverdamisega. See oli nii tähtsaks sündmuseks, et selle järgi hakati arvestama aega. Kreeklased püüdlesid täiuslikkusele igas vallas, sellepärast pidi füüsiline võimekus olema tasakaalus vaimse poolega. Olümpiavõitjad olid aga ühiskonnas suure au sees - neid hinnati kõrgelt ja neile püstitati ausambaid.
Kreeka teater
Varasemates näidendites leiame jällegi 50-liikmelise koori ning lava keskel asetseb alati Dionysise altar . Ditürambi lüüriline vorm andis näidenditele poeetilisust ja tingis laulukoori osalemise selles. Kõige tähtsam on aga ,et hümni laienenud teemadering peegeldus ka näidendeis: kui algselt piirdus ditüramb vaid Dionysose austamisega ja tema elu kujutamisega, siis hiljem lisati juurde luhusid pooljumalatest ehks heerostest, kreeklaste ja nende hõimlaste legendaarsetest esivanematest. Heeroste head ja halvad teod, sõjad,vaenutsemised , abielud ja abielurikkumised ning nende laste saatus, kes väga sageli kannatasid oma vanemate pattude pärast, on dramaatilise pinge allikas ja loovad aluse konfliktile inimese ja jumala, hea ja halva, lapse ja vanema ,kohuse ja sellest kõrvalehoidmise vahel. Konfliktsed pooled võisid jõuda kas vastastikuse arusaamise ja lepituseni – kreeka tragöödia ei pidanud ilmtingimata õnnetult lõppema - või leppimatuse ja kaoseni. Kõigi kreeka näidendite sündmustik oli publikule hästi teada. Nende süžeed moodustasid osa religioossest ja kultuuripärandist, kuna paljud neist pärinesid juba Homerose ajast. Seetõttu ei huvitanud vaatajaid niivõrd loo uudsus , kuivõrd see,kuidas draamakirjanik teemaga ümber käib, ja kahtlemata näitlejate mäng ning koori laul ja tants. Rongkäigu ees, viinamarjadega ehitud vankris, istus Dionysos , käes viinamarjaväätidega ehitud kepp – türsos. Dionysos oli looduse loovate jõudude jumal, veini- viinamarja- ja joobumusejumal, viljakusejumal. Ta kehastas instinkte, tundeid, intuitsiooni. Ditürambi teemadering hakkas vähehaaval laienema. Kui algselt austati vaid Dionysost ja kujutati tema tegemisi, siis hiljem lisati juurde heeroste lugusid , kogu mütoloogiast tuttavat ainest. Kreeka teatri alguseks loetakse aastat 534 eKr, kui Thespise-nimeline koorijuht astus oma kaaslaste seast esile, hakkas kooriga dialoogi pidama . Esimene tragöödia oli sündinud! Koorilaulu ülev-pidulikest elementidest kujunes TRAGÖÖDIA ( ehkki algselt võis tragöödia olla ka lõbusasisuline), lõbusamad laulud arenesid KOMÖÖDIAKS.
IV sajandil tuli tragöödiate kõrvale lõbus ja ropp SAATÜRDRAAMA, mis tõenäoliselt kommenteeris nilbelt ja koomiliselt tragöödiate peateemat ja pidi leevendama tragöödiatest tekkinud masendavat meeleolu.
Kreeka draama teater ei piirdunud siiski tragöödiaga,vaid tema kõrvale võrsus küla lõikuspidudelt komöödia. Oma veidrustega elustasid neid külapidusid Dionysist kaasavad saatürid – poolinimesed, poolsokud. Just saatürite veidrustest ja muude külapidude jämedatest naljadest arenesid esimesed tõelised teatrikomöödiad. Suured dionüüsiad kestsid 5-6 päeva.Esimesel päeval kanti Dionysosele pühendatud väikesest templist teatrisse Dionysose puuskulptuur.Neljandal päeval algasid 2-3 päeva kestvad etendused. Teatrietendusi korraldati näitekirjanike e dramaturgide võistlusena kaks korda aastas. Kümme kuud varem tuli esitada kolm tragöödiat ja saatürdraama. Vaid kolme parema autori töid hakati ette kandma. Dramaturg pidi olema ka lavastaja , laulude ja tantsude seadja ja protagonist e esinäitleja.
1. Theatron e vaatemängude koht. Ka amphi, tähenduses “mõlemalt poolt”, “ümberringi”.

2. Orkestra – laulva ja tantsiva koori asukoht, selle keskel paiknes Dionysose altar, kus enne etenduse algust veinijumalale sokk ohverdati.

3. Skeene – näitlejate riietumise ja maskide ning teatriinventari hoiukoht .

4. Proskeenion – kitsuke pikk lava, mis oli kolme näitleja päralt.
425.a eKr hakati akropoli nõlvale ehitama suurt teatrit, mis valmis sada aastat hiljem. Orkestra läbimõõt oli 24 m, skeene pikkus 46,5 m ja laius 6,5 m; 78 rida istmeid tõusis amfiteatrina 30 m kõrgusele. Teater mahutas 17 000 vaatajat .
Karakterid
Äärmiselt tähtis koht oli karakteritel, see tähendab näitlejatel kes toetusid tugevalt kultuurilistele tüüpidele või nimedele , ka kasutasid nad eelnevast tuletatult kõnemaneeri ja karakteristikat. Oma peaosades kasutavad nad kirjanduse arhetüüpidest tuletatut, kuid mis on tihti peale kitsamalt defineeritud. Nad on tähtsateks komponentideks fiktsiooniliste žanrite tekkimisel, luues vastastikulise suhte publikuga, mille kaudu viimased tunnevad toimuva otsekoheselt ära. Ka kannavad nad hoolt paroodia osaluse eest, seega nad liialdavad igat stereotüüpi keda nad kehastavad. Nad olid tihti kasutuses näitekirjanik Plautuse komöödiate
TEGELASKUJUD
Adulescen - tegealane, kes oli jõukas, noor ja armunud, kuid mitte väga vapper. Ta kahetseb oma saatust ning otsib kindlat seljatuge turvalise julgeoleku najalt. Tihti peab keegi teine tema eest astuma võitlusesse. Ta kardab on isa, kes on tihti peale senexi kehastuses, kuid ei austa teda. Karakteri kehastuse tava on tume parukas ning karmiini karva rõivad.
Senex - vana mees, kellel on mitu kehastust. Isana on ta kas liialt leebe või liiga karm, mõlemal viisil ei armasta ta oma poega . Ta valmistab piinlikust nii oma naisele kui ka pojale, näiteks näitab, et on armunud samasse naisterahvasse nagu ta oma poegki, tüdruk on loomulikult liiga noor tema eale ning ta ei saa teda eal. Ta kannab pikka valget aluspesu mille on topelt varukad ning mõnikord ka saua.
Leno - on bordellipidaja. Tegemist on mehega kes on häbenematult amoraalne ning keda ei huvita miski peale raha. Tal on tihti tegemist adulesceniga tema armastuse pärast. Rõivastusena kannab ta tuunikat ja on tihti kiilaspäine ning kannab endaga rahakukrut.
Miles Gloriosus - On hooplev sõdur, see karakter on ka tänapäeval eriti tuttav. Ta on suur enesearmastaja, kes peab end kõige kaunimaks ja vapramaks kui ta tegelikkuses on väga rumal, lihtsameelne ning argpüks. Tihtipeale on ta huvitatud samas tüdrukust kellest on huvitatud ka adulescens. Ta kannab pikkade varrukatega tuunikat ning tal on lokkis juuksed.
Parasitus - Kerjus kes elab ainult enesele ning valetab oma saavutuste üle. Ta kannab pikka halli või musta rüüd topelt varrukatega.
Servi( orjad ) - Nad moodustavad poole näotlejaskonnast ning omavad enamasti kõige rohkem monolooge. Servus callidus või tark ori on alati jutukas kuid tema teised oskused tihti varieeruvad. Enamus ajast on ta lojaalne, enamasti adulescensile ja senexile. Ta toob aktiivsust ja komöödiat süžeele ning tihti peale on just tema see kes satub etenduse lõpus tõe jälile. Tegelaskuju tunti tema poolt kasutatava alliteratsiooni ja teksti mõõdu poolest. Ta kandis tuunikat
Ancilla - Kas põetaja või teenija. Ta kandis väga väikest rolli, kas siis andis hetkelist informatsiooni toimuva kohta või juhatas sisse uue tegelase. Ta oli oma isanda või emanda tööriist ning teda kasutati titipeale ka sõnumitoojana.
Matron(ema), mulier (naine),uxor(abielunaine) - Salakaval naine kes armastab oma lapsi, aga on temperamentne oma abikaasa suunas. Ta ei pea olema ustav naine, kuid tihti ta siiski seda on. Kannab pikka rüüd hõljuvate varrukatega.
Meretrix(prostituut) - on kas palgatud või ustav. Esimene tüüp on vanema ning kogenum ja ta on rohkelt ilma näinud. Teine tüüp on südamest armunud adulescensi. Mõlemad on väga atraktiivsed oma soengute ning kostüümidega, mis on kollased .
Viro(noor neitsi) - on adulescensi väljavalitu ning armastatu, kuid ta viibib laval vähe. Ta on kaunis ja virtuoosne väike isik. Teda koheldakse kiidu ja kingitustega.
(Lühike teatriajalugu , P. Hartnoll)
Juba esiaja rahvastel olid kujunenud teatrietenduste elemendid, kuid alles Antiik-Kreekat peetakse tõelise teatri sünnimaaks. Näidendid ja teater ilmusid seoses viljakusejumala Dionysose austamisega, keda kreeklased kujutasid soku või härjana. Paar korda aastas peeti Dionysose püha. Sokunahas pidulised kandsid maske ning laulsid kurbi ja rõõmsaid laule vaheldumisi. Siit tulid ka nimetused tragöödia (tragos — sokk; ode — laul) ja komöödia (rõõmsa rahvahulga laul). Kurvad laulud põhinesid alati kreeka rikkalikul mütoloogial, mida rahvas hästi tundis.
534. aastal eKr etendati kevadisel Dionysose pühal Ateenas poeet Thespise tragöödiat. Selles näidendis esines ainult üks näitleja — Thespis ise, kelle monoloogid vaheldusid koori lauludega. Seda sündmust peetakse teatri sünnipäevaks mitte ainult Kreekas, vaid kogu maailmas.
Ateena linnriik korraldas teatrietendusi kaks korda aastas. Etendused olid näitekirjanike-dramaturgide võistlused. Iga osavõtja pidi esitama 3 tragöödiat ja ühe lõbusa sisuga teose. Etendused toimusid vabas õhus. Kreeka teater koosnes kolmest osast: ümmargusest väljakust orkestras, vaatajaile määratud paigast (teatron) ja lavast (skeenee).
Esialgu esinesid näitlejad ja koor orkestral, mille ümber seisid vaatajad. Hiljem rajati istmed amfiteatrina mäenõlvakule, kuhu mahtus tuhandeid inimesi (Ateena Dionysose teatris oli 17 000 kohta). Lavaeesriiet ei tuntud. Kasutati aga teatrimasinaid — ratastel liikuvat väikest lava ning seadeldist, mis vajaduse korral tõstis näitlejad õhku.
Kreeka näidendites esines alati vaid 3 meesnäitlejat, kel tuli kehastada mitmeid (ka naiste) osi. Näitlejaks võis olla vaid vaba kreeklane . Näitlejat võidi valida kõrgetesse riigiametitesse, võidi saata saadikuna teistesse polistesse. Tal pidi olema ilmekas, kõlav ja tugev hääl ning hea laulu­ ja tantsuoskus. Näo ees kanti puust või lõuendist maske, jalas kuni poole meetri kõrgusi ja seest õõnsaid jalatseid koturne. Mask ja koturnid olid vajalikud teatri suuruse pärast — nendeta oleks tagumistest ridadest näitlejat halvasti nähtud. Komöödiamaskid meenutasid karikatuure. Lõbusa meeleolu loomiseks kinnitasid komöödianäitlejad riietuse alla kõhule ja istmikule padjad, mis moonutasid keha.
Koor koosnes 12 — 24 inimesest. Tema ülesandeks oli selgitada ja kommenteerida laval toimuvat, väljendada avalikku arvamust. Kreeka teatris ei kujutatud julmi stseene ega tapmist või enesetapmist. Kõik see pidi toimuma lava taga ja vaatajatele näidati vaid toimunu tulemust, st surnukeha .
Kuna teatrietendused toimusid ainult Dionysose pühadel (dinüüsiatel), siis jäeti neil päevil kõik muud töödtegemised kõrvale. Kogu polise elanikkond, pidulikes riietes mehed, naised ja lapsed (teinekord ka koduorjad) läksid teatrisse. Sissepääsu eest tuli tasuda väikest maksu. Vaesematele ateenlastele andis polis raha sissepääsumaksu tasumiseks — sedavõrd tähtsaks peeti teatrietendusi. Etendused algasid koidikul ja kestsid pimeduse saabumiseni. Sealsamas söödi ja joodi. Võistlusse astuvate dramaturgide järjekord otsustati loosiga. Iga näidendi algust teadustati pasunasignaaliga. Publik oli asjatundlik ja elas etendusele kaasa. Kui näidend meeldis, avaldati heakskiitu aplausi ja ja hüüetega; kui see ei meeldinud, siis vilistati, trambiti jalgu ning laksutati keelt. Oli juhtumeid, kus näitleja kihutati kivirahega lavalt minema ja nõuti teist näidendit.
Teater oli rahvale omamoodi elukool , mis õpetas lahendama keerukaid olukordi.
Draamad leidsid aset päevasel ajal vabas õhus spetsiaalselt etendusteks ehitatud hobuserauakujulise põhiplaaniga teatris. Selle keskmes paiknes ringi- või poolringikujuline näiteplats e. orkestra, mille taga oli enamasti puust lavakonstruktsioon e. skenee . Näitlejad ja koor esinesid orkestral, skenee oli taustaks. Kreeka teatris kuulus tähtis osa muusikale . Näitlejateks olid vaid mehed, kes maskide vahetamisega said esitada etenduses ka mitut rolli. Eriefektide (näitleja tõstmiseks lava kohale) oli valmistatud kraanataoline seadeldis . Pidustusele valiti välja kuus etendust, kolm lõbusat näitemängu e. komöödiat ning kolm tõsise sisuga teost e. tragöödiat. Nende kõigi kulusid kattis rikaste kodanike seast valitud rahastaja . Kõik ettekandmisele pääsenud tööd said auhinna . Komöödiad kujutasid eelkõige igapäevast poliitilist elu, tragöödiad aga põhinesid tuntud mütoloogilistel süžeedel. Näitekirjanikud püüdsid inimestele enamasti tuttavatest tragöödiatest välja tuua moraalse iva.
Kreeka teatris kehtis kolme ühtsuse reegel: aja-, koha- ja tegevusühtsus.
Kuulsaimad tragöödiakirjanikud olid Aischylos („Oresteia“) ja Sophokles („Kuningas Oidipus “)
Kreeka teater on alus kogu Maailma teatrile. ( Miksike 2006)
Umbes aastal 501-500 suurte dionüüsiate jaoks määratud kord nägi tragöödiavõistlusel ette kolm autorit, kelledest igaüks esitas kolm tragöödiat ja saatüridraama ( tetraloogia ). Komöödiavõistlustel nõuti igalt kirjanikult ainult ühte näidendit. Kirjanik koostas mitte ainult teksti, vaid ka draama muusikalise ja balletiosa, tema ise oli ka näitejuhiks, tantsmeistriks ja sageli, eriti varasemal ajajärgul, näitlejaks. Kirjaniku vastuvõtmine võistlusele olenes arhondist (valitsuse liikmest), kes juhatas pidustust. Iga kirjaniku draama ettekandmise kulud pani riik mõne jõuka kodaniku peale, kes määrati koreegiks (“koorijuhiks”, aga tegelikult – sponsoriks). Koreeg kogus koori (12, pärastpoole 15 inimest tragöödia jaoks, 24 – komöödia jaoks), maksis neile tasu, ruumi eest, kus koor valmistus, proovide , kostüümide jne eest. Koreegide kulutused olid mõnikord väga suured, ja võidud võistlusel määrati ühiselt koreegile ja kirjanikule-näitejuhile...
Kirjanikud
AISCHYLOS (525-456 eKr)

V sajandi kuulsaist tragöödiakirjanikest vanim.

Draamavõistlused võitis 13 korral (esimest korda 484. a, viimati 458.a triloogiaga “Oresteis”). Esimest korda sai lüüa 468. a eKr Sophokleselt.

90 teada olevast draamateosest on säilinud 7: „Palujannad“, „Pärslased“, „ Seitse Teeba vastu“ (Oidipuse tsükkel), triloogia „Oresteia“ ning “Aheldatud Prometheus ”.

Aischylos on kirjutanud ka hümne,eleegiaid, epigramme.

Pärines aristokraatia hulgast, osales poliitikas ning Kreeka-Pärsia sõdades, Marathoni (490), Salamise (480) ja Plataia (479) lahingus.
AISCHYLOSE UUENDUSED

Tõi lavale teise näitleja;

piiras koori 12 liikmeni ja suurendas näitlejate dialoogi osa;

õpetas koorile liikumist;

tõenäoliselt lisas lavastusele kostüüme ja maske.

Kõik maailmas toimuv on jumalate kontrolli all ja tänu sellele valitseb siin õigus.

Ehkki jumalate roll inimese elus on suur, vastutab inimene ise oma vabalt valitud käitumise eest.

Indiviidi tahe tuleb allutada riigi (polise) omale, inimene on vaid lüli ajaloos, riigis, suguvõsas.

Kõigi tragöödiate (v.a „Pärslased“) süžeed pärinevad mütoloogiast, ehkki käsitletavad probleemid on kaasaegsed: ettemääratuse ja teadliku valiku vahekord ; rahva ja võimu, riigi ja sugukonna vahekord. Müüdisüžeed on kooskõlastatud inimliku moraaliga.

Aischylose looming illustreerib tema põlvkonna sõdalase vapraid ja uhkeid tõekspidamisi.

Aischylos kujutab inimsaatust ja kannatusi, ent need ei tekita lootusetust, sest kannatuste kaudu õpitakse.

Kangelased on tormakad, võimsad ja uhked , ülevalt traagilised. Neid sunnivad tegutsema suured ja jõulised kired. Psühholoogiliste nüanssidega Aischylos ei tegele.

Inimese käitumist ja tegusid juhivad jumalad, ent tragöödiais on olulised inimese eetilised valikud.

Teosed lõpevad optimistlikus toonis, mõjuvad meeliülendavalt ja kinnitavad usku maailmakorra mõistlikkusesse.
“ORESTEIA”

Ainus antiikajast säilinud triloogia, lavastati 458. a. eKr. Teemaks suguvõsa traagiline saatus: Mükeene valitseja Atreuse järglastel lasuv pärilik veresüü.
Müüdi lugu: Atreuse isa Pelops oli põhjustanud Hermese poja Myrtilose surma. Hermes sokutas Atreuse lammaste hulka kuldse jäära. Atreus läks selle pärast oma vendade Thyestese ja Chrysipposega riidu. Atreus ja Thyestes tapsid kolmanda venna, seejärel võrgutas Thyestes Atreuse naise Aerope. Atreus tappis Aerope ja saatis Thyestese pagendusse. Justkui leppimise märgiks korraldatud pidusöögil pakkus Atreus vennale Thyestesele tolle enda laste liha ning pärast söömist ütles talle, millest roog oli valmistatud. Võib-olla tappis Thyestese ainuke ellujäänud poeg Aigisthos Atreuse. Aigisthosest sai igal juhul armuke Klytaimestrale, kelle abikaasa Agamemnon oli Atreuse vanim poeg ja tema järglane Mükeene kuningatroonil. Needus lõpeb alles Orestese kättemaksuga.
Triloogia

Atreuse poeg Agamemnon on pidanud Aulises ohverdama oma tütre Iphigeneia , et Trooja alla pääseda.

Pärast Trooja sõda tuleb Agamemnon koju orjatarist liignaise, trooja kuninga Priamose tütre Kassandraga. Klytaimestra võtab mehe teeseldud rõõmuga vastu, kuid tapab ta oma armukese Aigisthose abiga.

Oraaklilt ettekuulutuse saanud Agamemnoni poeg Orestes peab isa eest kätte maksma. Kodus õhutab teda tagant ka õde Elektra ning Orestes tapabki nii ema kui ka selle armukese.

Meelte -segaduses Orestest jälitavad kohutavad erinnüsed (fuuriad, kättemaksu- jumalannad ).

Apollon soovitab tal Ateenasse minna. Jumalanna Athena moodustab Areopaagil kodanikekohtu, kus Orestes õigeks mõistetakse. Veritasu on lõppenud, lepitatud erinnüsed muutuvad heatahtlikeks kaitsejumalannadeks eumeniidideks.

Triloogia lõpeb üleva apoteoosiga (ülistus, pidulik lõpposa).
“AHELDATUD PROMETHEUS”

Tragöödiat omistatakse Aischylosele, ehkki 20. sajandil on tõestatud, et see pärineb V sajandi 40. aastaist või hilisemast ajast.

Titaan Prometheus astub välja Zeusi kavatsuse vastu hävitada inimsugu ja asendada see uue põlvkonnaga. Kaastundest toob Prometheus inimestele tule ja päästab nad nõnda hukust. Karistuseks laseb türanlik peajumal ta kalju külge aheldada ning lubab halastada vaid siis, kui Prometheus talle ütleb, millise naisega ta ei tohi ühte heita, et selle järeltulija talle hukatust ei tooks. Prometheus trotsib Zeusi, keeldub allumast ning paisatakse lõpuks kuristikku.

Niisugusena on Prometheus antiikaegse lunastaja või romantilise vabadust armastava mässaja sümboliks.
SOPHOKLES (496-406 eKr)

Tuntuim V sajandi eKr Ateena tragöödiakirjanik.

Antiikandmete järgi on ta kirjutanud 123 näidendit, millest on säilinud seitse. Teada on 110 teose pealkirjad.

Sophokles lõi 60 aasta jooksul, võitis 24 tragöödiavõistlust (1. korda 468. a, võitis Aischylost) ega jäänud kunagi viimaseks.

Dramaturgina oli Sophokles kaasaegsete lemmik.

Sophokles oli jõuka relvameistri poeg, sai suurepärase hariduse ja hakkas varakult näidendeid kirjutama.

Oli Periklese isiklik sõber, valiti korduvalt kõrgeisse riigiameteisse, s.h kaks korda strateegiks.

Oli seltsiv , kaunis, musikaalne ja sportlik. Räägiti, et silmatorkavalt ilusa ja graatsilise mehena , kes oli tuntud oma kitarrimängu- ja tantsuoskuse poolest, nautis Sophokles ka vanemas eas veel naiste seltskonda.

Oli populaarne ja austatud, mälestustes iseloomustatakse teda kui meeldivat ja sõbralikku inimest. Teda peeti üheks vähestest õnnelikest: räägiti, et ta elu oli pikk, ta kirjutas palju suurepäraseid tragöödiaid ja suri, ilma et oleks pidanud kannatama mingit halba.

Ateenlased imetlesid tema loomingut niivõrd, et kutsusid teda Melissaks (s.t mesilaseks, keda kreeklased väga kõrgelt hindavad ).

Sophoklesel oli kaks poega, mõlemad tragöödiakirjanikud.

Pärast surma austati Sophoklest kangelaskultuses.
SOPHOKLESE DRAAMAUUENDUSED

Sophokles kujundas lõplikult kreeka klassikalise tragöödia.

Tõi lavale kolmanda näitleja, suurendas näitlejate osa.

Vähendas koori rolli – koor kommenteerib ja annab meeleolu, väljendab ühiskonna või autori vaateid. Sophokles kasutas 15-liikmelist koori.

Vähendas lüürilise luule ja ülespuhutud kõne mahtu

Hakkas kasutama dekoratsioone.

Triloogia iga tragöödia oli iseseisev lõpetatud tervik.

Tragöödiate tegevus on loogiline ja rangelt põhjendatud, vaid tragöödias „Philoktetes“ kasutas deus ex machina võtet.

Tragöödiad keskenduvad tugeva karakteri traagilisele saatusele .

Sophoklese tragöödiad on inimesekesksemad, tegevus koondub inimesega seotud eetikaküsimustele, mille puhul jumalad jäid eemalseisja rolli.

Kangelaste karakter on välja arendatud, keerukas.

Sophoklese kangelasele on iseloomulik tugevus, vankumatu tahe, mida ükski kahtlus ega veenmine ei kõiguta.

Nende käitumist suunab sisemine motivatsioon , mitte juhuslikud välised asjaolud .

Aristotelese sõnul on Sophoklese kangelased niisugused, nagu inimesed peaksid olema.

Sophoklese kangelased ei oota jumalatelt õiglust ega ülista neid.

Jumalate tahet ega nende tegusid pole inimesel võimalik mõista, kui jumalad seda ei soovi – ja enamasti nad ei soovi.

Ebaõiglaselt kannatanud inimene tajub jumalate tohutut jõudu, ent peab neid pigem pahatahtlikeks ja halbadeks .
Kokkuvõte
Rooma teater oli tugevalt mõjutatud ka Kreeklaste kirjanduslike žanrite poolest. Näiteks paljud Plautuse komöödiad olid otse tõlgitud Menanderi teostest. Kui võrrelda vastanduvat Rooma teatrit Kreeka omaga , võib kergesti öelda, et Rooma teater oli tunduvalt vähem mõjutatud religioonist. Rooma teater oli enamasti esteetilise veetlusega, sõjad ja tapatalgud oli rohkem tavaline olukord vastandina Kreeka teatrile.Ka pole Rooma teater nii filosoofiline tõe otsimine nagu seda on Kreeka teater. Esmasel kohal on siiski ratsionaalne meelelahutus .
Kreeka komöödia levid Itaaliasse, kus toimusid tema vormis mõned sisulised muutused ja inspireerisid Rooma kaht peamist näitekirjanikku Plautust ja Terentiust. Nad ammutasid sealt mitmeid tegelasi, nagu nt agresiivseid ja vihaseid vanamehi, noori jõukaid liiderdajaid ning orjasid.
Rooma teatris sulas itaalia rahvapärane naljamäng ühte kreeka teatrikunsti eeskujudega. Teater ei olnud Roomalstele siiski nõnda filosoofiline tõe otsimine kui ta oli seda Kreeklastele. Esmasel kohal on siiski ratsionaalne meelelahutus. Näitemängud primaarne osa oli rahva naerutamiseks kus etendati rohkem kõlbelisust ja sellega kaasnevaid problemaatilisi vaateid. Rooma teatri sisuline ülesehitus oli võrreldes Kreekaga kindlasti vabam ning teatraalsem. Näituseks puudus Rooma teatris koor, etendus toetus üsna terviklikult erinevaid emotsioone väljendavaid maske kandvatele näitlejatele, kes vürtsitasid etendust ilmekate žestidega, mis sageli olid üsna siivutu tooni ja tähendusega. Kui ennisti osalesid näitemänudel üksnes meesterahvad, siis hiljem hakati kasutama ka naisi, kuid Kreekas olid näitlejateks üksnes mehed.
Kasutatud kirjandus
Kasutatud materjalid:

`Eesti Raamat`, Lühike teatriajalugu, Phyllis Hartnoll 1989

Maailma kirjandus 1.osa
Internetiallikad:
3.Vikipeedia [WWW] http://et.wikipedia.org/wiki/Teater / Internetis

Miksike [WWW] http://www.miksike.ee/ Internetis

Hot [WWW] http://www.hot.ee/r/rasmusvalling/ Internetis

Google [ WWW] http://www.google.ee/kreekateaterjakunst Internetis
Pildimaterjal:

Miksike [WWW] http://www.miksike.ee/docs/elehed/6klass/5kreeka/6-5-15-2.ht m

Google [ WWW] http://www.google.ee/imgres
17