Maailma Filmikunsti Ajalugu (0)

Tartu Ülikool
Monika Väärt ( Sepp )
Maailma Filmikunsti Ajalugu
Kodutöö
Õppejõud Lauri Kärk
2012
Kinematograafia sünd
Kuigi katsetusi staatilise pildi liikumasaamiseks tehti siin-seal enne ja pärast, siis peetakse siiski Eadweard Muybridge´t nö liikuva pildi isaks. Tema „Hobune liikumises“ (1882) on esimene liikuma pandud pildiseeria, mis ilmus mõni aeg peale seda, kui 1872 aastal ristusid tema teed võidusõiduhobuse omaniku Leland Stanford ´iga, peale mida Muybridge aitas Stanford´il võita kihlveo , tõestades, et joostes on mingil ajahetkel ühekorraga õhus kõik neli hobuse jalga. Olles vahepeal kohtu all kahtlustatuna oma naise armukese mõrvas, naasis Muybridge hobuste pildistamise juurde 1877 aastal, mil ta 50. Fotoaparaati samaaegselt kasutades saavutas erakordseid tulemusi. Tema tööd austati väga, seda kajastati teadusajakirjades ning –uuringutes. „Zoopraxiscope“ leiutamisega leidis Muybridge võimaluse projitiseerida piltide siluetid teineteise järel ekraanile ning nii saigi ta 1882 aastal võimaluse demonstreerida avalikkusele esimest „filmi“. Aastaid hiljem inspireeris tema töö moodsa filmikaamera leiutajat Thomas Edisoni . Muybridge jätkab oma tööd Pennslyvania Ülikoolis, kus arendab uut multi -objektiiviga kaamerat, millega jäädvustab nii loomi kui ka inimesi. Eadweard Muybridge suri 1904 aastal Inglismaal oma nõo majas , mille välisseinale on asetatud autahvel mälestamaks meest, kes oma tööga andis nõnda palju tulevasele filmitööstusele. ( http://www.wildfilmhistory.org/person/180/Eadweard+Muybridge.html )
Charles-Émile Reynaud lõi esimese seinale projekteeritud animafilmi, mida näitas avalikkusele 28 oktoobril 1892 aastal Pariisis. ( http://en.wikipedia.org/wiki/Charles-%C3%89mile_Reynaud ) Tema projekteeritud filmi plussiks oli, et seda sai näidata suuremale publikule, kuid miinuseks osutus kaadrite arv, mis ei ületanud 12. ( http://en.wikipedia.org/wiki/Th%C3%A9%C3%A2tre_Optique ) Kahjuks hävitas ta suurema osa oma tööst ja unikaalsetest töövahenditest, visates need Saine ´i jõkke. Tema optiline kino oli eelkäijaks vendade Lumière´de tegemistele. ( http://en.wikipedia.org/wiki/Charles-%C3%89mile_Reynaud )
Thomas Alva Edisoni, Ameerika leiutajat, peetakse nüüdisaegse filmikaamera leiutajaks. Suure osa au on ta aga võlgu fotograaf W.K.L. Dickson´ile, kellega koostöös tõi lühikesed lihtsad kaadrid avalikkuse ette 20 mai 1891 . ( http://en.wikipedia.org/wiki/Thomas_Alva_Edison ).
Kinematograafia esimesed sammud
Kinematograafia sünnipäevaks peetakse 28. Detsembrit 1895 , mil Pariisis näidati vaatajatele raha eest Auguste ja Louis Lumiere 'i filme. Vennad ise ei ennustanud oma ettevõtmisele pikka perspektiivi, selgitades palgatud filmimehaanikule, et tööd jagub heal juhul umbes pooleks aastaks. Eelnimetatud kuupäeva teiseks oluliseks sündmuseks oli järgmise kinematograafia suurkuju – Méliès – kohalviibimine. Ajakirjandus kajastas uut leutist kui vahendit, mille abil lähedasi jäädvustades ei ole surm enam absoluutne ega lõplik. Méliès´is tärkas soov omada seda uut imevidinat ning kuna tal vendade Lumieride leiutist osta ei õnnestunud, siis rahuldas ta oma uut kirge teatrograafi nimelist projektorit kasutades, millega näitas muuhulgas ka Edisoni lühivilme. 1896 aastal patendeeris ta aga koos Lucien Korsteni ja Lucien Reulos'ga uue kaamera – kinetograafi. Hiljem kasutas ta küll teiste leiutatud kaameraid kui enda oma. 1896 aasta kevadel tärkas koos loodusega ka Méliès´i enda uhiuus kino. Tema esimesed filmid olid lihtsad linnavaated ja argisündmuste kajastused Lumiere'ide eeskujul. Kuid peagi hakkas ta kasutama kaamerat, et dokumenteerida mustkunsti etteasteid ja trikke oma Robert-Houdini teatri lavalt. Oktoobris valmis tema esimene triki- film – „Haihtuv daam“. Samal aastal valminud õudusfilmis saavutas ta suurplaani kasutamise ning 3-minutilist vampiiriprojekti võib pidada tema esimeseks suureks filmiprojekstiks. 1897 aastal valmis koduaeda tema enda filmistuudio, mis meenutas välimuselt kasvuhoonet. Oma põhitöö kõrvalt leidis ta aega filminduse jaoks, kus ta tegi üksi ära kõik vajamineva töö, alustades stsenaariumi kirjutamisest, lõpetades rekvisiitide tegemise ning näitlemisega. Ükski tolleaegne filmikunstnik ei tegelenud montaaziga, kuid Méliès sidus oskuskilkult erinevaid stseene kronoloogilisse järjestusse ning nii valmiski tema 7-minutiline ja 20-stseeniline „filmieepos“ „Tuhkatriinu“ (1899). ( http://webcache.googleusercontent.com/search?q=cache:BzeY05JSj9gJ:hadatapp.blogspot.com/2011/03/kinematograafia-esimesed-sammudsaksa.html+&cd=4&hl=en&ct=clnk&gl=ee&client=firefox-a ). Ühtekokku valmistas Méliès 78 filmi aastal 1896 ja 53 aastal 1897. ( http://en.wikipedia.org/wiki/Georges_M%C3%A9li%C3%A8s ) . Tema filmide stiil aga edasi ei arenenud. 1902 aastal valmis ka Mélièsi tuntuim film “Reis kuule “. See 14-minutiline suurvorm oli inspireeritud H. G. Wellsi 1901 aastal ilmunud raamatust „ First Men in the Moon “ ning oli maailma esimene ulmefilm . Film nõudis suuri väljaminekuid, kuid sisse tõi vähem, kui võinuks loota . Aastatel 1905 kuni 1912 loodud filmid ei küündinud tasemele , mille seadsid uute autorite tööd oma järjest edasi areneva filmikeelega. Järjest süvenevad majanduslikud raskused sundisid Méliès´d lõpetama filmide tootmine. ( http://webcache.googleusercontent.com/search?q=cache:BzeY05JSj9gJ:hadatapp.blogspot.com/2011/03/kinematograafia-esimesed-sammudsaksa.html+&cd=4&hl=en&ct=clnk&gl=ee&client=firefoxa )
D.W. Griffith ja filmikunsti eneseleidmine
Edwin Stanton Porter oli teedrajavaks eeskujuks David Wark Griffith´i teekonnal filmikunsti radadel. Oma kahe kuulsaima filmiga, „Ameerika tuletõrjuja elu“ ja „Suur rongirööv“, saavutas Porter Ameerika varase filmikunsti pioneeri seisuse. Kui tuletõrjuja filmi tehes tegutses ta pigem vanade tegijate, nagu näiteks Méliès´i eeskujul, siis rongiröövi filmiga katsetas ta juba uusi tehnikaid, nagu näiteks lähivõte, kaadrid nii väli- kui sisetingimustes ning ka üheaegselt erinevates kohtades tegutsemine. Hiljem meeldis Porterile ikka ja aina eksperimenteerida, kuid need jäid siiski kõik pigem eraldi katsete tasemele, mida ta ei realiseerinud ühtsesse tervikusse filmi näol. ( http://en.wikipedia.org/wiki/Edwin_Stanton_Porter )
D.W. Griffit pärineb keerukate oludega toimetulevast perekonnast, kellel peale isa surma tuli peagi lõpetada õpingud ning asuda tööle, et perekonda toetada. 1907 aastal viib Criffith näitekirjanikuna oma käsikirja New Yorki Edisoni stuudiosse E.S. Porterile, kus viimane küll käsikirja tagasi lükkab, kuid siiski Criffithile võimaluse annab üles astuda filmis näitlejana. Criffithit hakkab filmiäri huvitama ning ta otsustab filmitegemistega end rohkem kurssi viia. 1908 aastal võtab Criffith vastu näitlejarolli „American Mutoscope and Biograph Company´s“, mida pärast kompaniiomanikust isa haigust hakkab vedama viimase poeg, kes küll ei suuda tuua firmat edule, mispeale saab Criffith võimaluse teha oma esimene film – „Dollie seiklused“. Criffith lahkub siiski rahalistes raskustes olevast firmast ning asutab koos Harry Aitken´iga omaenda stuudio, mis saab tuntuks nimega „Reliance-Majestic Studios“. 1915 aastal ilmub Griffith´ilt esimene täispikk mängufilm „the Clansman“, mis saab hiljem tuntuks kui „the birth of a nation“ . See film muutis filmitööstuse standardeid sedavõrd, et need mõjutavad ka tänapäevast filmitööstust. ( http://en.wikipedia.org/wiki/D.W._Griffith ). Griffith jutustab tolle aja kinovaatajale USA tollase lähiajaloo nii, nagu enamik valgeid ameeriklasi seda siis nägi. Ta loob tohutul hulgal kunstilisi võtteid, mis on siiani filmikunstis (k.a Spielbergi filmides) kasutuse. ( http://www.sirp.ee/index.php?option=com_content&view=article&id=14298:spielbergi-hobuseunenaegu&catid=4:film&Itemid=3&issue=3383 ). Criffith´i suurteos sai ülipopulaarseks, kuid tekitas oma delikaatsete teemadega, nagu klu klux klan, orjus jne, poleemikat. Näiteks tänapäeval ei oleks võimalik laial ekraanil seda filmi näidata. NAACP (the National Association for the Advancement of Colored People) koos teiste rühmitustega üritasid saavutada filmi levitamisele keelu, kuid see ei läinud neil läbi. „The birth of a nation“ tõi selle loojatele nõnda palju tulu, et ka ühes toonases interviuus on märgitud, justkui oleks filmitegijatel rahalugemisega juba järg ammugi käest läinud. Filmi vägivaldne sisu pani põhjaosariikide linnaelanikud mässma ning Griffith uskus, et andis kriitikutele vastulöögi oma järgmise filmiga „ Intolerance “ („sallimatus“). Selles filmis olid läbivateks nelja erineva ajastu sündmused nagu, Babüloni langemine , Jeesuse ristilöömine, Pärtlipäeva veresaun ja kaasaja sündmused. Film ei toonud siiski oma kaasajal oodatud rahalist kasumit, kuigi oli populaarne . Peale partnerluse lõppemist 1917 aastal filmikompaniis jätkas Griffith tööd Artcraft´is ning First National´is (1919-1920), asutades samaaegselt koos Charlie Chaplin ´i, Mary Pickford´i ja Douglas Fairbanks´iga United Artsits kompanii. Siin jätkas Griffith filmitootmist, kuid ei saavutanud enam seesugust edu, nagu filmidega „The birth of a nation“ ja „Intolerance“ . Kuigi United Artists jäi firmana ellu ning Griffith tootis seal hulga filme, nagu näiteks „ Broken Blossoms“ (1919), „Way Down East “ (1920), „Orphans of the Storm “ (1921), „ Dream Street“ (1921), „One Exciting Night“ (1922) ja „America“ (1924), milledest esimesed kolm osutusid edukateks piletimüügi artikliteks. Siiski sundis filmi „Isn't Life Wonderful“ (1924) ebaedu Griffith´it United Artists´ist lahkuma . 29. Märtsil 1929 võtab Griffith raadiosaates „The Dodge Brothers Hour “ vastu väljakutse rääkida filmindusest. Griffith naaseb tööle lavastajana ning teeb veel kaks filmi, „Abraham Lincoln “ (1930) ja „The Struggle “ ( 1931 ), millest kumbki ei osutu menukaks. Griffith ei teinud peale seda enam iial ise ühtegi filmi. 1936 aastal palub Griffith´i kunagine õpilane „Intolerance“ juures, teda aidata filmiga, mis räägib kuulsast San Francisco maavärinate lainest. Film, peaosades Clark Gable´i, Jeanette MacDonald´i ja Spencer Tracy´iga, saab ülimenukaks. 1939 aastal palus Hal Roach Criffith´ilt abi filmide „Mice and Men“ (1939) ja „One Million B.C. „(1940) juures. Kuigi Griffith esialgu andis Roach´ile eitava vastuse, suutis viimane siiski Griffith´it veenda lavastamaks mõned filmis esinevad stseenid . See oleks olnud viimane film, kus Griffith aktiivselt osalenud oleks, kuid nii see siiski ei läinud, sest tegelikkuses oli Griffith´i ülesandeks tegeleda vaid ekraani- ja kostüümiproovidega. Kui peale filmi valmimist kajastus tegijate nimekirjas ka Griffith´i nimi, lasi viimane selle sealt eemaldada. Kuigi Griffith enam filmitegemistes ei osalenud, oli ta siiski filmimaailma inimeste seas väga austatud ja hinnatud. Griffith suri 23 juulil 1948 aju hemorraagiasse. Jumalateenistus Hollywood ´i vabamüürlaste templis oli küll suurejooneline, kuid filmitööstuse staaridest viibisid kohal vaid üksikud. Kinofilmide legend charley Chaplin on nimetanud Griffith´it kui „meie kõikide õpetaja“. Väga paljud lavastajad on avaldanud austust filmile „Intolerance“. Näiteks Orson Welles on öelnud: „Ma ei ole kunagi tegelikult vihanud Hollywood´i, kuid seda küll, kuidas Hollywood käitus Griffith´iga. Mitte ükski teine linn, tööstus, elukutse , kunstivorm ei võlgne ühele mehele rohkem.“ Griffith tundus olevat esimene mees, kes mõistis, kuidas teatud filmitehnikaid kasutades saab luua väljendusrikka keele. “ The Directors Guild of America“ alustas aastal 1953 D. W. Griffith nimelise auhinna väljaandmist, mis on selle kõrgeim autasu . 15 detsembril 1999 nimetati see auhind ümber "DGA Lifetime Achievement Award ", sest kuigi Griffith´i andekuses ei kahtle keegi, siis aitas tema film „The Birth of a Nation“ siiski kaasa rassiliste stereotüüpide talumatuse tekkele. 22 jaanuaril 2009 avati the Oldham History Center ´is , La Grange´s, Kentucky ´s, 15. Istekohaga teater Griffith´i mälestuseks. Teatril on oma raamatukogu, kust on võimalik saada Griffith´i filme. D.W. Griffith´i 5 filmi on lisatud Ameerika Ühendriikide rahvuslike filmide nimistusse kui „kultuurselt, ajalooliselt ja esteetiliselt olulised“, need filmid on: „ Lady Helen's Escapade“ (1909), „A Corner in Wheat“ (1909), „The Birth of a Nation“ (1915), “Intolerance: Love's Struggle Throughout the Ages “ (1916), „ and Broken Blossoms“ (1919). ( http://en.wikipedia.org/wiki/D.W._Griffith )
Saksa tummfilmi õitseng
Ekspressionism kunstis, kirjanduses, muusikas kui ka filmikunstis eksisteeris kõrvuti koos futurismi ja kubismiga ning esimest peetakse suuresti Saksa nähtuseks. Terminit "ekspressionism" hakati laiemalt kasutama 1910. aastal Berliinis asutatud ajakirja "Der Strum" ja 1912. aastal asutatud samanimelise galerii ümber koondunud kunstnike ringkonnas. Saksa filmikunstis võib ekspressionismiperioodi pidada nö tumedaks ajastuks , kus õudus- ja ulmefilmidel oli oma kindel koht. Selle perioodi inimesi kajastati kunstis enamasti inetute ja õudustäratavatena. Tummfilmis rõhutasid emotsioone tihti ülepakutud ilmed ja zestid. Saksa ekspressionismi heaks näiteks on Friedrich Wilhelm Murnau (1889-1931) "Viimane inimene" Emil Janningsiga peaosas. 1920ndate Saksa filmikunsti üheks oluliseimaks suundumuseks oli kujunenud kammerdraama (kammerspiel), mille ideed kandis ka nimetatud film. Selle süzees kohtuvad kaks maailma – lihtne agul oma igapäevast rasket tööd rabavate tööliste ja nende perekondadega ning uhke hotell, kus rahamuredest priid ilusad inimesed nautides oma päevi mööda saadavad . Emil Jannings kehastab „viimases inimeses“ peategelast, suursuguse hotelli uksehoidjat, kellest õhkub austust ja suursugusust. On näha, et eakas mees on oma töö üle uhke. Ka naabrid lihtsas agulipiirkonna tagahoovis paistavad tema lähenedes austusest (ja ka kadedusest) eemale tõmbuvat. Peategelase kohe-kohe abieluranda sõudev tütar on silmnähtavalt uhke oma isa üle. Kuid ühel päeval see kõik muutub. Eakas uksehoidja vahetatakse välja noorema vastu ja vanale pakutakse tööd hotelli wc-hoidjana. Mehe mure langeb koheselt tema õlgadele, mis tõmbuvad silmnähtavalt küüru, tema olek muutub häguseks ning ta ei suuda enam selgelt mõelda. Õhtul ootab teda ees tütre pulmapidu ning ta kavatseb igal juhul minna sinna oma uhkes uksehoidja mundris, mis on aga pandud luku taha ülemuse kabinetti . Luurates ja hiilides ning kõike mängu pannes suudab mees mundri kätte saada ning pulmapeole ilmub niisiis pruudi isa kes on küll endise uhke natuuri haledam vari, kuid siiski ei valmista oma lähedastele pettumust. Kui aga tõde järgmisel päeval ilmsiks tuleb, siis pööravad kõik, kes enne vanamehele alt üles vaatasid, talle selja, veelgi enam – nad naeravad tema ebaõnnestumise üle. Elu keerdkäigud on aga ettearvamatud ning praegusel wc korrapidajal ja koristajal õnnestub saada pärandus, mis muudab ta päevapealt jõukaks meheks. Nüüd on olukord jälle muutunud ning samas hotellis, kus teda alles äsja ei peetud kellekski, ümmardatakse teda kui kuningat. Peategelane ei unusta ka inimest, lihtsalt hotellitöölist, kes siis, kui kõik teised olid talle selja pööranud, tema vastu veel inimlikkust üles näitas. See lugu on oma olemuselt lihtne ja eluline, kuid oma ajas kindlasti väga innovatiivne , näiteks filmis esinevate kaadrite poolest, mis filmitud liikuvate kaameratega. Ka filmi põhipoleemika on aktuaalne igal ajastul, nii et kui kõrvale jätta liigne dramaatilisus ja tummus, oli „viimast inimest“ vaadates tunne, justkui vaataks igihaljaid, mõjusaid kaadreid mistahes ajastust läbi ajaloo, kasvõi nüüdisajal. Ekspressionismiajastu Saksamaal lõpetab Adolf Hitler oma teise maailmasõjaga ning tummfilm on nüüd kadunud pikaks ajaks ajaloo paksude kardinate taha.
Kasutatud allikad:

• http://www.wildfilmhistory.org/person/180/Eadweard+Muybridge.html
  
• http://en.wikipedia.org/wiki/Charles-%C3%89mile_Reynaud
  
• http://en.wikipedia.org/wiki/Th%C3%A9%C3%A2tre_Optique
  
• http://en.wikipedia.org/wiki/Thomas_Alva_Edison
  
• http://webcache.googleusercontent.com/search?q=cache:BzeY05JSj9gJ:hadatapp.blogspot.com/2011/03/kinematograafia-esimesed-sammudsaksa.html+&cd=4&hl=en&ct=clnk&gl=ee&client=firefoxa
  
• http://en.wikipedia.org/wiki/Georges_M%C3%A9li%C3%A8s
  
• http://en.wikipedia.org/wiki/Edwin_Stanton_Porter
  
• http://en.wikipedia.org/wiki/D.W._Griffith
  
• http://www.sirp.ee/index.php?option=com_content&view=article&id=14298:spielbergi-hobuseunenaegu&catid=4:film&Itemid=3&issue=3383