E. L. Doctorow "Ragtime"-i põhjal kirjutatud essee (0)

Õnnetus kui õnn
Tänapäeva kirjandusklassika hulka kuuluvaid teoseid on lihtne iseloomustada sõnadega ‘morbiidne’, ‘kurjakuulutav’ või ‘ängi täis’. Lugedes erinevaid teoseid nagu “ Stepihunt ” või “Protsess” tunnetame pidevat tormi saabumist või koormat nii üksikisiku kui terve ühiskonna õlgadel. Tõeline õnnetunne ongi justkui nagu illusioon või pettekujutelm, mille endile loome , et karmis ja ebaõnne täis maailmas ellu jääda. Kuid kas kirjandusest lähtudes on õnn siiski võimalik? Sellele küsimusele keskendub ka minu Ragtime -i arutlus.
20. sajandi kirjanduse tippkuju Ernest Hemingway on öelnud “Õnn tarkade inimeste hulgas on harvim asi, mida ma näinud olen.” See ütleks meile justkui, et intelligentsed inimesed omavad palju täielikumat pilti maailmas tänu tugevamale ühiskonnatunnetusele, kui keskmine inimene. See omakorda eeldaks, et maailm ongi kogu oma hädade ja probleemidega summaarselt muremeri. Ka Ragtime-is oli näha sarnast nähtust – inimesed vajusid aina sügavamale oma õnnetuse sisse ja ei üritanudki midagi muuta, vaid paari erandiga. Võtkem näiteks Houdini – õnnetus oli tema jaoks konstantne ning pidevalt kohal olev nähtus, mille eest ta võis küll püüda põgeneda, kuid lahti saada mitte iial. Ka isiklikud suhted olid tihti komplitseeritud ning ka seda võttis E. L. Doctorow normaalse nähtusena – võtkem näiteks näiteks Isa ja Ema suhte. Oli ilmselge, et mõlemal on omad vajadused, kuid neid ei väljendatud eriti selgelt, mis viis pettumuseni mõlemalt poolt. Tundub, nagu pettumused ja õnnetus on asjad, mida ei saa vältida, vähemalt ei võeta nende kaotamiseks midagi ette.
Kuigi tänapäeva inimesele tundub õnn asi, mille poole püüelda, siis 20. saj kirjanikud rõõmu ei idealiseeri – vaadakem kasvõi “Läänerindel muutusteta”, mille protagonist veetis päevad olles õnnetu ning sedasama negativismi realismi rüüsse riietades kalvadost alla kulistas. Õnnelikud on ainult pealiskaudsed inimesed, kes pigistavad silmad elu õuduse ees kinni ja hingavad rumaluse taktis sisse pealiskaudseid õnnehetki, mis on saavutatud meeleolule mõjuvate vahenditena, vähemalt sellist pilti edastab Ragtime teiste 20. sajandi tippteostega.
Ainus, kes tõeliselt oskas elu nautida ning vabaneda ühiskonna kammitsaist, oli Emma Goldman. See sai selgeks erilise kirkusega lõikudes Evelyn Nesbitiga. Üks naine teist aitamas, vabastamas korsetist, mis selgelt sümboliseerib seda vormi, millesse on naine surutud. Emma nõuab Evelynilt julgust ja tahet, kirge elu vastu, nähes ainult võrdsuses ja võitluses õnne võtit. Mõnes mõttes on see ka õige – ei tollal ega ka praegu ei saa saavutada elutaset või õnne astet, ilma tõelist kirge ja tungi tundmata või näitamata, samas aga ei tohiks õnne saavutamine olla masenduse või suure õnnetuse läbi, nagu nähakse seda tihti kaasaegses kirjanduses.
Ei saaks otseselt väita, et Ragtime oleks ood kurbusele. Pigem oli tegemist teosega, mis siiralt nentis, et on hetki , mil kurbus eksisteerib, õnn aga on harv nähtus nii vaesete kui priviligeeritute hulgas. Sellega tuleb mingil moel toime tulla ning ‘Ragtime-is” nägime, kuidas inimesed ka nii käitusid – täiesti omal moel ja omal ajal – täitsa nagu päris elus.