Johann Laidoner - Referaat (4)

Lapsepõlv ja kooliaastad
Kindral Johan Laidoner
Johan Laidoner sündis 12. veebruaril 1884. aastal Viljandimaal , Viiratsi vallas, Raba talus Jaak Laidoneri (1854-1911) ja tema naise, Raba talu peretütre Mari Saartseni (1851-1938) esimese lapsena. Sealsamas Rabal sündisid ka Johan Laidoneri vennad Villem ( 1886 ), Peeter (1888) ja Oskar (1890). 1894. aastal asus Laidoneride pere elama Viljandisse, kus Johan asus õppima linna algkooli, mille juhatajaks oli meie ärkamisaegne luuletaja Friedrich Kuhlbars . Selle lõpetamise järel 1897 . aastal sooritas ta edukalt sisseastumis eksamid Viljandi linnakooli ja asus õppima kohe selle 4. klassi. Selle kooli juhatajaks oli tollal energiline N. K. Venger, kes oli oma õpilastele suureks eeskujuks.
Oma lapsepõlve ja kooliaastate kohta on Johan Laidoner öelnud:
“Tuletades nüüd meelde oma lapsepõlve ja algkooliaega, pean ütlema, et meie perekond elas üsna kitsalt, isegi vaeselt. Nälga ei pidanud ma aga kunagi kannatama. Olime kehvalt riietatud, aga tänu emale alati puhtalt. Mäletan, et minust järgmine, kaks aastat noorem vend Villem, kui ületas tolmust teed, pühkis pärast saabastelt rätikuga tolmu maha, et puhtana kooli minna.
Ei saa öelda, et mul oleks olnud just helge lapsepõlv. Õppimine mulle muret ei teinud, see oli kerge. Vanemate mured olid aga meile, lastele, hästi teada. Suvel pidin käima võõrsil karjas, aga seda ei saa küll öelda, et mulle lapsepõlvest oleksid meelde jäänud kurvad või rasked mälestused.
Kuigi mul ei olnud just muretu lapsepõlv, siis selle eest olen ma esimestest kooliaastatest peale pärinud niisuguse omaduse, mida pean oma iseloomu üheks tugevamaks küljeks. See on see, et hea tahtmise juures saab igast raskusest üle! Hiljem raskused ununevad ja jäävad ainult head mälestused”.
Teenistus Vene tsaariarmees  
Johan Laidoner lõpetas Viljandi linnakooli 1900. aastal, kui ta oli 16-aastane. Kuigi ta oli parimas õppimiseas ja lahtise peaga, takistas edasiõppimist perekonna rahapuudus. Ainsa võimalusena haridustee jätkamiseks näeb ta sõjaväeteenistusse asumises ja 1900. aastal üritab Laidoner astuda sõjaväkke, kuid komisjon ei võta teda vastu – rind ei andvat mõõtu välja ja tal soovitatakse aasta pärast tagasi tulla.
Pärast ebaõnnestunud katset sõjaväkke pääseda asub Laidoner elama Peterburi kubermangus asunud Aljutino mõisa, kus tema emapoolne onu Peeter Saarsen töötas mõisavalitsejana. Järgmisel, 1901. aastal teeb ta uuesti katset sõjaväkke astuda ja 20. augustil tunnistab komisjon Laidoneri 2. järgu vabatahtlikuks. Teenima asub ta 110. Kaama jalaväepolku, mis asub Kaunases. Aasta hiljem komandeeritakse Laidoner Vilno jalaväe junkrukooli teise roodu , kus ta määratakse õppima üldklassi. 1903. aasta 3. jaanuaril ülendatakse Laidoner allohvitseriks ja 1904. aasta oktoobris portupeijunkuriks (vanemveebliks). Vilnos teenides saab Laidoner tuttavaks 15-aastase Maria Kruszewskaga, kellest hiljem saab tema abikaasa.
1905. aasta aprillis lõpetab Laidoner Vilniuse junkrukooli oma kursuse parimana ja teda autasustatakse sel puhul riigivapiga kaunistatud taskukuldkellaga. Sama aasta mais ülendatakse ta nooremleitnadiks.
Kooli lõpetamise järel määratakse Laidoner teenima 13. Jerevani Tema Kõrguse ihukaitsegrenaderide polku, mis asus Kaukaasias, Tbilisi lähedal olnud Manglisi linnakeses. See oli vanade traditsioonidega eliitpolk, mille ülemaks oli vürst Melivani ja ðefiks tol ajal valitsenud tsaar Nikolai II.
Teenides polgus 4. roodu nooremohvitserina, täidab ta mitmesuguseid tennistusülsandeid. 1906. aasta jaanuaris saadetakse ta Josif Dþugaðvili-Stalini sünnilinna Gorisse mässu maha suruma. Sama aasta augustist-oktoobrini on Laidoner staabikomando ajutiseks ülemaks. 1907. aasta veebruarist - maini asub ta oma polgu IV pataljoni juures Mihhailovos ning 1907. aasta septembrist kuni 1908. aasta maini Tbilisi raudteejaama kaitsel .
Mihhailovos olles saab Laidoner oma esimese väljateenitud autasu – Püha Stanislavi III klassi ordeni . Novembris 1908 ülendatakse Laidoner leitnandiks ja määratakse sama aasta detsembris 13. Jerevani polgu 12. roodu ajutiseks ülemaks.
Samal ajal valmistub Laidoner põhjalikult sõjaväeakadeemiasse astumiseks. Akadeemiasse pääseda ei olnud lihtne, sest kõrgeks ohvitseriks saada tahtjaid oli palju. Kuna talupoja seisusse kuulujana polnud Laidoneril kõrged proteþeerijad, tuli loota vaid enda teadmistele ja andekusele.
1909. aasta augusti lõpul sõidab Laidoner Peterburi, et sooritada eksamid sõjaväeakadeemiasse astumiseks. Sama aasta oktoobris teatatakse talle, et ta on akadeemiasse vastu võetud.
Järgneb üle kahe ja poole aasta õpinguid, mis kulgevad edukalt. Akadeemia kõrvalt kuulab Laidoner Peterburi ülikoolis loenguid rahvusvahelisest õigusest ja majandusteadusest. Külastab Peterburis olevaid eesti organisatsioone, muuseume, ooperietendusi ja kontserte. Ühel sellisel kontserdil kohtab ta tuttavat neidu Vilno sõjakooli päevilt – Maria Kruzewskat, kes nüüd on Peterburi konservatooriumi üliõpilane. Samal, 1909 aastal abiellub 27-aastane Laidoner 22-aastase Mariaga.
1912. aasta juunis lõpetab 28-aastane Laidoner Imperaatorliku Nikolai sõjaväeakadeemia 1. järguga ja teda autasutatakse eeskujulike tulemuste eest Püha Anna III klassi ordeniga.
Eestlastest lõpetas koos Laidoneriga sõjaväeakadeemia veel tulevane kindral Andres Larka , kes ülendati õppimise ajal alamkapteniks ja samuti autasustati Püha Anna III klassi ordeniga. Üldse omandas enne Esimest Maailmasõda Peterburi sõiväeakadeemias sõjalise kõrghariduse kaheksa tulevast eesti kindralit-admirali. Enne Laidoneri oli selle lõpetanud tulevane kindralmajor Dmitri Lebedev ja kindralleitnant Paul-Adolf Lill. Peale Laidoneri lõpetas selle veel tulevane kindralleitnant Nikolai Reek, tulevased kindralmajorid Jaan Soots ja Juhan Tõrvand ning tulevane kontraadmiral Hermann Alexander Eduard parun von Salza.
Lõpetanud sõjaväeakadeemia pöördub Laidoner tagasi oma 13. Jerevani polku, kus talle antakse akadeemia eduka lõpetamises eest kaks kuud puhkust. 1913. aasta jaanuaris ülendatakse Laidoner staabikapteniks ja samal aastal määratakse ta 1. Kaukaasia laskurpolgu rooduülemaks, kust ta vahetult enne I maailmasõja algust määratakse III Kaukaasia korpuse staapi ja saadetakse Edelarindele. Seal võtab ta osa augusti-septembrilahingutest austerlastega. Neid lahinguid tunneb ajalugu Galiitsia lahingutena ja olid vene sõjaväele I maailmasõjas ühed edukamad . 1914. aasta detsembris ülendatakse Laidoner kapteniks (vastab Eesti sõjaväes majorile).
1915. aastal teeb Laidoner kaasa lahingud Edelarindel ja määratakse 21. diviisi vanemadjutandiks. Sama aasta lõpul määratakse ta Läänerinde staabi luureosakonna ülemaks.
Vaatamata Laidoneri poolt läbiviidud luuretöö andmetel toimunud ebaõnnestunud lahingutegevusele Baranovitði juures, ülendatakse ta 28. augustil 1916 alampolkovnikuks, mis jääb tema viimaseks ülendamiseks vene sõjaväes.
1917. aasta märtsis vabaneb Laidoner luuretööst ja ta määratakse Kaukaasia Grenerdiviisi staabiülemaks. Sama aasta oktoobris aga 62. diviisi staabiülemaks. Sellel ametipostil olles saab ta Petrogradis moodustatud Eesti Sõjaväeosade Organiseerimise Komiteelt telegraafilise ettepaneku – tulla formeeritava Eesti diviisi ülemaks.
19. oktoobril saabub Organiseerimise Komiteesse Laidoneri põhimõtteline nõusolek. Tegelikult aga polnud Eesti diviisi formeerimiseks veel ametlikku luba saadud. Kuid tollases revolutsioonilises situatsioonis mindi välja jultumuse peale ja 21. oktoobril saadab Eesti Sõjaväeosade Organiseerimise Komitee esimees leitnant Theodor Käärik Laidonerile telegrammi: “Teie määramine teostub. Palun kohe välja sõita”.
Kuid alapolkovnik Laidoner pole veel jõudnud äratundmisele, et Vene impeerium , kellele ta on truudust vandunud, on kokkuvarisemise äärel ja riigitruu mehena vastab ta, et tema uuele kohale asumiseks on vaja sõjaministeeriumi korraldust. Kuni see puudub, ei saa ta välja sõita.
Laidoner saab Peterburist veel teise telegrammi kutsega, tulla Eesti diviisi juhtima , kuid ta jääb paigale. Samal ajal saab ta veel teise ettepaneku – tulla Georgi brigaadi staabiülemaks.
7. novembril 1918 toimub Peterburis punane riigipööre, millele järgneb punaste terror. Eesti Sõjaväelaste Ülemkomitee esimees Konstantin Päts saadab Laidonerile teate, et tema määramise kohta 1. Eesti diviisi ülemaks on saabunud nõusolek vene vägede ülemjuhatajalt. Päts jätab targu märkimata, et vene vägede ülemjuhatajaks oli vahepeal saanud… punakomissar Nikolai Krõlenko, kes oli lasknud eelmise ülemjuhataja kindralleitnant Nikolai Duhhonini tappa. Vastavalt kõrgemalt poolt saadud korraldusele annab korpuseülem Laidonerile käsu Eestisse sõita.
Eduka teenistuse eest Vene tsaariarmees oli Laidonerile peale eelpool mainitud autasude antud veel Püha Stanislavi ja Püha Anna ordenite II klass, Püha Wladimiri ordeni IV klass ning Püha Georgi kuldmõõk pealkirjaga: “ Vapruse eest”.
Eesti rahvusdiviisi ülemaks
Miks määrati Laidoner 1. Eesti rahvusdiviisi ülemaks, kui samal ajal oli Vene armeest eesti rahvaväkke tulnud 12 polkovnikut, kellel kõigil olnuks auastme järgi eesõigus sellele kohale asuda ? Põhjus oli selles, et paraku polnud kellegil neist kõrgemat sõjaväelist haridust. Kõrgemat sõjaväelist haridust, kes olid lõpetanud Nikolai sõjaväeakadeemia, omasid vaid seitse eesti ohvitseri. Neist kolm olid auastmelt kaptenid ja jäid seega kõrvale. Järeljäänud nelja – alampolkovnikute Johan Laidoneri, Jaan Sootsi, Andres Larka ja Jaan Rink’i hulgast oli diviisiülema määramisel kaaluvaks põhjuseks Laidoneri teenimine Läänerinde luureosakonna ülema asetäitjana. See aga andis lisaks sõjaväelikule nägemusele veel poliitilise dimensiooni , aga samuti väga vajalikke isiklikke tutvusi Lääneriikide luureteenistuste tippjuhtide hulgas. Sidemeid lääneriikidega aga vajas keset Vene revolutsiooni anarhiat olev Eesti kõige rohkem.
1. jaanuaril 1918 saabub alampolkovnik Johan Laidoner Tallinna ja võtab 5. jaanuaril 1. Eesti diviisi juhtimise üle. Diviisi staabiülemaks saab seni ajutiselt diviisi juhtinud Jaan Soots ja diviisi suurtükiväe ülemaks Andres Larka.
Selleks ajaks oli suurem osa eesti sõdureid Vene armeest kodumaale siirdunud ja vastmoodustatud Eesti diviis kujutas endast päris korralikku armeekorpust. Selle kooseisus oli nelja polguga jalaväebrigaad ja viie patareiga suurtükiväebrigaad. Peale nimetatude veel üks ratsapolk, üks insenerirood ning tagalaasutused. Kokku oli diviisis 750 ohvitseri ja 35 tuhat sõdurit ning väljaspool diviisi mitmesugustes üksustes ja komandodes veel 250 ohvitseri ja 15 tuhat sõdurit.
Peale selle paiknes Eestis veel Vene väegrupp, mis oli küll üsna laostunud, kuid vaatamata massilisele desrteerumisele oli selles üksuses veel alles üle 200 tuhande mehe. Samuti oli siin Põhja-Lätit ja Lääne-Eesti saari okupeeriv Saksa 8. Armee , mis valmistus edasitungiks Eesti mandrile.
Seega seisis Eesti diviisi vastas 38 võõrast diviisi. Selles keerukas olukorras pidi Eesti rahvusdiviisi ülem oma sõjaliste teadmiste kõrval ilmutama veel ka diplomaatilist tarkust ja poliitilist oskust, et optimaalne lahendus leida. Siin tulid Laidonerile kasuks tema luuretöö kogemused. Vaaginud tekkinud olukord koos Eesti poliitilise juhtkonnaga, lepiti kokku järgmises:

tuleb vältida viimse võimaluseni kokkupõrget Vene armeega;

kui venelased asuvad massiliselt rüüstama ja terroriseerima eest elanikonda, osutada otsustavalt relvastatud vastupanu;

kui Saksa väed alustavad pealetungi, alustada otsekohe võitlust Vene vägedega;

kuulutada enne sakslaste saabumust välja Eesti Vabariik;
Samal ajal oli vaja saada sakslastelt garantii, et need ei käsitleks eesti väeosi Vene armee osana ega sõjavangidena. Juhul, kui sakslased sellist lubadust ei anna, otsustati eesti väeosade sõdurid sakslaste saabudes kodudesse saata. Volitused sakslastega läbirääkimiste pidamiseks sai Eduard Alwer Läänemaalt, kes saavutas vahetult enne sakslaste pealetungi algust nende väejuhatuselt kinnituse , et eesti väeosade erapooletust tunnustatakse.
Seejärel võtsid eesti väeosad kogu maal võimu üle ja kuulutati välja Eesti Vabariik.
Maapaos Nõukogude Venemaal  
Saksa vägede saabudes Eesti mandriosale lahkus Laidoner kodumaalt , kuna endise Vene armee luureohvitserina oleksid sakslased ta arreteerinud. Laidoner siirdus… punasesse Petrogradi. Seal hakkas ta korraldama nende eesti ohvitseride ja sõdurite kodumaale saatmist, kes polnud jõudnud Eesti diviisi. Kogumiskohaks määras ta Põhja-Venemaa, kus 1918. aastal olid Lääneliitlased maale tulnud. Laidoneri kava järgi loodi seal Eesti Leegion , mis pidi olema sümboolseks märgiks selle kohta, et Eesti võitleb koos liitlastega. Saksa okupatsiooni lagunedes olnuks Eesti Leegioni taasloodava sõjalise jõu tuumikuks , kuna sakslased saatsid 1918. aastal eesti rahvusväeosad laiali. Laidoneril õnnestus luua ulatuslik põrandaalune võrk, mis varustas kogunemiskohta suunduvaid mehi valedokumentide, raha ja instruktsioonidega. Paari kuu jooksul toimetas Laidoner Põhja-Venemaale umbes 200 eesti sõjameest, kellest formeeriti Prantsuse ekspeditsioonikorpuse juurde Eesti Leegion.
Laidoner oli kindlalt veendunud, et Saksamaa saab sõjas lüüa, millele järgneb paratamatult Nõukogude Venemaa kallaletung Eestile. Petrogradis olles hakkas ta põranda all tegutsedes looma Eesti sõjaluure agentuuri . Laidoneri soovitusel ja juhatusel asusid mitu eesti ohvitseri teenima punaväkke. Vabadussõja ajal (ja kindlasti ka hiljem) lõid need mehed hindamatu informatsiooniallika. Osa neist tulid hiljem üle, tuues kaasa oma väeosa. Üks teadaolevaid Laidoneri poolt loodud luurevõrgu mehi oli kapten Aleksander Schultz, kes tõusis Petrogradi tðheka vahipolgu pataljoniülemaks ja mängis 1919. aasta sügisel selle üksuse meie kätte. Ka punadiviisi ülema Ritt'i ületulek koos brigaadiülema Aintsiga, staabiülema Maasiku ning kahe eestlastest punaväe rooduga oli ilmselt seotud Laidoneri luurevõrgu tegevusega .
Sõjavägede ülemjuhataja  
Peale Saksamaa sõjalist kokkuvarisemist alustas taas tegevust Ajutine Valitsus ja Maapäev. Hakati taas looma Eesti sõjaväge, kuna oli selge, et Venemaa ei lepi Batikumi kaotamisega. 22. novembril 1918 püüdis Punaarmee vallutada Narvat, kuid löödi sakslaste poolt tagasi. 28. novembril toimus Narvale uus rünnak ja alles loomisel olevad Eesti väeosad olid sunnitud Narva maha jätma. Üheks ebaedu põhjuseks oli puudulik juhtimisstruktuur. Sõjavägede juhtide hulgas puudus isik, kes omanuks küllaldlast autoriteeti.
Juhtides rahvusdiviisi oli Laidoner, vaatamata lühikesele ajale, saavutanud nii poliitikute kui sõjaväelaste silmis märkimisväärse autoriteedi ja 8. detsembril 1918 üle Soome taas kodumaale saabudes, määratakse Johan Laidoner sõjavägede ülemjuhatajaks ja tema kätte koondatakse diktaatorlik võim.
Vaatamata Laidoneri noorusele (34) ja polkovniku auastmele, et tekitanud tema määramine sellele kõrgele kohale temast auastmes kõrgemate ohvitseride – kindralmajorite Tõnissoni, Põdderi ja Larka hulgas vastuseisu ega poleemikat.
Pole kahtlust, et Laidoneri määramisega sellele kohale oli tehtud õige valik. Laidoneri isikus kehastus kogu Eesti sõjavägi. Vabadussõja ajal aga kogu eesti rahvas ja Eesti riik. Vabadussõja ajal Balti riikides olnud Entente ’i kõrgem esindaja kindral Gough on oma mälestustes Laidoneri kohta öelnud:
“Eestile oli õnneks, et toil ajal seisis tema teenistuses selline mees kui kindral Laidoner. Ta oli noor, tugev nii kehalt kui tahtejõult, tark, rahulik ja arukas nii mõttekäigus kui otsustes. Kõige selle arukuse ja rahulikkuse taga tuksus tugev ja julge süda… Alati oli ta huvitav, rahulik, tagasihoidlik ja kohusetruu temale määratud ülesannetes”.
Laidoneri ideed ja strateegia 
Oma tegevust alustas Laidoner sõjaväe kõrgema juhtimise ümberkujundamisega. Ta rakendas sõjaväe juhtimisel ainujuhtimise pintsiipi, kus ülemjuhataja tööorganiks oli Ülemjuhataja Staap ja vägede operatiivjuhtimise kõrgeimateks lülideks rindejuhatuse funtsioone täitvad diviisistaabid. Sõjaväe efektiivse juhtimisstruktuuri loomine oli Laidoneri üks suurimaid saavutusi Vabadussõja ajal.
Samuti nägi Laidoner vajadust tõsta vägede mobiilsust ja nende löögijõudu. Soomusrongide diiviisi loomisega , kuhu olid koondatud peale soomusrongide ka veel soomusautod ja mobiilne jalavägi, sai ülemjuhataja enda käsutuses mobiilse varu, mida sai edukalt kasutada nii vaenlase rünnakute tagasilöömisel kui vastulöögi andmisel. Siin ennetas Laidoner Lääne-Euroopa arenguid, kus soomusüksusi koos mobiilse jalaväega hakati kasutama alles Teises Maailmasõjas.
Nähes Vabadussõja algul kutsealuste isikoosseisu madalat moraalset taset, kohustas Laidoner looma maakonniti Kaitseliidu baasil vabatahtlikke valikväeosi, mis tõid hiljem sõja käigus olulise pöörde. Hiljem muudeti need tavalisteks löögirügementideks, millede kõrge moraal kandus üle ka sundmobiliseerituile. Nii sündis terve rida kõrge vaimsusega ja oma sümboolikat omavaid valikväeosi. Et see sündis vaid ühe sõja-aasta jooksul, see oli Laidoneri teadliku psühholoogilise töö tulemus.
Väga oluline oli samuti oma Sõjakooli loomine. Tõmmata raskes sõjaolukorras rindelt ja staapidest ära suure hulga vajalikku tööjõudu, see nõudis tõelist perspektiivset mõtlemist ja julgust . Loodud Sõjakooli baasil sai rinne aga juba peagi juurde vajalikku täiendust, mis suurendas kümne protsendi võrra ohvitseride korpust. Samal ajal omandas meie Sõjakool ka lahingulised traditsioonid.
Laidoneri ideeks oli, et Eesti peab aktiivselt sekkuma naabermaade arengutesse. Et säästa meie maad sõjapurustustest, leidis ta otstarbeka olevat kanda sõjategevus võõrale territooriumile. Sel eesmärgil tungisid Eesti väed Vabadussõja ajal sügavale Läti aladele, võimaldades seega astuda tegevusse meile sõbralikul Läti valitsusel. Tungides Loode-Venemaale, abistati meile Punaarmeest vähem ohtlikke vene valgete üksusi. Narva jõe taga olnud Ingerimaast loodi puhvertsoon Narva piirilõigu ette.
Kuna vastloodud eesti rahvaväes oli nii koolituselt ja meelsuselt vähemdemokraatlikke tsaariohvitsere kui ka kiirkoolitusel lipnikeks saanud, kuid demokraatlikemate vaadetega nooremohvitsere, siis kujunes nende sulatamine toimivasse sõjaväelisse süsteemi Laidoneri psühholoogiliseks meistritööks. Samal ajal koosnes reakoosseis suurte sõjakogemustega “ vanadest huntidest” ning romantilistest ja isamaalises vaimustuses olevatest noortest , aga samuti töölistest ja talumeestest, kes sageli vastumeelselt käske täitsid ja sõja algul veel lootusrikkalt komuunameeste poole piilusid. Sellest erinevate vaadetega massist tuli luua uus, noore iseseisva rahvusriigi armee.
Laidoner alustas sihikindlalt likvideerima väeosadesse kaasa toodud revolutsioonilt korralagedust. Ta kohustas oma päevakäsuga kõiki ohvitsere kandma õlakuid, mille maharebimisega enamlaste poolt oli alanud Vene armee lagunemine. Samuti nõudis ta alamväelastelt ohvitseride tervitamist ja käsu vastuvõtmisel nende püstitõusmist. Ka ignoreeris Laidoner Vene auastmete prioriteeti ja nõudis, et kohtadele määramisel ei arvestatakse mitte ohvitseri auastet, vaid tema tublidust. Nii näemegi Vabadussõja ajal kapteneid diviise juhtimas, samal ajal kui polkovnikud tagalas osakondi juhatavad... Laidoneri suhtumine tagalas olnud staabimeestesse ja rindel võitlevatesse sõjameestesse oli erinev. Ta nõudis tagalas armutut enesekontrolli . Alkoholi tarbimine ei tulnud
kõne alla. Poliitikas oli Laidoner kogu sõja aja rõhutult apoliitiline. Ta ei pooldanud ega vastandanud ühtki poliitilist erakonda.
Tänu suurriikide kategoorias mõtlevale Sõjavägede ülemjuhatajale, elas ja töötas Eesti tagala Vabadussõja päevil normaalses rütmis, tagades rinde varustamise kõige vajalikuga ning võimaldas rindemehel kodu pärast muret tundmata täita oma kohust.
20. jaanuaril 1919, kui Punaarmee oli Eesti piiridest välja löödud, ülendatati Laidoner kindralmajoriks.
Noor Eesti kaitsevägi ülemjuhataja Johan Laidoneri juhtimisel täitis auga oma ülesande. Ta lõi enamlaste anarhistliku Punaarmee kodumaa piiridest välja ja viis kaitsevõitluse Venemaa pinnale. Eesti noor kaitsevägi vabastas Läti, põhjaosa ja aitas kaitsta selle piire. Ta andis surmava hoobi Landeswehri tagurlikele jõududele, mis olid kõrvaldanud meie naabri demokraatliku valitsuse ja tunginud meile kallale.
Vabadussõja kangelaste veri ja saavutatud võit tõid meie iseseisvuse tunnustamise. Meid aidati ja tunnustati just seepärast, et olime ise endale vabaduse kätte võidelnud.
Kaitseväe ülemjuhataja kindral Johan Laidoneri demokraatlik iseloom ja maailmavaade valitses Eesti sõjaväes ka järgnenud rahupäevadel. Selle põhijoonteks olid järgmised seisukohad ja vaated:
Eesti sõjavägi on eesti rahva teener ja ei tohi eralduda rahvast ning muutuda kinniseks tsunftiks. Sõjavägi peab alati täitma rahva enamiku soove. Ta ei tohi sattuda üksiku erakonna mõju alla.
Laidoneri saatusest 
Peale Eesti okupeerimist ja annekteerimist Nõukogude Liidu poolt 1940. aasta suvel, viidi Eest Vabariigi sõjavägede ülemjuhataja kindral Johan Laidoner 19. juulil 1940 koos abikaasa Mariaga NKVD töötajate valve all Moskvasse. Seal pandi nad elama siseasjade rahvakomissariaadi suvilasse. Kindrali küsimusele: kui kauaks nad sellisesse olukorda peavad jääma, vastas NKVD ametnik: "Kuni sõja lõpuni."
Johan Laidoner 1941. a. Pensa vanglas
28. juunil 1941 Johan Laidoner arreteeriti ja paigutati Pensa Oblasti NKVD Peavalitsuse vanglasse. Seal kuulati ta 25-el korral üle. Tema süüdistusaktis on kirjas:
"Juhtis eesti armee ülemjuhatajana detsembris 1918 sõjalisi operatsioone Punaarmee vastu, surus jõhkralt maha eesti tööliste revolutsioonilise liikumise, 1924. aastal likvideeris bolðevistliku ülestõusu Eestis. Kasutades ära oma mõju Eesti valitsevates ringkondades, teostas vaenulikku poliitikat Nõukogude Liidu vastu."
1942. aasta septembris viidi Laidoner Moskva Butõrka vangla kaudu Kirovi vanglasse, kuhu jäi kuni 1945. aasta sügiseni. Sealt viidi Laidoner Ivanovo vanglasse, kust ta 1952. aastal uuesti Moskva Butõrka vanglasse toodi. Siin võeti temalt ära kõik isiklikud esemed, isegi kalossid. Hammastelt võeti maha kuldkroonid.
Butõrka vanglas algas täielik ülekuulamiste maraton . Ajavahemikul 7. kuni 22. märtsini kuulati Laidoner üle 14 korral, kusjuures tema "süüdistuse" panid ülekuulajad kokku Laidoneri eluloolisteste andmete põhjal. Tegelikult aga oli Laidoneri saatus juba ette ära otsustatud ja uurijad tegid vaid tellimustööd.
16. aprillil 1952 langetas NSV Liidu julgeolekuministri juures olev erinõupidamine - mis tegelikult oli konstitutsiooniväline ebaseaduslik organ – Laidonerile § 58-4 alusel aktiivse revolutsioonilise liikumise vastase võitluse ja Nõukogude Liidu vastase tegevuse eest 25 aastat vangistust koos kogu vara konfiskeerimisega. 30. aprillil 1942 lähetati Laidoner, kui eriti ohtlik kurjategija erikonvoiga Vladimiri vanglasse, kus ta hakkas vangina nr. 11 karistust kandma.
Vähem kui aasta pärast - 13. märtsil 1953 päästis surm Johan Laidoneri edasisistest vanglapiinadest. Ta maeti koos samal päeval surnud Poola asepeaministri Jan Stanislaw Jankowskiga Vladimiri linna kalmistule. Laidoneri matmispaik on seni leidmata .