Robert Houdin - uurimustöö (7)

Tallinna 32. Keskkool
ROBERT- HOUDIN
Uurimustöö
Andres Jakovlev
12c
Juhendaja : Naima Klitsner
Tallinn 2006
SISUKORD
SISUKORD.......................................................................................................................2
SISSEJUHATUS ..............................................................................................................4
1. MUSTKUNSTI JA ILLUSIONISMI AJALUGU.........................................................6
1.1. Vanaaeg ..........................................................................................................6
1.2. Keskaeg ..........................................................................................……....…9
1.3. Renessanss....................................................................................................12
2. ROBERT-HOUDIN....................................................................................................17
2.1. Noorusaastad ................................................................................................17
2.2. Mustkunstnikuks saamine.............................................................................17
2.3. Võluteater ja esinemised ................................…...........................................22
2.4. Poliitiline tegevus.........................................................................................25
2.5. Vanaduspõlv.................................................................................................29
3. ROBERT-HOUDINI TÄHTSUS................................................................................30
3.1. Tunnustatus ja mõjutused mustkunsti arengule............................................30
3.2. Leiutised ja illusiooniautomaadid.................................................................31
KOKKUVÕTE ...............................................................................................................34
KASUTATUD KIRJANDUS..........................................................................................35
LISAD.............................................................................................................................36
Robert-Houdin oma illusiooniautomaatidega................................................…..36
Robert-Houdini esinemisi kuulutavad reklaamid ..........................................…..37
Robert-Houdini maja Bloisis...............................................................................40
Illusioon „Puhkus õhus“......................................................................................41
Robert-Houdini postmark....................................................................................42
„Saladuslik kell“............................................................................................…..43
Automaat „ Laulutund “..................................................................................…..44
Automaat „Kirjutaja ja joonistaja“................................................................…..45
Automaat „ Antonio Diablo“..........................................................................…..46
Robert-Houdini autogramm...........................................................................…..47
SISSEJUHATUS
Mustkunst ja igasugused üleloomulikud või üleloomulikuna tunduvad nähtused on aegade algusest saadik inimesi paelunud. Mustkunst on selles mõttes kõige huvitavam, et inimesed tulevad mustkunstnike alati vaatama, kuigi nad teavad, et see, mida nad näevad, ei ole tõelisus, vaid hoopis hästi tehtud trikk , illusioon, pettus. Paradoksaalne on, et mustkunstnikele makstakse selle eest, et end petta lasta.
Kahjuks on eesti keeles ilmunud väga vähe mustkunstialast kirjandust. Sellel teemal on minu teada avaldatud kokku 16 raamatut. Ainsaks perioodiliselt ilmuvaks ajakirjaks, kus tutvustatakse ka mustkunsti, on ajakiri „Hea Laps“. Viimasesse on mul võimatu erapooletult suhtuda , kuna olen ise juba kolmandat aastat ilmuvate artiklite autoriks .
Üheks tuntuimaks illusionistiks läbi aegade on prantslane Jean- Eugene Robert-Houdin, keda peetakse õigustatult modernse mustkunsti isaks. Kuigi mõisted „illusionist“ ja „mustkunstnik“ ei ole tegelikult sünonüümid, võib Houdini iseloomustamiseks kasutada neid mõlemaid. Illusionistiks nimetatakse maagi, kes kasutab oma trikkide esitamiseks keerukat aparatuuri, mustkunstnikuks ehk manipulaatoriks aga sellist, kelle trikid põhinevad käteosavusel. Houdini etteastetes leidus mõlemat.
Kogu uurimustöö ulatuses olen ma kasutanud sõnu „mustkunstnik“, „ maag “ ning „illusionist“ sünonüümidena. Ajaloo vältel on mustkunst arenenud illusionismiga paralleelselt ning pea alati on artistid kesekndunud mõlemale kunstivormile. Pealegi määratleti mustkunsti definitsioon esmakordselt alles 18. sajandi lõpus.
Uurimustöö esimeses peatükis annan ülevaate mustkunsti ja illusionismi tekkimisest ning arengust kuni hetkeni, mil areenile astus Robert-Houdin. Pidasin seda vajalikuks, kuna see aitab paremini mõista panust, mille Houdin on mustkunsti arengule andnud. Kuigi enamjaolt püüdsin ma olukorda igal ajastul kirjeldada üldiselt, tolle aja suurtele mustkunstnikele tähelepanu pööramata, esinevad viimases alapeatükis ka mõningate maagide lühikesed elulookirjeldused – nende, kelle tegevus eelnes vahetult Houdini omale või kelle antud panus mustkunsti mõjutas suuresti Houdini väljakujunemist.
Uurimustöö teises peatükis annan ma ülevaate Jean-Eugene Robert-Houdini elust. Eraelule otsustasin ma tähelepanu mitte pöörata, kuna selle uurimustöö eesmärgiks on sõnastada panus, mille Robert-Houdin andis oma tegevusega mustkunsti arengule. Houdini elust ja tegevusest on tänu talle endale üsna palju teada – peaaegu kõik allikad, kus on tema tegevust tutvustatud , põhinevad Houdini enda memuaaridel.
Kolmandas peatükis üritan ma anda ülevaate panusest, mille on Robert-Houdin oma tegevusega ühiskonnale, selle hulgas eriti mustkunstile ja tehnikale, andnud. Lisaks olen seal kirjeldanud mõningaid Houdini leiutisi ning automaate, mida nende valmistamise ajal lausa imedeks peeti.
Kuigi Robert-Houdin on vägagi tunnustatud, aetakse teda pahatihti segi Ameerikast pärit põgenemiskunstniku Harry Houdiniga. Tegelikult võttis Erich Weiss enda esinejanimeks Houdini just nimelt Robert-Houdini järgi, lootes saada sama suureks mustkunstnikuks nagu prantslanegi. Nii võibki sõnastada selle uurimustöö eesmärgi –anda ülevaade Jean-Eugene Robert-Houdini suurusest .
1. MUSTKUNSTI JA ILLUSIONISMI AJALUGU
1.1. Vanaaeg
Illusioonid tekkisid varem kui 2900 aastat enne meie ajaarvamise algust Muistses Egiptuses. Esimeseks mustkunstitrikiks, mille kohta on säilinud kirjalike ülestähendusi, peetakse trikki peekrite ja neid läbivate või nende alt kaduvate kivikestega.1
Enamasti olid maagideks preestrid , kes panid enda sooritatud trikid jumalike imede arvele. Julgelt võib väita, et illusionism võeti algselt kasutusele religiooni levitamiseks ning selle ja vaarao, kui jumala asemiku Maal, võimu tugevdamiseks. Rändavate mustkunstnike, nagu esimeseks selle ala esindajaks peetava Dedi trikke peeti võimsa või, veelgi hullem, jumaliku või saatanliku võimuga sooritatud inimese imedeks ja nii olid nad vaaraole ohuks . Preestrid ja vaarao olid aga teatavasti jumalate teenistuses.
Maailma esimese illusionisti, Dedi, võimetest räägiti lausa uskumatuid lugusid. Kord toodi ta kõikvõimsa vaarao Cheopsi ette, kes tahtis teada, kas jutud imemehe kohta ka tõele vastavad. Dedi väitis, et tõepoolest suudab ta elusolendi pea kehast lahutada, ilma, et hing elust lahkuks. Vaarao soovis tõestust ning nii toodigi Dedi ette sõjasaagiks saadud ori. Selle peale palus imemees enda käsutusse mõnda looma, kuna inimeste saatused olevat vaid vaarao ja jumalate kätes. Selline reaktsioon meeldis Cheopsile, kuna ta mõistis, et Dedi ei pea ennast temast kõrgemaks. Nii viidigi ori minema ja imemehe ette toodi koduhani, kelle pea ta kärmelt otsast lõikas. Seejärel viis ta hane pea saali idaküljele ning keha lääneküljele, jäädes ise saali keskele liikumatult seisma. Lähedalolijad nägid, et maagi huuled liikusid, kuid nad ei suutnud eristada sõnu. Ilmselt luges Dedi oma loitse. Siis sündis ime – hane pea ja keha hakkasid teineteise poole liikuma, liitudes lõpuks ühte. Juba järgmisel hetkel paterdas hani kaagutades saali põrandal innukalt ringi. Trikki korrati veel kahe loomaga ja ka siis oli tulemus suurepärane. Dedile tasuti heldelt, kuid oma triki saladust ei avaldanud ta kunagi mitte kellelegi.
Esimesed illusiooniaparaadid on pärit samuti Egiptusest. Üheks suurimaks neist on Niiluse kaldasse raiutud maa-alune Abu Simbeli tempel. See ehitati umbes 1260. aastal enne meie ajaarvamise algust, kui valitsejaks oli „päikesepoeg“ Ramses II. Templisse sisenedes on esimeseks ruumiks poolpime sammassaal, mille lõpus asuv uks viib madala laega pühamusse. Selle tagumise seina ääres asuvad kõrvuti neli inimsuuruses skulptuuri. Igal aastal näitas Ramses oma troonileastumise kuupäeval, 21. oktoobril, seal templis end rahvale. Seda öist jumalateenistust saatsid nõrk valgustus , pühalikud laulud ning viirukisuits. Ja siis, kui kohalolijate närvid olid ime ootamisest viimseni pingule kruvitud, lausus preester võlusõnad, paludes päikest ilmuda , ning just sel silmapilgul ilmus üksik päiksekiir templisse, valgustades vaid Ramsese kuju. Templi ehitanud arhitektid olid tõepoolest imega hakkama saanud, kuna vaid üks kord aastas, 21. oktoobril, valgustab Niiluse vastaskaldalt tõusev päike läbi avatud esiukse Ramsese kuju.
Need olid üksikud näited Egiptuse illusioonimeistrite saavutustest. Teada on, et umbes samal ajal olid Egiptuse preestrid muude tehniliste uuenduste seas leiutanud veekella, mis näitas täpset aega, ning kumera kristall-läätse, mis reguleeris jumaliku tule süütamist ohvrialtaril. Välkude ja kõuemürina saatel maa alt kerkivad, nutvad ja liikuvad jumalate kujud polnud haruldased . Pühi rituaale saatsid tühjusest kostvad ning tulevikku ennustavad hääled. Uskumatuna tundub, et kõik see toimus peaaegu 4000 aastat tagasi.
Piibliski on mustkunstist kirjutatud, sealsed sündmused kuuluvad ilmselt 6. sajandi teise poolde enne meie ajaarvamise algust. Veenmaks vaaraod vabastama orjusesse langenud iisraeli rahvast, püüdsid Mooses ja Aaron tõestada, et just nende jumal on õige ning varustanud vendi imettegeva jõuga. Vaarao süda jäi aga kõvaks, kuna Egiptuse maagid suutsid samu imetegusid korrata .
„Ja Issand rääkis Moosese ja Aaroniga, öeldes: „Kui vaarao räägib teiega ja ütleb: Tehke mõni tunnustäht!, siis ütle Aaronile: Võta oma kepp ja viska vaarao ette, siis see muutub maoks!“ Siis Mooses ja Aaron läksid vaarao juurde ja tegid nõnda, nagu Issand oli käskinud. Aaron viskas oma kepi vaarao ja ta sulaste ette ja see muutus maoks. Aga vaaraogi kutsus targad ja nõiad, ja Egiptuse võlurid tegid oma salakunstidega ka sedasama: igaüks neist viskas oma kepi maha ja need muutusid madudeks; aga Aaroni kepp neelas nende kepid ära. Ja vaarao süda jäi kõvaks ja ta ei kuulanud neid, nagu Issand oli öelnud. Siis Issand ütles Moosesele: „Vaarao süda on kalk , ta keeldub rahvast ära laskmast. Mine hommikul vaarao juurde, kui ta läheb vee äärde, ja astu temale vastu Niiluse jõe ääres. Võta kätte kepp, mis muutus maoks, ja ütle temale: Issand, heebrealaste Jumal, on mind läkitanud sinu juurde, et ma ütleksin: Lase mu rahvas minna ja mind kõrbes teenida! Aga vaata, sa ei ole senini kuulda võtnud. Seepärast ütleb Issand nõnda: Sellest sa tunned , et mina olen Issand: vaata, ma löön kepiga, mis mul käes on, jõe vett, ja see muutub vereks. Kalad jões surevad ja jõgi hakkab haisema , nõnda et egiptlased jõest vett juues tunnevad tülgastust.“ Ja Issand ütles Moosesele: „Ütle Aaronile: Võta oma kepp ja siruta käsi egiptlaste vete kohale, nende jõgede, kanalite, tiikide ja kõigi veekogude kohale, et need muutuksid vereks. Siis on kogu Egiptusemaal veri , niihästi puu- kui kiviastjais.“ Ja Mooses ja Aaron tegid nõnda, nagu Issand oli käskinud. Ta tõstis kepi üles ning lõi Niiluse jõe vett vaarao ja ta sulaste silma ees, ja kõik vesi jões muutus vereks. Ja kalad jões surid, jõgi haises ja egiptlased ei saanud jõest vett juua; ja veri oli kogu Egiptusemaal. Aga Egiptuse võlurid tegid oma salakunstidega sedasama. Ja vaarao süda jäi kõvaks ning ta ei kuulanud neid, nagu Issand oli öelnud. Ja vaarao pöördus ümber ning läks oma kotta ega võtnud ka seda südamesse.“2
Antiik-Kreekas võeti illusionismi vallas eeskuju Egiptuselt. Maagid ilmusid Kreekasse Kreeka-Pärsia sõdade ajal ning nende esiisaks peetakse kuningas Kserksese õuetarka Ostanit. Põhiliselt oli illusionism sealgi siiski preestrite leivanumbriks.
Üheks tüüpiliseks „imeks“ oli templi seinale jumalanna Hekate põleva kujutise ilmumine . Selle illusiooni sooritamiseks joonistati asfaldi või mõne muu põleva ainega pimeda ruumi seinale inimfiguur. Publiku ees manades ja tõrvikuga vehkides puudutas nõid sellega justkui kogemata templi seina, kus kohemaid lõi lõõmama jumalanna kujutis. Sellised „ imed “ sisendasid inimestesse hirmu ja tõstsid nende kuulekust ning nii polegi midagi imestada, et suurte templite preestrid püüdsid illusionismi igati oma monopoliks muuta. Nad ei tunnistanud rändavaid maage ja illusioniste ning kiusasid neid taga.
Vaatamata sellele esinesid rändavad mustkunstnikud endiselt Vana-Kreeka tänavatel ja väljakutel, turgudel ja pidustustel ning teatrites. Kreeka mustkunstnikud olid lisaks oma suurele osavusele nupukad naljahambad. Nende etteasted olid erinevalt preestrite omadest ohtralt vürtsitatud teravmeelsustega poliitilistel päevateemadel. Illusionistid olid Vana-Kreekas erakordselt populaarsed ja nende etendusi vaadati meelsasti ka Roomas. Isegi siis, kui Kreeka muutus Rooma provintsiks ja illusionistide sotsiaalne seisund oli vaid veidi parem orjade omast, austati neid endiselt. Püüdes oma elutingimusi parandada, hakkasid mõned neist preestriteks ja muutsid oma oskused kasuahneks pettuseks.
Lisaks preestrite illusioonidele ning laadamustkunstnike käteosavusele oli Antiik-Kreekas väga kõrgesti arenenud ennustamine ja tulevikku vaatamine. Suurteks oraakliteks, nagu tuntud Delfi oraakel , olid arvatavasti illusionistid. Nad kas rääkisid ühe häälega ja vastasid teisega või olid nende templitesse peidetud akustilised torud, mille abil mõnes templi kõrvalruumis olev abiline vastas oraakli poolt esitatud küsimustele. Üllataval kombel on aga nii mõnedki oraaklite ennustused äärmiselt täpseks osutunud.
1.2. Keskaeg
Keskajal peeti trikke tõelisteks nähtusteks, mis koos füüsika, keemia ja nõiajuttudega ühinesid ühtseks ebateaduseks – maagiaks. Tol ajal arvati, et mustkunstnikud on saatana käsilased ja neid kiusati kristliku kiriku poolt taga. Sellele vaatamata ei olnud maagid rahva hulgas sugugi põlatud, vastupidi, illusionistid olid lihtsate inimeste poolt palavalt armastatud . Maagid olid isegi jõukate feodaalide kodudes oodatud külalised. Nad ennustasid tulevikku, koostasid horoskoope ja viisid läbi alkeemiakatseid. Oma sõnadele suurema usutavuse lisamiseks vürtsitati esinemisi mustkunstitrikkidega.
Paljud mustkunstnikud-maagid tegelesid ka kaubandusega, keskaega võib pidada imeeliksiiride õitseajaks. Turult võis leida nii noorendavaid, armuma panevaid, jõudu andvaid kui ka sadade muude imettegevate omadustega jooke . Selliste eliksiiride toimesse oleks raske uskuda , kui müügimehed poleks neid osavalt reklaaminud. Nii näiteks pistsid nad põletusvastase salvi reklaamimiseks keevasse tõrva kunstkäe, mille hiljem osavalt ära kaotasid, et demonstreerida oma vigastamata jäset. Maagi või tema abilise ea valetamine oli tavaline – nii võis näiteks noor, vaevalt paarikümne aastane naine väita, et on tegelikult sadu aastaid vana ja oma noorusliku välimuse on säilitanud vaid tänu vananemisvastasele salvile.
Keskajal unistas iga inimene kulla valmistamisest ja seeläbi kiirelt rikastumisest. Ka selle jaoks leidus spetsiaalseid vedelikke, mille paarist tilgast piisas, et mistahes metalli kullaks muuta. Selle demonstreerimiseks tilgutasid müügimehed-maagid vette paar tilka imeeliksiiri ning pistsid siis sinna sisse mõne raudeseme. Ja justkui võluväel oli raud veest välja võttes kullaks muutnud. Selle saavutamiseks kasutati juba varem kullatud metalli, mis oli vees lahustuva värviga üle võõbatud. Kui „rauatükk“ nüüd vette pisteti, lahtus värv ja nii võisidki maagid eliksiiriga segatud veest puhta kullatükki välja tõmmata. 3
Kõigil eliksiiridel oli suur menu, neile joosti lausa tormi. Loomulikult oli selline töö ohtlik, sest kui keegi pettuselt tabati , karistati teda karmilt – enamasti tuli petturil oma eluga hüvasti jätta. Võib-olla just sellest oli tingitud rändmustkunstnike suur arvukus ja kõrge populaarsus. Kui kaua paigal püsida, avastatakse pettus paratamatult varem või hiljem. Siis võib aga põgenemiseks juba liiga hilja olla. Seetõttu kogusidki maagid oma ajutises peatuspaigas paraja varanduse kokku ja rändasid seejärel järgmisse riiki, järgmisi inimesi petma. Peaaegu igal pool võeti neid avasüli vastu ja nii tuli rändavaid maage üha juurde. Ka siis jäi selline töö riskantseks, kuna peale paljastushirmu saatsid maage kõikjal jutud nende liidust saatanaga .
Keskajal otsustas kirik illusionistidele surmava hoobi anda. Selleks muudeti paganlike jumalate nimed vaimulikus kirjanduses kurjade vaimude sünonüümiks – Babüloonia peajumalast Baal-Sabubist sai Betsebul , Egiptuse päikesejumalast Amon-Ra’st tõlke läbi Lucifer ning kreekakeelne sõna diamon, mis algselt tähendas jumalust, muudeti deemoniks.
Illusionism kuulus halastamatule hävitamisele, kuna vaimulikkond pidas tema vahendeid saatanlikeks. Löögi alla ei sattunud mitte ainult rändavad mustkunstnikud, vaid ka loodusuurijad ning keemikud . Selline suhtumine mõjutas isegi tavainimesi, ühiskond ei suutnud enam vahet teha illusionistidel ja teadlastel. Midagi imekspandavat selles pole, kuna juba mitme eelneva sajandi vältel oli kirik inimestesse sisendanud kõige maise tühisust Jumala palge ees. Inimene ei tohtinud midagi ebatavalist sooritada , ime võis sündida vaid Jumala või Saatana kaasabil.
Aqunio Thomas suutis kirikujuhte veenda, et illusionistid kasutavad oma „imede“ sooritamiseks just Kuradi abi. Oma väite rajas ta tõsiasjale, et inimesed on Jumalast liiga kaugel ja nii ei saa tema käsi nende seletamatute nähtuste juures mängus olla. See tõi Languedocis 1264. aastal kaasa esimese nõiaprotsessi. Piisas salakaebusest ja kahtlustatav vahistati. Ta viidi piinamisele ning kui nõiaks peetav end piinadest vabanemiseks süüdi tunnistas , põletati ta tuleriidal. Sellise otsa leidsid nii mitmeidki keskaegsed mustkunstnikud.
Nõiaprotsessidel ei õnnestunud illusionismi täielikult hävitada vaid selle pärast, et „tuleriidakohtud“ levisid riigist riiki ebaühtlaselt. Rändillusionistid päästsid end sõitudega ühest paigast teise. Lisaks püüdsid nad kõigest väest tõestada, et nende „imed“ on Jumalikku päritolu. Selleks lõid nad enne esinemist risti ette ning kasutasid Piiblist pärit „võlusõnu“.
Kirik ei võidelnud ägedalt mitte illusionismi kui kunstiliigi, vaid selle rahvalike väljendusviiside vastu. Kirikuisad õnnistasid endiselt trikkide ja illusiooniautomaatide kasutamist usupropaganda eesmärkidel. Moodustati isegi kirikumustkunstnike ordusid, kelle liikmed said omavahel kogemusi jagada ning anti välja käsiraamatuid, milles tutvustatavate trikkide juurde kuulus viide Piibli tsitaadile.
1.3. Renessanss
Veidi vabamalt said hingata 16. sajandi illusionistid. Selle sajandi teisel poolel sai alguse suur pööre ajaloos, mida on hakatud renessanssiks kutsuma. Kokku varises seni kõigutamatult seisnud kiriklik võim ning austuse objektiks tõusis antiikaja kultuur. Suurenes inimeste huvi teaduse ja neid ümbritseva maailma vastu, pea igaüks tahtis midagi avastada või leiutada.
Muutused puudutasid ka mustkunsti, tekkis uus illusionismi alaliik , naturaalmaagia. Selle viljelejad demonstreerisid trikke kui füüsika, keemia ning matemaatika katseid, eraldades need seni valitsenud „jumaliku (või pigem saatanliku) ime“ olemusest. Inimeste muutnud väärtushinnangutele vaatamata oli ebausk visa kaduma. Kuni 18. sajandi lõpuni anti välja „nõiaraamatuid“, milles seisis mustvalgel kogu tolle aja illusionistide repertuaar kõrvuti mitmete imerohtude valmistamise retseptide ning nõiasõnadega.
Alles 18. sajandi lõpul, 1771 . aastal andis apteeker Johann Christian Wiegleb välja raamatu pealkirjaga „Naturaalmaagiast“. Seal jagas ta mustkunsti nelja kategooriasse – manipulatsioonitrikkideks, aparaaditrikkideks, segatrikkideks ning füüsikal, matemaatikal ja keemial põhinevateks illusioonideks. Seeläbi tõestas ta oma aja kohta suhteliselt veenvalt , et trikkide sooritamisel pole mingit seost tumedate jõududega.
Naturaalmaagia tekitas publikus suurt huvi ning illusionistid kohandasid oma repertuaari vastavalt sellele. Aja jooksul kõrvaldasid nad oma esinemistest tervendamised, nõiajookide valmistamised ja muud moest läinud trikid ning asendasid need füüsika- ja keemiakatsetega, püüdes esineda tõeliste teadlastena. Nüüd ei nimetanud nad end enam mitte maagideks, vaid naturaalmaagia eksperimentaatoriteks.
Illusionistidel oli suur roll linnaelanike teadusalases harimises. Just mustkunstnike esinemistel tutvusid kodanikud uute tehnika, mehhaanika ning teaduse saavutustega. Selleks aga, et publiku hulgas edu saavutada, pidid maagid pidevalt juurde õppima. Teadus arenes sel ajajärgul meeletu kiirusega ja populaarsuse säilitamiseks pidid illusionistid end uute saavutustega pidevalt kursis hoidma. Lisaks sellele pidid nad ise uusi mehhanisme välja mõtlema ning oma teadmisi publikule demonstreerima. Loomulikult oli sellised katsumused läbinud mustkunstnike põlvkond oma eelkäijatest palju kultuursem ning see avaldus ka trikkide esitamise maneeris.
Renessansi algusega lõppes „nõidade, saatanate ja jumalate“ ajajärk ning algas tehnika võidukäik. Ka inimeste unistused muutusid. Kui keskajal oli igaühe sooviks ise kulda valmistada või avastada igavese elu eliksiir , siis 16-ndal sajandil hakati unistama tehisinimese loomisest. Selle saavutamiseks mõeldi välja erinevaid mooduseid, laipadelt võetud elundite kombineerimisest kuni inimkujule elu sisse puhumiseni. Ka Eesti rahvapärimuses võib seda unistust kohata – nimelt valmistasid talupojad endale mittevajalikest esemetest abiliseks Krati, kellele Kurat kolme tilga vere eest hinge sisse puhus.
Illusionistid kasutasid seda moeröögatust edukalt ära. 18-nda sajandi alguseks olid kellamehhanismid piisavalt arenenud, et luua inimese kujuga liikuvaid roboteid, mis tundusid peaaegu elavatena. Publik oli vaimustuses ja illusionistid teenisid rikkalikult vaid oma mehhaaniliste saavutuste näitamisest. Kuna tollel ajal peeti inimese tähtsamaks omaduseks, mis teda elututest objektidest eristas, liikumist, tekitasid robotid tõelise sensatsiooni.
Üheks suurimaks ja tuntuimaks mehhaaniliste kujude valmistajaks peetakse Wolfgang von Kempeleni, kes elas aastatel 1734 -1804. 1770-ndal aastal avas ta koguni „Automaatide kabineti“. Kõige tuntum sealsetest eksponaatidest kandis nime „Maletaja“ (või „Türklane“) ning kujutas endast malelaua taga istuvat türklast. Seda publikule demonstreerides riietas Kempelen maletaja lahti ning avas laua all olevad luugid, et kõik saaksid veenduda – tegu on tõesti automaadiga. Seejärel alustas türklane vabatahtliku vastasega mängu ning võitis alati. Kempelen rändas „Maletajaga“ läbi pea kogu maailma ning kuulus automaat võitis isegi selliseid tähtsaid päid nagu Katariina II, Napoleon I ning Maria- Theresa .
Automaadi laitmatu töövõime hämmastas kõiki ning alles 17 aastat peale selle autori surma saadi tõe jälile – „Maletaja“ polnudki tegelikult automaat! Malelaua all asuva kasti sees istus inimene, üks seitsmest Kempeleni teenistuses olevast professionaalsest maletajast, kes juhtis hoobade abil türklase käsi ning viis ta seeläbi võidule. Kempeleni tähtsust mehhaanikuna see aga ei vähenda, tema meistriteoste hulka kuuluvad veel mitmed teisedki tuntud automaadid , nagu näiteks inimkõne imiteeriv automaat. Selle tööpõhimõte seisnes kopsude, suu ja nina tegevuse imiteerimises ning oli käsitsi juhitav. Tänapäevani säilinud tehnikaime rääkimas kuulnud inimesed väidavad, et aparaadil on kas lapse või valjult kõneleva täiskasvanu hääl.
Lisaks mehhaanilistele trikkidele kuulusid tolle aja illusionistide repertuaari endiselt ka kaarditrikid ning muud juba varem tuntud manipulatsioonivõtted.
18. sajandil oli kogu Euroopas tähelepanu all Cagliostro, kodanikunimega Josef Balsamo, kes elas aastatel 1743 – 1795. Oma karjääri alustas ta petise ja võltsijana, olles koolis huviga keemiat õppinud. Cagliostro ümber koondus ustav vilunud teenijate ring. Petise suureks abiliseks oli tema abikaasa, imekaunis ning noor Lorenza Felicia. Prantsusmaal, kus mustkunstnikud ja selgeltnägijad olid suure au sees, alustas Cagliostro vägagi tulusat äri, nimelt juba keskajal populaarset inimeste noorendamist. Seda, et tema müüdud imejook tõepoolest peatab vananemise, usuti , vaatamata sellele, et seda, kust maag oli tulnud või kust oli pärit tema raha, ei teadnud keegi. Kulda oli tal aga tõepoolest palju – Cagliostro võis julgelt vaeseid inimesi tasuta ravitseda ning neile veel lisaks suure rahasumma kinkida .
Vaatamata Cagliostro vihale rikkurite vastu ülistas ka kogu Pariisi koorekiht teda ning tormas maagi esinemisi vaatama. Etendustes olid tema põhilisteks tõmbenumbriteks nende sündmuste edastamine, mis toimusid mitmete sadade või tuhandete kilomeetrite kaugusel, kulla valmistamine ning tuleviku ennustamine. Kergeusklik publik oli vaimustuses.
Seda vaimustust ei jätkunud aga Cagliostro elupäevade lõpuni – ta pisteti vabamüürluse õhutamise eest vangi, kus ta pärast ebaõnnestunud põgenemiskatset surigi. Lorenza Felicia veetis oma elu viimased aastad kloostris , kahetsedes sügavalt kõiki neid pettusi, milles ta oma abikaasat oli aidanud.
Teine 18. sajandi nimekas illusionist esines nime all Philadelphus Philadelphia. Aastatel 1735 – 1795 elanud ameeriklane oli eraelus tuntud Jakob Meyerina ning nooruspõlves esines ta vaid valitsejate ning kõrgema seisuse ees. Friedrich II õukonnas tabas teda aga skandaal – kuningas kahtlustas, et Philadelphus Philadelphia kuulub rahvusvahelisse usulis-müstilisse salaorganisatsiooni, mis tegeleb maagia , alkeemia ning poliitilise mõjutamisega. Tänu sellele alandusele sai Philadelphiast esimene illusionist, kes esines laatade või õukondade asemel teatri- ja ballisaalides. Tema etendusi reklaamiti suurelt välja ning pileteid võisid osta kõik, kel piisavalt raha oli, vaatamata oma sotsiaalsele staatusele. Illusionist püüdis kõigiti rõhuda oma suhetele ebaloomulike jõududega, tema suurimaks illusiooniks peetakse vaimude väljakutsumist ning suitsupilves näitamist.
Lisaks teaduslikele katsetele muutus 18. sajandil populaarseks Inglismaal tekkinud uus, teatraalne illusionism. Kuigi mustkunstnikud esitasid endiselt mitmeid trikke, olid etenduste peamisteks tõmbenumbriteks nende vahele pillutavad kriitilised ning ühiskonda naeruvääristavad märkused. Nii näiteks vihjas Londonis mister Henry nime all esinenud maag, kes oli ka üks selle suuna rajajaid , oma illusioone esitades poliitiliste tegelaste ühtedele või teistele „trikkidele.“
Selline esinemislaad suutis publiku kiiresti oma võimusesse haarata ja teatrietendusteski hakati kasutama rohkesti illusioone. Sellised tükid muutusid nii populaarseks, et peagi tõrjusid akrobaatika ja mustkunst commedia dell artest satiirilise sisu peaaegu välja. Publik tuli vaatama laval sündivaid imetegusid, mis olid näidendi sisuga tihedalt seotud – näiteks kaasnesid ennustamisega kaarditrikid, mis tõid kaasa suure hulga arusaamatusi ning naljakaid dialooge .
Suure hüppe sellise illusionismisuuna arengus tõi kaasa itaallane Carlo Gozzi, kes ühendas commedia dell arte traditsioonid kaasaja illusioonidega. Ta sündis 13. detsembril 1720. aastal Veneetsias, pärinedes vanast kohalike juurtega perekonnast. Isa võlad sundisid noort meest otsima vahendeid enda äraelatamiseks ning seetõttu liitus ta 16-aastaselt Dalmaatsia armeega. Kolme aasta pärast pöördus Carlo siiski Veneetsiasse tagasi, tagades mitme satiirilise pala avaldamisega oma vastuvõtmise Granelleschi ühingusse, mille vaimukaima liikmena ta peagi tuntuks sai. See ühing omas tõsiseid kirjanduslikke ambitsioone ning oli eriti agar kaitsma Itaalia kirjandust väliste mõjutuste eest.
Gozzi kirjutas terve sarja muinasjuttudel põhinevaid näidendeid, kaasaarvatud komöödia „Armastus kolme apelsini vastu“, milles kasutas satiirilise efekti rõhutamiseks sisuga tihedalt seotud illusioone. Näiteks ilmusid tegelased ootamatult maa alt või lahkusid läbi seina, kõrb muutus õitsvaks aiaks, elav ja liigutav kuju pudenes kildudeks, koletis kaotas võitluses käed ja jalad, kuid kasvatas need kiiresti keha külge kinni tagasi ning jätkas võitlust, tegelased muundusid loomadeks, lindudeks ja esemeteks...
Sellised komöödiad olid lühiajaliselt äärmiselt populaarsed, ent Sacchi trupi lagunedes eirati näidendeid täielikult. Elu hilisematel aastatel proovis Carlo Gozzi kirjutada ka tragöödiaid, kuid need ei saavutanud kriitikute heakskiitu. Suur näitekirjanik suri 4. aprillil 1806. aastal.
18. sajandi lõpu Prantsusmaal viis üldine rahulolematus senise kuningavõimu ja feodaalkorraga Suure Revolutsiooni (1789 - 1799) tekkimiseni. Maju kaunistasid loosungid: „Vabadus, võrdlus, vendlus!“ ning Bastille kindlusvangla lammutati, vabanenud väljakule rajati tantsimisplats. Kõigest sellest innustatuna sõitis Pariisi noor Belgia füüsikalektor Etienne -Gaspard Robertson , kes elas aastatel 1763 – 1837. Ta pakkus oma abi Prantsuse armeele, pannes aluse õhuluurele ning sooritades äsjaleiutatud õhupalliga viiskümmend üheksa lendu.
Lisaks sellele oli ta tuntud ka illusionistina, kelle kunst oli rakendatud revolutsiooni teenistusse. Oma etendusi andis Robertson Vedome’i väljaku ääres asuva kloostri kellatorni all pimedas ruumis. Illusioonide sooritamiseks kasutas ta suurel hulgal fantoskoopi, projektsioonilaternat, mis liikus ratastel käratult mööda relsse. Robertson ei väitnud, et ta omab kontrolli üleloomulike jõudude üle, kõik tema katsed olevat teadusliku iseloomuga . Etenduse algul palus maag publikul nimetada isikuid, kelle vaime nad sooviksid näha ning muutis selle rituaalide abil võimalikuks. Vaid Louis XVI hinge ei soostunud ta revolutsionäärina mingi hinna eest välja kutsuma. Vaimude ilmumisega kaasnesid müristamine, hingekellad ja vihmapladin. Lõpuks viirastus välja kõigi inimeste saatus – vikatiga luukere. Robertsoni etendusetel oli tähelepanuväärne mõju, kogu Pariis käis neid vaatamas.
Pärast Bonaparte riigipööret vahetas illusionist kiiresti repertuaari ja näitas nüüd terveid poliitilisi näidendeid, milles „näitlejateks“ olid surnud suurmeeste vaimud ning allegoorilised tegelased. Illusionism oli jõudnud uude arenguetappi, muutudes poliitika varjamatuks relvaks . Varsti peale seda mõistis Robertson, et tal ei jätku jõudu poliitiliste muutustega sammu pidamiseks ning lahkus Prantsusmaalt. Tema edasised illusioonid ei olnud enam poliitilise sisuga, neist tuntuim on akustiline trikk „Nähtamatu tütarlaps.“
2. ROBERT-HOUDIN
2.1. Noorusaastad
Robert-Houdin (Lisa 1), sünninimega Jean-Eugene Robert, sündis 6. detsembril 1805. aastal Bloisis, Prantsusmaal, kellassepa pojana. Juba lapsena huvitus ta peenmehaanikast, ent alustas isa nõudel siiski üheteistkümne aastaselt õigusteadusalaseid õpinguid ühes Orleansi jesuiidikoolis, kust siirdus kodulinna notari juurde kirjutajaks.
Kuna Jean-Eugene pidas tolmunud toimikute kopeerimist ja puhtalt ümberkirjutamist talumatult tüütuks tegevuseks, õnnestus tal lõpuks ka isa veenda, et kellassepa amet oleks tema jaoks palju sobivam. Nii asuski kohtukirjutajaks õppinud noormees isa töökojas õpipoisina tööle.
2.2. Mustkunstnikuks saamine
Mustkunsti avastas Jean-Eugene Robert enda jaoks tänu eksitusele. Nimelt läks ta raamatupoodi, et sealt isa palvel Berthandi traktaati kellaasjandusest osta, ent naases sealt kaheköitelise „Teaduslike meelelahutuste entsüklopeedilise sõnastikuga“, milles kirjeldati ja selgitati mitmesuguseid trikke, illusioone ja automaate. Raamatu imeline sisu andis ta kujutlusvõimele tiivad ning sünnitas unistuse kunagi suureks maagiks saada.4
Sellest peale veetis noor Jean-Eugene kõik vabad hetked mustkunstiga tegeledes. Ta pühendas palju aega manipulatsioonitreeningutele ning isegi Pariisist maale reisides kandis avarat mantlit, mille suurtes taskutes liikusid ta sõrmed raha- ja kaarditrikke harjutades. Lihtsamaid trikke demonstreeris ta ka oma sõpradele.
Sõrmeosavuse alustaladeks pidas Robert kiiret analüüsivõimet ning kõrget tundlikkust, mis äärmuseni arendatult võimaldavat mustkunstnikul jaotada oma tähelepanu mitmele asjale, samal ajal kui käed tegelevad millegi muuga . Oma mälestustes on ta kirjutanud: „ Lootsin seda oskust omandada muusikast, aga kui see mind vajalikul määral ei rahuldanud, pidin abi otsima žonglöörilt. ... Selline treening andis mu sõrmedele kindluse ja suure tundlikkuse ja mu silmad harjusid samal ajal jälgima kõike, mis vääris tähelepanu.“5
Ei tasu arvata, et osavuse omandamine oli lihtne, selleks õppis Robert oma kodulinnas elava laadakunstniku käest muuhulgas ka seda, kuidas hüpitada korraga nelja palli ja lugeda samal ajal raamatut. Mustkunstioskuse lihvimisega tegeles ta endiselt vabast ajast, ametilt oli ta ju kellassepp .
Oma isiklikus töökojas „Täpne aeg“ tegeles ta lisaks kellade parandamisele ka elektrooniliste automaatmänguasjade valmistamisega. Sinna rajas ta väikese tehniliste imede kambri, kust võis leida laulvaid linde, liikuvaid inimkujusid, orelit mängivaid nukke...
Kord külastas töökoda kuulus Torrini6, kel oli vaja mingit automaati parandada. Robert aga mitte ainult ei parandanud seda, vaid ka täiustas mehhanismi. Tänutäheks kinkis Torrini kellassepale mitme oma triki saladused.
Sagedaks külaliseks Jean-Eugene Roberti tööruumides sai rikas kollektrsionäärist aadlik Escalopier, kellele Robert oli müünud eksamplari oma saladuslikust, läbipaistvast kristallist valmistatud ning alati õigesti käivast kellast. Krahv tundis tehniliste leiutiste vastu sügavat huvi ja nii võis ta tundide kaupa umbses ruumis istuda ning Roberti tegevust jälgida.
Escalopierist ja Robertist olid saanud sõbrad ning ei kulunud palju aega, kuni peaaegu neljakümne aastaseks saanud kellassepp krahvile oma unistuse usaldas – saada ükskord suureks mustkunstnikuks. Escalopier otsustas selle unistuse täitumisele kaasa aidata ning korraldas Jean-Eugene Robertile oma hingesugulaste ja kunstisõprade ees esinemise.
Saanud sel moel kogemusi ning usku oma võimetesse, julges Robert esineda Pariisi peapiiskopile. Mustkunstnik ise on kirjeldanud oma etteastet järgnevalt:
„Kui vaataja oli saanud pitseeritud ümbrikku igast küljest hoolega uurida, andsin ümbriku peapiiskopi asetäitjale ja palusin selle ära peita . Peapiiskopile enesele andsin pabeririba, kuhu palusin kirjutada teiste eest varjatult mõne rea – mõttetera või muud seesugust. Paber murti neljaks kokku ja põletati ära. Vaevalt oli tuhk jõudnud tillukeste ebemetena õhku hajuda, kui pöördusin peapiiskopi poole palvega ümbrik avada. Sellest tuli nähtavale teine samal kombel pitseeritud ümbrik, viimase seest omakorda kolmas ja nii edasi. Ümbrikke oli kokku kaksteist ja kõige viimases neist leidus täiesti terve pabeririba. Paber käis käest kätte ja kõik lugesid sellel olevat teksti: „ Ehkki ma pole prohvet , söendan ennustada, et Teid ootavad tulevikus mitmed hiilgavad võidud.““7
Jean-Eugene Robert hoidis pabeririba aastaid alles, kuid Alžeerias poliitilisel missioonil viibides läks see kaotsi.
Peale piiskopile esinemist käis Escalopier Robertile tõsiselt peale, soovitades tal elukutseliseks mustkunstnikuks hakata. Kellassepp aga kõhkles – vaesuse tõttu ei julgenud ta nii ebakindlat teed valida. Seda kuuldes pakkus krahv Robertile 10 000 fangi suurust laenu, ent aumehena ei võtnud viimane raha vastu. Escalopier kordas oma pakkumist mitmeid kordi , ent solvus, kui vastus jäi eitavaks, ning lahkus ust pauguga kinni lüües töökojast.
Robert arvas juba, et krahv on ta lõplikult hüljanud, kui viimane mõne päeva pärast naasis ning ise kellassepalt abi palus. Nimelt soovis ta tabada varga , kes tema kirjutuslaua laekast oli aastate jooksul märkimisväärse hulga raha varastanud. Mitte ühestki abinõust, lukkude vahetamisest ustele salariivide paigutamiseni, polevat kasu olnud, Escalopieri ainsaks lootuseks olid jäänud Roberti mehaanikuoskused.
Robert nõustus krahvi aitama ning valmistas ühe ööga keeruka mehhanismi – alarmseadeldise, mille tõttu tungib laeka võtit keerava varga kätte tilluke tearav küüs, jättes endast järele tätoveeringu „ varas “. Samal ajal kõlab ka püstolipauk, mis äratab teenijad ning annab Escalopierile kurjategija tabamisest teada. Krahv väitis aga, et seadeldis on liiga julm, jättes eluks ajaks märgi külge. Lisaks võivat mõni tema perekonnaliige hajameelsuse või hooletuse tõttu selle ohvriks langeda. Nii veetiski Robert paar tundi oma töökojas seadeldist täiustades ning konstrueeris selle ümber nii, et tätoveeringu asemel jääks varga käeseljale vaid kriimustus, mis mõne aja möödudes paraneb.
Alarmseadeldis paigutati töölaua külge ning krahv püüdis järgnevatel päevadel kõigiti vargas huvi äratada – ta lasi pangast suuri rahasummasid tuua ning sõitis isegi mõneks ajaks kodunt ära. Kummalisel kombel ei langenud aga keegi lõksu.
Peale kahe nädala pikkust pingelist ootamist võis Escalopier Robertile lõpuks edust teada anda. Vargaks osutus krahvi tubli ja ustav teener, kes oli esimese alluvuses töötanud juba peaaegu kakskümmend aastat. Kuna kurjategija tunnistas oma teo üles ning tagastas kogu võetud summa, laskis Escalopier kirjutada vaid alljärgneva ülestunnistuse: „Allakirjutanu tunnistab käesolevas, et on varastanud 15 000 franki krahv Escalopier’i laualaekast, mille on avanud valevõtmega,“8 ja varustada selle nime ja kuupäevaga ning viskas teenri majast välja. Viimane suri aasta pärast juhtumit ning krahv oli veendunud, et oma südametunnistuse piinade kätte.
Röövitud raha pakkus Escalopier Houdninile, väites, et kellassepp ei saa ju ometi keelduda laenamast summat, mis on tagasi saadud vaid tänu tema nutikusele. Viimane nõustuski ning asus viivitamatult tegutsema, laskes Palais Royalile ehitada väikese, kahesaja kohalise teatri, kus etendusi anda. See oli ühe näitleja – illusionisti ja konferansjee estraaditeater. Oma nimele lisas ta naise perekonnanime ning sai tuntuks Robert-Houdini nime all. Juba aasta pärast sai ta krahv Escalopierile oma võla tagasi maksta.
2.3. Võluteater ja esinemised
Robert-Houdini esimest esinemist Palais Royalis vaatas umbes saja inimese ringis . Publiku vähesus oli tingitud ilmselt kõrgetest piletihindadest – parimate istepaikade eest küsiti viis franki ja kõige madalaim hind oli nelikümmend soud. Teatri avamist kuulutas afišš:
„Teisipäev, 3. juuli 1845. a.
Robert-Houdini esimene
etendus
FANTASTILISED ÕHTUD
Automaadid, prestidižitatsioonid, maagia
Seanss koosneb täiesti uutest katsetest, mis on leiutatud hr. Robert-Houdin, niisugustest nagu kabalistlik pendel , apelsinipuu, salapärane bukett , rätik sürpriisidega, Pierrot munas , sõnakuulelikud kaardid, imettegev kalapüük, öökull-hüpnotiseerija, kondiiter Palais Royalist!“9
„Esinemislava kujutas miniatuurset Louis XV aegset salongi, mille põhivärvid olid kuld ja valge. Külgseintes olevate konksude küljest rippusid alla laiad kuldlindid. Lava ette oli paigutatud lai riiul esinemisvahendite tarvis. Kroonlühter ja võimas kandelaaber valgustasid väikest lava. Lavakujunduse lihtsus ja sisustuse nappus tekitasid mõneski vaatajas kahtlusi: siin poleks otsideski leidnud paika, kuhu midagi peita.“10 Kahtlused olid igati põhjendatud, kuna senini olid mustkunstnikud katnud oma laudu põrandani ulatuvate linadega, sättides neisse nõnda mitmeid peidupaiku. „Keskel asus suur laud, külgedel kaks väiksemat. Peale nende oli seal veel mõni lauake, millel asusid aparaadid ja automaadid.“11
Kuigi lauad olid tavalise paksusega plaatidega ning kõverate jalgadega, võib neid pidada lausa tehnikaimedeks. Sinna olid monteeritud painduvad vardad , mis vedrude abil võisid jalgades üles või alla liikuda ning kümme nähtamatut nööri, mis olid plokkide abil ühendatud varjatud kolbidega. See salamehhanism ühendas mustkunstnikku lava taga istuva ablilisega, kes käsitles kogu aparatuuri. Kui illusionist asetas mingi eseme kõikide nähes lauale ja kattis selle näiteks rätikuga, jõudis see abilise kätte juba enne seda, kui pealtvaatajad eseme kadumises kahtlema jõudsid hakata. Nii oli abilisel küllalt aega peita „kadunud“ ese kas kasti, apelsini või mingisse aparaati.
Nagu Houdini lavakujundus erines täielikult kõigi tema eelkäijate omadest, nii oli seda ka tema riietus – publiku ette astus ta lihtsas visiitülikonnas, mitte avaras keebis, nagu mustkunstnikud varem ning võttis kasutusele tänapäeval klassikaliseks kujunenud musta- valgekirju võlukepi. „Ka artisti enese välimus oli ümbrusega kooskõlas. Moodsa fraki ja pikkade kitsaste pükstega Robert-Houdin sarnanes armastusväärse majaperemehega, kes võtab vastu arvukaid külalisi. Mustkunstniku osavates kätes ilmusid ja kadusid lilled ja apelsinid, suled, tuvid ning kuldkalad.“12
Etenduste eel jagas Houdin vaatajale enda toimetatud „Cagliostro“-nimelist13 lendlehte, mida vaheaegadel elavalt uuriti. See näitab väga hästi mustkunstniku suhtumist ja austust oma publiku vastu, kuna ei olnud just kerge valmistada igaks esinemisõhtuks uusi satiirilisi kirjutisi ja lustlikke karikatuure.
Kuigi Robert-Houdini esinemisstiil oli endiselt salongilik, ei olnud see määratud enam aristokraatlikule vaatajale, vaid kodanlasele. Laval käitus ta justkui inimene publiku hulgast, mitte eriliste võimetega maag-preester või elegantne ja teravmeelne õukondlane. Artisti käitumises puudus edvistamine ja poseerimine, mis olid eelnevatele illusionistidele omased. Ta oli tavaline, viisakas, meeldiv ja teravmeelne inimene. Houdin käitus publikuga nagu võrdne võrdsega. Tema olek andis ka trikkidele teise sisu – oma vaatajatest mitte millegiga erinev inimene näitas, et nendesugustele pole mitte miski võimatu. Illusioone tajuti mitte kui imet või trikki, vaid nagu oma ajastu hämmastavat leiutist.
Houdinil oli kombeks võluda publikult laenatud kaabudest esile kompvekke, väikesi lehvikuid, kuhu oli kirjutatud tänuvärsse ja komplimente, lillekimpe ja muid pisikesi esemeid ning neid seejärel tasuta vaatajatele kinkida. Esimese osa lõpus jagas illusionist rahvale oma portreede albumeid. Paljud hoidsid neid kingitusi alles kui kallist mälestust suurest mustkunstnikust.
„ Assistent tõi Robert-Houdinile adresseeritud paki . Artist võttis sellest pudeli ja tegi ettepaneku juua väikese akrobaadi14 terviseks . Vaatajate soovil kallas ta pudelist kord valget, kord punast veini, kord siidrit või mitmesuguseid likööre. Assistendid kandsid täidetud pokaalid mööda ridu laiali ja igaüks võis veenduda, et nende tellimus oli täpselt täidetud. Vastuseks tormilisele aplausile deklameeris mustkunstnik naeratades:
„See pudel eal ei tühjene,
ei lõpe siider, mõdu, vein...
Ja igaüks on veendund teist,
et hinnaline kink on see!
Ja soovida nüüd teile saame
vaid päevi õnnest pilgeni.
Nii nagu arvutuid pokaale
siin alatasa täidab viin .“
Äkki tuli Robert-Houdinile meelde, et veini juurde on vaja ju puuvilja. Silmapilk kasvas mullast apelsinipuu, õitses ja kattus küpsete viljadega, mis kohe laiali jagati.
Artist võttis ühelt daamilt rätiku. See kadus ja mõne aja pärast leiti rätik apelsinist. Teise apelisini lõikas mustkunstnik pooleks. Sellest väljusid kaks paberist liblikat ja hakkasid peenikeste niitide otsas apelsinipuu kohal lendlema.
Teiselt daamilt laenas artist sõrmuse, mille ta pani laekasse. Seejärel lukustas ta laeka ja andis võtme daamile . Lavale ilmus valge mütsiga automaat „Palais Royali kondiiter“, käes kandik värskete kuumade pirukatega. Illusionist pakkus külakosti. Daam murdis oma saia pooleks ja leidis sellest... oma sõrmuse.“15
„Fantastiliste õhtute“ menu oli vaatamata kallitele piletihindadele tohutu – kolme aasta jooksul oli teater iga õhtu puupüsti täis. Alles 1848. aasta revolutsiooni ajal, kui kõik teatrid jäid tühjaks, sõitis Robert-Houdin külalisetendustele Inglismaale ja Belgiasse, kus ta sooritas võiduka turnee . (Lisa 2)
2.4. Poliitiline tegevus
Viiekümne aastaselt hülgas Robert Houdin lava ja sõitis oma kodupaika, et tegeleda oma lemmikalade, mehaanika ja elektrotehnikaga. Samal ajal üritas Prantsusmaa järjekindlalt Alžeeriat alistada, millega oli alustatud juba 1830-ndal aastal. Kuigi sel rikkal maal oli kolmandik kogu Prantsuse sõjaväest, avaldas Alžeeria rahvas meeletut vastupanu, üks ülestõus vahetus teisega. Abdel Kaderi loodud ja juhitud vabastusarmee oli visa alistuma. Nii pöörduski välisministeerium keiser Napoleon III käsul Houdini poole palvega, et viimane sõidaks Alžeeriasse võlurina esinema ning oma imedega rahvast hirmutama.
Houdin võttis ettepanekut väga tõsiselt. Ta õppis selgeks mõned araabiakeelsed fraasid, tutvus kohalike elanike kommete ja ebausuga ning võttis endale assistendiks Thibault -nimelise muhameedlase, kes valdas vabalt araabia keelt. 1856 . aasta septembris andis ta Alžiiris esimese etenduse. Saal oli rahvast pilgeni täis, kohal oli kogu sealne ülikkond.
„Illusionist esines seal spetsiaalselt välja töötatud kavaga. Ta küsis, kas on saalis keegi, kes hästi koraani tunneb. Rahva hulgast tõusis keegi rohelise turbaniga marabutt, kes ütles, et ta on palju kordi käinud Mekas ja õppinud koraani nelikümmend aastat. Illusionist võttis laualt koraani ja palus vanameest peast ette kanda, mis on tähendatud sellel või teisel leheküljel. Derviš keeldus ja teatas väärikalt, et seda ei suuda keegi teha. „Aga mina võin,“ vastas Robert-Houdin. Ta sidus endale turbani pähe, andis vaatajatele mõned koraani eksemplarid ja palus nimetada lehekülgede ning salmide numbrid . Valvsa ning noriva publiku nõudmisel tsiteeris ta „peast“ iga soovitud salmi. Kuid vaatamata sellele, et ta ei eksinud kordagi , kostusid saalist vaenulikud vahelehüüded.
Seejärel asetas Robert-Houdin kõrgendile väikese kohvri ja kutsus lavale tugevaid mehi.
Ette astus noor vägilane. Illusionisti palvel tõstis ta kohvri kahe sõrmega mängeldes üles. Siis aga pomises maag midagi ja vehkis oma „nõiakepiga“. „Katsu nüüd,“ ütles ta. Julgustatuna vaatajate hüüetest haaras noormees kohvrist, kuid ei jõudnud seda isegi liigutada. Kogu jõudu kokku võttes püüdis ta mõlema käega kohvrit tõsta, kuid kõik oli asjata. Ta rebis nii, et lava põrand raksus. Noormees punetas häbist. Raskelt hingates laskus ta põlvili ja katnud näo burnusega, kisendas metsikult. Siis tõstis Robert-Houdin kohvri kergelt üles ja viskas selle assistendile. Seejärel vilistas ta lavale Prantsusmaalt kaasa toodud „rääkiva“ koera .
Koer hüppas lauale ja vaatas targalt peremehele otsa. See aga teatas, et kunagi oli koer inimene, kes ei tahtnud temale kuuletuda, ja sellepärast moondas kõikvõimas maag ta koeraks.
„Šaitan, ehkki sa külmetasid teel ja su hääl kähiseb, kuid jutusta siiski ise,“ pöördus illusionist koera poole.
Koer noogutas pead, avas suu ja rääkis hämmastunud publikule puhtas araabia keeles, et nüüd ta enam ei kahtle selles, et maailmas pole võimsamaid võlureid kui prantslased ja nendele vastuhakkamine on kasutu.
Nende sõnade kinnituseks astus Robert-Houdin raudplaadile. Abiline süütas tema jalgade ette lõkke. Tuli ja suits haarasid „võluri“. Kärgatas plahvatus, tuli kustus silmapilkselt ja laitmatus frakis ning valgete kinnastega vigastamatu artist kummardus naeratades publikule.
Keegi vaataja haaras vöö vahelt püstoli ja sihtis „võlurit“. Illusionist peatas ta ainsa käeliigutusega.
„Pea! Kõik ju ei tea, millega su püstol on laetud. Siin on kaks duellipüstolit. Vali neist üks, lae see kõigi nähes ja tulista siis.“
Araablane võttis kuuli, tegi sellele noaga märgi, lükkas kuuli rauda, pani tropi ette ja raputas pannile püssirohtu. Illusionist seisis rahulikult paigal. Kostis lask ja naeratav Robert-Houdin hoidis kuuli hammaste vahel. Ta sülitas selle kandikule – kuul oli sama, märgisega...
Saalis tekkis paanika . Tõugeldes uste vahel, põgenesid vaatajad saalist.
Milliste tehniliste vahenditega need efektid saavutati? Illusionisti turbanisse oli peidetud akustiline toru, mille kaudu kuulis Robert-Houdin lava taga koraani lehitseva Thibault’ iga sõna. Laua külge kinnitatud sama toru kaudu rääkis Thibault ka koera eest. Ega siis illusionist asjata öelnud, et koer külmetas end ära ja nüüd kähiseb. Rauast põhjaga „nõiakohver“ asetses aga tugeval elektromagnetil, kuhu abiline kord voolu sisse ja siis jälle välja lülitas. Halgudega maskeeritud bengaali tuli illusionisti jalgade ees andis tõelise tule mulje. “16
Kuigi Houdini esimene etendus lõppes skandaaliga, jäi illusionist ise rahule, uskudes, et oli araablastel hirmu nahka ajanud. Paremini ei läinud ka järgmised etendused. Sisemaal reisides lõi ta oma telgi tavaliselt üles mingi sara ette ja andis etendusi lageda taeva all. Eespool kirjeldatud püstolitrikki esitas ta lausa tänavail, käskides end kõigi nähes laetud püstolist tulistada. Ise tulistas ta vastu savimüüri, kuhu ilmus aeglaselt laiali valguv „vereplekk“.
„Meibusi asulas teatas Robert-Houdin, et võib ühe kanamunaga sada inimest toita. Vaatajatele näidati suurt munakorvi. Mustkunstnik lõi munad üksteise järel katki sütele asetatud kastrulisse. Siis segas ta sisu oma „nõiakepiga“, võttis potist tohutu suure muna ja hakkas seda kandikult inimestele jagama . Imestunud alžeerlased võtsid munatükke, maitsesid neid ettevaatlikult ja veendusid, et sajast munast sai tõepoolest ühe suure muna.
Igal etendusel esitas illusionist ka fakiiritrikke. Ta pistis käe „sulatinasse“ (elavhõbedasse), pesi sellega käsi ja isegi loputas suud . Ka neelas ta tuld ja puhus välja tulesambaid, jõi „keeva“ vett. Vesi süttis tema käes ja põles heleda leegiga. Ta pani punaseks aetud raudpulga vastu põske ja võttis selle otsa suhu ...“17
Kuuldused silindriga illusionistist liikusid Houdinist kiiremini ning kohates „ saatanat , kellel on kastrul peas“ katsid alžeerlased näod, kartes ärategemist. Kuigi tema esinemised tekitasid kohalikes hirmu, ei avaldanud see mingit poliitilist mõju. Esines Houdin ju kultuuris, kus usk jumala kõikvõimsusesse oli loomupärane. Alžeeriased värisesid hirmust, ent ei imestanud, nähes imesid. Mida ilmekamalt Houdin oma võltsvõimsust demonstreeris, seda rohkem teda vihati. Ent teda, kui kolonisaatorite saadikut, vihati juba esimesest silmapilgust. Prantslased pidid oma tahtmist taas relvadega läbi suruma hakkama.
Houdin ise jäi aga ülimalt rahule ning keeldus isegi riigi poolt pakutud preemiast, väites, et tehtu oli tema kui patrioodi kohus. Ta ei mõistnud, millist näotut osa ta prantsuse vallutusplaanis mängis.
2.5. Vanaduspõlv
Alžeeriast tagasi pöördunud, asus Houdin elama Bloisi lähedale St. Gervais’sse (Lisa 3) ja pühendus elektriliste nähtuste uurimisele. Mustkunstnik oli oma karjääri tipul, kõikide poolt austatud ja armastatud.
Robert-Houdini kodu oli tõeline imede maailm, varustatud liikuvate seinte, vajuvate põrandate, salauste , automaatide ja imeliste elektriaparaatidega.
„Vaevalt jõudis külastaja vajutada nupule sissekäigu juures, kui majas helises peremehe enese leiutatud kell, väravad avanesid ja nende kohal süttis tulekiri „Tere tulemast!“ Aias nägi külaline mitmesuguseid automaate. Tarvitses tal vaid kraavikaldal toolile istuda, kui tool külalise ettevaatlikult teisele kaldale kandis...“18
Selles majas kirjutas Robert-Houdin oma memuaarid , mälestused ning mõningad raamatud illusionismi ajaloost.
Robert-Houdin suri oma imesid täis kodus 1. juunil 1871. aastal.
3. ROBERT-HOUDINI TÄHTSUS
3.1. Tunnustatus ja mõjutused mustkunsti arengule
Houdinit peetakse modernse mustkunsti isaks, ta viis selle täiesti uuele arengutasemele . Oma kutsumuse kohta on ta ise öelnud: „Mustkunstnik on näitleja, kes mängib mustkunstniku rolli. “
Väiksemate uuenduste seas tasuks ära mainida, et ta oli esimene mustkunstnik, kes kasutas oma trikkides tänapäeval niivõrd tüüpilist paber- ja kuldraha. Kuigi esimesed paberrahatähed anti Prantsusmaal välja kolmkümmend aastat enne „Fantastilisi õhtuid“, ei olnud ükski mustkunstnik neid oma repertuaaris kasutanud. Esimeseks Houdini järgijaks oli Jacobs , kes näitas vaatajatele tavalist kanamuna ja hakkas siis sellest välja tõmbama viienaelaseid rahatähti.
Robert-Houdini leiutatud trikk „Puhkus õhus“ (Lisa 4) on siiani kogu maailma illusionistide repertuaaris. Kuigi tänapäeva mustkunstnikud on seda mitmeti arendanud, on esitamise põhimõte samaks jäänud. Houdini esitluses nägi illusioon välja järgmine: „Artisti kuueaastane poeg astus järile ja toetus kahele kepile nagu karkudele. Peagi võeti talt pink jalge alt ära, seejärel aga kepp ja poiss jäi õhku rippuma. Illusionist tõstis teda jalgadest horisontaalsesse asendisse ja laps jäi õhku lamama nagu kõige kindlamal asemel.“19
Rohkesti jäljendamist on leidnud ka Houdini välja mõeldud „Üllatuste mapp “. Illusioon seisnes selles, et mustkunstnik tõmbas õhukesest, umbes sentimeetri paksusest tavalisena näivast mapist välja gravüüre, kübaraid, tuvisid, puuri lindudega, vaskkastruleid, millest ühes olid keedetud oad, teises lõõmas leek ja kolmas oli ääreni täis keevat vett. Lõpuks hüppas mapist välja illusionisti noorim poeg.
Esimest korda jäljendas seda nime „Võluri õhtusöök“ all Alexandre -Charles Loramus-Dabin kaks aastat pärast „Fantastiliste õhtute“ esietendust. Oma etteastes võttis ta tühjast kristallkarahvinist, mida publik oli eelnevalt uurinud, välja rikkaliku piduroa. Pärast „õhtusööki“ andis saladuslik karahvin veel läidetud sigareid, õlut ja lillekimpe. Inglise illusionisti Joseph Michael Harzi eeskavas kestis see pala tervelt pool tundi.
Boulevard des Italiensi kõrval tegutses veel kaua Houdini nime kandev võluteater, mida juhtisid peale Robert-Houdini tema väimees Hamliton, endine assistent Francois Lanet ja poeg Emile Robert. Kahjuks ei olnud ükski neist silmapaistev artist ning üha sagedamini hakkasid teatris etendusi andma külalisesinejad. Ehkki teater töötas edasi, kaotas ta oma kunstilise omapära ja endise vaatajaskonna – uueks publikuks olid enamasti lapsed.
Robert-Houdini muuseumis Bloisis, tema koju viiva tee kõrval, on eksponaatideks illusionisti raamatud, illusiooniaparaadid, kellad ning tööriistad.
1971 . aastal anti Prantsusmaal, sealsete suurmeeste sarjas välja Robert-Houdini postmark (Lisa 5).
Siiani sooritavad Robert-Houdini hauale Bloisis palverännakuid tänapäeva Lääne-Euroopa ja Ameerika illusionistid. Kuigi selles mängib kindlasti suurt osa reklaam palverändurile enesele, võib kahtlemata väita, et Houdini kuulsus ei ole kustunud.
Robert-Houdini järgi on nimetatud tänavad Pariisis, Bloisis, Bourgesis ja Caenis, tema järgi võttis Ameerika põgenemiskunstnik Erich Weiss endale esinejanimeks Harry Houdini, mis tähendab nagu Houdin, lootes saada sama tunnustatuks kui prantslane.
3.2. Leiutised ja illusiooniautomaadid
1839. aastal demonstreeris Robert-Houdin oma saladuslikku kella (Lisa 6), mis oli valmistatud absoluutselt läbipaistvast kristallist, kuid nii, et mehhanismi polnud üldse näha. See käis ja jäi seisma ning näitas vajalikku aega pealtvaatajate soovil. Leiutis pälvis Pariisi ajalehtede tähelepanu ning artiklite autorid haletsesid leiutajat, kes raiskab oma talenti kasututele asjadele. Ometi kasutas selle põhimõtet esimese elektrikellade võrgu loomisel kolmteist aastat hiljem Šveitsi doktor Mathias Gipp ning Houdini saladusliku kella süsteemi peetakse käesoleva ajani üheks parimaks.
Veidi hiljem valmis suur ülekullatud konstruktsioon „Laulutund“ (Lisa 7), mis kujutas maja rõdu, kus laua taga, millel asusid mängutoos ja linnupuur, istus daam. Naine väntas mängutoosi ja sealt kostus muusika . Lind püüdis meloodiat korrata, ent see ei langenud mängutoosist kostnuga kokku. Daam vangutas pead ja lasi linnul laulu korrata. Lõpuks kõlas linnu ja mängutoosi deuett laitmatult.
1844 . aasta Pariisi näitusel esitles Robert-Houdin oma automaati „Kirjutaja ja joonistaja“ (Lisa 8). See kujutas laua taga istuvat mehaanilist inimest, kes vastas vaataja esitatud küsimusele täpse kirjutuse või joonistusega. Autorit autasustati selle eest hõbemedaliga.
„Antonio Diablo“ (Lisa 9) nimeline automaat kujutas väikest poissi, kes kummardas, hüppas ja haaras seejärel kätega trapetsist, mis rippus lava kohal. Ta kiikus, tegi akrobaatilisi trikke ning rippus trapetsil, hoides end selle küljes vaid jalgade abil. Lõpetanud oma kava, laskis ta trapetsist lahti ja langes illusionisti kätele.
Üheks oma parimaks leiutiseks pidas Houdin 1845. aastal esitletud kerget ja rasket kasti, mille kohta on ta ise kirjutanud: „Julgen kiitlemata väita, et ma pole varem midagi nii andekat leiutanud.“20 Illusioon seisnes väikese puukasti, mille kaane küljes oli metallist sang ja sees vaid pangakviitungid, muutumises nii raskeks, et ka kõige tugevam mees publiku hulgast ei jõudnud seda peale mustkunstniku käsku paigast liigutada, kuigi oli laegast hetk tagasi ilma mingit koormust tundmata käes hoidnud. Saladus seisnes lauas , mille peale kast asetati. Selle alla oli paigutatud tugev elektromagnet, mille küljest läksid juhtmed lava taha peidetud akuni. Mustkunstniku märguande peale sulges abiline vooluringi, mispeale rauast, ent kasti seintega ühtemoodi mahagonivärviliseks värvitud põhjaga laegas jäi elektromagneti mõjuvälja tugevasti kinni.
Paljud Houdini illusioonid ei olnud tema välja mõeldud, endine kellassepp vaid täiustas neid. Nii näiteks leiutas „Ammendamatu pudeli“ Heron juba 1. sajandil enne meie ajaarvamise algust. Trikk kuulus ka Philadelphius Philadelphia repertuaari, ent kui tema kallas pudelist kolme eri vedelikku, siis Houdin valas välja viit . „Apelsinipuud“ kirjeldas juba vana-india käsikiri, kus selle esitajaks on märgitud Faux. Houdin täiustas apelsinipuu konstruktsiooni ning võttis kasutusele ehtsad viljad .
Kuigi Robert-Houdin tunnustas oma leiutisi peamiselt illusionismi vallas, on need suuresti ka teaduse arengule kaasa aidanud. Houdinit võlus eelkõige alles avastatud elekter , ta eksperimenteeris sellega ning otsis uusi kasutusvõimalusi – konstrueeris geniaaseid kellamehanisme, töötas välja elektrikella ning elektilise vargaalarmi ja uksekella. Aastaid enne seda, kui Thomas Alva Edison leiutas elektripirni, konstrueeris Houdin aku jõul töötava vooluringi, mis ta härrastemaja valgustas. Houdin tegi ka mõned oftalmoloogia-alased leiutised. Veel seitsmekümnendatel aastatel kasutasid silmaarstid tema pupilloskoopi ja pupillomeetrit.
KOKKUVÕTE
Illusionism on oma arengu jooksul läbi teinud mitmeid suuri muutusi. Kui vanasti pidid mustkunstnikud vaeva nägema tõestamaks, et nende imed on vaid osavalt tehtud trikid, siis tänapäeval on raske kedagi vastupidises veenda. Mustkunsti on ära kasutatud nii religiooni kui poliitika tarbeks, ent alati on ta täitnud ka meelelahutusvahendi rolli.
Tänapäeval on illusionism vaieldamatult meelelahutuse alaliik. Kuigi mitmed mustkunstnikud esitavad oma trikke otse tänavatel, nagu Ameerika kuulus trupp T.H.E.M. või mitmed harrastusmaagid, esineb enamus illusionistidest (tsirkuse)lavadel. Sellise esinemisstiili väljakujunemiseks andis suure tõuke prantsuse mustkunstnik Jean-Eugene Robert-Houdin.
Robert-Houdinit peetakse õigustatult modernse mustkunsti isaks. Tänu oma uudsele esinemismaneerile tõi ta trikid publikule lähemale ning kaotas seni valitsenud „ime“ olemuse. Trikke jälgiti küll suu ammuli, ent enam ei seostatud neid religiooniga.
Lisaks mustkunstile on Houdin suure panuse andnud ka mehaanika arengule. Kellassepana tundis ta hästi „hammasrataste maailma“ ning tema leiutatud automaadid on siiani paljudele inseneridele eeskujuks.
Kuigi Robert-Houdin elas vaid 66 aastaseks, töötades neist mustkunstnikuna ainult kümme, on tema panus illusionismi arengule üks suurimaid. Tänapäevani ei ole suurmeistrit unustatud, nii tema maja kui muuseum on kujunenud turistide lemmikpaikadeks.
KASUTATUD KIRJANDUS

Mäkela, S. (1994). Mustkunstiraamat. (Väikeste kärbetega kuues trükk, Tõlkinud Ootsing, S). Tallinn: Valgus. 288 lk.

Robert-Houdin, J. E. (1990). The Secrets of Stage Conjuring . (Third edition , Translated and edited with notes by professor Hoffmann ). London: George Routledge & Sons , Limited. 252 lk.

Vadimov, A. & Trivas, M. (1971). Muistsetest maagidest tänapäeva illusionistideni. (Tõlkinud Vist , A.). Tallinn: Eesti raamat. 291 lk.

Piibel .
Muud allikmaterjalid

Pildid [16.05.2006]
http://images.google.com/images?q=robert+houdin&hl=et&btnG=Otsi+pilte
LISAD
Lisa 1: Robert-Houdin oma illusiooniautomaatidega
Lisa 2: Robert-Houdini esinemisi kuulutavad reklaamid
Lisa 3: Robert-Houdini maja Bloisis
Lisa 4: Illusioon „Puhkus õhus“
Lisa 5: Robert-Houdini postmark
Lisa 6: „Saladuslik kell“
Lisa 7: Automaat „Laulutund“
Lisa 8: Automaat „Kirjutaja ja joonistaja“
Lisa 9: Automaat „Antonio Diablo“
Lisa 10: Robert-Houdini autogramm
1 „Kividega mängija“ tähendab mitmetes keeltes illusionisti – Kreekas psefopaiktes, Vana-Roomas calcularius, Prantsusmaal escamoteur, Portugalis pellotiqueiro. Itaaliakeelne väljend giocatore tähendab peekritega mängijat. [Vadimov & Trivas (1971:22)]
2 Piibel (Vana Testament , 2 Moosese raamat, 7 peatükk)
3 Paratamatult meenuvad tänapäeva pesupulbri reklaamid, kus inimeste riided määritakse otse tänaval ära ning sealsamas ka uute, intelligentseid koostisosi sisaldavate pesuvahenditega läikivpuhtaks pestakse.
4 Peaaegu samasugusel moel leidis enese jaoks mustkunsti tänapäeva suurim illusionist David Copperfield. Nimelt harrastas ta lapsena kõhurääkimist, ent juhuse tahtel müüdi kõhurääkijate nukke samas poes, kus mustkunstitarbeidki. Nii juhtuski, et kui lapseeas David läks endale uut nukku ostma, väljus ta poest hoopis mustkunstitarvete komplektiga.
5 Mäkela (1994:25)
6 Torrini – 18. sajandi kuulsamaid mustkunstnikke, prantsuse krahv sünninimega de Grisi, kes oli eriti meisterlik kaarditrikkide esitaja , ent näitas publikule ka illusioone.
7 Mäkela (1994:19)
8 Mäkela (1994:23)
9 Vadimov & Trivas (1971:90)
10 Mäkela (1994:25)
11 Vadimov & Trivas (1971:90)
12 Vadimov & Trivas (1971:91)
13 Cagliostro – Itaaliast pärit 18. sajandi tuntumaid illusioniste ja petiseid, elas aastatel 1743 – 1795.
14 Automaat „Antonio Diablo“
15 Vadimov & Trivas (1971:91)
16 Vadimov & Trivas (1971:96)
17 Vadimov & Trivas (1971:98)
18 Vadimov & Trivas (1971:99)
19 Vadimov & Trivas (1971:92)
20 Mäkela (1994:26)
48