Johann Laidoner (0)

Johan Laidoner
1884 – 1953
Johan Laidoner sündis Viljandimaal, Viiratsi vallas, Raba talus Jaak Laidoneri (1854 - 1911) ja tema naise, Raba talu peretütre Mari Saarseni ( 1851 - 1938) esimese lapsena. Sealsamas Rabal sündisid ka Johan Laidoneri vennad Villem ( 1886 ), Peeter (1888) ja Oskar (1890). Johan Laidoner õppis aastatel 1892 – 1894 Viiratsi vallakoolis, 1894. aastal asus Laidoneride pere elama Viljandisse, seejärel õppis ta aastatel 1895 – 1897 Viljandi 1. algkoolis ja 1897 – 1900 Viljandi linnakoolis.
1900. aastal üritas Laidoner astuda sõjaväkke, kuid komisjon ei võtnud teda vastu –" rind ei andvat mõõtu välja" ja tal soovitati aasta pärast tagasi tulla. Pärast ebaõnnestunud katset sõjaväkke pääseda asus Laidoner elama Peterburi kubermangus asunud Aljutino mõisa, kus tema emapoolne onu Peeter Saarsen töötas mõisavalitsejana. 1901. aastal tegi ta uue katse sõjaväkke astuda ja 20. augustil tunnistas komisjon ta sõjaväekõlbulikuks ja 2. järgu vabatahtlikuks ja 1901. aastal astuski ta vabatahtlikuna Venemaa Keisririigi sõjaväkke, kus asus teenima 110. Kaama jalaväepolku Kaunases. 1902 . aasta septembris astus Vilno sõjakooli, aasta hiljem komandeeriti ta Vilno jalaväe junkrukooli teise roodu , kus ta määrati õppima üldklassi. 1903. aasta 3. jaanuaril ülendati Laidoner allohvitseriks ja 1904 . aasta oktoobris portupeejunkruks (vanemveebeliks) ning lõpetas sõjakooli 5. mail 1905. aastal oma kursuse parimana ja teda autasustati sel puhul riigivapiga kaunistatud taskukuldkellaga ning ülendati nooremleitnandiks.
Aastatel 1905–1909 teenis J. Laidoner 13. Jerevani Tema Kõrguse ihukaitsegrenaderide polgus, mis asus Kaukaasias , Tbilisi lähedal olnud Manglisi linnakeses. 1908. aastal ülendati leitnandiks ja määrati sama aasta detsembris 13. Jerevani polgu 12. roodu ajutiseks ülemaks.
1909. aasta 17. oktoobril astus ta Nikolai Kindralstaabi Akadeemiasse Sankt-Peterburgis, mille lõpetas 1912. aasta maikuus 28-aastasena 1. järguga ja teda autasustati eeskujulike tulemuste eest Püha Anna III klassi ordeniga ning suunati tagasi oma polku. 1913. aasta 7. jaanuaril ülendati ta staabikapteniks ning 21. märtsil arvati kindralstaabi kutseliiki.
Aastatel 1912–1913 teenis 13. Jerevani Tema Kõrguse ihukaitsegrenaderide polgus, 1913–1914 1. Kaukaasia kütipolgus rooduülemana.
1914. aastal teenis J. Laidoner Kaukaasia sõjaväeringkonna staabis ning Esimese maailmasõja alates määrati III Kaukaasia armeekorpuse staapi käsundusohvitseriks, kus teenis kuni 1915. aasta märtsini. 17. (vkj 4.) 07.1915 autasustati teda Püha Georgi mõõgaga 26. novembril 1914 ülendati kindralstaabi kapteniks. 1915. aasta märtsis määrati J. Laidoner 21. jalaväediviisi staabi vanemadjutandiks.
1915. aasta novembris määrati J. Laidoner Läänerinde staapi luureosakonna ülema abiks ja 1916. aasta 15. augustil ülendati J. Laidoner kindralstaabi alampolkovnikuks.
1917. aasta 11. märtsil määrati ta Kaukaasia grenaderidiviisi staabiülemaks, misjärel viidi sama aasta oktoobris üle 62. jalaväediviisi staabiülemaks.
Esimese maailmasõja ajal sõdis Galiitsias, Poolas ja Valgevenes Saksa Keisririigi ning Austria-Ungari Keisririigi vägede vastu.
1921—1929 oli J. Laidoner Riigikogu 1., 2. ja 3. koosseisu liige, kuulus Põllumeestekogude rühma ning oli 1929. aastani Riigikogu väliskomisjoni esimees.
1925. aastal vahendas Johan Laidoner Rahvasteliidu komisjoni esimehena Türgi ja Iraagi piiritülisid. Laidoneri soovitusel otsustati anda Mosul Iraagile.
1929 lahkus J. Laidoner Põllumeestekogust ja loobus kandideerimast IV Riigikogu valimistel, deklareerides lakooniliselt: "Ma ei armasta teha tööd, kus ma ei näe tagajärge või kus tagajärg on koguni eitav ." Tagasitõmbumine ei kestnud siiski kaua – seoses üha teravneva kriisiga ilmutas J. Laidoner 1933 soovi poliitikaareenile naasta ja samal sügisel esitati ta uue põhiseaduse alusel valitava riigivanema kandidaadiks.
Algselt tema kandidatuuri toetada lubanud Vabadussõjalased murdsid viimasel hetkel kokkuleppe. Ühe versiooni järgi olevat J. Laidoner selle peale kibestunud ning seda olevat süvendanud veelgi järgnevas valimiskampaanias vabadussõjalaste poolt avalikkuse ette toodud andmed, mis kujutasid J. Laidoneri saamatu majandusmehena (tõepoolest olid mitmed tema osalusel loodud ettevõtted 1920. aastatel pankrotistunud). Võimalik, et just need asjaolud viisid J. Laidoneri kokkulepe sõlmimiseni Konstantin Pätsiga, mis oli sihitud vabadussõjalaste vastu. Teise versiooni kohaselt mängis Laidoneri ja Pätsi kokkuleppes rolli eelkõige kartus , et vabadussõjalaste liikumise edasi tegutsema jäämine suurendab riigis sisepoliitilist ebastabiilsust kuni kodusõja ohuni välja. Samuti oli Laidoner tõenäoliselt nõus Pätsi seisukohaga, mis nägi ette senise poliitilise süsteemi reformi. 1934. aastal teostati tema juhtimisel 1934. aasta sõjaväereform, seejärel kaasajastati armee väljaõpet ja relvastust – püüti teha kaitsevõime tõstmiseks kõik, mida väikeriigi ressursid võimaldasid.
1938. aastal sai Johan Laidoner Riiginõukogu liikmeks.
Igaveseks vaidlusküsimuseks jääb sügisel 1939 valitud tee – soostuda baasidelepinguga – otstarbekus . Perspektiivikas või mitte, aga vastupanu osutamise võimalus oli tol hetkel olemas ja otsuse langetamisel kuulus ülemjuhatajale kaalukas sõna.
Tehtud valiku eest pidi Laidoner maksma ühena esimestest. Juba 22. juunil 1940 tagandati ta ametist ja 19. juulil 1940 küüditati koos abikaasaga Venemaale Moskvasse ning viis päeva hiljem edasi Penzasse. 23. juunil 1941 pandi Laidonerid koduaresti. 28. juunil 1941 Laidonerid arreteeriti ja viidi kohalikku vanglasse. Septembris 1942 suleti Laidonerid Moskvas Butõrka vanglasse, sealt edasi viidi nad Kirovi vanglasse ja sügisel 1945 Ivanovo vanglasse, kuhu nad jäid 1952. aastani. 7. märtsil 1953 saadeti Laidonerid jälle Moskvasse Butõrka vanglasse, kus teatati, et neile on RJMi Erinõupidamise otsusega mõistetud Vene NSFV Kriminaalkoodeksi § 58-4 alusel mõistetud 25-aastane vanglakaristus[9].
Kriminaalasi nr. 5421 oli alustatud 26. juulil 1941, lõpetati 22. märtsil 1953, enne Erinõupidamise otsust hoiti teda vahi all 11 aastat. Johan Laidoner suri 13. märtsil 1953 Venemaal Vladimiri vanglas . Maeti Vladimiri linna kalmistule.
Ma valisin Laidoneri, sest ta on Eesti tekkimise jaoks palju panustanud. Tema julgus on väga märkimis väärne. Peamine põhjus miks ma tema valisin oli see et ta jäi mulle silma juba filmist “Nimed marmortahvlil”.