Eesti teatri ajalugu (0)

Eesti teatri ajalugu
Eesti rahvusliku teatri sünniajaks peetakse aastat 1870, mil Vanemuise seltsi majas kanti 24. juunil ette Lydia Koidula näitemäng “Saaremaa onupoeg ”.
Kuna nõudmine piletite järele oli väga suur, siis korrati etendust järgmisel päeval.
See oli esimene kord, mil nähti eesti keeles ettekantud näitemängu omaenese rahva elust.
Elukutselisi näitlejaid ei olnud ja seepärast mängisid kaasa Lydia vend ja tema sõbrad
tol ajal ei peetud sündsaks, et laval esineksid naised.
Ehitati esimesed tõelised teatrihooned.
Eesti kutselise teatri sünniaastaks sai 1906. aasta, mil Tartus Vanemuise teatrimajas mängiti August Kitzbergi näidendit “Tuulte pöörises.
1906 avati Tartus teater Vanemuine ja 1913 Tallinnas teater Estonia.
XX saj alguses jõudis eesti näitekirjandus kõrgperioodi August Kitzbergi ja Eduard Vilde sulest sündisid esimesed kunstiküpsed draamateosed.
“Saaremaa onupoeg” oli sakslase T. Körneri naljamängu “Der Vetter aus Bremen ” töötlus.
Lydia Koidula :kohandas näidendi eesti oludele ja sidus ärkamisaja ideedega.
kirjutas juurde laulud ja viisid.
saatis etendust ise klaveril .
hoolitses kostüümide, jumestuse ja parukate eest.
Renessansi teater
Renessanss tähendab taassündi. Sel ajal püüti ka teatrielu mitmekesistada ning sellega seoses taaselustada antiikaja teatri traditsioone. 17. sajandil piirdus Eestis teatritegemine mujalt tulnud rändtruppide juhuslike külalisesinemistega ja kohaliku taidlusega. Baltisaksa teatri peamiseks keskuseks jäi Riia.
Hakati ehitama teatreid , millel oli hobuserauakujuline saal ning eesriidega lava.
Kasutati maalitud dekoratsioone. Lava oli nagu karp, lahtine külg vaatajate poole. Valgust andsid küünlad või õlilambid.
19. sajandi lõpus seadis naturalism eesmärgiks argise tõetruuduse. Perekonnaelu vastuolude kirjeldamisega ning ühiskonnakriitilise realismiga tõusid esile Henrik Ibsen, August Strindberg ja G. Hauptmann . Psühholoogilise realismi suurmeister teatris oli Anton Tšehhov. Maurice Maeterlinck oli sümbolismi meister. Isiksuse ja hulga konflikti käsitlesid pärast I maailmasõda ekspressionistid G. Kaiser ja E. Toller.
Antiik teater
Teatri algusaeg jääb kaugesse minevikku ning on seotud usutseremooniatega.
Läänepärase teatri kodu on Antiik-Kreekas. Seal korraldati 2500 aastat tagasi viljakuse ja veinijumala auks pidustusi, mille kõrgpunkt oli 50-mehelise koori esitatud hümn Dionysosele.
Aja jooksul arenes tavapärasest jumalaaustamisest kreeka tragöödia. Selles on oluline koht 5. sajandil, mil koorile lisandus näitleja, kes astus kooriga dialoogi.
Algselt põhines näidendi süžee Dionysose elu kujutamisel ja tema austamisel. Hiljem lisandusid maisemad teemad: heeroste (pooljumalate) teod, sõjad, vaenutsemised jm.
Etendused toimusid lahtise taeva all, selleks ehitatud hiigelsuurtes teatrites, mis mahutasid mitukümmend tuhat vaatajat . 
Teatrilava peaosa oli ümmargune ORKESTRA , kus  koor laulis ja liikus ümber Dionysose altari. Selle taga on lava ja lavaehitis ( SKEENE ), kus paiknesid kulissid ja lavamasinad.
Kreeka teatris olid näitlejatel laval ees MASKID , mis kujutasid mitmesuguseid inimtüüpe ja aitasid häält paremini kuuldavaks teha. Et näitlejad suurele rahvahulgale paremini näha oleksid, kandsid nad kõrgeid jalatseid — KOTURNE. Näitlejateks olid ainult mehed.
Pealtvaatajate kohad asetsesid tõusvalt poolringis ümber orkestra. Vaatajad jõid veini, hüüdsid näitlejatele vahele, loopisid näitlejaid, kelle mäng ei meeldinud, pähklitega. Suurte dionüüsiate ajal nägid pealtvaatajad nelja päeva jooksul mitte vähem kui 15 teatritükki, nende vahel olid ainult lühikesed pausid . Muretseti endale süüa ja juua ega lahkutud teatrist.
Alguses olid etendused pealtvaatajatele tasuta, kuid pisut hiljem tuli nende eest maksta kaks OBOOLI —  vaestele andis raha riik etenduste fondist.
Suurte dionüüsiate jaoks näidendeid kirjutanud tragöödiakirjanike hulgas oli esimene ja ehk ka parim AISCHYLOS . Ta sündis u 525 a eKr. Teda arvatakse olevat kirjutanud 80- 90 näidendit, millest tänapäevani on säilinud 7 täielikku teksti ja hulgaliselt katkendeid. Tuntumad tema loomingust on "Oresteia", "Aheldatud Prometheus" ja "Pärslased". Ta andis atika tragöödiale selle klassikalise kuju. Ehtsa dialoogi loomiseks tõi näidendisse teise ja hiljem Sophoklese eeskujul ka kolmanda näitleja. Ta võttis kasutusele ka lavatehnilisi uuendusi .
Teine tuntud ateena tragöödiakirjanik oli Aischylosest noorem SOPHOKLES (496- 406 a eKr). Sophokles kirjutas 123 näidendit, millest on säilinud 7, ja võitis 24 auhinda. Tema tuntumad tragöödiad on "Kuningas Oidipus ", "Antigone" ja " Elektra ".
Komöödia eri vormid sulandusid ühte ARISTOPHANESE (455- 386. a eKr) näidendeis. Ta oli ainuke tuntud ateena komöödiakirjanik, kellelt on säilinud terviklikke näidendeid. Tema 40 näidendist on säilinud 11, millest paljud on pealkirjastatud selle järgi, mida kehastab koor; " Ratsanikud ", " Herilased ", " Linnud ", " Pilved ", "Konnad".
Sophokles, Aristophanes ja Aischylos.
Keskaja teater
Draama saavutas kõrgtaseme XIV –XV sajandil. Antiikne teater hävitati varakeskajal kiriku poolt täielikult. Teater tekkis täiesti uutel alustel. Lähtepunktiks jumalateenistus. Tekkis liturgiline draama: piiblitekstide ettekanne dekoratsioonide ja kostüümidega. Kujunesid välja piibliainelised draamad – müsteeriumid. Vanim XII sajandi keskel " Aadama mäng". Lihavõtete ajal kannatusmängud ehk passioonid . XV sajandist on teada ilmalikke müsteeriume, näiteks Trooja sõjast. Ilmalikumad olid miraaklid, kus kujutati pühakute imetegusid: näiteks neitsi Maarjast. Keskaja lõpus populaarsed moraliteed, õpetlikud näidendid, mille tegelasteks olid üldistatud allegoorilised kujud.
Koomilise teatri allikaks olid rahvapidustused. Jämekoomilisi lühinäidendeid kutsuti farssideks, mille süzeed käsitlevad koomilisi juhtumisi linnakodanike, vaimulike ja talupoegade elust. Tuntuim on tänaseni mängitav prantsuse " Farss isand Pathelinist".(XV sajand).
Omaette koomiline zanr oli hiliskeskajal narrimäng, milles pilgati kõrgeid võimukandjaid, kuulusid karnevalipidustuste juurde.
Keskaja teater väga rahvalik, selle vastu võitlesid kirik ja kuningad. Ei olnud teatrihooneid. Avalikke üritusi korraldati linna rahva ühise üritusena ja päise päeva ajal. Suurejooneline lava ja dekoratsioonid, kostüümid. Kõik tegevuspaigad korraga silma all. Lava jagunes kolme ossa : taevas, maa ja põrgu. Näitlejad enamasti asjaarmastajad . Näidendid kirjutati üheks korraks või kindlal tähtpäeval mängimiseks. Etendused olid tasuta.
Commedia dell ´ arte
Commedia dell’ arte on itaalia rahvakomöödia, mis tekkis 16.- 17. sajandil Veneetsia piirkonna rahvapidustustel.
Näitlejad mõtlesid välja tekste laval. Kanti naljakaid maske ja uhkeid kostüüme. Mängisid rändnäitlejad ehl miimid , kes igaüks kehastas kindlat tegelas kuju. Näitlejad pidid olema nii akrobaadid, tantsijad, muusikud , žonglöörid ja improviseerijad, kes naeruvääristasid tolle ajastu ühiskonda ja inimpahesid.
Prantsuse näitekirjanik Moliere (1622- 1673 ) alustas commedia dell’ arte laadis farssidega. Tema viimased näidendid käsitlevad üldinimlikke pahesid, nende hulgas on ka komöödia “Scapini kelmused”, kus naeruvääristatakse kõige rohkem inimeste kergeusklikkust.
Näitemänge mängiti vabaõhulavadel ja linnaväljakutel laada ajal. Etendusteks püstitati väljaku pukkidele lava, taustaks riputati kardin . Vaatajad seisid ümber lava.Tehakse täielikke palagane.
Mõned paremad komöödiatrupid said loa, et etendada oma näitemängu renessansiaegsetes kuulsamates teatrites nagu Palladios Itaalias ning Petit Bourbon Prantsusmaal.
Kasutatud kirjandus
http://et.wikipedia.org/wiki.cgi?Teater
http://www.commedia-dell-arte.com/genhis.ht m
http://www.koolielu.ee/files/TEATER__EESTIS.ppt
http://www.saue.edu.ee/~tiia/teater/
http://www.teater.ee/index.html?action=organ&rub=2&id=8
http://www.vana.miksike.ee/lisakogud/laidi.ht m
Kadrina Keskkool
Kirjandus
Annika Annsoo
Teatri ajalugu
Õpimapp
Juhendaja :Õp.E.Abner
2004.a.
Vanemuine
Vanemuine" on Eesti vanim teater, mis sai alguse 1870 "Vanemuise" laulu- ja mänguseltsist. Poolkutselisel etapil (1878-1903) toodi esimest korda eesti keeles lavale algupärandeid, laulumänge, aga ka maailmaklassikat ning pandi alus eesti muusikateatrile. 1906 muutus "Vanemuine" kutseliseks teatriks ja Karl Menningu juhtimisel viidi sisse psühholoogilis-realistliku ansamblimängu põhimõtted. Vanemuine kolis Väikesesse majja, Eesti ühte kaunimasse teatrihoonesse 1944. aastal, varem oli see Tartu Saksa Teatri päralt, mida on väidetud internetiaadressil ( http://www.welcometoestonia.ee/ee/company/?ID=471 ). 1944-1985 oli "Vanemuise" liidriks Kaarel Ird. Asjatundliku ja osava teatripoliitikuna suutis Ird "Vanemuisele" kui Nõukogude Liidu ainsale mitmezhanriteatrile võita üleliidulise ja rahvusvahelise tunnustuse . Olulise etapina võiks esile tõsta 1960.aastate lõppu ja 70.aastate algust, kui noored lavastajad Jaan Tooming ja Evald Hermaküla viisid Tartus läbi teatriuuenduse, millest toitub ka tänane eesti teater.
Sisukord
1.Eesti teatri ajalugu
2.Antiik teater
3.keskaja teater
4. Commedia dell´arte
5.Renessansi teater
6.Vanemuine
7.Kasutatud kirjandus