Esimene Maailmasõda (15)

Esimene maailmasõda (algselt Maailmasõda) oli esimene suurt osa maailma maadest kaasanud sõda, mis kestis 28. juulist 1914 11. novembrini 1918. Sõdivad riigid jagunesid Antandiks ja Keskriikideks. Üheski varasemas konfliktis ei osalenud nii palju sõdureid. Sõja lõppedes oli sellest saanud ohvrite arvult teine konflikt ajaloos (Taipingi ülestõusu järel). Rohkem ohvreid on olnud hiljem ainult Teises maailmasõjas.
Euroopa riikide piirid muutusid sõjategevuse tagajärjel drastiliselt: purunes neli impeeriumi (Saksamaa, Austria-Ungari, Osmanite riik ja Venemaa). Nendes riikides valitsenud dünastiad (vastavalt Hohenzollernid, Habsburgid, Osmanid ja Romanovid) kaotasid võimu sõja jooksul või vahetult pärast seda.
Esimene maailmasõda sai tuntuks kaevikusõjana, seda eelkõige Läänerindel. Üle 9 miljoni inimese langes lahingutes. Esimeses ilmasõjas kasutati esimest korda keemiarelvi, toimus esimene massiivne pommitamine lennukitelt ning toimusid 20, sajandi esimesed tsiviilisikute massimõrvad.

Sarajevo atentaat ja sõja algus

Esimene maailmasõda on saanud oma nimetuse suure sõjatandri (üle 4 miljoni km²)¹ ja sõdivate riikide rohkuse tõttu (sõja lõpuks osales 38 riiki, kus elas 75% tolleaegsest maailma rahvastikust). Esimese maailmasõja põhjusteks olid imperialistlike suurriikide vastuolud: võitlus turgude, tooraineallikate, kapitali ekspordi võimaluste, mõjupiirkondade ja asumaade pärast. Tol hetkel oli maailm jaotatud Suurbritannia ja Prantsusmaa kasuks. Tormiliselt arenenud Saksamaa oli 1879 . aastal sõlminud sõjalise liidu Austria-Ungariga. 1882. aastal ühines Itaalia sellega ja nii tekkis Kolmikliit. Vastukaaluks Kolmikliidule oli Prantsusmaa 1891 –1893 sôlminud liidu Venemaaga, 1904 . aastal Suurbritannia ning 1900. ja 1902 . aastal salalepingu Itaaliaga; Suurbritannia oli lisaks sõlminud liidu Jaapaniga (1902) ja Inglise-Vene vastuolusid kolooniate pärast Aasias reguleeriva lepingu Venemaaga (1907). Need lepigud olid kujundanud Kolmikliidule vastandliku Antandi.
Esimese maailmasõja puhkemist soodustasid Saksa-Prantsuse vastuolude suurenemine Maroko pärast, Venemaa ja Austria-Ungari vastuolude suurenemine seoses sellega, et viimane annekteeris Bosnia ja Hertsegoviina (1908), ja põhjuseks olid ka Balkani sõjad. Saksamaa eesmärk oli kaotada Suurbritannia ülekaal merel, võtta endale Prantsusmaa, Belgia ja Hollandi asumaad ning vallutada Baltimaad, Poola ja Ukraina . Austria-Ungari tahtis endale Serbiat ja Tsernogooriat. Türgi tahtis endale Tagakaukaasiat. Suurbritannia tahtis lüüa Saksamaad ja vallutada Türgilt Mesopotaamia . Prantsusmaa tahtis tagasi Alsace-Lorraine'i ja vallutada Saarimaa. Venemaa tahtis Galiitsiat, Konstantinoopolit ja Musta mere väinu ning oma võimu Balkanil , kust ta soovis minema ajada Austria-Ungarit. Jaapanil oli plaan vallutada mõned Saksa asumaad ja osa Hiina alasid.

1914

28. juunil 1914 tapsid Serbia salaorganisatsioonid Austria troonipärija Franz Ferdinandi. Austria pealinnas nõuti kohe sõja alustamist Serbia vastu. Et Serbia selja taga seisis Venemaa, siis oli Viinil vaja ka Saksamaa toetust. Berliinis oldi suureks sõjaks valmis ning Austriale anti teada: "Mitte viivitada väljaastumisega." Venemaa oli valmis vajaduse korral Serbiat toetama . Ka tollal Peterburis visiidil olnud Prantsusmaa president teatas, et prantslased täidavad oma liitlaskohustusi. Inglismaa diplomaatia jättis esialgu mulje, et saareriik jääb suurest sõjas Euroopas kõrvale. Selline positsioon julgustas veelgi aktiivsemalt tegutsema Saksamaad.

Venemaa kuulutas välja mobilisatsiooni. Saksamaa kuulutas 1. augustil Venemaale ja 3. augustil Prantsusmaale sõja. Austria-Ungari kuulutas 5. augustil sõja Venemaale. Kui Saksamaa oli 4. augustil saatnud oma väed üle erapooletu Belgia piiri, kuulutas Suurbritannia sõja Saksamaale. Saksamaa saatis läänerindele 7 armeed (1,6 miljonit meest) ning püüdis purustada 5 Prantsuse armeed (1,3 miljonit meest, ülemjuhataja Joseph Joffre), Briti ekspeditsiooni (87000 meest, ülemjuhataja J. French) ja Belgia väge (175 000 meest, ülemjuhataja kuningas Albert I)¹.
Septembriks oli Saksa vägi saavutanud suurt edu ja lähenes Pariisile, Prantsuse valitsus pidi sealt evakueeruma. Viimasel hetkel õnnestus Prantsusmaal sakslased tagasi lüüa. Marne'i lahing (5.–6. september 1914), kus Prantsuse ja Briti väed andsid J. Joffe juhtimisel löögi Saksa vägedele, nurjas Saksa sõjaplaani ning mõjutas oluliselt sõja edasist käiku. Pärast ümberhaaramiskatseid tekkis kogu läänerindel positsioonisõda, mille rinde pikkus oli 720 km.
Venemaa sõjaplaan oli järgmine: anda kõigepealt löök Austria-Ungarile ning vallutada Budapest ja Viin . Selleks koondati u 67% olemasolevast väest Galiitsia piirile. Prantsusmaa, kes oli sattunud kriitilisse olukorda nõudis, et Venemaa alustaks pealetungi Ida-Preismaal. Venemaa ei jõudnud Ida- Preisimaa pealetungi küllalt ette valmistada ning Saksa 8. armee (0,2 miljonit meest juhataja P. von Hindemburg) lõi pealetungi tagasi, purustas Tannembergi lahingus (26.–30. august) Vene 2. armee ( kindral A. Samsonov) ja sundis Vene 1. armee (kindral P. von Rennenkampf) Ida-Peisimaalt lahkuma . Samal ajal sundisid 4 Vene armeed (0,7 miljonit meest)¹ Austria-Ungari väe (u 0,85 miljonit meest) Galiitsias taanduma. Samad armeed vallutasid 3. septembril Lvovi ja piirasid ümber Przemysli kindluse. Pärast lahinguid Visla keskjooksul tekkis ka Idarindel positsioonsõda, mis nõudis miljoniliste armeede olemasolu. Serbia vägi (247000 meest)¹ lõi Austria-Ungari (260000 meest) rünnakud tagasi. Kui Türgi astus sõtta Kesk-riikide poolel tekitas see Kaukaasia , Egiptuse ja Mesopotaamia rinde. 23. augustil kuulutas Saksamaale sõja Jaapan ja vallutas Vaikse ookeani saartel olevad Saksa kolooniad . 7. novembril vallutas Jaapan Hiinas Qingado kindluse, mis kuulus Saksale.

1915

aastal püüdsid Antandi riikide väed läbi murda läänerinnet, mis aga ei läinud neil korda. Sakslased piirdusid läänerindel kaitsega ja 22. aprillil kasutasid nad Ypres 'i lahingus mürkgaasi (gaasimürgituse sai 15000 sõduri, nendest 5000 suri).

Saksa (kindralstaabi ülem Erich von Falkenhayn) püüdis sõja saatust otsustada idarindel, kuhu koondati 54% Keskriikide jõududest. Saksa eesmärk oli sundida Venemaa sõjast välja astuma . Veebruaris andis Saksa vägi Augustowi metsades löögi Vene 10. armeele aga seda ümber piirata ei õnnestunud. Vene vägi vallutas Karpaatides 22. märtsil Przemysli. 2. mail alanud läbimurdega Gorlice lahingus (Vene rinne murti 35 km ulatuses läbi) ning sellele järgnenud pealetungiga sundis Saksa-Austria vägi Vene väe Galiitsiast lahkuma.
Keskriigid vallutasid peale Gorlice operatsiooni kogu Poola, Leedu ja Kuramaa . Oktoobris tasakaalustus ida rinne Riia- Daugavpilsi -Baranovitsi-Dubno-Ternopoli joonel . Vene väge ei suudetud purustada, Türgi rindel oli see koguni edukas: Türgi vägi tõrjuti Kaukaasiast välja. Liitlaste poolt alustatud Dardanellide operatsioon (veebruar 1915 – jaanuar 1916) Türgi vastu lõppes edutult. Mesopotaamias tungis Briti vägi Bagdadi juurde, kuid sai 22. novembri lahingus lüüa. Türgil ei õnnestunud hõivata Suessi kanalit.
Kui Itaalia (1 miljon meest, kindralstaabi ülem Luigi Cadorna) kuulutas Austria-Ungarile 23. mail 1915 sõja, tekkis rinne Alpides ja Isonzo jõel. 14. oktoobril astus sõtta Bulgaaria , ta oli Keskriikide poolel. Saksamaa, Austria-Ungari ja Bulgaaria koondasid Serbia vastu rindele 650000 meest ning vallutasid sügisel kogu Serbia. Mis Serbia armeest järele jäi, viidi Kerkyra saarele . Nähes Serbia kaotust, moodustasid Antandi riigid 5. oktoobril Saloniki juures uue rinde. Aafrikas ründasid Antandi väed Saksa asumaid ( vallutati Saksa võimu all olev Edela-Aafrika). Merel põrkusid Saksa ja Briti laevastikuüksused. Veebruaris hakkas Saksamaa piirama Suurbritanniat allveelaevadega (Saksa allveelaevad uputasid kõik laevad, keda nägid, erapooletud riigid protestisid selle vastu ja reisilaevade uputamisest tuli loobuda ). Hoolimata sellest, et Venemaale oli antud raske hoop, ei õnnestunud Saksamaal muuta sõja kulgu endale soodsaks. Prantsusmaa ja Suurbritannia said läänerindel puhkeaega, mida nad kasutasid varude loomiseks ja jõudude koondamiseks. Briti ekspeditsiooniarmee suurenes 1915. aasta jooksul 1,3 miljoni meheni (ülemjuhataja Douglas Haig).

1916

aasta alguseks oli Saksamaa majanduslik olukord väga palju halvenenud. Keskriikidel oli ka vähem sõjajõudu. Seepärast otsustas Saksa ülemjuhatus anda pealöögi läänerindel, kus teda ohustas Briti ja Prantsuse armee, mis oli märgatavalt suurenenud. Et üldpealetungiks jõudu ei jätkunud, pidi Saksa löögi andma vastase sealsele peatoele, milleks oli Verduni kindlus. Saksamaa tahtis, et Prantsusmaa jõud kahaneks kindlust kaitstes. 21. veebruaril alustasid 270000 sakslast pealetungi (see toimus raskesuurtükiväe toetusel, kokku langes ligi miljon meest aga Prantsusmaa pidas vastu).
Vastuseks suurendas Prantsusmaa Verduni rindelõigul kaitseväe 100000 mehest 420000 meheni ning see tõkestas sakslaste edasiliikumise. 1. juulil alustasid Prantsuse ja Briti väed Somme'i jõe ääres vastupealetungi (selles lahingus olid esmakordselt sõdade ajaloos kasutusel tankid ). Novembri lõpuni kestnud Somme'i lahingus vallutasid liitlased ränkade kaotuste hinnaga (lahingus olid mõlema poole kaotused kokku 1.3 miljonit meest)² ainult 180 km² suurusel alal.
15. mail alustas Austria-Ungari pealetungi Tiroolis ja murdis läbi Itaalia rinde. See sundis Venemaad alustama Galiitsias Austria-Ungari-vastast pealetungi enne tähtaega, see toimus 4. juunil. Kui Vene oli murdnud läbi Lutski lahe, vallutas ta suurema osa Galiitsiat kolme ja poole kuuga. Austria-Ungari kaotas ligi miljon meest (lisaks 400000 vangidena)¹. Austria-Ungari säilitas oma võitlusvõime tänu Saksamaale. Tänu sellele peatas Saksa pealetungi Verdunis ja sõda hakkas intensiivsemalt käima idas.
Nähes, et Venemaal läheb hästi liitus sõtta (Austria-Ungari vastu) 27. augustil Rumeenia , (umbes 250000 meest) kes pretendeeris Transilvaaniale ja Banatile. Rumeenia sõjavägi purunes Keskriikide vastupealetungiga, mis algas septembri lõpus ja Rumeenia sõjaväe riismed suruti vastu Vene väe vasakut tiiba. 6. detsembril hõivasid Keskriigid Bukaresti.
Vene väe jaanuaris alanud pealetung (kaukaasia rindel) oli edukas: vallutati Erzurum ja Trapezund. Mesopotaamias Kut al- Amara juures ümberpiiratud Briti vägi pidi 28. aprillil Türgile alla andma. Suurbritannia ülekaal jäi püsima ka pärast Jüüti merelahingut (lahingus osales kokku 250 laeva ja mõlemad pooled kuulutasid lahingu oma võiduks), mille 31. mail ja 1. juunil pidasid Briti ( admiral J. Jellicoe) ja Saksa sõjalaevastiku (admiral R. Scheer) peajõud.
1916. aasta hirmsates heitlustes ei saanud kumbki pool ülekaalu, kuid aasta lõpuks oli sõjaline initsatiiv Antandi käes. Kuigi Keskriigid olid purustanud Rumeenia, ei kompenseerinud see Verduni lahingu kaotamist. Mereblokaadi tõttu kannatasid Kesk riigid suuremat toidu-, tooraine - ja küttepuudust kui Antandi riigid. Austria-Ungari oli kurnatud , slaavi rahvaste vastupanu nende riigis kasvas. Rahva sõjaväsimuse tõttu tegi Saksa valitsus 12. detsembril kõigi Keskriikide nimel ettepaneku sõda lõpetada ja sõlmida rahu. Antandi riigid lükkasid selle tagasi.

1917

aasta alguses oli jõudude vahekord Antandi kasuks (Antandil 21 miljonit meest, Keskriikidel 10 miljonit meest). Seepärest asus Saksamaa strateegilisele kaitsele ja pani suuri lootusi 1. veebruaril 1917 kuulutatud piiramatule allveesõjale (seda peeti ka erapooletute riikide laevade vastu). See asjaolu sundis seni erapooletut, kuid Antandi riikidele laenu andnud USA-d Saksamaa vastaste poolel sõtta astuma (6. aprillil). Saksamaale kuulutasid sõja 11 Ladina-Ameerika riiki.
Aprillis ja mais korraldasid liitlased pealetungi Arrasi ümbruses ja Aisne'i ääres, aga need need nurjusid täiesti. Prantsuse vägede ülemjuhatajaks määrati kindral H. P. Petain. Ebaedu ja mõttetu verevalamine põhjustasid Prantsuse baasides streike ja sõjaväes revolutsioonilist liikumist. Isegi suurest relvastuse ülekaalust ja esmakordsest tankisuurrünnakust (Cambrai juures 20. novembril) ei suutnud sakslaste kaitset läbi murda ka Briti väe rünnakud Flandrias (juulist novembrinini). Vene kodanlus tahtis ka pärast Veebruarirevulutsiooni sõda jätkata. A.Kerenski algatatud juunipealetung Galiitsias Iõppes aga pärast esialgset edu lüüasaamisega. Saksamea ja Austria-Ungari väed surusid 19. juulil alanud vastupealetungiga Vene väe kohati 130 km tagasi. 3. septembril vallutasid sakslased Riia. Venemaal Oktoobrirevulutsiooni järel võimule tulnud Nõukogude valitsus tegi imperialistlikele riikidele rahudekreediga ettepaneku sõlmida üldine rahu, kuid sellele ei reageerinud keegi. Pärast seda sõlmis Nõukogude valitsus Saksamaaga Brestis 15. detsembril vaherahu . 9. detsembril sõlmis vaherahu Rumeenia.
Saksamaa koondas oma vabanenud väe Itaalia rindele ja saavutas Caporetto lahingus (24. oktoober) suure võidu. Itaalia vägi paisati Piave jõeni vang langes üle 250 000 Itaallase. Prantsuse vägi, kes ruttas Itaaliale appi päästis viimase kokkuvarisemisest. Caporetto lahing tugevdas Austria-Ungari tahet jätkata sõda. Türgit ja Bulgaariat tabas aga ebaedu. Märtsis vallutas Briti vägi Türgilt Bagdadi ja detsembris Jeruusalemma. Kreeka astus 30. juunil sõtta 20000 mehelise armeega Antandi poolel ja viis oma väed Salloniki rindele.
Saksa väed saavutasid 1917. aastal mitmel rindel edu, aga see ei olnud märgatav. Allveesõda muutus tänu vastaste abivahenditele (allveelaeva võrgud) vähem edukaks. Saksa sõjaväes ja tagalas algas revolutsiooniline käärimine, sest rahvast kurnas nälg. Prantsusmaa uus peaminister hakkas teostama Saksamaa täieliku purustamise plaani. Antandi positsiooni tugevdas USA sõttaastumine.

1918 ja sõja lõpp

aasta veebruaris okupeerisid Saksa väed Ukraina, Eesti, Pihkva ja osa Valgevenet. 3. märtsil allakirjutatud rahu kohaselt jäid vallutatud alad Saksamaa võimu alla. 7. mail sõlmis Rumeenia Keskriikidega Bukaresti rahu. Kui sõjategevus idarindel oli lõppemas, otustas Saksa väejuhatus, rakendada kõik jõud, et võita sõda läänerindel. 21. märtsist 17. juulini tegi Saksa vägi Arrasist Reinini ulatuval rindel neli suurt pealetungi, ohustades uuesti Pariisi. Aga pealetungid ei toonud strateegilist edu ja Saksa vägi kaotas 700 000 meest.
15. juulil alanud II Marnei lahingus läks algatus lõplikult Antandile (liitlasvägede ülemjuhataja F. Foch). 1. augustiks oli liitlasjõududele lisandunud 1,2 miljonit USA sõjaväelast. Alustanud 8. augustil Montdidieri-Amiensti lõigus vastupealetungi, purustas Briti vägi juba esimese päevaga 16 Saksa jalaväediviisi (Amiens'i operatsioon 1918).
15. septembril andis liitlaste Saloniki armee Bulgaaria väele tugeva löögi ja 29. september Bulgaaria kapituleerus. Türklased said lüüa Süürias ja Mesopotaamias ning 30. oktoober sõlmis Türgi Mudrose vaherahu. 24. oktoobrist 29. oktoobrini sundis Itaalia oma liitlaste toetusel Austria-Ungari väe taanduma.
24. oktoobril lõi Ungari ja 28. oktoobril Tšehhoslovakkia Austria-Ungari keisririigist lahku. 3 novembril Austria kapituleerus. 28. oktoobril algasid Saksa sõjalaevastikus rahutused , mis 3. novembril paisusid revolutsiooniks (Novembrirevolutsioon). 9. novembril loobus keiser Wilhelm II troonist. 11. novembril kirjutasid Antandi ja Saksamaa esindajad alla Compiegne 'i vaherahule, mis lõpetas 4 aastat 3 kuud ja 13 päeva kestnud sõja. Saksamaa alistus ning kohustus 31 päevaga evakueerima ja demilitariseerima Reini vasaku kalda ning parema kalda 50 miili ulatuses, vastutasuta vabastama sõjavangid ning loovutama põhiosa oma relvastusest (sealhulgas kõik allveelaevad) ja suurema osa raudtee -veeremist.
Pariisi rahukonverentsil (1919–1920) surusid võitnud imperialistlikud riigid 28. juunil 1919. Saksamaale peale Versailles ' rahu, mis nõrgendas Saksamaa võimet võistelda maailmaturul ning piiras tema iseseisvust, kuid säilitas saksa sõjalise jõu kui potentsiaalse Nõukogude Venemaa vastase jõu.

Tulemused

Võitjad said uusi maid ja palju eeliseid . 10. septembril 1919 sõlmisid liitlased Saint-Germainis Austriaga rahu, 27. septembril 1919 Neuilly rahu Bulgaariaga, 4. juunil 1920 Trianoni rahu Ungariga, 10. augustil 1920 Sevres'i rahu Türgiga.
Rahulepingutega vähendati kaotanud riikide territooriumi ning pandi neile majanduslikke, poliitilisi ja sõjalisi kohustusi. Sõja tagajärjel Austria-Ungari lagunes , tema alal tekkisid Austria, Ungari ja Tšehhoslovakkia. Serbia, senised Austria-Ungari lõunaslaavi piirkonnad ja Tšernogooria liitusid Serbia- Horvaatia -Sloveenia (hiljem Jugoslaavia) kuningriigiks. Venemaast eraldusid Poola, Leedu, Läti, Eesti ja Soome. Saksamaa kaotas osa territooriumi (Alsace-Lorraine'i, Poola alasid jm, kokku 73 485 km², kus elas 7,3 miljonit inimest)¹, asumaad ja suurriigiseisundi. Briti impeerium saavutas oma suurima ulatuse. Itaaliast sai suurriik . Märgatavalt tugevdas oma seisundit USA: sõja tagajärjel hakkasid Euroopa riigid temast majanduslikult sõltuma (1921. aastal oli nende võlg USA'le 21 miljardit dollarit).
Venemaa väljalangemisega imperialistlike riikide seast Oktoobrirevolutsiooni tagajärjel jagunes maailm kapitalistlikuks ja sotsialistlikuks süsteemiks ning algas kapitalismi üldkriis. Saksamaal, Austrias , Poolas, Soomes ja Argentiinas tekkis sõja lõpus ning mitmel pool mujal varsti pärast sõja lõppu rev. marksistlik partei. Peale Venemea toimus revolutsioon ka Saksamaal, Austria-Ungaris, Türgis ja Bulgaarias. Esimeses maailmasõjas ei lahendatud seda põhjustanud vastuolusid. Versailles-Washingtoni lepingute süsteemiga loodud poliitikas peitus uue maailmasõja alge.
Esimeses maailmasõjas osales algul Keskriikide poolel (3568000 meest) ja Antandi poolel (6179000 meest). Üldse mobiliseeriti Esimese maailmasõja jooksul 73515000 meest, neist Antandi riikides 48355000 (Venemaal umbes 18 miljonit, Suurbritannias 8 miljonit, Prantsusmaal 8 miljonit, Itaalias 5 miljonit, USA-s ligi 4 miljonit) ja Keskriikides 25160000 meest (Saksamaal 13 mln. Austria-Ungaris 9 miljonit). Ulatuselt, purustustelt ja ohvrite arvult ületas Esimene maailmasõda suuresti kõik varasemad sõjad.
Ober-Ost
(lühend saksakeelsest terminist Oberbefehlshabers der gesamten deutschen Streitkräfte im Osten ) oli sakslaste I maailmasõja aegne sõjaväeline valitsus, mis juhtis suurt osa Saksa Riigi poolt okupeeritud piirkondadest Venemaa aladel. Suurus oli 108 808 km² hallates Valgevenet, Eestit, Lätit, Leedut ja Poolat Augustówis ja Suwałkis.
See rajati 6. juulil 1915. Sõja lõpus, 11. novemberil 1918, anti käsk viibida ainult Baltikumis määramatu aeg. Sõjaväeline valitsus likvideeriti 26. detsember 1918 ja Idarinne likvideeriti 21. jaanuar 1919. Saksa väeosad liikusid Eestist välja 1918, Lätist 1919-1920 ja Leedust 1920.
Pariisi rahukonverents
Kaks kuud pärast seda kui 11. novembril 1918.a. sõlmiti I maailmasõja sõjategevust lõpetav Compiegne'i vaherahuleping, kutsuti kokku Pariisi rahukonverents. 18. jaanuaril 1918. aastal alanud konverentsist võttis osa 27 Saksamaaga sõjajalal olnud või diplomaatilised suhted katkestanud riiki. Konverentsi eesmärgiks oli rahulepingute koostamine Saksamaa ja tema liitlaste - Austria, Ungari, Bulgaaria ja Türgi - jaoks. Saksamaad ja tema liitlasi konverentsile ei kutsutud. Konverentsist jäi eemale ka Nõukogude Venemaa, mille enamlikku valitsust Antanti riigid ei tunnustanud. Pealegi oli Venemaa sõlminud Saksamaaga separaatrahu Brestis 3. märtsil 1918. a.
Olulisemad küsimused otsustati Suurbritannia, Prantsusmaa ja USA juhtide (David Lloyd George, Georges Clemenceau, Woodrow Wilson) salanõupidamistel, kus püüti siluda ka võitjariikide erimeelsusi. Prantsusmaa eesmärgiks oli hegemoonia saavutamine Mandri-Euroopas. Sel eesmärgil püüdsid Prantsusmaa liidrid Saksamaad kui potensiaalset rivaali võimalikult nõrgestada. Suurbritannia soovis Saksa asumaid ning ülemvõimu Lähis-Idas, et kindlustada veelgi Suessi kanali ümbrust ning omada kontrolli Lähis-Ida naftamaardlate üle. USA, kel puudusid elulised huvid Euroopas, püüdis kaitsta Saksamaa huve. Lisaks sellele soovis USA president W. Wilson asutada Rahvasteliitu, rahvusvahelist   organisatsiooni, mille eesmärgiks saaks sõja ärahoidmine tulevikus. Rahvasteliidu temaatika muutuski Suurbritanniale ja Prantsusmaale oluliseks kauplemise objektiks. Rahvasteliidu asutamisega nõustumise eest saavutasid nad Wilsonilt olulisi järelandmisi Saksamaa ja teiste kaotajariikidega sõlmitavate rahulepingute tingimuste osas nii, et need olid lõpuks kaotajate suhtes äärmiselt ebaõiglased ning ülekohtused.
Balti riikide delegatsioonid osalesid Pariisi rahukonverentsil mitteametlikult, püüdes savutada enda de jure tunnustamist. Juriidilist tünnustust küll ei saavutatud, kuid de facto tunnustus siiski saadi.
Pariisi rahukonverents kestis 21. jaanuarini 1920. aastal.
Pariisi konverentsil osalenud riigid:
Belgia, Boliivia, Brasiilia, Ecuador, Guatemaala, Haiti , Hedžas, Hiina, Honduuras, Itaalia, Jaapan, Kreeka, Kuuba , Libeeria, Nicaraagua, Panama, Peruu , Poola, Portugal , Prantsusmaa, Rumeenia, Serbia-Horvaatia-sloveenia kuningriik , Siiam, Suurbritannia, Tšehhoslovakkia, Uruguai, USA.
Kongressilt ei võtnud osa:
Prantsusmaa, Saksamaa, Eesti
Euroopa riigid
on Euroopas asuvad riigid. Euroopa riikide arv ja täpne loetelu sõltuvad sellest, mida pidada Euroopaks.
Loodusgeograafilisse Euroopasse kuuluvad:
Albaania, Andorra , Austria, Belgia, Bosnia ja Hertsegoviina, Bulgaaria, Eesti, Hispaania , Holland , Horvaatia, Iirimaa , Island , Itaalia, väike osa Kasahstanist, Kosovo, Kreeka, Leedu, Liechtenstein, Luksemburg, Läti, Makedoonia , Malta, Moldova , Monaco, Montenegro , Norra, Poola, Portugal, Prantsusmaa (ilma meretaguste aladeta), Rootsi, Rumeenia, Saksamaa, San Marino , Serbia, Slovakkia , Sloveenia, Soome, Suurbritannia, Šveits, Taani, Tšehhi, osa Türgist, Ukraina, Ungari, Valgevene, Vatikan ja osa Venemaast.
Kuressaare Ametikool
Hardi Heinväli Kp-34
Hotelli-ja restoraniteeninduse osakond

I Maailmaasõda

Juhendaja : Maie Kahju
2007