Vabadussõja kindralid ja admiralid (2)

Tallinna Saksa Gümnaasium
Eesti kindraleid ja admirale.
Sille Janu
11b
Tallinn 2008

SISUKORD

Sisukord
1. Kindral - Johan Laidoner
2. Kindralmajor - Andres Larka
3. Kindralmajor - Ernst Põdder
4. Kindralmajor - Aleksander Tõnisson
5. Kontadmiral - Johan Pitka
6. Kindralmajor - Aleksander Jaakson
7. Kindralmajor - Gustav Jonson
8. Kindralmajor - Jaan Kruus
9. Kindralmajor - August Kasekamp
10. Kindralmajor - Otto Heinze
11. Kindralmajor - Herbert Brede
12. Kindralmajor - Hugo Eduard Kauler
13. Kindral - Aleksander Einseln
14. Kindralmajor – Richard Tomberg
15. Kindralmajor – Rudolf Johannes Reimann
Tulevane Eesti vägede ülemjuhataja vabadussõjas Johan (ka Johann) Laidoner sündis 12. veebruaril 1884 Viljandimaal Viiratsi vallas ema vanemate Raba renditalus, kus tulevase kindrali isa oli sulaseks . Laidoner õppis 1892 - 1894 Viiratsi vallakoolis, 1895 - 1897 Viljandi I. algkoolis ja 1897 - 1900 Viljandi linnakoolis.
1901. aasta augustis astus ta oma pere kehva majandusliku seisu tõttu vabatahtlikuna Vene sõjaväkke, kus jäi teenima 110. Kaama jalaväepolku kaunases. Septembris 1902 astus ta Vilno sõjakooli, mille lõpetas 22. aprillil 1905 nooremleitnandina.
Nüüd määrati Laidoner teenima13. Jerevani ihukaitsegrenderide polku Kaukaasias . 25. detsembril 1908 ülendati ta leitnandiks.
1. oktoobril 1909 astus Laidoner Nikolai Kindralstaabi akadeemiasse St. Peterburgis. Akadeemias õppimise ajal abiellus ta 1911. aastal poolatari Maria Kruszewska’ga. Lõpetas akadeemia 1912. aasta maikuus koos teise tulevase Eesti kindrali Andres Larkaga ja sai sel puhul oma esimese aumärgi - Püha Anna III järgu ordeni . Laidoner suunati tagasi oma polku ja ülendati 25. detsembril 1912 alamkapteniks.
1913. aastal sündis Laidoneridel poeg Michael.
Samal aastal saadeti Laidoner Kaukaasia laskurpolku rooduülemaks. 1914. aastal võesti ta sealt 3. Kaukaasia korpuse staapi ja läks selle korpusega samal aastal alanud I maailmasötta. Sõdis Poolas sakslastega ja ülendato 26. novembril 1914 kapteniks.
1915. aastal määrati Laidoner 21. diviisi vanemadajutandiks. Sõdis Lõuna-Poolas, ehk nagu tolleaegsetes sõjateadetes öeldi – Galiitsias. Sama aasta novembrist määrati ta Läänerinde staapi luureosakonna ülema abiks ning ülendati 15. augustil 1916 alampolkovnikuks.
11. märtsil 1917 määrati Laidoner Kaukaasia grenaderidiviisi staabiülemaks, kuid viidi sama aasta oktoobris üle 62. diviisi staabiülemaks. Sellega lõppes Laidoneri karjäär Vene sõjaväes. I maailmasõja kestel oli ta saanud 2 korda kergelt haavata ja ühe korra põrutada; autasudest aga Püha Stanislavi III ja II järgu, Püha Anna II järgu ning Püha Vladimiri IV järgu ordenid ja Püha Georgi kuldmõõga.
2. detsembril 1917 kutsuti ta Eesti Sõjaväelaste Ülemkomitee poolt 1.eesti jalaväediviisi ülemaks. Laidoner jõudis Tallinna 1.jaanuaril 1918 ja asus diviisiülema ametikohale 5. jaanuarist . Oli sel ametipostil 19. veebruarini 1918, mil pidi Eestis võimul olnud enamlaste nõudel tagasi astuma .
Kuna algas sakslase rünnak Mandri-Eestile ja oli teada, et sakslased arreteerivad endisi Vene armee luureohvitsere, sõitis Laidoner 23. veebruaril(just üks päev enne Eesti vabariigi väljakuulutamist Tallinnas) siit rongiga Petrogradi. Sama aasta 4.aprillil ülendas tollal illegaalselt tegutsenud Eesti Ajutine valitus Laidoneri polkovnikuks. Järgnenud aegadel olevat Laidoner olnud Eesti valitsuse volinik eesti sõjaväelaste organiseerumisel Venemaal; ta kohtus ja pidas läbirääkimisi ka punaeestlaste Viktor Kingissepa ning Hans Pöögelmanniga balti aadli ja saksa okupatsioonivõimudega võitlemise asjus.
Tagasi kodumaale tuli ta alles siis kui Vabadussõda juba käis. Ta jõudis üle Soome tallinna 8. detsembril 1918, kui punavägi hoogslt meie pealinna poole liikus. Oli teada, et Läänemerele on ilmubud Briti laevastikuüksus, mis pidi tulema Tallinna, kui mis kaotas 6. detsembri öösel Hiiumaa lähistel miinil kergeristleja ,,Cassandra’’ ja seetõttu tagasi pöördus. Ning tolleaegse pea- ja sõjaministri Konstantin Pärsi soovil
sõitis Laidoner 8. detsembri hilisõhtul aurikul ..Lood’’ Tallinnast välja kadunud inglasi otsima . Ta sõitis esialgu Osmussaarele, kus eesti lootsid sammuti lubatud inglasi ootasid. Siit jätkas ta koos lootsidega teekonda jäälöhkujal ,, Reval ’’, jõudis 11. detsembril Liepajasse ning leidiski siit otsitavad eest. Samal õhtul sõideti Liepajast välja ja jõuti 12. detsembri pealelõunal Tallinna.
Kaks päeva hiljem 14. detsembril määrati ta Operatiivstaabi ülemaks, 23. detsembrist aga sõjavägede ülemjuhatajaks. Polkovnik J. Laidoner viis Eesti sõjaväe 1919.aasta alul vastupealetungile ja ülendati peale Narva tagasivallutamist 20. jaanuaril kindralmajoriks.
Pärast Vabadussõja lõppu ülendati ta 21. märtsil 1920 esimene eesti vabariigi kindralina kindralleitnandiks. Samal päeval otsustas Eesti valitsus sõjavägede ülemjuhataja ametikoha kaotada ning J. Laidoneri seekordne kõrge ametipost lõppeski keskööst vastu 27. märtsi. vabadussõja teenete eest sai ta Eesti riigi poolt Vabadusristi kaks kõrgeimat järku – I/1 ja III/1, rahalise autasu ja Viimsi mõisa südame ( sai faktiliselt kätte 23. aprillist 1923 ) tallinna lähedal koos 190 hektari maaga.
Vabadussõja võitlusega kaasnenud ning ka hiljem jätkunud koostöö paljude riikide relvajõududega tõi laidonerile kaas hulga välismaiseid aumärke:

• Läti Karutapja ordeni III, II ja I järgu;
  

- Soome Valge Roosi suurristi;
- Rootsi Kuningliku Mõõgaordu suurristi;
- Leedu Vytautas Suure ordeni;
- Belgia Sõjaristi

• Poola Taassünni (Polonia Restituta) I klassi ja Virtuti Militari V klassi aumärgid ning Valge Kotka ordeni;
  
• Suurbritannia Püha Michaeli ja Püha Georgi Väärikaima ordu rüütelkomandöri aumärgi;
  
• Prantsusmaa Auleegioni ohvitseriristi ja komandöriristi ning vast üht-teist muudki .
  

Päris päevapealt 1920. aastal Laidoneri vallandamine siiski ei käinud, ta oli sõjaväeteenistuses veel 1921.aasta jaanuarini. Järgnevail aastail oli ta 1921 - 1929 kolme Riigikogu koosseisu liige Põllumeeste Kogu erakonna poolt.
1. detsembril 1924 kutsuti J. Laidoner kommunistide mässukatse puhul teistkorda sõjavägede ülemjuhatajaks. Pärast mässuohu mööddumist ja suure osa mässajate kinnipüüdmist ning ülejäänute põgenemist idapiiri taha, saadeti Laidoner jaanuaris 1925 jälle erru . Ta tegutses edasi Riigikogus, käis mitmetel kordadel eesti esindajana Rahvasteliidu täiskogul. 1925 .aastal käis ta Rahvasteliidu komisjoni esimehena Türgi ja ( tollal Suurbritannia mandaatmaa staatuses oleva ) Iraagi piiril olevas Mosulis, sealseid piiritülisid ning nende põhjal puhkenud rahutusi uurimas. Komisjoni soovitusel otsustas rahvasteliit Mosuli anda Iraagile.
20. aprillil 1928 juhtus Laidoneride peres kohutav õnnetus – ainuke poeg Michael laskis end maha. Ei ole senini selge, kas kogemata või meelega. Sama aasta suvel võtsid laidonerid kasupojaks Miria vennapoja Aleksei Kruszewski, kes nagu Michaelgi oli sündinud 1913. aastal.
Elu läks edasi ja J. Laidoner tegi tol pikal rahuajal suurt ühiskondlikku tööd kodumaal:

• oli alates 1925. aastast Kaitseliidu taasloomise ajast kaitseliidu vanematekogu esimees;
  
• oli 1930-1932 Eesti Spordi Keskliidu esimees;
  
• oli alates 1932. aastast Noorte Kotkaste peavanem;
  
• oli alates 1934. aastast eesti Olümpiakomitee esimee
  

Viis aastat varem, juunis 1929, oli ta loobuund tegevusest Riigikogus ning lahkunud ka Põllumeeste Kogu erakonnast. 1934. aasta valimiste eel esitati laidoner Vabadusristi kavaleride eestvõttel riigivanema kandidaadiks; teda toetasid Rahvuslik Keskerakond ja asunikud . Kuid valimiseelne toetusallkirjade kogumine näitas, et riigivanemaks saab töenäoliselt vabadussõjaliste kandidaat kindralmajor Andres Larka ja kokkuleppel K. Pätsiga loovutas Laidoner riigivanema ( ja hilisema riigihoidja ning presidendi ) au tollele, leppides ise ilmselt talle lubatud eluaegse ülemjuhataja ametikohaga. 12. märtsil 1934 kutsus K. Päts Laidoneri kaitsevägede ülemjuhatajaks ning koos pandi toime vabadussõjaliste vastane ( aga nagu peagi selgus, ka demokraatiavastane ) riigipööre. On tõenäoline, et sellest momendist sündinud K.Pätsi– J. Laidoneri kaksikvalitsus ( sisuliselt pehmekäeline diktatuur ) sai eelduseks 5 aastat hiljem toimunud Eesti Vabariigi kapituleerumisele N. Liidu ees.
Esialgu aga kestis veel Eesti Vabariik ja kõrgetele persoonidele jagati auameteid, auastmeid ja aumärke. Viimastest sai ta rahuajal Kotkaristi I, Punase risti 1. Järgu teenetemärgi ja erisuurpaelaga Valgetähe teenetemärgi. Auameteist sai ta 1938.aastal Riiginõukogu liikmeiks. Tänapäevaks unustuse hõlma vajunud Riiginõukogu oli oma lõpuaastail totalitarismi poole kalduva esimese Eesti Vabariigi Riigikogu 40-liikmeline teine koda, kuhu 6 liiget kuulus ameti poolest, 10 liiget määras president ja 24 liiget valiti omavalitsuse ning ühiskondlike organisatsioonide poolt.
Uue auastmena sai Laidoner 24.veebruaril 1939 kindraliks. Arvati, et selle auastme oleks ta pidanud saama juba 19 aastat tagasi.
1940. aastal Nõukogude Liidu vägede poolt okupeeritud Eestis vabastas K. Päts venelaste nõudel Laidoneri 22.juunil sõjavägede ülemjuhataja ametikohalt.
Ligi kuu aega hiljem, 19. juulil 1940 küüditati Johan ja Maria Laidoner Venemaale. Esiti Moskvasse , sealt 5 päeva hiljem Pensasse. Esialgu maksti J. Laidonerile personaalpensioni 2000 rubla kuus, nad võisid linnas vabalt liikuda. Saksa-Vene sõja alates, 22. või 23. juunil 1941 pandi nad koduaresti, 28. juunil nad arreteeriti ja pandi kohalikku vanglasse; J. Laidoner esialgu üksikkongi.
1941.aastal küüditati Venemaale ka Laidoneride kasupoeg Aleksei, kes samal aastal suri.
1942 .aasta augustis viidi Johan jaa Maria üle Moskvasse Butõrka vanglasse, kus nad olid nädala. Edasi viidi nad Vjatka vanglasse, kus nad olid 3 aasat üksikkambrites. 1945. aasta sügisel viidi Laidonerid Ivanovo vanglasse, kus nad olid 1952. aastani. siin oli Johan Laidoneril 1948. aastal esimene insult ja 1949. aastal teine.
1952. aasta algul viidi nad mõlemad jälle Moskvasse Butõrka vanglasse; sama aasta aprillikuus teatati mõlemale, et neile on mõistetud 25 aastat vanglakaristust . Sama aasta maikuust viidi nad Vladimiri linna erivanglasse, kus Johan viidi oktoobris vangla teise ossa, jättes Mariale mulje, et ta mees on hoopis minema viidud .
13. märtsil 1953 suri kindral Johan Laidoner Vladimiri vanglas . Ta maeti vangla kalmistule.
Maria laidoner vabanes 1954. aasta augustis vanglast. Tal oli keelatud tulla Baltimaadele ja esialgu jäi ta elama vanade intelligentide kodusse Muromi lähedal Melenkis. 1960. aastate algupoolele tuli ta Eestisse, elas Haapsalus ja elu lõpul Jämejala haiglas. Seal ta suri 12. novembril 1978 ning maeti Tallinnas Aleksander- Nevski kalmistule oma ema ja poja kõrvale.
Johan Laidoneri haud Vladimiris on täpselt määratlemata ning ta põrn seetõttu kodumaale toomata. J. Laidoneri 24 aumärki on seni hoiul USA Maavägede Sõjaajaloo Keskuses ( US Army Center of Military History ) Washingtonis . Nad sattusid sinna tänu J. Laidoneri onupojale kolonel Villem Saarsenile, kes oli viimane Eesti sõjaväeluure juht enne okupatsiooni. Saksa okupatsiooni ajal, 1941. aasta oktoobriööl tungis kolonel Saarsen salaja sisse Laidoneride linnakorterisse Tallinnas Õllepruuli tänaval, ta võttis aumärgid ja viis need sõja jooksul kos endaga Soome ning sealt edasi Rootsi. Enne oma surma 1982. aastal avaldas Saarsen soovi, et Laidoneri aumärgid antaks hoiule USA-sse. 1996. aasta suvel lubati Laidoneri aumärgid tuua tagasi Eesti Vabariiki, kuid sama aasta lõpu seisuga ei oldud seda tehtud.
Tulevane admiral , Kaitseliidu looja, kirjanik, kaugesõidukapten, põllumees, laevandus - ja majandustegelane ning vabadusvõitleja Johan Pitka sündis 19. veebruaril 1872 Järvamaal Võhmuta vallas Jalgsema külas Terasaugu metsavahimajas. Pärast Johani sündi kolis pere 1 kilomeeter eemal asunud Ansomardi tallu , kus J. Pitka elas oma lapse- ja noorukiea.
1881. aastal läks J. Pitka Seliküla vallakooli, mis üsna pea muudeti ministeeriumikooliks. 1885.aasta talvel õppis ta oma vanema venna Pearo juures Tallinnas, Aleksandri gümnaasiumis.
Kui J. Pitka dai 16-aastaseks, sõitis ta Tallinna, kus üritas saada tööle mõnele laevale. Kuid see ei õnnestunud ja järgneval kahel aastal kordas ta mitmel korral oma üritust. See läks korda alles 1890. aastal St. Peterburgis , kui ta sai tööle aurikule ,, Jekaterina II’’.
Sõitnud aasta merd , asus J. Pitka 1891 . aastal õppima Käsmu merekooli, kust järgmisel sügisel läks üle Kuressaare merekooli. 1893. aasta ärtsis sooritas ta seal kaugsõidutüürimehe eksami, mis andis õiguse sõita ka rannasõidukaptenina.
1894. aastal abiellus Johan Pitka Helene Neuhaus’iga. Sellest abielust sündis ajapikku 5 poega ja 3 tütart, neist täiskasvanuks said 4 poega- John, August- Andreas , Edward ja Stanley ning 2 tütart- Saima ja Linda .
Olgu siinkohal veel öeldud, et nagu üks Saksa rahva suur Juht 20. sajandist, oli ka J. Pitka täiskarsklane ja taimetoitlane .
1849. aasta sügisel astus ta veel ühte merekooli – Paldiski omasse ja tegijärgmise aasta 28. märtsil Tallinnas kaugsõidukapteni eksamid . Ta sõitis mitmetel laevadel, kuni kutsusti 1900. aastal mereväeteenistusse Liibavis. Seal teenis J. Pitka 6 nädalat rannakaitsesoomuslaeval ,,Admiral Ušakov’’, saades tõenäoliselt mereväe reservlipniku auastme.
Järgnesid taas vaba mehena meresõidud tsiviillaevadel, kuni ta 1902. aasta algul hakkas insener Mühlenthali laevatehases St. Peterburgis ehitama transpordilaeva Vene Vaikse ookeani eskaadri jaoks. 1904 . aasta algul hakkas tal laev valmis saama, kuid 19. veebruaril algas Vene- Jaapani sõda ja mobilisatsiooni eest pääsemiseks purjetasid nii Pitka kui ka Mühlenthal Inglismaale . Järgmisel, 1905. aastal sõitis J. Pitka Paldiskisse, võttis sealt laevale ka oma pere ja viis samuti Inglismaale. Alul elati idarannikul, Humberi lahe kaldal olevas sadamalinnas Kingston - Upon -Hullis, hiljem koliti üle läänerannikule, Iiri mere kaldal olevasse Liverpooli. Seal asutas Pitka 1907. aastal oma esimese äriettevõtte Eetsi -Läti Laevasõidu Agentuuri .
1911. aasta sügisel asus J. Pitka koos perega jälle Tallinna, kus alustas laialdast merendusalast oraniseerimistööd- asutas merekaubandusühingu Joh. Pitka ja Ko. ning Tallinna Laeva-Ühisuse; 1912. aastal oli ta üks Vastastikuse Merekindluse Seltsi ,,Mereabi’’ asutajaid; 1917. aastal asutas ta Merekaubanduse ja Laevasõidu Edendamise Seltsi ,,Laevandus’’ ning ostis ühes teistega sakslastelt ära Balti Päästeseltsi ja oli järgnevalt selle juhatajaks.
Samal, 1917. aastal algas vene revolutsioon mis veel samal sügisel punaseks kontrrevolutsiooniks üke kasvas. Revolutsioonisündmustesse sattunud J. Pitka valiti ,,Laevanduse’’ esindajana koguni Tallinna Tööliste ja Soldatite Saadikute Nõukogusse. Peagi ta aga taipas , et peamiselt võõrtöölistest ja –sõduritest koosnev TTSSN ajab edasi Vene suurriiklikku poliitikat. Ja kui rahvuslikult meelestatud jõud organiseerisid eesti seltside ja ühingute baasil Eesti Liidu, ühines J. Pitka sellega.
Eesti Liidus hakkas Pitka organiseerima eesti sõdurite toomist kodumaale ning teenis sellega ära kohalike punaste pahameele.1918. aasta jaanuaris Tallinnas peetud Eesti sõjameeste II kongressil läks võim enamlaste kätte ja rahvuslasest J. Pitka mõisteti seall Jaan Sihveri ettepanekul tagasilja surma. Sellest teada saanud, ajas ta endal vuntsid ja habeme maha ning pea kiilaks ja elan Tallinnas tuttavate juures Jaan Metsa nime mall .
Sama aasta veebruari lõpul, kui Eesti Vabariik välja kuulutati ja sakslased Eesti mandriosa okupeerisid , tuli Pitka jälle avalikult ellu. Juba eelneval sügisel oli ta avliku korra kaitseks organiseerinud Tallinna kodanikest koosneva Omakaitse, mille ta nüüd taaselustas. Sakslaste poolt kästi sel organisatsioonil 1918. aasta märtsis laiali minna, kuid osava nõksuga õnnestus Pitkal Omakaitse säilitada – ta võttis sellesse hulga kohalikke sakslasi, nimetas organisatsiooni Bürgerwehr’iks ja laskis selle etteotsa valida sakslase, jäädes ise abiesimeheks.
Sama aasta 11. novembril, kui Saksa okupatsioonivõim oli lagunemas, moodustati Burgerwehri eestlastest liikmetesi Eesti Kaitse Liit, milline nimi mugandas peagi ka ametlikus kirjapildis Kaitseliiduks. J. Pitka valiti vastloodud kaitseliidu juhatuse esimeheks ja kindralmajor E. Põdder ülemaks.
Juba vabadussõja esimesel päeval, 28. novembril 1918 sõitis Pitka improviseeritud soomusrongiga Narva rindele. Järgnevalt oli ta tegev nii soomusrongide kui ka soomusautode ehitamisel , meeskondadega komplekteerimisel ja rindele saatmisel. J. Pitka põhitööks sai aga EV sõjalaevastiku organiseerimine, mille esialgu väheste laevadega ta võttis alates 23. detsembrist ette dessante Põhjarannikule punaväe tagala desorganiseerimiseks.
Oma esimese Eesti Vabariigi sõjaväelise auastme sai J. Pitka 22. aprillil 1919, saades kapteniks( vastab praegusele mereväekaptenile ). Viis kuud hiljem 21. septembril, tõsteti ta aga juba aseadmirali auastmesse, mis hiljem muudeti rahvusvahelisele graditsioonile vastavaks kontadmiraliks.
1919. aasta novembrikuus, kui Vabadussõja merevõitlused olid lõppenud, haigestus J. Pitka raskelt . Ilmselt andis end tunda sõja jooksul kuhjunud ületöötamine ja üleväsimus. Ta pani 28. novembril merejõudude juhataja ameti maha ja sõitis Inglismaale end ravima. Vabadussõja teenete eest sai J. Pitka Vabadusristi I/1 ja Lohu mõisa südame; koostöö eest Briti laevastikuga sai ta Püha Georgi ja Püha Michaeli komandöriristi; Lätist karutapja ordeni II klassi.
Kodumaale pöördunult, pühendas J. Pitka võitlusele väärnähete vastu Eesi avalikus elus ja poliitikas, eriti kuritarviduste vastu riigiasutustes . 1920. aastal asutas ta selleks eriorganisatsiooni- Valve Liidu, mis aastail 1921 - 1922 andis välja ajakirja ,,Valve’’. Värskelt vabadussõja järel, aastail 1920 - 1921 kirjutas ta oma esimese raamatu ,,Minu mälestused suure Ilmasõja algusest Eesti Vabadussõja lõpuni 1914 - 1920’’ ( ilmunud ka Stockholmis nimetuse all ,,Rajusõlmed’’ ).
II Riigikogu valimiste eel 1923. aastal asutas Pitka uue erakonna – Rahvuslik-Vabameelsete Partei, mille peaeesmärgiks seati võitlus riiklike kuritegude vastu. Erakonna häälekandjaks sai ajaleht ,,Eesti’’, mis ilmus aastail 1923 - 1924. Valimistel sai J. Pitka partei 20 000 häält ja 4 saadikokohta Riigikokku. Kuid erkonna juhti riigikogulaste hulgas ei olnud, kuna oma valimisringkonnas Petserimaal oli eruadmiral läni kukkunud.
See solvas Pitkat hingepõhjani ja ta lahkus 1924.aasta märtsis kogu perega Eestist ( poeg August-Andreas jäi Eestisse, vanem poeg John oli selleks ajaks autoõnnetusel hukunud ). Sõideti koos tütar Linda abikaasa Aleksander Pääreni ja veel tosinajao tuttavatega.
Kanadas saadeti ümberasujad immigratsiooniameti poolt läänerannikule, Vaikse ookeani kaldal olevasse Briti Kolumbia provintsi, Stuarti järve äärde, kus J. Pitka sai 260 hektarit maad, ta väimees A. Päären aga 93 hektarit. Maa eest tuli maksta alle 15 aasta pärast. J. Pitka ehitas siia 7- toalise palkmaja ; katsetas piimakarja- ja lambakasvatamisega ning viljadega, ehitas saeveski, kuid kõik see ei toonud oodatud majanduslikku tulu.
1929. aastal määrati Eesti valitsuse poolt J. Pitkale pension ja eruadmiral otsustas 1930. aastal külastada kodumaad, et näha siinseid olusid ja kohtuda poeg August-Andreasega. Kodumaale jõudnud Pitkale pakuti Eesti Tarbjate Keskühingu juhatuse esimehe ametikohta, mida ta pidaski 1937 .aastani. aastail 1930 - 1932 tulid Kanadast tulema ka ta ülejäänud pereliikmed .
J. Pitka liitus peagi värskeltkujunenud vabadussõjaliste liikumisega, kuna selle esialgsed eesmäargid olid sarnased ta enda püüdlustega 1920.aastate esimesed poolel. Ta lõi kaasa Vabadussõjaliste keskliidus, olles 1931 - 1932 selle juhatuse abiesimees ning oli vabadussõjalaste liikumise raames 1931. aastal moodustatud Lahinguvendade Klubi üks asutajaid ja esimees.
1932. aasta märtsis toimunud vabadussõjalaste liitude III kongressijärel lahkus Pitka koos Lahinguvendade Klubisse koondunutega keskliidust vastuolude tõttu Artur Sirki ja Andres Larka juhtimisel mõjule pääsenud radikaalse vooluga. 1933. aasta lõpul oli J. Pitka üks vabadussõja Rindemeeste Ühingu asutajaid ja valiti selle esimeheks. Samast aastat oli ta ka Allveelaevastiku Sihtkapitali juhatuse esimees.
1937 .aastast valiti ta Rahvuskogu I koja liikmeks Järvamaa esindajana. Samast aastast hakkasid ilmuma ta mälestusraamatud üldpealkirjaga ,,Minu mälestused’’, mida 1939. aastani jõudis ilmuda 4 köidet. Need on heal ilukirjanduslikul tasemel raamatud, milliste ilmutamisega J. Pitka tõusis meie kindral-admiralide hulgas parima stiiliga kirjameheks.
Esimese puanse okupatsiooni ajal põgenes J. Pitka 1940. aasta augustis üle Läti Soome.
Kui Saksa-Vene rinne 1944. aasta algul jälle Eesti piiridele veeres, tuli Pitka sama aasta aprillis kodumaale tagasi. Ta oli esialgu meelestatud saksameelselt ning agiteeris eesti mehi astuma Saksa sõjaväkke. 21. augustil sai ta siinse SD ülemalt obersturembannfürerilt Baatzilt loa eriüksise moodustamiseks, mis sai nimeks Löögirühma Admiral Pitka ja kuhu tuli kokku paarsada meest. 22. septembril pidas see Kosel lahingut venelastega, seejärel taganes võitlustega üle Tallinna ja keila Läänemerele.
Admiral Johan Pitka langes nende lahungute käigus seni teadmata kohas, kuupäeval ja asjaoludel. Aga võib-olla ei langenud, vaid uppus paadiga tormisel merel, üritades jõuda mandrilt mõnele Eesti läänesaarele.
J. Pitka pojad August-Andreas, Edward ja Stanley küüditati 14. juunil 1941 koos
abikaasadega Venemaale. 20. juulil 1942 lasti Moskvas Butõrka vanglas maha August-Andreas, sama aasta 1. septembril Solikamski vanglas ka Edward ja Stanley.
J. Pitka tütred Saima ja Linda koos abikaasadega põgenesid 1944. aasta sügisel Rootsi ja sealt 1948 .aastal Kanadasse
Esimese Eesti Vabariigi sõjaväe viimane staabiülem Aleksander Jaakson sündis 29. jaanuaril 1892 Holdre Vallas Viljandimaal ( praegu Valgamaa ). Ta õppis 1902 - 1906 Holdre vallakoolis, 1906 -1 909 Helme kihelkonnakoolis ja 1909 -1 913 Tartu Õpetajate Seminaris . Pärast Õpetajate Seminari lõpetamist töötas ta 1913. aastal õpetajana Türi kihelkonnakoolis ja aastail 1913 - 1915 Uudeküla ministeeriumikoolis Tamsalu lähedal.
I maailmasõja alates Jaakson mobiliseeriti 1915. aastal ja haritud mehena suunati peagi Petrogradi lipnikekooli, mille löpetas sama aasta 15. augustil. Seejärel sõdis ta 304. Novgorod -Severski polgus rooduülemana ja 748. Vileiski polgus roodu - ning pataljoniülemana; sai ühe korra haavata ja kaks Vene aumärki.
1917. aasta detsembris tuli alamkaptenina Eesti rahvusväkke ja määrati Tartu Eest Tagavarapataljoni nooremohvitseriks, kus teenis kuni pataljoni laialisaatmiseni sakslaste poolt. Sakslaste lahkumise järel 1918. aasta novembris organiseeris ta Türi kaitseliidu. Vabadussõja algul formeeris ta 6. jalaväepolgu 1. roodu ja hiljem II pataljoni Viljandis , jäädes selle ülemaks. 6. jalaväepolgu II pataljoniga käis ta ka ära Pihkva ja Narva rindel ning Landeswehri sõjas; sai lahingus põrutada ning ülendati 22. oktoobril 1919 kapteniks. Vabadussõja lõpul, 1920. aasta jaanuaris- veebruaris oli vaherahukomisjoni liige.
Vabadussõja teenete eest sai Jaakson Vabadusristi I/3, 50 000 marka ja 70-hektarilise Pokardi mõisasüdame Helme vallas Valgamaal; Lätist Karutapja ordeni III järgu ja Soomest Valge Roosi II klassi komanöriristi.
Pärast Vabadussõda teenis 6. jalaväepolgu ülema abina, 3. Piirikütipataljoni ja Viljandi garnisoni ülemana, oli mitmetele ümberformeeritavate väeosade ülemaks. 1922 .aastal lõpetas ta Alalisväe Ohvitseride Kursused ja võeti samast aastast Kindralstaabi käsutusse. Kindralstaabis teenimise ajal ülendati ta 1923 .aastal majoriks ning lõpetas 1925. aaastal Kindralstaabi Kursused, mis sama aasta 18. augustist nimetati Kõrgemaks Sõjakooliks. Edasi suunati ta Prantsuse Kõrgemasse Sõjakooli, milles õppimise ajal ülendati 1927. aastal kolonelleitnandiks.
Samal, 1927. aastal lõpetas ta Prantsuse Kõrgema Sõjakooli ning eduati 1. oktoobril Sõjaväe Ühendatud Õppeasutuste ( ühtlasi ka Kõrgema Sõjakooli ) ülema abks õppealal.
1928. aastal abieluus Mary Hovaldt’iga, abielu kujunes lastetuks ja kümmekond aastat hiljem võtsid nad endile kasupoja Reinu , kes oli sündinud 1937. aastal.
1930. aastal oli ta lühiajaliselt ( 7. maist kuni 1. Augustini ) Kõrgema Sõjakooli ülem; järgnevalt jätkas ta oma eelmises ametis.
1931. aastal ülendati koloneliks.
1. maist 1933 kuni 15. maini 1936 oli ta Kaitseväe Ühendatud Õppeasutuste ülem-sellise nime olid 1929. aastast saanud eelnimetatud Sõjaväe Ühendatud Õppeasutused koos meie sõjaväe ümbernimetamisega kaitseväeks. Kaitseväe Ühendatud Õppeasutuste juhtimise kõrvalt õppis ta Tartu Ülikoolis õigusteadust, mille lõpetas 1936. aastal.
11. maist 1936 kutsuti Jaakson haridusministriks, ning ta ees avanes uus tööpõld. Ta viis lõpule oma eelkäija Nikolai Kannu poolt algatatud koolireformi ja korraldas ümber ka kõrghariduse. Tartu Ülikooli tehnikateaduskond viidi 1936 .aastal üle Tallinna ja loodi sellest Tallinna Tehnikainstituut( 1938. aastast Tallinna Tehnikaülikool ). 1938. aasta sügisest asutati mõlema kooli juurde Riigikaitselise
Õpetuse Instituut. Kuid ta sekkus ka administratiivselt ka üliõpilaselu korraldusse, saates 1936. aasta sügisel laiali tartu Üliõpilaskonna Edustuse ning asendas selle riigiametnike määratud Üliõpilaskonna Ajutise Juhatusega. Uus Ülikoolide seadus, mis anti Jaaksoni poolt välja 1937. aasta septembris, piiras ülikooli autonoomiat ning seadis üliõpilasorganisatsioonide jms. järelvalve teostajaks üliõpilaskona kuraatori, kelleks sai Hermann Jaakson.
Et viia valitsuse ideoloogiat koolidesse, katsetati 1937 .aasta suvel sundusliku laagriga koolijuhatajaile ning 1939. aastal laagrigaõpetajaile. Võib arvata, et haridusminister kolonel Aleksander Jaakson ei olnud üliõpilaskonnas ja õpetajaskonnas eriti populaarne .
Jaaksoni jääva väärtusega ettevõtmiseks haridusministrina oli aga Eesti Teaduste Akadeemia asutamine jaanuaris 1938.
Jüri Uluotsa valitsuse tulekul 12. oktoobrist 1939 jäi Jaakson valitsuse koosseisust välja ning nimetati samast päevast Sõjavägede Staabiülemaks. 24. veebruaril 1940 ülendati ta kindralmajoriks.
Rahuaegsetest märkidest oli tal Kotkaristi III klass, Valgetähe I klassi teenetemärk ja üht-teist välismailtki.
Eesti okupeerimisel 1940. aastal vabastati ta 15. juulil staabiülema kohalt. Ta läks Valgamaale oma Pokardi tallu, kus ta sam aasta 18.oktoobril arreteeriti. Esialgu hoiti teda vangis Tallinnas; pärast Saksa-Vene sõja algust aga veeti ta 26. juunil 1941 Venemaale.
Kindral Aleksander Jaakson suri 2. oktoobril 1942 Vjatka vangilaagris Kirovi oblastis. Tema abikaasa Mary pääses II maailmasõja käigus läände ja elas veel hiljaaegu ( 1992 ) USA-s Floridas .
Gustav Jonson sündis 7. jaanuaril 1880 Viljandimaal Päri vallas. Ta õppis kohalikus koolis, Tartu reaalkoolis ja Riia Polütehnikumis.
1908. aasta oktoobris astus ta vabathtlikuna Vene sõjaväkke, kus teenis ratsasuurtükiväe tagavarapatareis. Jaanuaris 1910 ülendati ta lipnikuks ja lõpetas samal aastal oma esimese sõjaväeteenistusperioodi.
Pärast sõjaväge õppis edasi Dresdeni Polütehnikumis ja töötas aastast 1912 kuni I maailmasõjani Riia Kaalude ja Mõõtude Kojas . Maailmasõja puhkemisel võeti ta uuesti tsaariarmeesse ja määrati 1925. aasta märtsis 2. Kaukaasia korpuse 11. mortiiripatareisse. Sõdis Poolas, Galiitsias ja Leedus; ülendati 1916. aasta veebruaris nooremleitnandiks ja sama aasta augustis leitnandiks. 1917. aasta mais määrati ta patareiülemaks ja ülendati sama aasta oktoobris alamkapteniks. Maailmasõjas ülesnäidatud vapruse eest oli Jonson autasustatud Püha Stanislavi III ja II järgu ning Püha Anna III ja II järgu aumärkidega. Püha Georgi mõõgaga ja Püha Georgi IV järgu ristiga koos loorberipärjaga.
Pärast punast riigipööret Venemaal tuli ta 1917. aasta novembris Eestisse ja astus meie rahvusväkke. Ta määrati formeeritava ratsadivisjoni ülemaks ja jöudis tõusta kaptenik (ehk ratsaväe traditsiooni järele rittmeistriks), enne kui sakslased ta divisjoni koos kõigi muude tollaste Eesti rahvusväeosadega 1918. aasta kevadel laiali saatsid .
Saksa okupatsiooni lõppemisel sama aasta 10. novembril astus Jonson uuesti, nüüd juba neljandat korda sõjaväkke. Ta määrati formeeritava .ratsapolgu ülemaks. 27. detsembril läksta oma polguga tolleks ajaks päris Tallinna lähedale jõudnud Viru rindele; võitles hiljem ka Lõuna-Eestis ja Lätis.
Oktoobris 1919 ülendati alampolkovnikuks. Vabadussõja lõppedes autasustati teda Vabadusristiga II/2 ja I/3; ta sai 225 000 marka ja Kirepi mõisasüdame Lõuna- Tartumaal . Läti valitsus autasustas teda Karutapja ordeni III järguga.
Pärast Vabadussõda juhatas oma ratsapolku kuni 11. septembrini 1921, mil saadeti õppima Kindralstaabi Kursustele ( hilisem Kõrgem Sõjakool). 1923. aasta veebruaris ülendati koloneliks; sama aasta mais lõpetas ta Kindralstaabi Kursused ja saadeti juhtima oma endist väeosa, mis 1922. aastal oli nimetatud ratsarügemendiks. Selle kõrval hakkas Jonson 1923. aasta septembrist Kindralstaabi Kursustel lugema ratsaväe taktikat.
15. märtsil 1924 määrati kolonel Jonson Kindralsaabi ülema abiks. 1926. aastal abiellus ta Julie Kikelbach’iga; peagi sündis neil tütar Haldi .
15. augustil 1927 määrati Jonson Sõjaväe Ühendatud Õppeasutuste ja ühtlasi ka Kõrgema Sõjakooli ülemaks. 24. veebruaril 1928 ülendati ta kindralmajoriks; samast aastast sai ta ka ratsaväe inspektoriks.
1930. aasta kevadel nimetati Jonson 3. diviisi ja Tallinna garnisoni ülemaks. 1933. aasta augustis määrati ta seoses Jaan Tõnissoni valitsuse poolt kaitseseisukorra kehtestamisega sisekaitse ülemaks. Järgnevalt oli G. Jonson kuni märtsini 1934 ka kaitseministri abi kt. ja alates 12 .märtsist kuni sama aasta novembrikuuni sisekaitse ülema abi. Paar kuud enne viimatinimetatud ameti mahapanekut, 6. septembril 1934 määrati ta riigivanem K. Pätsi käsunduskindraliks.
1939. aastal lahkus kindralmajor Jonson tegevteenistusest vanusepiiri ületamise tõttu. Kuni teenistusaja lõpuni oli ta olnud ka ratsaäe inspektor ning ühiskondlikult ametilt Vabariigi Ohvitseride keskkogu esimees.
Sõjaväeteenistusest vabanenult pidas Jonson tartumaal Puhja vallas Rämsi talu.kui 1940. aasta juunis eesti okupeeriti ja J. Laidoneril tuli sõjavägede ülemjuhataja kohalt tagasi astuda, kutsus president K. Päts Jonsoni sõjavägede juhatajaks ning ülendas ta kindralleitnandiks. Eesti sõjaväe ümberformeerimisel 22. territoriaa-laskurkorpuseks määrati Jonson selle ülemaks.
13. juunil 1941 saadeti Jonson täiendkursuste ettekäändel Moskvasse, kus ta 19. juulil arreteeriti. Kindral Gustav Jonsoni elupäevad lõppesid Tšeljabinskis 15. novembril 1942. aastal.
Gustav Jonsoni abikaasal Juliel ja tütar Haldil õnnestus II maailmasõja keerises põgeneda Läände.
Jaan Kruus sündis 27.veebruaril 1884 Läänemaal Sooniste vallas taluperemehe pojana . Andmed ta esialgsete koolituste kohta puuduvad. Aastail 1906-1909 teenis ta sudnaega Vene sõjaväes 189. Belgeraiski jalaväepolgus. Õppis seejärel Soome põllutöökoolis. I maailmasöjas alates mobiliseerti J. Kruus allohvitserina 3. Soome laskurpolku; selles väeosas võitles ta kuni sõja lõpuni austerlaste ja sakslaste vastu, võttes osa lahinguist Poolas ja Ida- Preisimaal . Allohvitserina sai ta vapruse eest Püha Georgi IV järgu medali, Püha Georgi IV, II, II ja I järgu sõduriristid ning Prantsuse Medaille Mimitaire’i. 1915.aasta aprillis ülendati J. Kruus vapruse eest lipnikuks, seejärel käis ta 22.korpuse ohvitserikursustel, millised lõpetas sama aasta 11.septembril. 1916.aastal määrati ta rooduülemaks, hiljem pataljoniülemaks kapteni auastmes. Ohvitserinagi teenis J. Kruus lisa oma autasudele- ta sai vapruse eest Püha Stanislavi III ja II järgu, Püha Anna IV, III ja II järgu ning Püha Vladimiri IV järgu ordenid. I maailmasõjast tuli ta Saksa okupatsiooni ajal koju kui enim autasustatud eestlasest sõjaväelane.
Vabadusõja algul määrati J. Kruus 3.jalaväepolgu II pataljoni ülemaks ja 1919.aasta veebruaris sama polgu ülemaks. Juhatas 3.jalaväepolkuVabadussõja lõpuni, saades 19.novembril 1919 alampolkovnikuks. Teenis Vabadussõjas välja Vabadusristi II/3 ja lätlastelt Karutaplja III järgu ordeni.
1920. aastal määrati J. Kruus ülemaks 6. jalaväepolku, millise ta formeeris Vabadussõja aegsetest Kalevi Malevast, Scouts - ja Kuperjanovi polgust. Seejärel määrati ta 3. üksiku jalaväepataljoni ülemaks, kellena asus 12. septembril 1921 õppima Kindralstaabi Kursustele. Kursustel õppimise ajal ülendati ta 24. veebruaril 1923 koloneliks. Sama aasta kevadel kaitses ta väitekirja ,,Jalaväe kaitselahing. Välismaa vägedes valitsevate vaadete võrdlus’’, ning lõpetas 4. mail oma stuudiumi.
Lühikest aega oli Kruus 10. jalaväerügemendi ülem ja sai alates 6. juulist 1923 7. jalaväerügemendi ülemaks Võrus. Mõned aastad oma uues ametis sisse elanud, alustas ta 1925. aastast Võrus ja Petseris uute kasarmute, kõrvalhoonete, laskeradade, spordiväljakute jms. rajamist ning ehitamist. Alates 1926 .aasta suvest hakkas ta ehitama Värskasse moodsat suvist õppekompleksi Lõunalaagrit ( 46 hoonet ).
1. aprillist 1943 nimetati Jaan Kruus Valga kaitseringkonna ülemaks ja sama aasta 6. septembrist 1. diviisi ülema kt-ks.
24. veebruaril 1936 ülendati ta kindralmajoriks. Sama aasta 1. septembrist määrati ta 2. diviisi ülemaks Tartus; samast aastast kuulus ta ka Kaitsevägede Nõukogu koosseisu.
Eesti okupeerimisel 1940. aastal määrast ta 22. territoriaal-laskurkorpuse 182. laskurdiviisi ülemaks. 1941. aasta juunikkuu algul viidi ta täiendkursuste ettekäändel Moskvasse ja ( peale mõnda aega kestnud lollitamist ) arreteeriti. 15. mail 1942 lasti ta Moskvas maha.
August Kasekamp sündis 21. jaanuaril 1889 Einmanni vallas Järvamaal. Ta õppis Väike-Maarja kihelkonnakoolis ja Rakvere linnakoolis. Omandanud viimases koolis ka rahvakooliõpetaja kutse, töötas ta järgnevalt Kurna algkoolis Harjumaal kooliõpetajana.
I maailmasõja alates mobiliseeriti ta Vene sõjaväkki; esimesel sõja- aastal 1914 - 1915 võitles ta Galiitsia rindel. Seejärel suunati ta 4. Kiievi lipnikekoolija sai sealt 20. aprillil 1916 oma esimese ohvitseriauastme. Järgnevalt võitles Kasekamp Rumeenia rindel ja teenis vapruse eest Püha Stanislavi III järgu ordeni.
Detsembris 1917 tuli ta Eestisse ja astus 4. Eesti jalaväepolku. Eesti rahvusväeosade laialisaatmisel sakslaste poolt 1918.aasta kevadel, lahkus ta oma polgust. Sama aasta novembris alanud Vabadussõja algus oli A. Kasekamp Järvamaa Kaitseliidu ülem; hiljem 9. jalaväepolgu 7. roodu ülem. Osales Landeswehri sõjas ja Narva kaitselahingutes; ülendati 10. detsembril 1919 alamkapteniks.
Pärast Vabadussõja lõppu teenis A. Kasekamp rooduülemana Sõjakooli; lõpetas Alalisväe Ohvitseride Kursuse ja sai 1924. aasta 24. veebruaril majoriks.
1. oktoobril 1925 alustas ta õppmist Kõrgemas Sõjakoolis, lõpetades sealse õppetöö 11. juulil 1927 ning jäädes kirjutama väitekirja ,,Juhtide kasvatus ja väljaõpe sõjaväes möödunud sõdade, eriti Maailmasõja ja Vabadussõja, kogemustel’’. Väitekirja kirjutamise ajal oli ta Aspirantide Kursuse ( reservohvitseride ettevalmistuse ) ülem.
24. veebruaril 1928 ülendati A. Kasekamp kolonelleitnandiks. Sama aasta 29. juunist kutsuti ta Sõjavägede Staabi VI ( õppe- ) osakonna ülemaks.
1. augustist 1930 kuni 1.aprillini 1934 oli A. Kasekamp Sõjakooli ülem. Alates 1931. aastast õppis ta ise samaaegselt Belgia Kõrgema Sõjakooli 1933. aasta sügisel ning oli pärast seda Võrus 7.jalaväerügemendi ülema kohal rivistaažil.
1. aprillist 1934 nimetati A. Kasekamp Kaitsevägede staabi ülema I abiks; olnud sel ametipostil üle 4 aasta, määrati ta 11. maist 1938 Sõjaväe Ühendatud Õppeasutuste ülemaks.
II maailmasõja teisel kuul, 1939 aasta oktoobris nimetati A. Kasekamp Sõjavägede Staabi ülema I abiks – sisuliselt oma vanale ametipostile, kuna Kaitsevägede staap oli 1937. aastal saanus tagasi oma vana, enne 29. aprilli 1929 olnud nime.
24. veebruaril 1940 sai A. Kasekamp kindralmajoriks.
Kui sama aasta juunikuus Eesti okupeeriti sai A. Kasekamp Eesti sõjaväest formeeritava 22. territoriaal-laskurkorpuse 180. laskurdiviisi staabiülemaks.
Otto Heinze sündis 11. märtsil 1887 Kotlõ mõisas Jamburgi ( praegu Kingisepp ) lähedal. Tema esialgse haridustee kohta on kaks versiooni: ,,Eesti Biograafiline Leksikon ’’ teatab meile ( O. Heinze enda käest saadud andmetele tugunedes ), et kuni sõjaväeteenistuseni õppis ta kodus; ,,Eesti Vabadusristi kavalerides’’ on aga öeldud, et ta lõpetas Narva 4-klassilise linnakooli.
6. oktoobril 1897 astus ta vabatahtlikuna 92. Petseri jalaväepolku Narvas ja saadeti sealt peagi edasi St. Peterburgi sõjakooli. Lõpetas selle 1. septembril 1901 nooremleitnandina ja saadeti teenima 1. Soome laskurpolku, kust sama aasta 5. detsembril viidi üle 2. Soome laskurpolgu õppekomandosse nooremohvitseriks. 1905. aastal lõpetas ta Oraniebaumis ohvitseride laskekooli kursuse ja teenis seejärel 2. Soome laskurbrigaadi kuulipildujaroodus.
1906. aastal viidi ta üle 5. Soome laskurpolku, kuhu jäi teenima tosinaks aastaks. Läks selle polguga I maailmasõtta; osales lahinguis Ida-Preisimaal, Karpaatides ja Leedus; sai 3 korda põrutada ja korra haavata. Alustanud maailmasõda rooduülemana, tõusis ta peagi pataljoniülemaks, seejärel polguülema abiks ja alates 20. maist 1917 polguülemaks. Aasta varem oli ta tõusnud polkovniku auastmesse. Teenis I maailmasõjas välja Püha Stanislavi III ja II järgu, Püha Anna III ja II järgu ning Püha Vladimiri IV järgu ordenid; Püha Georgi IV järgu ohvitseri- ja sõduriristid ning Püha Georgi kuldmõõga.
O. Heinze lahkus 1918. aastal sõjaväeteenistusest ja asus elama Narvasse. Astus sama aasta 1.novembril vene valgete Põhka-armee üksikkorpusesse ( hilisem Loodearmee ), kus oli 20. detsembrini 3. Rezitsa polgu ülem.
Järgmisel päeval, 21. detsembril 1918, tuli Eesti sõjaväkke ja määrati 1. jalaväepolgu ülemaks. Osales oma polguga Eesti puhastamises punaväest ja Viru rinde kaitsel . 21. oktoobril 1919 määrati ta 1. diviisi ülema abiks ja seejärel sama diviisi ülemaks. 13. veebruaril 1920 ülendati ta kindralmajoriks. Vabadussõja teenete eest sai O. Heinze Vabadusristid I/2 ja II/3, Läti Karutapja ordeni III ja II järgu, Poole Sõja Risti ja talumaa .
1920. aasta lõpul viidi O. Heinze üle 2. diviisi ülemaks ja sealt juulis 1921 uuesti 1. diviisi ülemaks, millist ametit pidas 1. oktoobrini 1921; seejärel oli ta Sõjaministeeriumi Nõukogu alaline liige. 17. oktoobrist 1932 kuni 20 .maini 1933 oli veelkord 1. diviisi ülem, seejärel Kaitseministeeriumi Nõukogu liige. 1. maist 1936 lahkus O. Heinze vanusepiiri täissaamise tõttu sõjaväeteenistusest.
Esimese punase okupatsiooni ajal õnnestus oma abikaasa saksa päritolu tõttu märtsis 1941 lahkuda Saksamaale. Ta jäigi sinna ja suri 8.j uunil 1968 Bad Windsheimis 91-aastasena.
Herbert Brede sündis 25. aprillil 1888 Virumaal Püssi vallas. Ta õppis Peterburi I reaalkoolis, mille löpetas 1907. aastal. Astus siis sama aasta aasta 14.septembril Peterburis asunud Mihhaili suurtükiväekooli, mille löpetas 19. augustil 1910 nooremleitnandina. Teenis järgnevalt 5. Laskursuurtükiväedivisjonis, tõustes 13. septembrist 1912 leitnandiks. I maailmasõjas läks H. Brede koos oma divisjoniga rindele, tõustes mais 1915 alamkapteniks ja 21. oktoobrist 1916 kapteniks.
Detsembris 1916 viidi ta üle 100. suurtükiväebrigaadi, kus teenis patareiülemana sõja löpuni. Võitles Saksa ja Austria rindeil, autasustati mitmete vene aumärkidega, muuhulgas Püha Georgi mõõgaga.
I maailmasõja lõppedes tuli H. Brede Eestisse, kus Vabadussõja raskete taganemislahingute ajal määrati 16. detsembrist 1918 1. suurtükipolgu 1. divisjoni ülemaks. Sama aasta 1. augustist edutati H. Brede Suurtükiväe Valitsuse ülemaks; kolm nädalat varem, 8. juulil, oli ta auastmes tõusnud alampolkovnikuks. Vabadussõja teenete eest sai H.Brede Vabadusristi ½ rahalise autasu 225 000 marka ja Tammiku talu Valkla asulas Harjumaal.
1918. aastast oli H. Brede abielus Sophie Neuhauseniga, kuid jäi lastetuks.
Nädalajagu pärast vabadussõja lõppu, 11. veebruaril 1920, tõusis H. Brede polkovnikuks (mis 1922. aastast muudeti koloneliks).10 .juulil 1920 määrati ta uude ametisse- suurtükiväe inspektoriks; selle kõrvalt töötas H. Brede alates 2. augustist 1923 Kindralstaabi Kursuste (mis 18. augustil 1925 nimetatu ümber Kõrgemaks Sõjakooliks) suurtükiala lektorina.
1923. aasta aprillist juulini viibis H. Brede oma hariduse täiendamisel Prantsusmaal; neli aastat hiljem, 1927. aasta augustikuus aga asus õppima Prantsuse kõrgemasse sõjakooli ( Ecole Superieure de Guerre ). Lõpetanud oma Prantsusmaa-stuudiumi 1929. aasta augustis, eenis ta esialgu veel edasi oma vanas ametis, suurtükiväe inspektorina; 1. augustist 1930 aga määrati ta Kaitseväe Ühendatud Õppeasutuste ülemaks.
1933. aasta algupoolel lahkus H. Brede oma kõrgelt ametipostilt omal soovil, protesteerides tolleaegse kaitseministri Aleksander Tõnissoni ohvitseride väljaöppe- ja kasvatusmeetodite vastu. 1933. aasta 1. maist määrati ta Kõrgema Sõjakooli alaliseks lektorik, sama aasta 1. septembrist ka 1. diviisi ülema kohusetäitjaks.
6. septembrist 1934 määrat H. Brede 3. diviisi ja ühtlasi ka Tallinna garnisoni ülemaks; neisse ameteisse jäi ta kuni Eesti Vabariigi esimese katkemiseni. 24. veebruaril 1935 anti Herbert Bredele kindralmajori auaste.
Oma otseste tööülesannete kõrval pidas ta edaspidigi loenguid Kõrgemas Sõjakoolis lugedes suurtükiväe taktikat ja strateegiat. H. Bredel on suuri teeneid ka Eesti suurtükiväe praktilisel organiseerimisel.
H. Brede oli üks intelligentsemaid Eesti ohvitsere, ta avaldas trükis hulga kirjutisi sõjaajaloost ning strateegiast. H. Brede oli ka tegev Ohvitseride Keskkogu juhatuses ning oli 1938. aastast Sõjavägede Nõukogu liige.
Oma rahuaegse tegevuse eest oli H. Brede autasustatud I, II ja III klassi Kotkaristiga; ta aumärkide kollektsioonis olid ka Läti Karutapja ordeni III järk ning Poola Sõjarist.
Okupeeritud Eestis määrat H. Brede meie kaitseväest moodustatus 22. territoriaal-laskurkorpuse suutükiväe ülemaks, kust vallandati juuni alguspäevadel 1941. Enne Saksa-Vene sõja algust ta arreteeriti ja viidi Venemaale. 6.oktoobril 1942 lasti kindral Herbert Brede Norilski laagris maha.
Tulevane Landeswehri võitja Ernst Põdder sündis 10. veebruaril 1879 Võrumaal Aleksandri vallas mõsateenija pojana. Oma haridusteed alustas ta 1888. aastal Tartu 2. algkoolis; õppis seejärel Tartu linnakoolis, mille lõpetas 1895.
26. juulil 1897 astus E. Põdder vabatahtlikuna vene sõjaväkke, kus määrati esialgu 104. jalaväepolku. 12. septembril 1898 asus ta õppilma Vilno sõjakooli, mille lõpetas 18. augustil 1900 nooremleitnandina. Saadeti teenima 107. jalaväepolku. läks selle polguga Vene-Jaapani sõtta, kus teenis nooremohvitseri ja rooduülemana. Sama aasta 19. septembril sai ta luurekäigus kolmest püssikuulist haavata ja evakueeriti tagalasse.
Paranenult teenis E. Põdder 25. aprillist 1906 kuni I maailmasõjani Kaug-Idas 32. Siberi laskurpolgus; ülendati sel ajal 2. detsembril 1908 alamkapteniks.
I maailmasõja alates viidi E. Põdder 31. juulil 1914 üle 52. Siberi laskurpolku ning saadeti sellega rooduülemana rindele. Sama aasta 8. novembril ülendati ta kapteniks. 6 päeva hiljem sai aga haavata ja viibis kuni 25.veebruarini 1915 ravil. Oma polku tagasi jõudnult määrati kapten Ernst Põdder III pataljoni ülemaks. Sai Galiitsias Sani jõe forsseerimisel testkordselthaavata ja oli järgnevalt ravil, seekord kuni 20. septembrini 1915. Nüüd määrati ta samas polgus IV pataljoni ülemaks, kuid sai 18. juulil 1916 Riia lähistel Kekkau jõel põrutada ja evakueeriti järjekordselt haiglasse. Seal olles ülendati E. Põdder 10.augustil alampolkovnikuks.
22. oktoobril 1916 jõudis E. Põdder veelkord tagasi 52. Siberi laskurpolku, kus juhtis jälle oma VI pataljoni, kuni 14. märtsil 1917 määrati tagasi III pataljoni ülemaks.
1. juulil Galiitsias ette võetud nn. Kerenski pealeetungi ajal määrati E. Põdder 47. Siberi laskurpolgu ülemaks ja ülendati seoses uue ametikohaga 6. juulist polkovnikuks. Venelaste pealetungi peatsel läbikukkumisel aga sai E. Põdderil Vene sõjaväest villand ja vell samal kuul jättis ta oma uue polgu maha, saabudes 22. juulil 1. Eesti polku Rakveres . Siin määrati ta polguülema ( teise tulevast eesti kindrali A. Tõnisson i) abiks.
Ome Vene-jaapani sõja ja I maailmasõja mälestuseks tõi E. Põdder kaasa 6 aumärki: Püha Stanislavi III ja II järgu, Püha Anna IV, III ja II järgu ning Püha Vladimiri ordeni IV järgu.
19. oktoobril 1917 määrati E. Põdder Tallinna eraldipataljoni formeerijaks ja ülemaks. 30. oktoobrist hakkast ta sellest pataljonist formeerima juba 3-pataljonilist Tallinna Eesti eraldipolku, mis peagi nimetati 3. Eesti polguks.
1. eesti jalaväediviisi moodustamisel sama aasta detsembris määrati E. Põdder 9. detsembril 1. Eesti polgu ülemaks, kuna senine polguülem A. Tõnisson sai brigaadiülemaks. 1. Eesti polk oli selleks ajaks asunud Haapsalusse ja üheks ta põhitegevuseks oli saanud Läänemaa talude ning mõisate kaitsmine revolutsioonituhinas marodeerima hakanud vana sõjaväelaste eest.
Kui sakslased 1918. aasta veebruari teisel poolele Lääne-Eesti saartelt mandrle liikusid, deklareeris E. Põdder 21. veebruaril Haapsalusse jõudnud Saksa väekolonni juhatajale major Steffensile, et käimasolevas saksa-Vene sõjas,jääb tema polk neutraalseks iseseisva Eesti Vabariigi sõjaväeks. Peale mõningaid kõhklusi kirjutaski major Steffens vastavale kokkuleppele alla ja 1. Eesti polgule jäid relvad kätte.
Kuid mehi ole selles polgus pigem diviisijagu – peale kahe pataljoni vangilangemist eelmise aasta oktoobrikuus Muhumaal ikkagi veel 9000 ringis .
E. põdder oli üks kolmest eesti ohvitserist, keda Eesti Ajutine Valitsus 12. märtsil 1918 ülendas kindralmajoriks.
Pärast Eesti sõjaväe laialisaatmist jäi E. Põdder Tallinnas, kus oli Burgerwehri operatiivjuhataja ja selle katte varjus komplekteeritava salajase Eesti Kaitse Liidu üks peaorganisaatoreid. Sakslased said sellest haisu ninna ja arreteerisid E. Põdderi 14. augustil. kuna kaalukaid süütõendeid e. Põdderi vastu aga ei leitud, lasti ta juba septembris vabaks ja jäi ootama edasist sündmuste käiku.
Uus sündmuste jada hakkaski arenema 11. novembril, mil I maailmasõda lõppes vaherahu allakirjutamisega Compiegen’i metsas, kus sakslased tunnustaid oma lüüassmist. Kaitseliit tuli põranda alt välja ja selle esimeseks ülemaks sai samast päevast kindralmajor Ernst Põdder. 10. päeva hiljem 21 .novembril sai ta veel teisegi suure ülesande – organiseerida 1. jalaväepolk. nädal aega hiljem alanud Vabadussõja pingelisemate tõrjelahingute ajal sai E. Põdder 17. detsembril 1918 sõjavägede ülemjuhataja õigused tallinnas, Harju-, Järva- ja Läänemaal. Veel nädal hiljem, 23. detsembril, kui uueks ülemjuhatajaks määrati Johan Laidoner, määrati E. Põdder sisekaitse ülemaks. Selles ametis olles tagas ta sisemist julgeolekut enamlaste poolt ohustatud Tallinnas ja mujal okupeerimata piirkondades.
4. aprillil 1919 määrati E. Põdder äsjaformeeritud 3. diviisi ülemaks. Tegutses oma diviisiga Lõunarindel, puhastades järgnenud maikuu jooksul Põja-Läti punalätlastest. Juunis-juulis pidas ta oma elu tähtsamais lahinguid – E. Põdderi üldjuhtimise all olnud 3. diviisi ja soomusrongide divisjon koos juurdeantud 1. diviisi väeosadega purustasid Balti Ladeswehri ja Rauddiviisi ning ajasid nende riismed Riiga liitlaskomisjoni kaitse alla. Nende lahingute käigu andis E. Põdder käsu tähistada 23. juulit – võidupäeva Võnnu ( Cesise ) lahingus - rahvuspühana. Siit saigi alguse Võidupüha traditsioon.
Järgnevalt kaitses E. Põdder oma 3. diviisiga Läti idapiiri Punaväe vastu kuni 1919. aasta novembrikuuni ja andis siis rinde üle Läti sõjaväele, mis oli selleks ajaks lõpuks jalad alla saanud. Seejärel läks E. Põdder oma diviisiga Viru rindele, kus lülitus Narva kaismisse 1919. aasta lõpul.
Vabadussõja teenete eest sai E. Põdder Vabadusristi I/1, Läti Karutapja ordeni III ja II järgu, Soome Valge Roosi I klassi komandöriristi ja Poola Sõjaristi.
Pärast Vabadussõja lõppu asus E. Põdder oma 3. diviisi staabiga Pärnu, kuhu jäi kuni selle diviisi likvideerimiseni 1920. aasta lõpul. 1. jaanuarist 1921 määrati ta 2. diviisi ülemaks tartus.
Selles ametis olles sattus E. Põdder 1924. aastal täiesti juhuslkiel asjaoludel 1. detsembri mässu maha suruma . Ta oli Tallinnas komandeeringus, sattus kokku vanade sõjakaaslastega ja napsitas vana kombe kohaselt restoranis varaste hommikutundideni. Sealt lõpuks liikuma hakanult sai ta teada, et linnas on kommunistide mäss ning osales järgnevalt Peapostkontori ja Toompea puhastamisel riihikukutajaist.
Järgnevvalt oli E. Põdder üks Kaitseliidu taasloojaid Lõuna-Eestis. 1. novembril 1926 nimetat ta Sõjanõukogu alaliseks liikmeks, mis jäigi kindral E. Põdderi viimaseks ametipostiks. Uus amet tõi E. Põdderi Tallinna, kus ta liitus peagi käivitunud vabadussõjalaste liikumisega. Aastail 1928-1931 oli E. Põdder tallinna eesti Vabadussõjalaste Liidu esimees, 1929. aastast ka Vabadussõjalaste Keskliidu juhatuse liige. Kuid peale 1931. aasta märtsis toimunud vabadussõjalaste liitude II
kongressi tuli tal oma vapsiliikumise-auametid maha panna, kuna ta ei olnud päri A. Sirki ja A. Larka aetud radikaalse poliitikaga, mis seekord võimust võttis.
Võrumaal sündinud, kuid Tartus ülesse kasvanud E. Põdder olevat end ise pidanud tartlaseks. Tal olnud kombeks mõnikord tartu murret rääkida, tartumurdline sõna ,,õkva’’ olnud aga ta meelissõna, mis andiski talle sõdurite hulgas hüüdnimeks Õkva.
1932. aastal jäi E. Põdder haigeks – ta jalga lõi gangreen . Jalaoperatsioon ebaõnnestus ja jaanipäeval, 24. juunil 1932 ta suri.
Kindral ernst Põdder maeti tallinna Sõjaväekalmistule. Ta on seni teine Eesti kindral, kes sealses pühas mullas puhkab.
Aleksander Tõnisson sünids 17. aprillil 1875 Tartummal Härjanurme vallas taluperemehe pojana. Ta õppis Eesti Aleksanderikoolis Põltsamaal.
30. augustil 1896. astuski ta sõjaväeteenistusse ja määrati 104. Ustjusi jalaväepolku, kust hiljem viidi üle 101. Permi jalaväepolku. Sealt saadeti ta Vilno sõjakooli, mille lõpetas 27 .oktoobril 1899 nooremleitnandina.
Nüd määrati ta teenistusse 113. Staraja Russa jalaväepolku, kus ta teenis nooremohvitserina, pataljoni adjutandina, polgu kohtuasjurina ja mobilisatsioonijaoskonna ülemana.
1903. aastal ülendati ta leitnandiks.
Vene-Jaapani sõja teisel aastal viidi A. Tõnisson 1. laskurpolgu koosseisus rooduülemana sõtta. Jõudis sõjatandrile 9. aprillil 1905 ja jäeti sinna pikalt ka peale sõjategevuse lõppu, kuni 9. maini 1906.
Nüüd toodi A. Tõnisson tagais Euroopasse ja määrati nooremohvitseriks Riia õppepataljoni. 1907. aastal ülendati ta seal alampolkovnikuks. Septembris 1909 viidi A. Tõnisson tagasi 113. Staraja Russa jalaväepolku, kus teenis nooremohvitseri, õppekomando- ja rooduülemana. 1911. aastal ülendati ta seal polkovnikuks.
Eesti rahvusväeosade formeerimisel kutsuti A. Tõnisson 1. Eesti polgu ülemaks. Polkovnik Tõnisson oli sel ajal juba 42-aastane mees ning ta tõi kaasa tohutud sõjamehekogemused ja –oskused; kusagil kohvipõhjas aga ka Püha Stanislavi III ja II järgu, Püha Anna IV,III ja Ii järgu ning Püha Vladimiri IV järgu aumärgid.

Tõnisson asus 1. Eesi polgu juhtimisele 22. mail 1917 ja ta esimeste päevade
tööks oli viia polk Tallinnast Rakveresse. Sest nii oli Tallinna enamlaste nõudel otsustanud tolleaegne Venemaa sõjaminister A. Kerenski. 3. -7.oktoobril 1917 saadeti 1. Eesti polk Tõnissoni juhatusel Rakverest Põhja-Lätisse rindele, kuid seoses sakslaste dessandiga Lääne-Eesti saartele sai juba 14.oktoobril uue käsu – asuda Haapsalu juures rannakaitsele. 17. oktoobril määrati A. Tõnisson sealsele rannikule toodud nn. Eelgrupi juhatajaks, kuhu peale 1. Eesti polgu kuulus ka mitmeid teisi väeosi. Läänemaal olles kaitses A. Tõnisson sealseid talusid, mõisaid, kroonuladusid jms. laostunud vene vägede rüüstamise eest, sattudes peagi eesti võimule tulnud enamlaste viha alla. 21. novembril 1917 arreteeritigi ta enamlaste poolt Tartus, kuid vabastati peagi Eesti organisatsioonide ja 1. Eesti polgu ühisel nõuded. Peagi arreteeriti A. Tõnisson uuesti ja veeti Petrogradi, Krestõ vanglasse, kus mõisteti surma kui nõukogude korra kukutaja Haapsalus ( 1. septembril 1917 oli A. Tõnisson lasknud vangistada enamlaste poolt Haapsalusse saadetud sõjarevolutsioonilise komitee ). A. Tõnisson pääses mahalaskmisest vaid õnneliku juhuse tõttu ja sai Brest -Litovski rahu põhjal 1918. aasta märtsi alul tagasi Eestisse. Määrati siin Ajutise Valitsuse poolt Eesti sõjaväes brigadiiriülemaks ja ülendati 12. märtsil kindralmajoriks. Nagu samal päeval ülendatud A. Larka ja E. Põddergi, kuulutati A. Tõnisson ülendatuks Põhja-Eestit okupeeriva saksa 68. kindralkomando ülema kindral Adolf vabahärra von Seckendorffi päevakäsuga. Kohe peale seda aga eestlaste-sakslaste suhted halvenesid ja 5. aprillil tuli A. Tõnissonil seoses eesti sõjaväe laialisaatmisega reservi minna.
Vähe sellest. Üha pea sai ta teada, et sakslased on otsustanud teda arreteerida. Kuna soe suvi oli alanud, varjas A. Tõnisson end esialgu metsades, siis aga põgenes Soome
Saksa okupatsiooni kokkuvarisemisel tuli, A. Tõnisson 14. novembril 1918 tagasi Eestisse; nädal hiljem määrati ta formeeritava 1.diviisi ülemaks. Juhatas seda diviisi kogu Vabadussõja kestel, olles alates 29. detsembrist 1919 ka Viru rinde ülemaks. Nii selles kui ka eelmises ametis tuli A. Tõnissonil alates 16. novembrist 1919 tegeleda Eestisse taganenud vene valgete Loodearmee ( 40 000 – 50 000 meest ) desarmee loomise, majutamise ja toitlustamisega ning venelaste hulgas levinud kõhutüüfuse epideemiale piiri panemisega.
Vabadussõja teenete eest sai A. Tõnisson Vabadusristi I/1 ja mõisasüdame Jõhvi lähedal Edisel; üle-üleaedsed poolakad pidasid teda meeles oma Sõjaristiga.
28. juulist 1920 kutsuti A. Tõnisson Ado Birk ’i valitsuse sõjaministriks. See oli aga Eesti rahuaegne rekordvalitsus; mis oli ametis 2 päeva – kuni 30. juulini! sellest päevast asus tööle uus valitsus, mida juhtis peaminister Jaan Tõnisson, kes aga oma kindralist nimekaimu sõjaministriks edasi jättis.
Ega too Tõnissonide tandem nüüdki ministreina kaua vastu ei pidanud, ainult sama aasta 26. oktoobrini, siis asus valitsema Ants Piip ; kes oli pea- ja sõjaminister korraga.
A. Tõnisson asus nüüd oma eelmisele ametipostile, 1. diviisi ülemaks tagasi.
1. juulil 1921 paigutati ta ümber 3. diviisi ülemaks ja sealt 1. oktoobril 1928 veelkord 1.diviisi ülemaks.
1. novembril 1932 kutsuti ta teistkordselt valitsusse – K. Pätsi valitsusse kaitseministriks. A. Tõnisson käis nüüd tähtsal tollal Pagari tänaval asunud kaitseministeeriumis (järgnenud okupatsiooni ajal asus seal NKDV – KGB Eesti NSV peakorter ) kuni 18. maini 1933. Seejärel sai ta jälle ligi 4 kuud olla ülemaks oma vanas armsas 1. diviisis, kuni ta 15. septembril 1933 kutsuti Kaitseministeeriumi Nõukogu alaliseks liikmeks.
1. mail 1934 lahkus A. Tõnisson sõjaväeteenistusest. Rahuajal olid tee ta rinnale leidnud Kotkaristi I klass ja Valgeristi I klass. Aga rohkem kui nood aumärgid, jäid A. Tõnissoni mälestust jäädvustama ta isevärki kindralinaljad ja –vigurid, mis tegid temast sõdurite hulgas omaette legendaarse kuju meie kindralkonnas. A. Tõnisson oli oma suhtumises sõjaväeteenistusse vanamoodne mees, tõsine diviisi-isa, ja pole ime, et sel pinnal tekkis tal konflikte meie kindralkonna nooremate esindajatega.
Sõjaväest vabanenult määrati A. Tõnisson tartu linnapeaks, kus ta olevat teinud suurt tööd linna heakorrastamisel. Detsembris 1939 aga kutsusti ta Tallinna ülemlinnapeaks, kust kindralmajor Jaan Toots oli just kohalt vabastatus. See jäi A. Tõnissoni viimaseks ametipostiks ta ajalikus elus.
Oma tähtsate ja kõrgete linnavalitsemisametite kõrvalt oli A. Tõnisson esimese Eesti Vabariigi viimastel aastatel tegev ka parlamendis – 1937. aastal Rahvuskogu II koja liikmena ja selle juhatuse 1. abiesimehena ning 1938. aastast Riiginõukogu liikmena.
Ühiskondlikul alal oli A. Tõnisson aastail 1920 ja 1927 - 1933 Vabariigi Ohvitseride Keskkogu esimees, 1937 .aastat Eesti-Soome Ühingu esimees ja Eeti-Läti ühingu Tartu osakonna esimees; peale selle 1930.aastail paljudes organisatsioonides kas abiesimees, juhatuse liiga või auliiga. Poliitikas oli A. Tõnisson Isamaliidu mees; ta oli 1935. aastast isamaaliidu komitee esimees.
Eesti okupeerimisel arreteeriti kindralmajor A. Tõnisson 19. detsmbril 1940. Pool aastat hiljem, 30. juunil 1941 lasti ta Tallinna Keskvangals maha.
Kindrali poeg Leo Tõnisson elab 1992. aasta andmeil Tallinnas, kus töötab Kopli Kunstikeskkoolis kunstiõpetajana.
Andres Larka sündis 5. märtsil 1879 Viljandimaal Pilistvere kihelkonnas, Kabala vallas, kus ta isa oli mölder. 1899. aastal astus A. Larka Laeva vallakooli, 1891. aastal Pilistvere kihelkonnakooli ja 1894 Eesti Aleksandrikooli Põltsamaal, mille lõpetas 1898.
1899. aasta septembris astus ta vabatahtlikult Vena sõjaväkke, teenides esialgu 109. Volga jalaväepolgus. 1900.aastal saadeti ta Vilno sõjakooli, mille lõpetas 1902. aasta augustis alamlipnikuna. Määrati nüüd teenistusse 113. Staraja Russa jalaväepolku, kus sama aasta augustis ülendati nooremleitnandiks.
1904. aastal komandeeriti A. Larka 117. Jaroslavi jalaväepolku, mis osales Vene-Jaapani sõjas Mandžuurias. 1905. aastal suunati ta tagasi 113. Staraja Russa jalaväepolku.
1. oktoobril 1909 astus A. Larka Nikolai Kindralstaabi akadeemiasse St. Peterburgis, kus järgmisel aastal ülendati alamkapteniks. Lõpetas akadeemia koos tulevase kolleegi Johan Laidoneriga 1912. aasta mais ja heade õppetulemuste eest autasustati teda nagu laidonerigi Püha Anna III järgu ordeniga.
Pärast aastast täiendkursust määrati ta Vilno sõjaväeringkonna staapi. Pärast I maailmasõja algust saadeti ta sealt edasi 40. jalaväediviisi vanemadjutandiks ja ülendati kapteniks. Osales selle diviisiga võitluses Ida-Preisimaal ja Poolas. 1916. aasta kevadel paiguati A. Larka üle 5. Siberi korpuse staapi vanemaks käsundusohvitseriks ja ülendati alampolkovnikuks. Samal aastal määrati ta alul 159. Jalaväediviisi ja mõni kuu hiljem 5. Amuuri - taguse piirivalvediviisi staabiülemaks. Ega see diviis tegelikult Kaug-Idas Amuuri taga ei paiknenud, vaid hoopiski Rumeenias. Ja kui 1917. aastal vene sõjavägi lagunema hakkas, aitas diviisi staabiülem Larka igati kaasa, et umber 80 eesti sõdurit puhkusele sõidu ettekäändel kodumaale rahvusväeosadesse lahkus. A. Larka ise koos 11 eestlasest suurtükiväelasega lahkus Rumeeniast 1917. aasta detsembri algul ja jõudis Eestisse just aastavahetuse eel. I maailmasõjast jäid lara rinda ehtima Püha Stanislavi III järgu ja Püha Anna IV järgu ordenid.
3. jaanuaril 1918 määrati ta 1. Eesti suurtükiväebrigaadi formeerijaks ja ülemaks Haapsalus. Vaatamata võimul olnud enemlaste vastutegevusele õnnestus A. Larkal moodustada 5 suurtükipatareid.
Sama aasta 24. veebruaril kuulutati Tallinnas välja iseseisev Eesti Vabariik ja A. Larka nimetati samast päevast Ajutise Valitsuse sõjaministriks. 12. märtsil 1918 ülendati A. Larka Ajutise Valitsuse poolt (polkovniku auastet vahele jättes) kindralmajoriks.
Kuna senine 1. Eesti jalaväediviisi ülem alampolkovnik J. Laidoner oli Venemaale põgenenud, määrati A. Larka ka senisest diviisist formeeritud Eesti sõjaväe juhatajaks. Kui okupatsioonivägede kohaliku ülema Seckendorfi käsul Eesti sõjaväe 5. aprillist likvideeriti asus A. Larka koos E. Põdderi ja kaugsõidukapten J. Pitkaga organiseerima põrandaalust Kaitseliitu.
1918. aasta septembris oli Larka sunnitud põgenema Soome. Oktoobrikuus sõitis ta sealt edasi Stockholmi ja Kopenhaagenisse.
Saksamaa revolutsiooni alates ilmus A. Larka 13. novembril jälle talinna ja asus täitma sõjaministri kohuseid. Kaks nädalat hiljem, 26. novembril vabastati A. Larka
seoses uue Ajutise Valitsuse moodustamisega ministriametist ja määrati Peastaabi ülemaks. Sisuliselt tähendas see tollal Eesti sõjaväe ülemjuhataja ametikoha ja sellena
tuli A. Larkal juhatada vägesid 29. novembril alanud Vabadussõja kõige raskemal taandumisperioodil. Ja liskas sellele luua sõjavägi, mida Vabadussõja algul peaaegu ei olnudki.
1. veebruaril 1919 nimeteti A. Larka sõjaministri abiks ja tagavaravägede ülemaks.
1919. aastal abiellus A. Larka teistkordselt. Ta oli korra juba olnud abielus kellegi leedulasest polkovniku tütrega, kellest lahutas 1917 .aastal. nüüd abiellus ta Marianne Leonite Ostroviga ja juba samal aastal sündis neil poeg Georg.
Vabadussõja teenete eest sai A. Larka Eestist Vabadusristi I/1; 50 000 marka ja talumaa Harjumaal Voore mõisast; lätlastelt Karutapja ordeni II klassi, Soomest Valge Roosi ordeni I klassi ja poolakailt Polonia Restituta ordeni.
Pärast Vabadussõja lõppu Eesti sõjavägi demobiliseeriti ja vidi üle rahuaegsele organisatsioonile just A. Larka juhtimisel. Sõjaministrei abina tegitses A. Larka kuni 1. jaanuarini 1925, mil lahkus halvenenud tervise tõttu teenistusest. Läks tervist parandama Šveitsi. Tundub, et sealne mäestikuõht tuligi ta tervisele kasuks, kuid mitte rahakotile tuluks. Šveitsist tagasi pöördunult müüs A. Larka ravimiskuludest tekkinud võlgade katteks oma Vabadussõjast saadud talu ja rentis järele jäänud vara eest harjumaal Saue vallas Jõgisool 7 hektarit maad. Seadis veski korda ja ei pidanud paljuks oma kõrgele auastmele vaatamata möldriametit pidada. Nagu ta isagi ammustel aegadel.
1928. aastal suri Marianne Leonite ja A. Larka jäi leseks. Tundub, et seni seksi peale kulutanud energiavoo transformeeri ta nüüd poliitikasse, liitudes samal aastal Tallinna Eesti Vabadussõjalaste Liiduga, ehn nagu rahvasuu ütles – vapsidega. Vabadussõjalaste Liitude I kongressil 1930. aasta alul valiti A. Larka Vabadussõjalaste Keskliidu juhatuse esimeheks.
Nende hulgas, kes vabadussõjalastest ja nendega seotud isikuist üht-teist teavad on levinud seisukoht, et vapside tegelik liider oli Vabadussõjalaste Keskliidu juhatuse abiesimees advokaat Artur Sirk , Larka oli vaid variisik, kes ei jaganud poliitikast oluliselt midagi. Tõepoolest, nooremleitnant A. Sirk olevat olnud erakordselt terava mõistusega mees ning vapside peaideoloog oli ta kahtlemata . Kuid tundub, et Larkagi ei olnud vapside seltskonnas tühi ballast, kellest ainult ta nime ja auastet vapsiliikumisele juma andmiseks ära kasutati. A. Larka lõi kaasa kõigis Vabadussõjalaste Keskliidu põhiaktsioonides; muuhulgas osales ta uue, juhiprintsiibi elemente sisaldava Eesti Vabariigi põhiseaduse kava väljatöötamisel. See kava, milles riigivanemale olid ette nähtud erakordselt suured võimupiirid, võeti 14 .- 16. oktoobril 1933 toimunud rahvahääletusel suure häälteenamusega vastu.
Kaks kuud enne rahvahääletust, 1933. aasta augustis oli aga jaan Tõnissoni juhitud valitsus kehtestanud kaitseseisukorra ja Vabadussõjalaste Keskliidu ning sellesse kuulunud liidud sulgenud. Kuid tundub, et tollal veel niiöelda täieliselt demokraatliku Eesti Vabariigi bürokraatia ei suutnud riukameestest vapsidega hakkama saada. Sama, 1933. aasta oktoobris kaitseseisukord kaotati ja vapsid lõid uue organisatsiooni, Eesti Vabadussõjalaste Liidu. Detsembrikuus valiti nii selle liidu keskjuhatuse kui ka nõukoguesimeheks, ühtlasi aga ka liisu auliikmeks Andres Larka.
A. Larka oli kaasategev 1934. aasta jaanuaris peetud omavalitsuste valimisel, mis eeskätt suuremais linnades tõi vapsidele enamuse. Kuid A. Larka ei püüelnud Tallinna
ega Tartu linnapeaks, ta valmistus järgenevaiks, sama aasta kevadel toimuvaiks
riigivanema valimisteks. Selle valimisvõidu poole püüdlesid ka tolleaegne riigivanem K. Päts, aastail 1928 - 1929 riigivanem olnud August Rei ja kindralleitnat J. Laidoner; kuid üks kuu enne valimisi toimunud toetusallkirjade kogumine näitas, et A. Larka lööb neid suurelt (23. märtsil 1934 ,,Postimehes’’ avaldatud andmeil koguti A. Larkale 62 070 toetus-allkirja, J. Laidonerile 38 066; K. Pätsile 18 510 ja A. Reile 4983). See pani K. Pätsi ja J. Laidoneri kokku leppima ning 12. märtsil riigipööret tegema.
Vapside organisatsioonid suleti nüüd teistkordselt, A. Larka vangistati. Juunil 1935 toimunud Sõjaringkonnakohtu istungil mõisteti talle tõsisemate süütõendite puudumisel 1 aasta vangistust tingimisi. See oli mõnus ja õiglane karistus , eriti arvestades seda, et kohtuotsuse teatavakstegemise ajaks oli A. Larka juba 1 aasta ja 3 kuud kinni istunud.
Vabadusse jäi A. Larka vaid pooleks aastaks. Ööl vastu 8. detsembrit 1935 vangistati ta uuesti, seekord koos kolonelide Eduard Kubbo, Viktor Puskari ja Aleksander Seimani, doktor Hjalmar Mäe ja teistega. Kõiki neid süüdistati hirmsa verevalamisega planeeritud riigipöörde ettevalmistamises, mis pidi toimuma järgmisel päeval ,,Estonia’’ teatri- ning kontserdihoones, kui sinna pidi kokkutulema kogu tolleaegne Eestis võimul olev eliit .
Kohus A. Larka üle oli nüüd 1936. aasta maikuus ja ta mõisteti 15 aastaks sunnitööle. Tollal 57- aastasele Larkale tähendanuks see sisuliselt eluaegset vanglakaristust. Kuid vanad Vabadussõja-kaaslased K. Päts ja J. Laidoner ei olnud oma vapsidest relvavendade vastu siiski nii õelad ( ka eelnimetatud kolonel v. Puskar mõisteti 15 aastaks, E. Kubbo ja A. Seiman aga koguni 20 aastaks sunnitööle ). Esiteks ei tähendanud sunnitöö Eesti Vabariigis tollal midagi sinnapoolegi, mis ta oli Nõukogude Liidus. Meie vapsidest sunnitöölised istusid küll kinni Tallinna Keskvangalas (Patareis), kuid nende sunnitöö oli näiteks paberossikarpide kokkuliimimine vms.
Ja teiseks – on võimalik, et vapside pikad sunnitöötähtajad olid algusest peale mõeldud nende hirmutamiseks ja nende tahtejõu murdmiseks. Sest tegelikult said nad kinni istuda üsna lühikesi aegu – A. Larka vabanes juba 1937. aasta detsembris ja eelpoolnimetatud kolonelihärrad 1938. aastal.
Esimese punase okupatsiooni ajal arreteeriti A. Larka 23. juulil 1940. Nõukogude Liidu Siseasjade Rahvakomissariaadi Balti Sõjaväeringkonna sõjatribunal mõistis talle 7. juulil 1941 vabaduskaotuse 8 aastat, lisaks 3 aastat asumist koos vara konfiskeerimisega.
Kindral Andres Larka veeti Venemaale Kirovi oblastisse, kus ta suri 8. jaanuaril 1943 Malmõzi linna vanglas.
Martin Jervanist on avalikus kirjasõnas teada üpris lakoonilised andmed. Ta sündis 13. mail 1891 Tallinnas; lõpetas Tallinna Aleksandri gümnaasiumi1910. aastal ja Taru Ülikooli arstiteaduskonna 1914. aastal. arstiala reeigieksamid õiendas ta Petrogradis 1916 .aastal.
Nädal enne Vabadussõja algust, 21 .novembril 1918, laskis ta end kirja panna 1. jalaväepolgu vanemarstiks. 30. maist 1919 kuni peaaegu Vabadussõja lõpuni teenis ta 1. diviisi arstina. Vabadussõja teenete eest sai ta Vabadusristi I/2.
15. jaanuaril 1920 määrati ta Sõjaväe Tervishoiuvalitsuse (alates 1929. aastast Kaitseväe Tervishoiuvalitsus) ülema abiks. 16. novembrist 1935 sai ta Kaitseväe Tervishoiuvalitsuse (1937. aastast jällegi Sõjaväe tervishoiuvalitsus) ülemaks. Oma põhitöö kõrvalt töötas ta Kõrgemas Sõjakoolis lektorina.
24. veebruaril 1937 sai ta kindralmajor-meediku auastme.
Eesti okupeerimisel 1940. aastal määrat ta meie kaitseväest formeeritud 22. territoriaal-laskurkorpuse sanitaarteenistuse ülemaks. 1941. aasta suvel viidi ta Venemaale ja suri 15. oktoobril 1942 Tšeljabinski vangilaagris.
Hugo Eduard Kauler, tavaliselt tuntud küll vaid Hugo Kaulerina, sündis 2. oktoobril 1893 Väinjärve vallas Järvamaal tisleri pojana. Ta õppis Tallinnas Peetri reaalkoolis, mille lõpetas 1913. Seejärel jõudis ta ühe aasta õppida St. Peterburgis mäeinstituudis.
I maailmasõja alates astus H. E. Kauler vabatahtlikuna suurtükiväekooli St. Peterburgis, mis 1914. aasta hilissuvest sai uueks nimeks Petrograd . Juulis 1915 lõpetas ta suurtükiväekooli ja saadeti 42. mortiitisuurtükiväe divisjoni. Osales järgnevalt patarei vanemohvitserina ja seejärel patareiülemana võitluses sakslaste vatsu; tõusis leitnandi auastmesse: I maailmasõja lahinguis teenis ta välja Püha Stanislavi III järgu ning Püha Anna IV ja III järgu ordeni lintide ja mõõkadega, samuti Püha Georgi IV järgu ohvitseriristi.
1918. aasta jaanuaris tuli H. E. Kauler kodumaale, kus astus 1. Eesti suurtükiväebrigaadi ja määrati 2. patarei ülemaks., hiljem aga brigaadi ülemaks. Aprillis 1918 ülendati ta kapteniks, kuid kuna Eesti rahvusväeosad samas kuus sakslaste poolt laiali saadeti, tuli ka H. E. Kauleril teenistusest lahkuda.
Sakslaste lahkumisel Eestist astus H. E. Kauler 15. novembrist 1918 uuesti teenistusse ja hakkas koondama suurtükiväelasi loodavasse 1. suurtükiväepolku, mille ülemaks ta nimetati 21. novembrist. sõitis oma polguga peagi Viru rindele, kuhu jäi Vabadussõja lõpuni. 29. detsembril 1919 ülendati ta alampolkovnikuks.
Vabadussõja teenete eest sai H. E. Kauler Vabadusristi I/2.
Ka pärast vabadussõda jätkas H. E. Kauler 1.suurtükiväepolgu ülemana. 12. septembrist 1921 asus ta õppima Kindralstaabi Kursustele esimese lennu koosseisus. 1923. aasta kevadel kaitses ta seal väitekirja ,,Propaganda kui uus võitlusabinõu meieaja sõjas. Tema organiseerimine rahu- ja sõjaajal Maailmasõja ja vene revolutsiooni kogemuste järel’’, ning lõpetas oma stuudiumi sama aasta 4. mail.
Pärast selle tulevase Kõrgema Sõjakooli lõpetamist läks H. E. Kauler esialgu tagasi oma 1. suurtükiväepolku; 15. märtsist 1924 aga määrati ta Ranna-, Õhu- ja Sisekaitse staabiülemaks ning ( nii imelik, kui see ka ei ole) iseenese abiks operatiivalal. Neis ameteis olles ülendati H. E. Kauler 24. veebruaril 1927 koloneliks.
1. oktoobrist 1928 kuni 1. augustini 1930 oli H. E. Kauler 3. diviisi staabiülem, viimatinimetatud kuupäevast aga nimetati ta suurtükiväe inspektoriks.
24. veebruaril 1937 ülendati H. E. Kauler kindralmajoriks.
Eesti okupeerimisel 1940. aastal määrati H. E. Kauleer meie sõjaväest formeeritud 22. territoriaal-laskurkorpuse 182. laskurdiviisi suurükiväe ülemaks. 1941. aasta juuni algul saadeti ta täiendkursustele ettekäändel Moskvasse, kus arreteeriti. 23 .septembril 1942 lasti kindral H. E. Kauler Norilksi vangilaagri värvas maha
Kasutatud kirjandus:

,,Eesti Vabariigi kindralid ja admiralid’’ - Mati Õun, Tallinn 1997
Aleksander Einseln sündis 25. oktoobril 1931 Tallinnas. Võib arvata, et ta siin ka koolis käis, kuigi ei avalikus, ajakirjandusele määratud eluloos, ega ka pikemas ja põhjalikumas, meie Kaitseväe Peastaabis hoiul olevas ülevaates A.Einselni teenistuskäigust ei ole sellest sõnagi.
1944. aasta septembris põgenes tollal 12-aastane Einselni Sass koos emaga laeval Saksamaale. Seal elas ta ligi 5 aastat põgenikelaagris, kuni augustis 1949 emigreerus USA-sse.
1950. aastal, pärast Korea sõja pukemist, astus A. Einseln vabatahtlikuna USA maaväkke ja sõdis 1951-1953 Koreas 187. langevarjurite rügemendis. Osales seal kolmes suuremas lahinguoperatsioonis.
A. einseln jätkas sõjaväeteenistust ja järgnenud rahuajal, saades 1955. aastal jalaväe nooremleitnandiks. Pärast Erivägede ohvitseride kursuste lõpetamist 1964. aastal sõdis ta 1966. aastani Lõuna-Vietnamis nn.roheliste barettide väeosas. Pöördunud tagasi Ühendriikidesse, lõpetas ta 1969. aastal USA armee Juhtivkoosseisu ja Kindralstaabi Kolledzi. 1971 -1972 sõdis ta teistkordselt Vietnamis, sedapuhku Vietnami 54. rügemendi ülema vanemnõunikuna ja Vietnami 1. diviisi ülema nõuniku asetäitjana. Seekord osales kuues suuremas lahinguoperatsioonis, viibides Vietnamis kuni USA vägede lahkumiseni sealt.
A. Einseln on juhtinud jalaväe-, erivägede-, langevarjurite- ja õppeüksusi; ta on läbi teinud rangerite kursuse.
1975-76 töötas A. Einseln USA maavägede Peastaabis vägede väljaõppe alal, 1977 lõpetas ta Riigikaitse Ülikooli. Järgnenud 5 aastat töötas A. Einseln Staabiülemate Komitee kantseleis, kus ta oli Poole kriisi ajal Planeerimis- ja Poliitikavalitsuse Euroopa ja NATO osakonna ülem.
1. detsembril 1985 läks A. Einseln USA armeest koloneli auastmes erru. 35-aastase teenistusaja jooksul oli talle kogunenud 28 mitmesugust autasu USA-lt, Jaapanilt, Tailt, Lõuna-Korealt ja Lõuna-Vietnamilt. Järgnevalt elas ta Põhja-Californias koos oma eestlannast abikaasa Hillevi Ruumet’iga; ta täiskasvanud lapsed asusid elama omaette.
1993. aasta alguses kutsus president L. Meri Aleksander Einselni Eesti Vabariigi Kaitseväe juhatajaks, millisesse ametisse ta kinnitati sama aasta 4. mail. Poolteist kuud hiljem 17. juunil 1933 sai A. Einseln esimeseks taastatus Eesti Vabariigi kindralmajoriks.
Kahjuks näitasid järgnenud aastad, et A. Einseln ei suutnud sisse elada kodumaa olustikku. Värskel kindralil jäi puudu paljude oma alluvate mõistmisest ning taktitundest; ei laabunud koostöö Kaitseministeeriumiga. Kõik see viis A. Einselni konflikti suure osama oma ohvitserkonnast nong muudest sõjandusasjatundjaist. Sellele vaatamata tegi ta 1995. aastal oma auastmeredelil lausa fantastilise hüppe: 22. juunil ülendas president ta kindralleitnandiks ja 3. detsembril kindraliks. Eesti Vabariigi kõigi aastate teise täiskindralina ( Johann Laidoneri kõrval, kellel selle auastme saamiseks tuli võita Vabadussõda, ning seejärel oodata 19 aastat) on A. Einseln Eesti generaliteedis kurioosseks näiteks, kuidas meie mastaapide järgi ülikõrgesse auastmesse võib tõusta ka midagi erakordselt kasulikku korda saatmata.
22. detsembril 1995 vabastas president L. Meri uue valitsuskoalitsiooniga konfliktis oleva A. Einselni kaitseväe juhataja kohalt.
Reservkindral Aleksander Einseln jäi elama Eestisse, osaledes mõningal määral siises poliitilises elus.
Richard Tomberg sündis 6. septembril 1897 Virumaal Salla vallas. Lõpetas Rakvere Õpetajate Seminari, kuid nagu meie kindraleil traditsiooniks – läks siis 1915. aastal vabatahtlikuna Vene sõjaväkke. Temagi lõpetas Vilno sõjakooli ja sõdis siis 10. laskurpolgu koosseisus Riia ja Rumeenia rindeil. 1917. aasta sügisel sai ta rooduülemaks ja sellega ta karjäär vanas Vene sõjaväes lõppeski, kuna sama aasta detsembris tuli ta Eesti rahvusväkke. Teenis seal 4. Eesti polgus nooremohvitserina kuni rahvusväeosada laialisaatmiseni.
Vabadussõjas teenis Tomberg 8. jalaväepolgus rooduülemana Lõuna- ja Viru rindeil. Aga tundub, et eriline vahva vunts ta ei olnud, osalenud tolleaegsetest või tulevatest eesti kindraleist ei vääristatud teda Vabadusristiga. Küll aga tõusis ta Vabadussõjas auastmes- 15. oktoobril 1919 sai ta leitnandiks ja kui uskuda Fred Limbergi, siis vaid nädal hiljem – 22. oktoobril 1919 alamkapteniks. (Kui see muidugi trükiviga ei ole.)
Pärast Vabadussõda lõpetas 1921. aastal Alalisväe Ohvitseride Kursused ja astus Kindralstaabi Kursustele. Seal õppimise ajal ülendati ta 24. veebruaril 1923 kapteniks. Sama aasta kevadel kaitses ta Kindralstaabi Kursustel väitekirja ,,Eesti Vabadussõda kuni 6. jaanuarini 1919’’ ja lõpetas edukalt selle meie Kõrgema Sõjakooli eelkäija.
Seejärel õppis meie tulevane kindral 1926 Prantsuse kõrgemas sõjakoolis ning ülendati sel ajal 28. novembril 1924 majoriks.
Detsembris 1926 määrati ta Kindralstaabi I osakonna ülemaks. Selles ametis olles ülendati ta 24. veebruaril 1927 kolonelleitnandiks.
1929. aastal õppis R. Tomberg Suurbritannias lennukoolis ja lennuväe-maaväe koostöökoolis. Sai briti sõjaväelenduti kutse ning nimetati 1. juulil 1930 Eesti Õhukaitse ülemaks.
24. veebruaril 1931 ülendati ta koloneliks.
Tulevase kindali rind aga kippus aga aumärkidest hõredaks jääma. Kodumaal annetati talle vaid Kotkaristi III järk, kollegid Tsehhoslovakkiast lisasid sellele Valge Lõvi III klassi aumärgi. Siis tulid aga appi lätlased, lahked mehed, kes autasustasid teda koguni kahe aumärgiga – Kolmetähe ordeni III ja II järgiga.
Esimese Eesti Vabariigi aegsel viimasel auastmetes tõstmisel 24. veebruaril 1940 sai R. Tomberg kindralmajoriks.
Kui sama aasta suvel senisest Eesti sõjaväest moodustati 22. territoriaallaskurkorpus, määrati Tomberg 180. laskurdiviisi ülemaks. 1941. aasta juunikuu algul saadeti temagi Moskvasse ,,kursustele’’ ja paistab, et erinevalt kõigist teistest Eesti kindralitest said NKVD-hingepüüdjad Richard Tombergi südametunnistusega kaubale. Ainukesena meie Moskvasse läkitatud kindralitest jäi Tomberg arreteerimata ja hakkas Frunze-nimelises Sõjaväeakadeemias tööle üldtaktika lektorina. 1944. aasta jaanuarist R. Tomberg siiski arreteeriti ja tehtuna inglise spiooniks hoiti teda 12 aastat vanglas.
1956. aastal Tomberg vabanes ja tal lubati asuda elama tagasi tallinna. Siin olevat ta oma avalikes esinemistes halvustanud eesti iseseisvusaega ning Eesti sõjaväge, kus ta 22 aastat teenis ja kindraliks tõusis. Aga kes kord sõrme kuradile andnud, see on kadunud mees – Rochard Tombergi käitumist aitavad selgitada uuel iseseisvusajal ajaloolase Indrek Jürjo leitud paberid , kus Richard Tomberg on kirjas kui KGB agent varjunimega Hugo.
Richard Tomberg suri 25. mail 1982 Tallinnas. Värsked võitluskaaslased lasksid ta põrmu matta Tallinna Metsakalmistule.
Rudolf Johannes Reimann, kellel üldiselt teati vaid esimest eesnime, sündis 18. jaanuaril 1884 Tartus. Ta õppis 1897-1899 Torma kihelkonnakoolis ja 1899-1902 Tartu reaalkoolis. Astus 1903 vabathtlikuna Vene sõjaväkke, kus teenis esialgu 106. Ufaa jalaväepolgus. Õppis 1904-1907 Vilno sõjakoolis, mille l’petas nooremleitnandina. Teenis nüüd aastail1907-1910 216. Insari tagavarapolgus Pensases, seejärel 1910-1911 nooremohvitserina 196. Insari polgus Zlatoustis.
Õppis 1911-1917 St. Peterburgis Intendandiakadeemias ja teenis seejärel lühikest aega 67. jalaväediviisi intendantuuri käsundusohvitserina ning 1914-1917 sama diviisi intendandina. Ülendati sel ajal 1917. aastal alampolkovnikuks.
28. detsembril 1917 tuli R. J. Reimann 1. Eesti jalaväediviisi intendandiks. Järgmisel aastal rahvusväeosade laialisaatmisel läks temagi erru, erustumisel ülendati ta Eesti Ajutise Valitsuse poolt polkovnikuks. Saksa okupatsiooni lõppedes määrati R. J. Reimann 11. novembrist 1918 Sõjaväe Varustusvalitsuse, hiljem Sõjaväe Varustuse ülemaks; ta teenis neis ameteis ning Sõjanõukogu liikmena kogu vabadussõja aja. Eesti sõjaväe intendanditeenistuse loojana oli R. J. Reimannil suuri teeneid Vabadussõja võitmisel ja teda autasustati Vabadusristiga I/1, lätlaste poole Karutapja ordeni III järguga ning poolakate poolt Polonia Restituta auumärgiga.
1. oktoobril 1920 lahkus R. J. Reimann omal soovil tegevteenistusest. 1.jaanuarist 1923 kutsuti ta aga uuesti teenistusse ja oli alul sõjaministri kindralmajor Jaan Sootsi vanem käsundusohvitser. Märtsist 1924 kuni juunini 1929 oli ta Sõjaministeeriumi Korraldusvalitsuse ülem. 1923. aastast oli ta ka Sõjakooli lektor ja Kindralstaabi Kursuste dotsent sõja-administratsiooni alal; alates 1925.aastat õpetas ta Kõrgemas Sõjakoolis intendanditeenistust, mis 1927. aastast tõlgiti eesti keelde kui ,,varustamine ja seljatagune’’.
Lõpetas 1929. aastal oma õppejõutegevuse Kõrgemas Sõjakoolis ja sai samal aastal Sõjanõukogu alaliseks liikmeks.
24. veebruaril 1932 ülendat Rudolf Johannes Reimann kindralmajoriks.
Märtsist 1934 töötas ta Kaitseministeeriumi nõukogu alalise liikmena ning oli 1936-1940 ühtlasi sama nõukogu asjadevalitseja.
R. J. Reimann jäi imekombel okupantide poolt represeerimata ja suri pärast II maailmasõda 16. septembril 1946 Tallinnas. Ta on maetud Hiiu-Rahu kalmistusele Nõmmel.