Eesti vabadussõda (referaat) (0)

Tallinna Arte Gümnaasium
Eesti vabadussõda
Referaat
Koostaja : Nimi
Tallinn 2014
Sisukord
Sissejuhatus 3
Olukord vabadussõja alguses 3
Novembris 1918. algas Saksa vägede väljaviimine kõigilt okupeeritud aladelt . Eesti Ajutine Valitsus astus ametisse ja võttis tegeliku võimu Eestis oma kätte. Üks olulisemaid ülesandeid oli Eesti sõjaväe loomine. Esialgse plaani kohaselt pidi formeeritama 25 000- meheline Rahvavägi (6 jalaväepolku, suurtükiväebrigaad, ratsaväepolk, inseneripataljon ja tagalaüksused). Kuulutati välja alamväelaste vabatahtlik ning ohvitseride ja ametnike sunduslik mobilisatsioon. Mobilisatsiooniga loodeti kokku saada vähemalt 12 000 meest, kuid esialgu see ei õnnestunud. Võimu täieliku ülevõtmiseni sakslastelt jõuti Eestis 21. novembril. Juba 13. novembril oli Vladimir Lenini valitsus tühistanud Brest -Litovski rahulepingu Saksamaa ja tema liitlastega . Novembri lõpus koondas Punaarmee umbes 12 000 meest Eesti piiridele. Sissetung pidi toimuma korraga kahest suunast – Narva juurest Tallinna peale ning Pihkva suunalt Võru ja Valga peale. Eesti suutis sel ajal rindele saata vähem kui 2000 meest ühegi suurtükita. Vabadussõja alguses oli sõjaväe kõrgeim juht peaminister ja ühtlasi sõjaminister Konstantin Päts, kellele allusid Peastaap (ülem kindralmajor Andres Larka ), operatiivstaap ( polkovnik Johan Laidoner) ja sisekaitse ülem (kindralmajor Ernst Põdder). 23. detsembril 1918 määras Ajutine Valitsus ametisse Sõjavägede Ülemjuhataja Johan Laidoneri, kes oli kõigi Eesti relvajõudude juht. Vabadussõja alguses ei suutnud organiseerimise faasis olev Eesti sõjavägi Punaarmeele vastu panna. 2. jaanuariks 1919 oli vallutatud suur osa Ida-, Kagu- ja Edela-Eestist. 4
Vabadussõja algus 4
Sõja käik 6
23. detsembril määrati sõjaväe ülemjuhatajaks polkovnik Johan Laidoner, kes kutsus oma staabiülemaks polkovnik Jaan Sootsi. J. Laidoneri energilisel juhtimisel suudeti Eesti sõjaväge aastavahetuseks 1918/19 suurendada 13 000 meheni, neist 600 olid ohvitserid. Kõrvu mobiliseeritud väeosadega moodustati vabatahtlikest territoriaalsed kaitsepataljonid ning erialustel löögiüksused: Julius Kuperjanovi pataljon ja Sakala partisanide pataljonid, spordiseltsi Kalev liikmeist Kalevlaste Maleva ja USA eriüksuste eeskujul Scouts -rügement. Juhtimise hõlbustamiseks asutati Lõuna-Eesti vägedest 2. diviis , mille ülemaks määrati polkovnik Viktor Puskar . Samal ajal pöördus Ajutine Valitsus abipalvega Suurbritannia ja Soome poole. 5. detsembriks 1918 saabus Soomest 5000 püssi ja 20 suurtükki koos laskemoonaga. 12. detsembril jõudis Tallinna sadamasse Briti laevastikueskaader admiral Edwyn Alexander -Sinclairi juhatusel . See kindlustas Eesti ranniku julgeoleku ja julgestas meresidet Euroopaga. Inglased kaaperdasid merel 2 Vene hävitajat ja kinkisid need Eestile, laevastikus said need nimeks Vambola ja Lennuk. 31. detsembriks toimetas Briti laevastik Eestisse 6500 püssi, 200 kuulipildujat ja 2 suurtükki. Soomes hakati korraldama vabatahtlike saatmist Eestisse. Aastavahetusel saabus Tallinna I Soome vabatahtlike salk Rootsi majori Martin Ekströmi juhtimisel, jaanuaris 1919 tuli Põhja Poegade rügement eestlasest koloneli Hans Kalmi juhtimisel. Kokku saabus Eestisse 3500 Soome vabatahtlikku. Oluliselt tugevnenud Eesti sõjavägi suutis 1918. aasta lõpus Punaarmee edasitungi peatada. 2.–5. I 1919 toimusid kogu rindel murdelahingud, 7. jaanuaril algas Viru rindel Eesti väe üldpealetung. Väga tähtis osa selles oli Tallinnas ehitatud 3 soomusrongil, mille üldjuht oli kapten Anton Irv. 9. jaanuaril vabastati Tapa . Järgnes pealetung Tartu suunas. Tartu vabastati 14. jaanuaril. Maarinde ja Utrias maandatud meredessandi üheaegse pealetungiga vabastati 18. jaanuaril Narva. Narva jõe joonel rinne stabiliseerus ning sõjategevuse raskuspunkt kandus Lõuna-Eestisse. 30. jaanuaril peeti lahing tähtsa raudteesõlme Valga pärast (vt Paju lahing). Leitnant J. Kuperjanovi juhtimisel võidelnud partisanid ja Soome Põhja Pojad vallutasid ägedas lahingus Paju mõisa – viimase Punaarmee tugipunkti enne Valgat. J. Kuperjanov sai lahingus surmavalt haavata . 6
Vastupealetung 7
Pärast poolteist kuud kestnud taandumist leidis Eesti armee endas jõudu, et astuda Punaarmeele vastu. 1918. aasta detsembri tegeles sõjavägede ülemjuhatus Eesti armee ülesehitamisega. Viidi läbi sunduslik mobilisatsioon ja saadeti uusi väeosi. Suureks abiks Eestile oli Briti Kuningliku laevastiku eskaadri jõudmine Tallinna reidile ja Soome vabatahtlike saabumine. Teadmine, et võitluses Nõukogude Venemaa vastu ei olda enam üksi, tõstis tunduvalt sõdurite ja rahva meeleolu. 5. jaanuariks 1919 oli mobiliseeritud 14 000 meest ning Eesti väed asusid vastupealetungile. 19. jaanuaril vabastati Narva ja rindejoon jooksis nüüd piki Narva jõge. Laiarööpmelised soomusrongid ja leitnant Kuperjanovi partisanisalk vabastasid 14. jaanuaril 1919 Tartu. 1. veebruaril vabastati pärast verist Paju lahingut Valga ja 3. veebruaril Võru.  Paanikat Punaarmee tagalas sünnitasid ka kontradmiral Johan Pitka juhitud meredessandid Soome lahe rannikul. 24. veebruaril 1919 kandis kindral Laidoner Eesti Maanõukogule ette, et vaenlane on Eesti piiridest välja aetud . Vastupealetungi käigus võtsid Eesti väed 6000 sõjavangi ja said saagiks üle 40 suurtüki. 7
Välisabi 7
Eestit toetasid Vabadussõjas mitu riiki. 20. novembril 1918 lubas Suurbritannia välisminister lord Robert Cecil Eesti välisdelegatsioonile Londonis oma laevastiku toetust. Suurbritanniast saadi ka relvastust ja muud varustustust. 12. detsembril jõudiski Briti laevastik admiral Edwyn Alexander Sinclairi juhtimisel Tallinna reidile. Inglise laevastik tegutses Soome lahes ka 1919. aastal (siis juhtis seda admiral Walter Cowan ), rünnates muuhulgas Nõukogude Venemaa Balti laevastiku baasi Kroonlinnas, ning kaaperdas punalaevastikult hävitajad Spartak ja Avtroil, mis anti Eesti sõjalaevastikule, kus nad said uuteks nimedeks Wambola ja Lennuk 7
1918. a novembris otsustas Soome riigihoidja Pehr Evind Svinhufvud anda Eestile majanduslikku abi. Detsembris algas ka vabatahtlike värbamine. Soome vabatahtlikest moodustati major Martin Ekströmi üksikpataljon ja polkovnik Hans Kalmi rügement Põhja Pojad”. Ekströmi pataljon (5 kompaniid) jõudis Tallinna 30. detsembril 1918, „Põhja Pojad” (2 pataljoni , suurtükidivisjon jm väeosad) 26. jaanuaril 1919. Ekströmi pataljon sõdis Viru rindel, „Põhja Pojad” lõunarindel. Kümneid vabatahtlikke tuli ka Rootsist ja Taanist . 7
1918. aasta lõpul formeeriti vabatahtlik Balti pataljon, millesse kuulusid Eesti saksa vähemuse liikmed. Pataljon võitles Viru rindel Punaarmee vastu. Balti pataljon võitles Eesti sõjaväe koosseisus ka 1919. aasta suvel, kui Eesti sõjavägi juunis ja juulis võitles Põhja-Lätis Saksa Rauddiviisi ja Landeswehr ’i vastu. Landeswehr’i liikmed olid samuti baltisakslased , Balti pataljoni liikmete endised seisuse-, lapsepõlve-, õpingu- ja teenistuskaaslased. 8
18. veebruaril 1919 algas Eestis Läti kodanike mobiliseerimine. 31. märtsil formeeriti Põhja-Läti brigaad , mille koosseisus oli 2 jalaväepolku, 3 suurtükipatareid, partisanipataljon ja kaks ratsaväeeskadroni. 1919. aasta juulis anti brigaad Läti ülemjuhatuse alla. 8
Märtsis 1919. loodi Eesti valitsuse ja Ingeri rahvuskomitee lepingu alusel ka ingerlaste (Narva ja Peterburi vahel elanud soomlased) Ingeri pataljon. Ingerlaste koondamist 1. diviisi tagavarapolku oli alustatud juba veebruaris . Ingeri pataljon (hiljem polk) osales lahingutes Loode-Venemaal ja Viru rindel kuni Vabadussõja lõpuni. 8
Kevadel 1919. moodustati Lõunarindel 7. jalaväepolgu koosseisus Petserimaa elanikest Panikovitši (Pankjavitsa) pataljon, mis nõrga lahinguvõime tõttu saadeti sügisel laiali ja mille isikkoosseis jagati teiste üksuste vahel. Mais moodustati Katšanovi ja Palkina valla elanikest vabatahtlik partisanide salk Sakala partisanide pataljoni koosseisus. Sügisel formeeriti see ümber üksikpataljoniks – Katšanovi pataljoniks – koos oma patareiga. Pärast Vabadussõda pataljon demobiliseeriti. Pataljon näitas end lahingutes heast küljest ja nii mõnigi sai oma teenete eest Vabadusristi. Läti ja Nõukogude Venemaa rahulepinguga läksid Ostrovi maakonna Katšanovi ja Pankovi vallad Läti koosseisu. 8
Tartu Rahu 9
Kokkuvõte 10
Kasutatud materjalid 10
Lisad 11

Sissejuhatus

Eesti vabadussõja alguseks loetakse 1918. a 28. novembrit, mil kiiruga formeeritava Eesti sõjaväe esimesed üksused- sealhulgas mitusada koolipoissi- said veel kohal viibivate Saksa üksuste kõrval Narva all oma tuleristsed. Kiirelt langes Narva, seejärel Rakvere, Võru, Valga, Jõhvi, Tartu ja jõululaupäevaks tähtis raudteesõlm, Tapa punaste kätte. Väga suurt rolli mängisid Eesti vabadussõjas abiväed Soomest, Rootsist ja Taanist. Nende abi oli psüholoogiliselt väga suur, sest koos liitlastega ei tundunud võitlus Venemaa vastu võimatuna. Kuulsamad Eesti vabatahtlikkest väeosad olid leitnant Kuperjanovi partisanide pataljon, Kalevlaste Malev ja Skaut pataljon.
Eestile üheks olulisemaks sõjaks oli Landeswehri sõda, mis oli eestlastele meeliülendav saavutus, sest vastaste näol oli tegemist kogenenud ja karastunud sõjameestega. Landeswehri üle saavutatud võidu hind oli 251 langenut ja 1041 haavatut. Kuigi Landeswehri sõda oli 1919. a suveks võidetud, kestis Vabadussõda edasi, kuna Eesti ei saanud loota, et edukat sõda Venemaaga võiks pidada igavesti, siis pidi see lõppema, kas enamlaste valitsuse langemise tõttu või eraldi- ehk separaatrahu sõlmimisega Eesti ja Venemaa vahel. Sellest viimasest saigi Tartu rahu, mis sõlmiti 1920. a 2. veebruaril.

Olukord vabadussõja alguses

Novembris 1918. algas Saksa vägede väljaviimine kõigilt okupeeritud aladelt. Eesti Ajutine Valitsus astus ametisse ja võttis tegeliku võimu Eestis oma kätte. Üks olulisemaid ülesandeid oli Eesti sõjaväe loomine. Esialgse plaani kohaselt pidi formeeritama 25 000- meheline Rahvavägi (6 jalaväepolku, suurtükiväebrigaad, ratsaväepolk, inseneripataljon ja tagalaüksused). Kuulutati välja alamväelaste vabatahtlik ning ohvitseride ja ametnike sunduslik mobilisatsioon. Mobilisatsiooniga loodeti kokku saada vähemalt 12 000 meest, kuid esialgu see ei õnnestunud.
Võimu täieliku ülevõtmiseni sakslastelt jõuti Eestis 21. novembril. Juba 13. novembril oli Vladimir Lenini valitsus tühistanud Brest-Litovski rahulepingu Saksamaa ja tema liitlastega. Novembri lõpus koondas Punaarmee umbes 12 000 meest Eesti piiridele. Sissetung pidi toimuma korraga kahest suunast – Narva juurest Tallinna peale ning Pihkva suunalt Võru ja Valga peale.
Eesti suutis sel ajal rindele saata vähem kui 2000 meest ühegi suurtükita.
Vabadussõja alguses oli sõjaväe kõrgeim juht peaminister ja ühtlasi sõjaminister Konstantin Päts, kellele allusid Peastaap (ülem kindralmajor Andres Larka), operatiivstaap (polkovnik Johan Laidoner) ja sisekaitse ülem (kindralmajor Ernst Põdder). 23. detsembril 1918 määras Ajutine Valitsus ametisse Sõjavägede Ülemjuhataja Johan Laidoneri, kes oli kõigi Eesti relvajõudude juht. Vabadussõja alguses ei suutnud organiseerimise faasis olev Eesti sõjavägi Punaarmeele vastu panna. 2. jaanuariks 1919 oli vallutatud suur osa Ida-, Kagu- ja Edela-Eestist.

Vabadussõja algus

28. novembril 1918 algas Narva all Eesti Vabadussõda. Punaarmee 6. kütidiviisi üksused (kokku 7000 meest) tungisid üle Narva jõe. Pealetungis osalesid ka eesti kommunistlikud polgud – Viljandi ja Tartu kütipolk.
Punaarmee esimese rünnaku Narvale olid 22. novembril tagasi löönud veel sakslased , ent ühtlasi kiirendas see Saksa vägede lahkumist Eestist. Ajutine Valitsus saatis Narva alla kõik käepärast olevad väed. Viru rinne oli Vabadussõja alguse tähtsaim kaitsesuund, sest punaste pealetung ohustas Tallinna. Kaitset juhtis 1. diviisi ülem kindralmajor Aleksander Tõnisson. 1. diviisile allusid Virumaa Kaitseliit ning 1., 4., ja 5. jalaväepolk, lisaks veel suurtükivägi ja soomusrongid. Kokku oli Viru rindel umbes 2500 Eesti sõjaväelast. Mitme tunni vältel lõid Saksa ja Eesti üksused Punaarmee rünnakud Narvale tagasi, ent järgmisel päeval oldi sunnitud linn loovutama.
 Ka esialgu juhtis ka Lõunarinde sõjategevust 1. diviis ülem kindralmajor Tõnisson. Juhtimise lihtsustamiseks formeeriti Lõunarinde üksustest 8. detsembril 1918 esialgu 1. diviisi 1. brigaad polkovnik Ernst Limbergi juhtimisel. Jõululaupäeval reorganiseeriti 1. brigaad 2. diviisiks, mille ülemaks määrati polkovnik Viktor Puskar. 2. diviisile allusid 2., 3. ja 6. jalaväepolk ning Kaitseliidu osad, kõik enamasti alles organiseerumisjärgus üksused, mis olid suuresti ilma relvade ja varustuseta, sest kogu taristu oli Lõuna-Eestis veel Saksa okupatsioonivõimude käes. Novembris ja detsembris oli sõjaline olukord Lõuna-Eestis raskemgi kui Põhja-Eestis. Saksa okupatsioon kestis seal kauem ja sakslased viivitasid oluliste asutuste ja endiste Vene sõjaväeladude üleandmisega.
1918. a detsembris jätkus Punaarmee kiire edasitung Põhja-Eestis. Üksteise järel langesid enamlaste kätte Jõhvi, Kunda, Rakvere, Tapa ja Aegviidu. 1919. a. jaanuari algul oli Punaarmee Tallinnast vaid 40 km kaugusel. Lõuna-Eestis alustas Punaarmee 2. detsembril 1918 kolmes kolonnis (kokku umbes 5000 meest) rünnakut Pihkva rajoonist läände. Esimene kolonn suundus Tartu peale, teine liikus Võru–Valga– Valmiera suunal; kolmas kolonn tegutses Lätis Põtalovo (Abrene)–Gulbene–Plaviņase suunal. Punaarmee hõivas 8. detsembril Võru ning 18. detsembril Valga. Sama Tartu langes 22. detsembri õhtul vaatamata Eesti vägede ja Vene valgete Põhjakorpuse ülekaalule Tartu piirkonnas.
Vallutatud aladel seati 29. novembril 1918 ametisse Nõukogude Venemaa marionettvalitsus – Eesti Töörahva Kommuun (ETK), mida juhtis eesti kommunist Jaan Anvelt. Konfiskeeriti suurettevõtted ja pangad ning muu omand; poliitilised vastased suruti maha „punase terroriga”.
Kommuuni võim tugines Punaarmee jõule. ETK oli tegelikult Nõukogude Venemaa okupatsioonivalitsus. Kommuun pidi imiteerima Eesti legitiimset valitsust, mis muutnuks sõja Eestis kodusõjaks punaste ja valgete vahel nagu see oli Venemaal. Tegelikult ei olnud kommuunil võimu isegi mitte vallutatud Eesti aladel mobilisatsiooniga formeeritud punaste eesti polkude üle.  Need allusid Punaarmee väejuhatusele.

Sõja käik

23. detsembril määrati sõjaväe ülemjuhatajaks polkovnik Johan Laidoner, kes kutsus oma staabiülemaks polkovnik Jaan Sootsi. J. Laidoneri energilisel juhtimisel suudeti Eesti sõjaväge aastavahetuseks 1918/19 suurendada 13 000 meheni, neist 600 olid ohvitserid. Kõrvu mobiliseeritud väeosadega moodustati vabatahtlikest territoriaalsed kaitsepataljonid ning erialustel löögiüksused: Julius Kuperjanovi pataljon ja Sakala partisanide pataljonid, spordiseltsi Kalev liikmeist Kalevlaste Maleva ja USA eriüksuste eeskujul Scouts-rügement. Juhtimise hõlbustamiseks asutati Lõuna-Eesti vägedest 2. diviis, mille ülemaks määrati polkovnik Viktor Puskar. Samal ajal pöördus Ajutine Valitsus abipalvega Suurbritannia ja Soome poole. 5. detsembriks 1918 saabus Soomest 5000 püssi ja 20 suurtükki koos laskemoonaga. 12. detsembril jõudis Tallinna sadamasse Briti laevastikueskaader admiral Edwyn Alexander-Sinclairi juhatusel. See kindlustas Eesti ranniku julgeoleku ja julgestas meresidet Euroopaga. Inglased kaaperdasid merel 2 Vene hävitajat ja kinkisid need Eestile, laevastikus said need nimeks Vambola ja Lennuk. 31. detsembriks toimetas Briti laevastik Eestisse 6500 püssi, 200 kuulipildujat ja 2 suurtükki. Soomes hakati korraldama vabatahtlike saatmist Eestisse. Aastavahetusel saabus Tallinna I Soome vabatahtlike salk Rootsi majori Martin Ekströmi juhtimisel, jaanuaris 1919 tuli Põhja Poegade rügement eestlasest koloneli Hans Kalmi juhtimisel. Kokku saabus Eestisse 3500 Soome vabatahtlikku. Oluliselt tugevnenud Eesti sõjavägi suutis 1918. aasta lõpus Punaarmee edasitungi peatada. 2.–5. I 1919 toimusid kogu rindel murdelahingud, 7. jaanuaril algas Viru rindel Eesti väe üldpealetung. Väga tähtis osa selles oli Tallinnas ehitatud 3 soomusrongil, mille üldjuht oli kapten Anton Irv. 9. jaanuaril vabastati Tapa. Järgnes pealetung Tartu suunas. Tartu vabastati 14. jaanuaril. Maarinde ja Utrias maandatud meredessandi üheaegse pealetungiga vabastati 18. jaanuaril Narva. Narva jõe joonel rinne stabiliseerus ning sõjategevuse raskuspunkt kandus Lõuna-Eestisse. 30. jaanuaril peeti lahing tähtsa raudteesõlme Valga pärast (vt Paju lahing). Leitnant J. Kuperjanovi juhtimisel võidelnud partisanid ja Soome Põhja Pojad vallutasid ägedas lahingus Paju mõisa – viimase Punaarmee tugipunkti enne Valgat. J. Kuperjanov sai lahingus surmavalt haavata.

Vastupealetung

Pärast poolteist kuud kestnud taandumist leidis Eesti armee endas jõudu, et astuda Punaarmeele vastu. 1918. aasta detsembri tegeles sõjavägede ülemjuhatus Eesti armee ülesehitamisega. Viidi läbi sunduslik mobilisatsioon ja saadeti uusi väeosi. Suureks abiks Eestile oli Briti Kuningliku laevastiku eskaadri jõudmine Tallinna reidile ja Soome vabatahtlike saabumine. Teadmine, et võitluses Nõukogude Venemaa vastu ei olda enam üksi, tõstis tunduvalt sõdurite ja rahva meeleolu. 5. jaanuariks 1919 oli mobiliseeritud 14 000 meest ning Eesti väed asusid vastupealetungile. 19. jaanuaril vabastati Narva ja rindejoon jooksis nüüd piki Narva jõge. Laiarööpmelised soomusrongid ja leitnant Kuperjanovi partisanisalk vabastasid 14. jaanuaril 1919 Tartu. 1. veebruaril vabastati pärast verist Paju lahingut Valga ja 3. veebruaril Võru.  Paanikat Punaarmee tagalas sünnitasid ka kontradmiral Johan Pitka juhitud meredessandid Soome lahe rannikul. 24. veebruaril 1919 kandis kindral Laidoner Eesti Maanõukogule ette, et vaenlane on Eesti piiridest välja aetud. Vastupealetungi käigus võtsid Eesti väed 6000 sõjavangi ja said saagiks üle 40 suurtüki.

Välisabi

Eestit toetasid Vabadussõjas mitu riiki. 20. novembril 1918 lubas Suurbritannia välisminister lord Robert Cecil Eesti välisdelegatsioonile Londonis oma laevastiku toetust. Suurbritanniast saadi ka relvastust ja muud varustustust. 12. detsembril jõudiski Briti laevastik admiral Edwyn Alexander Sinclairi juhtimisel Tallinna reidile. Inglise laevastik tegutses Soome lahes ka 1919. aastal (siis juhtis seda admiral Walter Cowan), rünnates muuhulgas Nõukogude Venemaa Balti laevastiku baasi Kroonlinnas, ning kaaperdas punalaevastikult hävitajad Spartak ja Avtroil, mis anti Eesti sõjalaevastikule, kus nad said uuteks nimedeks Wambola ja Lennuk
1918. a novembris otsustas Soome riigihoidja Pehr Evind Svinhufvud anda Eestile majanduslikku abi. Detsembris algas ka vabatahtlike värbamine. Soome vabatahtlikest moodustati major Martin Ekströmi üksikpataljon ja polkovnik Hans Kalmi rügement Põhja Pojad”. Ekströmi pataljon (5 kompaniid) jõudis Tallinna 30. detsembril 1918, „Põhja Pojad” (2 pataljoni, suurtükidivisjon jm väeosad) 26. jaanuaril 1919. Ekströmi pataljon sõdis Viru rindel, „Põhja Pojad” lõunarindel. Kümneid vabatahtlikke tuli ka Rootsist ja Taanist.
1918. aasta lõpul formeeriti vabatahtlik Balti pataljon, millesse kuulusid Eesti saksa vähemuse liikmed. Pataljon võitles Viru rindel Punaarmee vastu. Balti pataljon võitles Eesti sõjaväe koosseisus ka 1919. aasta suvel, kui Eesti sõjavägi juunis ja juulis võitles Põhja-Lätis Saksa Rauddiviisi ja Landeswehr’i vastu. Landeswehr’i liikmed olid samuti baltisakslased, Balti pataljoni liikmete endised seisuse-, lapsepõlve-, õpingu- ja teenistuskaaslased.
18. veebruaril 1919 algas Eestis Läti kodanike mobiliseerimine. 31. märtsil formeeriti Põhja-Läti brigaad, mille koosseisus oli 2 jalaväepolku, 3 suurtükipatareid, partisanipataljon ja kaks ratsaväeeskadroni. 1919. aasta juulis anti brigaad Läti ülemjuhatuse alla.
Märtsis 1919. loodi Eesti valitsuse ja Ingeri rahvuskomitee lepingu alusel ka ingerlaste (Narva ja Peterburi vahel elanud soomlased) Ingeri pataljon. Ingerlaste koondamist 1. diviisi tagavarapolku oli alustatud juba veebruaris. Ingeri pataljon (hiljem polk) osales lahingutes Loode-Venemaal ja Viru rindel kuni Vabadussõja lõpuni.
Kevadel 1919. moodustati Lõunarindel 7. jalaväepolgu koosseisus Petserimaa elanikest Panikovitši (Pankjavitsa) pataljon, mis nõrga lahinguvõime tõttu saadeti sügisel laiali ja mille isikkoosseis jagati teiste üksuste vahel. Mais moodustati Katšanovi ja Palkina valla elanikest vabatahtlik partisanide salk Sakala partisanide pataljoni koosseisus. Sügisel formeeriti see ümber üksikpataljoniks – Katšanovi pataljoniks – koos oma patareiga. Pärast Vabadussõda pataljon demobiliseeriti. Pataljon näitas end lahingutes heast küljest ja nii mõnigi sai oma teenete eest Vabadusristi. Läti ja Nõukogude Venemaa rahulepinguga läksid Ostrovi maakonna Katšanovi ja Pankovi vallad Läti koosseisu.

Tartu Rahu

Tartus alanud rahuläbirääkimistel juhtis Eesti delegatsiooni välisminister Jaan Poska , Nõukogude Venemaa delegatsiooni Adolf Joffe. Piiriküsimustes puhkesid ägedad vaidlused. Alles Punaarmee pealetungikatsete nurjumine Narva rindel detsembri teises pooles, sundis Vene diplomaadid järele andma ning 31. detsembril sõlmitud vaherahu jõustus 3. jaanuaril 1920.
Lõplik rahuleping sõlmiti 2. veebruaril 1920. Eesti kohustused Venemaa võlgade tasumisel kuulutati olematuks, Eesti sai Vene kullavarudest 15 miljonit kuldrubla. Nõukogude Venemaa deklareeris, et „tunnustab ilmtingimata Eesti riigi rippumatust ja iseseisvust, loobudes vabatahtlikult ning igaveseks ajaks kõigist suverään-õigustest, mis olid Venemaal Eesti rahva ja -maa kohta...” Tartu rahuleping oli nii Eesti kui ka Nõukogude Venemaa jaoks esimene rahvusvaheline tunnustus. Rahuleping andis võimaluse Eestisse opteeruda nendel Venemaa elanikel, kes suutsid tõestada oma Eesti päritolu. Samuti said Venemaale asuda Eestis elavad Venemaalt pärit inimesed. Kokku tuli Eestisse umbkaudu 40 000 inimest, kuid soovi avaldas kaks korda rohkem.
Vabadussõda lõppes Eesti võiduga. Eesti kaotas langenute ja haavade ning haiguste tagajärjel surnutena kuni 6000 ja haavatutena umbes 14 000 inimest. Alles nüüd avanes võimalus hakata kaks aastat tagasi väljakuulutatud Eesti Vabariiki tegelikult üles ehitama.

Kokkuvõte

Eesti vabadussõda oli eestlastele tähtis pöördepunkt nende ajaloos. Kuigi sõja vältel tuli
abi paluda välisriikidelt, sujusid välissuhted peale sõda endiselt hästi. Ilma naaberriikide
abita ei oleks olnud eestlaste võit kindlustatud. Kuigi suure osa võitlusest võtsid enda
peale eestlased ise, ning samuti kaotasid enim mehi, premeeriti ka abistavaid naaberriike.
Üle Eesti paigutatud lairööpalised raudteed andsid neile strateegilise ning sõjalise eelise,
kuna oli võimalik mobiliseerida soomusronge.
Peale Eesti vabastamise õnnestunud katset oli riigisisene seis väga halb. Tihti puhkes
kriise ning rahval puudusid toiduvarud ning elukoht. Peale enamlaste pealetungi Narva
aladele muutus Eesti peaeesmärgiks riigielu taastamine. Kuid riigisisene olukord ei
paranenud sugugi. Hakkasid tekkima salaorganisatsioonid, mis üritasid alustada linnades
mässe. Õnneks peatati nad ennem, kui neil oli võimalust tegutseda.
Lõunarindel edukalt võidetud ratsaväe läbimurre tõi eestlastele eelise vaenlase ees, mis
sundis enamlased taganema. Jakobstadti suunduv puhastusretk viis kokkupõrkeni
Landeswehriga, mis leidis aset 1919. aastal. Juuni algul puhkenud relvakokkupõrge
kasvas sõjaliseks konfliktiks. Neli päeva kestnud raskes heitluses Võnnu all surus
Rahvavägi von der Goltzi rügemendid tagasi. Seda päeva hakati kutsuma Võidupühaks.
Peale võidukat saavutust Landeswehriga hakkas eesti suunduma rahu poole. Kuigi enne
rahulepinguni jõudmist ründas Punaarmee veelkord Narva alasid, suudeti see ära kaitsta.
Edaspidi hakati arutama rahulepingut riikide vahel. Venemaa saadikud olid tugevad
väitluses, kuid lõpuks, arvestades viimast lahingut, olid nad sunnitud tagastama Narva
alad eestlastele. Tartu rahu leping jõustus 3. jaanuari hommikul kell 10:30. See andis
võimaluse riigile alustada üles ehitama oma linnasid ning nautida vabariiklust, mis juba
paar aastat tagasi saavutatud.

Kasutatud materjalid

Kirjandus:
Eesti Vabadussõda 1918–19. 1.–2. kd Tallinn, 1937–39, 31996–97
E. Laaman . Eesti Vabadussõja poliitiline ajalugu. Tallinn, 1925, ²1991
J. Maide. Eesti Vabadussõda. Tallinn, 1933
A. Traksmaa. Lühike Vabadussõja ajalugu. Tallinn, 1939, 21992
L. Vahtre . Eesti rahva lugu. Tallinn, 2005
Internet :
http://www.esm.ee/vs-fotonaitus/
http://et.wikipedia.org/wiki/Eesti_Vabaduss%C3%B5da
Pildid:
Pilt nr1: http://et.wikipedia.org/wiki/Eesti_Vabaduss%C3%B5da
Pilt nr2: http://estonian.estonia.usembassy.gov/sp_est010311.html
Pilt nr3: http://entsyklopeedia.ee/artikkel/vabaduss%C3%B5da1

Lisad