Johan Laidoner (0)

JOHAN
LAIDONER
(1884-1953)
Koostasid: Martin Paju ja Argo Pihtjõe VLE-
3
Isiklik
Sündis 12. veebruar 1884 Viljandimaal, Viiratsi vallas,
Raba talus.
Suri 13. märtsil 1953 Venemaal Vladimiri vanglas.
1909 abiellus Maria Kruszewskaga.
Poeg Michael Laidoner (1913-1928)
Kasupoeg Aleksei Kruszewski (1913-1941)
Haridus
1892­1894 Viiratsi vallakool.
1895­1897 Viljandi 1. algkool.
1897­1900 Viljandi linnakool.
September 1902­5. mai 1905 õppis Vilno sõjakoolis,
mille lõpetas nooremleitnandina.
17. oktoobril 1909 ­ mai 1912 Nikolai Kindralstaabi
Akadeemia Peterburis.
Te e nis tus käik Ve ne maa
Ke is ririig i s õ javäe s
1900. aastal üritas Laidoner astuda sõjaväkke, kuid komisjon
ei võtnud teda vastu ­"rind ei andvat mõõtu välja".
Laidoner asus elama Peterburi kubermangus asunud Aljutino
mõisa, kus tema emapoolne onu Peeter Saarsen töötas
mõisavalitsejana.
1901. aastal tegi ta uue katse sõjaväkke astuda ja 20.
augustil tunnistas komisjon ta sõjaväekõlbulikuks ja 2. järgu
vabatahtlikuks.
1901. aastal astus ta vabatahtlikuna Venemaa Keisririigi
sõjaväkke, kus asus teenima 110. Kaama jalaväepolku
Kaunases.
1902. aasta septembris astus Vilno sõjakooli.
Aasta hiljem komandeeriti ta Vilno jalaväe junkrukooli teise
roodu, kus ta määrati õppima üldklassi.
Te e nis tus käik Ve ne maa
Ke is ririig i s õ javäe s
1903. aasta 3. jaanuaril ülendati Laidoner allohvitseriks.
1904. aasta oktoobris sai ta vanemveebeliks ning lõpetas
sõjakooli 5. mail.
1905.a. oma kursuse parimana ja teda autasustati sel
puhul riigivapiga kaunistatud taskukuldkellaga ning ülendati
nooremleitnandiks.
1905­1909 teenis 13. J erevani Tema Kõrguse
ihukaitsegrenaderide polgus, mis asus Kaukaasias, Tbilisi
lähedal olnud Manglisi linnakeses.
1908. a ülendati leitnandiks ja määrati sama aasta
detsembris 13. J erevani polgu 12. roodu ajutiseks ülemaks.
17. oktoobril 1909 astus ta Nikolai Kindralstaabi
Akadeemiasse Sankt-Peterburgis.
Te e nis tus käik Ve ne maa
Ke is ririig i s õ javäe s
1912. aasta maikuus lõpetas Laidoner Imperaatorliku
Nikolai sõjaväeakadeemia 1. järguga ja teda autasustati
eeskujulike tulemuste eest Püha Anna III klassi ordeniga
ning suunati tagasi oma polku.
7. jaanuaril 1913 ülendati staabikapteniks.
21. märtsil 1913. a arvati kindralstaabi kutseliiki.
1912­1913 teenis 13. J erevani Tema Kõrguse
ihukaitsegrenaderide polgus.
1913­1914 teenis 1. Kaukaasia kütipolgus rooduülemana.
1914 teenis Kaukaasia sõjaväeringkonna staabis.
Esimese maailmasõja alates määrati III Kaukaasia
armeekorpuse staapi käsundusohvitseriks, kus teenis kuni
1915. aasta märtsini.
Te e nis tus käik Ve ne maa
Ke is ririig i s õ javäe s
26. novembril 1914 ülendati kindralstaabi kapteniks.
Märtsis 1915 määrati 21. jalaväediviisi staabi
vanemadjutandiks.
Novembris 1915 määrati J ohan Laidoner Läänerinde staapi
luureosakonna ülema abiks.
15. augustil 1916 ülendati J ohan Laidoner kindralstaabi
alampolkovnikuks.
11. märtsil 1917 määrati Kaukaasia grenaderidiviisi
staabiülemaks, misjärel viidi sama aasta oktoobris üle 62.
jalaväediviisi staabiülemaks.
Esimese maailmasõja ajal sõdis Galiitsias, Poolas ja
Valgevenes Saksa Keisririigi ning Austria-Ungari Keisririigi
vägede vastu.
Te e nis tus käik Ee s ti rahvus like s
väe o s ade s ja Ee s ti Vabariig i s õ javäe s
2. detsembril 1917 kutsuti J ohan Laidoner Eesti
Sõjaväelaste Ülemkomitee poolt Eestisse formeeritava
1. eesti jalaväediviisi ülemaks.
J uhtis Eesti rahvusvägesid kuni 19. veebruarini 1918,
mil oli sunnitud Eestis võimu haaranud enamlaste survel
lahkuma.
Te g e vus Nõ uko g ude Ve ne maal Ee s ti
o kupats io o ni ajal S aks a väg e de po o lt
Saksa okupatsiooni ajal tegutses J ohan Laidoner Eesti
Ajutise Valitsuse sõjalise esindajana Nõukogude
Venemaal Petrogradis, kus korraldas eesti ohvitseride ja
sõdurite saatmist Põhja-Venemaale liitlaste
ekspeditsioonivägede juurde.
4. aprillil 1918 ülendas tollal illegaalselt tegutsenud Eesti
Ajutine Valitsus J ohan Laidoneri polkovniku
auastmesse.
Vabadus s õ da
Vabadussõja algul tuli Soome kaudu Eestisse, kus
nimetati 14. detsembril Operatiivstaabi ülemaks.
23. detsembrist 1918 Sõjavägede ülemjuhataja.
20. jaanuaril 1919 ülendati pärast Narva
tagasivallutamist kindralmajoriks.
26. märtsil 1920 lahkus omal soovil ülemjuhataja
kohustest ning ülendati kindralleitnandiks.
Elu rahuajal
Korp! Sakala vilistlane kuni 1934. Korp! Leola auvilistlane.
Enamlaste mässukatse puhul 1. detsembril 1924 nimetati
Laidoner taas Sõjavägede ülemjuhatajaks.
12. märtsil 1934 nimetati J ohan Laidoner Riigivanema otsusega
kolmandat korda Kaitsevägede ülemjuhatajaks ja Sisekaitse
Ülemaks.
1938 nimetati J ohan Laidoner Tallinna Tehnikaülikooli
audoktoriks.
24. veebruaril 1939. aastal ülendati J ohan Laidoner kindraliks.
22. juunil 1940 vabastas Konstantin Päts J ohan Laidoneri
Nõukogude okupatsioonivõimude survel Sõjavägede
ülemjuhataja ametist.
Po liitiline te g e vus
1921--1929 oli ta Riigikogu 1., 2. ja 3. koosseisu liige,
kuulus Põllumeestekogude rühma.
1925 vahendas J ohan Laidoner Rahvasteliidu komisjoni
esimehena Türgi ja Iraagi piiritülisid.
Laidoneri soovitusel otsustati anda Mosul Iraagile.
1929 lahkus Laidoner Põllumeestekogust ja loobus
kandideerimast IV Riigikogu valimistel.
1933 sügisel esitati Laidoner valitava riigivanema
kandidaadiks.
Algselt tema kandidatuuri toetada lubanud
Vabadussõjalased murdsid viimasel hetkel kokkuleppe.
Po liitiline te g e vus
Võimalik, et just need asjaolud viisid Laidoneri kokkulepe
sõlmimiseni Konstantin Pätsiga, mis oli sihitud vabadussõjalaste
vastu, kuid viis autoritaarse korra kehtestamiseni.
Teise versiooni kohaselt mängis Laidoneri ja Pätsi kokkuleppes
rolli eelkõige kartus, et vabadussõjalaste liikumise edasi
tegutsema jäämine suurendab riigis sisepoliitilist ebastabiilsust
kuni kodusõja ohuni välja.
Samuti oli Laidoner tõenäoliselt nõus Pätsi seisukohaga, mis
nägi ette senise poliitilise süsteemi reformi.
Võimalik, et K. Päts poleks suutnud 12. III 1934 teostada
sõjaväelist riigipööret ilma kolmandat korda ülemjuhatajaks
määratud Laidoneri abita.
Po liitiline te g e vus
Igal juhul oli Laidoneri toetusel oluline roll K. Pätsi võimu
järgneval kindlustamisel.
Vaikiva ajastu võimumeeste keskel jäi Laidoner suhteliselt
tagaplaanile, ta distantseerus paljudest sisepoliitilistest
päevaprobleemidest ja keskendus riigikaitseküsimuste
lahendamisele.
1934 teostati tema juhtimisel sõjareform, seejärel kaasajastati
armee väljaõpet ja relvastust ­ püüti teha kaitsevõime
tõstmiseks kõik, mida väikeriigi ressursid võimaldasid.
1938. aastal sai J ohan Laidoner Riiginõukogu liikmeks.
Sügisel 1939 valiti tee: soostuda baasidelepinguga.
Elu Nõ uko g ude o kupats io o ni
ajal, vahis tamine ja s urm
22. juunil 1940 tagandati ta ametist.
19. juulil 1940 küüditati koos abikaasaga Venemaale
Moskvasse ning viis päeva hiljem edasi Penzasse.
23. juunil 1941 pandi Laidonerid koduaresti.
28. juunil 1941 Laidonerid arreteeriti ja viidi kohalikku
vanglasse.
Septembris 1942 suleti Laidonerid Moskvas Butõrka
vanglasse, sealt edasi viidi nad Kirovi vanglasse ja
sügisel 1945 Ivanovo vanglasse, kuhu nad jäid 1952.
aastani.
Elu Nõ uko g ude o kupats io o ni
ajal, vahis tamine ja s urm
7. märtsil 1953 saadeti Laidonerid jälle Moskvasse Butõrka
vanglasse, kus teatati, et neile on RJ Mi Erinõupidamise otsusega
mõistetud Vene NSFV Kriminaalkoodeksi § 58-4 alusel mõistetud
25-aastane vanglakaristus.
Kriminaalasi nr. 5421 oli alustatud 26. juulil 1941, lõpetati 22.
märtsil 1953, enne Erinõupidamise otsust. Talle esitatud
süüdistuste kohaselt hoiti teda vahi all 11 aastat (Nõukogude
võimu vastane relvastatud võitlus Vabadussõja ajal).
Vladimiri keskvanglas/RJ M Vladimiri vangla nr 2 viibimise ajal
varjati Laidoneri (Laidoner oli kinnipeetu nr. 11).
J ohan Laidoner suri 13. märtsil 1953 Venemaal Vladimiri
vanglas.
Maeti Vladimiri linna kalmistule.
Täname kuulamast!