Naeruväärne oleks rääkida inimesest kui geomeetrilisest probleemist. Filosoof ei tohi luua inimesest mingit kunstlikku konstruktsiooni, ta peab kirjeldama tegelikku inimest. Ei leidu teist teed inimese mõistmiseks, kui tema elu ja käitumise tundmaõppimine (Cassirer, 1999, lk.28). Nii klassikaline metafüüsika, keskaegne religioon kui ka teoloogia kujutlesid maailma hierarhiana, milles inimesel oli kõrgeim koht. Inimese ja maailma saatuse üle valitses kõikehõlmav ettehoole. Uus kosmoloogia, heliotsentriline süsteem, millele pani aluse Kopernik, tegi selle kõik küsitavaks. Inimene asetati nüüd lõpmatusse ruumi, ta oli üksik, kaduvväike, teda ümbritses tumm universum. Esimene reaktsioon sellele uuele maailmakäsitlusele oli loomulikult negatiivne. Giordani Bruno leidis, et Koperniku teooria oli esimene ja otsustav samm inimese enesevabastamise suunas. Inimene ei olnud enam maailma vang, suletud lõpliku füüsilise universumi kitsasse kongi. Ta võis
tasakaalukamaks, möödukamaks. Kui autor elab piisavalt kaua, siis pole õige rääkida, et ta looming on vastuoluline. Ilmnevad uued asjaolud. 1750ndatel aastatel ilmub Voltaire'ilt poeem Lissaboni hävingust. Lissabonis toimus maavärin ja sellest sai Euroopa teada ning teave sellest maavärinast levis ülikiiresti ja Voltaire kirjutas kohe sellise poeemi, kus ta siis jõuab mitmetele järeldustele. Selle tagajärjel väljendati kahtlust, et kui on Jumalik ettehoole, siis kuidas Portugalis- mis on kristlik riik- selline asi toimub. Kuhu jääb Jumalik ettehoole, kui kritsliku riigi pealinn purustatakse- Lissabon. See mõjutas inimesi väga raskelt. Teine oluline mõttealge, mis hiljem kajastub romantilistes loomingutes: maailma ülesehituseks on kuri hädavajalik. Kuri peab olema. Kuri on vajalik ja peab olemas olema , et me saaksime teda koguaeg näha ja alla heita. See on samm mõtlemises edasi. Ka see, et kuri võidutseb ja võib pääseda võidule
Lucilius, või olgu ka kõik õige, filosofeerida tuleb; pidagu halastamatu saatuse seadused meid oma raudses haardes, korraldagu kõiki asju kõiksuse kohtunik jumal, tõugaku ja paisaku juhus inimlikke asju oma suva järgi -- filosoofia peab meile kaitset pakkuma. Ta manitseb meid, et me jumalale meeleldi ja saatusele trotslikult kuuletuksime; ta õpetab meid jumalat järgima ja saatust taluma. (6) Kuid praegu pole aeg alustada küsimuse uurimist, mis meile üle jääb, kui ettehoole maailma haldab või kui saatus meid põhjusliku keti külge seotuna kaasa tõmbab või kui järsk ja ootamatu juhus valitseb. Praegu kordan vaid manitsust ja õhutust, et sa oma hingesunnil nõrgeneda ning jaheneda ei laseks. Hoia teda kindlalt koos, et puhanguline sund muutuks püsivaks hingeseisundiks. (7) Kui ma sind õigesti tunnen, siis vaatasid sa juba algusest peale selle järele, mida see kiri toob sulle kingituseks. Uuri teda hoolikalt ja sa leiad
annaabi.ee 
