, , , . , . , -- , -- . , . , , , , . , . , , . (), , . -- , , -- , , . -- , , , , . . , , -- (70--80 . ), 3--4 . , ' . "" . . , , . , , . "" . , : -- , -- . "" , , , , . : , . (. tragdidia tragos -- , ode -- , , ) , . ' . . , , -- . . . . -- , , , , -- . . "" , , "" . . ' ( ""): 1) (); 2) ; 3) ( ); 4) ( ); 5) ; 6) . -- , . ' . (. komodia komos -- ode ) -- , . . , , , . , . , , . . "", "", "" , . . , , . , . , , , , . .
kõnele · Tragöödias piirasid liikumist ja miimikat pikk rüü, kohmakad jalanõud ja mask · Rüü kitoon · Onkos - peakate · Kothornid platvormtaldadega jalatsid · Mask avas tegelaskujude olemuse, soo, ea,sotsiaalse ja majandusliku seisundi Tragöödia · Kreeka tragöödiat nimet. tekkekoha järgi Atika tragöödiaks - see saavutas täiuse 5. saj. eKr Atika maakonnas Ateenas · "sokulaul" (kr. tragos ode) ohvri toomine või autasu Thespis (6.saj. 30.aastad eKr) · Poeet, näitleja, lavastaja kes tuli oma sünnikohast vankriga, millest sai improviseeritud lava: Ateenas võitis auhindu dionüüsiatel · Thespise kunst näitlemine · Thespise rüü teatrikostüüm · Thespise uuendus - dialoogid Kuulsamad tragöödiate autorid · AISHYLOS (525-456 eKr) 7 tragöödiat Kreeka- Pärsia sõdade ajal usk maailma harmoonilisusesse, mida traagilised konfliktid
imetegudest ehk miraaklid. · 14. saj. hakati keskaegsetes linnades esitama suuri vabaõhulavastusi müsteeriume · 15.saj. esitati juba puht ilmalikke müsteeriume. · 19. sajandi alguses oligi valitsev romantiline suund · 19. sajandi lõpus seadis naturalism eesmärgiks argise tõetruuduse. Tragöödiavõistlused · Tragöödia mõiste võeti esimesena kasutusele Vana-Kreekas, sõna ennast tõlgendasid kreeklased kui ,,sokulaulu" (kr.k. tragos sokk ja ode laul) . · Tavaliselt esines kolm poeeti, igaüks kandis ette kolm tragöödiat ja lõbusasisulise saatürdraama.. · Viimasest arenes hiljem lõbusasisuline näidend - komöödia. Antiikteater · Teatrile alusepanijaks peetakse ditürambilise* koori juhti Thespist. · Dionysose teater kerkis akropoli nõlval, kus asus hiigelsuur, kuni seitseteist tuhat pealtvaatajatmahutav väljak. · Sissepääsud olid mõlemal pool
teistesse polistesse. Tal pidi olema ilmekas, kõlav ja tugev hääl ning hea laulu ja tantsuoskus. DIONYSOS Juba esiaja rahvastel olid kujunenud Sokunahas pidulised kandsid teatrietenduste elemendid, kuid alles Antiik maske ning laulsid kurbi ja Kreekat peetakse tõelise teatri sünnimaaks. rõõmsaid laule vaheldumisi. Siit Näidendid ja teater ilmusid seoses tulid ka nimetused tragöödia viljakusejumala Dionysose austamisega, (tragos -- sokk; ode -- laul) ja keda kreeklased kujutasid soku või härjana. komöödia (rõõmsa rahvahulga Paar korda aastas peeti Dionysose püha laul). Kurvad laulud põhinesid alati kreeka rikkalikul mütoloogial, mida rahvas hästi tundis. 534. aastal eKr etendati kevadisel Dionysose pühal
teistesse polistesse. Tal pidi olema ilmekas, kõlav ja tugev hääl ning hea laulu ja tantsuoskus. DIONYSOS Juba esiaja rahvastel olid kujunenud Sokunahas pidulised kandsid teatrietenduste elemendid, kuid alles Antiik maske ning laulsid kurbi ja Kreekat peetakse tõelise teatri sünnimaaks. rõõmsaid laule vaheldumisi. Siit Näidendid ja teater ilmusid seoses tulid ka nimetused tragöödia viljakusejumala Dionysose austamisega, (tragos — sokk; ode — laul) ja keda kreeklased kujutasid soku või härjana. komöödia (rõõmsa rahvahulga Paar korda aastas peeti Dionysose püha laul). Kurvad laulud põhinesid alati kreeka rikkalikul mütoloogial, mida rahvas hästi tundis. 534. aastal eKr etendati kevadisel Dionysose pühal
LOE, MÕTLE JA TÄIDA LÜNGAD! Tragöödia sünd. Dramaatika olemus Tragos sokk+ ode laul (sokk autasuks või sokuohvrite järgi?) Dr on 1 kolmest ilukirjanduse põhiliigist. Draamateos kirjut tavaliselt teatris 6. sajandi keskpaigas eKr lisas poeet Thespis Dionysose pidustustel kooriettekandeile lavastamiseks, seega realiseerub kirjaniku, lavastaja, näitlejate, näitleja. See asus kooriga kahekõnesse dramaturgiline element! ...................................... ......................
Ajaloolisus (Aristoteles: tragöödia = midagi, mis on kas ajaloos või müütides olnud, komöödia = väljamõeldised); Moraalsed kriteeriumid (komöödia naeruvääristab pahesid, tragöödia kangelane seevastu kehastab voorusi Sotsiaalne seisus erinev; Isikute kõnestiil erineb (kõrgkeel või argikeel); Aines (heroilised saatused või isiklikud tegevused); Erinev lõpp. Tragöödiazanri nimetus ise (tragoidia) tähendab täpses tõlkes "sokulaulu" (tragos "sokk, sikk", oide "laul"). Tragöödiate lähteks peetakse Vana-Kreeka dionüüsiate, kultuslike pidustuste kõige pühalikumat osa: sokumaskides koori esinemist ditürambidega. Alates 6. saj e.m.a. lisandusid näitlejad. Traagilises konfliktis on kangelane vastamisi mingi (transtsendentse) moraalse, religioosse, sotsiaalse probleemiga, kusjuures vastasseis on lahendamatu, põhjustab kannatusi ning lõppeb harilikult kangelase hukkumisega Komöödia
Esindas muusikas meelelist, ekstaatilist suunda. Muusikas oli tähtis gruuv, pidu & show (etc bullshit). Dionysose auks korraldati igal aastal pidustusi, mida nimetati Dionüüsiateks. Targemad mehed jõid allikaveega 50/50 veini, mis hakkas pähe vähem kui täis-vein. Dionüüsiad kinkisid Euroopa kultuurile draamakunsti, ehk näitekunsti, sest Dionysose auks mängiti näitemänge, mida algselt kutsuti tragöödiateks. ,,Draama" tulenes kreekakeelsest sõnast ,,Tragos-sokk". Hiljem, pärast tragöödiaid, hakati mängima lõbusaid nalja- ja pilkenäidendeid ja sel moel sündis komöödia. Dialoog(Dionsysose ning koori vahel) Henri Pill Rakvere Ametikool 2013 Orkestra RAHVAMASS Keskaeg & varakristlik periood
kümnendast aastast pihta, räägib Achilleuse vihast) ja "Odüsseia"(räägib Odysseuse eksirännakutest, hakkab keskelt pihta, räägib ka ta naise Penelope püüetest kosilasi eemal hoida). Sappho oli esimene naisluuletaja, kes elas Lesbose saarel, asutas tütarlastekooli. Atika ajajärk oli 5. saj kuni 4. saj. Tekkis teater. Saatürid olid Dionysose kaaslased kes laulsid jumalatele ülistuslaule ditürambe. Sealt tekkiski sõna tragöödia (tragos(kits) + ode(laul)). Pidustustel etendati näidendeid. Kolm autorit osales ka dionüüsuse pidustustel, mille ajal toimusid võistlustel, kus iga autor pidi tegema 3 tragöödiat ja ühe komöödia, millest zürii valis kolm parimat teost. Näidenditel olid esitajatel maskid ees. Teatrid ehitati templite ligidale. Orkestra oli ringikujuline keskväljak kus näitlemine toimus. Ajutine lavaehitis selle taga oli skenee. Deus ex machinima jumal masinast. Jumal toodi lavale, kus too aitas
Sellest ajast pärineb Euroopas tavapäraseks jäänud nn. karplava. Suured dionüüsiad olid riiklikult, kindla kava järgi korraldatud. Nendel hakati 5. sajandil etendama tragöödiaid. Ditüramb oli tõenäoliselt tragöödia eelkäija. Kuidas aga tragöödia välja kujunes, ei ole õnnestunud välja selgitada. Tragöödia värssdraama, mille teemaks on mütoloogilised või tõsised ja kangelaslikud teod. Sõnasõnaliselt tähendab tragöödia soku laulu (kr. k. tragos ode) viidates nii dionüüsiale, kus osalejad võisid olla sokuks kostümeeritud. Et tragöödia tähtsaimaks tunnuseks on kannatus ja vapustavad elamused, siis sageli annab selleks ainet surm ja õnnetu lõpp. Tragöödia vastandub komöödiale, mis oma karakterikujutamisega laskub madalamale igapäevaelust, sel ajal kui tragöödia tõuseb argielust kõrgemale. Komöödia (kr. k. komos ode lõbus lärmitsev salk + laul) naljakas, koomiline näidend.
7.Draamazanri teke- draamazanr teke oli umbes teatri tekkega ühel ajal. Dramaatika allikaks olid head ja halvad teod, süzeed rajanesid rahva usundi-ja kultuuripärandil. Dionysose pidustusteks olid suure dionüüsad, mis toimusid märtsis-aprillis. Kolme päeva jooksul lavastati näidendeid kogu rahvale. Omavahel võistlesid kolm autorit, igaüks 3 tragöödia ja 1 satüürdraamaga. Võitja valis zürii. 8.Tragöödia teke- tragöödia tuleb sõnast tragos-kits, sokk + oide-laul. Tragöödia on traagilise lahendusega kurbmäng. Käsitleb inimeste suhteid jumalasse, vabadusse jm. Tekkis 534 eKr. 1.proloogia, parados, episoodid, stasimone, eksood. Vana-kreeka tragöödia oli sõnalis-muusikalis- tantsuline teos. Thesphis- paneb aluse tragöödijale. 9. Vana-Kreeka teater- teater on tekkinu jumalate kultusest ja sellega kaasnenud rituaalidest. Sai alguse atika ajajärgul Kreekas, kus etendati tragöödiaid, komöödiaid
põimitud. 3. Suuline pärimus oli pärit iidsetest aegadest, aga Homeros lõi oma eeposed oma ajal. Tulemus see , et suuline pärimus suri välja ja asendus (kõrg)kirjandusega. Tähtsus: Mõju kogu Kreeka kultuurile. *Eepika arendas mõju Roomlaste kaudu, Kreeka kultuurile. Vana Kreeka Teater Tragöödia (Kurbmäng) Traagilise lõpplahendusega näidend. Võeti kasutusele Vana- Kreekas. Kreeka keeles tähendas ,,tragos" sokk ja ,,ode" laul. Dionysose auks korraldati Vana-Kreekas. Komöödia Lõbusa lõpp lahendusega näidend, mis naeru vääristab catiiri ja huumori abil inimlikke nõrkusi ja pahesid. ,,kõmõdia" < ,,komos" Kreeka enda keelest. Sokrates 469-399 eKr. Filosoof. Tema õpetusi tuntakse Platoni kaudu, sest ta ise ei pannud mdiagi kirja. Pidas filosoofia ülesandeks inimest ennast tundma. Tegeles Kõlblusega. Sokraatiline meetod Küsimuste ja vastuväidete abil tõe poole juhtimine.
MUUSIKAAJALUGU 1. kursus Esimene kontrolltöö: Muinasaeg, vanaaeg 4,3 aastatuhat 5.saj. pKr Antiikaja muusika Teine kontrolltöö: Keskaeg 5.saj 17. saj. Varajane keskaeg 11. saj. (kirikumuusika) Klassikaline keskaeg 16. saj. (ilmalik muusika) Hiline keskaeg 16. saj. Arevestus: Renessanss 14. saj. 17. saj. Stiiliperiood: romaani, gooti, renessanss Sissejuhatus: Kultuur ladina keeles cultura, harimine, viljelemine Jüri Lotman: Kultuur on peegel, kus vaatavad vastu Homo Sapiensi saavutused. Kultuuri loovad inimesed ja see luuakse neile. Alterseitse: Kultuur see on tsivilisatsioon. Kultuur Vaimne, seotud mõttetegevusega Materiaalne, nähtav, katsutav, tajutav Vaimne sotsiaalselt toimida läbi materiaalse kultuuri. Kultuur on järjepidev, mis edastatakse põlvkonnalt põlvkonnale, ajastult ajastusse kultuurikeele abil. Suhtlemiskeel: kunst...
2007 Tragöödia on draama suurvorm, zanr, mis vastandub komöödiale ja lahendab spetsiifilist dramaatilist võitlust tegelase paratamatu surmaga ning milles on eilist dramaatilist konflikti. Tragöödia aluseks on tavaliselt sügav ideede konflikt, maailmavaadete kokkupõrge. Tragöödia, kui zanri tekkimine Tragöödia mõiste võeti esimesena kasutusele Vana-Kreekas, sõna ennast tõlgendasid kreeklased kui ,,sokulaulu" (kr.k. tragos sokk ja ode laul) ja siit ka oletused, et varasemad näitemängud võisid olla seotud sokuohvri toomisega või siis soku kui autasuga esimese koha võitnud koorile, millel varasemates näitemängudes oli juhtiv osa. Pole välistatud ka võimalus, et kreeklased võtsid sõna üle mingilt teiselt rahvalt ja hiljem seletasid seda oma keelest lähtudes (nii nimetatud rahvaetümoloogia). Aristoteles sidus tragöödia tekke eeslaulja eraldumisega ditürambe laulvast koorist.
Dionysos (Bakchos) on looduse loovate jõudude jumal. (pildil) Tema kehastuseks loeti taimi: puid, viinapuuvääti, või loomi: härga, hobust või sokku. Dionysose sümboliks oli fallos. Rongkäikudes osalesid Dionysose mütoloogilisi kaaslasi saatüreid - soku pea ja sabaga inimesekujulisi metsavaime kehastavad mehed, kes käitusid ülemeelikult ja laulsid jumalale ülistuslaule ditürambe. (Nahkur,A.2005, lk 27) Neist sokulauludest on nime saanud tragöödia (kr traigoidia: tragos kits, sokk + o(i)de laul). See arenes välja tavapärases jumalate austamises. Selles on oluline koht 5. sajandil, mil koorile lisandus näitleja, kes astus kooriga dialoogi. Oletatakse, et kõige varasemad teatrietendused olid seotud jumalate meeleheaks sokuohvri toomisega või siis soku kui võitnud koorile ettenähtud autasuga. Läänepärase teatri kodu on Antiik-Kreekas. Seal korraldati 2500 aastat tagasi viljakuse ja veinijumala auks pidustusi, mille
Sellest hakkas 7.-6. saj. kujunema pikem miimiline etendus. Juht oli sokuks riietatud. Suured dionüüsiad olid riiklikult, kindla kava järgi korraldatud. Nendel hakati 5. sajandil etendama tragöödiaid. Ditüramb oli tõenäoliselt tragöödia eelkäija. Kuidas aga tragöödia välja kujunes, ei ole õnnestunud välja selgitada. Tragöödia värssdraama, mille teemaks on mütoloogilised või tõsised ja kangelaslikud teod. Sõnasõnaliselt tähendab tragöödia soku laulu (kr. k. tragos ode) viidates nii dionüüsiale, kus osalejad võisid olla sokuks kostümeeritud. Et tragöödia tähtsaimaks tunnuseks on kannatus ja vapustavad elamused, siis sageli annab selleks ainet surm ja õnnetu lõpp. Tragöödia vastandub komöödiale, mis oma karakterikujutamisega laskub madalamale igapäevaelust, sel ajal kui tragöödia tõuseb argielust kõrgemale. Antiikne teatritraditsioon on kinkinud meile mitmeid termineid, näiteks: Tragöödia
Dionysos (Bakchos) on looduse loovate jõudude jumal. (pildil) Tema kehastuseks loeti taimi: puid, viinapuuvääti, või loomi: härga, hobust või sokku. Dionysose sümboliks oli fallos. Rongkäikudes osalesid Dionysose mütoloogilisi kaaslasi saatüreid - soku pea ja sabaga inimesekujulisi metsavaime kehastavad mehed, kes käitusid ülemeelikult ja laulsid jumalale ülistuslaule – ditürambe. (Nahkur, A.2005, lk 27) Neist sokulauludest on nime saanud tragöödia (kr traigoidia: tragos – kits, sokk + o(i)de – laul). See arenes välja tavapärases jumalate austamiseks. Selles on oluline koht 5. sajandil, mil koorile lisandus näitleja, kes astus kooriga dialoogi. Oletatakse, et kõige varasemad teatrietendused olid seotud jumalate meeleheaks sokuohvri toomisega või siis soku kui võitnud koorile ettenähtud autasuga. Läänepärase teatri kodu on Antiik-Kreekas. Seal korraldati 2500 aastat tagasi viljakuse ja veinijumala
Teatris tundub kestvat nähtus, et tuntud teemade uudne käsitlus inspireerib publikut ja kriitikuid. Kreeka tragöödiad on muutunud ka aktuaalseks tänapäeva sündmuste taustal (Pärslased Lahesõda, Euripidese Bakhandid vabaduseanarhia, kultuuriprotest, narkootikumid, seks, vägivlad) Vaata retseptsioon lk 241 13. Milline oli teatrietenduste rituaalne taust Kreekas (vt. Tragöödialeksikon, lk. 313-316)? Mask, muusika, koor. Tragöödia tõlkes soku (tragos) laul (ode) rituaalne soku ohverdamine Dionysosele. Müüdid tekkisid rituaali sõnalise saatjana. Dionysosle olemuseks ümberkehastumine, ühendas tõe ja väljamõeldise jumala kultus (teatri sünd nö) 1960ndatel kriitika. 14. Millised silmapaistvamad arhitektuurimälestised Euroopas on loodud antiikaja eeskujudel? Antiikaja mõjul hakati kõige täiuslikumaks pidama kupliga kaetud ehitisi; eeskujuks oli siin Rooma Panteon
Teda koheldakse kiidu ja kingitustega. (Lühike teatriajalugu, P. Hartnoll) Juba esiaja rahvastel olid kujunenud teatrietenduste elemendid, kuid alles Antiik-Kreekat peetakse tõelise teatri sünnimaaks. Näidendid ja teater ilmusid seoses viljakusejumala Dionysose austamisega, keda kreeklased kujutasid soku või härjana. Paar korda aastas peeti Dionysose püha. Sokunahas pidulised kandsid maske ning laulsid kurbi ja rõõmsaid laule vaheldumisi. Siit tulid ka nimetused tragöödia (tragos -- sokk; ode -- laul) ja komöödia (rõõmsa rahvahulga laul). Kurvad laulud põhinesid alati kreeka rikkalikul mütoloogial, mida rahvas hästi tundis. 534. aastal eKr etendati kevadisel Dionysose pühal Ateenas poeet Thespise tragöödiat. Selles näidendis esines ainult üks näitleja -- Thespis ise, kelle monoloogid vaheldusid koori lauludega. Seda sündmust peetakse teatri sünnipäevaks mitte ainult Kreekas, vaid kogu maailmas. Ateena linnriik korraldas teatrietendusi kaks korda aastas
Ateena türanni Peisistratose poolt asutatud "Suurte Dionüüsiate" pidustustel esinesid peale lüüriliste kooride, kes kandsid ette Dionysose kultuses kohuslikku ditürambi, ka traagilised koorid. Antiikne traditsioon nimetab Ateena esimeseks traagiliseks poeediks Thespist ja mainib 534. aastat esimese tragöödia lavastuse daatumina "suurte dionüüsiate"ajal. Zanri nimetus ise "tragöödia" (tragoidia) täpses tõlkes tähendab "sokulaulu" (tragos "sokk, sikk", oide "laul"). VI ja V sajandi piiril oli tragöödia Ateenas juba teoseks kreeka müüdi kangelaste kannatuste teemal, ja koor ei kandnud mitte "sokkude" või saatürite maski, vaid isikute maski, kes olid süzheeliselt seotud nende kangelastega. Tragöödia muundumine ei toimunud mitte ilma vastupanuta traditsioonilise mängu pooldajate poolt; kostis kaebeid, et Dionysose pidustustel kantakse ette teoseid, "mil pole midagi tegemist Dionysosega", kuid uus vorm sai võidu
tuttavat ainest. Kuna nii kangelased kui jumalad olid üpris vastuolulised, on see hea materjal dramaatilise pinge ja konflikti loomiseks. Kõigi kreeka näidendite sündmustik oli publikule hästi teada. Seetõttu ei vaadatud teatris mitte uudset lugu, vaid seda, kuidas draamakirjanik tuntud lugu oli interpreteerinud ning kuidas mängisid näitlejad ja laulis-tantsis koor. Tuldi kaasa elama, puhastuma (katarsis). Antiikdraama zanrid on tragöödia (kr tragos 'sokk' ja ode 'laul', sõna tuleb küladionüüsiast, kus esimesel päeval ohverdati sokk või anti see viimasel päeval auhinnaks) ja komöödia (kr komos 'meestesalgad'). TRAGÖÖDIA Sündis VI sajandil, mil poeet, näitleja ja lavastaja Thespis lisas Ateenas 534. a. Suurte Dionüüsiate puhul kooriettekandeile näitleja (tema ise see austatava jumala või kangelasena oligi see oli erakordne ka seetõttu, et esimesena pühitsemata inimestest
4. sajandit on hakatud nimetama atika ajajärguks Perikles (u. 495429 eKr) - Periklese ajajärgul hakati Ateena Mereliidu kassasse laekunud raha kasutama Ateena sisevajadusteks ehitiste rajamiseks (akropolise väljaehitamiseks) ja kunsti edendamiseks. Sellest sai alguse kultuuri õitseng Ateenas. Tragöödia - Tragöödia tekkimise allikate suhtes aga on tänapäeval võimalikud üksnes oletused. Sõna ennast tõlgendasid kreeklased ise kui ,,sokulaulu" (kreeka k tragos sokk ja ode laul) ja siit ka oletused, et varaseimad näitemängud võisid olla seotud sokuohvri toomisega või soku kui autasuga esimese koha võitnud koorile, millel varastes näitemängudes oli juhtiv osa. 31. Mille poolest erinesid Vana-Kreeka teater ja draamaetendused tänapäevastest? Antiikdraama oli üles ehitatud sõnale ja kõnele. Liikumist ja miimikat piirasid näiteks tragöödias pikk rüü, kohmakad jalanõud (koturnid) ja mask
aprillis ja lenaiadel jaanuaris-veebruaris ja moodustas osa selle jumala kultusest. · Kreeka tragöödiat nimetatakse tekkekoha järgi tavaliselt atika tragöödiaks, see saavutas täiuse 5. sajandil eKr Atika maakonna keskuses Ateenas ning 4. sajandil levis juba üle kogu Kreeka. * Tragöödia tekkimise allikate suhtes aga on tänapäeval võimalikud üksnes oletused. Sõna ennast tõlgendasid kreeklased ise kui ,,sokulaulu" (kreeka k tragos sokk ja ode laul) ja siit ka oletused, et varaseimad näitemängud võisid olla seotud sokuohvri toomisega või soku kui autasuga esimese koha võitnud koorile, millel varastes näitemängudes oli juhtiv osa. Tragöödiaaines põhineb enamasti kangelasmüütidel ja üheks eripäraks on see, et müütidest on esindatud suhteliselt kitsas teemadering: valdav enamus draamateoseid tegeleb Trooja sõja ja sellega seotud sündmustega ning Teeba kuningasoo lugudega. 31
korraldatakse võistlusi valitakse 3 näitekirjanikku, kes esitavad võistlusele 3 tragöödiat ja 1 draama, zürii valib võitja. Autor paneb teksti ka lavale ja algselt esitas koos näitlejatega. Näitleja/lavastaja saab raha (kõik), võitmine on au ja kuulsuse küsimus. Tragöödia oli nii sisult kui ideestikult uus zanr, mis käsitles inimliku käitumise probleeme mütoloogiliste kangelaste saatuste põhjal. Teatri sünd on lähemalt seotud dionüüsiaga. tragos(soku-) + ode(laul) tragöödia Üks seletus võitjale kingiti sokk. Aristoteles annab parema vastuse: tragöödia kasvas välja saatürdraamast, mis pole kurb, vaid meelelahutuslik lugu, mida esitavad maske kandvad näitlejad, kõige tuntum soku mask. Antiikteatri osad: orchestra (ringikujuline lava), skene (lava taga asuv ehitis), theatron (publiku istekohad). Skene kr telk, näitlejatele kostüümide vahetamiseks. Orchestra kr tantsima. Theatron kr vaatama
luulelise dioloogi, tantsu ja lauluga. Mõned etenduse osad skandeeriti või lauldi saateks. Muusika oli eriti oluline koorifunktsioonina, mille eesmärk oli aidata publikul mõista ning suhestuda etenduse sisuga, luua õige atmosfäär.Tragöödia ehk kurbmäng on traagilise lõpplahendusega, traagilisel konfliktil põhinev näidend, sõna ennast tõlgendasid kreeklased kui ,,sokulaulu" (kr.k. tragos sokk ja ode laul) ja siit ka oletused, et varasemad näitemängud võisid olla seotud sokuohvri toomisega. Vana-Kreeka pillid :lüüra, kithara(keelpill, mida sõrmitseti. Lüürast suurem ja tugevam.), forminks(lüürataoline keelpill), barbitos(lüürataoline keelpill), paju-/vilepill, aulos(klarnetitaoline muusikariist), tympanon(raamtrumm), kümbal(löökpill). Mõisted: 1) Barbarid- mittekreeklased
Lamentation was an important part of the ritual at this point. People were supposed to meditate sympathetically on the death of the hero-god-king until the tears ran down their faces. Special songs were composed with the aim of triggering the emotions of grief and sorrow. T h e dramatic form of tragedy was developed from the rituals, chants, and dances of mourning that tried to evoke sympathy for the suffering god or king. Tragedy comes from the word "tragos" or goat, because goats were often used as sacrificial stand-ins for the yearly sacrifice of the king. T h e Purgation phase of seasonal rituals was marked by cleansing the body and the environment as much as possible. People would bathe and anoint themselves with oil to symbolize the shedding of an old skin from the previous season. Houses and temples would be cleansed with water and fumigated. Bells and gongs would be rung to chase out unclean spirits
annaabi.ee 
