Teater Läbi oma ajaloo (1)

Pärnu Täiskasvanute Gümnaasium
Teater läbi oma ajaloo
Referaat
Oliver Nahksep
11 AÕ
Pärnu 2009
Sisukord
Sissejuhatus..........................................................................................................3
Antiikaja teater.....................................................................................................4
Vana- Rooma ja Kreeka teatri erinevused ja sarnasused......................................5
Tähtsamad tegelased Rooma ja Kreeka teatris.....................................................6
Teater keskajal......................................................................................................7
Teater tänapäeval..................................................................................................8
Eesti teateri ajalugu.............................................................................................9
Kokkuvõtte..........................................................................................................10
Kasutatud kirjandus..............................................................................................11
Sissejuhatus
Teater on olnud läbi aegade meelelahutus paigaks paljudele inimestele.Teatri algusaeg jääb kaugesse minevikku ning on seotud usutseremooniatega .Läänepärase teatri kodu on Antiik-Kreekas. Seal korraldati 2500 aastat tagasi viljakuse ja veinijumala auks pidustusi, mille kõrgpunkt oli 50-mehelise koori esitatud hümn Dionysusele. Aja jooksul arenes tavapärasest jumalaaustamisest kreeka tragöödia. Selles on oluline koht 5. sajandil, mil koorile lisandus näitleja, kes astus kooriga dialoogi. Algselt põhines näidendi süžee Dionysose elu kujutamisel ja tema austamisel. Hiljem lisandusid maisemad teemad: heeroste (pooljumalate) teod, sõjad, vaenutsemised jm .
Käesoleva referaadi eesmärk on anda ülevaade teatri ajaloost, tähtsamatest tegelastest, ning sündmustest teatri ajaloost. Valisin selle teema, sest see tundus kõige meelepärasem ja inforohkem teistest teemadest .
Antiikaja teater
Antiikaja teater erineb paljugi tänapäevasest nii ehituse , näitlejate , kui ka stiili poolest.Etendused toimusid lahtise taeva all, selleks ehitatud hiigelsuurtes teatrites, mis mahutasid mitukümmend tuhat vaatajat . 
Teatrilava peaosa oli ümmargune orkestra, kus  koor laulis ja liikus ümber Dionysose altari. Selle taga on lava ja lavaehitis ( skeene ), kus paiknesid kulissid ja lavamasinad. Kreeka teatris olid näitlejatel laval ees maskid , mis kujutasid mitmesuguseid inimtüüpe ja aitasid häält paremini kuuldavaks teha. Et näitlejad suurele rahvahulgale paremini näha oleksid, kandsid nad kõrgeid jalatseid — koturne. Näitlejateks olid ainult mehed.
Pealtvaatajate kohad asetsesid tõusvalt poolringis ümber orkestra. Vaatajad jõid veini, hüüdsid näitlejatele vahele, loopisid näitlejaid, kelle mäng ei meeldinud, pähklitega. Suurte dionüüsiate ajal nägid pealtvaatajad nelja päeva jooksul mitte vähem kui 15 teatritükki, nende vahel olid ainult lühikesed pausid. Muretseti endale süüa ja juua ega lahkutud teatrist. Alguses olid etendused pealtvaatajatele tasuta, kuid pisut hiljem tuli nende eest maksta kaks obooli —  vaestele andis raha riik etenduste fondist
Suurte dionüüsiate jaoks näidendeid kirjutanud tragöödiakirjanike hulgas oli esimene ja ehk ka parim Aischylos. Ta sündis u 525 a eKr. Teda arvatakse olevat kirjutanud 80- 90 näidendit, millest tänapäevani on säilinud 7 täielikku teksti ja hulgaliselt katkendeid. Tuntumad tema loomingust on "Oresteia", "Aheldatud Prometheus" ja "Pärslased". Ta andis atika tragöödiale selle klassikalise kuju. Ehtsa dialoogi loomiseks tõi näidendisse teise ja hiljem Sophoklese eeskujul ka kolmanda näitleja. Ta võttis kasutusele ka lavatehnilisi uuendusi.
Vana-Rooma teater
Rooma teatrid erinesid paljus kreeka omadest : nad ehitati mitte mäeküljele vaid lauskmaale ja olid piiratud kõrge, kaunilt kujundatud kivimüüriga. Kreekas olid hobuseraua kujulised teatrid, Roomas poolringikujulised. Koori kadumisega orkestriat enam ei vajatud. Seepärast oli rooma teatrimaja keskseks kohaks kõrge lava, mille ees paiknesid pingiread, taga oli aga keerukalt välja ehitatud , tihti kahekorruseline lavasein frons scaene. Rooma lava oli ilmses suguluses lihtsate ajutiste poodiumitega.
Meie ajaarvamise esimeseks sajanditeks oli rooma teatreid ehitatud kõikjal Itaalias, Hispaanias, Prantsusmaal, ning Põhja-Aafrika koloonias. Publiku jaoks püstitati varikatused, rahvast teenindasid puuviljamüüjad. Ometi olid need teatri ilusad surevad kestad , kus vaatajale pakuti surevat kunsti. Sealseid etendusi ei saa võrrelda Kreeka varasemate aegade teatriga. Rooma teatrites mängiti enamasti jämekoomilisi nilbeid ja roppe miime , ning farsse, mille sisuks põhiliselt purjetamine , ahnus, abielurikkumine , või efektsed akrobaatilisi vaatemänge, kus tõmbenumbriks napis riietuses tantsijannad.Kuulsamaid teatreid oli vägev anfiteater Colosseum.
Kreekas olid näitlejad hea maniega kodanikud, Roomas ei peetud neist enam lugu. Kui teenisid näitlemisega raha, oli see halb. Kui olid rikas ,kelle kõrvalhobi, siis suhtuti leebelt. Mängisid ainult mehed, aga miimides võisid olla ka naised , kes kasutasid maske.
Kreeka komöödia levis Itaaliasse, kus tegi läbi mõned märkimisväärsed muutused ja inspireeris rooma komöödia- fabula palliata kaht omapärast autorit Plautust ja Terentiust. Sealt votsid nad oma süžeed ja mitmed põhitegelased nagu nt. Äkkvihaga vanamehed , noored liiderdajad ja teenistusvalmis orjad.
Tähtsamad tegelased Rooma ja Kreeka teatris
Plautus on peamiselt tõlkija ja mugandaja. Kirjutas oma komöödiad nüüdseks kaduma läinud kreeka originaalide järgi, kandes üle Rooma ja sobitades sellele Rooma elu , ning kommetega. Plautuse puhul sai aru, et tegelased on siiski roomlased . Tal rahvalähedased näidendid , kus on nilbusi ja otseütlemisi. Näidendites olevate laulude tõttu sarnanesid need laulumängudele. Tema näidendid olid populaarsed rooma ülikute, lihtrahva kui ka orjade hulgas.
Terentius oli eriti silmapaistev komöödiate alal. Oli tugevam ja originaalsem kirjanik kui Plautus. Aafrikast pärit ori, kelle peremees vabaks lasi. Tänu oma aristokraadist patroonile sai ta hariduse ja nime .Ta komöödiad jutustavad kodanike argielust, kusjuures tegelased on elulähedased ja täpselt kirjeldatud. Terentius käsitles abielu ja armusuhete teemat. Erinevalt Plautusest puudub tal jämedus, keelekasutus on peenem , süžeed ja dialoogid on universaalsemad. Vahest sel põhjusel polnud nad nii populaarsed publiku silmis , kelel köietantsijad, gladiaatorid ja miimid olid rohkem meelt mööda.Temale kuulub lause „Olen inimene, midagi inimliku ei pea ma võõraks.“
Sophokles sündis Ateenas jõuka relvameistri pojana ning sai gümnastilise ja muusikalise hariduse. Teda valiti korduvalt riigiametisse, kuid poliitikas ta läbi ei löönud, aga see tõttu oli ta kirjanduses poole osavam. Ta on kirjutanud antiikteadete kohaselt 123 näidendit, millest suurem osa olid menukad.24 korral päris ta võidupärja, jäämata kordagi viimaseks . Aga meile on säilinud ainult seitse tragöödiat.
Ta loomingus kujuneb tragöödia lõplikult lüürilisest kantaadist draamaks. Ta kõige suuremaks saavutuseks draama teemal oli kolmanda näitleja juurdetoomine, mis võimaldas tegevust mitmekesistada. Ainestik pärineb temalgi enamjaolt kangelaskujudest ja müütidest.
Sophoklese meisterlikumad teosed on ‘’ Antigone ’’. Tragöödia konflikt seisab Antigone ja Kreoni valitseja kohustuse vahel. Kirjutamata ja kirjutatud seaduste vahel, kus Antigone maksab oma eluga selle eest, et ta oma venna mattis, kuna vend oli reetur .
Teater keskajal
Keskajal tekkis teater uuesti kiriklikus keskkonnas, eeskätt jõulude ja ülestõusmispühade teatraliseeritud jumalateenistustest, lavastati müsteeriume ja miraakleid. Müsteerium ongi liturgiline jumalateenistus, kus etendati Piibli- ainelisi näidendeid, etendustes kasutati uhkeid dekoratsioone ja kostüüme. Vanim 12. sajandi keskelt pärit müsteerium on teadaolevalt “ Aadama mäng”. Lihavõtete ajal etendati kannatusmänge ehk passioone. On teada, et 15. sajandil loodi ka ilmalikke müsteeriume, näiteks Orleans´i piiramisest ja Trooja sõjast. Miraaklis räägiti pühakute elulugudest ja imetegudest. Aja jooksul kandusid teatrietendused kirikutrepile ja sealt edasi linnaväljakuile ning neis hakkasid osalema linnakodanikud .
Omaette koomiline žanr oli hiliskeskajal narrimäng, milles pilgati kõrgeid võimukandjaid, ja mis kuulus karnevalipidustuste juurde. Sellepärast võitlesid rahvaliku teatri vastu kirik ja kuningad. Nii kujunes keskaja teater rahvalikuks. Siis ei olnud eraldi teatrihooneid. Teatrietendus oli pigem avalik üritus, mis toimus linnarahva ühise üritusena ja päise päeva ajal. Arvatavasti siit pärinebki sõna TEATER, sest kreeka keeles tähendab “theatron” vaatemängukohta. Kõik tegevuspaigad olid korraga nähtaval kohal. Lava jagunes kolmeks: taevas, maa ja põrgu. Näitlejad olid veel asjaarmastajad. Näitekirjandus kui selline oli algeline – näidendid kirjutati üheks etenduseks või kindlaks tähtpäevaks. Samas olid etendused rahvale tasuta.
Nagu teada, kohandati Vana-Kreekas etenduseks mäenõlvak, Vana-Roomas püstitati lava lihtsalt väljakule ja rahvas seisis lava ääres püsti. Keskajal toimusid etendused kirikutes ja väljakutel. ( http://www.miksike.ee/docs/referaadid2005/teater_keskajal_wargirl.ht m)
Teater tänapäeval
Ühest küljest peetakse oluliseks tänapäeval kõrgelt arenenud tehnoloogiat saavutamaks kõiki vajalikke lavaefekte, jättes seetõttu välja inimese, kes muutub siinkohal ebaotstarbekaks. Teisest küljest peetakse jällegi oluliseks inimest ennast kui suurepärast instrumenti. Lahendamata on siiski küsimus, kuidas kasutada inimest laval kui meediumit.
Iga lavastus peaks olema uus ja enneolematu . Uue teatri efekt seisneb juba olemasolevate vahendite kasutamises senisest erinevas olukorras ( rääkivad lambid, valjuhääldid istmete all jne.). Kasutades erinevaid võimalusi võib jõuda suurepäraste tulemusteni. Metalsed maskid ja kostüümid, erinevatele pindadele projekteeritud filmid, kõikvõimalikud heli ja valguse efektid – kõik see kokku moodustab terviku, mis oluliselt erineb seni mõistetud traditsioonilise teatri tähendusest.
Muutumas on ka ruumijaotus . Tänapäeva teatris on veel selgesti eristuv aktiivne tsoon ja passiivne tsoon - on lava näitlejatega ja auditoorium vaatajatega. Teatri edasine areng püüab nüüdsest rohkem endaga kaasa haarata ka vaatajaid . Selleks tuleb kõigepealt lammutada nn nelja-seina-ruum. Ühe lava asemele kerkib peagi mitmeid eritasapindadel asetsevaid platvorme, millest osad võidakse paigutada ka publiku sekka. Kõige selle eesmärk on saavutada vaatajatega tihedam kontakt, et muuta teater rohkem kogemuslikuks.
Eesti teateri ajalugu
Esimesed teated Eestis korraldatud teatrietenduste kohta pärinevad 16 sajandist, kui Tallinna Linnakooli õpilased mängisid raekojas Terentiuse komöödiat "Androslannad“ 1784 . aastal rajati August Von Kotzebeu eestvõttel Tallinna asjaarmastajate teater ning 1789 aastal kõlas eesti keel esimest korda laval (Kotzebue "Isalik ootus"). Esimene kutseline teater oli 1807. aastal avatud Tallinna Linna teater e Tallinna saksa teater. Aastal 1819 lavastati esimene eestikeelne etendus "Häbi sel, kes petta tahab".
Eesti rahvuslik teater sündis laulu- ja mänguseltsides, selle alguseks loetakse 1870 aastat, kui Vanemuise seltsis etendati Lydia Koidula „ Saarema Onupoega“ 18 lõpus juhtis Vanemuise teatri August Wiera kes eelistas kergeid vaate - ja laulumänge. Eesti esimene maateatrimaja ehitati 1882. aastal Abram Simoni poolt Toilas.
1906 muudeti Vanemuine ja Estonia ning 1911 Pärnu Endla kutselisteks. Vanemuise juhiks saanud Karl Menning hakkas lavastama väärtuslikke näidendeid ning taotlema mängu elulist tõepära ja ansambliühtsust. Tema nõudliku teatritöö tulemusena sündis ühtlaselt hea professionaalse tasemega trupp. 1918 aastal hakati Estonias lavastama oopereid ja operette 1916 aastal rajati Tallinnas teinegi kutseline teater.
1920.-30. aastail teatrielu mitmekesistus. Hakati lavastama suuri klassikalisi tragöödiaid ja kaasaja näidendeid ning dramatiseerima eesti proosateoseid. Võimekad lavastajad olid Priit Põldroos ja Andres Särev (Töölisteatris), Ants Lauter ja Hilda Gleser ("Estonias", viimane ka Töölisteatris), Paul Sepp ("Estonias" ja „Draamateatsid“) ning hiljem Leo Kalmet (Draamateatris). Nende loomingu ja pedagoogikatöö tulemusena sugenesid eriilmelised trupid , milles oli palju isikupäraseid näitlejaandeid.
Nõukogude ajal on asutatud Rakvere teater, Vene Draamateater , Nukuteater ja Noorsooteater (nüüdne Linnateater ). "Estonia" draamatrupp viidi 1949. aastal Draamateatrisse, millega liideti ka Töölisteatri tugevamad näitlejad.. ( http://et.wikipedia.org/wiki/Eesti_teater ) .
Kokkuvõtte
Käesoleva referaadi koostasin infost mille sain kätte enamjaolt raamatutest, kuna internetis saadud materjal oli niivõrd erinev, pidin ma referaadis antud sisu korduvalt muutma. Eesmärgiga mille ma endale seadsin sain ma hakkama- koostasin võimalikult lühikese kuid samas mitmekesise referaadi.Kõige rohkem raskusi tekitasid aastaarvud mis ühes allikas erinesid teisest. Seega üritasin punktidel kus on tähtsamad kirjelduses ja tegelased ja mitte aasta arvud, neid vältida. Mina isiklikult olen referaadiga rahul ja loodan, et seda on ka lugeja.
Kasutatud kirjandus
http://et.wikipedia.org/wiki/Eesti_teater
http://www.miksike.ee/docs/referaadid2005/teater_keskajal_wargirl.html
Anne Nahkur „Kirjandus Antiigist Renessansini“ Koolibri 2005
14