4. Iseloomust vcxage luule, proosa ja draama omavahelisi sarnasusi ja erinevusi. Mismoodi suhestub see jaotus traditsiooniga jagada kirjandust lüürikaks, eepikaks ja dramaatikaks? Luule- värss ehk seotud kõne, kirjanduse osa, mida sidumata kõnele ehk proosale vastandab teksti eriline liigendus, rütmil rajanev struktuur; sõna "poeesia" kasutatakse ka lüürika tähenduses. Proosa- igasugused kirjanduslikud tekstid, millel puudub rütm, kuuluvad siis: anekdoodid, muinasjutud, muistendid, kroonikad, näidendid, stsenaariumid. Draama- tõsise konflikti ja elulise sündmustikuga näidend, zanrina kujunes draama välja 18- sajandil, draamas on ühendatud koomiline ja traagiline eluvaatlus, kaldumata kummassegi äärmusesse, käsitletakse tegelaste psühholoogiat. käitumist ja ühiskonnas toimuvat 5. Millised on ilukirjandusliku keelekasutuse põhilised tunnused? Kuidas saavutatakse kirjanduses poeetilise keele erijooned?
tunnused on näiteks (1) tähendusühtsuse suurenemine, (2) väljendusühtsuse suurenemine, (3) uudsus, harjumatus ehk deautomatiseerimine, (4) kordused ja vastandused ning (4) ümberütlemised. Keele erijooned saavutakse erinebate kujundite kasutamisega. 6. Mis on kujund? millised on retooriliste kujundite põhilised avaldumisvõimalused? Kujund on keele kujundusvõte sõna ja sõnaühendi tasandil, mille abil luuakse kirjanduslik kujund. Kujundid saab kujundiretoorika alusel jagada foneetilisteks ja süntaktilisteks kujunditeks ehk kõlakujundid, piltkujundid ja lausekujundid, kõnekujundid, mis on kujunditele ka põhilised avaldumisvormid. Kujundeid kasutatakse eelkõige luules, ent samuti ka proosas, seega igasuguses ilukirjanduslikus vormis. 7. Kõla- ehk häälikukujundid. (1) eufoonia / kakofoonia (heakõla/ pahakõla) (2) anafoor ehk alguskordus (alliteratsioon konsonant/assonants - vokaal/eesriim)
Häälikud võivad seostuda ka sisulise tähenduse e häälikusümboolikaga, nt pikk uu võibtähedada tuule ulgumist Anagrammid e teiste sõnade loomine sõnade või nimede häälikute või silipde ümbertõstmise teel Paragrammid e näivad teisiti- või väärkirjutused, kus väljendites tõstetakse ümber või asendatakse üksikuid häälikuid või silpe, loomaks üllatavaid kõla- ja tähendusseoseid. 8. Graafilised kujundid. Tekivad tähtede ja sõnade erilise paigutuse, mittetäheliste sümbolite tarvituse või kirja ning pildi ühendamisega. 1. Akrostihhonid värsside algul, sees või lõpus asuvate sõnade esitähtedest moodustatakse teisi sõnu või nimesid. 2. Palindroom seda võib lugeda eest taha ja tagant ette, ilma et tähendus muutuks 3. Piltluule on mõeldud rohkem silmadele ja mõistusele kui kõrvadele ( kõrval võib olla pilt ) 9. Kõnekujundid
Gogh b) kunsti (sh kirjanduse) printsiibid sünnivad tinglike kokkulepete tulemusena (nt vabavärss) vt Marcel Duchamp Kirjandus on seotud kunstilise fenomeniga (teosel on esteetilised, poeetilised vm funktsioonid), see aga tekib kommunikatsioonisituatsioonis AUTOR - TEKST - LUGEJA (seejuures tekst teos) Kunstilised objektid on tehtud (techné), omavad teatavad struktuuri ; kirjandusteosele on iseloomulik fiktsionaalsus ning tema spetsiifika sõltub keelelisest olemusest. Mis on kirjandusteadus? (criticism, scholarship, literary theory, history of literature (literary history) Teadus tähendab loogilist, probleemikeskset mõtlemist, hüpoteetside püstitamist ja eksperimentide läbiviimist. Kirjandusteadus kitsamalt on humanitaarteadus, mis uurib inimest ja tema tegevust (kirjanduse kaudu); samuti fiktsionaalsust. Laiema mõistemahu puhul on tegemist filoloogia osaga. KIRJANDUS- INTERPRETATSIOON KIRJANDUSTEOORIA AJALUGU
kirjandusse liike ja vorme: ilukirjandust, teaduskirjandust, raamatuid jne. · Kirjandus on üks kultuurinähtusi ja kommunikatsioonivahendeid a) Kirjandus kui kommunikatsiooniprotsess eeldab autorit, lugejat ning neile mõlemale mõistetavat kirja ja keelt. i. Üldise kirjaoskuse puudumisel jõuab kirjandus laiemase käibesse ettelugemise, laulude, piltide jm meediate kaudu. · Mõisted kirjanduslik ja literatuurne tähendavad enamasti erilisel stiililisel ja kunstilisel tasemel kirjutatud või esitatud teksti. · Kirjanduse liigitamisel võidakse aluseks võtta erinevaid aspekte: a) Keele ja kirja järgi: i. Kirjandus kui tekst on alati fikseeritud mingis kirjas. Sõltuvalt sellest, millist kirja on kasutatud, liigitatakse kirjandus foneetilisi
piltkujundid”), Proosa poeetika (139–194) J. Kraavi, „Postmodernismi teooria”, lk 110–135 (ÕIS ja Moodle). T. Hennoste, „Postkolonialism ja Eesti, http://www.kirikiri.ee/article.php3?id_article=201 (ÕIS ja Moodle) T.Hennoste. Kaanon. Kaanan. Teoses „Eurooplaseks saamine“. TÜ kirjastus, 2003, lk 178-182 (ÕIS ja Moodle). KORDAMISKÜSIMUSED Kuidas on mõiste ’kirjandus’ tähendus ajalooliselt muutunud (mõiste ’ilukirjandus’ eristamine, selle roll kirjandusteaduse arengus? (Vt ka videolõiku, kus Terry Eagleton seda nihet selgitab). 4 põhisuunda kirjanduse kui mõiste määratluses. Milline neist tundub Sulle endale kõige olulisem? Miks? Kuidas sarnanevad või lahknevad sellega, kuidas kirjandusteaduses kirjandust määratletakse kirjanike ja luuletajate enda arvamused (vt valik näiteid slaididel)? Mis on kirjanduse uurimise otstarve? Kuivõrd sõltuvad eesmärgid ja teadmised, mida taodeldakse sellest,
Laiem tähendus: eri valdkondi hõlmav tekstide kogum, eeskätt 19. Sajandini (nt arstiteaduse alased tekstid jne), kirja pandud tekst Kitsam: eristumine 19. Saj, kirjandus on miski, mis kuulub esteetika valdkonda, sõnakunst, ilukirjandus, belletristika; kunstilise väärtuse saab luule kõrval ka proosa. Liigid eristuvad selgelt (luule, proosa, draama) Nende vahel toimuvad liikumised, nt biograafiad on sattumas kirjanduse kitsama tähenduse alla. 2. Kirjandusteaduse mõiste ja liigitus Kirjandusteadus on filoloogia haru, mis uurib ilukirjandust. Liigitus: · Kirjandusteooria alusvaldkond, uurib kirjanduse üldisi iseärasusi, töötab välja mõisted ja meetodid, mille kaudu tekstist rohkem aru saada, nt riimi uurimine · Kirjanduse ajalugu uurib kirjandust kronoloogiliselt, ajas muutuvana; uurib voole ja stiile; samas ei pruugi kronoloogiliselt võib ka teemade kaupa, ainult
sh osa ,,Kõne-lause ja piltkujundid"), Proosa poeetika (139194) J. Kraavi, ,,Postmodernismi teooria", lk 110135 (ÕIS). T. Hennoste, ,,Postkolonialism ja Eesti, http://www.kirikiri.ee/article.php3? id_article=201 (ÕIS) T.Hennoste. Kaanon. Kaanan. Teoses ,,Eurooplaseks saamine". TÜ kirjastus, 2003, lk 178-182 (ÕIS). KORDAMISKÜSIMUSED Kuidas on mõiste 'kirjandus' tähendus ajalooliselt muutunud (mõiste 'ilukirjandus' eristamine, selle roll kirjandusteaduse arengus? (Vt ka videolõiku, kus Terry Eagleton seda nihet selgitab). Algselt kuulus kirjanduse alla kõik kirjapandu: kirjutised, kirjapandud teadmised. Varasemalt oli kirjandus näitlikustamine koos retoorikaga. Praegu on kirjanduse otstarve tõlgendamine, mida kirjandus meile õpetab maailma kohta. Praegu on kirjandus tekst, millel puudub praktiline väärtus, aga tal on teatud omadused (kujundilisus, vormi ja sisu seosed jne). Ilukirjandus on sõnakunstiteos, mis põhineb kujundil
on: Tunnustatud väidete ja argumentide kogum Pakub selgitust sellele, mis ei ole selgelt nähtav/tajutav/arusaadav, lahenduskäik kompleksne Hõlmab keerukat suhete võrgustikku mitmete erinevate faktorite vahel, teooriat ei saa kergelt tõestada ega ka ümber lükata Problematiseerib kavatuslikkust, kogemuse ja kujutamise suhet, reaalsuse mõistet, st paljusid nn. tavaarusaamu kirjandusest ja elust. Kirjandusteaduse ajalugu. Antiikaeg: Platoni ,,Vabariik" u 370 eKr - Materiaalne/füüsiline maailm transtsendentsete ideede ebatäiuslik koopia - luule nn. koopia koopia; Poeet inimesena ja luule kui teatud väidete esitamise laad ebausaldusväärsed; Seega - kirjandus tõeotsinguil eksitav; Luuletajale on omane jumalik inspiratsioon: ratsionaalsuse seisukohast problemaatiline. "Luuletajad ütlevad välja tähtsaid ja tarku mõtteid, millest nad ise arugi ei saa". Aristotelese ,,Tõlgendamisest" 360 eKr
kujutlusvõimet piisavalt kasutanud). Siiski ei saa pidada kujutlusvõimet ainult kirjandusele omaseks tunnuseks. Seda võib täheldada ka teistes valdkondades, nt matemaatika, filosoofia, ajalooteadustes jne. (3) Kirjandus kui esteetilise väärtusega objekt. Ajalooliselt on kirjandus olnud pigem esteetika: ilusa, tõese ja väärtusliku seosed. Sageli usutakse, et ilusana on tõesem. Emmanuel Kant: esteetilised objektid kui side materiaalse ja vaimse maailma vahel. Seega kunst kunsti pärast ehk nn. eesmärgitu eesmärk. Selle määratluse järgi ei ole kirjandusel praktilist eesmärki. Eesmärk on suunatud iseendale, see ei veena ega informeeri. See on eesmärkipärane üksnes selle süsteemi sees. (4) Kirjandus kui intertekstuaalne konstuktsioon ja eneserefleksiivne (enesekohane) konstrutksioon. Kirjandustekst eksisteerib teiste tekstide sead läbi nendega suhestumise. Oluline on kirjandusteose tähendus kirjandustraditsiooni sees ja suhtes sellega. Rõhk sellel,
on: Tunnustatud väidete ja argumentide kogum Pakub selgitust sellele, mis ei ole selgelt nähtav/tajutav/arusaadav, lahenduskäik kompleksne Hõlmab keerukat suhete võrgustikku mitmete erinevate faktorite vahel, teooriat ei saa kergelt tõestada ega ka ümber lükata Problematiseerib kavatuslikkust, kogemuse ja kujutamise suhet, reaalsuse mõistet, st paljusid nn. tavaarusaamu kirjandusest ja elust. Kirjandusteaduse ajalugu. Antiikaeg: Platoni „Vabariik“ u 370 eKr - Materiaalne/füüsiline maailm transtsendentsete ideede ebatäiuslik koopia - luule nn. koopia koopia; Poeet inimesena ja luule kui teatud väidete esitamise laad ebausaldusväärsed; Seega - kirjandus tõeotsinguil eksitav; Luuletajale on omane jumalik inspiratsioon: ratsionaalsuse seisukohast problemaatiline. “Luuletajad ütlevad välja tähtsaid ja tarku mõtteid, millest nad ise arugi ei saa”.
KORDAMISKÜSIMUSED Kuidas on mõiste ’kirjandus’ tähendus ajalooliselt muutunud (mõiste ’ilukirjandus’ eristamine, selle roll kirjandusteaduse arengus? (Vt ka videolõiku, kus Terry Eagleton seda nihet selgitab). Enne 1800 oli kirjandus kõik kirjapandud teadmised. Kirjandus kui fiktsioon al 18 saj lõpust. 4 põhisuunda kirjanduse kui mõiste määratluses. Milline neist tundub Sulle endale kõige olulisem? Miks? Kuidas sarnanevad või lahknevad sellega, kuidas kirjandusteaduses kirjandust määratletakse kirjanike ja luuletajate enda arvamused (vt valik näiteid slaididel)? Poeetiline keel
KORDAMISKÜSIMUSED Kuidas on mõiste ’kirjandus’ tähendus ajalooliselt muutunud (mõiste ’ilukirjandus’ eristamine, selle roll kirjandusteaduse arengus? (Vt ka videolõiku, kus Terry Eagleton seda nihet selgitab). Enne 1800. → kirjandus = kirjutised, kirja pandud teadmised al 18. saj lõpust → Kirjandus kui väljamõeldis/fiktsioon (imaginative writing, belles lettres) Kirjanduse otstarve: Enne > head näited retooriliste vahendite kasutamisest Praegu > tõlgendamine, mida kirjandus meile õpetab maailma kohta 4 põhisuunda kirjanduse kui mõiste määratluses. Milline neist tundub Sulle endale kõige olulisem? Miks
sõltub kontekstist, mida antud kogukonnas peetakse kirjanduseks. - Laiem kirjanduse mõiste kirjandus hõlmab ka nt selliseid mitte fiktsionaalseid tekste, nagu nt autobiograafiad, päevikud, kirjad, ajakirjanduslikud tekstiliigid. Kirjanduseks ei peeta ainult kõrgkirjandust, vaid analüüsitakse ka "madalamaid" zanreid (comics, ajaviiteromaan, ulme, migrantide kirjutatud tekstid) 8. Miks on võimalikud kirjandusliku teksti erinevad tõlgendused? - Kirjanduslik tekst on reeglina mitmetähenduslik, polüvalentne - Kirjanduslikku teksti tõlgendatakse reeglina mitte konkreetsest situatsioonist lähtudes, vaid üldisemalt - Kirjandusteaduslikke otsuseid on raske tõestada - Tõlgendatakse aga ka nt seaduseid ja Piiblit. - Kirjanduslik tekst on omal moel sümboolne toiming. - Võrdlev kirjandusteadus e komprativistika - Kirjandust analüüsitakse võrdlevalt, uurimisobjektiks on kirjandus ja selle rahvusvahelised ja
Tegelased: kangelased, kolmandas isikus, pikem narratiiv, välismaailma kirjeldamine. Autor, tekst ja lugeja kui kirjandussituatsiooni tuum. Autorist, tekstist, lugejast ja kontekstist lähtuvad kirjandusteooriad. Analüüsikese võib olla nii autor, teos kui lugeja. Tekst kui iseseisev tervik. Autor: autori tahe, tema maailmavaade ja elukogemus. Teos: toimib kui iseseisev tervik; kujundid, tegelased, kompositsioon, ideestik. Lugeja: kirjandusteose tähendus sõltub lugejast, lugeja ‘loob’ teose. Autor mõtleb välja mingisuguse teksti, ükskõik millest lähtuvalt. Teos avaldatakse ning see jõuab lugejani . Lugeja loeb antud teksti ning mõtestab selle isemoodi lahti, teda võivad mõjutada antud teose analüüsid, sõprade arvamus teosest vms. Seega hakkab teos elama omaette elu ning ei sõltu enam autorist. Mis on tõlgendamine?
Kirjandus- ja teatriteaduse alused Kirjandusteaduse alused 1. Kirjandusteaduse mõiste ja uurimisobjekt Kultuur (ld k cultura) kultus, rituaalne elu, millest tekivad kõikvõimalikud tekstid. Kirjandusel on analüütiline, kriitiline, aga ka säilitav, konservatiivne roll. Kirjanduse mõiste on ajalooliselt muutlik. Kirjandus (ld k literatura) oli algselt seotud kirjatähe (ld k littera) mõistega ja tal oli tehniline sisu. Kirjandus uuris tähestikku, grammatikat, teksti, haritust ja õpetatust. Viimase uurimine osutus kõige püsivamaks.
ehk “tema” ja “nende” järgimine. 5. Autor, tekst ja lugeja kui kirjandussituatsiooni tuum. Analüüsikese võib olla nii autor, teos kui lugeja. Autor – tema tahe, maailmavaade ja elukogemus; teos – kui iseseisev tervik, kujundid, tegelased, kompositsioon, ideestik; lugeja – kirjandusteose tähendus sõltub lugejast, iga lugeja loob oma teose. Tekstikesksed lähenemised (filoloogia e tekstoloogia, retoorika ja stilistika, strukturalism, uuskriitika, semiootika, dekonstruktsioon). Lugejakesksed lähenemised (retseptsiooniteooriad) lugeja tõlgendab oma teksti endast lähtuvalt, teeb ise otsuseid ja valikuid loo kohta. Kontekstikesksed lähenemised (kirjanduslugu, uushistoritsim ja uus kultuurilugu, postkolonialistlik kriitika, ökokriitika, feministlik kriitika). 6. Mis on tõlgendamine? kitsas tähendus - teksti keeleliste tähenduste määratlemine
Proosa poeetika (139–194) J. Kraavi, „Postmodernismi teooria”, lk 110–135 (ÕIS). T. Hennoste, „Postkolonialism ja Eesti, http://www.kirikiri.ee/article.php3?id_article=201 (ÕIS) T.Hennoste. Kaanon. Kaanan. Teoses „Eurooplaseks saamine“. TÜ kirjastus, 2003, lk 178-182 (ÕIS). Kuidas on mõiste ’kirjandus’ tähendus ajalooliselt muutunud (mõiste ’ilukirjandus’ eristamine, selle roll kirjandusteaduse arengus? (Vt ka videolõiku, kus Terry Eagleton seda nihet selgitab). Kirjandus on läbi ajaloo omanud erinevaid tähendusi, üldiselt on kirjandus tekst, mis on mõeldud kellelegi lugemiseks, seega on see teos millel on siht(lugeja) kui ka kirjapanija ehk autor. Kirjandus ei ole ainult ilukirjandus – ajalooliselt on kirjanduses olnud olulised erinevad väärtused, kirjandus on nii ajalugu, õpetused, märkmed, teatmeteosed jne.
, enamat kui tavatähendus. 2. Väljamõeldis - Väljamõeldislik, kujutlusvõime abil loodud - fakt >< väljamõeldis, ajalooline >< väljamõeldislik tõde - Fiktsionaalne tekst ei oma (otsest) praktilist väärtust - konstrueeritud kunstireeglite põhjal - väljamõeldislik ei ole alati kujundlik 3. Esteetilise väärtusega objekt - Ilu > teoses eneses? > lugeja silmades? - esteetika: ilusa, tõese ja väärtusliku seosed - sisu ja vormi seosed - Kunst kunsti pärast e. Nn. ‘eesmärgitu eesmärk’ - Kirjandusteose loomisprotsess on eesmärgipärane, aga see on suunatud iseenesele, see ei veena, informeeri jne. 4. Intertekstuaalne konstruktsioon - Kirjandus kui intertekstuaalne ja eneserefleksiivne konstruktsioon; - Kirjandusteos eksisteerib teiste tekstide seas, läbi nendega suhestumise; - Kirjandusteose tähendus kirjandustraditsiooni sees ja suhtes sellega;
Selle analüüsimeetodi puudujääk on aga, et teos paigutatakse väljaspoole teost ennast, tähendused on ajaliselt kindlaksmääratud, kontekstid võivad olla erapoolikud, teose tähendus taandatakse antud konteksti normidele. Kriitilise teooria rakendamine. Teooria abil korrapära või loogika leidmine teoses. Mingi raamistik rakendatakse teosele selle tähenduse avamiseks. Kirjandusteaduse ajalugu. Antiik: Platon ,,Vabariigis" kuulutas kirjanduse tõeotsinguil eksitavaks. Aristoteles lõi tõlgendamisteooriate aluse, keskendudes keele ja loogika suhtele. Hermeneutika asus tekste (peamiselt relig.) uurima hermeneutilise ringi kaudu ning kultuurilis-ajaloolisel taustal. Retoorika lõi õpetuse keele praktilisest kasutusest ning kuna see sisaldas ulatuslikku keelekasutuse süstematiseeringut, sai sellest kirjandus- ja keeleteaduses eraldi uurimissuund.
Poeetiline keel – kirjandus kui teatud sorti keelekasutus. Muudab igapäevast keelekasutust; on selles intensiivsem; erineb/eemaldub sellest; fookus keelel, enamat kui tavatähendus. Väljamõeldis – kujutlusvõime abil loodud. Fiktsiooniline tekst ei oma praktilist väärtust; konstrueeritud kunstireeglite põhjal; väljamõeldislik pole alati kujundlik. Esteetilise väärtusega objekt – ilu teoses/lugeja silmades. Esteetika: ilusa, tõese ja väärtusliku seosed; sisu ja vormi seosed; kunst kunsti enda pärast – kirjandusteose loomisprotsess on eesmärgipärane, aga see on suunatud iseenesele, see ei veena, informeeri jne Intertekstuaalne konstruktsioon – kirjandusteos eksisteerib teiste tekstide seas, läbi nendega suhestumise; kirjandusteose tähendus kirjandustraditsiooni sees ja suhtes sellega; eelnevate kirjandusteoste (osade) kordamine, problematiseerimine, muutmine. Ma arvan, et minu jaoks on kõige olulisemaks poeetiline keel, kuna see annab värskust minu
lähtuda eristusest fiktsionaalne (kirjandus) mittefiktsionaalne (muu), ent paraku ei ole kirjanduse defineerimine nii hõlbus. Kirjanduse tunnused: kunstipärane keelekasutus, fiktsionaalsus, fikseeritus, suhteliselt püsiv, suhteliselt avalik. Mida tähendab Lotmani lause "Kunst on sekundaarne modelleeriv süsteem"? Poeetiline kõne kujutab endast suure keerukusega struktuuri. Ta on palju keerukam loomulikust keelest. Kunst on märgisüsteem. Miks on kirjandusteose vorm oluline? Antud informatsioon (sisu) ei saa eksisteerida ja teda ei saa edastada väljaspool antud struktuuri. Jutustades luuletuse ümber tavalises kõnes, rikume me teksti struktuuri ja järelikult ei edasta vastuvõtjale enam sugugi seda informatsioonimahtu, mis temas sisaldus. Milliseid erinevaid võimalusi pakuvad kirjandusele erinevad meediumid? Kirjandus kasutab erinevaid meediume: tekst võib olla paberkandjal, samas
t., et keel on MITMETÄHENDUSLIK. 3) Oluline koht on väljamõeldisel või fiktsioonil. Faktidega võrdlemine on keeruline e. komplitseeritud. Seal on mingid faktid, mis viitavad tegelikkusele, aga oluline koht on fiktsioonil e. väljamõeldisel.Nt. ,,Poeem Putinile"-paljud in-d võtsid seda kui arvamusavaldust, ei suuda näha selle kirjanduslikkust, irooniat. 4) Kirjandus on erilaadne kommunikatsioon, kus on kolm elementi: AUTOR, TEOS, LUGEJA. 2.Kirjandusteaduse mõiste ja liigitus KIRJANDUSTEADUS on teadusharu, mille ülesanne on ilukirjanduse(belletristika) eripära ja arengu uurimine ning tema kunstiväärtuse hindamine. Kirjandusteadus jaguneb : 1KIRJANDUSTEOORIA 2KIRJANDUSE AJALUGU 3KIRJANDUSKRIITIKA. 1] Kirjandusteooria : uurib üldisi seaduspärasusi, kuidas kirjandustekst on üles ehitatud, millised on põhimõtted, kuidas tekst töötab. Kirjandusteadus töötab välja meetodid, kuidas ja mille kaudu teksti mõtestada. Kirjandusteooria hulka kuulub POEETIKA. Poeetika
dehumaniseerimine "Kirjanduse" etümoloogia Euroopa keeltes: lad. littertra Tähestik Grammatika Kirjalik tekst Haritus, õpetatus "Kirjanduse" mõiste ajalooline kujunemine Kirjavara (Schrifttum, ) Ilukirjandus (belles-lettres), 17-18. saj Fiction (fiktsioon: vale, väljamõeldis; ilukirjanduslik proosateos; narratiiv) / nonfiction Nonfiction (mittefiktsioon) Emmanuel Carrcre "L'Adversaire" (2000), eesti k. "Vaenlane" (2002) Jean-Claude Romand Kirjanduse määratlused Neoplatonlik esteetika- kunst kui ülev ja kaunis Formalism, strukturalism- kirjandusliku teksti poeetiline funktsioon Funktsionaalne määratlus (J. Mukaovski) Kunst on see, mida kunstiks peetakse (iga nähtus või ese võib saada esteetilise funktsiooni kandjaks) Kirjanduse funktsioonid Hedonistlik- kumsti võime naudingut pakkuda Informatiivne- Modelleeriv-kunsti võime maailma luua Prohvetlik-ennustav Sotsiaalne- suunatud inimese mõjutamisele
Literature ja fiction. Saksa keelest leiame sellise sõna nagu Wortkunst (sõnakunst). Eestlased on selle mõningal määral üle võtnud. Eestis mahutab see sõna kirjandus natuke rohkem kui mõnel teisel kultuuril. Nt selle all on rahvaluule, näidendid (draamakirjandus). ,,Dekameron" Renessansi ajal kirjutatud. Proosavormis. Kuulub madalamasse kirjanduszanrisse. Realistliku kunstimeetodi arenemisega ja realistliku kirjandusliigi tekkega on hoogu juurde saanud proosa. Kui kunst oli selleks, et näidata idealistlikku maailma, siis realistlik kirjandus püüab näidata maailma sellisena nagu ta on. 2 kergemat definitsiooni: Ilukirjandus on kirjanduse ilusti kirjutatud osa (nt. Ajakirjandus ei ole kirjandus, seal puudub ilukategooria). Kirjandus, see on õiged sõnad, õiges järjekorras. TUNNUSED: Ilukirjanduse tähtsamad jooned: esteetiline eesmärk. 20. Sajand loob sellise asja, mida võiks nim. inetuse esteetikaks. Nt. slängid, kasutused ühes ja teises teoses
toimuda ja on võimalik ka tõenäosusele või paratamatusele vastavalt. Sest ajaloolane ja luuletaja ei erine mitte selle poolest, kas nad kõnelevad värssides või värssideta, vaid selle poolest, et üks kõneleb toimunust, teine aga sellest, mis võib toimuda. Esteetikas käsitas Aristoteles kunsti jäljendamisega. Ta püüdis kunste liigitada ja määrata kunstiliikide ühiskondlikku tähendust. Hiljem on mõjukas olnud Aristotelese rõhutatud katarsis. Platon leiab, et igasugune kujutav kunst püüab tekitada mingisugust nähtavat või tunnetatavat tulemust ja esitada seda kui tõde. Kui mingid jäljendused on tehtud väga veenvalt, siis inimene hakkab uskuma, et need ongi tõelised ja sattub nende mõju alla. See tähendab, et ta ei kasuta enam mõistust ja on kunstiliste vahenditega manipuleeritav. Rõhutab kunsti kasvatuslikku funktsiooni. Jäljendav kunstiteos kui varju vari. Aristotelese filosoofilised vaated erinesid Platoni omadest. Ta
Süliriim. Ahelriim. Lausriim. Segariim. Tuntumad riimitüübid. Kõne-, lause ja piltkujundid (,,Poeetika", lk 3959). Epiteet, võrdlus, metafoor, isikustamine, ümberütlus, allegooria, metonüümia, kordus, parallelism, antitees, astendus, retooriline küsimus, ellips, sõnamäng, paradoks, ristlause. Salm. Kinnisvormid. Ballaad. Sonett. Itaalia, prantsuse ja inglise sonett. Sonetipärg. Koomapalat "Poeetika" ILUKIRJANDUSLIKKUS ! Luule e POEESIA on keeleline looming, kunst. Ilukirjanduslikud tekstid: --> lüürika ! ! ! -> eepika ! ! ! -> dramaatika POEETIKA--> filoloogia ja filosoofia haru, mis uurib ilukirjanduslike tekstide olemust, ehitust ja toimet. --> Luulekunsti või laiemalt ilukirjanduslikkuse õpetus. Teose tõlgendamist iseväärtusena, tema enda ehitusest e struktuurist lähtuvalt nimetataks lähilugemiseks. Sageli liitub sellega keelekeskne arvustus e. KRIITIKA. Sõnakunstiteos põhineb kujundil. Ilukirjanduslikkus e kunstilisus on kujundliku
Lähilugemine teose tõlgendamine selle struktuurist lähtuvalt. Psühholoogiline vaatlus, elu- ja loomingulooline vaatlus teose tõlgendamine läbi selle autori Ühiskondlikud teooriad teose tõlgendamine läbi selle tähenduse ehk läbi selle seose maailmaga Intertekstuaalne lähenemine teose avamine teiste tekstide taustal Lugejakeskne analüüs teose avamine läbi selle vastuvõtu ehk lugeja reaktsiooni. Sõnakunstis on olulisel kohal kujundid, ilukirjandus ongi kunstilise keelekasutuse tulemus. Ilukirjanduse mõistmine algab kujunditest aru saamisel. Ilukirjandusel on tavaliselt mingi väärtus vaimne, keeleline, moraalne, ajalooline jne Kujundi jõul need väärtused kinnitatakse lugejale. Kirjandus mitte ainult ei kujuta maailma, vaid ka väljendab, vormib ja loob seda. Esteetika poeetika püüab jõuda kirjanduslike tekstide kunstilise tervikuni, ilu seaduste alusel.
● Kuidas määratleda kirjandust (4põhitüüpi) ? (1) Kirjandus kui poeetiline keel. Ehk kirjandus kui teatud sorti keelekasutus. Kirjandus oma poeetilise keelekasutusega muudab ka igapäeva keelekasutust. Kirjanduse poeetiline keel on igapäevasest keelest hulga intentsiivsem. Kirjanduse keel erineb/võõrandub sellest, lugemisel tekib nn. võõrandumisefekt. Poeetiline keel on kahtlemata keel, mis tõmbab tähelepanu enda toimimisele, nt rütmiga, sõnakasutusega jne, seega see keel on enamat kui tavatähendus. (2) Kirjandus kui fiktsioon. (3) Kirjandus kui esteetilise väärtusega objekt. (4) Kirjandus kui intertekstuaalne konstuktsioon ja eneserefleksiivne (enesekohane) konstrutksioon. Kirjandustekst eksisteerib teiste tekstide sead läbi nendega suhestumise. Oluline on kirjandusteose tähendus kirjandustraditsiooni sees ja suhtes sellega. Rõhk sellel, kuidas kirjandusprotsessis toimub eelnevate kirjandusteoste (osade) kordamine, problematiseerimine, muutmine. ● Miks
Lüürikas kujutatakse luuletaja siseilma elamusi. Lüürika tuntumad zanrid on lüüriline luuletus, ood, sonett, hümn, pastoraal, regivärss jt. Lüürilisel luuletusel on kolm peamist vormitunnust: riim, värss ja stroof. (RIIM vormivõte luules: häälikute kokkukõla, sarnase kõlaga sõnade kordamine värsirea lõpus. Tavaliselt paiknevad riimid värsi (rea) lõpus (lõppriim), kuid tuntakse ka algusriimi ja siseriimi. VÄRSS luuletuse rida, mille kujunemise aluseks on rütm. Värss ei pea moodustama terviklauset. Mitu värssi võivad moodustada ühe lause või mitu lauset ühe värsi. STROOF salm: rühm värsse, mis on seotud rütmiliseks, intonatsiooniliseks ja mõtteliseks tervikuks.) LÜROEEPIKA kirjanduse segaliik, milles põimuvad lüürika ja eepika (jutustav luule). Näiteks kangelaslaul, ballaad, poeem, värssromaan DRAMAATIKA üks kirjanduse põhiliik, mida iseloomustavad lavalisus, dialoogivorm
7.Miks on võimalikud erinevad kirjanduse mõisted? Kirjandust on keeruline üheselt defineerida, kuna see on väga mitmekihiline. Kirjanduse olemus ning väärtustamine sõltuvad eelkõige kultuurist (maailmapildist), traditsioonidest, ajastust ning isiklikest väärtushinnangutest. 8.Miks on võimalikud kirjandusliku teksti erinevad tõlgendused? Sisuliselt samal põhjusel, miks on võimalikud erinevad kirjanduse mõisted. Tõlgendada saab mitmest süsteemist lähtudes (nt võrdlev kirjandusteadus, strukturalism, autorist lähtuv tõlgendamine jne); kasutatav meetod sõltub kirjandusliku teksti kontekstist, millal see on kirjutatud ja millal loetakse, autorist, isiklikust hinnangust jne. Kirjandusteadus on küllaltki subjektiivne, ning selle otsuseid/interpretatsioone on raske lõplikult tõestada. 9.Miks on oluline eristada teksti ja autori läkitust? See, mida autor on tegelikult tahtnud tekstiga öelda, ei pruugi vastata sellele, mida lugeja konkreetses ajahetkes tekstist mõistab.
Inimkonna kasv oli tohutu varjuküljeks suured sõjad. Põhiline põhjus oli tehnoloogia areng. Ka naised võisid hakata ennast loominguliselt väljendada. 200 aastat oli kulunud (Goethe oli esimene). 20 sajandi alguses hakati neid kuulama. Tekkisid ka uued rahvuskirjandused, nagu eesti. Elu muutus üleüldse, sest kõik tehnilised uuendused (raadio, televisioon jne) uutsid elu ja koos sellega ka muutus kirjandus. Zanri kirjandus ja kirjanduslik e taskurätikirjandus Üheltpoolt zanrilisus (detektiivid, fantaasia, põnevus jne) ja teine vanemas mõttes kirjandus mida iseloomustab huvi psühholoogia vastu. Zanrikirjandusel on väga palju fänne ja lugejaid, kirjanduslik kirjandus tundub igavam aga samal ajal prestiizikam. Sama toimus ka muusikaga. Sümbolism Antiiksed kujundid. C. Baudelaire, P. Verlaire, A. Rimbaud 19.saj. Hilissümbolism 20. sajand. Sinna kuulub ka Apollinaire (kubism). Sinna kuulub veel R. M Rilke. E. Leino ja G
Ilmalik laul oli kaua suuline ja esines peamiselt rahvalauluna on need tihedalt seotud ränd- ja rüütellaulikutega, kes olid keskaja külades ja lossides rõõmutoojaks. Ränd- ja rüütellaulikute elulähedases kunstis põimus muusika sõnakunsti, näitlemise, tantsu, nalja kui ka aeroobika ja tsirkusetrikkidega. Rändlaulikuid nimetati väga erinevate nimedega. Näiteks: huglaarid, zanglöörid, spielmannid jpm. Kirikutegelased kiusasid rändlaulikuid taga, sest nende elurõõmus kunst ei sobinud kokku kristlike ideedega. Rändlaulikute temaatika oli väga lai. Lauldi kõigest. 12. sajandil lõi õitsele rüütlilaulikute kunst, mis esindas ilusa, peene elu kultust. Rüütlilaul e. keskaegne õukondlik luule. Vormilised otsingud keskaja kirjanduses (eepilise kirjanduse ja rüütliromaanide vorm, luule vormid, proosakirjandus). Eepika on üks ilukirjanduse kolmest põhiliigist. Esikohal on jutustamine, mis on seotud arutluste, kirjelduste ja dialoogidega
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
