Renessanss - kokkuvõte (0)

Tapa Gümnaasium
Renessanss
Lisbeth Vinter
10b
Tapa 2011
Renessanss (prantsuse sõnast renaissance 'taassünd') (itaalia keeles Rinascita „taassünd“) oli  Itaaliast  alguse saanud ning 14.-17. sajandil väldanud periood Euroopa  kultuuriloos . Ajastut iseloomustas eemalduminereligioonikesksetelt väärtustelt inimesekeskse maailmapildi suunas. Renessanss järgneskeskajale. Renessansi sünnikohaks peetakse valdavalt Itaaliat , kuigi seda on ka vaidlustatud. Perioodi kultuuri iseloomustanud ideed on pärit 13. sajandi lõpu Firenzest, eelkõige  Dante Alighieri jaFrancesco Petrarca  tekstidest.
14. sajandil elas  roomakatoliku kirik , millele toetus keskaegne kultuur ja maailmapilt , läbi tõsist kriisi. Prantsuse kuningate üha suuremad poliitilised ambitsioonid viisid roomakatoliku kiriku poliitilise lõhenemiseni ehk Suure skismani. Järgmisel sajandil tõusis kriis seosesreformatsiooniga veel teravamalt pinnale. Need muutused tõid kaasa uue vaimse ja kultuurilise olukorra. Kirik lakkas olemast inimese maailmapildi keskus. Toimus ilmalikustumine. Ilmaliku ja sakraalse piirid kadusid , eriti kui võrrelda väga religioonikeskse keskajaga. Kirjanduses ja kunstis ilmus jumala kõrvale maine element ning religioosseid teemasid hakati kujutama maises võtmes. Kirikuarhitektuur muutus inimesekesksemaks. Hägustus inimese ja jumala vaheline vertikaalne suhe, kus varem oli jumal üleval ja inimene kõiges all.
14. sajandil hakkas endast märku andma rikaste , kiirelt arenevate linnadega Põhja-Itaalia. Seal tekkis ideaal vabast haritud inimesest ja humanistlik mõtlemine, mis on renessansliku maailmavaate keskmeks. See on veendumus , et suurim väärtus on isiksuse vaba areng. Inimest ei hinnatud enam niivõrd päritolu kui isikuomaduste järgi. Ideaaliks sai üksikisik, kes teostab end iseseisvalt. Oluliseks muutus isikuvabadus – sõltumatus keskaegsetest kollektiividest, ka autoriteetidest, kaanonitest jadogmadest. Sellel perioodil toimusid suured maadeavastused , leiutati trükikunst.
Renessansiajal hakati uuesti uurima vahepeal unustusse jäänud antiikaja kunsti, kirjandust, filosoofiat ja igapäevaelu. Renesansikultuur tajus end antiikkultuuri taassünnina, mis ei tähenda siiski, et renessansiaja inimmõtte areng piirdunuks ainult vana meeldetuletamisega. Antiikaja ja renessansi vahele jäänud ajastut hakati nimetama keskajaks.
Kunstis sai iseloomulikuks arutlemine ilu üle ja selle poole püüdlemine. Varem olid kunsti headuse kriteeriumid lähtunud sellest, mis on õige ning see õigsus oli inimesest kõrgemal. Nüüd hakati taotlema elamuste pakkumist inimese meeltele.
Kujutavas kunstis ja kirjanduses oli renessansskultuuris esil peamiselt Itaalia, muusikas aga Madalmaad. Muusikaajaloos räägitaksegi sageli mitte renessansist, vaid Madalmaade vokaalpolüfoonia ajastust. Just Itaalias vabanes kunst kõige varem keskaegseist kammitsaist, tärkas huvi looduse järgimise ja antiikkunsti vastu.

Perioodid

• 13. ja 14. sajand: eelrenessanss (14. sajand Itaalias  trecento )
  
• 15. sajand:  vararenessanss  (Itaalias  quattrocento )
  
• 16. sajand: kõrgrenessanss (Itaalias cinquecento)
  

Renessansi suurkujusid

• Giovanni Boccaccio  ( 1313 –1375)
  
• Alessandro Botticelli  (1444– 1510 )
  
• Dante Alighieri (1265– 1321 )
  
• Leonardo da Vinci (1452–1519)
  
• Filippo Brunelleschi  (1377–1446)
  
• Michelangelo  (1475–1564)
  
• Raffael (Raffaello Santi ; 1483– 1520 )
  
• Niccolò Machiavelli  (1469– 1527 )
  
• William Shakespeare  (1564– 1616 )
  
• Josquin Desprez  (u 1440–1521)
  
• Giovanni Pierluigi da Palestrina ( 1525  või 1526–1594)
  
• Mikołaj Kopernik  (1473– 1543 )
  
• Andreas Vesalius  (1514–1564)
  

Titian – „ taevane ja maine armastus“
Mis toimus ?  
Lagunes naturaalmajandus , laienes tööjaotus, kaubandus arenes kiiresti, tärkas pangandus , tekkisid esimesed manufaktuurid , kiirenes kogu elutempo, leiti tee Indiasse ümber Aafrika, avastati Ameerika (1492), tekkisid uued majandusvormid linnades. Tähtsamateks keskusteks Itaalias olid: Veneetsia , Genova, Milano ja Firenze  (pangandus, kaubandus ja tööstus). 
Linnakodanikele ei kuulunud mitte ainult majanduslik võim vaid ka poliitiline võim. Kujunesid linnriigid, mis meenutasid pisut Vanakreeka poliseid. 
Renessansikultuuril on üks kindel tunnus - eneseteadvus. Renessansiajal levis veendumus, etkaasaeg on uue ajastu algus ja täiesti erinev äsjamöödunust. Kiriklik õpetus taevase elu õndsusest kaotab oma aktuaalsuse ja inimene õpib ise oma elu kindlustama. Tekib usk inimese enda jõusse, tema tublidusse. Renessansiajastu inimest iseloomustab suur teadmistejanu, uurimise ja avastamise vaim, mis viib suurtele leiutustele ja maadeavastustele. Suure õhinaga õpiti tundma antiikaja kunsti, kirjandust, filosoofiat ja igapäevast elu. Samas aga ei tahetud antiikaega korrata , vaid luua midagi veelgi paremat. Inimesi hinnati mitte ainult nende sotsiaalse päritolu järgi nagu varem, vaid ka nende isiklike omaduste - tarkuse , ilu ja julguse järgi. 
Renessansiaja mõtlejaid nimetatakse humanistideks (ld k-s humanus - inimlik). Humanistid võitlesid harmoonilise inimese eest, tema vabanemise nimel keskaja kammitsaist. Humanistide idaaliks oli mitmekülgselt arenenud võimetega inimene. Näiteks Leonardo da Vinci tundis hästi matemaatikat ja tehnilisi teadusi, tegeles lendamise probleemidega. Pakkudes end aga Milano hertsogi juurde teenistusse, rõhutas ta oma võimeid sõjamasinate, kergesti kantavate sildade, veesüsteemide jne ehitamisel ning alles kirja lõpus mainis, et on võimeline töötama ka arhitektina, maalikunstnikuna või skulptorina. Kuid Leonardo oli ka loodusteadlane , filosoof, arhitektuuri- ja kunstiteoreetik ning muusik (samuti lahkas ta laipu ja valmistas ette võimsaid tuleshowsid õukondlikel pidustustel). Leonardolt on säilinud üle 5000 lehekülje üleskirjutisi koos näitlike joonistega.
Renessanss on läinud ajalukku ka graafika ja trükipressi leiutamise ajastuna. Õpiti tundma puulõiget, vaselõiget ja söövitust. 15. sajandil trükiti Saksamaal esimesed mängukaardid ja pühakute pildid. Trükipress muutus uue ajastu sümboliks.
Hakati väärtustama erootikat ja meelelist armastust. Levis teadmine, et need, kes egoistlikult ja hoolimatult oma eesmärke taotlevad, on enamasti edukad . Et erootika pop oli, seda näitab ka renessansiaegne riietus - see tõstis esile kehavorme ja jäsemeid (näiteks olid härrasmehe sukkpükste sääred erinevat värvi ja naiste heledad juuksed väga trendikad - pleegitati mikstuuride abil päikese käes). 15. sajandil sai Itaalia üheks juhtivamaks maaks moe alal. Ka taskurätt võeti just renessansiajal kasutusele. 
16. sajandi teisel poolel levis Hispaania mood, mis nõudis ka meestelt korseti kandmist. Naised suruti võruseelikutesse, mehed kandsid puhvpükse ja peleriini, mille juurde kuulusid parfüümitud kindad . Terava ninaga kingad, kikkhabe ja vurrud ei puudunud ühegi endast vähegi lugupidava härrasmehe juurest.
Renessanssi muusika
Muusikaloo puhul kasutas renessansi-mõistet esimesena August Wilhelm Ambros (1816–1876), kes ei seostanud selle ajastuga muusikat enne 15. sajandit. Temast alates sai tavaks kasutada nimetust ‘renessanss’ eelkõige muusika puhul, mis on pärit umbes ajavahemikust 1430–1600; paralleelmõisteks on sel puhul kujunenud „franko-flaami vokaalpolüfoonia ajastu".
14. sajandil muutus Euroopa kultuur põhjalikult. Roomakatoliku kirik, millele toetus keskaegne kultuur ja maailmapilt, elas läbi tõsist kriisi. Euroopa kultuuripilt ilmalikustus, kiriku suhtes oldi kriitilised .Ilmalikkus muusikas väljendas eelkõige ilmalike þanride ilmumisega vaimulike kõrvale. Kõik uus muusikas ilmub nüüdsest ainult ilmalikus muusikas. Kirik hakkas väljendama oma tõrjuvat hoiakut moodsa kunstimuusika vastu. Uue muusika ja kiriku vastasseis oli tugev.
14. sajandil muutus ka Euroopa poliitika pikka aega oli tähtsaim keskus Prantsusmaa. Inglismaa ja Prantsusmaa vahel Sajaaastane sõda. Oluliseks keskuseks kujunes Põhja-Itaalia oma kiiresti arenevate ja rikaste linnadega. Seda ajastut nimetati humanismiajastuks (lähtuti inimesest).15.-16.sajandil avastati maid, arenesid loodusteadused , leiutati trükikunst ja ka nooditrükk. Hakati väärtustama meelelist ilu, inimest. Keskajal võeti kõike mõistusega, ka ilu.
"Renessanss" kasutati seoses kultuuriga 14.-16.sajandil. Muusikaline renessanss oli seotud aga peamiselt Madalmaadega.14.sajandil ilmusid uued þanrid ilmalikku kunstmuusikasse - uus ajastu annab märku. Sündis mitmehäälne ilmalik laul. (keskaja rüütlilaul oli ühehäälne.)
Renessanssi stiili muusika: 1) Kujunes uus kõlaideaal-muusikaline kooskõla lähtub tertsi-ja sekstiintervallidest: Hääled hakkavad üksteist jäljendama. Sellest sünnib imitatsiooniline polüfoonia. 2) Muusika on rohkem seotud tekstiga , lähtub teksti rütmist, rütmipilt ühtlustub. 3) meloodia on laulev ja lihtne. Muusikaline kõrgrenessanss jääb 15.sajandi lõppu ja 16.sajandi algusesse . Selle ajastu suurkuju on Josquin Desprez, kes tegutses Itaalias. Ka Itaalia maalikunstis oli õitseaeg: Raffaei ja Leonardo da Vinci ajastu.
Keskaja ja renessansi muusika võrdlus
KESKAEG
RENESSANSS
•muusika seletamine matemaatika abil, sest see, mis on õige, on ka ilus.
•arutlused selle üle, mis on ilus kunstis ja muusikas lähtuvad meeleliselt tajust
•anonüümne looming
•teost saab seostada kindla autoriga
• kirikumuusika
•ilmalikud žanrid määravad kunstmuusika stiili
•kooskõladeks on kvindid, kvardid, oktavid
•kooskõladeks tertsid ja sekstid (al. XV saj.)
• partiid komponeeritakse ükshaaval
•partiid komponeeritakse korraga
•partiid on iseseisvad
•hääled jäljendavad teineteist, sellest sünnibimitatsiooniline polüfoonia
•hääled ristuvad, meloodiat ei kuule
•ideaaliks saab lihtne ja laulev meloodia , mille loomulik liigendus on seotud inimese hingamisega
 
•pille kasutatakse lauludes, kuid partituuris ei pruugi need olla nimetatud
 
Madalmaade vokaalpolüfoonia
Piirkond, tegutsemisaeg, eeskujud
Kunagine Burgundia hertsogiriik – praegune Holland , Belgia ja Põhja-Prantsusmaa
15.-16. sajandil
Aluseks võeti:
•Ars Nova ratsionaalne komponeerimismeetod (isorütmika)
•inglise muusika uudsed kooskõlad (tertsilised) – nüüdseks pidid dissonantsid nagu sekund ja septim olema ette valmistatud ja lahendatud
•Itaalia laulev meloodia
Tähtsamad žanrid
• Cantus firmus missa  – missatsükkel, mis on ühendatud muusikaliseks tervikuks ühe põhimeloodia cantus firmuse abil. See meloodia oli tavaliselt tenorihääles, enamasti oli selleks mõni tuntud ilmalik viis või gregooriuse koraal .
•Paroodiamissa – aluseks terve polüfooniline teos, mis võib olla sama helilooja loodud või ka laenatud motett või ilmalik laul. Paroodiavõtet kasutati ülekandena ilmalikust muusikast kiriklikku.
•Motett – kaotas 15. sajandil oma isorütmilise ehituse ja ka mitmetekstilisuse. Renessansiajastu tüüpiline motett on ladinakeelne polüfooniline laul. Tavaliselt on selle aluseks missa mõne propriumi osa tekst. Motett elas vaimuliku lauluna ka väljaspool kirikut. Tuli ette ka piduliktõsiste ilmalike tekstidega motette. Endiselt võis moteti aluseks olla laenatud viis, kuid järjest harvemini.
•Ilmalik polüfooniline laul – kompositsiooni lihvituselt võis see olla missa ja motetiga võrdne ning tema kasutusala oli palju laiem. Tekstides valitses 15. sajandil prantsuse keel, hiljem tulid selle kõrvale itaalia, saksa, inglise ja hispaania keel. Polüfoonilise laulu hiilgeaeg oli 16. sajandil. Nooditrüki leiutamine andis talle linnakultuuris väga laia leviku. Nooblimate laulude, prantsuse šansooni ja itaalia madrigali kõrvale ilmusid sel ajal ka palju lihtsamad, rahvalikku laadi laulutüübid. Laulustiil erineb oluliselt ka maade kaupa.
 
mitatsiooniline polüfoonia, kaanon ja kolm peamist polüfooniavõtet
Imitatsiooniline polüfoonia on polüfoonia tüüp, kus hääled ei vastandu enam üksteisele tempode ja rütmikaga. Ideaaliks on kõigi häälte ühtsus ja harmooniline ühtesulamine, mis saavutati häälte pehme kooskõlaga. Hääled hakkavad üksteist jäljendades kasutama sarnaseid meloodiakujundeid – seepärast nimetataksegi seda imitatsiooniliseks polüfooniaks.
Kaanon – võte muusikas, kus polüfoonilise teose mõned hääled tuletatakse teistest – kirjas on neid vähem, kui reaalselt kõlab.
Kaanonil on kaks vormi:
•meloodia esitamine teises hääles hilisema algusega (täpne kaanon)
•tuletatud hääl on saadud põhimeloodiat töödeldes.
Peamised polüfooniavõtted:
•vähikaanon – lõpust algusesse
•peegelkaanon – kõik intervallid vahetavad oma suuna
•vähipeegelkaanon – mõlemad korraga
Johannes Ockeghemi tähtsus
Johannes Ockeghem on madalmaade II põlvkonna väljapaistvaim esindaja. Ta on väga oluline õpetaja! Tema kirjutatud on esimene säilinud reekviem -missa (missa surnute mälestuseks)
III põlvkond ja Josquin Deprez’ tähtsus, „Leinaood Ockeghemi mälestuseks“
III põlvkond (15.-16. sajandivahetus)
•leiutati nooditrüki tehnika (Petrucci)
•langeb kokku kõrgrenessansiga kujutavas kunstis (Raffael)
•kompositsioonis lähtuti jälgitavusest: vorm on selge ja liigendatud võrdseteks osadeks
•rütmipilt lihtsustub
•tekst hakkab inspireerima muusikalist väljendust
Josquin Deprez (Josquin des Prés) – ajastu väljapaistvaim helilooja. Ta oli Johannes Ockeghemi õpilane. Ta muusikas on iseloomulik tundeliste muusikaliste kujundite vastandamine .
„Leinaood Ockeghemi mälestuseks“
Selle esimene ja tunduvalt pikem osa on komponeeritud traditsioonilises cantus firmus tehnikas, otsekui kummardusena vanameistrile: viiehäälse teose tenoriks on gregoriaani viis reekviem-missa avaosast „Requiem aeternam“.
Teine pool on põlvkonna tundelises stiilis: cantus firmus lõpeb, polüfoonia lihtsustub ja neljahäälse lõigu põhikujundiks on astmeliselt laskuva bassiga harmooniajärgnevus, mida nimetatakse pisarate või kannatuse kujundiks. See nimetab nelja leinavat õpilast.
Manerism
IV põlvkond – manerismiajastu.
Manerism – äärmuslike tunnete kajastamine kunstis.
Pildid mõjuvad rahutult (Tintorello maalid).
V põlvkond ja Orlandus Lassus
•juhtival kohal itaallased
•polüfooniareeglid kaotavad oma ranguse
•suurema tundelisuse nimel kasutatakse kaugeid helistikke ja virtuoosseid kaunistusi
•kontrastne
Kõige tähtsam helilooja: Orlandus Lassus (/ Orlando di Lasso)
Muusikast:
•impulsiivne, dünaamiline, värvirohke
•rohkelt suurendatud ja vähendatud intervalle
•polüfoonia tehnika eiramine
•mõjutas hiljem Saksa barokkheliloojaid (Shitz, Bach )
Lassuse väljenduslaad seostub maneristliku stiiliga tolleaegses maalikunstis, näiteks Tintoretto ekstaatilise maalilaadiga.
Lassuse elust:
•juba 12-aastasena võeti Sitsiilia asekuninga Ferrante Gonzoga teenistusse
•21-aastasena sai temast Rooma Lateraani basiilika kapellmeister
•kirjutanud ligikaudu 2000 teost
•omaaegne Euroopa imetletuim ja enimtrükitud muusik
•ühendas loomingus Itaalia, Prantsuse ja Saksa muusikale omased jooned.
Hilisrenessansi kirikumuusika
Gregooriuse laulu ja luteri koraali võrdlus
Katoliku kirikus
Luteri kirikus
•gregooriuse koraal
•luteri koraal
•ladinakeelne
•rahvakeelne
• laulavad vaimulikud
• laulab kogudus koos kooriga
•rohkete kaunistustega (melismidega)
•ühetaolise rütmiga, kaunistusi pole
•ühehäälne
•mitmehäälne
•saateta
•orelisaatega
•proosatekstiga (piiblist)
•värsstekstiga
 
Palestria looming ja nn range polüfoonia iseloomustus
•nn range polüfoonia eeskuju, kelle stiili jäljendatakse muusikakoolide tehnikaharjutustes siiani: kõikide elementide harmoonia .
Ideaaliks on rahulik, lihtsas rütmikas kulgev ja iseseisev meloodia kõigis häältes. Eelistatud on sujuv astmeline liikumine. Peamiselt on kasutusel selgekõlaline kolmkõlaharmoonia. Dissonantside kasutamine on väga ettevaatlik: dissonantsid esinevad peamiselt vaid astmelistes liikumistes, hüppeid dissoneerivale helile välditakse ja iga dissonants peab olema reeglipäraselt valmistatud ja lahendatud.
•peamiselt vaimulik muusika, missatsüklid ja paroodiamissad
•tuntumaid teoseid on „Missa papae Marcelli“, kus ta sarnaselt Machaut’le kasutab rohke ja vähese tekstiga osades kahte erinevat stiili.
•juhtis Rooma Peetri kiriku kapelli ja oli paavsti isikliku kapelli „Capella Sistina“ laulja ( ehkki oli abielus)
Ilmalik laul ja seltskonnamuusika 16. sajandil
Seltskonnamuusika mõiste
Ettekandmisel oli oluline, et kogu seltskond saaks selles osaleda. Esituskoosseisud varieerusid:
•kõiki hääli võidi laulda
•kõiki hääli võidi mängida, kusjuures pillikoosseis oli vabalt valitav
•hääli võis vabalt jagada lauljate ja mängijate vahel
•kõiki hääli võidi laulda, neid ühtlasti pillidel dubleerides.
Šansoon ja programmšansoon
Prantsuse šansoon – üldnimetus 4-häälsele prantsuse keelsele ilmalikule armastuslaulule
Programmšansoon – seal kasutati helimaalitehnikat, kus muusikas kujutatakse looduspilte või olustikustseene nagu lindude laul, lahingustseenid jms.
Madrigal ja Gesualdo
Madrigal – itaalia peen ja kunstipärane lauluvorm, polüfooniatehnikas. Sellel on filosoofiline , erootiline või religioosne algtekst.
Madrigal arenes välja ansamblimadrigaliks. Ansamblimadrigalidega hiilgas eriti Venosa vürst  Carlo Gesualdo. Tema äärmuslik helikeel on ere näide sajandivahetuse manerismist ning oma viimastes, 5. ja 6. madrigalikogumikus on ta jõudnud kohati päris atonaalse helikeeleni.
Frottola ja villanella
Itaalia rahvalikud laulutüübid olid frottola (rütmikas tantsulaul, domineeris ülemise hääle meloodia) ja villanella (rõhutatud algelise kõlaga ja tekstita refrääniga, nt. fa-fa-fa)
Lautolaul ja Dowland
Inglismaal oli populaarne lauto saatega soololaul ehk  aaria , mille väljapaistvaim autor oli John Dowland. Dowland oli meloodiaande poolest kuulus üle Euroopa. Tema laulutekstid on palju poeetilisemad kui inglise madrigalistide tekstid. Tema tuntuim laul on melanhoolne ja erakordselt peenetundelise harmooniaga „Flow my tears“.
Tabulatuur
Tabulatuur – noodikirja eritüüp, kus üle ei märgita mitte üksikuid helisid vaid mänguvõtteid. Lautotabulatuuris on noodijoonte asemel lauto keeled, millele märgitakse numbrite või tähtedega sõrmestus. Orelitabulatuuris kasutatakse klahve tähistavaid tähti.
Pillid
•orel (ka portatiivorel)
•klavessiin ja klavikord
•lauto
•viola da gamba ja viola da braccio
• plokk - ja põikflöödid
• pommer – oboe otsene eelkäija, šalmei järeltulija
• dulcian – fagoti eelkäija
• krummhorn – kõver sarv ; selle roohuulikut ei hoita huulte vahel, see asub omaette kapslis
•trompetid – neid kasutati signaalpillidena õues
• tromboon – (sackbut) kõla on mahedam kui trompetil , renessanssi ajal olid trombooniansamblid populaarsed
• tsink – huuliku poolest nagu trompet , korpus puust, inglise keeles cornet. 
 
Renessanssi mood
15-16 saj Itaalia
Inimene tunneb end juba üksikindiviidina kindlalt ja ei vaja kogukonda enda ümber. Tekib huvi antiigi vastu. Inimene on oluline, eriti kui ta midagi oskab. Kunst pole enam anonüümne. Hakatakse rääkima laste kasvatamisest ning võetakse koduõpetaja, kes õpetab kõigile kõike. Tüdrukud õpivad ratsutamist ja vehklemist ja poisid kokkamist.
Naine peab mehele olema elukaaslane , sõber ja armuke . Katariina Svorsa kirjutab raamatu lõhnade valmistamisest, kus sees kosmeetika ja lõhnavete segamise nippe. Samuti peatükk kuidas kiirelt lahendada ebameeldivaid olukordi. Selles peatükis on õpetusi kuidas teha mürgitatud kindaid , õunu ja muud huvitavat.
1492 avastab Kolumbus Ameerika. Sealt tuuakse kõige muu huvitava hulgas kaasa ka süüfilis. Seetõttu pannakse 16 sajandil kinni kõik avalikud saunad ja pannakse alus nn pesematuse kultuurile .
Naine
Kahvatu jume ei ole hea. Sobiv näovärv segada munaga ja katta sellega nägu. Pärast värvi kuivamist töödelda seda värnitsaga. Maha sai ainult munaga lahustades. Hea värv püsis kaua ja ei lahustunud vees. Ühesõnaga päris kõva keemia oli. Nagu meie poodides müüdud Värnitsa värvid. Brrr.
Ilus oli kui otsaesine oli 1/3 näost. Kel vähem raseeris otsaesise paljamaks. Nina pikk ja kitsas, suu pisike ja korallpunane, rääkides paistab vaid 4-5 hammast, rüht sirge, paks ei tohi olla, liig peen ka mitte. Et pikkus oleks sobiv kanti puidust kombasid Veneetsias. Esimene versioon kontsakingadest siis.
Itaalias oli palju linnriike ja valitsejateks olid kaupmehed . Seega ka mood oli rikka kaupmehe ja pankuri mood. Rikkus ei ole päritud vaid ise teenitud. Seega riietus peab olema harmooniline ja moodustama terviku. Kärtsud värvid pole enam moes. Materjalid on kallid. Kasutatakse siidi ja sametit. Eriti kallis on must. Siid eriti peen kui läbi tikkida. Eriti ilus ja kallis on kuld või hõbeniidiga tikitult, kus 1 m riiet kaalub 3 kg.
Mehed käisid tol ajal ringi riiete all rõngassärk, kuna kardeti intriige ja pussitamisi.
Taskurätik
Nuuskamist peeti raskeks eksimuseks. Mapa - It.k võetakse kasutusele vana Rooma riigis juba. Julius Cesar oli kroonilise nohuga ja temal vaja. Samuti oli hea Colosseumis rätiga lehvitada. Nähti sind paremini nii. Vahepeal unustati rätik kuid 16 sajandil võeti uuesti kasutusele ja kasutati higi pühkimiseks. Pruudid tegid kaasavarasse fatsoleto e siidist räti mille servas olid kaunistused. Reeglina oli selleks pits. 1 pits tuli üldse kasutusele 15 sajandi lõpus ja tehti see kuld või hõbeniidist. Sellised pitsid pole hooldatavad.
Araabiamaades kooti juba 6 sajandil. Itaalias 13 sajand ja mujal 14 sajand. Eestis hakatakse kuduma15.sajandil.
Noored kannavad seda mis on moes vanemad seda mis on kallis. Mantlid on lopsakad . Noortel meestel lühike pluusi osa. Nüüd on alumisest tuunikast arenenud särk linast või siidist, mille peal on kuub villast või brokaadist või sametist. Siiani magati öösel samas särgis mis kõige alumine oli. Nüüd kui alumine särk oli peenest pitsist tuli esimest korda kasutusse ööriietus.
Naised kandsid paikkonniti erinevaid riideid . Ampiirstiilis, rind kinni seotud kleit. Allumine kleit on cott peal tsimaru, mis on külgedelt kokku õmblemata, et tuua esile alumine kleit. Varukad nööriti nii, et alumine särk paistis välja.
Juuksed olid kõige ilusamad, kui nad olid mee karva või mis tahes blondi varjundiga ning soengus paelte ja pärlitega. Naised kasutasid juuset pleegitamiseks spets kübarat Solna, kus keskel oli auk kust juuksed läbi tõmmati ja äärele laotati pleegitamiseks. Aga nägu jäi serva alla varju. Nii äädikaga niisutades ja päiksega pleegitades püüti saada blonde juukseid. Siis üks hea kuid kahjuks poolik retsept juuste blondeerimiseks oli veel sisalikud, mesilsed ja midagi veel kuivatada ja pulbriks. Segada miski ainega ja siis see möga pähe. 
Eriti moekas oli naine kel oli pihik ja seelik ning nende juurde sobivaid ära käivaid varukaid mitu paari. Paar mis sobis pihiku paar mis sobis seeliku ja mine tea veel mis sobivusega varukad siis.
Saksa
Mood on demokraatlik. Luther viib läbi reformatsioooni. Kirik viiakse lähemale rahvale. Reformatsioon tehakse jõuga, kirikuvarad, väärismetall ja pildid hävitatakse. Saavad alguse uued usulahud, mis eksisteerivad tänaseni.
Reformatsioon loob olukorra kus läbi rõivastuse paavsti inimesed eristuvad. Suur osa saksa aadlist läheb aga kaasa ideega lihtsusest. Reformatsioon rõivas on saube e. kasukas - paksust mustast villasest materjalist ilma krae ja karusnahast voodriga. Varukas on suur ja pikk. Hea kui saaks käe mitmest august läbi panna. Peale reformatsiooni kasukas rikkalikum ja muutub rikka jõuka inimese riietusesemeks. Rikas oled aga siis kui jaksad süüa osta ja süüa. Mehed on suured ja jõulised.
Võetakse kasutusele väga uudne ja vinge asi. Nimelt pükste esiklapp. Ja kuna see nii kõva sõna on tuuakse seda väga esile. Et kui te siis viiksite pilgu nendel meestel alla poole vööd
Palgasõdur saab palga röövitud varast. On hästi kui röövitakse vaenalse maad, aga võivad ka omadelt võtta. Elavad tavaliselt peost-suhu ja seetõttu on neile palju lubatud. Nende ainsaks kaitseks on vateeritud rõivas. Õlal ja põlvedel on nüüd ploomi kujuline lõige. Varukas käib endiselt nööriga kinni ja alussärk paistab alt. Edevamad sõdurid hakkavad oma rõivast ribastama ja augustama. Nii paistab alt vooder ja lisaks veel kaunistuslik kant . Ka neil on vahvadpüksilukud
Naistemoes allub sellele ribastamisele kõige paremini varukas. All siis särk peal pihik ja seelik. Pihik nööritud ja muutub korsetiks. Seelik sügava voldiga ümber ringi ja kangas dekoratiivsem. Popp on juuksevõrk ja barett sulega . Kasutatakse palju ehteid ja kive. Hästi palju on sõrmuseid.
Riideid peetakse tähtsaks. Ühed saksa isast pojast kaupmehed lasid endast kõigis oma rõivastes teha akvarellid. peale surma sai neid kokku üle 400.
Taskukell on enne reformatsiooni leiutis.
Renessansi hüüdlause - Eesmärk pühitseb abinõu. Rüütlite aeg saab läbi ja ka eetika saab läbi.
Renessanssi kunst
Üldisi jooni kunstis
Areneb uute joontega arhitektuur , maalikunst ja skulptuur . Luuakse uusi vajaminevaid kunstkäsitöö esemeid. 
Arhitektuuris suureneb ilmalike ehitiste osatähtsus. Ehitatakse raamatukogusid, haiglaid, kauba- ja kohtuhooneid. Valmivad ka esinduslikud raekojad, mis peavad näitama linnarahva jõukust ja väärikust. Raekojas paiknevad raesaal, turuhall, arhiiv, apteek , tuletõrje, sageli ka kabel ja vangla . Rikkamate inimeste jaoks ehitatakse avarate piduruumide ja galeriidega losselamuid, mida ümbritsevad kaunid pargid. Rajatakse kujundatud linnakeskusi ja väljakuid. Arhitektidele saab suureks ülesandeks uute kaitsesüsteemide ehitamine ümber linna, kuna nüüd on kasutusel tulirelvad.
Seinamaali kõrval hakkab arenema tahvelmaal lõuendil või puutahvlil. Nii on võimalik maali ka ühest kohast teise transportida. Üha sagedamini ilmuvad maalidele maastiku ja olustikuelemendid. Endiselt domineerib religioosne ainestik, kuid seda väljendatakse teisiti. Usulise harduse asemel kajastatakse üldinimlikke tundeid ja elurõõmu. Antiigi eeskujul luuakse taas antiikmütoloogilisi elurõõmsaid teoseid. Renessansist saab alguse ka  signeerimine .
Skulptorid loovad arhitektuurist sõltumatut raidkunsti. Väljakutele ja hauakabelitesse paigutatakse monumente, parkidesse skulptuure. Kunst muutub looduslähedasemaks ja realistlikumaks. Renessansiajastu kangelaseks on ennast uues maailmas peremehena tundev inimene. Ka portreekunst tuleb jälle moodi.
VARARENESSANSI ARHITEKTUUR
Esimesed uued jooned avaldusid sakraalarhitektuuris. Taas hakatakse kasutama konstruktiivse elemendina silindervõlvi ja ümarkaart. Vararenessanssi iseloomustab dekoratiivsete vormide rikkus. Kasutatakse palju poolsambaid ja pilastreid. Seinapindu liigendatakse horisontaalsetesimsside, petikakende ja nissidega. Tihti dekoreeritakse seinapindu ka antiigist üle võetudväänlevate taimedega. Uue joonena kujuneb välja horisontaalsete ja vertikaalsetejoonte tasakaalu taotlus ehitiste juures. Lagedest eelistatakse suurte palkidega reljeefseid lagesid võikassettlagesid.
Üks kuulsamaid renessansiajastu arhitekte oli Filippo Brunelleschi (1377-1446), kelle kavandatud on kuppel  Firenze toomkiriku  nelitisele. Brunelleschi oli veendunud, et hea arhitektuur peab kasutama õigeid proportsioone ja numbrites väljenduvaid mooduleid, mida ta antiikarhitektuurist tuletada püüdis. Renessanssarhitektuuris võeti kasutusele antiigis kehtinud proportsioonireeglid, esmajoones  kuldlõike reegel.
15. sajandil oli Firenze suurimaks kunstikeksuseks. Kõige vanem ja levinum lossitüüp vararenessansi arhitektuuris on kindlusetaolise ilmega   palatso  ( palazzo ), sest elamud pidid ülestõusude ajal ülikutele ja rikkuritele kaitset pakkuma. Palatsod olid kolmekorruselised, neljast tiivast koosnevad ehitised nelinurkse siseõuega. Katus oli neil nii madal, et seda tänavale peaaegu ei paistnudki. Palatsode puhul eirati igati gootikale omaseid jooni- vertikaalse suuna asemel hakkas domineerima horisontaalne joon. Üks kuulsmaid palatsosid on Palazzo Medici. Palatsode juures kasutati erinevatel korrustel erinevalt töödeldud kive, näiteks alumise korruse kivid olid suured ja rohmakalt tahutud (rustika-talupoeglik müür), teise korruse omad on juba tasasemad ja väiksemad, kuid mõjuvad siiski peenemalt kui kolmanda korruse peen ja puhas ladu. 
15. sajandi keskpaigaks muutus palatsode stiil peenemaks ja kergemaks. Rikkurid, kes seal elasid, ei tahtnud ometigi oma rikkust varjata. Seepärast muutuski kindluse moodi elamu järjest rohkem lossi moodi. Aknad muutusid suuremaks , fassaadidel võeti kasutusele järjest rohkem detaile.
Leon Batista Alberti  (1404-1472) nimega on seotud uus palatso tüüp, kus iga korruse akende vahele paigutati pilastrid. See elustas fassaadi ja lõi tasakaalu kandvate ja kantavate osade vahel. Nii muutusid palatsod järjest rohkem lossitaolisteks.
KÕRGRENESSANSI ARHITEKTUUR
15. sajandi lõpus hakkasid ka Itaalias rasked ajad, prantslased ja hispaanlased korraldasid sinna mitmeid sõjakäike. Sellega mandus ka Itaalia majanduse ja tööstuse areng. 
Kunstielu keskuseks oli endiselt Rooma. 16. sajandil sai arhitektide püüdluseks terviku taotlemine ja hoone kõikide üksikosade loomulik jaotamine ehitise üldmuljesse. Üha rohkem võeti eeskuju antiigist.
Tähelepanuväärne on arhitekt   Bramante  (1444-1514), kes on projekteerinud Rooma Peetri kiriku. Tema surma tõttu jäi selle ehitamine aga pooleli . 
Seda jätkas Michelangelo Buonarroti (1475-1564), kelles olid ühinenud arhitekti, skulptori, maalija , luuletaja ja teadlase anded. Michelangelo muutis mõnevõrra Bramante projekti, mistõttu sai ehitis veelgi ühtsema ilme ja keskne kuppel pääses paremini mõjule. Peetri kiriku kõrgus = ligikaudu Cheopsi püramiidiga.
Veneetsias oli kuulsaimaks meistriks Andrea Palladio  ( 1508 -1580), kes eriti püüdis matkida antiikarhitektuuri. Palladio stiil e nn  palladianism  sai mitme sajandi jooksul Euroopa arhitektidele eeskujuks. Palladianismi iseloomustab sammaste rohkus, nii et Palladio ehitatud kirikud hakkasid meenutama antiiktempleid. 
VARARENESSANSI SKULPTUUR
Skulptuur muutus 15. sajandil iseseisvamaks, eesmärgiks sai kujutada piiblitegelasi nagu reaalseid inimesi ja pühakud hakkasid sarnanema itaalia kaupmeeste, sõdalaste ja seiklejatega. Teose religioosset motiivi jäi meenutama ainult pealkiri. Vararenessanssi kuulsamad skulptorid olid Lorenzo Ghiberti, Andrea del Verrocchio ja  Donatello .
Donatello oskab juba kujutada individualiseeritud inimest, teda on peetud ka kõrgrenessanssi suurmehe Michelangelo eelkäijaks ja vaimuks. Tema olulisem töö on Püha Jüri, mis hoolimata kiriklikust süžeest, on teostuselt täiesti ilmalik, kuju näojooned on teravalt modelleeritud ja keha kontuurid niivõrd selged, et näib, nagu ta hakkaks kohe liikuma. Donatello Taavet aga on märkimisväärne seetõttu, et on esimene vabalt seisev alasti figuur pärast antiiki, olles igast küljest vaadatuna väljendusrikas. Erinevalt antiikskulptuuridest on tema kuju eluline ja sundimatus poosis , lisaks on Taavet väga peene tehnilise teostusega, siluett on terviklik ja kütkestav.
Seoses isiksuse kujutamise tähtsuse kasvuga suureneb oluliselt ka portreekunsti viljelemine, samuti leiab oma taassünni monumendikunst, kus pioneeriks on taas Donatello, kes on esimese uusaegse ratsamonumendi , püstitatud palgasõdurite pealikule Gattamelatele Padovas, autoriks. Ratsamonument on idealiseeritud portree, niisugune nagu vanad roomlased neid tegid oma keisrite jäädvustamiseks.
VARARENESSANSI MAALIKUNST
15. sajandi itaalia maalikunstis domineeris freskomaal , mis sarnaselt skulptuuriga seadis eesmärgiks inimese elavama kujutamise. Selle tarvis õpiti keha ja ilmeid anatoomiliselt õigesti kujutama, millele järgnes eluslooduse ja ümbritseva ruumi õigesti kujutama õppimine. Renessanssiaja maalikunstnikud leidsid lahenduse, kuidas kahemõõtmelisel pinnal kolmemõõtmelist ruumi kujutada - nad võtsid kasutusele tsentraalperspektiivi. Töötati välja perspektiiviõpetus ning mõnikord valiti maalimiseks just selliseid motiive , kus oli võimalik demonstreerida perspektiiviseaduste kasutamise oskust.
 Tekkis teatud määral liialdatud detailidesse keskendumine ja innustumine perspektiiviefektidesse, nii, et pildi üldine kompositsiooniliseks tervikuks sidumine jäi unarusse. Lahendused on sageli kunstlikud ja ebaloomulikud, mistõttu nimetatakse vararenessanssi maalikunsti vahel ka primitiivseks, mis aga ei vähenda piltide erilist võlu, värskust ja spontaansust.
 
Juhtiva kunstiliigina oli maalikunstil palju viljelejaid, kuulsaim vararenessanssi esindaja oli  Sandro Botticelli. Esimesena võttis ta oma teostes ette ka tegelasi antiikmütoloogiast, nt. Veenuse sünd ja Kevad. Mõlemad olid tellimustöödeks Botticelli patroonilt Lorenzo de Medici poolt. Maalide meeleolu on pidulik ja ekstaatiline, lüürilisel viisil avaldatakse kiitust hedonismile ja luksusele. Maalil on vähe sügavust, seda enam näivad selga ja ümara joonega maalitud haprad figuurid kui unenäost välja astununa: nad liiguksid, justkui oleksid kaaluta olekus. Botticelli haprad pikalevenitatud kujud viitavad selgelt gooti kehaproportsioonidele, üldse oli kunstnik levivate maitse-eelistuste suhtes mõningas vastuolus . Tema teosed taasavastati alles 19. sajandil, kui hakati kiitma Botticelli maalide elurõõmsat meeleolu, selget joont ja müstilisust.
Oli palju kunstnikke, kes keskendusid oma tööde juures vaid ühele kitsale motiivile. Näiteks armastas mungast maalija Fra Angelico eriti kujutada pilvi, Andrea Mantegna`le meeldis kujutada inimesi eriti tugeva rakursi alt vaadatuna, Mantegna tegeles ka graafikaga, vasegravüüridega. Nagu skulptuuris, nii õitses ka maalikunstis portreemaal , lisaks oli väga populaarseks altarimaal. Renessanss levis loomulikult ka mujale Euroopasse, ent sellist murrangut, mis oleks võrreldav Itaalias toimunuga, saab esialgu täheldada vaid Madalmaades.
KÕRGRENESSANSI MAALIKUNST
Esimeseks kõrgrenessansi maalikunsti esindajaks on Leonardo da Vinci (1452-1519). Leonardo ees tunti aukartust juba renessansiajal, tuntakse nüüd ja edaspidigi. Tema maalidest on mõned väga halvasti säilinud tänu värvide halvale kvaliteedile. Tema kuulsaimaid tööd on näiteks:"Püha õhtu söömaaeg" ja "Mona Lisa". 
Maalikunstis sai peamiseks ideaaliks harmoonilise kompositsiooni loomine. Leonardo arendas täiuseni inimeste välimuse jäljendamise.Teine maalijana tuntud kunstnik kannab nime Raffael (1483-1520). Ta töötas peamiselt Vatikanis paavstide residentsis ja tegi nii seina- kui ka tahvelmaale. Üks tuntuim on " Ateena kool"- uhkete kaarte ja võlvide all vaidlevad antiikaja filosoofid (Platon ja Aristoteles , õpetaja ja õpilane). Raffaeli lemmikmotiiviks oli madonna - jumalaema. Tema tööde kompositsioon on tavaliselt kolmnurkne või sümmeetriline. Kolmnurkse kompositsiooniga on näiteks "Sixtuse madonna"(Maarja sammub maakeral pilvede vahel, hardunult põlvitavad tema ees maali tellija paavst  Sixtus IV ja naispühak  Barbara . Sidet reaalsusega kajastab ema ja laps). Maal sai oma nime tellija järgi.Michelangelo (1475-1564) oli 16. sajandi suurim skulptor ja ühtlasi ka kõigi aegade suurim skulptor. Samas on ta teinud ka hiiglaslikke seina- ja laemaalinguid. Tema skulptuuridest on kuulsaimad : "Mooses" (Julius II hauamonumendile kavandatud figuur) ja "Taavet". Kui Donatello Taavet oli naeratav ja pooleldi mänglev, siis Michelangelo Taavet on tahtejõuline vägilane, kes valmistub võiluseks. Michelangelo maali tud on ka Vatikanis asuva Sixtuse kabeli lagi ja idasein(lae suurus: 48 X 13 m). Leamaalingute süþeeks on Vana Testamendi lood. Michelangelo liigendas laepinna maalitud illusoorsete sammastega, paigutas nende vahele kompositsioonid ja figuurid. Laevõlvile on maalitud ligikaudu 350 figuuri. Hoolimata oma tervisest töötas ta lae all 4 aastat ja täitis selle tellimuse üksinda. Vasari andmetel pidas Michelangelo end ise alati skulptoriks ja olevat vihasatnud, kui keegi teda maalijaks kutsus. Sixtuse kabeli lagi muutus kristlike ideede illustratsioonist tohutuks panoraamiks. Üldmulje on jõuline ja dramaatiline.Suured kunstnikud töötasid 16. sajandil ka Veneetsias. Kui Firenze ja Rooma maalijate peapüüdluseks oli kompositsiooniline terviklikkus ja kehade joonistuslik ilu, siis veneetslaste tähelepanu keskendus eelkõige värvile. Kuulsaimad olid sealsetest kunstnikest noorena surnudGiorgione (1478-1510) ja tema õpingukaaslane  Tizian  (1477-1576). Hele-tumedus ja värvide erinevad varjundid olid nende peamised väljendusvahendid. 
Giorgione kuulsaim töö on "Magav Veenus " - lüürilise meeleolu ja sooja koloriidiga. 
Tiziani  kuulsaimad tööd: "Taevane ja maine armastus"; " Flora "; "Tüdruk puuviljadega"; "Maksuraha".Tizian tegi ka häid portreepilte: "Paavst Paulus III portree" ja "Püha Sebastian". Tiziani hilisemate tööde pintslitehnika on järjest vabam ja liikuvam ning kergem, kaovad kontuurid ja detailid, värvimaali hakkab asendama toonmaal. 
Teistest Veneetsia maalijatest on tähtsamad  Jacopo Tintoretto (1518-1594) ja PaoloVeronese (1528-1588).
Itaalia kirjanduse keskuseks sai mitmeks sajandiks Firenze linn. Sealt pärines ka eelrenessanssi kuuluv
DANTE ALIGHIERI (1265–1321),
keda on nimetatud keskaja viimaseks ja ühtlasi uusaja esimeseks poeediks. Temas pole enam keskaja inimese alandlikkust ega alistumist autoriteetidele. Dante oli üks paavstivastase partei juhtivaid tegelasi Firenzes, mistõttu ta linnast pagendati (1302) ja elu lõpuni mujal elas.
Tema kaks tähtteost on “Uus elu” ja “ Jumalik komöödia”
“Uus elu” on proosatekstidega põimitud armastuslaulude kogu, milles Dante ülistab oma noorpõlve armastust, varasurnud Beatricet, kes esineb ka luuletaja hilisemas loomingus.
“Jumalik komöödia” (kirjutatud pagenduses 1307–1321) on suur allegooriline poeem nägemuslikust teekonnast hauatagusesse maailma.
Sisu: Luuletaja, kes sümboliseerib ka inimest üldse, eksib paksu metsa (ilmalikku patuellu) ega leia väljapääsu. Teda ründavad Panter , Lõvi ja Hunt (inimpahede kehastajad). Appi ruttab kuulsa rooma luuletaja Vergiliuse vaim (luule ja antiikkultuuri, aga ka inimliku tarkuse sümbol), kes juhib ta läbi põrgu ja puhastustule õndsate asupaika – paradiisi . Edasi viib teda Beatrice ( jumaliku armu ja tarkuse sümbol), kellega koos jõuab luuletaja lõpuks jumala palge ette, pärides õndsuse ja rahu.
Poeemi 100 laulu jagunevad kolme ossa – Põrgu, Prugatoorium (puhastustuli) ja Paradiis . “Jumalikus komöödias” ilmutas Dante kaastunnet patuste vastu, keda kirik karmilt hukka mõistis, kõige karmimad karistused määratakse paavstidele, paradiisi ei lasta neist ühtki.
POEEM – pikem, mitmeosaline lüroeepiline luuleteos , mida iseloomustab jutustav süžee. Sisuliselt haardelt ja mahul väiksem kui eepos , vormi poolest suhteliselt vaba. Poeemist sai meelisžanr romantilistele luuletajatele (nt Byron, Puškin, Lermontov)
FRANCESCO PETRARCA ( 1304 –1374),
kes on suure osa oma teostest kirjutanud ladina keeles. Oli renessansilüürika ja humanistliku filoloogiateaduse rajaja. Samuti firentslane , kuigi sündis paguluses. Nooruspõlve veetis Provence’is – trubatuuride luule sünnimaal.
Petrarca itaaliakeelsed värsid on suunatud tema armastatule Laurale. Pärast Laura surma kogus ta need suureks luuleraamatuks “Laulude raamat”.
Teiste luuležanrite kõrval on selles kõige enam sonette, mille meisterlikkust on imetlenud paljud järgnevad luuletajad.
Petrarca on jäänud maailmakirjandusse kui esimene uusaja luuletaja ja sonetižanri suurim meister.
GIOVANNI BOCCACCIO (1313–1375),
keda peetakse novelli kui kunstilise žanri rajajaks.
Boccaccio looming algas 1330ndate keskpaiku, ta kirjutas nii luule- kui proosateoseid. Oma peateose klassikalise novellikogu “Dekameron” (tõlkes kümnepäevak) kirjutas ta väljakujunenud kirjamehena (1349–1353).
Sisu: See raamjutustusega novellikogu räägib kolmest noormehest ja seitsmest neiust, kes on Firenzes 1348 möllanud katku eest linnalähedasse suvelossi põgenenud ja seal meelelahutuseks kordamööda lugusid jutustavad. Kümne päeva jooksul jutustab igaüks iga päev ühe loo ja nii sünnibki kümne päevaga sada novelli, mis annavad ülevaate 14. sajandi Itaalia elust ja sel ajal rahva hulgas liikunud jutuvarast.
Boccaccio räägib oma novellides inimese pattudest ja nõrkustest, ülistab armastust ja elurõõmu, imetleb teravat mõistust, pilkab rumalust ja jumalasulaste liiderlikkust ja silmakirjalikkust. Ükski novell ei puuduta otseselt ühiskondlikke, poliitilisi, religioosseid ega filosoofilisi teemasid. Boccaccio jutustab eraelulistest seikadest: armuihast, armukadedusest, abialurikkumisest. Kuigi võib tunduda, et tema vaateväli oli kitsam kui Dantel ja Petrarcal, andis Boccaccio omaaegsest Itaaliast sügavama läbilõike kui ükski teine renessansikirjanik. Puutumata ei jää ükski ühiskonnakiht (ülikud, rüütlid, vaimulikud, kaupmehed, käsitöölised, ametnikud, lihtrahvas ).
Inimlikkus tähendas Boccacciole loomulikkust – looduspärasust. Ta naerab kunstlike ja aegunud keskaegsete elunormide üle. Abielu rikkuma paneb Boccaccio novellide tegelasi enamasti abielupoolte ebasobivus (sundabielud, n-ö majanduslikud abielud). Ta õigustab ka erootilist armastust ja seksuaalset kirge, kuigi see tema kaasajal ja hiljemgi paljudele siivutu tundus.
NOVELL – lühike proosajutustus, kus on vähe tegelasi, kes on keskendatud ühe süžeeliini, ühe teema või konflikti ümber. Žanri rajas Boccaccio oma novellikoguga “Dekameron”.
Suletud ehk toskaana novell – sündmustiku arenedes põnevuse üha kasvab, kuni jõuab ootamatu ja üllatusliku lõpplahenduseni (puänt). See novellitüüp on levinud ka tänapäeval.
Peagi tekkis toskaana novelli kõrvale vabama struktuuriga novell – cervanteslik novell.
Miguel de Cervantes Saavedra järgi, kellelt pärinevad “Õpetlikud novellid” ( 1613 ).
19. sajandi lõpul tekkis tšehhovlik ehk avatud novell (vene kirjaniku Anton Tšehhovi järgi), mis ei pruugi lõppeda puändiga.
DRAAMA
Võrreldes teiste kirjandusliikidega oli draama areng hiline . Itaalias matkiti 15. sajandi lõpul antiikteatrit. Ehitati esimesed teatrisaalid, 16. sajandi algul tekkisid esimesed elukutselised näitetrupid, kuid inkvisitsiooni tõttu ei saanud teater Itaalias kuigi edukalt areneda.
16. sajandi keskel tekkis omalaadne ja algupärane rahvalik teater – commedia dell ’ arte (tõlkes ‘kunstkomöödia’), mis avaldas suurt mõju järgnevale Euroopa draamale . Commedia dell’arte näitlejad olid elukutselised. Peamine eripära oli selles, et valmistekst puudus, olid vaid stsenaariumid. Kogu tekst improviseeriti näidendi käigus. Kujunesid välja tegelastüübid, kes kordusid näidendist näidendisse ja pärinesid Itaalia eri osadest (nt Veneetsia kaupmehi esindas vana himur sarvekandja Pantalone, Euroopa vanimast ülikoolilinnast Bolognast oli pärit pedantlik ja tarbetult askeldav õpetlane Dottore, suurimad publiku naerutajad olid teenrid: nt Arlecchino (siit üldnimi arlekiin), lõbus koketeeriv toaneitsi Colombina (kolombiin). Nende eeskujul tekkisid mujalgi rahvuslikud koomikutüübid: prantsuse Pierrot, inglise Clown jt). Peale armastajapaari kandsid kõik tegelased maske, mida rahvas hästi tundis, teades juba ette, mida ühelt või teiselt tegelaselt oodata. Tegevus seisnes enamasti armastusintriigis, kus isad või hooldajad armastajate kohtumist takistada püüdsid.
WILLIAM SHAKESPEARE (1564–1616)
Euroopa renessansi kuulsaim näitekirjanik. Sündis Lõuna-Inglismaal Stratfordis Avoni ääres jõuka kaupmehe ja põlluharija peres. Järgneva 18 aasta kohta andmed puuduvad. Abiellus varakult (1582) endast 8 aastat vanema naisega. 1587 asus elama Londonisse, tegutses näitleja ja näitekirjanikuna, sai kahe teatri – kuulsa Globe’i ja Blackfriarsi teatri – kaasomanikuks. Umbes 1611 /13 läks tagasi sünnilinna, kus ka suri. Oli kirjanikuna kuulus juba oma eluajal. Talle kuulus nii kuninganna Elizabeth I (valitses 1558– 1603 ) kui ka ( Mary Stuarti poja) kuningas James I (valitses 1603–1625) soosing
Tema eluloos on palju ebaselget. William Shakespeare’i nimelisest teatrimehest pole säilinud ühtegi dokumenti peale mõnede maksearvete. Seetõttu tekkis uurimissuund šeikspiroloogia, mis püüab lahendada mõistatust, kas sellenimeline näitekirjanik oli üldse olemas. Kuidas sai juhusliku hariduse ja madala ühiskondliku positsiooniga inimene luua sellise mitmekesise ja sügava maailma, mida tuntakse Shakespeare’i teostest. On arvatud, et William Shakespeare’i nime all ilmunud näidendid kirjutas keegi teine.
Shakespeare’i LOOMING jaotatakse kolme perioodi, kirjutas ühtekokku 36 näidendit.
Esimesse loomingujärku (1590–1600), mida on nimetatud optimistlikuks, jäävad enamik ajalookroonikatest, komöödiatest ja paar tragöödiat.
Ajalookroonikad : “ Henry VI”, “ Richard III”, Henry IV”, “Henry V” jt.
Ajalookroonikates lahkab Shakespeare võimuprobleemi. Ta peegeldab Inglismaa ajalugu alates hilisest keskajast kuni lähiminevikuni välja. Mitmed motiivid ajalookroonikates lähendavad neid hilisematele tragöödiatele: valitseja ja ühiskonna vahekord , võim ja moraal , individualism ja vastutus.
Komöödiad: tuntuimad on “Tõrksa taltsutus”, Suveöö unenägu”, “Veneetsia kaupmees”, “Palju kära ei millestki”, “ Windsori lõbusad naised”.
Shakespeare’i komöödiad olid elurõõmsad ja lüürilistest varjunditest rikkad, lähtusid sageli itaalia renessansi novellide populaarsetest süžeedest. Tähtsal kohal loodus, mis elustab armastust, mis on Shakespeare’i komöödiates keskne teema. Shakespeare õigustab nagu teisedki humanistid inimeste loomulikke tundeid, armastuse vabadust, vastandades sellele seisuslikke ja varanduslikke eelarvamusi, norme, keelde.
Kui armastajad hoolitsevad komöödiate lüürilise poole eest, siis huumori allikaks on tavaliselt madalamast soost tegelased: teenrid, talupojad.
Shakespeare’i varajasse loominguperioodi kuulub ka kaks tragöödiat: “ Romeo ja Julia ” ja “Julius Caesar”.
“Romeo ja Julias” ei ole tragöödia nii täielik ja sünge kui järgmise loomeperioodi suurteostes. Romeo ja Julia õnnetu surm vapustab Montecchi ja Capuletti vaenutsevaid perekondi, äratab kaastunde ja viib leppimisele. Seega armastus võidab egoismi. Selles tragöödias on ka rohkem ruumi huumoril.
Teine loomigujärk ( 1601 –1607) on Shakespeare’ loomingu kõrgaeg. Lühikese aja jooksul sündis rida suurteoseid: “ Hamlet ”, “ Othello ”, “Kuningas Lear”, “ Macbeth ”, “Antonius ja Kleopatra ”, “Coriolanus”. Pea igaühes neist tõuseb esile tegelaskuju, kes oma üldistusjõult läheneb müüdile.
Perioodi iseloomustab juurdlemine isiku ja ühiskonna vastuolude üle, mis peegeldab uusaja esimest suurt kriisi, humanismi langust.
“ Hamlet ” – alustab tragöödiate tsüklit, kujunes Shakespeare’i kuulsaimaks näidendiks. Koos Cervantese don Quijotega saab hullu mängiv Hamlet renessansi kriisiaja suurimaks sümboliks. Loo algallikaks oli keskaegse taani ajalookirjutaja Saxo Grammaticuse ladinakeelne kroonika “Taanlaste teos”. Shakespeare tundis nähtavasti loo prantsuskeelset novellilaadset mugandust.
“Othello” – klassikaline armukadedustragöödia.
“Kuningas Lear” – näitab, kuidas võim võõrandab ja pimestab inimest, sünnitab ülekohut.
“Macbeth” – vapustab oma negatiivse peategelasega, kes ei põrka võimuihast ajendatuna tagasi ka kõige võikamatest roimadest.
Kolmanda loomingujärgu ( 1608 –1612) näidendeid ühendab teatud muinasloolisus, idüll, mis mahendab konflikte ja viib õnneliku lõpplahenduseni. Seetõttu on neid nimetatud tragikomöödiateks (nt “Talvemuinasjutt”, “Torm”).
Shakespeare’i viimaseks näidendiks peetakse “Tormi”, mille peategelane, pahelise venna poolt võimult kõrvaldatud Milano hertsog Prospero kehastab otsekui kõrgemat (moraalset) mõistust.
Leonardo da Vinci leiutised

• Soomusvanker, mis liikus pedaale tallates ja mida sai pöörata ratastega ühendatud hoobadest
  
• Äratuskell, mis kallutas magaja voodist välja
  
• Laev vee all sõitmiseks
  
• Sukeldumisülikond, mis võimaldas inimesel neljaks tunniks vee alla jääda
  
• Algeline helikopter
  
• Surupump vee väljapumpamiseks kaevandusest
  
• Valtsmasin, millega sai metalli lehtmaterjaliks pressida
  
• Liikuv kraavilõikur
  

23