Sissejuhatus kirjandusteadustesse - kordamisküsimused eksamiks (1)

Tartu Ülikool - Kirjandus - Kirjandus

5 VÄGA HEA

Esitatud küsimused

Kuidas tuleks mõista sõna kirjandus"?
Millised on kommunikatsioonisituatsiooni tähtsamad komponendid?
Millised on ilukirjandusliku keelekasutuse põhilised tunnused?
Mis on kujund Millised on retooriliste kujundite põhilised avaldumisvõimalused?
Millistel alustel tekivad kirjanduslikud zanrid?
Millised on värsiõpetuse kesksed mõisted?
Millised on tavalisemad värsijalad?
Mis on fokusseerimine ja kuidas see avaldub narratiivses tekstis?
Millised on põhilised võimalused tegelaste analüüsiks?
Milline on tegelase päritolu ja välimus?
Millised on tema suhted ümbritsevate inimestega?
Mida ütleb nimi tegelase kohta?
Mida kõneleb ta välimus ta maailmavaate kohta?
Millised on draama ja jutustava proosa peamised erinevused?
Mis on kultuur Kuidas saaks vaadelda kultuuri ja kirjanduse suhteid?
Mil kombel on kirjandus seotud ühiskonna ja ideedega?
Millised on kirjanduse tähtsamad naaberalad ja kuidas nad kirjandusega seostuvad?
Kuidas kirjeldada kirjanduse ajalugu?
Mis on kirjanduslik kaanon?
Millised on olulisemad kirjanduslikud traditsioonid maailmas?
Mismoodi saab mudeldada Euroopa kirjanduslugu?

Lõik failist

Kuidas tuleks mõista sõna „kirjandus“? Mille poolest eristub ilukirjanduslik tekst teistest tekstidest?

Kirjandus on seotud keelega

Tavaliselt kirjalik

Ilukirjandus kuulub kunstide hulka

Ilukirjanduslikul teosel on esteetilised või poeetilised funktsioonid

Kunstiline fenomen tekib kommunikatsioonisituatsioonis
AUTOR - TEKST - LUGEJA

Ilukirjandus - Lugeja poolt tekib lisaväärtus

Kirjandus on keele funktsioon ( poeetiline ja integreeritud keel). Kirjandus on fiktsioon . Kirjandusteos on objekt, mis kannab esteetilist väärust. Kirjandus on intertekstuaalne ja eneserefleksiivne konstruktsioon .

Millised on kommunikatsioonisituatsiooni tähtsamad komponendid? Mismoodi sünnib kirjanduslikus kommunikatsioonis teos ning millist rolli selles mängivad autor, tekst ja lugeja? 141

Autor - tekst - lugeja - see trio moodustab kirjandussituatsiooni tuuma

tekst lähtub nii kirjanduslikust traditsioonist kui ajastust (reaalsusest);

autor on teose looja, kelle rolli käsitletakse erinevatel ajastutel erinevalt: anonüümne ( rahvaluule , keskajal muusaks jumal etc),

äratuntava käekirjaga looja (renessanssi, boccaccio jt),

tähenduslik-originaalne geenius (romantismajastu)

autori rolli vähenemine, lugeja tähtsustumine ((post) modernism ); autorist lähtuvad mitmesugused küsimused, nt kes on autor (lugeja, tekstuaalne autor, autor), missugune on tema ajastu, mida ta tahab öelda, milliseid vahendeid kasutab etc.

lugejaks on keegi, kes loeb autori poolt loodud teksti, olemas on

ideaallugeja (oskab lugeda, st süveneb, mõistab, maailmavaade jmt on autori poolt mõeldud, st kuidas võiks lugeda, et elamus oleks parim ning

tegelik lugeja ehk siis lähtub tekstist (ei oota krimkast usukuulutust); põhineb oma kogemustel (teadmised, juhtumised, elutarkus), omab „tõlgenduskogukonda“ ( kooslus , keda ühendab maailmavaade – sõbrad, pere etc) ning ootused.

Autorikeskne analüüs uurib

Mida on autor tahtnud oma teosega öelda

Millised olid teose loomistingimused

Kuidas peegeldub teoses kirjaniku elukogemus

Lugeja

Isiklik elukogemus

Tõlgenduskogukond, kuhu ta kuulub

Oma põlvkonna ootushorisont

Kirjanduse põhiliigid: iseloomustage lüürika, eepika ja dramaatika (ehk draama ) omavahelisi sarnasusi ja erinevusi.

Lüürika liigid, ehk vormid on luuletused

Väljendavad peamiselt siseilma elamusi, tundeid või mõtteid

Iseloomustab subjektiivne ehk isiklik ja intiimne: sisemine enesevaatlus, hingeseisundid, tunde ja mõtte meenutamine või hetkeline kehastamine, “mina” avamine , pihtimine

Eepika žanrid ( eepos , romaan, novell , jutustus, muinasjutt , laast)

keskenduvad välismaailma kirjeldamisele ja jutustamisele

Huvitab objektiivne - väline pilt, olnud või arenev sündmus, lugu, teise ehk “tema” ja “nende” jälgimine

Dramaatika žanre (tragöödia, draama, komöödia, kuuldemäng, sketš)

Iseloomustab tegevuse vahetu kujutamine, otsene kõne ja dialoog

Dramaatikat kannab konflikt - sisemise ja välise ehk subjektiivse ning objektiivse kokkukuulumine või vastuolu, intriig, tahtmine, saamine ja muutumine ehk tulevikku liikumine

“Meie” kooselu ja probleemid

Sarnasused

ilukirjandus keskendub põhiliikide lüürika, eepika ja dramaatika abil inimese siseilma, välisilma ehk looduse ja ühiskonna ning nende kokkuouute kujutamisele

E, L, D kuuluvad tervikusse, olles omavahel tihedalt seotud. Kuigi romaan ja novell rajanevad jutustamisele, leiab neist tihti lüürilisi tundeväljendusi, minajutustust, dramaatilist dialoogi. Näidendites kohtab sageli eepilisi kirjeldusi või lüürilisi kõrvalepõikeid ning laule. Luuletuse minavorm ja hingemaailm vahelduvad kergesti välisema kirjelduse või loo vestmisega (eepiline alge), samuti retoorilise pöördumisega, väljajättelise kõne või dialoogiga (dramaatiline alge).

Lüürika
Eepika
Dramaatika
Lugu
Jutustamine
lüürilisus
eepilisus
dramaatilisus
Kõnes
Sagedasti seotud kõnes
Sagedasti sidumata kõnes
Sagedasti dialoogilise ülesehitusega

Iseloomustage luule, proosa ja draama omavahelisi sarnasusi ja erinevusi. Mismoodi suhestub see jaotus traditsiooniga jagada kirjandust lüürikaks, eepikaks ja dramaatikaks?

Kuigi nendes jaotustes on erinevusi, on nad omavahel tihedalt seotud, ning sisaldavad üksteise algeid

Millised on ilukirjandusliku keelekasutuse põhilised tunnused? Kuidas saavutatakse kirjanduses poeetilise keele erijooned?

Tunnus: poeetilise funktsiooni esiletõstmine, keele kujundlikkuse kasv

Ilukirjanduslik keelekasutus aktiveerib keele poeetilise funktsiooni, sellega kaasneb keele kujundlikkuse kasv, selle põhilised tunnused on näiteks

tähendusühtsuse suurenemine,

väljendusühtsuse suurenemine,

uudsus , harjumatus ehk deautomatiseerimine,

kordused ja vastandused ning

ümberütlemised.

Keele erijooned saavutakse erinevate kujundite kasutamisega.

Mis on kujund? Millised on retooriliste kujundite põhilised avaldumisvõimalused?

Kujund on keele kujundusvõte sõna ja sõnaühendi tasandil, mille abil luuakse kirjanduslik kujund. Kujundid saab kujundiretoorika alusel jagada foneetilisteks ja süntaktilisteks kujunditeks ehk kõlakujundid, piltkujundid ja lausekujundid , kõnekujundid, mis on kujunditele ka põhilised avaldumisvormid . Kujundeid kasutatakse eelkõige luules, ent samuti ka proosas, seega igasuguses ilukirjanduslikus vormis.

Kõla- ehk häälikukujundid.

Kõlakujundid

Eufoonia / kakofoonia

Alguskordus

Lõpukordus

Anagramm

Palindroom

Graafilised kujundid.

Piltkujundid

Silmariim

Piltluule

Kõnekujundid. Kuidas ilmneb metafoori, metonüümia, võrdluse ja epiteedi eriline tähendus kujundisüsteemis?

Kõnekujundid

Epiteet

Võrdlus

Metafoor

Isikustamine

Hüperbool

Sõnamäng ( kalambuur )

Kumulatsioon ehk kuhjamine

Lausekujundid.

Kordus

Retooriline küsimus, pöördumine, hüüatus

Sõnamäng

Millistel alustel tekivad kirjanduslikud žanrid?

Žanriteooria uurib kõnežanre ning nende määratlemise põhiliseteks alusteks on sisu, stiil ja kompositsioon; samuti žanride etteantust (žanr kui kultuurimälu säilitaja) ning hierarhilisust.

Kirjanduslikud žanrid tekivad erinevate liigitusvaldkondade alusel (vorm, kompositsioon, maht, narratiivsus / mittenarratiivsus, modaalsus ning temaatiline sisu).

Lüürika ja luule: peamised tunnused, tuntumad žanrid.

väljendab siseilma elamusi, tundeid ja mõtteid (s.o lüürilist/lürismi). Lüürika on subjektiivne (isiklik ja intiimne): sisemine enesevaatlus, hingeseisundid, tunnete/mõtete meenutamine ja kehtestamine, mina avamine ja pihtimine. Luuletused kõnelevad lüürilise mina vaatepunktist, mis ei tarvitse autoriga täielikult kattuda (siiras ja rolliluule)

sonetid , oodid, hümnid, pastoraalid, eleegiad, haikud , tankad , luuletused

Millised on värsiõpetuse kesksed mõisted? Millised on tavalisemad värsijalad?

Luuletuse rütm saavutatakse sarnaste keeleosakeste (silpide ja sõnade) süsteemipärase kordamise ja vastandamisega. Silbid on rõhulised/rõhutud ja lühikesed/pikad. Värsirütm võib lähtuda silbirõhust, silbivältest, silbiarvust, silbiarvude koosmõjust ning sõna-/lauserütmist. Rütmid jagunevad silprõhuliseks, rõhuliseks, vabavärsiliseks ja välteliseks/silbiliseks rõhuks. Korrapära loob ühtlase kõnerütmi.

Värsijalg - värsimõõdu reeglipäraselt korduv üksus

Värsijala loob rõhuline silp kui värsijala tuum, millega liituvad rõhuta silbid. Rõhuliste silpidega täidetakse üldjuhul värsitõusud, rõhuta silpidega aga värsilangused. Värsi tõusude ja languste ehk värsijalgade korrapärane vaheldumine tekitabki mõõdetud kõnerütmi. Seda võib saavutadda nii sisetundele toetudes kui ka värsimõõtu teadlikumalt jälgides. Kuna värsirõhkude ja ja rõhuvahede silbid on korrastatud, iseloomustab silprõhulisi luuletusi ühtlustatud silbiarv.

Silbilisrõhuline värsisüsteem eesti luules.

Silprõhulistes mõõtudes on kirjutatud valdav osa eesti kunstluulest. Sellele järgnevad vabavärss ja rõhulised värsimõõdud.

Teisi võimalusi luules lisaks silbilisrõhulisele värsisüsteemile (vabavärss, rõhuline värsisüsteem jm).

Vabavärss

Silbiliselt korrastamata ja rütmilt korrapäratu

Proosakõnest eristab aga vabavärssi sõnade, sõnaühendite ja lausete värsiline liigendamine , fraasirütmi rõhutamine

Rõhuline värsisüsteem

Sarnanevad silprõhulistega kindla arvu värsitõusude ning seega ka ühtlase rütmi poolest. Kuna aga värsilanguste silbiarv on muutlik , siis korrastatud värsijalgu ega ka värsside üldist silbiarvu ei teki.

Silbiline värsisüsteem

Värsside kindel silbiarv

Nt haikud, hispaania romanss

Riimi ja stroofika põhimõisted ning euroopalikus traditsioonis levinumad võimalused.

Riim on oluline luuletuse rütmi ja kõlavuse ehk eufoonia kujundaja, tähtis kõlakujund

Algriim

Täishäälikualgriim ehk assonants

Kaashäälikualgriim ehk alliteratsioon

Täisalgriim, kus kõlavad kokku nii vokaalid kui konsonandid

Lõppriim

Valdavalt kasutatakse täisriime, kus kehtib kooskõla alates pearõhulisest täishäälikust kuni riimisõna lõpuni

Irdriim, kus sarnaste kõrval esineb ka erinevaid häälikuid (müts:kets)

Paarisriimid (aabb, aabbcc)

Ristriimid (abab, abcabc)

Süliriimid (abba, abbba)

Ahelriimid (aba bcb cdc)

Lausriimid (aaaa)

Segariimid (aaca, ababcc)

Lõppriim hakkas Euroopa luules levima keskajal, mõjutatuna nii bütsantsi kirikuhümnidest kui araabia luulest hispaanias

Kuidas saaks kujundiretoorika ja värsiõpetuse analüüsimist siduda luuletuse sisu käsitlemisega?

Proosa ja eepika: peamised tunnused, tuntumad žanrid.

eepika on narratiivne: jutustatakse lugu, loo algüksuseks on sündmus

Proosa soosib narratiivsust

Eepos, romaan, novell, jutustus, essee

Narratoloogia kesksed mõisted. Mida kujutavad endast narratoloogilisest seisukohast tekst, lugu ja jutustamine?

Tekst - ei pruugi olla kronoloogilises järjestuses

Lugu koosneb tekstis aset leidnus sündmustest kronoloogilises järjestuses

Jutustamine on sündmustest rääkimine tekstis

Faabula on kronoloogiline süžee

Süžee on see, kui sündmused on esitatud sellises järjekorras nagu nad tekstis on

Mis on fokusseerimine ja kuidas see avaldub narratiivses tekstis?

Fokusseerimine on tajumise küsimus

Millised on põhilised võimalused tegelaste analüüsiks?

Tegelast saab analüüsida nelja aspekti kaudu

Bioloogiline aspekt

Milline on tegelase päritolu ja välimus? Perekonnaromaani puhul on kasulik joonistada sugupuu

Psühholoogiline aspekt

Milline on tegelase siseelu : millised mõtted, soovid ja lootused suunavad tema käitumist?

Sotsiaalne aspekt

Milline on ühiskondlik positsioon (amet, elukoht, varanduslik seisukord , klassikuuluvus)?
Millised on tema suhted ümbritsevate inimestega?

Kujundlik aspekt

Mida ütleb nimi tegelase kohta?
Mida kõneleb ta välimus ta maailmavaate kohta?

Määratlused

Peategelane - kõrvaltegelane - episoodiline tegelane

Muutuv - muutumatu tegelane

Tüüp - karakter

Sügav - lame tegelane

Dramaatika ehk draama: peamised tunnused, tuntumad žanrid.

Tunnused

Tegevuslikkus - üldjuhul esitatakse sündmusi

Dialoogiline - suurem osa tekstist on tegelaste otsekõne

Üldjuhul pole jutustajat, tegelased pöörduvad otse lugeja/ vaataja poole

Kõne on tegevuslik - sooritatakse kõneakte, mõjutatakse teisi tegelasi ühel või teisel viisil käituma, punutakse intriige, kaubeldakse, leitakse mõrvar - tegutsemine ei pea olema füüsiline vaid võib olla sõnaline

Mõeldud laval mängimiseks juba autori ettekujutuses

Tuntumad žanrid

Tragöödia - traagilise lõpplahendusega konfliktil põhinev näidend

Komöödia - lõbus

Draama - tõsise konflikti ja elulise sündmustikuga näidend

Millised on draama ja jutustava proosa peamised erinevused?

Draama on autori ettekujutuses mõeldud laval esitamiseks

Draama põhineb dialoogil , Proosa on jutustav

Mis on kultuur? Kuidas saaks vaadelda kultuuri ja kirjanduse suhteid?

Kultuur on

Mistahes inimtegevus

Mingile piirkonnale, ajastule , rahvale või grupile iseloomulike tegevuste ja hoiakute kogum

Vaimne tegevus ja kunstiline tegevus

Kirjandus, ning üldsuse suhtumine sellesse, peegeldab omaaegset kultuuri

Mil kombel on kirjandus seotud ühiskonna ja ideedega?

Kirjandusteoses peegelduvad nii kirjaniku päritolu, tõekspidamised, käsitletavad sotsiaalsed teemad ja tõekspidamised ning lisaks veel lugeja ja teiste kirjandusruumis osalejate päritolu, tõekspidamised ning sotsiaalsed suhted. Sellega on seotud nii sotsioloogia (Pierre Bourdieu ), kirjandus kui enesest või väljastpoolt tulevad sunnid. Peegeldavad ajastu ideid, ideoloogiaid (sots. realism ) – ideede ajalugu – ka marsism, rahvuslus, feminism … (Michel Foucault )

Millised on kirjanduse tähtsamad naaberalad ja kuidas nad kirjandusega seostuvad?

Kirjanduse tähtsamateks naaberaladeks on rahvaluule ja mütoloogia, kust kirjandus kui selline, meile tuntud kirjandus on pärit, ning tema suhted kunstidega, millele ta on mõnes mõttes aluseks ( muusika , teater, film ) ent samavõrd ka kujutav kunst ning uus meedia, lisaks suhestub kirjandus üldiselt hästi ka teiste (loomuliku) keelega seotud tegevusaladega (ajakirjandus, kriitika, teadus, ajalooline dokumentaalkirjandus)

Kuidas kirjeldada kirjanduse ajalugu? Kuidas saaks kirjeldada seaduspära ja juhuse vahekorda kirjandusloos? Mis on kirjanduslik kaanon?

Kirjanduse ajalugu saab kirjeldada läbi märksõnade variatiivsus (ajalooline muutumine = areng), kirjanduse olemust aga küsimusega, kas on olemas palju teoseid või saab nad kõik taandada ühele?, kui, siis kas on sellel mingisugust seaduspära või eesmärki, toimib ta sisemiste või välimiste reeglite alusel ning kas kirjanduse ajalugu on pidev või katkendlik, samuti kuidas on muutunud kirjanduslikud kaanonid (klassitsismi, antiigi ajal kindlad kaanonid, ent nt pärast 20 sajandit suhteliselt vaba kõik). Näiteks Juri Tõnjanovi järgi:

Uue konstruktiivse printsiibi tekkimine

Printsiibi rakendumine

Printsiibi levimine

Printsiibi automatiseerumine.

Kirjanduslik kaanon on (kõige lihtsamalt seletades) reegel, mille järgi mingit kirjandusžanri tuleb vormistada , mis seal olema peavad ja mis ei tohi.

Millised on olulisemad kirjanduslikud traditsioonid maailmas?

Mismoodi saab mudeldada Euroopa kirjanduslugu ? Kuidas saab selle juures kasutada vooluloolisi mõisteid?

Euroopa kirjanduslugu on meile jaoks kirjanduse ajalugu üldse, antiigist alates. Kui liikuda 18 sajandisse ja edasi, saab vooluloolisi mõisteid kasutada küll ja veel. (vt kirjanduslugu kuni 18. sajand küsimusest nr. 31) Sealt edasi kulgeb niimoodi:

valgustus - periosdiseeringuks 18. sajand, mõjud klassitsismist; valgustus on pigem sotsiaal-poliitiline mõiste; filosoofiline sajand ( voltaire , diderot etc) samuti didaktiline kirjandus ning haridusasutuste laialdasem levik (rahvaharidus), eristatakse kõrg-madalkultuuri ; kõrgkultuur seejuures standartne , hierarhiline (nt žanrid : eepos, tragöödiad)

romantism : periodiseering 1790-1830 aastad, ent samas ka lainetena 20. sajandi alguses (Anna Haava luule nt) tekkis individuaalne ja kollektiivne tunnetus (nt rahvusriigid 19 sajandil, rahva hing ja kultuur); saksakeelse kultuuri areng (mõjud Eestis)

realism : on vastureakstioon romantismile, tekib range normeeritus kunstis jm, päevakorral kirjanduses : jutustamine kui maailma vahetu jäljendamine (on ise või midagi muud); tekivad must-do'd, nt kui oled kirjanik, siis pead kindlasti käima Pariisis; elupõhjendustejäljendamine, realismi aluseks prantsuse keelne kultuur. kinnistus 19. sajandi romaanis, seoses kodanliku elulaadi levimisega (nt "Punane ja must")

naturalism : on realismi sohilaps; "manifeste", taotles elukujutuse täpsust ja erapooletust. Naturalistid vahendasid elu kiretu fotograafilise täpsusega, valimata üksikasju. Seejuures kaldusid nad kujutama elu mustemat poolt: alatust, kuritegusid, julmust ja vägivalda. Naturalistid olid seisukohal, et kirjandus peab teenima tõde, mitte ilu. Seejuures ei tohi kirjanik väljendada omapoolset suhtumist , inimest ja ühiskonda käsitlesid nad loodusnähtusena, viljelesid peamiselt proosat , mida nad eelistasid luulele ja draamale , periodiseering 19 sajandi algus.

impressionism on samuti realismi sohilaps, ent viib eemale realismist ja toob pigem subjektiivsuse tagasi, kirjanduses on mõju küllaltki ebamäärane.

sümbolism : tähistab eelkõige "kunsti kunsti pärast"; on kirjanduses eriti mõjukas, võitluste maailm, sügavalt märgiline

modernism - olulisteks joonteks võib pidada üksikisiku ehk indiviidi ja moodsa ühiskonna probleemide tõusmist temaatilisse keskmesse, kriitilist suhtumist minevikku, endiste tavade ja normide eitamist, nende ümbermõtestamist täiesti uutel alustel, usaldamatust kõikvõimalike illusioonide suhtes jne. Modernism vastandub romantismi õhkavale loomule ja püüab ületada realismi üheplaanilisust, mis jääb modernistliku elutunnetuse jaoks kitsaks. Nagu ka kunstis, on modernism kirjanduses vormiuuendustele aldis, nt kuulub modernismi juurde sujuva narratiivi lõhestamine katkendlikuks, tavapäraste kujundite vältimine, luules vabavärsi laialdane kasutamine jne. Modernismiga seotakse ka nt arenguromaanide, ulmekirjanduse, kriminaalromaanide jne kui iseseisvate kirjanduselu nähtuste tekkimine.

futurism - tekstid on fragmentaarsed ja keerulised, kasutavad trükitehnilisi võtteid, ei pea kinni õigekirjast, luules on iseloomulik hüüatuste, kõnekeele ja argoo kasutamine, konsonantide kuhjamine ning matemaatiliste ja muusikasümbolite kasutamine, futuristid on oma publikuga pidevalt (taotluslikult) vastuolus .

ekspressionism - peeti oluliseks kirjanikust lähtuva idee ja elamuse kujundirikast väljendamist, seati esiplaanile inimese sisemaailma, unnete ja tõekspidamiste kujutamise, iseloomustab traagiline elutunnetus, mis lähtub katastroofi eelaimusest. Kasutatakse süngeid ja võikaid kujundeid, mille allikaks on suurlinn, sõda, vaesus jne. Kirjanike loomingus on surma- ja enesetapumotiivid, paatoslik ja jõuline luulekeel , rohke adjektiivide kasutamine. Iseloomulik on hakitud ja raskesti mõistetavad tekstid, väljenduse ja rütmi eelistamine vormile ja harmooniale, reaalsusest võõrandumine ja abstraheerumine. ( Kafka , Under, Tuglas )

sürrealism - olulisel kohal ebareaalsus, unenäod, hallutsinatsioonid, patoloogiliste seisundite jms. 1924 koondas André Breton enda ümber sürrealistide koolkonna, mille keskpunktiks oli Pariis. Kesksed sürrealistid jagunesid kahte põlvkonda: esimene põlvkond on sündinud aastail 1890–1898 (Breton). Teine põlvkond on sündinud sajandi alguses ( Salvador Dalí). Sürrealistid võtsid üle freudismist teesi, et ühiskondlikke konflikte on võimalik lahendada alateadvuslike jõudude vabastamise teel. Sürrealism üritas avardada inimese tõelisusepilti ja inimlikku kogemuspiiri, suundudes alateadvusse, tunnete ja aistingute maailma. Sürrealismi eelkäijateks peetakse Charles Baudelaire`i, Arthur Rimbaud´d ja Guillaume Apollinaire´i.

postmodernism - Postmodernismi ühtsete joontena on tuvastatud ajaline korrastamatus, ajaloo ja fantaasia segu (faction), et kõik on juba varem olnud, ei püütagi olla originaalsed, fragmentaarsus; on kadunud usaldus terviklikkuse vastu, ideede lõtv seotus, paranoilisus ning kindla teemaderingi eristamatus. postmodernistlik kunst üritab taas läheneda elule, kunstiteosesse tuuakse sisse banaalsed, triviaalsed, kitšilikud elemendid, püütakse kahandada lõhet "kõrge" ja "madala" kultuuri vahel; modernismi suurtele metafüüsilistele ja filosoofilistele otsingutele hakati vastanduma mängulisuse, "kerguse", sihiliku fragmentaarsuse ja suurte teeside puudumisega; kadus respekt kultuuri akadeemilisuse vastu; suur osa kunstnikest soovib lihtsalt oma publikut põgusalt provotseerida, suuremat eesmärki polegi

pseudomodernism muutub digimodrnismiks : uus kultuur on auditooriumikeskne, ent ka ajutine, pole püsivat kulgu, see aga viib kultuurimälu fragmentiseerumiseni ning ainelisuse (materjalismi) süvenemisen

Millised on kirjandusteaduse ülesanded, tegevusvaldkonnad ning põhilised erinevused võrreldes teiste teadustega?

Kirjandusajalugu

Interpretatsioon

Kirjandusteooria

Teadus tähendab loogilist, probleemikeskset mõtlemist, hüpoteetside püstitamist ja eksperimentide läbiviimist. Kirjandusteadus kitsamalt on humanitaarteadus, mis uurib inimest ja tema tegevust (kirjanduse kaudu); samuti fiktsionaalsust. Laiema mõistemahu puhul on tegemist filoloogia osaga.

Kirjandusteaduse kujunemislugu kuni 18. sajandini.

Euroopakeskne

sumeri→ akkadi →babüloonia→juudi→ rooma →euroopa kirjandus

Antiik

Vana-Kreeka : vanem, al 8 saj ema - rooma impeeriumi lagunemiseni on dateering; seal otsitakse algust, lätteid nii kultuuri kui kirjanduse jaoks, käib vahetu kirjanduse kirjeldamine, tekivad mallid ning mõisted

Vana-Rooma : noorem, "disainib valmis mudelid, mille kreeka on genereerinud", sestap ka nt klassitsismi eeskujuks (rafineeritum, kindlam , süsteemsem). kindlasti ei võta kõike kreekapärast üle, vaid sisaldab ka oma algupäraseid nähtusi

Renessanss : periodiseeringuks 15. saj II pool ja 16. sajandi algus. tähistab taassündi, sest antiik (rooma) võeti eeskujuks. periodiseering võib nihkuda, kui arvestada piirkonda (itaalias 14-16 sajand). Lotmani hinnangul murranguline aeg, st. hirm = rõõmuga (nt nõidade põletamine just sel ajal, mitte keskajal); algab I infoplahvatus (st. trükikunsti levik käsikirjalise asemel, rahvakeelse kirjanduse teke vulgaarladina keel); kirjalik tekst omandab suurema tähtsuse; humanismilainetus (teke) ; pigem lõuna-euroopas (vrld. põhjamaad sel ajal)

Barokk ; Klassitsism - periodiseering 16-17 sajand, seejuures käsitlevad mõlemad pigem kunstivormeleid (fenomene) ning on paralleelsed nähtused; ilmnevad tüpoloogilised erinevused - pigem täiendavad üksteist; samuti levik sõltub alast ning millest (kirjandus, kunst) räägime. seejuures barokk pigem ornamendi - keskne (kujundid, grotesksus, paradoksaalne) ning klassitsism, mille eeskuju muide jälle antiigist, roogib ebastandartse (ornamendid) välja, on selgem, puhtam, korrastatum (kandilised majad); klassitsismi mõju ulatub 18. sajandisse

Esteetika ja positivism 19. ja 20. sajandi kirjandusteaduse kesksete mõjutajatena.

Esteetika (graecus - meeleline , tajuga seotud) 18-19 saj. ILU TUNNETUSE PRINTSIIBID.

Alexander Gottlieb Baumgarten - 1735 sks keeles kultuuriruumi "aestetik" ; algab uusaegse esteetika lugu; samuti kirjanduslik ja filosoofiline praktika, Immanuel Kant - Goethe ja Schiller , Gotthold Ephraim Lessing kriitilised tööd esteetikaga seoses; August Wilhelm ja Friedrich Schlegel on ideoloogia teoreetikud ; Benedetto Croce on olulisim esteetik itaaliakeelses kultuuris, eesti kultuuripilti jõudis läbi noor-eesti tutvustuse (V. G-R)

Positivism kuna tunnustab ainult käegakatsutavaid fakte, siis pos. kirjandusteadlus tegeleb autori poolt läbielatu, õpitu ja pärituga, so. autori elamuste, haridustee, päritolu (nt rass) ja kaasajaga (nt 18 saj Pariis)

Tähtsamateks nimedeks on August Comte (“Aeg on tulnud lõpetada metafüüsilised lapsikused. Filosoofia pole midagi teadusest erinevat, see on kõigi teaduste koordinatsioon, mis taotleb inimelu parandamist” ehk - teadmiste korrastamine, analüüsimine ja süstematiseerimine nende üldinimlikuks kasutamiseks, sh ka kirjanduses; teiseks Hippolyte Taine (on ebaloogiline tunnustada üks kõik millist ideaali kunstis. Ta väitis, et iga põlvkond, mis eksisteerib tema oma enda keskkonnas omas ajastus, peab alati omama omi kunstilisi eelistusi)

Hermeneutika , fenomenoloogia ja lugejauurimuse rakendusi kirjandusteaduses .

Hermeneutika - tekstide tõlgendamise õpetus. Hermeneutika kujunes esmalt välja kui religioossete tekstide interpreteerimise õpetus. Hermeneutika lähteseisukohtadeks on

teksti uurimine tervikuna (hermeneutiline ring);

teksti uuritakse kultuurilis-ajaloolisel taustal ning

tekst on autori ja lugeja dialoog: teksti tõlgendus sõltub uurija ajaloolisest vaistust, kogemusest ning valmidusest dialoogi astuda.

Tähtsaimad hermeneutika nimed on Wilhelm Dilthey, Martin Heidegger ja Hans-Georg Gadamer .

Fenomenoloogia all mõistetakse filosoofias fenomenidele suunatud filosoofilist uurimist . Kirjanduses uurib fenomenoloogia inimeste arusaamu ja käsitlusi kirjandusmaailmas. Käsitleb lugeja ja teksti suhet, sealseid fenomene (kuna ilukirjanduse puhul on ju tegemsit kunstilise fenomeniga) ning samuti uuritakse retseptsiooniesteetikat. Tähtsamateks nimedeks on Edmund Husserl (fenomenoloogilise filosoofia rajaja)

Stanley Fish (Kui teksti tähendus luuakse teksti ja lugeja vahelisel kokkupuutel, siis miks on nii palju sarnaseid interpretatsione, kui aga tekst ise kannab tähendust, siis miks on olemas nii palju erinevaid interpretatsioone. Ka - pole olemas objektiivset teadmist, teadmine on alati sotsiaalselt konstrueeritud)

Psühhoanalüüs ja autorikeskse kirjanduskäsitluse teisenemine võrreldes positivismiga (Sigmund Freud, Jacques Lacan jt).

Uuskriitika ja tekstikeskse vaatenurga võidulepääs 20. sajandi kirjandusteaduses.

Strukturalismi kujunemine: Genfi koolkond, vene formalism ja Praha lingvistikaring.

Strukturalism sai alguse Saussure lähenemisest keelele, kui ta eristas keele ( langue ) ja kõne (parole), edasi võttis see veidi rohkem formalistliku lähenemise – ning uuris keelt ning poeetikat (laiem mõiste).

Genfi koolkond?

Vene formalism ehk vene vormikoolkond oli suund vene kirjandusteaduses, mis kujunes 1910ndail ja 1920ndail aastail. Vene formalism vaatleb kirjandusteost kui vormivõtete süsteemi sõltumatult teose tekstivälistest seostest. Teoreetiliselt toetus suund strukturalistliku keeleteaduse (Jan Niecisław Baudouin de Courtenay, Ferdinand de Saussure) ja avangardistide ideestikule.

Praha lingvistikaring lähenes keelele eelkõige fonoloogiliselt. Roman Jakobson (1896–1982) kommunikatsiooniakti mudel - suur roll strukturalismi arengus, tähendab ka seda, et tema keele- kommunikatsiooniteaduslikud tööd mõjutavad kirjandusteadust ja on kirjandusteaduslikult kirjutatud; tema liikumine ülikoolides mõjutab ka strukturalismi arengut ja levikut (nt 1940 aastatel Claude Levi-Straussi käsitluse suur mõjutaja). jne

Strukturalismi klassikalisi avaldusi 20. sajandi keskpaigas (Roman Jakobson jt).

Strukturalismi iseloomustavad järgmised jooned

metoodilisus, objektiveerivus

sünkroonia (aega arvestav uurimisviis )

keel (huvi keele struktuuri, keele ülesehituse vastu)

struktuur, märk (Jakobson)

elemendid ja funktsioonid

binaarsed opositsioonid

(WIKI) - Strukturalism on lähenemisviis ja metodoloogia mitmetes 20. sajandi ( humanitaar )teadustes, milles peatähelepanu pööratakse uuritavate objektide struktuuri seaduspärasustele, kirjeldab uuritavat objekti tavaliselt kui teatavat elementide hulka ning selgitab võimalikult üldiselt ning objektiivselt selgitada nendevahelisi seoseid (koode). Struktuuri peetakse seejuures süsteemi enda suhete poolt looduks. Strukturalismis käsitletakse uuritavaid objekte lõplike süsteemsete tervikutena. Strukturalism kujunes välja 1920.–1930. aastail, toetudes paljus Ferdinand de Saussure'i lähenemisele üldises lingvistikas. Strukturalismi nimetuse võttis kasutusele Roman Jakobson.

Semiootika ja strukturalism (Juri Lotman jt).

Postrukturalistliku kirjandusteaduse erinevusi võrreldes klassikalise strukturalismiga ( Roland Barthes, Michel Foucault jt).

Dekonstruktsioon ja kirjandusteadus.

Feministlik teooria kirjandusteaduses ( Julia Kristeva jt).

Feministlik teooria - kerkib esile dekonstruktsiooniga samal ajal; räägime teooriast (mõtteajalooline taust + sotspraktika taust), st naisuurimus / feminism; patriarhaalse süsteemi kriitika; sugupoolte sotsiaalne konstrueeritus (tõukumine essentsialitlikust käsitlusest). Sageli tähendab seda, et uurija peaks oma vaatepunkti eksplitseerima, markeerima . Silma hakkab 2 poolust (ideoloogiliseeritud käsitlus vs naisuurimuslik liin). Tähtsamateks nimedeks Simone de Beauvoir (1908–1986) - "Teine sugupool"; lähtepunkt ekstentsialistlikus filosoofias (Sartre). Teiseks keskseks kujuks Julia Kristeva (s. 1941), sest tema tähendust ei piirdu ainult feminismiga, vaid mahub üsna mitmesse raami. Juba 60-l oli postsrukturalismi keskses (Tel Quel 'iga seotud); hiljem hakkab domineerima tema käsitlus intertekstuaalsusest; sellest on ka varem juttu , kuid Kristeva annab uue kuju - kujuneb välja 1970 (Barthili tööd)

Ökokriitika kirjandusteaduses.

- looduse ja kirjanduse seosed; kirjandustekstise ülelugemine ökokr. vaatepunktist (ka UT, Kadri Tüür) ning vähemusdiskursuste uurimine

Teisi kirjandusteaduse suundumusi 20. sajandi lõpul ja 21. sajandi alguses: postkolonialism , uushistorism, queer -teooria jm.

Postkolonialism aluseks 78 aastal ilmunud "Orientalism"; (endised) koloniaalsuhted kultuuri kujundajatena Edward Said (1935–2003) (Palestiina taust) Gayatri Chakravorty Spivak (s. 1949) ja Homi K. Bhabha (India taust); nende kultuuride näitel on teoorat kõige parem kirjeldada (alluvus ja jäljendussuhted enne ja pärast). Eestis on ´käinud väitlus, kuivõrd edukas oleks see mudel siinse kirjanduse kirjeldumiseks.

(2) queer-teooria (Queer Theory); mis keskendub seksuaalvähemuste teoorale, kasvas välja fem. teooriast, eestvedajaks Judith Butler (s. 1956)

Lae alla, et näha rohkem ▪ ▪ ▪

Sissejuhatus kirjandusteadustesse - kordamisküsimused eksamiks #1

Sissejuhatus kirjandusteadustesse - kordamisküsimused eksamiks #2

Sissejuhatus kirjandusteadustesse - kordamisküsimused eksamiks #3

Sissejuhatus kirjandusteadustesse - kordamisküsimused eksamiks #4

Sissejuhatus kirjandusteadustesse - kordamisküsimused eksamiks #5

Sissejuhatus kirjandusteadustesse - kordamisküsimused eksamiks #6

Sissejuhatus kirjandusteadustesse - kordamisküsimused eksamiks #7

Sissejuhatus kirjandusteadustesse - kordamisküsimused eksamiks #8

Sissejuhatus kirjandusteadustesse - kordamisküsimused eksamiks #9

Sissejuhatus kirjandusteadustesse - kordamisküsimused eksamiks #10

Sissejuhatus kirjandusteadustesse - kordamisküsimused eksamiks #11

Sissejuhatus kirjandusteadustesse - kordamisküsimused eksamiks #12

Tasuta Faili alla laadimine on tasuta

~ 12 lehte Lehekülgede arv dokumendis

2018-06-15 Kuupäev, millal dokument üles laeti

31 laadimist Kokku alla laetud

1 arvamus Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid

Meersalz Õppematerjali autor

Vastused kordamisküsimustele, mis on pandud kokku erinevatest konspektidest ning poeetika õpikust.

Kirjandusteadus kirjanduse ajalugu

Sarnased õppematerjalid

docx

Kirjandusteadus kordamisküsimused eksamiks 2018/19

Kirjandusajalugu 2. Interpretatsioon 3. Kirjandusteooria See pretensioon tähendab seda, et kirjandusteooria juhib kirjandusajalugu; samas kogu aeg on mängus see, missugune on praktika, teooria osad on interdistsiplinaarsed, haldus laiemalt, samas pole päris võrdsed, kultuurilise aja mõistmine peaks kokku käima eri (teadus)harude vahel. Teadus tähendab loogilist, probleemikeskset mõtlemist, hüpoteetside püstitamist ja eksperimentide läbiviimist. Kirjandusteadus kitsamalt on humanitaarteadus, mis uurib inimest ja tema tegevust (kirjanduse kaudu); samuti fiktsionaalsust. Laiema mõistemahu puhul on tegemist filoloogia osaga. 31. Kirjandusteaduse kujunemislugu kuni 18. sajandini. sumeriakkadibabülooniajuudiroomaeuroopa kirjandus Kehtib siiski Euroopa-kesksus: kasutusel euroopakesksed mõisted ning periodiseering (sõltub mõistest) ning see kehtib nii kunsti kui sh kirjanduse kohta, ka kultuuri, üsna

Kirjandusteadus

doc

Sissejuhatus kirjandusteadusesse

See pretensioon tähendab seda, et kirjandusteooria juhib kirjandusajalugu; samas kogu aeg on mängus see, missugune on praktika. Teooria osad on interdistsiplinaarsed, haldus laiemalt. Samas pole päris võrdsed, kultuurilise aja mõistmine peaks kokku käima eri (teadus)harude vahel. Teadus tähendab loogilist, probleemikeskset mõtlemist, hüpoteetside püstitamist ja eksperimentide läbiviimist. Kirjandusteadus kitsamalt on humanitaarteadus, mis uurib inimest ja tema tegevust (kirjanduse kaudu); samuti fiktsionaalsust. Laiema mõistemahu puhul on tegemist filoloogia osaga. 31. Kirjandusteaduse kujunemislugu kuni 18. sajandini. Traditsiooniliselt unustatakse sageli, et tavaliselt räägime Euroopa-kesksest kirjandusest. Võib esitada küsimuse, kas alguses oli Gilgames, sest uusi andmeid selgub pidevalt (leitakse savitahvleid jne + dateeringute usutavus)

Kirjandus

doc

Kirjandusteaduste alused konspekt

FLKU.05.155 Kirjandus- ja teatriteaduse alused (6 EAP (1. pool, 3 EAP)) FLKU.05.063 Sissejuhatus kirjandusteadusesse (3 EAP) KORDAMISKÜSIMUSED EKSAMIKS 2010 / 2011 1. Kuidas tuleks mõista sõna ,,kirjandus"? Mille poolest eristub ilukirjanduslik tekst teistest tekstidest? Kirjandus on (kõige üldisemas tähenduses) kirjutatud tekstid, mis on üldreeglina mõeldud kellelegi lugemiseks, mõistmiseks, kasutamiseks. Kirjandus on üks kultuurinähtusi ja kommunikatsioonivahend. Kirjandus kui kommunikatsiooniprotsess eeldab autorit, lugejat ning neile mõlemale mõistetavat kirja ja keelt.

Kirjandus- ja teatriteaduse alused

rtf

Sissejuhatus kirjandusteadusesse

Gogh b) kunsti (sh kirjanduse) printsiibid sünnivad tinglike kokkulepete tulemusena (nt vabavärss) vt Marcel Duchamp Kirjandus on seotud kunstilise fenomeniga (teosel on esteetilised, poeetilised vm funktsioonid), see aga tekib kommunikatsioonisituatsioonis AUTOR - TEKST - LUGEJA (seejuures tekst teos) Kunstilised objektid on tehtud (techné), omavad teatavad struktuuri ; kirjandusteosele on iseloomulik fiktsionaalsus ning tema spetsiifika sõltub keelelisest olemusest. Mis on kirjandusteadus? (criticism, scholarship, literary theory, history of literature (literary history) Teadus tähendab loogilist, probleemikeskset mõtlemist, hüpoteetside püstitamist ja eksperimentide läbiviimist. Kirjandusteadus kitsamalt on humanitaarteadus, mis uurib inimest ja tema tegevust (kirjanduse kaudu); samuti fiktsionaalsust. Laiema mõistemahu puhul on tegemist filoloogia osaga. KIRJANDUS- INTERPRETATSIOON KIRJANDUSTEOORIA AJALUGU

Kirjandus- ja teatriteaduse alused

doc

Kirjandusteaduse aluste konspekt

Kirjandusteaduse alused. Eksamiküsimused 1. Kirjanduse mõiste. · Kirjandus hõlmab erinevatelt aladelt kirja pandud tekste · Ilukirjandus, mis kuulub esteetika või kunsti valdkonda · Kirjandus ehk literatuur kõige üldisemas tähenduses on kirjutatud tekstid, mis reeglina on mõeldud kellelegi ,lugemiseks, mõistmiseks ning kasutamiseks a) Sõltuvalt kontekstist nimetatakse kirjanduseks ka mitmesuguseid kirjandusse liike ja vorme: ilukirjandust, teaduskirjandust, raamatuid jne. · Kirjandus on üks kultuurinähtusi ja kommunikatsioonivahendeid a) Kirjandus kui kommunikatsiooniprotsess eeldab autorit, lugejat ning neile mõlemale mõistetavat kirja ja keelt. i. Üldise kirjaoskuse puudumisel jõuab kirjandus laiemase käibesse ettelugemise, laulude, piltide jm meediate kaudu. · Mõisted kirjanduslik ja literatuurne tähendavad enam

Kirjandus- ja teatriteaduse alused

docx

Kordamisküsimused 2016 lõplik variant vastustega

FLKU.05.063 Sissejuhatus kirjandusteadusesse Sügis 2016, Kurvet-Käosaar KORDAMISKÜSIMUSED EKSAMIKS KOHUSTUSLIK KIRJANDUS Loengumaterjalid (loengukonspektid Moodle’s, sh. konspekt „Postkolonialism”, „Postmodernistliku kirjanduse tunnusjooned“ ja „Modernistliku proosa tunnusjooned“) Merilai, Saro, Annus, „Poeetika”: Ilukirjanduslikkus (lk 9–14), Luule poeetika (17–88, sh osa „Kõne-lause ja piltkujundid”), Proosa poeetika (139–194) J. Kraavi, „Postmodernismi teooria”, lk 110–135 (ÕIS ja Moodle). T. Hennoste, „Postkolonialism ja Eesti, http://www

Kirjandus

doc

Kirjandusteaduse kordamisküsimused

Sajandini (nt arstiteaduse alased tekstid jne), kirja pandud tekst Kitsam: eristumine 19. Saj, kirjandus on miski, mis kuulub esteetika valdkonda, sõnakunst, ilukirjandus, belletristika; kunstilise väärtuse saab luule kõrval ka proosa. Liigid eristuvad selgelt (luule, proosa, draama) Nende vahel toimuvad liikumised, nt biograafiad on sattumas kirjanduse kitsama tähenduse alla. 2. Kirjandusteaduse mõiste ja liigitus Kirjandusteadus on filoloogia haru, mis uurib ilukirjandust. Liigitus: · Kirjandusteooria alusvaldkond, uurib kirjanduse üldisi iseärasusi, töötab välja mõisted ja meetodid, mille kaudu tekstist rohkem aru saada, nt riimi uurimine · Kirjanduse ajalugu uurib kirjandust kronoloogiliselt, ajas muutuvana; uurib voole ja stiile; samas ei pruugi kronoloogiliselt võib ka teemade kaupa, ainult naiskirjanikke vms

Kirjandus- ja teatriteaduse alused

docx

Kirjandusteadus, kordamisküsimused 2015

1 FLKU.05.063 Sissejuhatus kirjandusteadusesse Sügis 2015, Kurvet-Käosaar KORDAMISKÜSIMUSED EKSAMIKS KOHUSTUSLIK KIRJANDUS Loengumaterjalid (loengukonspektid Moodle's, ka viimane konspekt ,,Postkolonialism" ja ,,Postmodernistliku kirjanduse tunnusjooned" ja ,,Modernistliku proosa tunnusjooned") Merilai, Saro, Annus, ,,Poeetika": Ilukirjanduslikkus (lk 914), Luule poeetika (1788, sh osa ,,Kõne-lause ja piltkujundid"), Proosa poeetika (139194) J. Kraavi, ,,Postmodernismi teooria", lk 110135 (ÕIS). T. Hennoste, ,,Postkolonialism ja Eesti, http://www.kirikiri.ee/article.php3?

Kirjandusteadus

Rohkem sarnaseid