Ärkamisaeg, venestusaeg, isikud (3)

Ärkamisaeg, Venestusaeg ja 1905. aasta revolutsioon
Rahvuslik liikumine- rahvuslikult mõtestatud tegevus, mis taotleb rahvuslikku enesemääramist, mille kõrgeim vorm on omariiklus.
Rahvusluse ideedele andis tõuke Suur Prantsuse revolutsioon ja Napoleoni sõjad.
Eelärkamisaeg ( 19.saj II pool )
Peamine põhjus, miks Eestis hakkas toimuma rahvuslik liikumine oli see, et võõrvõimu all olid eestlased sajandite vältel suutnud säilitada oma keele, omapära ja ka mingil määral ajaloolise mälu. Enim mõjutas saksa rahvuslus ja rahvusromantiline kirjandus, mida levitasid baltisaksa literaadid , valgustajad ja estofiilid . Estofiilide tegevus eesti keele ja kultuuri uurimisel Õpetatud Eesti Seltsis (asutati 1838) valmistas rahvuslikku ärkamist ette.
Eelärkamisajal tekkis ühtne kirjakeel, laienes koolivõrk ja eestlaste haridustase kasvas, millega kaasnes eneseteadvuse kasv ning maailmapildi avardumine. Hakkas kujunema rahvuslik aktiiv , mille tuumikuks olid tol ajal kirkuõpetajad ja koolmeistrid.
Friedrich Robert Faehlmann - „Kalevipoeg”
Friedrich Reinhold Kreutzwald - „Kalevipoeg”
Rahvusliku ärkamise algus
Ühiskonnaelus toimusid suured muutused ka täna raudteede, tööstuse, linnade arengu läbi. Majandusliku aluse pani murrang omandisuhetes - talude päriseksostmine ja eestlastest maaomanike kihi tekkimine. Kultuuris toimus suur edasiminek: kirjaoskus sai üldiseks, eestikeelne trükisõnas kasvas, aegapidi tekkis laiahaardeline eestikeelsete kultuurikanalite võrk. Eestlaste jõukus kasvas ja haridus laienes, millega hoogsustus rahvusliku liikumise kandepind ja aktiiv. Rahv liik sai alguse jõukamast Lõuna-Eestist, eeskätt Viljandimaalt, kus kujunesid esimesed rahvusliku liikumise keskused. Pealinnas juhtis Johann Köler. Haritlased innustasid eestlasti osa võtma avalikust elust, sõnastasid ja panid kirja nende nõudmised.
Eestlaste rahvusliku liikumise alguseks võib pidada aastat 1857. Sel aastal hakkas ilmuma „Kalevipoeg”. Sel aastal võttis köster ja ajalehetoimetaja J.V. Jannsen kasutusele mõiste „eestlane” ja hakkas Pärnus välja andma esimest järjepidevalt ilmuvat ajalehte „Perno Postimees ”. 1860.aastail levis Lõuna-Eestis ulatuslik palvekirjade liikumine, mida juhtisid ärksamad talupojad ja haritlased( J.Köler, A. Peterson jt). 1864.aasta novembris anti üle Peterburis suurmärgukiri keiser Aleksander II-le. Selles nõuti soodsamaid maa ostu-ja rendihindu, teoorjuse kaotamist, eesti keele kasutamise laiendamist, rahvakoolide allutamist Vene haridusministeeriumile, kirikuõp valimist koguduse poolt. Seejärel tabas talupoegi tagakiusamine .
Tähtsat osa eestlaste rahvuslikus liikumises etendasid seltsid. 1865. aastal asutas Jannsen Tartus laulu-ja mänguseltsi „ Vanemuine ”, mis pani aluse Eesti rahvusteatrile. Priiuse 50. aastapäeva tähistati 1869. aastal esimese Eesti üldlaulupeoga. See oli esimene kord, kui eestlased said ülemaailmselt kokku tulla. Sealt tuleneb ka Eesti hümn.
Eesti rahvuslikus liikumises eristus 2 suunda:
1) Mõõdukas kultuurirahvuslik - pooldasid kokkulepet kodanluse ja kirkuga. Asetas rõhu rahvuskult ja emakeelse hariduse edendamisele. Alusepanijaoks oli usu-ja keeleteadlane J. Hurt . Kinnitas, et eestlaste rahv olemine on tähtis, mitte riiklik kuuluvus. Taotles eesti-saksa ühisrinde loomist kultuurilise venestamise vastu. Sõnastas ka 1780. a. Rahv ülesande. Sinna kuulus ka Jannsen. Hurt töötas välja eesti kultuuri arendamise laiahaardelise kava.
2)Radikaalne poliitiline - C.R. Jakobson , kes oli pedagoog , ajakirjanik ja põllumees. Asutas esimese politiilise ajalehe Sakala ja sõnastas rahv liik majand ning poliitilise programmi. Nõudis Balti erikorra kaotamist, eestlastele sakslastega võrdseid poliitilisi õigusi, balti aadli privileegide kaotamist ja Vene seaduste jõustumist Eestis ning Eesti ala ühendamist Vene kubermanguga. Jakobson saatis 1881. aastal märgukirjas keiser Aleksander III-le hulga nõudmisi: taotleti maaomavalituse reforme nii, et eestlastel oleksid sakslastega kubermangudes võrdsed õigused( esindus jms), Vene haldus-,politseid ja kohtukorra sissetoomist, saksa keele asendamist eesti keelega kohtu ja asjaajamises, rahvakoolide vabastamist mõisnike ja kirikuõp kontrolli alt, agraarsuhete reguleerimist valitsuse poolt eestlaste huvides. Tema ideaaliks oli jõukas taluperemees. Pidas maha ka 3 isamaakõnet. Sinna kuulusid veel J.Köler, Mihkel Veske jt.
4 tähtsat rahvuslikku üritust:
1. Üldlaulupidu
2. Eesti Aleksandrikooli rajamise katse - loodi raha korjamiseks komiteed, eesotsas Peakomiteega, mis tegeles rahvuslike ideede levitamise ja kultuuriürituste korraldamisega(Hurt, Jakobson, Jannsen, Kreutzwald,Köler). Igal aastal korraldati EAK peakoosolekuid, kus arutati Eesti elu päevakajalisi küsimusi, st nim seda ka esimeseks Eesti parlamendiks. Abikomiteed korraldasid kontserte, näitemänge, näitusi, millest saadud tulu läks kooli heaks.
3. Eesti Kirjameeste Selts (1872-1893) Tartus- arendas eesti keelt ja kirjandust, korraldas rahvaluule ja etnograafilise materjali kogumist. EKS-i otsusel mindi 1872.aastal üle uue kirjaviisi kasutamisele.
4. Seltsid- esimesed eesti põllumeeste seltsid asutati Tartus, Pärnus, Viljandis ja Võrus. Suur selts oli veel kaubalaevaselts „ Linda ” Tallinnas.
VENESTUSAEG

Venestamise põhjused:

vajadus kaasajastada iganenud halduskord

rahvusluse tõus nii venelaste kui muulaste juures

Vene riigi julgeolekuhuvid
Vene hiidriik oli sisemiselt ebakindel. Majanduslik kasv, moderniseerimine ja militariseerimine nõudis kindlat õiguslikku korda ja administratiivset ühtsust, juhtimise ja valitsemise tõhusamaks muutmist. Pr revol sündinud rahvusriigi idee leidis poolehoidjaid ka Venemaal. Normaalne rahvusriik eeldab etniliselt enam-vähem ühtlast elanikkonda, vene imepeerius mood aga pool rahvastikust muulased ning siis leitigi, et seda saab muuta vaid venestamisega. Vene riigi julgeolekupoliitilised huvid Baltimaades tulenes selle piirkonna ülitähtsast geopoliitilisest asukohast. Jõuvahekordade muutumine Euroopas, Saksamaa ühendamine ja kujunemine suurvõimuks suurendas Baltimaade sõjalis-strateegilist tähtsust veelgi. Venemaa jaoks oli peavaenlane Saksamaa.
Venestamine algas julmalt Aleksander III valitsemisajal (1881-1894).
Haldusreformid. 1888.a ühtlustati Balti kubermangude politseikorraldus ülevenemaalisega-riiklik politsei. 1889.a kehtestati Vene kohutsüsteem-kadus seisuslik kohus, kohtuprotsess muutus avalikuks, loodi advokatuur . 1889.a talurahvaasutuse reformiga seati järelvalveks talurahva omavalitsuse tegevuse ja agraarseaduste täitmise üle ametisse talurahvaasjade komissarid-tekkis maksujõuline vald. 1892.a jõustus linnaseadus, mis pakkus tõusvale eesti kodanlusele paremaid võimalusi saksa ülevõmu murdmiseks. Kuid maapäevale eestlased ei pääsenud, väideti, et eestlased pole piisavalt arenenud selle jaoks. Kõrgematele ametikohtadele määrati sakslaste asemele venelased , kes kohalikke olusid ega keeli ei tundnud .
Kultuuriline venestamine Vene keel sai asjaajamiskeeleks riigi-ja linnaomavalitsusasutustes. Toimus koolide venestamine. Tartu linn nimetati Jurjeviks ja ülikool Jurjevi ülikooliks. 19. saj lõpul suleti Eesti Aleksandrikooli Peakomitee ja Eesti Kirjameeste Selts. Tsensuur muutus eriti rangeks. Usu vahetamisega lubati maad anda, kuid seda ei tehtud.
Eestlaste jaoks tähendas see suurt pettust Vene riigivõimus. Rahvusliku liikumise hoog rauges, maad võtsid pessimism ja loidus, mida süvendas völja ja lina hindade langusest tekkinud majanduskriis . Poliitilisele survele vaatamata muutus seltsiliikumine 1890.aastail massiliseks, see oli ainuke viis koos käia ja rahvuslust edendada. Eesti rahvusluse ülemaailiseks keskuseks sai Eesti Üliõpilaste Selts (1883).
Tervikuna kukkus eestlaste venestamise plaan läbi, sest nende omakultuuriline identiteet oli juba küllalt tugev. Saksa kultuuri pikaajalist mõju ei suutnud lühiajaline venestamine välja tõrjuda ning Balti provitside saksapärane ilme jäi püsima edaspidigi.
Industrialiseerimine
Eesti majandust 19. saj II poolel iseloom kaubalis-rahanduslike suhete valitsevaks muutumine. Ehitati välja tihe raudteedevõrk, mis sidus Eesti Vene imepeeriumi siseturuga ja oli tähtsaks eelduseks tööstuse, põllumajanduse ja kaubanduse arengule. 1860. aastail algas massiline talude päriseksostmine. Põllumajanduses mindi teoorjuslikult mõisamajanduseslt üle turumajandusele ja palgatöö kasutamisele. Veojõuna võeti härgade asemel kasutusele hobused, suuremat tähelepanu pöörati tõu-ja sordiaretusele, maaparandustele, kunstväetise kasutusele, laienes agrotehnika ja põllutöömasinate, sh aurumasinate kasutamine, töviljakus ja põldude saagikus kasvas. Peamised põllukultuurid olid lina, kartul , teravili. Sajandi lõpuks kujunes valitsevaks piimakarjandus, mille toodangut (liha,või,juust, piim) turustati ka Venemaal ja ekporditi välismaale. Mõisate viinavabrikud andsid Venemaa viinatoodangust ligi kümnendiku. Peaaegu 2/3 elanikkonnast oli hõivatud põllumajanduses. Juhtivateks tööstusharudeks kujunes: tekstiilitööstus, masina-ja metallitööstus ning paberitööstus. Valitsevaks said aktsiaseltsid ja osaühingud. Eesti tööstusesse investeerisid Vene, Saksa, Pr, Belgia, šveitsi ja baltisaksa ärimehed, eesti kapitali osa oli tagasihoidlik . Eesti soodne asend Ida-Lääne transiidis oli tähtis industrialiseerimisel, samuti eestlaste suht kõrge kultuuritase ja töömoraal. Tähtsal kohal olid ka Tallina ja Narva impordisadamad ning Pärnu ekspordisadam.
Eesti rahvaarv kasvas 19. saj lõpuks 985 000-le. Linnad eestistusid. Suuremad linnad olid Tallinn, Tartu, Narva ja Pärnu.
Kultuuriline murrang
19. saj II poolel toimus eestlaste kultuuris murrang. Senise talupoegliku rahvakultuuri kõrvale tuli rahvuslik kirjakultuur, tekkis eesti kirjandus, teater ja kujutav kunst . Valitses rahvusromantiline suund. Haridus levis laialdaselt. Kujunes eesti akadeemiline haritlaskond.
Kõrgkultuuri ja teaduse keel oli saksa ja vene, kuna eesti keel polnud veel saanud kultuurkeeleks.
Raskele venestussurvele vaatamata eesti ühiskonna uuenemine jätkus, järjest rohkem eestlasi osales rahvusliku liikumise üritustes. Kasvanud oli eestlaste majandus, jõukus ja kultuuritase. See kõik valmistas ette uut ühiskondlikku tõusu sajandite vahetusel.
Friedrich Robert Faehlmann (1798-1850) - Eesti kirjamees ja arst. Peamiselt tema õhutusel asutati 1838 Õpetatud Eesti Selts. Oli Eesti eepose mõtte algatajaid, visandas suure osa „Kalevipoja“ põhisündmustikust ning andis loole sakslastevastase suunitluse.
Friedrich Reinhold Kreutzwald (1803-1882) – Eesti kirjamees ja arst. ÕES-i palvel jätkas ta tööd Faehlmanni loodud „ Kalevipojaga “. Kreutzwaldi looming mõjutas tugevalt kogu rahvusliku liikumine aja vaimuelu .
Jakob Hurt (1839-1907) – Eesti rahvaluule- ja keeleteadlane, vaimulik ning ühiskonnategelane. Osales juhtivalt eesti rahvusliku liikumise suurüritustes. Esindas 1870-1883 Eesti Aleksandrikooli peakomitee ja 1872-1881 Eesti Kirjameeste Seltsi presidendina rahvusliku liikumise mõõdukat suunda ning sattus tugevasse vastuollu saksa kirikuõpetajate ning radikaalse Carl Robert Jakobsoni ja tema pooldajatega. Taotles emakeelset kooli ja rahvahariduse edendamist. Taandus 1880ndate alguses ning pühendus teadusele.
Johann Köler ( 1826 -1899) – esimene eesti soost akadeemilise kunstiharidusega maalikunstnik. Pani aluse Eesti portree- ja maastikumaalile, osalt ka eestiainelisele olustikumaalile.
Aleksander III (1845-1894) – on läinud ajalukku repressiivse poliitika rakendajana ning venestamise algatajana.
Carl Robert Jakobson (1841-1882) – Eesti ühiskonnategelane, publitsist, kirjanik ja pedagoog. Jakobson osales EKS ja Eesti Aleksandrikooli rajamise organisatsiooni asutamises ja tegevuses. 1868 ja 1870 pidas Vanemuise seltsis 3 isamaakõnet, mis 1870 ilmusid raamatuna. Aastast 1878 toimetas ajalehte „Sakala“. 1881 valiti EKS presidendiks. Andis esimesena välja eesti talupoegadele teaduslikke talupidamisjuhendeid. Ajakirjanduses võitles ta koolide olukorra parandamise ja kiriku mõjust vabastamise eest.
Lydia Koidula (1843- 1886 ) – Jannseni tütar. Tartus elades võttis Koidula osa tärkavast eesti vaimuelust ning väljendas loomingus ärkamisaja aateid. Oma aja luule suurkuju, romantiline isamaalaulik, kirjutas ka lastelaule. Ohverdas väga palju vaba aega, et aidata isa ajalehetöös.
Johann Voldemar Jannsen (1819-1890) – eesti koolmeister ja rahvusliku liikumise juhte. 1857 asutas Perno Postimehe. Kasutas esmakordselt nimetust „eestlane“. 1863 asutas Eesti Postimehe. Aja jooksul jäid tema seisukohad aga enamiku rahvuslaste arvates liialt alalhoidlikuks ning võimudepoolseid piiranguid kartes sulges Jannsen oma leheveerud rahvusradikaalidele, eestkätt Carl Robert Jakobsonile, aga ka Jakob Hurdale.
Ado Grenzstein (1849-1916) – eesti kirjanik ja pedagoog. Asutas 1881 ajalehe „ Olevik “, mis oli pärast C.R. Jakobsoni surma mõnda aega tähtsaim eesti ajaleht. 1888 loobus rahvuslikust suunas ja hakkas õigustama venestamist, on kabi. Mõtles välja ja võttis kasutusele eestikeelse maleterminoloogia ( matt , lipp, kuningas jne)
Mihkel Martna (1860-1934) – eesti poliitik ja ajakirjanik. Teda peetakses Eesti sotsiaaldemokraatia isaks. Noorena oli aktiivne rahvusliku liikumise tegelane, tegi kaastööd ajalehtele „Eesti Postimees“ ja „Sakala“ ning kogus rahvaluulet.
Villem Reiman (1861-1917) – eesti vaimulik ja eesti rahvusliku liikumise üks olulisemaid juhte 19. saj lõpus ja 20. saj alguses. 1883. a oli Reiman üks EÜS-i asutajaliikmeid, 1886 sai temast seltsi esimees. Venestusaja haripunktil suutis ta rahvuslikule liikumisele elu sisse puhuda.
Jaan Tõnisson (1868-1941) – eesti poliitik, riigitegelane , õigusteadlane, korduvalt EV riigivanem. 1891 -1892 EÜS-i esimees, 1892 astus ka EKS-i ning hakkas kuuluma K.A. Hermanni toimetatud ajalehe „Postimees“ toimetusse. 1896 asus ta selle peatoimetajaks (kuni 1930. aastani oli lehe vastutav väljaandja) Propageeris koos kaaslastega (Reiman jt) venestusajal eesti keele kasutamist. Temast kujunes üks Eesti poliitilise rahvusliku ideoloogia loojaid ja selle mõõduka suuna juht, väärtustas liberaalset demokraatlikku kodanikuühiskonda, oli suur Pätsi vastane (õige ka, arvestades milline kabi Päts oli).
Konstantin Päts ( 1874 -1956) – ametlikult poliitik ning jurist , mitteametlikult tuntud varas, reetur ning viimane kabi. 1901-1905 andis välja ajalehte Teataja. 1905 sai temast Tallinna linnapea abi. Eestimaa Päästmise Komitee esimees. Oli radikaalsete vaadetega.
Karl August Hermann (1851-1909) – helilooja , keeleteadlane, entsüklopedist. 1882 sai temast „Eesti Postimehe“ toimetaja, 1886 nimetas ta lehe „Postimeheks“. 1896 müüs ta selle maha noorema põlvkonna rahvuslastele.
Johan Laidoner (1884-1953) – ametlikult Eesti sõjaväelane ja poliitik, mitteametlikult samuti tuntud varas, reetur ja muidu kabi. Vabadussõja ajal Eesti Sõjavägede ülemjuhataja, lahkus omal soovil peale sõja lõppu, 1924 nimetati taas ametisse peale enamlaste mässu.
Viktor Kingissepp (1888-1922) – Eestimaa Kommunistliku Partei rajaja ja juht, lasti 1922 välikohtu otsusel maha.
Jaan Poska (1866-1920) – Eesti riigimees. 1913-1917 oli Poska Tallina linnapea. Juhtis Tartu rahulepingu läbirääkimisi.
Jaan Anvelt (1884-1937) – jurist, bolševik, poliitik, revolutsionäär, publitsist ja kirjanik (nagu Hunt Kriimsilma 7 ametit). 1917 sai temast üks Eestimaa bolševike juhte. 1924 mässu organisaator . Peksti surnuks ülekuulamisel NL-s 1937. aastal.
Hugo Treffner (1845-1912) – Eesti kultuuritegelane ja Hugo Treffneri Gümnaasiumi asutaja.
Philipp Karell – eesti arst. Tsaar Nikolai I ja Aleksander II ihuarst, tema algatusel asutati 1867. aastal Vene Punane Rist . Kuulus patriootide hulka, valiti 1882. aastal ÕES-i auliikmeks.