Renessanss ajastu (0)

C. R. Jakobsoni nim Torma Põhikool
RENESSANSS
referaat
Koostaja :
Juhendaja :
2013
Sisukord
Perioodid 4
Renessansi suurkujusid 4
Arhitektuur (Eesti) 5
Renessanssmuusika 6
Tähtsamad muusikateoreetilised jooned 7
Ars nova 7
Trecento 7
Madalmaade koolkond 8
Hilisrenessanss 8
Vastureformatsioon ja Rooma koolkond 9
Instrumentaalmuusika 9
Renessansifilosoofia 10
Tuntud renessansiaja filosoofe 11
Renessansifilosoofia koolkondi 11
Kirjandus 11
William Shakespeare 12
Teosed 12
Kogutud teosed eesti keeles 13
Kirjandus 13
Leonardo da Vinci 14
Perekond 14
Lapsepõlv ja noorusaastad 14
Leonardo kui kunstnik 15
Mona Lisa 18
Giovanni Boccaccio 19
Biograafia 19
Looming 20
Kokkuvõte 21
Renessanssi sissejuhatus
Renessanss (prantsuse sõnast renaissance 'taassünd') oli Itaaliast alguse saanud ning 14.-17. sajandil väldanud periood Euroopa kultuuriloos. Ajastut iseloomustas eemaldumine religioonikesksetelt väärtustelt inimesekeskse maailmapildi suunas. Renessanss järgnes keskajale . Renessansi sünnikohaks peetakse valdavalt Itaaliat , kuigi seda on ka vaidlustatud. Perioodi kultuuri iseloomustanud ideed on pärit 13. sajandi lõpu Firenzest, eelkõige Dante Alighieri ja Francesco Petrarca tekstidest. 14. sajandil elas roomakatoliku kirik , millele toetus keskaegne kultuur ja maailmapilt, läbi tõsist kriisi. Prantsuse kuningate üha suuremad poliitilised ambitsioonid viisid roomakatoliku kiriku poliitilise lõhenemiseni ehk Suure skismani. Järgmisel sajandil tõusis kriis seoses reformatsiooniga veel teravamalt pinnale. Need muutused tõid kaasa uue vaimse ja kultuurilise olukorra. Kirik lakkas olemast inimese maailmapildi keskus. Toimus ilmalikustumine. Ilmaliku ja sakraalse piirid kadusid , eriti kui võrrelda väga religioonikeskse keskajaga. Kirjanduses ja kunstis ilmus jumala kõrvale maine element ning religioosseid teemasid hakati kujutama maises võtmes. Kirikuarhitektuur muutus inimesekesksemaks. Hägustus inimese ja jumala vaheline vertikaalne suhe, kus varem oli jumal üleval ja inimene kõiges all. 14. sajandil hakkas endast märku andma rikaste, kiirelt arenevate linnadega Põhja-Itaalia. Seal tekkis ideaal vabast haritud inimesest ja humanistlik mõtlemine, mis on renessansliku maailmavaate keskmeks. See on veendumus , et suurim väärtus on isiksuse vaba areng. Inimest ei hinnatud enam niivõrd päritolu kui isikuomaduste järgi. Ideaaliks sai üksikisik, kes teostab end iseseisvalt. Oluliseks muutus isikuvabadus – sõltumatus keskaegsetest kollektiividest, ka autoriteetidest, kaanonitest ja dogmadest. Sellel perioodil toimusid suured maadeavastused , leiutati trükikunst . Renessansiajal hakati uuesti uurima vahepeal unustusse jäänud antiikaja kunsti, kirjandust, filosoofiat ja igapäevaelu. Renesansikultuur tajus end antiikkultuuri taassünnina, mis ei tähenda siiski, et renessansiaja inimmõtte areng piirdunuks ainult vana meeldetuletamisega. Antiikaja ja renessansi vahele jäänud ajastut hakati nimetama keskajaks . Kunstis sai iseloomulikuks arutlemine ilu üle ja selle poole püüdlemine. Varem olid kunsti headuse kriteeriumid lähtunud sellest, mis on õige ning see õigsus oli inimesest kõrgemal. Nüüd hakati taotlema elamuste pakkumist inimese meeltele. Kujutavas kunstis ja kirjanduses oli renessansskultuuris esil peamiselt Itaalia, muusikas aga Madalmaad. Muusikaajaloos räägitaksegi sageli mitte renessansist, vaid Madalmaade vokaalpolüfoonia ajastust.

Perioodid

• 13. ja 14. sajand: eelrenessanss (14. sajand Itaalias trecento)
  
• 15. sajand: vararenessanss (Itaalias quattrocento )
  
• 16. sajand: kõrgrenessanss (Itaalias cinquecento)
  

Renessansi suurkujusid

• Giovanni Boccaccio ( 1313 –1375)
  
• Alessandro Botticelli (1444–1510)
  
• Dante Alighieri (1265–1321)
  
• Leonardo da Vinci ( 1452 –1519)
  
• Filippo Brunelleschi (1377–1446)
  
• Michelangelo Buonarroti (1475–1564)
  
• Raffael (Raffaello Santi; 1483– 1520 )
  
• Niccolò Machiavelli (1469– 1527 )
  
• William Shakespeare (1564– 1616 )
  
• Josquin Desprez (u 1440–1521)
  
• Giovanni Pierluigi da Palestrina ( 1525 või 1526–1594)
  
• Mikołaj Kopernik ( 1473 - 1543 )
  
• Andreas Vesalius (1514-1564)
  

Arhitektuur (Eesti)

Ca 1520-30ndatel aastatel hakkasid siinses arhitektuuris levinud gooti teravkaarmotiivid ning keskajale omane vertikaalne domineerimine ja liigendatus asenduma uute stiilidega. Antiikeeskujudel tekkis horisintaalne liigndatus; aknad ja muud avad läksid laiemaks ja sageli lamekaarseteks, levima hakkas rustikamotiiv ja ümarkaar. Renessansi üks varasemaid näiteid Eestis on Purtse vasallilinnus; teised tuntuimad esindajad on Mustpeade hoone Tallinnas, Tallinna vaekoda (põles 1944, müürid lammutati 1946) dominiiklaste kloostri ait Tallinnas, Pärnu-Jaagupi kiriku pikihoone ning Haapsalu lähedase Kiltsi mõisa liivakiviportaalid ( 20ndatel aastatel oluliselt kahjustatud). Eesti kirikutes on säilinud ka mitmeid kunstipäraseid renessansskantsleid ja -altareid.
Kusagil 1630-50ndate aastate paiku hakkas renessanss tasapisi asenduma barokiga.

Renessanssmuusika

Renessanssmuusika on renessansiajastul (14.–17. sajand) loodud muusika .
Mõistet "renessanss" kasutatakse peamiselt kujutava kunsti puhul ja seoses Itaaliaga. Muusikaline renessanss on seotud pigem Madalmaadega, seepärast nimetatakse seda ajastut ka Madalmaade vokaalpolüfoonia ajastuks.
Roomakatoliku kiriku lõhenemisest ja reformatsioonist tingitud kriis muutis inimeste maailmapilti. Toimus ilmalikustumine, kirik lakkas olemast inimese maailmapildi kesktelg. Muusikas väljendus see ilmalike žanrite ilmumisega vaimulike kõrvale. Suurenes nõudlus ilmalike muusikute järele, kes said tööd nii õukondades kui rikkamate kodanike kodudes. Kutseliste muusikute koolitamiseks loodi erilised õppeasutused, millest hiljem kujunesid välja konservatooriumid. Esimeseks selliseks peetakse 1537. a. Napolis asutatud kooli. Kõik uus hakkas edaspidi toimuma ilmalikus muusikas. Kirik väljendas oma tõrjuvat hoiakut moodsa kunstmuusika vastu ja kahtles polüfoonilise muusika sobivuses jumalateenistusse.
14. sajandil sündis mitmehäälne ilmalik laul madrigal , mis sai keerukuselt võrreldavaks motetiga. Sageli põhinesid renessansiaegsed laulud rahvaviisidel. Rahva seas olid populaarsed lihtsad talupojalaulukesed villanella'd ja tantsulaulud frottola'd. Just ilmalikes lauludes sündis väljenduslaad, mida võib pidada muusikaliseks renessansiks.
Humanistlik mõtlemine ja vaba haritud inimese ideaal andsid inimesele vabamad käed ennast teostada. Muusikale oli väga oluline nooditrükitehnika, mille leiutas Veneetsia trükkal Petrucci 15.–16. sajandi vahetusel.
Keskajal keskenduti muusika seletamisele matemaatika abil. Arvati, et mis on õige ja vastab jumalikule seaduspärasusele, ongi ilus. Humanistlik mõtteviis väärtustab rohkem seda, mis inimesele kuulates ja vaadates ilus ja harmooniline näib, see tähendab, et väärtushinnangud lähtuvad meelelisest tajust.

Tähtsamad muusikateoreetilised jooned

• Uus kõlaideaal. Kvardi, kvindi ja oktaavi asemel hakati rohkem kasutama heakõlalisi kooskõlasid tertsi ja seksti. See lõi uue kompositsioonitehnika, mille eesmärk oli häälte sisemine ühtsus. Helilooja loob teose hääled korraga. Hääled hakkavad üksteist jäljendama ja tekib imitatsiooniline polüfoonia .
  
• Muusika oli enam seotud tekstiga , rütm lähtus teksti rütmist. Samas hakkas rütmipilt lihtsustuma.
  
• Ideaaliks saab lihtne väljenduslik laulev meloodia , mille loomulik liigendus on seotud hingamisega.
  

Ars nova

Aastatel 1320 –1380 Prantsusmaal viljeletud muusikastiil, mis väärtustas kõike uut ja vastandas uut loomingut varasemale. Kui enne oli looming valdavalt anonüümne, siis 14. sajandist on teatakse mitmeid autoreid nimepidi. Tuntumad heliloojad olid Philippe de Vitry, Johannes de Muris ja Guillaume de Machaut.

Trecento

14. sajandi heliloojate koolkond Itaalias. Valitses õukondade ilmalik, elegantne, seltskondlik muusika, vaimulik muusika oli kaugel tagaplaanil. Tähtsaim lauluvorm oli madrigal. Tuntuim helilooja sellest voolust oli Francesco Landini.

Madalmaade koolkond

Ulatuslik ja rikas Burgundia riik oli soodsaks pinnaseks kunstidele ja muusikale. Kuna mandril tegutses palju inglasi, olid inglise ja prantsuse muusika tihedas kontaktis. Sedakaudu leviski tertsi- ja sekstiintervallide kasutamine Inglismaalt mandrile. 14. sajandil domineeris heliloojate loomingus ilmalik laul, 15. sajandil tõusis esiplaanile kirikumuusika. Esmakordselt kirjutati terviklikke missatsükleid ja polüfoonilisi hümne. Uus žanr oli ka Magnificat (Maarja kiidulaul). Madalmaade koolkonnal oli uudne muusikaline keel, kombineerides endas ars nova ratsionaalset kompositsioonitehnikat, inglise terts- ja sekstkooskõlasid, laulvat meloodiat ja imitatsioonilist polüfooniat (kaanon). 15. sajandi keskel kujunes muusikas normiks neljahäälsus. Tuntumad Madalmaade koolkonna heliloojad olid Guillaume Dufay, Josquin Desprez ja Orlando di Lasso.

Hilisrenessanss

Seoses usupuhastusega arenes 16. sajandi Saksamaal välja luterikoraal – protestantlik kirikulaul, mille aluseks oli stroofiline värsstekst ja igas salmis korduv meloodia. Luterikoraalid olid tihti kirikuhümnide rahvalikud variandid, milles meloodia oli lihtsustatud ja mugandatud rahvakeelse tekstiga. Koraali ülemist, kõige väljendusrikkamat viisi laulis terve kogudus, saateviise või akorde mängiti orelil. Orel oli 16.–17. sajandil kirikutes juba üsna tavaline. Koraalidest tehti ka mitmehäälseid kooriseadeid. Suure tuntuse saavutas Martin Lutheri loodud koraal "Üks kindel linn ja varjupaik", mida on kutsutud ka 16. sajandi Marseljeesiks.
Reformatsiooni kalvinistlik suund, mis valitses Šveitsis, Madalmaades ja Prantsusmaal, suhtus kunsti teisiti. Kirikud puhastati vanast kunstist, lõhuti välja orelid. Keelati kunstmuusika ja lubati laulda vaid ühehäälset Piiblitekstiga koguduselaulu. Hussiitide liikumine võitles polüfoonia ja pillide kasutamise vastu kirikus, nende järelkäijad hernhuutlased ehk vennastekogudused mõjutasid sarnaselt Liivimaa muusikaharidust.

Vastureformatsioon ja Rooma koolkond

Trento kirikukogu algatas reforme, mis tervendaksid kirikut ja taastaksid Rooma positsiooni. Tegid ettekirjutusi kirikumuusikale ja süüdistasid kunstmuusikat liigses keerukuses, nõudsid gregooriuse koraali reformimist ja selle tähtsuse taastamist. Selle tulemusena keelati muusikas ilmalikud laenud ja loeti kohatuks ekspressiivne stiil.
Rooma koolkond (16. sajandi keskpaik ) järgis Trento kirikukogu juhiseid ja oli akadeemilise ja konservatiivse hoiakuga. Koolkonna kuulsaim esindaja oli Giovanni Pierluigi da Palestrina.

Instrumentaalmuusika

Enne 16. sajandit ei kirjutatud muusikat spetsiaalselt pillidele. Pillimuusika oli algul peamiselt improvisatsioon. Varaseimad pillimuusika näited on vokaalmuusika seaded (klahvpillidele, lautole, vioolale). 17. sajandil kujunes välja praktiline noodikiri tabulatuur, mis ei helikõrgusi, vaid mänguvõtteid. Tavalisemad pillid olid orel, klavessiin, klavikord, lauto, viola da gamba, plokkflöödid, pommer (millest arenes oboe), dulcian (millest arenes fagott), krummhorn, trompet, tromboon.
Instrumentaalmuusika žanriteks olid prelüüd, fantaasia, toccata, kantsoon. Ansamblimuusikast olid levinud tantsud – braanl, pavaan, galliard. Pille hakati ehitama perekonniti – sopranist bassini.

Renessansifilosoofia

Renessansi filosoofia oli periood Euroopa filosoofia ajaloost, mis jäi umbes keskaja ja valgustusaja vahele.
Renessansiajastu oli alguseks uusaja filosoofilise mõtlemisele. 15. sajandi lõpus ja 16. sajandi alguses toimus enamikes Lääne- ja Kesk-Euroopa riikides vaimne ja kultuuriline murrang ja aluguse sai tänapäevane teadus. Tolleaegse kultuuri iseloomulikud jooned on ilmalikkus, humanism ja antiikkultuuri juurde naasmine.
Itaalias kestis renessansiajastu 14. sajandist kuni 16. sajandini ja teistes riikides 15. sajandi lõpust kuni 16. sajandini. Tehti mitmeid avastusi ja leiutisi, ärkas rahvustunde ja tekkisid rahvusriigid ning suured usulis -poliitilised liikumised.
Itaalia filosoofilist mõtlemist rikastasid uute ideede ja seisukohtadega Niccolò Machiavelli, Francesco Petrarca, Bernardino Telesio, Francesco Patrizzi, Tommaso Campanella ja Giordano Bruno .
Kui Itaalias leidsid viljastavat vastukaja peamiselt platonism ja uusplatonism , siis Prantsusmaal pigem hilisemad antiikfilosoofia suunad, eriti epikureism ja skeptitsism. Prantsusmaa tuntud filosoofid olid näiteks Michel Eyquem de Montaigne, Pierre Charron ja Francisco Sanches.
Saksamaa ülikoolides kujunesid filosoofia põhijooned reformatsiooniga seotud sündmuste ja vaimsete otsingute taustal ning mõjutusel. Huvid olid olulisel määral seotud usulise ja teoloogilise mõttemaailmaga, mistõttu oli puhtfilosoofilised probleemid siin tagaplaanil. Näiteks Martin Luther oli algul pigem mõjustatud nn saksa müstika mõttesuunast. Saksa müstika üheks huvitavamaks kehastajaks oli Jakob Böhme. Protestiliikumine kirjatähe ortodoksliku kultuse vastu kujunes Saksa müstikast. Johann Calvin ilmutas augustinismi oma mõtlemises järjekindlamalt kui Luther. Üheks radikaalseimaks ortodoksluse vastaseks ja müstiliste taotluste toonitajaks oli Sebastian Franck.

Tuntud renessansiaja filosoofe

• Francesco Petrarca (1304–1374)
  
• Leonardo Bruni (1374–1444)
  
• Nicolaus Cusanus (1401 – 1464)
  
• Lorenzo Valla (1405–1457)
  
• Marsilio Ficino (1433– 1499 )
  
• Pietro Pomponazzi (1462–1525)
  
• Pico della Mirandola (1463– 1494 )
  
• Erasmus Rotterdamist (1466– 1536 )
  
• Niccolò Machiavelli (1469–1527)
  
• Mikołaj Kopernik (1473–1543)
  
• Thomas More (1478–1535)
  
• Francisco de Vitoria (c. 1480 –1546)
  
• Martin Luther (1483–1546)
  
• Huldrych Zwingli (1484–1531)
  
• Juan Luis Vives (1492–1540)
  
• William Tyndale (1494 – 1536)
  
• Franciscus Patricius (1529–1597)
  
• Michel de Montaigne (1533–1592)
  
• Giordano Bruno (1548–1600)
  
• Francisco Suárez (1548–1617)
  
• Francis Bacon (1561–1626)
  
• Galileo Galilei (1564–1642)
  
• Tommaso Campanella (1568– 1639)
  
• Hugo Grotius (1583–1645)
  

Renessansifilosoofia koolkondi

• Heliotsentrism
  
• Hermetitsism
  
• Humanism
  
• Uusplatonism
  
• Sekularism
  

Kirjandus

• Elmar Salumaa. Filosoofia ajalugu III. Uusaja filosoofia I. Renessansiajastu filosoofia. Tallinn, 1995.
  

William Shakespeare

William Shakespeare (23. aprill (traditsiooniline kuupäev) 1564 – 3. mai (23. aprill Juliuse kalendri järgi) 1616) oli inglise luuletaja ja näitekirjanik. Ta on ingliskeelse kirjanduse suurkuju.
18-aastaselt abiellus ta endast umbes seitse aastat vanema Anne Hathawayga. Sündisid tütar Susanna (ristiti 26. mail 1583) ning kaksikud: tütar Judith ja poeg Hamnet (ristiti 2. veebruaril 1585). Hamnet suri varakult, aastal 1596.
Võib arvata, et kirjanik ise lootis kuulsaks saada pigem sonettide kaudu. Oma kogumikus avaldas ta 154 sonetti , millest esimesed 126 on pühendatud kenale noorele meessoost sõbrale ning järgmised (välja arvatud kaks kõige viimast) naisele, keda ta ise nimetab Dark Ladyks ('Tõmmu Daam'). Shakespeare armastab enda tahtest hoolimata just seda naist. Sonettide põhiteemaks on arutlemine selle üle, kuidas ajaga kõik laguneb, kuid ilu on siiski surematu.
Shakespeare kirjutas kokku rohkem kui 30 näidendit, mida saab jagada kolme liiki: komöödiad, tragöödiad ja ajalooline draamad.

Teosed

• " Hamlet "
  
• "Kuningas Lear "
  
• " Romeo ja Julia "
  
• " Othello "
  
• "Tõrksa taltsutus"
  
• "Suveöö unenägu "
  
• "Veneetsia kaupmees "
  
• "Palju kära ei millestki "
  
• "Nagu teile meeldib"
  
• " Windsori lõbusad naised"
  
• " Kaheteistkümnes öö"
  
• "Talvemuinasjutt"
  
• " Torm "
  
• " Julius Caesar "
  
• "Macbeth"
  
• " Antonius ja Kleopatra"
  
• "Timon Ateenast "
  
• " Coriolanus "
  
• "Mõõt mõõdu vastu"
  
• "Cymbeline"
  

Kogutud teosed eesti keeles

Eesti keeles ilmusid 1959 –1975 Shakespeare'i "Kogutud teosed" 7 köites, mis hõlmavad kogu tema loomingu. Väljaande tõlkis ning kirjutas ees- ja järelsõnad Georg Meri, mõned teosed on tõlgitud ka Jaan Krossi ja Harald Rajametsa poolt.
Köidete sisu:

• I "Ajalookroonikad I": "Kuningas John", "Kuningas Richard Teine", "Kuningas Henry Neljas" I–II, "Kuningas Henry Viies";
  
• II "Ajalookroonikad II": "Kuningas Henry Kuues" I–III, "Kuningas Richard Kolmas", "Kuningas Henry Kaheksas";
  
• III "Komöödiad I": "Eksituste komöödia ", "Tõrksa taltsutus", "Kaks veroonlast", "Asjatu armuvaev", "Suveöö unenägu", "Windsori lõbusad naised";
  
• IV "Komöödiad II": "Veneetsia kaupmees", "Palju kära ei millestki", "Nagu teile meeldib", "Kaheteistkümnes öö", "Troilus ja Cressida", "Lõpp hea, kõik hea", "Mõõt mõõdu vastu";
  
• V "Tragöödiad I": "Titus Andronicus", "Romeo ja Julia", "Julius Caesar", "Hamlet", "Othello";
  
• VI "Tragöödiad II": "Kuningas Lear", "Macbeth", "Antonius ja Kleopatra", "Coriolanus", "Timon Ateenast";
  
• VII " Viimased draamad, poeemid, sonetid ja luuletused": "Pericles", "Cymbeline", "Talvemuinasjutt", "Torm", " Venus ja Adonis", "Lucretia"; sonetid; luuletused.
  

Pärast viimase köite ilmumist avaldas Georg Meri artikli "Shakespeare'i koguloomingu eestinduse puhul" (Keel ja Kirjandus 1975, nr. 10, lk. 577–585).

Kirjandus

• Karin Kask , "Shakespeare eesti teatris". ENSV Teatriühing ja Eesti Riiklik Kirjastus, Tallinn 1964
  
• Aleksander Anikst, "Shakespeare". Vene keelest tõlkinud Ester Jaigma. Eesti Raamat, Tallinn 1972
  
• Aleksander Lipkov, "Shakespeare kinolinal". Vene keelest tõlkinud Jüri Pärni. Eesti Raamat, Tallinn 1979
  
• Dennis Kennedy, "Shakespeare ja stsenograafia: XX sajandi lavastuste ajalugu". Inglise keelest tõlkinud Lilja Blumenfeld. Eesti Teatriliit, Tallinn 2004
  
• Ants Oras, "Luulekool" II, Ilmamaa, Tartu 2004, lk. 9–104 (tsükkel "William Shakespeare", 9 artiklit)
  

Leonardo da Vinci

Leonardo da Vinci (15. aprill 1452 Itaalia, Anchiano – 2. mai 1519 Prantsusmaa, Cloux) oli itaalia maalikunstnik, skulptor , arhitekt ja insener, renessansiajastu mitmekülgseim

Perekond

Leonardo isa Ser Piero oli Leonardo sündides 25-aastane. Leonardo sündis väljaspool abielu. Leonardo ema nimi oli Caterina ning arvatavasti oli ta talunaine. Temast on peale eluaastate vähe teada.

Lapsepõlv ja noorusaastad

Leonardo da Vinci elas Anchianos umbes viis aastat. Aastal 1457 kolis Leonardo oma vanaisa juurde Vincisse, kus ta läks kooli. Õpetajad olid imestunud väikese poisi küsimuste ja vastuvaidlemiste üle. Koolis õppis Leonardo da Vinci kirjutama, lugema ja arvutama, geomeetriat ja ladina keelt.
Leonardo elas Vincis 1466. aastani. 14-aastaselt sõitis ta Firenzesse ja alustas õppimist Andrea del Verrocchio ateljees. Verrocchio oli sel ajal üks andekamaid Firenze kunstnikke. Ta avaldas suurt mõju Leonardole. Ateljees töötasid ka teised kuulsad kunstnikud , näiteks Sandro Botticelli, Pietro Perugino ja Lorenzo di Credi. Noor õpilane alustas oma tööd värvide segamise ja lihtsate piltide joonistamisega. Hiljem õppis Leonardo ka õlivärvidega maalima. 1472. aasta juunis kanti Leonardo nimi Firenze kunstnike punasesse raamatusse ning sellega lõppes ka õppimine Andrea del Verrocchio juures, kuid Leonardo ei lahkunud ateljeest.

Leonardo kui kunstnik

Oma kunstnikukarjääri alustas Leonardo 1469 Firenzes Andrea del Verrocchio töökojas õpipoisina.
Leonardo varajasim dateeritud töö on sulejoonistus 5. augustist 1473. See joonistus on ebatavaline vähemalt kahel põhjusel , esiteks selle poolest, et selline töö üldse dateeritud on (mis paneb paljud uurijad arvama, et tööle on hiljem lisatud varajasem kuupäev), aga ka selle poolest, et maastikku on joonistatud täiesti erinevalt tolle aja stiilist, kujutades nii valgust, vett kui rohelust liikuvana.
Maarja kuulutus
Verrocchio töökojas osales Leonardo ilmselt paljude maalide loomisel, kuid enamik nendest on hävinud või pole Leonardo käekiri neil tuntav. Esimeseks säilinud Leonardo maaliks peetakse "Maarja kuulutust" (1472–1475). Sageli loetakse esimeseks tööks, mis suures osas Leonardo poolt maalitud on, Verrocchio "Kristuse ristimist", millel Leonardole omistatakse nii maalil kujutatud maastikku kui ka vasakpoolset inglit. Varem on maali dateeritud 1470. aastate algusesse, aga viimasel ajal usutakse, et ingel on maalitud hiljem (u. 1480). Täpset dateerimist raskendab ka asjaolu, et mõlema maali loomine on toimunud pika perioodi vältel.
Kuningate kummardamine
Selle perioodi olulisimaks teoseks peetakse "Kuningate kummardamist" (u. 1481– 1482 ), mille Leonardo pidi maalima San Donato kloostrile Scopetos, aga mis jäi lõpetamata. Lisaks maalile endale on säilinud maali ja selle detailide skitse. Just selle maaliga leidis Leonardo oma stiili, hüljates väliselt värvika quattrocento ning luues sfumato, mida iseloomustab kontuuride ja värvide märkamatu ühtesulamine ning sellega tekitatud loomulik varjude ja valguse kujutamine.
1482 kutsus hertsog Lodovico Sforza Leonardo Milanosse, kuhu ta jäi 1499. aastani. Neil aastatel arendas Leonardo oma tegevust nii inseneri, skulptori, muusiku kui ka pidude korraldajana. Sellest ajavahemikust on järele jäänud väga vähe tema töid. 1483 telliti Leonardolt suurepärane maal "Madonna kaljukoopas", mis on praegu Louvre `i muuseumis Pariisis. Sellest teosest eksisteerib ka teine versioon , mis asub Londonis Rahvusgaleriis ning mille peamiseks autoriks peetakse Ambrogio da Predisi ning mis on võrreldes Pariisi versiooniga oluliselt kohmakamalt maalitud.
Püha õhtusöömaaeg
"Püha õhtusöömaaeg", üks kuulsaimaid Leonardo maale, valmis aastatel 1495–1498. See on maalitud Santa Maria delle Grazie kiriku söögisaali seinale. Kuna seda on sajandite jooksul mitu korda restaureeritud, on Leonardo originaalist säilinud ainult fresko kompositsioon ning mõned imepisikesed värvilaigukesed. Osaliselt on pildi halvas säilimises süüdi Leonardo kasutatud uuenduslik värv, osaliselt marodöörid ning 1945. a sõjapurustused, aga kindlasti ka varem kasutatud algelised restaureerimistehnikad. Originaalteose seisund halvenes pärast valmimist kiiresti, sest juba 1642. aasta ülestähendused märgivad, et pildist on alles ainult kontuurid, millest on väga raske aru saada.
1499 lahkus Leonardo Milanost ja veetis mõnda aega Mantovas Veneetsias, tegeledes peamiselt leiutamisega, ning asus siis tagasi Firenzesse, kuhu jäi 1506 . aastani.
1503 sai Leonardo Firenze raelt tellimuse maalida Palazzo Veccio saali seinale üks maal Firenze ajaloost. Leonardo valis teemaks Anghiari lahingu. Pärast kuudepikkust tööd tekkis maalimisse paus ning teos jäigi lõpetamata. Sellest hoolimata hindasid tolleaegsed kunstnikud, muuhulgas ka Raffael tehtut kõrgelt. 1560. aastatel maalis Giorgio Vasari, tuntuim Leonardo biograaf, poolelioleva töö üle ning teave sellest tugineb tööst tehtud koopiatel ning säilinud skitsidel.

Mona Lisa

1506 asus Leonardo taas Milanosse. Seal lõpetas ta ka vist maailma tuntuima maali "Mona Lisa" (1508), mis praegu asub Louvre'is Pariisis. Pildil kujutatud naisterahva isik pole teada, aga Giorgio Vasari järgi on see rikka Firenze siidikaupmehe ja kunstimetseeni Francesco del Giocondo naine Madonna (Itaalias ongi maal tuntud La Gioconda nime all). Muidu väga lihtsa ja pretensioonitu pildi teeb eriliseks ning teistest selle aja porteedest erinevaks Mona Lisa kuulus naeratus kunstnikule (ning selle kaudu ka pildi vaatajale), mille põhjuse üle on paljud juurelnud ning mida Leonardo kaasaegsed kohe jäljendama asusid.
Teised tuntud tööd sellest perioodist on "Püha Anna ja Madonna lapsega", mis asub samuti Louvre'i muuseumis, ning "Leda luigega", millest küll tänapäevani on säilinud vaid koopiad (Raffael, Cesare da Sesto jt.).
1513 suundus Leonardo Rooma, kus ta tegeles peamiselt teaduse ja leiutamisega. 1516 lahkus ta kuninga François I kutsel Prantsusmaale ja asus elama Cloux'i lossi Amboise'i lähedale. Ilmselt just seal lõpetas ta ka oma viimase maali "Ristija Johannes", mis praegu asub Louvre'is ja mis on saanud kriitikat homoseksuaalse ja blasfeemse alatooni tõttu.

Giovanni Boccaccio

Giovanni Boccaccio [džov'anni bok'atšo] (16. juuni 1313 – 21. detsember 1375) oli Itaalia kirjanik. Teda peetakse novelli kui kirjandusžanri rajajaks.

Biograafia

Täpselt detailid tema sünnist on ebakindlad. Ta oli ebaseaduslik laps, isaks oli Firenze pankur ja ema ei ole teada. Tema sünnikohaks oli arvatavasti Toscana, Certaldo, tema isa elulinn.
Boccaccio kasvas üles Firenzes. Ta isa abiellus 1320ndatel aastatel Margherita del Mardoli'ga, kes kuulus kuulsasse perekonda. Usutakse, et Boccaccio't õpetas Giovanni Mazzuoli ja temalt sai ta varajase tutvumise Dante töödega. 1327. aastal kolis ta Napolisse, kus ta isa määrati oma panga Napoli osakonna juhiks.Boccaccio määrati õpipoisiks seal pangas ja ta veetis seal kuus aastat. See ei tõmmanud teda ja ta lõpuks suutis oma isa veenda, et ta saaks linna koolis õigusteadust õppida.
Paistab, et Boccacciole meeldis õigusteadus rohkem kui pangandus, kuid ta õpingud andsid talle võimaluse õppida laiahaardeliselt ja moodustada häid sidemeid kaasõpilastega. Tema varsemateks mõjutajateks olid Paolo da Perugia, humanistid Barbato da Sulmona ja Giovanni Barrili ning teoloog Dionigi da San Sepolcro. 1330-ndatel sai Boccacciost ka isa, sündis kaks ebaseaduslikku last : Mario ja Giulio.
Napolis hakkas Boccaccio tegelema luulega. Selle perioodi tööde hulka kuuluvad : Filostrato, Teseida, Filocolo ja La caccia di Diana .
Boccaccio naasis Firenzesse 1341. aasta algul, vältides katku selles linnas,mis toimus 1340 aastal. Ta isa naasis Firenzesse 1338. aastal, minnnes pankrotti.Kuigi Boccaccio ei olnud oma naasmisega rahul jätkas ta oma tööd, kirjutas Comedia delle ninfe fiorentine (tuntud ka kui Ameto), segu proosast ja luulest ,aastal 1341. Lõpetas allegoorilise luuletuse Amorosa visione 1342. aastal ja Fiammetta 1343. aastal. Boccaccio isa abiellus uuesti Bice del Bostichi'ga.Tema isa lapsed esimesest abielust olid kõik surnud (peale Boccaccio) ja talle tegi headmeelt poja, Iacopo sünd, aastal 1344. Boccacciost endastki sai jälle ebaseaduslik isa, kui Ravennas sündis Violante.
Firenze kannatas 1348. aastal Musta surma tõttu, mis leidis kajastamist hiljem Decameronis. Must surm tappis kolmandiku linna elanikest. Alatest 1347-ndast aastast veetis Boccaccio palju aega Ravennas, otsides patronaaži. Vaatamata tema väidetele, ei ole kindel kas ta oli tegelikult kohal katku poolt rüüstatavas Firenzes. Ta kasuema suri epideemia ajal ja ta isa suri 1349. aastal. Nüüd perekonnapea rollis olev Boccaccio oli sunnitud võtma ette aktiivsema rolli.
Boccaccio alustas Decameroni kirjutamist 1349. aastal. Võimalik, et paljude juttude struktuur pärineb tema karjääri varasemast ajast, aga saja loo valik ja raamjutustus kolmest mehest ja seitsmest naisest pärineb sellest ajast. Töö oli suuremaltosalt 1352. aastaks valmis ja see oli Boccaccio viimane saavutus kirjanduses ja üks tema viimastest itaalia keelsetest töödest. Teine ainus suurtöö oli Corbaccio. Boccaccio parandas Decameroni 1370-1371 aastatel. See käsikiri on säilinud tänaseni.
Tema viimased eluaastad olid haigustest vaevatud. Suuremaltosalt tema rasvumisega seotud ja ta suri Cerdaldos 21 detsembril, 1375.

Looming

Boccaccio looming algas 1330. aastate keskpaiku. Ta kirjutas nii luulet kui ka proosat. Oma peateose, klassikalise novellikogu " Dekameron " (Decamerone; 'kümmepäevak') kirjutas ta aastatel 1349–1353.
Boccaccio räägib oma novellides inimeste pattudest ja nõrkustest, ülistab armastust ja elurõõmu, imetleb teravat mõistust, pilkab rumalust ning jumalasulaste liiderlikkust ja silmakirjalikkust. Ükski novell ei puuduta otseselt ühiskondlikke, poliitilisi, religioosseid ega filosoofilisi teemasid. Boccaccio jutustab eraelulistest seikadest: armuihast, armukadedusest, abielurikkumisest jms.
Eesti keelde tõlkis "Dekameroni" Johannes Semper, teos on ilmunud 1957 (järelsõna: Aleksander Kurtna), 1993 (kahes köites) ja 2004 (kahes erinevas väljaandes).

Kokkuvõte

Referaati oli huvitav kirjutada. Ise ei olnud ma renessanssi ajastuga varasemalt kursis ning sain selle ajastu kohta palju põnevat teada ja olen kindel, et neid teadmisi läheb mul ka edasipidises elus vaja.
Esines kolm perioodi: 13. ja 14. sajand eelrenessanss, 16. sajand kõrgrenessanss ja 15. sajand vararenessanss. Renessanss seisnes arhitektuuris, muusikas ning maalikunstis.
Ajastul oli mitmeid suurkujusid, näiteks Leonardo da Vinci, Giovanni Boccaccio ja William Shakespeare. Ka kõigile tuntud maal, “Mona Lisa”, on üks da Vinci suurteostest. Boccaccio oli see-eest aga tähtis kirjanik, teda peetakse novelli kui ka kirjandusžarni rajajaks, üheks tema peateoseks on novellikogu "Dekameron". Shakespeare oli suursugune luuletaja ja näitekirjanik, ta on ingliskeelse kirjanduse suurkuju, tema tuntuimateks teosteks on kindlasti “Hamlet” ja “Romeo ja Julia”.
Renessanssmuusika ideal seisnes lihtsas väljenduslikus laulevas meloodias, mille loomulik liigendus on seotud hingamisega.
Leonardo da Vinci
William Shakespeare
Giovanni Boccaccio