, pärisorjusest vabanemine, rahva valgustamine, demokraatlike vabaduste ja konstitutsioonilise õiguse saavutamine. Venemaa oli reformide ootuses. Puskin pidas rahvuslikkust väga oluliseks. Pärast ülestõusu nurjumist muutus Puskini looming süngemaks, ta hakkas uurima materjale Euroopa keskaja, Prantsuse revolutsiooni ja Venemaa tsaari Peeter I valitsemisaja kohta. Lermontov kasvas üles aga perioodil, mis on Vene jaloos eriti pime ja umbne. Dekabristid olid lüüasaanud, talurahvarahtutused ja Poola 1830.-31. a mässu lämmatamine pursutas kõik lootused, et ühiskonnas võiks midagi niipea muutuda. Tagurlus ja tsensuur võimutsesid. Nikolai I nägi oma missioonina hävitada Venemaa mässumeel ja ohjeldada vabamõtlemise vaimu. Ta paigutas üle terve Venemaa nuhivõrgustiku ja salapolitsei oli pidevalt liikvel. Eriti pöörati tähelepanu noortele, et nad ei saaks tutvuda valgustuse- ja vabaduseideedega
Tema kaastööliste hulka kuulusid Eduard Vilde ja Anton Hansen Tammsaare ning advokaat Jaan Teemant. Pätsi eluvaade oli Tõnissoni omast pragmaatilisem. Temagi oli rahvuslane, kuid uskus, et rahvast ei saa üles ehitada ainuüksi kultuurile ja aadetele., vaid selleks on eetlastel vaja saavutada majanduslik võim. Päts pidas tärkavaid klassivastuolusid tähtsaks. Pats oli loomult poliitik ega kõhelnud liitumast venelastega, et esmakordselt Tallinna linna jaloos kukutada raekojas sakslaste võim. See läkski korda 1904.a, kui linnavolikogu valimised andsid ülekaalu eesti-vene blokile. Pats sai abilinnapeaks ja baltisakslaste jahmatus oli suur. Peagi asus ka linnapea toolile eestlane, Voldemar Lender. Sotsiaaldemokraatia levik 20.saj alguseks oli Eesti kanda kinnitanud ka sotsiaaldemokraatlik mote. Seda olid levitanud mitmed sotsialistid, kuid eriti Tartu üliõpilased.
annaabi.ee 
