Eepose sündmused toimuvad Taanis ja Lõuna-Rootsis, sest germaani hõimud anglid ja saksid, kes V sajandil tungisid keltide asustatud Briti saartele, tõid kaasa oma pärimused, mis elasid rahvasuus edasi. Kangelane Beowulf võidab koletis Grendeli ja võitleb lohega. 5.Kuidas nimetatakse kangelaslaulude ettekandjaid eri maades? - Prantsusmaal nimetati žonglöörideks, Hispaanias huglaarideks ja Saksamaal spiilmannideks. Kreekas olid laulikuteks aoidid ja rapsoodid, Roomas miimid. 6.Mis ajast alates sai Lääne-Euroopas mõjukaks rüütelkonna kultuur? Iseloomusta seda. - 7.Kuidas nimetatakse rüütlikirjandust? - Kurtuaasne kirjandus rüütli ja õukonnakirjandus, sai alguse 11. ja 12. saj Lõuna- Prantsusmaal provanssaalikeelse lüürikana, viljelejateks elukutselised laulikud. 8.Kuidas nimetatakse eri maakondades/maades rüütlilaulikuid? - Trubatuur on keskaegne rändlaulik, viljeles armastusluulet, trubatuurid võisid
Roomas toimus muusikute sisseränne, muusikud tõid endaga kaasa pille, mis täiendasid etruskidelt päritud pillikogu. Rikkad pered kuulasid roomas muusikat õhtusõõgi ajal ning teatris. Esimeseks sajandiks pKr, kui impeerium laienes ida suunas, saabusid Rooma muusikud ja pillid Lääne-Aasiast ja Põhja-Aafrikast ning tulijate eksootilised laulud ja tantsud andsid tõuke pantomiimteatri edasiseks arenguks. Pantomiimid põhinesid kreeka tragöödial, nagu ka väga populaarsed miimid. Pärast Egiptuse vallutamist 30 pKr jõudis Rooma Isise kultus ja koos sellega egiptuse sistrum, harf ja pikk flööt. Roomlased võtsid hiljem hellenite traditsioonid üle, kuid hindasid palju rohkem sõjalistarengut. Roomalste muusika oli lärmakas ja muusika oli sõjaväe paraadide osa. Hellenite jaoks oli muusika tähtis kunst, sõna muusika pärineb neilt. Hellenite koolis õpetati muusikat, ka õlümpiamängudel võistlesin muusikud. Hellenite muusika on säilinud nootidena
Eri rahvail on see isesugune. Teater kui meelelahutusasutus tekkis Vana-Kreekas. Etendused toimusid amfiteatris. On teada, et 534 e. m. a. korraldati esimene tragdiate vistlus. Etendati ka komdiaid. Kreeklasi jljendasid roomlased: ka nemad hakkasid etendama nidendeid, sealhulgas palju kreeka omi. Roomas etendati areenil ka veriseid vaatemnge, trikke loomadega jms., millest on hiljem arenenud tsirkus. Keskajal paikset ja psivat teatrit polnud, esinesid rndnitlejad (miimid) ja zhonglrid. 10. sajandil hakkas katoliku kirik korraldama phade ajal kirikus vi kiriku ees vljakul piibliainelisi vaatemnge. 13. sajandil osales piiblit seletavais vi usuimesid kujutavais msteeriumides ja miraaklites arvukas tegelaskond. Neile hiigeletendustele, kus mngiti korraga mitmel srjalt pstitatud laval, kogunes terve linn. Etendati ka moraliteesid - mngulisi lugusid pahede ja vooruste vitlusest. Kunstide ldine elavnemine renessansi ajal virgutas ka teatrit
Need olid lühikesed rahvalikud lood, mille tegevustik rääkis linlaste elust. Miimide eesmärgiks oli vaatajaid lõbustada, neid naerma ajada vahendeid valimata. Nende saabumist tervitas lihtrahvas soojalt etendused olid huvitavad ning tasu vaatamise eest õige mõõdukas. Etenduste keel oli jämedalt rahvalik, sageli isegi rõve, zestid ja grimassid lausa karikatuursed. Kuna neil etendustel öeldi pahatihti tõtt valitsejate ja võimumeeste kohta, siis olid miimid võimudega alatasa pahuksis. Suurematest ebameeldivustest päästis neid edasirändamine teise linna või maakohta. Kaarikute võiduajamised Võistlused toimusid selleks spetsiaalselt ehitatud ellipsikujulisel areenil Circus Maximus. Enne mänge toimus pidulik rongkäik. Kõige ees oli mängude korraldaja, tema järel orjad, kes hoidsid korraldaja pea kohal kuldpärga, nende järel sugulased ja lapsed ning kõige lõpuks muusikud ja mängudest osavõtjad
paganlikke seiku. Beowulf Lõuna-Rootsis elanud noor sangar. Sureb rahva õnne nimel. Kangelaslaulud Chanson de geste ,,kangelasteo laul" .Päritolu ega autorlus pole selge. Kõige varem levis Prantsusmaal. Tavaliselt värsivormis, harvemin proosa või segavormis. Esitasid elukutselised rändlaulikud: zonglöörid (Prants.), huglaarid (Hisp.) ja Spiilmannid (Saks.). Esitasid poollauldes, Retsitatiivina, muusikariista saatel. Kreekas olid laulikuteks aoidid ja rapsoodid, Roomas miimid. Kirik suhtus rändlaulikutesse vaenulikult. Neid ei lubatud armulauale ega matta kombe kohaselt. Rahva hulgas populaarsed. 12.sajandini zonglöörid kirjaoskamatud. Olid ühtaegu nii luuletajad kui ka lauljad. Kangelaseeposed Kesksel kohal heeros. Elukujutuse avarus, ülev tundetoon, üleloomulikkus ja suurejoonelisus. Sagedased on kordused, püsimotiivid ja püsiepiteedid. Sõnastus arhailineja lihtne või pidulik. Neid on tavaks laulda.Esitajal viiulitaoline pill või harf
tantsijate tegevust kommenteeriv koorilaul. Lihtrahvale olid kättesaadavad miimide lihtsad ja hoogsad etendused väljakutel ning tänavatel või kõrtsides ja eramajades. Need olid lühikesed rahvalikud lood, mille tegevustik rääkis linlaste elust. Miimide eesmärgiks oli vaatajaid lõbustada, neid naerma ajada vahendeid valimata. Kuna neil etendustel öeldi pahatihti tõtt valitsejate ja võimumeeste kohta, siis olid miimid võimudega alatasa pahuksis. Suurematest ebameeldivustest päästis neid edasirändamine teise linna või maakohta. Mõningad Rooma vaatemängud on mõeldud publiku verejanu rahuldamiseks nagu gladiaatorite võitlused ja mõningal määral ka hobukaarikute võidusõidud. Mõõgavõitlused olid kõige verisemad vaatemängud Roomas nende järel olid hobukaarikute võidusõidud. Teatrietendused ei olnud verised, kuid nad polnud ka populaarsed. Seega võib
Laulja võis end ise mingil pillil saata (fiidel, lauto, harf) või tegid seda feodaali teenistuses olevad rändmuusikud. Pillid mängisid laulumeloodia kaunistatud variante, aga samuti improviseeriti eel- ja järelmänge. Laulu saadet pole kunagi üles kirjutatud. Sekudaarne, kuid hoopis laiem rüütlilaulu traditsiooni kandjate kiht olid rändmuusikud, kellele rüütlilaul võlgneb tänu oma leviku ja lõpuks ka säilimise eest. Keskaegsete rändmuusikute eelkäijateks olid Antiik-Rooma miimid ja histrioonid ning läbi kogu keskaja oli see kirev seltskond lihtsatest laadaveiderdajatest kuni kõrgelttunnustatud laulikuteni kõikjal tuntud. Nende ladinakeelne nimi oli jokulator- naljamees, narr; siit on tuletatud provaansi hulgaar (joglar) ja prantsuse zonglöör (jongleur). Põhjapool on tuntud nimetused menstrel (lad. Ministrare- teenima, abistama) ja saksa Spielmann (mängumees). Rändmuusikud olid vahendajateks rahvaliku ja õukondliku kunsti vahel ning võtsid
Prantsusmaal levisid kangelaslaulud kõige varem ning sealt on pärit ka žanri nimetus. Kangelaslood on tavaliselt värsivormis, harvemini proosas või segavormis. Need lõid ja esitasid elukutselised rändlaulikud ning veiderdajad, keda Prantsusmaal nimetati žonglöörideks, Hispaanias huglaarideks ja Saksamaal spiilmannideks. Lugusid kandsid nad ette poollauldes, retsitatiivina mingi muusikariista saatel. Kreekas olid laulikuteks aoidid ja rapsoodid, Roomas miimid, nad esitasid vähenõudlikke rahvalikke farsse, millega kaasnesid akrobaatika, tuleneelamine ja köietrikid. Kangelaseeposes on kesksel kohal heeros, kes sooritab sangaritegusid ja talub ränki katsumusi oma maa ja rahva nimel. Kangelaseepost iseloomustab elukujutuse avarus, ülev tundetoon, üleloomulikkus ja suurejoonelisus. Sagedased on kordused, püsimotiivid ning –epiteedid. Jutustamisviis on aeglane ja rahulik, sõnastus arhailine.
kiiresti liikuma. kirjutatud värsivormis ja neid esitasid rändlaulikud. prantsusmaal nimetati neid: zongläärideks, hulgaarideks ja spiilmannideks. oma lugusi kandsid ette poolt jutustades ja lauldes. kasutati zeste ja miimikat. põhines hästi tundud müütidel. Kirik suhtus rändlaulikusse vaenulikult- neiid ei lubatud armulauale ega matta kristliku kombe kohaselt. Kreekas oli laulikuteks aoidid ja rapsoodid, roomas miimid, kes esitasid laatadel, palverännakutel ja kirikupühadel vähenõudlikke rahva farsse, millega kaasnesid akrobaatika, tuleneelamine, köietrikid. Hiljem lisandus sõnakunst. Rahva hulgas väga populaarsed. Neid võib nim ränavateks kroonikateks, kui nad liikusid ühest paigast teise said nad uudiseid ja rännates teise kohta rääkisid nad neid uudiseid edasi. Zonglöör esines tavaliselt üksi, igat rolli luges erineva hääletooniga. 12
Rooma eluga ja kommetega. originaalsem ja tugevam kirjanik oli aafrikast pärit vabaks ostetud ori Terentius, kes tänu oma aristokraadist patroonile sai parema hariduse. Terentiuse komöödiad, millest kuus on säilinud, sisaldavad Plautuse omadega võrreldes vähem vihjeid kohalikele oludele ja vähem bufonaadi ning tema süzeed ja dialoog on universaalsemad. Vahest neil põhjustel polnud nad nii populaarsed publiku silmis, kellele köietantsijad, gladiaatorid ja miimid olid rohkem meelt mööda. Nagu Senecagi, kelle tragöödiad on kirjutatud lugemiseks ja mitte lava jaoks, avalasid nii Plautuse kui ka Terentiuse komöödiad tohutut mõju palju hilisema ja erineva aja draamakirjanikele. Rooma teatrid erinesid paljus kreeka omadest: nad ehitati mitte mäeküljele, vaid lauskmaale ja olid piiratud kõrge, kaunilt kujundatud kivimüüriga. Koori kadumisega katkes ka viimane side ditürambiga ja orkestrat enam ei vajatud
filosoofid ja nende proosa eepika: edda laulud + Vana-Rooma: ladina keel, skaldide luule; anglosaksi rooma rahvaluule, eepos(,,Beowulf"), alliteeriv olustikujant, atellaan, kreeka värss, kroonikad, kultuuri mõju (oma kangelaslaulud, veiderdajad nimedega jumalad), Rooma ja rändlaulikud. teater (lauskmaal), miimid, Rüütlikirjandus, mantli- ja toogakomöödia, trubaduurid, fablioodid Pr-l. eleegia allegoorilisus ,,Rebaseromaan" & ,,Roosiromaan" Ajastu Kreeka: Homeros ,,Ilias"; Pr. rahvuseepos ,,Rolandi Dante Alighier ,,Jumalik kirjanduse ,,Odüsseia", Sappho- laul", Hisp
tähtsus sõnal. Muusika tekkis 20.saj esimesel poolel Ameerika Ühendriikides. See sarnaneb operetiga, kuid laul, tants ja näitlemine on siin võrdselt tähtsad. Ballett on muusikateatri liik, kus tähtsaimateks väljendusvahenditeks on muusika ja tants. Klassikaline ballett kujunes välja 17. saj Prantsusmaal. Balletil on palju eelkäijaid: antiikajastu tantsud, mida esitasid kutselised tantsijad miimid; keskaegsed tantsud, mida esitasid rändmuusikud; renessansiajastu õukonnaetendused. Ooper on muusikaline lavateos, mis ühendab endas mitut kunstiliiki: kirjandust, muusikat, näitekunsti, kujutatavat kunsti ja tantsu. Ooperi muusika on lahutamatult seotud süzeega, mison teose sõnaliseks aluseks. Muusika ei ole pelgalt taustaks, vaid sellel on määrav osa sündmuste ning tunnete kajastamisel. Ooperi loomine algab sellest, et helilooja valib huvitava teema. Seejärel
paganlikke seiku. Beowulf Lõuna-Rootsis elanud noor sangar. Sureb rahva õnne nimel. Kangelaslaulud Chanson de geste ,,kangelasteo laul" .Päritolu ega autorlus pole selge. Kõige varem levis Prantsusmaal. Tavaliselt värsivormis, harvemin proosa või segavormis. Esitasid elukutselised rändlaulikud: zonglöörid (Prants.), huglaarid (Hisp.) ja Spiilmannid (Saks.). Esitasid poollauldes, Retsitatiivina, muusikariista saatel. Kreekas olid laulikuteks aoidid ja rapsoodid, Roomas miimid. Kirik suhtus rändlaulikutesse vaenulikult. Neid ei lubatud armulauale ega matta kombe kohaselt. Rahva hulgas populaarsed. 12.sajandini zonglöörid kirjaoskamatud. Olid ühtaegu nii luuletajad kui ka lauljad. Kangelaseeposed Kesksel kohal heeros. Elukujutuse avarus, ülev tundetoon, üleloomulikkus ja suurejoonelisus. Sagedased on kordused, püsimotiivid ja püsiepiteedid. Sõnastus arhailineja lihtne või pidulik. Neid on tavaks laulda.Esitajal viiulitaoline pill või harf
Eri rahvail on see isesugune. Teater kui meelelahutusasutus tekkis Vana-Kreekas. Etendused toimusid amfiteatris. On teada, et 534 e. m. a. korraldati esimene tragöödiate võistlus. Etendati ka komöödiaid. Kreeklasi jäljendasid roomlased: ka nemad hakkasid etendama näidendeid, sealhulgas palju kreeka omi. Roomas etendati areenil ka veriseid vaatemänge, trikke loomadega jms., millest on hiljem arenenud tsirkus. Keskajal paikset ja püsivat teatrit polnud, esinesid rändnäitlejad (miimid) ja zhonglöörid. 10. sajandil hakkas katoliku kirik korraldama pühade ajal kirikus või kiriku ees väljakul piibliainelisi vaatemänge. 13. sajandil osales piiblit seletavais või usuimesid kujutavais müsteeriumides ja miraaklites arvukas tegelaskond. Neile hiigeletendustele, kus mängiti korraga mitmel sõõrjalt püstitatud laval, kogunes terve linn. Etendati ka moraliteesid - mängulisi lugusid pahede ja vooruste võitlusest.
Eri rahvail on see isesugune. Teater kui meelelahutusasutus tekkis Vana-Kreekas. Etendused toimusid amfiteatris. On teada, et 534 e. m. a. korraldati esimene tragöödiate võistlus. Etendati ka komöödiaid. Kreeklasi jäljendasid roomlased: ka nemad hakkasid etendama näidendeid, sealhulgas palju kreeka omi. Roomas etendati areenil ka veriseid vaatemänge, trikke loomadega jms., millest on hiljem arenenud tsirkus. Keskajal paikset ja püsivat teatrit polnud, esinesid rändnäitlejad (miimid) ja zhonglöörid. 10. sajandil hakkas katoliku kirik korraldama pühade ajal kirikus või kiriku ees väljakul piibliainelisi vaatemänge. 13. sajandil osales piiblit seletavais või usuimesid kujutavais müsteeriumides ja miraaklites arvukas tegelaskond. Neile hiigeletendustele, kus mängiti korraga mitmel sõõrjalt püstitatud laval, kogunes terve linn. Etendati ka moraliteesid - mängulisi lugusid pahede ja vooruste võitlusest. Kunstide üldine elavnemine renessansi ajal
m.a. Hiljem etendati ka komöödiaid mis said alguse Dionysose rongkäikude falloselauludest. Esimene komöödiavõistlus toimus aastal 488 ekr. 2.4. Roomlased Kreeklasi hakkasid jäljendama ka Roomlased. Nemad hakkasid ka etendama näidendeid (millest palju olid Kreeka omad). Roomas etendati areenil ka veriseid vaatemänge, trikke loomadega jne. ja sellest arenes hiljem välja tsirkus. Keskaeg Keskajal püsivat ja paikset teatrit polnud kuid esinesid rändnäitlejad (miimid) ja zhonglöörid. Näidendid olid kristlikust liturgiast. Liturgilisi näidendeid mängiti kogu Euroopas, algul olid need ainult preestritele ja kooripoistele, hiljem aga ka lihtrahvale. 10 saj. hakkas katoliku kirik korraldama pühade ajal kiriku ees või kirikus piibliteemalisi näitemänge. 13. sajandil osales piiblilugusid kujutavates müsteeriumites ja miraaklites arvukas tegelaskond. Esitati keerulisi lavastusi. Lavaseadmed muutusid ajaga keerukamaks ja võimaldasid isegi
Kõik tegevuspaigad korraga silma all. Lava jagunes kolme ossa: taevas, maa ja põrgu. Näitlejad enamasti asjaarmastajad. Näidendid kirjutati üheks korraks või kindlal tähtpäeval mängimiseks. Etendused olid tasuta. Commedia dell´arte Commedia dell' arte on itaalia rahvakomöödia, mis tekkis 16.- 17. sajandil Veneetsia piirkonna rahvapidustustel. Näitlejad mõtlesid välja tekste laval. Kanti naljakaid maske ja uhkeid kostüüme. Mängisid rändnäitlejad ehl miimid, kes igaüks kehastas kindlat tegelas kuju. Näitlejad pidid olema nii akrobaadid, tantsijad, muusikud, zonglöörid ja improviseerijad, kes naeruvääristasid tolle ajastu ühiskonda ja inimpahesid. Prantsuse näitekirjanik Moliere (1622-1673) alustas commedia dell' arte laadis farssidega. Tema viimased näidendid käsitlevad üldinimlikke pahesid, nende hulgas on ka komöödia "Scapini kelmused", kus naeruvääristatakse kõige rohkem inimeste kergeusklikkust.
tähtsus sõnal. Muusikal tekkis 20.saj esimesel poolel Ameerika Ühendriikides. See sarnaneb operetiga, kuid laul, tants ja näitlemine on siin võrdselt tähtsad. Ballett on muusikateatri liik, kus tähtsaimateks väljendusvahenditeks on muusika ja tants. Klassikaline ballett kujunes välja 17. saj Prantsusmaal. Balletil on palju eelkäijaid: antiikajastu tantsud, mida esitasid kutselised tantsijad miimid; keskaegsed tantsud, mida esitasid rändmuusikud; renessansiajastu õukonnaetendused. Ooper on muusikaline lavateos, mis ühendab endas mitut kunstiliiki: kirjandust, muusikat, näitekunsti, kujutatavat kunsti ja tantsu. Ooperi muusika on lahutamatult seotud süzeega, mison teose sõnaliseks aluseks. Muusika ei ole pelgalt taustaks, vaid sellel on määrav osa sündmuste ning tunnete kajastamisel. Ooperi loomine algab sellest, et helilooja valib huvitava teema. Seejärel
kukkumised, kõrvakiilud, klounaad kõike kasutati. Etenduste keel oli jämedalt rahvalik, sageli isegi rõve, zestid ja grimassid lausa karikatuursed. Armastatud süzeeks oli põgenenud orja jälitamisega seotud lood, petise naise ja rumala abielumehe seiklused ning luu sellest, kuidas vaene mees saab ootamatult rikkaks ning hakkab seda rikkust juhmilt ära kasutama. Kuna neil etendustel öeldi pahatihti tõtt valitsejate ja võimumeeste kohta, siis olid miimid võimudega alatasa pahuksis. Suurematest ebameeldivustest päästis neid edasirändamine teise linna või maakohta. Võimumeestele oli vastuvõetavamad akrobaadi, mustkunstnikud, zonglöörid ja köietantsijad, kelle lihtsad ja poliitiliselt süütud etendused kogusid alati palju vaatajaid. See oli rändav rahvas, kes tuli kohale laatade või suuremate pidude ajaks, tuues kaasa dresseeritud koeri, sigu, vareseid, kitsi ja ahve. Nad ise seisid pea peal, kündisid ring kätel, viskasid osavalt
nii tõsiselt nagu seda tegid Kreeklased. Miimide etendused Roomlased eelistasid eriti neid komöödiaid mis olid julmad ning liialdustega üle vindi keeratud. Erinevalt väljakutsuvaid küsimusi püstitavatest ning silmaringi laiendavatest Kreeka etendustest, nõudsid Roomlased puhast või isegi toorest meelelahutust, ohtralt naeru ja erutust pakkuvat. I saj. II poolel lööb miim õitsele. Teemist on komöödiaga, mis on kaotatud kõne ja sotsiaalse teravuse. Miimid olid rahva seas väga populaarsed. Nad heitsid nalja keskklassi kodanike üle ning tegid seda ka kuulsate müütidega. Nende tunnusjoonteks olid ebakainus, roppused, abielurikkumised, pool alasti tantsimine, ahnus, akrobaatika ning kõiksugu naljad. Kogu selle toore ning labase teatraalsuse tulemuseks nähti näitlejaid kui alamasse klassi kuuluvaid, samal ajal kui neid Kreekas austati. Rooma
esitama ka väljaspool kirikut ja neid hakati nimetama motettideks. Motet ei jäänud kahehäälseks peagi lisandus kolmas hääl, millel olid oma sõnad. Rändlaulikud rahvalaulu kultuur oli toitvaks alaks nii kunsti-, kui kirjakultuurile. Rahvalaulu kultuuri edasikandjateks olid rahvalaulikud, kes olid nii laulu loojad, ettekandjad ja võisid olla ka tsirkuseartistid ja loomataltsutajad. Keskaja rändlaulikute eeskäiateks olid antiikaja miimid ja rändnäitlejad. Rändlaulikud olid väga populaarsed, ilma nendeta ei toimunud ühtegi rahvakogunemist. Skandinaavia maade rahvalooming kõige rikkalikum ja omapärasem on islandi rahvalooming sest seda ei mõjutanud ristiusk. Rahvalaulud jutustavad viikingite heroilistest retkedest palju on mütoloogiat. Notre Dame koolkond(1159 1250) - 12 saj. tekkis rändmuusikutest kutseliste muusikute kiht, kes jagunesid tsumftidesse. Pariisist sai haridus ja teadus keskus, kus
Plautus. Aafrikast pärit ori, kelle peremees vabaks lasi. Tänu oma aristokraadist patroonile sai ta hariduse ja nime .Ta komöödiad jutustavad kodanike argielust, kusjuures tegelased on elulähedased ja täpselt kirjeldatud. Terentius käsitles abielu ja armusuhete teemat. Erinevalt Plautusest puudub tal jämedus, keelekasutus on peenem, süzeed ja dialoogid on universaalsemad. Vahest sel põhjusel polnud nad nii populaarsed publiku silmis, kelel köietantsijad, gladiaatorid ja miimid olid rohkem meelt mööda.Temale kuulub lause ,,Olen inimene, midagi inimliku ei pea ma võõraks." Sophokles sündis Ateenas jõuka relvameistri pojana ning sai gümnastilise ja muusikalise hariduse. Teda valiti korduvalt riigiametisse, kuid poliitikas ta läbi ei löönud, aga see tõttu oli ta kirjanduses poole osavam. Ta on kirjutanud antiikteadete kohaselt 123 näidendit, millest suurem osa olid menukad.24 korral päris ta võidupärja, jäämata kordagi viimaseks. Aga meile on
zonglöörideks( jongleur mängija, mängumees), Hispaanias huglaarideks, Saksamaal spiilmannideks · lugusid esitati poollauldes või retsitatiivina(kõnelaul) mingi muusikariista saatel · need olid rahvalikud etendused, mis sisaldasid teatraalseid veiderdusi, zeste ja miimikat · laulu süzee pidi olema tuntud · Kreekas olid laulikuteks aoidid ja rapsoodid · Roomas olid miimid, kes esitasid laatadel, palverännakutel ja kirikupühadel vähenõudlikke rahvalikke farsse(akrobaatika, tuleneelamine, köietrikid) · zonglööride seisus kujunes 10. saj: olid kirjaoskamatud, õppisid ettekantavad teosed pähe · nende repertuaar oli laialdane: näidati karusid, ahve; mustkunst, laadastseenid, pantomiimid · hiljem lisandus sõnakunst rüütli- ja linnakirjandusele iseloomulik teoste ettekandmine
nimedega kostitas. Mingil ajal tekkis naer üle saali, kui Molotov pidi korraks oma sõimamise katkestama ja jäi otsa vaatama talle pingsalt suhu vaatavale gruusia vürstile. Vürst istus nagu ikka arusaamatuses, mõeldes, et noh küll siis mingi põhjus on, kui nii kõva hääletooni kasutades räägitakse ja vaatas õpetajale arusaaja näoga otsa. Siis hakkas rahvas lihtsalt sellepeale naerma, millised miimid kahel näitlejal olid. Üks minu taga istuv naine küsis teise käest: Mis ta tegi? Aga nali oligi selles, et kumbki ei teinud midagi, lihtsalt vaatasid teineteist, aga seejuures olid nende näoilmed ja kogu eelnenud kisa niivõrd naljakad, et kõik naersid täiega. Nagu ka järgnenud kisa, sest Molotov fikseeris ära, et üks mägede poeg vaatab teda eriti vihase pilguga, kuid on oma stoilises rahus kõigutamatu, ning hakkas veel hullemalt sõimama. Koldits sobis ka näotüübilt grusiini
vaimulik, kelle nimi oli Villon, võttis luuletaja selle endale kunstnikunimeks. François Villon sündis Pariisis ja õppis Pariisi ülikoolis. Alates aastast 1463 pole tema kohta teateid, kuna pagendati Pariisist 10 aastaks.Tema tuntuimad teosed on "Väike Testament" (Le Lais) ja "Suur Testament" (Le Grand Testament). 14. Vaimulik kirjandus 15. Teater ja kirjandus keskajal Keskajal paikset ja püsivat teatrit polnud, esinesid rändnäitlejad (miimid) ja zhonglöörid. 10. sajandil hakkas katoliku kirik korraldama pühade ajal kirikus või kiriku ees väljakul piibliainelisi vaatemänge. 13. sajandil osales piiblit seletavais või usuimesid kujutavais müsteeriumides ja miraaklites arvukas tegelaskond. Neile hiigeletendustele, kus mängiti korraga mitmel sõõrjalt püstitatud laval, kogunes terve linn. Etendati ka moraliteesid mängulisi lugusid pahede ja vooruste võitlusest. Kunstide üldine elavnemine renessansi ajal
Just seal esitasid esmakordselt mitte enam preestrid, vaid näitlejad osaliselt tänapäevani säilinud tragöödiaid ja komöödiaid. Etendused toimusid amfiteatris. Kreeklasi jäljendasid roomlased: ka nemad hakkasid etendama näidendeid, sealhulgas palju kreeka omi, mida kohandati vastavalt Rooma oludele. Roomlased armastasid eelkõige komöödiaid (Hartnoll 1989: 7,24). Keskajal paikset ja püsivat teatrit polnud, esinesid rändnäitlejad (miimid) ja zonglöörid. 10. sajandil hakkas katoliku kirik korraldama pühade ajal kirikus või kiriku ees väljakul piibliainelisi vaatemänge. 13. sajandil osales Piiblit seletavais või usuimesid kujutavais müsteeriumides ja miraaklites arvukas tegelaskond. Neile hiigeletendustele, kus mängiti korraga mitmel sõõrjalt püstitatud laval, kogunes terve linn. Etendati ka moraliteesid mängulisi lugusid pahede ja vooruste võitlusest (Hartnoll 1989: 37) Kunstide üldine
Mõjutajad olid ka festsenniidid ehk rahvapärased pilkelaulud. Rooma komöödiates festseniine jäljendavad vaidlemisstseenid. Ei olnud kujutatud kreeka retoorika kohaselt, jäljendavad suulist kõnet. atellaan - sisult rahvalik jant kindlate negatiivsete tegelaskujudega, kellest ükski polnud sümpaatne (veiderdaja, õgard, küürakas, tobu jne).Ei mänginud näitlejad vaid kodanikud ise, kandes maske. Miimid - hakati mängima pärast klassikalise mantlikomöödia õitseaja lõppemist. Ei kasutatud maske, oluline oli miimika. Naised mängisid naisi. Jäljendati igapäevaelustseene. 103. Mis on proloog ja mille väljendamiseks Rooma komöödia autorid seda kasutasid? Proloog: kõneleb mõni tegelastest, tegevusväline jumal, allegooriline või anonüümne kuju. Publikule põhiandmed näidendi kohta: toimumiskoht,
vabadus. (8) Võib juhtuda, et minult küsid, miks ma nii palju häid ütlusi esitan pigem Epikuroselt kui meie omadelt. Kuid miks peaksid sa neid ütlusi pidama Epikurose ja mitte üldsuse omandiks? Kui palju ütlevad luuletajad seda, mida filosoofid on öelnud või mida nad peaksid ütlema! Jätan siinkohal kõrvale traagikud ja meie tooganäidendid14. Ranget tõsidust on nendeski ja nad on vahepealseks komöödiate ja tragöödiate vahel. Kui palju ülitabavaid ütlusi sisaldavad miimid! Kui paljut Publiliuse 15 loomingust tuleks ette kanda koturnil, mitte aga sandaalides16! (9) Tsiteerin sulle üht tema värssi, mis puudutab seda filosoofia osa, mis just oli kõne all ja milles ta juhuslikult saadut ei pea meie omandiks: Võõras on kõik, mis osaks langeb meie soovi mööda. (10) Mulle meenub, et ma seda värssi kuulsin sinult paremas ja löövamas sõnastuses: Ei kuulu sulle see, mis õnn su omaks tegi.
tobe, õgard, naistekütt, kiilaka pea ja kongusninaga ning eesli kõrvadega; paccus rikas vanamees, kelle kulul nalja tehti; docendus küürakas sarlatan, see kes pettis; bucco õgard noormees, punnis põsed ja lobisemisest väljaveninud huuled. Hakati ühteteist ka kirja panema. Comedia del arte't meenutab olemuselt. Atellaanid olid jämedad fivoolse sisuga jandid,esitati tihti tragöödia järel. 3. sajandil hakkas levima kreeka miim. Kreekas esines see ammu enne 5.sajandit. Miimid olid väikese improvisatsiooniga näitetükikesed, stseenid. Miimed esitasid rändnäitlejad. Miim oli üdini farsslik, laadalik. Miimis oli mitmeid alalisi tüüpe. Kreekalikus miimis hakkasid esimest korda mängima ka naised. Miimnaisnäitlejate seisus väga madal miimnäitlejannasid võrdsustati lõbunaistega. Miim tõrjus ühel hetkel atellaani täiesti välja. Atellaan käsitles linnaelu, miim aga külaelu. Tema süzee keerles abielurikkumiste, kõrvakiilude jne ümber.
annaabi.ee 
