Esimene maailmasõda (1)

Sisukord:
Sõja Põhjused 3
Vastuolude välispoliitilised põhjused 3
Vastuolude siseriiklikud põhjused 4
Üksikud vastuolusid süvendanud sündmused 4
Sõja algus ja käik 5
Sõja tulemused 9
Kasutatud kirjandus 11
Sõja põhjused
Esimene maailmasõda on saanud oma nimetuse suure sõjatandri (üle 4 miljoni km²) ja sõdivate riikide rohkuse tõttu (sõja lõpuks osales 38 riiki, kus elas 75% tolleaegsest maailma rahvastikust). Esimese maailmasõja põhjusteks olid imperialistlike suurriikide vastuolud: võitlus turgude, tooraineallikate, kapitali ekspordi võimaluste, mõjupiirkondade ja asumaade pärast. Tol hetkel oli maailm jaotatud Suurbritannia ja Prantsusmaa kasuks. Tormiliselt arenenud Saksamaa oli 1879 . aastal sõlminud sõjalise liidu Austria-Ungariga. 1882. aastal ühines Itaalia sellega ja nii tekkis Kolmikliit. Vastukaaluks Kolmikliidule oli Prantsusmaa 1891–1893 sôlminud liidu Venemaaga, 1904 . aastal Suurbritannia ning 1900. ja 1902 . aastal salalepingu Itaaliaga; Suurbritannia oli lisaks sõlminud liidu Jaapaniga (1902) ja Inglise-Vene vastuolusid kolooniate pärast Aasias reguleeriva lepingu Venemaaga (1907). Need lepigud olid kujundanud Kolmikliidule vastandliku Antandi.
Esimese maailmasõja puhkemist soodustasid Saksa-Prantsuse vastuolude suurenemine Maroko pärast, Venemaa ja Austria-Ungari vastuolude suurenemine seoses sellega, et viimane annekteeris Bosnia ja Hertsegoviina (1908), ja põhjuseks olid ka Balkani sõjad. Saksamaa eesmärk oli kaotada Suurbritannia ülekaal merel, võtta endale Prantsusmaa, Belgia ja Hollandi asumaad ning vallutada Baltimaad, Poola ja Ukraina . Austria-Ungari tahtis endale Serbiat ja Tsernogooriat. Türgi tahtis endale Tagakaukaasiat. Suurbritannia tahtis lüüa Saksamaad ja vallutada Türgilt Mesopotaamia . Prantsusmaa tahtis tagasi Alsace-Lorraine'i ja vallutada Saarimaa. Venemaa tahtis Galiitsiat, Konstantinoopolit ja Musta mere väinu ning oma võimu Balkanil , kust ta soovis minema ajada Austria-Ungarit. Jaapanil oli plaan vallutada mõned Saksa asumaad ja osa Hiina alasid.

Vastuolude välispoliitilised põhjused

• Suurriikide alliansside süsteem. Ajaloolaste seas valitseb konsensus selles osas, et alliansside süsteem ja kaks vaenulikku suurriikide blokki mängisid Esimese maailmasõja põhjustamises tähtsat rolli. Eespool kirjeldatud liitlaslepingud tekitasid konkurentsi, mis erinevate vastuolude ja pingete kasvamise tõttu viisid need kaks blokki sõtta. Samuti oli kahel vastandleeril põhineva korralduse probleemiks see, et nõnda mässiti ka ainult teatud kahe riigi omavahelistesse probleemidesse sellisedki riigid, kes nende kahe vaenuliku riigiga liidus olid, ent ise otseselt asjasse segatud ei olnud: seega sattusid konflikti niisugused maad, kellel muidu ei oleks olnud mingit põhjust omavaheliseks sõjaks. Nii näiteks ei olnud Venemaa ja Saksamaa elulised huvid tegelikult vastuolus, samuti nagu polnud Austria ja Prantsusmaa suhetel erilisi pingeid. Ent Saksa-Austria ja Prantsuse-Vene liitlaslepingute tõttu mässiti näiteks Austria-Ungari ja Venemaa vahelistesse Balkani probleemidesse ka nendes küsimustes täiesti neutraalsed Prantsusmaa ja Saksamaa. Seega peitub üks vastustest küsimusele, miks puhkes selline üle-euroopaline sõda, milles kõik suurriigid olid osalised, just kahes üksteisega konkureerinud riikide blokis.
  

• Väiksemad liidud. Väiksemate liitude all mõistetakse Vene- Serbia ning Briti-Belgia omavahelisi leppeid. Nendes kokkulepetes lubasid suurriigid oma väikeriikidest partnereid agressiooni korral abistada. Niisuguste lepete olemasolu tähendas, et ka mitmesugused kohaliku loomuga konfliktid, nii nagu 1914. aastal Austria-Ungari ja Serbia vahel, võisid areneda kergesti globaalseks sõjaks, kuna nii konflikti kaasatud suurriigi (antud juhul Austria-Ungari) kui ka väikeriigi (Serbia) taga seisis kogu vastav riikide blokk.
  

Vastuolude siseriiklikud põhjused

• Natsionalism, militarism ja imperialism
  
• Panslavism
  
• Keisririikide sotsiaalsed probleemid ja sotsiaalimperialism
  

Üksikud vastuolusid süvendanud sündmused

• Prantsuse-Preisi sõda 1870-71
  
• Vene-Türgi sõda 1877 -78 ja Berliini kongress 1879
  
• Vene-Jaapani sõda 1904-05
  
• Maroko kriisid
  
• Bosnia kriis 1908
  
• Balkani sõjad 1912-13
  

28. juunil 1914 tappis Serbia salaorganisatsiooni liige Gavrilo Princip Austria troonipärija Franz Ferdinandi. Austria pealinnas nõuti kohe sõja alustamist Serbia vastu. Et Serbia selja taga seisis Venemaa, siis oli Viinil vaja ka Saksamaa toetust. Berliinis oldi suureks sõjaks valmis ning Austriale anti teada: "Mitte viivitada väljaastumisega." Venemaa oli valmis vajaduse korral Serbiat toetama . Ka tollal Peterburis visiidil olnud Prantsusmaa president teatas, et prantslased täidavad oma liitlaskohustusi. Inglismaa diplomaatia jättis esialgu mulje, et saareriik jääb suurest sõjas Euroopas kõrvale. Selline positsioon julgustas veelgi aktiivsemalt tegutsema Saksamaad.
Sõja algus ja -käik
Venemaa kuulutas välja mobilisatsiooni. Saksamaa kuulutas 1. augustil Venemaale ja 3. augustil Prantsusmaale sõja. Austria-Ungari kuulutas 5. augustil sõja Venemaale. Kui Saksamaa oli 4. augustil saatnud oma väed üle erapooletu Belgia piiri, kuulutas Suurbritannia sõja Saksamaale. Saksamaa saatis läänerindele seitse armeed (1,6 miljonit meest) ning püüdis purustada viis Prantsuse armeed (1,3 miljonit meest, ülemjuhataja Joseph Joffre ), Briti ekspeditsiooni (87000 meest, ülemjuhataja J. French ) ja Belgia väge (175 000 meest, ülemjuhataja kuningas Albert I)¹.
Septembriks oli Saksa vägi saavutanud suurt edu ja lähenes Pariisile, Prantsuse valitsus pidi sealt evakueeruma. Viimasel hetkel õnnestus Prantsusmaal sakslased tagasi lüüa. Marne'i lahing (5.–6. september 1914), kus Prantsuse ja Briti väed andsid J. Joffe juhtimisel löögi Saksa vägedele, nurjas Saksa sõjaplaani ning mõjutas oluliselt sõja edasist käiku. Pärast ümberhaaramiskatseid tekkis kogu läänerindel positsioonisõda, mille rinde pikkus oli 720 km.
Venemaa sõjaplaan oli anda kõigepealt löök Austria-Ungarile ning vallutada Budapest ja Viin. Selleks koondati u 67% olemasolevast väest Galiitsia piirile. Prantsusmaa, kes oli sattunud kriitilisse olukorda nõudis, et Venemaa alustaks pealetungi Ida-Preismaal. Venemaa ei jõudnud Ida- Preisimaa pealetungi küllalt ette valmistada ning Saksa. armee (0,2 miljonit meest juhataja P. von Hindemburg) lõi pealetungi tagasi, purustas Tannembergi lahingus (26.–30. august) Vene. armee ( kindral A. Samsonov) ja sundis Vene. armee (kindral P. von Rennenkampf) Ida-Peisimaalt lahkuma. Samal ajal sundisid Vene armeed (0,7 miljonit meest) Austria-Ungari väe (u 0,85 miljonit meest) Galiitsias taanduma. Samad armeed vallutasid 3. septembril Lvovi ja piirasid ümber Przemysli kindluse. Pärast lahinguid Visla keskjooksul tekkis ka Idarindel positsioonsõda, mis nõudis miljoniliste armeede olemasolu. Serbia vägi (247000 meest) lõi Austria-Ungari (260000 meest) rünnakud tagasi. Kui Türgi astus sõtta Kesk-riikide poolel tekitas see Kaukaasia , Egiptuse ja Mesopotaamia rinde.
23. augustil kuulutas Saksamaale sõja Jaapan ja vallutas Vaikse ookeani saartel olevad Saksa kolooniad . 7. novembril vallutas Jaapan Hiinas Qingado kindluse, mis kuulus Saksale.
1915. aastal püüdsid Antandi riikide väed läbi murda läänerinnet, mis aga ei läinud neil korda. Sakslased piirdusid läänerindel kaitsega ja 22. aprillil kasutasid nad Ypres 'i lahingus mürkgaasi (gaasimürgituse sai 15000 sõduri, nendest 5000 suri).
Saksa (kindralstaabi ülem Erich von Falkenhayn) püüdis sõja saatust otsustada idarindel, kuhu koondati 54% Keskriikide jõududest. Saksa eesmärk oli sundida Venemaa sõjast välja astuma . Veebruaris andis Saksa vägi Augustowi metsades löögi Vene. armeele aga seda ümber piirata ei õnnestunud. Vene vägi vallutas Karpaatides 22. märtsil Przemysli. 2. mail alanud läbimurdega Gorlice lahingus (Vene rinne murti 35 km ulatuses läbi) ning sellele järgnenud pealetungiga sundis Saksa-Austria vägi Vene väe Galiitsiast lahkuma.
Keskriigid vallutasid peale Gorlice operatsiooni kogu Poola, Leedu ja Kuramaa . Oktoobris tasakaalustus ida rinne Riia- Daugavpilsi -Baranovitsi-Dubno-Ternopoli joonel . Vene väge ei suudetud purustada, Türgi rindel oli see koguni edukas: Türgi vägi tõrjuti Kaukaasiast välja. Liitlaste poolt alustatud Dardanellide operatsioon (veebruar 1915 – jaanuar 1916) Türgi vastu lõppes edutult. Mesopotaamias tungis Briti vägi Bagdadi juurde, kuid sai 22. novembri lahingus lüüa. Türgil ei õnnestunud hõivata Suessi kanalit.
Kui Itaalia (1 miljon meest, kindralstaabi ülem Luigi Cadorna) kuulutas Austria-Ungarile 23. mail 1915 sõja, tekkis rinne Alpides ja Isonzo jõel. 14. oktoobril astus sõtta Bulgaaria , ta oli Keskriikide poolel. Saksamaa, Austria-Ungari ja Bulgaaria koondasid Serbia vastu rindele 650000 meest ning vallutasid sügisel kogu Serbia. Mis Serbia armeest järele jäi, viidi Kerkyra saarele. Nähes Serbia kaotust, moodustasid Antandi riigid
5. oktoobril Saloniki juures uue rinde. Aafrikas ründasid Antandi väed Saksa asumaid ( vallutati Saksa võimu all olev Edela-Aafrika). Merel põrkusid Saksa ja Briti laevastikuüksused. Veebruaris hakkas Saksamaa piirama Suurbritanniat allveelaevadega (Saksa allveelaevad uputasid kõik laevad, keda nägid, erapooletud riigid protestisid selle vastu ja reisilaevade uputamisest tuli loobuda ). Hoolimata sellest, et Venemaale oli antud raske hoop, ei õnnestunud Saksamaal muuta sõja kulgu endale soodsaks. Prantsusmaa ja Suurbritannia said läänerindel puhkeaega, mida nad kasutasid varude loomiseks ja jõudude koondamiseks. Briti ekspeditsiooniarmee suurenes 1915. aasta jooksul 1,3 miljoni meheni (ülemjuhataja Douglas Haig).
1916. aasta alguseks oli Saksamaa majanduslik olukord väga palju halvenenud. Keskriikidel oli ka vähem sõjajõudu. Seepärast otsustas Saksa ülemjuhatus anda pealöögi läänerindel, kus teda ohustas Briti ja Prantsuse armee, mis oli märgatavalt suurenenud. Et üldpealetungiks jõudu ei jätkunud, pidi Saksa löögi andma vastase sealsele peatoele, milleks oli Verduni kindlus . Saksamaa tahtis, et Prantsusmaa jõud kahaneks kindlust kaitstes. 21. veebruaril alustasid 270000 sakslast pealetungi (see toimus raskesuurtükiväe toetusel, kokku langes ligi miljon meest aga Prantsusmaa pidas vastu).
Vastuseks suurendas Prantsusmaa Verduni rindelõigul kaitseväe 100000 mehest 420000 meheni ning see tõkestas sakslaste edasiliikumise. 1. juulil alustasid Prantsuse ja Briti väed Somme'i jõe ääres vastupealetungi (selles lahingus olid esmakordselt sõdade ajaloos kasutusel tankid ). Novembri lõpuni kestnud Somme'i lahingus vallutasid liitlased ränkade kaotuste hinnaga (lahingus olid mõlema poole kaotused kokku 1.3 miljonit meest) ainult 180 km² suurusel alal.
15. mail alustas Austria-Ungari pealetungi Tiroolis ja murdis läbi Itaalia rinde. See sundis Venemaad alustama Galiitsias Austria-Ungari-vastast pealetungi enne tähtaega, see toimus 4. juunil. Kui Vene oli murdnud läbi Lutski lahe, vallutas ta suurema osa Galiitsiat kolme ja poole kuuga. Austria-Ungari kaotas ligi miljon meest (lisaks 400000 vangidena). Austria-Ungari säilitas oma võitlusvõime tänu Saksamaale. Tänu sellele peatas Saksa pealetungi Verdunis ja sõda hakkas intensiivsemalt käima idas.
Nähes, et Venemaal läheb hästi liitus sõtta (Austria-Ungari vastu) 27. augustil Rumeenia , (umbes 250000 meest) kes pretendeeris Transilvaaniale ja Banatile. Rumeenia sõjavägi purunes Keskriikide vastupealetungiga, mis algas septembri lõpus ja Rumeenia sõjaväe riismed suruti vastu Vene väe vasakut tiiba. 6. detsembril hõivasid Keskriigid Bukaresti.
Vene väe jaanuaris alanud pealetung (kaukaasia rindel) oli edukas: vallutati Erzurum ja Trapezund. Mesopotaamias Kut al- Amara juures ümberpiiratud Briti vägi pidi 28. aprillil Türgile alla andma. Suurbritannia ülekaal jäi püsima ka pärast Jüüti merelahingut (lahingus osales kokku 250 laeva ja mõlemad pooled kuulutasid lahingu oma võiduks), mille 31. mail ja 1. juunil pidasid Briti ( admiral J. Jellicoe) ja Saksa sõjalaevastiku (admiral R. Scheer) peajõud.
1916. aasta hirmsates heitlustes ei saanud kumbki pool ülekaalu, kuid aasta lõpuks oli sõjaline initsatiiv Antandi käes. Kuigi Keskriigid olid purustanud Rumeenia, ei kompenseerinud see Verduni lahingu kaotamist. Mereblokaadi tõttu kannatasid Kesk riigid suuremat toidu-, tooraine- ja küttepuudust kui Antandi riigid. Austria-Ungari oli kurnatud , slaavi rahvaste vastupanu nende riigis kasvas. Rahva sõjaväsimuse tõttu tegi Saksa valitsus 12. detsembril kõigi Keskriikide nimel ettepaneku sõda lõpetada ja sõlmida rahu. Antandi riigid lükkasid selle tagasi.
1917. aasta alguses oli jõudude vahekord Antandi kasuks (Antandil 21 miljonit meest, Keskriikidel 10 miljonit meest). Seepärest asus Saksamaa strateegilisele kaitsele ja pani suuri lootusi 1. veebruaril 1917 kuulutatud piiramatule allveesõjale (seda peeti ka erapooletute riikide laevade vastu). See asjaolu sundis seni erapooletut, kuid Antandi riikidele laenu andnud USA-d Saksamaa vastaste poolel sõtta astuma (6. aprillil). Saksamaale kuulutasid sõja 11 Ladina-Ameerika riiki.
Aprillis ja mais korraldasid liitlased pealetungi Arrasi ümbruses ja Aisne'i ääres, aga need need nurjusid täiesti. Prantsuse vägede ülemjuhatajaks määrati kindral H. P. Petain. Ebaedu ja mõttetu verevalamine põhjustasid Prantsuse baasides streike ja sõjaväes revolutsioonilist liikumist. Isegi suurest relvastuse ülekaalust ja esmakordsest tankisuurrünnakust (Cambrai juures 20. novembril) ei suutnud sakslaste kaitset läbi murda ka Briti väe rünnakud Flandrias (juulist novembrinini). Vene kodanlus tahtis ka pärast Veebruarirevulutsiooni sõda jätkata. A.Kerenski algatatud juunipealetung Galiitsias Iõppes aga pärast esialgset edu lüüasaamisega. Saksamea ja Austria-Ungari väed surusid 19. juulil alanud vastupealetungiga Vene väe kohati 130 km tagasi. 3. septembril vallutasid sakslased Riia. Venemaal Oktoobrirevulutsiooni järel võimule tulnud Nõukogude valitsus tegi imperialistlikele riikidele rahudekreediga ettepaneku sõlmida üldine rahu, kuid sellele ei reageerinud keegi. Pärast seda sõlmis Nõukogude valitsus Saksamaaga Brestis 15. detsembril vaherahu . 9. detsembril sõlmis vaherahu Rumeenia.
Saksamaa koondas oma vabanenud väe Itaalia rindele ja saavutas Caporetto lahingus (24. oktoober) suure võidu. Itaalia vägi paisati Piave jõeni vang langes üle 250 000 Itaallase. Prantsuse vägi, kes ruttas Itaaliale appi päästis viimase kokkuvarisemisest. Caporetto lahing tugevdas Austria-Ungari tahet jätkata sõda. Türgit ja Bulgaariat tabas aga ebaedu. Märtsis vallutas Briti vägi Türgilt Bagdadi ja detsembris Jeruusalemma. Kreeka astus 30. juunil sõtta 20000 mehelise armeega Antandi poolel ja viis oma väed Salloniki rindele.
Saksa väed saavutasid 1917. aastal mitmel rindel edu, aga see ei olnud märgatav. Allveesõda muutus tänu vastaste abivahenditele (allveelaeva võrgud) vähem edukaks. Saksa sõjaväes ja tagalas algas revolutsiooniline käärimine, sest rahvast kurnas nälg. Prantsusmaa uus peaminister hakkas teostama Saksamaa täieliku purustamise plaani. Antandi positsiooni tugevdas USA sõttaastumine.

Sõja tulemused

Võitjad said uusi maid ja palju eeliseid. 10. septembril 1919 sõlmisid liitlased Saint-Germainis Austriaga rahu, 27. septembril 1919 Neuilly rahu Bulgaariaga, 4. juunil 1920 Trianoni rahu Ungariga, 10. augustil 1920 Sevres'i rahu Türgiga.
Rahulepingutega vähendati kaotanud riikide territooriumi ning pandi neile majanduslikke, poliitilisi ja sõjalisi kohustusi. Sõja tagajärjel Austria-Ungari lagunes , tema alal tekkisid Austria, Ungari ja Tšehhoslovakkia. Serbia, senised Austria-Ungari lõunaslaavi piirkonnad ja Tšernogooria liitusid Serbia-Horvaatia- Sloveenia (hiljem Jugoslaavia ) kuningriigiks. Venemaast eraldusid Poola, Leedu, Läti, Eesti ja Soome.Venemaa pidas end siiski pigem kaotajaks. Saksamaa kaotas osa territooriumi (Alsace-Lorraine'i, Poola alasid jm, kokku 73 485 km², kus elas 7,3 miljonit inimest)¹, asumaad ja suurriigiseisundi. Briti impeerium saavutas oma suurima ulatuse. Itaaliast sai suurriik . Märgatavalt tugevdas oma seisundit USA: sõja tagajärjel hakkasid Euroopa riigid temast majanduslikult sõltuma (1921. aastal oli nende võlg USA'le 21 miljardit dollarit). Majandus ei suutnud kohaneda rahuaja tingimustega ning ka maailmakaubandus ei taastunud soovitud kiirusega. Saksamaal toimus meeletu rahaväärtuse langemine ja suurenes tööpuudus.
Euroopas tekkisid mõjukad äärmusliikumised- inimeste majanduslik kitsikus ja pettumus suurendasid pahameelt riigivõimu ning ühiskondliku korra vastu.
Venemaa väljalangemisega imperialistlike riikide seast Oktoobrirevolutsiooni tagajärjel jagunes maailm kapitalistlikuks ja sotsialistlikuks süsteemiks ning algas kapitalismi üldkriis. Saksamaal, Austrias , Poolas, Soomes ja Argentiinas tekkis sõja lõpus ning mitmel pool mujal varsti pärast sõja lõppu rev. marksistlik partei. Peale Venemaa toimus revolutsioon ka Saksamaal, Austria-Ungaris, Türgis ja Bulgaarias. Esimeses maailmasõjas ei lahendatud seda põhjustanud vastuolusid. Versailles -Washingtoni lepingute süsteemiga loodud poliitikas peitus uue maailmasõja alge.
Esimeses maailmasõjas osales algul Keskriikide poolel (3 568 000 meest) ja Antandi poolel (6 179 000 meest). Üldse mobiliseeriti Esimese maailmasõja jooksul 73 515 000 meest, neist Antandi riikides 48 355 000 (Venemaal umbes 18 miljonit, Suurbritannias 8 miljonit, Prantsusmaal 8 miljonit, Itaalias 5 miljonit, USA-s ligi 4 miljonit) ja Keskriikides 25 160 000 meest (Saksamaal 13 mln. Austria-Ungaris 9 miljonit). Ulatuselt, purustustelt ja ohvrite arvult ületas Esimene maailmasõda suuresti kõik varasemad sõjad.
Kasutatud kirjandus:
http://et.wikipedia.org/wiki/I_maailmas%C3%B5da
http://et.wikipedia.org/wiki/Esimese_maailmas%C3%B5ja_l%C3%A4tted
http://bhr.balanss.ee/index.php?option=com_content&view=article&id=280%3
203 SKA õpilase vihiku konspekt
11