Renessanss muusikaajalugu (0)

RENESSANSS
1. Mis keelest tuleb ajastu nimetus, mida see sisuliselt tähendab ning millist ajavahemikku hõlmab?
Mõiste „renessanss“ võeti esimesena kasutusele Itaalia kultuuris ja kunstis (it. k. rinascimento – taassünd).
Vararenessanss 14.saj – 15.saj I pool, avaldus eelkõige prantsuse ja itaalia muusikas
Kõrgrenessanss 15.saj II pool – 16.saj 1.veerand, tooni andisid Madalmaad
Hilisrenessanss 1520 -ndad – 1600, peamiselt Itaalias
2. Mida uut tõi kaasa renessanss keskajaga võrreldes (vaata ka ajastute tabel)
14.saj. hakkasid Euroopa majanduselus toimuma muutused. Avanesid kaubanduslikud mereteed Ameerikasse, Aafrikasse ja Indiasse . Kasvas raha tähtsus. Linnades tekkis rikaste kodanike kiht, kes tellis ja finantseeris kunsti ning muusikat.
Itaalias toimusid esimesed arheoloogilised väljakaevamised ( Pompei ja Herculaneum), taasavastati antiikmaailma suursugusus. Huviorbiiti kerkis kirikukammitsatest vaba, antiikeeskujusid järgivalt ilus, vaimsust hindav iseteadev inimene.
14. saj. elas roomakatoliku kirikule toetunud keskaegne maailmapilt läbi kriisi. Kirik lakkas olemast inimese maailmapildi kesktelg. Ilmalikustusid nii kirjandus, kunst kui ka muusika . Kõik uus avaldus muusikas just ilmalikes žanrides. Juurdus mõiste „humanism“ – väärtushinnangute lähtumine inimesest (keskajal jumalikust ). Kunsti hindamisel sai kriteeriumiks kategooria „ilus“ (keskajal ainult “õige“, s.t. kooskõlas jumalaga ).
3. Renessanss muusikas – 3 tähtsat joont – uus kõlaideaal, muusika seotus tekstiga ja lihtne, laulev, tundeliselt väljenduslik meloodia
Kui keskajal arutleti selle üle, mis on õige ja vastab jumalikule seaduspärale, siis renessanss keskendub sellele, mis on ilus. Muusikas kujuneb uus kõlaideaal, mis lähtub terts - ja sekst intervallidest. Hääled hakkavad üksteist jäljendama - tekib imitatsiooniline polüfoonia. Senisest enam on muusika seotud tekstiga, teksti rütmist ja vormist lähtuvad ka muusika rütm ja vorm. Seeläbi hakkab rütmipilt lihtsustuma ning vorm saab selgepiiriliselt liigendatuks, proportsionaalseks. Sõnad inspireerivad vokaalmuusika väljendust, tihtipeale on tegemist otse piltlike või loodushääli jäljendavate kujunditega.
Ideaaliks saab lihtne, tundeliselt väljenduslik, laulev meloodia, mille loomulik liigendus on seotud inimese hingamisega. 16.sajandil hakkavad vokaal - ja instrumentaalmuusika teineteisest eralduma, toimub intensiivne pillide areng. Renessanssmuusika raskuspunkt Madalmaades (kujutavas kunstis Itaalias), sellepärast nimetatakse ajastut ka Madalmaade vokaalpolüfoonia ajastuks.
4. Ars nova – uus kunst – muusikastiil 14. saj. Prantsusmaal (lühiiseloomustus)
See nimetus (lad.k uus kunst) tähistab muusikastiili Prantsusmaal 1320 -80. Mõiste võtsid kasutuse 1320-1330 tegutsenud muusikateoreetikud , kes vastandasid oma põlvkonna muusikat varasemale. Ajalooliselt eelnenut nimetasid nad ars antiqua . Ajaloosündmused ei kulgenud ars nova ajastul Prantsusmaa jaoks soodsalt : kiriku ja riigivalitsemise kriis; saja-aastase sõja esimene faas, milles kaotati Inglismaale suuri alasid; katkutaud; näljahädad. Sel ajastul oli organum veel käibel, kuid selles laadis uusi teoseid enam ei kirjutatud. Hakati komponeerima missa ordinaariumi osi, sealhulgas ilmusid esimesed muusikaliselt terviklikud missatsüklid. Ajastu esindusžanriks sai 3-4-häälne motett . Kirikumuusika kõrvale ilmusid mitmehäälse ilmaliku seltskonnalaulu žanrid ballade, rondeau ja virelai. Arenes muusikateooria , eriti keerukaks muutus rütmiõpetus.
5. Philippe de Vitry (1291-1361) – muusikateoreetiline traktaat –> ajastu nimi; uue notatsioonisüsteemi leiutaja.
Kirjutas oletatavasti 1322-23 muusikateoreetilise traktaadi “Ars nova”, mille järgi sai nimetuse kogu ajastu. Teda teatakse ka kui filosoofi, ajaloolast, matemaatikut ja luuletajat ( Petrarca hinnangul ajastu suurim luuletaja Prantsusmaal). Teda peetakse ka uue notatsioonisüsteemi leiutajaks, kehtestades muusikalise kompositsiooni teoreetilised alused.
6. Johannes de Muris (u. 1295 -1351) – 2-osaline taktimõõt –> vahelduv taktimõõt, polümeetria, isorütmika
Põhjendas teoreetiliselt võimaluse kasutada kolmeosalise e. täieliku (Püha kolmainsus!) taktimõõdu kõrval ka kaheosalist. See uuendus tegi teoste rütmika vägagi keerukaks, tihti kasutati vahelduvat taktimõõtu ja polümeetriat (ehk mitmikmeetrum) - mitme erineva meetrumi kasutamine heliteose eri häältes. Kasutusele võeti isorütmika - meloodiat ja teksti mittearvestav rütmijärgnevuste kordumine (peamiselt motettide tugihääles tenoris)
7. Guillaume de Machaut (u.1300-1377) – ars nova tuntum helilooja , esimene autori poolt kirjutatud missa, viimane truväär.
Tema loomingut tuntakse ars novast kõige enam - säilinud on 23 peamiselt ilmalikku motetti, muusikaajaloo esimene tervikteosena loodud missa autor. Tuntud ka luuletajana, lõi oma laulude tekstid ise. Teda on nimetatud ka viimaseks truvääriks. Teda on püütud muusikaloos näidata suure uuendajana, kuid tegelikult alustas ta küllaltki küpses eas, 1324, mil stiili põhialused olid juba välja kujunenud
“LA MESSE DE NOSTRE DAME”
Machaut’ kuulsaim teos, ühtlasi tähtsaim teos kogu 14.saj kirikumuusikas. Oli esimene missa, mis on ühe autori poolt sarnaste muusikaliste kujundite abil teadlikult tervikuna kujundatud. Kuueosaline, tollal loeti ordinaariumi hulka ka Ite, missa est ( liturgia lõpulaul), mis on tänaseks käibelt kadunud
8. Tsükliline kontsertmissa kasvas välja keskaegse liturgilise missa ordinaariumi osadest. Kontsertmissa erivormina tekib reekviem – leinamissa (lad. k. requies – puhkus, rahu)
Requiem aeternam – Igavest rahu
Dies irae – Viha päev
Lux aeterna – Igavene valgus
Sanctus / Benedictus – Püha / Kiidetud olgu
Agnus Dei – Jumala tall
9. Ars nova ajastu lõpp. Ars subtilior
1380- 1420 prantsuse kultuuri kriisiaeg. Ajaloos: Suur skisma 1378-1417; vaimuhaige kuninga Charles VI valitsemine 1380-1422; suured kaotused Saja- aastases sõjas. Sel ajastul muutub kunst peeneks ja maneerlikuks. Muusikaline kirjatehnika muutus veel keerukamaks. Aina julgemalt kasutati lühikesi noodivältusi ja komplitseeritud rütmikombinatsioone. Lubati helide kõrgendamisi ja madaldamisi, mis tegi muusika kohati lausa atonaalseks (helistikutus ehk tonaalsusetus). Seetõttu ei jätnud ajajärk maha suuri loojaid ega tuntud teoseid. Kuid paavsti õukonnast Avignonis kujunes prantsuse ja itaalia kultuuride kokkupuutepunkt
10. Itaalia 14.saj. kultuur – Trecento – lühiiseloomustus, ajastu suurkuju pime muusik Francesco Landino, lauluvormid madrigal ja caccia
Nii nimetatakse 14.sajandi kultuuri Itaalias (sõna tähendabki “kolmsada”, vt ka kunstiajaloost quattrocento, cinquecento jne). See on tugevate linnriikide ja majandusliku tõusu sajand. Sel ajal kirjutavad oma kuulsaimad kirjandusteosed Petrarca ja Boccaccio. Muusikas domineerib õukondlik elegantne ilmalik seltskonnamuusika, vaimulik muusika on kaugel tagaplaanil. Tähtsaimad lauluvormid madrigal ja caccia. Madrigal oli kahe-, hiljem kolmehäälne laul lihtsa vormiga tekstile karjuseidüllist või armastusest. Tüüpiliselt on ülemine hääl liikuv, alumised tagasihoidlikumad. Caccia (it.k jaht) oli kolmehäälne laul, kus instrumentaalne alumine hääl toetab kahte elavalt liikuvat, üksteist kaanonina imiteerivat ülahäält. Sajandi teisel poolel mõjutused prantsuse stiilist. Ajastu suurkuju oli pime muusik Francesco Landino (1325?-1397). Tuntud ka muusikateoreetiku ja luuletajana ning andeka improvisaatorina.
Seltskonnamuusikas tõusis konkurentsitult esiplaanile ilmalik vokaalpolüfoonia, mille populaarsed alaliigid olid:
motett – erinevalt keskaegsest motetist oli ühes keeles ja kõigis häältes sama tekstiga (vaimulik motett ladinakeelne)
madrigal – 14. saj 2- või 3-häälne laul karjuseidüllist või armastusest. 16. saj. lõpul oli eriti peen kõrgharitlaste koosmusitseerimise vorm, sajandi lõpul hakati ette kandma kapellide ja kutseliste lauljatega ka õukonnakontsertidel, polüf.-lt keerukas, tõsiste filosoofilis -poeetiliste teemadega (armastus, surm).
caccia – 3-häälne polüfooniline laul, alumise rahulikult sammuva hääle kohal peavad 2 häält kaanonis teineteisele jahti
šansoon – prantsuskeelne ilmalik polüfooniline laul
frottola – homofoonia tunnustega, selge meloodiaga, korduva refrääniga õukondlik laulutüüp
villanella – laul, mis matkib talupoeglikult lihtsat rahvamuusikastiili
balletto – tantsulaul, rütmikad tekstita refräänid (fal-lal-lal-laa)
11. Madalmaade muusikaajalooline taust 15. saj. (Madalmaade vokaalpolüfoonia kõrgaeg)
Renessansiajastu muusika areng on peamiselt seotud Madalmaadega. Seda võib tinglikult nimetada ka Madalmaade vokaalpolüfooniaks. Mõiste “Madalmaad” käesoleva teema kontekstis hõlmab tänase Belgia, Hollandi ja Põhja-Prantsusmaa. 15.saj. moodustasid nad Burgundia hertsogiriigi tugeva kultuurilise terviku. Burgundia riigi hiilgeajad olid aastad 1419-67, mil Saja-aastases sõjas toetati prantslasi. 1474-77 peetud Burgundia sõdade käigus riik aga langes, jättes oma alad ja vaimsed rikkused Prantsusmaale. Burgundia riigi selline saatus kujundas tugevasti Euroopa kultuuriruumi. 15.sajandi algul pakkus Burgundia peavarju paljudele kunstiinimestele üle Euroopa, kes olid lahkunud sõdadest ja kriisidest nõrgestatud kodumaalt. Riigi rikkus meelitas ligi erinevatest maadest kunstnikke - Prantsusmaalt, Inglismaalt, Saksamaalt ja Itaaliast . Kuna kunstiinimeste taust oli kirju (tuldi erinevatest kultuuridest), ühendas renessansskultuur jooni eri maade kultuurist. Selles “sulatusahjus” kujunes universaalne üldmõistetav väljenduslaad, milline sai kogu renessansi ideaaliks. Tekkis renessansi ideaalidele vastav väljenduslaad, universaalne ja üldmõistetav kultuur. Burgundia lagunedes aga pudenes see muusikakunst mööda Euroopat laiali - muusikud läksid kodumaadele tagasi levitades Burgundias omandatut.
12. Faux bourdon – intervallid terts ja sekst kui konsonandid , uus kooskõla –> uus kirjaviis , John Dunstable – dissonantside kasutamise kord.
15.sajandi algul, inglaste jaoks Saja-aastase sõja kõige võidukamal perioodil, tegutses Põhja Prantsusmaal palju inglise muusikuid. Inglise ja prantsuse muusikatraditsioonid mõjutasid tugevasti kogu renessansiajastu muusikat. Inglise mitmehäälsust iseloomustas juba keskajal laulmine terts- ja sekstintervallides, mida tol perioodil mandril ei kohta ning mida üldiselt dissonantsideks peeti. Sellest kujunes uus kirjaviis faux bourdon, kus saatehääl liikus viisihäälega paralleelsetes sekstides. Kuna selliseid kooskõlasid polnud varem kuuldud , sai sellise bassihääle nimeks faux bourdon (vale bass ). Ka esimesed muusikateoreetikud, kes tertsi ja seksti konsonantsideks tunnistasid, olid inglased. Uued värsked kooskõlad tõid kaasa uue kirjaviisi liikumise peamiselt paralleelsetes sekstakordides. See polnud tollase muusikateooria seisukohalt aga lubatud. Inglismaalt pärit helilooja John Dunstable (u1380-1453 – kontrapunkti isa) oli esimene, kes tertsi ja seksti julgelt kasutama hakkas. Sekund ja septim olid edaspidi lubatud ainult väga harva (kuni 19.saj. lõpuni). John Dunstable korrastas kooskõlad (ars nova ajal olid need üsna teravad ) ning määras kindlaks dissonantside kasutamise korra.
13. Uued žanrid 15.saj.
Kõige esinduslikumaks žanriks sai missa ordinaariumiosade tsükkel. Tüüpiliselt oli tegu cantus-firmus-missadega laenatud viisiga tenorihääles ehk põhimeloodia. Renessansiajastul pole cantus firmus (lad. k. püsiv viis) gregoriaan, vaid mõni tuntud ilmalik viis.
Paroodiamissa. Terve teose laenamine, s.t. et missa aluseks ei ole mitte ühehäälne viis, vaid terve varemkirjutatud teos. Sõnal “ paroodia ” puudub siin koomiline või pilkav varjund, tähendab jäljendamist.
Motett kui teie põhižanr kaotas mitmetekstilisuse, rütm lihtsam. Tüüpiline selle ajastu motett on ladinakeelne (ühetekstiline) polüfooniline laul mõnele missa propriumi tekstile.
Ka ilmalikke polüfoonilisi laule kirjutati samade põhimõtete järgi, mis vaimulikke. Algselt olid need laulud prantsuskeelsed, kuid hiljem lisandus ka itaalia-, saksa-, inglise- ja hispaaniakeelseid laule ehk keel ja laulutüübid vastavalt maa rahvamuusikale.
Magnifikat – Maarja kiidulaul Luuka evangeeliumist, õhtuse jumalateenistuse põhiosa
14. Madalmaade koolkond – (üldiseloomustus; imitatsiooniline polüfoonia ja kaanon ; a capella – renessansiajastu ja tänapäevane mõiste; Viis põlvkonda – iga kohta paari lausega selle põlvkonna iseloomustus või tähtsus; V põlvkonna helilooja Orlandus Lassus )
Madalmaade koolkonnas kujunes prantsuse ars nova eeskujul uudne helikeel (uus stiil), mis koosnes Inglise päritolu tertsidest-sekstidest ja Itaalia laululisusest. Selle helikeele parimaks näiteks sai imitatsiooniline polüfoonia, milles hääled üksteist jäljendavad. Selgeim vorm – kaanon, kus on tekstist lähtuv hingav meloodia ja tekstirütmist sõltuv laulurütm.
Alumise hääle ehk tenori asemele tuleb bass. Seoses bassi lisamisega kolmehäälsele polüfooniale 15.saj. keskel pandi alus harmooniasüsteemi arengule (homofoonia)
Sõna a cappella tähendab tänapäeval saateta vokaalmuusikat , 15.saj. Madalmaade muusikas tähendas see aga võrdsete häältega ansamblipolüfooniat – laul, mida esitasid nii vokaal- kui instrumentaalmuusikud. Kuna heliloojad ei kirjutanud nooti esituse koosseisu, siis kanti hääled ette vastavalt võimalustele.
Madalmaade koolkonda jaotatakse põlvkondadeks.
I põlvkonna 1420-1460 - alusepanija oli preester Guillaume Dufay. Selle põlvkonna teeneks on uue stiili (tekstist lähtuvalt liigendatud, hingav meloodia; tekstirütmist lähtuv rütmika; intervallid terts ja sekst; imitatsiooniline polüfoonia) ja uute žanrite (missatsükkel, ühetekstiline motett, polüfooniline ilmalik laul) kujundamine.
II põlvkonnd 1460- 1490 . Peale Burgundia langust tõuseb Prantsusmaa osatähtsus Euroopa vaimuelus. Peameister Johannes Ockeghem. Tema tähtsus ulatub väljapoole oma põlvkonna piire, ta on õpetajaks järgnevatele põlvedele. Selle perioodi heliloojate looming muutus taas keerulisemaks, mõistusepärasemaks - kadus selge side tekstiga; meloodiate „hingamine“ muutus lõpmatuks arenduseks. Ohtralt kasutati kaanonit tema kõikides variantides (vähi-, peegel-, vähipeegelkaanon). Kirjutati samades žanrites, kuid esikoht ilmaliku laulu käest läks moteti ja missa kätte.
III põlvkond 1490-1520. Ajaliselt langeb kokku kõrgrenessansi suurkujudega kunstis: Raffael, Leonardo. Selle põlvkonna loomingus arenesid renessanssmuusika jooned täiuslikkuseni - lähtuti muusika kuulatavusest - kergema jälgimise/kuulamise huvides tekkis lihtne akordika, järjest olulisemaks muutub harmoonia . Muusikas püütakse väljendada tundeid. Tähtsaimaks heliloojaks Josquin Desprez . Seoses nooditrüki tehnika leiutamisega 15.-16.saj. vahetusel, ilmus suur osa tema motette , missasid ja ilmalikke laule trükis juba tema eluajal. Teedrajav oli Desprez motetižanris, olles eeskujuks kogu 16. sajandile. Ta ühendas matemaatilise kirjatehnika, kõrgrenessansi tasakaalustatud vormi ja tundelise väljenduse.
IV põlvkonnd 1520- 1560 . Muusika muutus isikupärasemaks. Seoses kriisiperioodiga Euroopa kultuuris (Habsburgide dünastia võitlus ülemvõimu pärast Euroopas) elab ka muusika kriisis , kirjutatakse maneerlikult, peenutsedes. 16. saj. II p. muusikat tuntakse musica reservata nimega - väikesele seltskonnale mõeldud muusika, aga ka kui parimate õukonnakapellide keerulist motetikunsti. See sai eeskujuks Veneetsia koolkonna mitmekooritehnikale.
V põlvkonna meistrid, tegutsenud 1560-1600, on itaallased. Ideaaliks jõuline, värvikas ja isikupärane väljendus, ekspressiivsus ja dramatism. Väljapaistvaim enam kui 2000 teose autor aadlik, Kuldkannuse rüütel Orlandus Lassus, kelle loomingus leiavad kasutamist kõikide ajastu parimate maade muusika. Muusika impulsiivne , värvikas ( kontrastid , dissonantsid), atonaalne , eluline. Elu lõpus surmateemad.
ORLANDUS LASSUS (1532-1594) (tülpinud, väsinud, norus olev)
Flaami helilooja, paljude poolt 16. sajandi tähtsaimaks heliloojaks peetud. Tema loomingu hulk on aukartustäratav, üle 2000 teose. Tema vaimulike laulude tsüklid olid dramaturgialt ja ülesehituselt haruldased: laulutekstid moodustasid loogilise terviku, mis tolle aja muusika juures oli ebatavaline . Lassus valdas kõiki ajastu kompositsioonitehnilisi võtteid.
Roland de Lassus sündis Mons `is Belgia ja Prantsusmaa piiril 1532.a. Lapsepõlvest vähe teada – elas erinevates linnades ja maades kuni 1543.a., mil Sitsiilia asekuningas ta Itaaliasse viis ja hea hariduse võimaldas. Poisipõlves rööviti teda mitmel korral, sest tal oli imeilus hääl. Itaaliasse jäi umbes 10 aastaks töötades erinevates linnades. 21-aastasena algab karjäär Roomas kapellmeistrina.
Lassust võlus Madalmaade heliloojate jõuline, isikupärane, väljenduslik, tundeline ja julge väljenduslaad. Oma loomingus lähtus ta samadest suundadest muutes neid teksti piltlikumaks tegemise huvides veelgi impulsiivsemaks ja värvikamaks. Lassus kasutas kohati lausa atonaalsust, vähendatud ja suurendatud intervalle, ootamatuid kontraste Lassuse üle-euroopaline tuntus saabus seoses tema kogumike trükkimisega 1555- 1556 .
1556 läks Münchenisse Baieri hertsogi õukonda, algul tenorilauljaks, hiljem (1564) kapellmeistriks. Töötas seal kuni surmani 14. juunil 1594.a.
Lassus oli väga lugupeetud ja imetletud muusik, ta elas jõukalt, talle kuulus kõige uhkem maja Münchenis. Lisaks ihaldatud töökohtadele tõstis keiser ta 1570 .a. aadliseisusesse, 1574 .a. lõi paavst ta Kuldkannuse rüütliks.
Ometigi on ta viimase perioodi looming vaimulik, raskemeelne. Kirjutab kahetsuspsalme, vaimulikel tekstidel madrigale (tuntuim 1594.a. valminud Püha Peetruse pisarad; kirjeldab apostel Peetruse piina peale Jeesuse eitamist), nutulaulud (2 kogumikku Jeremia kaebelaule), reekviemid.
Ilmalik muusika sisaldab prantsuse šansoone, saksa liedereid nii vaimulikul kui ilmalikul tekstil ja itaalia stiilis madrigale.
Vaimulik muusika hõlmab missasid ja motette, mis on väga meeleolukad ja tundliku tekstiga.
Tema väljenduslaad seostub maneristliku stiiliga tolleaegses maalikunstis ( Tintoretto )
Lassuse mõju ulatub väljapoole oma aega – oli eeskuju järgmistele, eriti saksa heliloojatele, näiteks Johann Sebastian Bachile.
MUUSIKA EDASINE ARENG MADALMAADE MÕJU ALL
Madalmaade koolkonna tõekspidamistest juhendus nii protestantlik muusika kui ka selle vastukaaluks tekkinud Rooma koolkond. Ka Veneetsia koolkond toetus Madalmaade muusikale. Järgmise suure ajastu, baroki ideaaliks sai Madalmaade IV-V põlvkonnas kujunenud värvirohke ja virtuoosne väljenduslaad. Kõige rohkem mõjutas Madalmaade muusika aga sakslasi: paljud Lassuse õpilased säilitasid Saksamaal polüfoonilise kirjastiili, mis arenes Schützi ja Bachi loomingus kõrgtasemeni.
15. Hilisrenessansi kirikumuusika – Martin Luther, protestantlik koraal , vastureformatsioon
1517 vallandas Martin Luther protestantliku reformatsiooni. Sellega kaasnes uus jumalatunnetus, kus isiklik suhe oli tähtsam kui kollektiivne (isiklik õhtupalve). Ladinakeelsele liturgiale hakati lisama emakeelseid koguduselaule luteri koraale, mida 18. sajandist alates saatis orel. Luteri koraalidele tehti ka mitmehäälseid kooriseadeid. Luther ise kirjutas üle 20 teksti ja üle 30 viisi.
Luteri koraali iseloomustab värsstekst, salmides korduv lihtsustatud meloodia, milles pole kaunistusi ning mis on kohandatud uue tekstiga.
Igale uuele leidub alati vastaseid, nii ka Lutheri ideedele. Keiser Karl V kutsus ühes Põhja-Itaalia linnakeses Trentos kokku kirikukogu , mis püüdis lepitada protestante ja katoliiklasi. Katsed jooksid liiva, peale jäi reformatsioonivastane suund, mis nõudis gregoriuse laulu uuendamist ja selle tähtsus ennistamist liturgias.
16. Rooma koolkond – konservatiivne hoiak. Palestrina
Sajandi keskel kujunes Roomas võrdlemisi akadeemilise ja konservatiivse hoiakuga heliloojate koolkond, mis järgis ka kirikukogu juhiseid. Kirikukogu poolt kehtestatud rangeid reegleid arvestas ka Rooma koolkonna esinimi Giovanni Pierluigi da PALESTRINA (1525- 1594).
Sajandi väljapaistvamaid muusikuid, kes küll oma eluajal ei olnud väga imetletud ja niisama rohkesti trükitud, kui Lassus. Küll aga kasvas tema kuulsus järgnevate sajanditega. Nimi Palestrina (ladinapäraselt Prenestino) on laenatud ta sünnilinnalt Rooma lähistel, kus ta noorusaastatel Palesrtina katedraalis organistikohta pidas. Helilooja kujunemine ja karjäär on seotud aga Roomaga. 1551 sai noorest ja veel vähetuntud Palesrtinast Rooma Peetri kiriku kapelli juht ning 1955 sai temast (vaatamata sellele, et ta oli abielus) paavsti isikliku kapelli laulja (selliste kapellide liikmed pidid olema vaimuliku seisuses või vähemalt seda taotlema , sest roomakatoliku vaimulikele kehtib abielukeeld – tsölibaat). Kohe pärast Julius III surma katkes Palestrina kiire tõus ja ta määrati eelmisest tagasihoidlikumasse ametisse, Lateraani basiilika kapellmeistriks, kust ta 1560 konfliktide tõttu lahkus. 1571. Aastast surmani teenis ta taas Rooma Peetri kiriku kapelli juhina . 1580 suri Palestrina abikaasa ja helilooja valmistus kiiresti vastu võtma vaimuliku pühisust, mile puudumine oli tema karjääri takistanud, kuid kaheksa kuu pärast toimus uus laulatus Rooma suurettevõtja rikka lesega, kes tõmbas Palestrina tema elu lõpul hoopis äriafääridesse.
Peaaegu kogu Palestrina looming on vaimulik, kuigi ta ise elu lõpul „häbenes ja kurvastas“, et ta on loonud muusikat ka armastusluulele (umbes 100 ilmalikus laadis konservatiivset madrigali ). Palestrinat tuntakse eelkõige ta missatsüklite põhjal, mis enamasti on paroodiamissad. Neid on säilinud 104, ligi pooled neist avaldati trükis juba tema elu ajalnja suur hulk ilmusid varsti pärast tema surma. Motette on vähemalt 400, lisaks hulk hümne, 50 vaimulikku madrigali ja teisi kiriklikke teoseid.
17. Veneetsia koolkond – Püha Markuse kirik –> mitmekooritehnika
Peale Roomas tegutsenud meistrite, oli ka Veneetsias oma koolkond, mille vaimu väljendab uhke Püha Markuse kirik. Kirikus oli kaks orelit , millede juurde paigutatud koorid ja pillirühmad vastastikku või koos mängides tekitasid huvitava mitmekoorimuusika, mille üheks lemmikvõtteks oli kajaefekt. Sellise muusika eelkäijaks olid antifoonilised e. vaheldumisi lauldud psalmid. Veneetsia koolkonnale pani aluse flaamlane Adrian Willaert, kelle teost “Salmi spezzati” (1550) peetakse esimeseks mitmekoorimuusikaks. Oluliseks sai meloodialiinide asemel häälte kooskõla.
Väga palju kasutati pille – orelit, tromboone, vioolasid jt. Koguni kogu koor võis koosneda pillidest. Veneetsiast on pärit sellised instrumentaalvormid nagu canzon, sonata, ricercar, toccata .
18. Inglise kirikumuusika emakeelne lihtsa akordilise stiiliga
Kaunistatud polüfoonilise muusika asemel lihtne akordiline stiil, kus pearõhk oli emakeelsel tekstil.16. sajandit on nimetatud inglise muusika kuldajastuks. Muusikal oli tähtis koht Henry VIII õukonnas, ka kuningas ise kirjutas muusikat. Väljapaistvam helilooja oli William Byrd.
19. Ilmalik laul ja seltskonnamuusika
Prantsusmaal šansoon
Itaalias rahvuslikud laulutüübid frottola, villanella ja balletto ning peen ja kunstipärane madrigal.
Inglismaal Itaalia madrigali eeskujul rahvuslikum madrigal
Ilmalikul laulul on olnud kindel koht juba vararenessansist alates, mil kõik uus muusikas toimus ilmalikes žanrites. 16.saj.-l laieneb ka selle tarbijate ring, sest korralik muusikaõpetus käis kaasas humanistliku haridusega ning nooditrükitehnika leiutamine 15.-16.saj. vahetusel võimaldas kunstmuusikal laiemalt levida .
Ilmalikku muusikat esitati kõikvõimalikes koosseisudes – kõiki hääli lauldes või mängides, osasid hääli lauldes, teisi mängides, hääli lauldes ja pillil dubleerides. Erinevatel maadel nimetati laule erinevalt.
Prantsusmaal lauldi motetisarnaseid lüürilisi või kiiretempolisi laule, mida nimetati šansoon.
Itaalias esines kõrvuti 2 vastandlikku suunda:
1.rahvalik laulutüüp – frottola (stroofilise tekstiga refräänilaul, viis ülemises hääles), villanella (algelin kolmahäälne laul) ja sellest arenenud balletto (iseloomulik tekstita refrään fal-lal-lal-laa).
2.peen ja kunstipärane madrigal. Seda iseloomustab vaba värsivorm, lihtne polüfoonia, tavaliselt 4-häälne, filosoofiline , religioosne aga ka erootiline tekst. Enamaltjaolt pühalikud armastuslaulud . 16.saj. lõpul muutusid madrigalid üliekspressivseteks, helikeel ja harmoonia väljendusid dissonantsides.
Saksamaal oli ilmalik laul kuni 16.saj. alguseni valdavalt ühehäälne. Mitmehäälne polüfoonia oli neljahäälne tenorlaul, kus viis oli ülemises hääles e. tenoris.
Inglismaal võeti eeskujuks itaalia madrigal, mis Inglismaale jõudnuna sai rahvalikuma kuue. Eriti popp oli kauni meloodiaga lautosaatega soololaul e. aaria .
20. Instrumentaalmuusika – „laulmiseks või mängimiseks“ – tabulatuurnoodikiri, pillid ,
instrumentaalvormid – canzon, sonata, ricercar
Per cantare o sonare
...ehk “laulmiseks või mängimiseks” - kuni 16.saj.-ni ei tehtud vahet vokaal- ja instrumentaalmuusikal. Väga harva kirjutati spetsiaalselt instrumentidele mõeldud muusikat. Varasemad pillimuusika näited on enamasti vokaalmuusika improvisatsioonilised seaded ehk lauldi ja mängiti samu teoseid. Meloodiahäälele lisati pillipäraseid kaunistusi. Pole aga päris kindel, kas põhimeloodia keerukad kaunistused on “pillipärased” - ka lauljad kaunistasid tihtipeale meloodiaid. Esimesed instrumentaalmuusika näited on vokaalmuusika töötlused või seaded või coverid. Omapäraseks võtteks pillimuusika kirja panemisel oli tabulatuurnoodikiri. Tollel ajal ei kirjutatud muusikat partituuri, kus kõikide häälte liikumine on kajastatud samal noodilehel kohakuti, vaid iga hääl oli eraldi lehel. Ansamblipraktikas oli nii mugav, kuid soolopillil praktiliselt võimatu kõiki hääli kokku mängida. Sooloesituste jaoks kujunes välja noodikiri , milline ei pane kirja mitte helikõrgusi, vaid mänguvõtteid (sõrmestus, klahvide tähed jne.).
Pillid. Intensiivne pillide areng. Kasutati trompeteid (pms signaalpillidena) ja tromboone, ansamblite koosseisu kuulusid ka löökpillid. Jätkuvalt kasutati mitmeid juba keskajast tuttavaid pille: portatiiv, rebekk , flöödid jt.
Klahvpillid - orel, klavessiin , klavikord
Puupuhkpillid - plokkflööt, pommer (oboe), dulcian (fagott), krummhornid (sarved)
Vaskpuhkpillid – trompet, tromboon , tsink
Keelpillid - viola da gamba (tšello eelkäija), viola da braccio (viiuli eelkäija)
21. Ansamblimuusika – enamlevinud tantsud, mida esitati paarikaupa
Ansamblimuusikast olid enam levinud tantsud, kuid neid ei mängitud ainult tantsuks, vaid ka lihtsalt kui seltskonnamuusikat.
16.sajandil anti välja mitu kogumikke tantse, mille tohutu müügiedu annab teada seltskondliku musitseerimise levikust
Sellel ajal oli harituse tunnuseks oskus noodist laulda ja vähemalt üht (enamasti siiski mitut) pilli mängida. Traditsioonide kohaselt esitati tantse paaridena : 2-osalises taktimõõdus eeltants ja 3-osalises taktimõõdus järeltants. Tüüpilised tantsupaarid:
Branle ja Gay
Pavana ja Gagliarda
Passamezzo ja Saltarello
* Polüfoonia ja homofoonia mõisted
Polüfoonia on mitmehäälsus, kus kõik hääled on võrdsed.
Homofoonia on mitmehäälsus, kus üks häältest on domineeriv (meloodia), teised on selle saatehääled.