Renessansiaja muusika (0)

Renessanssi muusika
Keskaja ja renessansi muusika võrdlus
KESKAEG
RENESSANSS
•muusika seletamine matemaatika abil, sest see, mis on õige, on ka ilus.
• arutlused selle üle, mis on ilus kunstis ja muusikas lähtuvad meeleliselt tajust
•anonüümne looming
•teost saab seostada kindla autoriga
• kirikumuusika
•ilmalikud žanrid määravad kunstmuusika stiili
•kooskõladeks on kvindid, kvardid, oktavid
•kooskõladeks tertsid ja sekstid (al. XV saj.)
• partiid komponeeritakse ükshaaval
•partiid komponeeritakse korraga
•partiid on iseseisvad
•hääled jäljendavad teineteist, sellest sünnib imitatsiooniline polüfoonia
•hääled ristuvad, meloodiat ei kuule
•ideaaliks saab lihtne ja laulev meloodia , mille loomulik liigendus on seotud inimese hingamisega
•pille kasutatakse lauludes, kuid partituuris ei pruugi need olla nimetatud
Madalmaade vokaalpolüfoonia
Piirkond, tegutsemisaeg, eeskujud
Kunagine Burgundia hertsogiriik – praegune Holland, Belgia ja Põhja-Prantsusmaa
15.-16. sajandil
Aluseks võeti:
•Ars Nova ratsionaalne komponeerimismeetod (isorütmika)
•inglise muusika uudsed kooskõlad (tertsilised) – nüüdseks pidid dissonantsid nagu sekund ja septim olema ette valmistatud ja lahendatud
•Itaalia laulev meloodia
Tähtsamad žanrid
• Cantus firmus missa – missatsükkel, mis on ühendatud muusikaliseks tervikuks ühe põhimeloodia cantus firmuse abil. See meloodia oli tavaliselt tenorihääles, enamasti oli selleks mõni tuntud ilmalik viis või gregooriuse koraal.
•Paroodiamissa – aluseks terve polüfooniline teos, mis võib olla sama helilooja loodud või ka laenatud motett või ilmalik laul. Paroodiavõtet kasutati ülekandena ilmalikust muusikast kiriklikku.
•Motett – kaotas 15. sajandil oma isorütmilise ehituse ja ka mitmetekstilisuse. Renessansiajastu tüüpiline motett on ladinakeelne polüfooniline laul. Tavaliselt on selle aluseks missa mõne propriumi osa tekst. Motett elas vaimuliku lauluna ka väljaspool kirikut. Tuli ette ka piduliktõsiste ilmalike tekstidega motette. Endiselt võis moteti aluseks olla laenatud viis, kuid järjest harvemini.
•Ilmalik polüfooniline laul – kompositsiooni lihvituselt võis see olla missa ja motetiga võrdne ning tema kasutusala oli palju laiem. Tekstides valitses 15. sajandil prantsuse keel, hiljem tulid selle kõrvale itaalia, saksa, inglise ja hispaania keel. Polüfoonilise laulu hiilgeaeg oli 16. sajandil. Nooditrüki leiutamine andis talle linnakultuuris väga laia leviku. Nooblimate laulude, prantsuse šansooni ja itaalia madrigali kõrvale ilmusid sel ajal ka palju lihtsamad, rahvalikku laadi laulutüübid. Laulustiil erineb oluliselt ka maade kaupa.
Imitatsiooniline polüfoonia, kaanon ja kolm peamist polüfooniavõtet
Imitatsiooniline polüfoonia on polüfoonia tüüp, kus hääled ei vastandu enam üksteisele tempode ja rütmikaga. Ideaaliks on kõigi häälte ühtsus ja harmooniline ühtesulamine, mis saavutati häälte pehme kooskõlaga. Hääled hakkavad üksteist jäljendades kasutama sarnaseid meloodiakujundeid – seepärast nimetataksegi seda imitatsiooniliseks polüfooniaks.
Kaanon – võte muusikas, kus polüfoonilise teose mõned hääled tuletatakse teistest – kirjas on neid vähem, kui reaalselt kõlab.
Kaanonil on kaks vormi:
•meloodia esitamine teises hääles hilisema algusega (täpne kaanon)
• tuletatud hääl on saadud põhimeloodiat töödeldes.
Peamised polüfooniavõtted:
•vähikaanon – lõpust algusesse
•peegelkaanon – kõik intervallid vahetavad oma suuna
•vähipeegelkaanon – mõlemad korraga
Johannes Ockeghemi tähtsus
Johannes Ockeghem on madalmaade II põlvkonna väljapaistvaim esindaja. Ta on väga oluline õpetaja! Tema kirjutatud on esimene säilinud reekviem -missa (missa surnute mälestuseks)
III põlvkond ja Josquin Deprez’ tähtsus, „Leinaood Ockeghemi mälestuseks“
III põlvkond (15.-16. sajandivahetus)
• leiutati nooditrüki tehnika (Petrucci)
•langeb kokku kõrgrenessansiga kujutavas kunstis (Raffael)
•kompositsioonis lähtuti jälgitavusest: vorm on selge ja liigendatud võrdseteks osadeks
•rütmipilt lihtsustub
•tekst hakkab inspireerima muusikalist väljendust
Josquin Deprez (Josquin des Prés) – ajastu väljapaistvaim helilooja. Ta oli Johannes Ockeghemi õpilane. Ta muusikas on iseloomulik tundeliste muusikaliste kujundite vastandamine .
„Leinaood Ockeghemi mälestuseks“
Selle esimene ja tunduvalt pikem osa on komponeeritud traditsioonilises cantus firmus tehnikas, otsekui kummardusena vanameistrile: viiehäälse teose tenoriks on gregoriaani viis reekviem-missa avaosast „Requiem aeternam“.
Teine pool on põlvkonna tundelises stiilis: cantus firmus lõpeb, polüfoonia lihtsustub ja neljahäälse lõigu põhikujundiks on astmeliselt laskuva bassiga harmooniajärgnevus, mida nimetatakse pisarate või kannatuse kujundiks. See nimetab nelja leinavat õpilast.
Manerism
IV põlvkond – manerismiajastu.
Manerism – äärmuslike tunnete kajastamine kunstis.
Pildid mõjuvad rahutult (Tintorello maalid).
V põlvkond ja Orlandus Lassus
•juhtival kohal itaallased
•polüfooniareeglid kaotavad oma ranguse
•suurema tundelisuse nimel kasutatakse kaugeid helistikke ja virtuoosseid kaunistusi
•kontrastne
Kõige tähtsam helilooja: Orlandus Lassus (/ Orlando di Lasso)
Muusikast:
•impulsiivne, dünaamiline, värvirohke
•rohkelt suurendatud ja vähendatud intervalle
•polüfoonia tehnika eiramine
•mõjutas hiljem Saksa barokkheliloojaid (Shitz, Bach )
Lassuse väljenduslaad seostub maneristliku stiiliga tolleaegses maalikunstis, näiteks Tintoretto ekstaatilise maalilaadiga.
Lassuse elust:
•juba 12-aastasena võeti Sitsiilia asekuninga Ferrante Gonzoga teenistusse
•21-aastasena sai temast Rooma Lateraani basiilika kapellmeister
•kirjutanud ligikaudu 2000 teost
•omaaegne Euroopa imetletuim ja enimtrükitud muusik
•ühendas loomingus Itaalia, Prantsuse ja Saksa muusikale omased jooned.
Hilisrenessansi kirikumuusika
Gregooriuse laulu ja luteri koraali võrdlus
Katoliku kirikus
Luteri kirikus
•gregooriuse koraal
•luteri koraal
•ladinakeelne
•rahvakeelne
• laulavad vaimulikud
• laulab kogudus koos kooriga
•rohkete kaunistustega (melismidega)
•ühetaolise rütmiga, kaunistusi pole
•ühehäälne
•mitmehäälne
•saateta
•orelisaatega
•proosatekstiga (piiblist)
•värsstekstiga
Palestria looming ja nn range polüfoonia iseloomustus
•nn range polüfoonia eeskuju, kelle stiili jäljendatakse muusikakoolide tehnikaharjutustes siiani: kõikide elementide harmoonia .
Ideaaliks on rahulik, lihtsas rütmikas kulgev ja iseseisev meloodia kõigis häältes. Eelistatud on sujuv astmeline liikumine. Peamiselt on kasutusel selgekõlaline kolmkõlaharmoonia. Dissonantside kasutamine on väga ettevaatlik: dissonantsid esinevad peamiselt vaid astmelistes liikumistes, hüppeid dissoneerivale helile välditakse ja iga dissonants peab olema reeglipäraselt valmistatud ja lahendatud.
•peamiselt vaimulik muusika, missatsüklid ja paroodiamissad
•tuntumaid teoseid on „Missa papae Marcelli“, kus ta sarnaselt Machaut’le kasutab rohke ja vähese tekstiga osades kahte erinevat stiili.
•juhtis Rooma Peetri kiriku kapelli ja oli paavsti isikliku kapelli „Capella Sistina“ laulja ( ehkki oli abielus)
Milline oli Veneetsia Püha Markuse kiriku arhitektuuriline eripära ja kuidas see mõjutas kirikumuusika arengut? Iseloomusta lühidalt tekkinud stiili.
Altari kohal asetsesid kahel pool rõdud, neist kummalgi oli oma orel . Rõdudele paigutati ka koore ja pilliansambleid, neist igaüks 4-5-häälne.
Mitmekoorimuusikat iseloomustavad võrdsete kooriblokkide vastandamine, „dialoogid“ kahe koori vahel, kajaefekt, palju kasutati pille! Paljukoorilises muusikas võis mõni koor koosneda üksnes pillidest.
Ilmalik laul ja seltskonnamuusika 16. sajandil
Seltskonnamuusika mõiste
Ettekandmisel oli oluline, et kogu seltskond saaks selles osaleda. Esituskoosseisud varieerusid:
•kõiki hääli võidi laulda
•kõiki hääli võidi mängida, kusjuures pillikoosseis oli vabalt valitav
•hääli võis vabalt jagada lauljate ja mängijate vahel
•kõiki hääli võidi laulda, neid ühtlasti pillidel dubleerides.
Šansoon ja programmšansoon
Prantsuse šansoon – üldnimetus 4-häälsele prantsuse keelsele ilmalikule armastuslaulule
Programmšansoon – seal kasutati helimaalitehnikat, kus muusikas kujutatakse looduspilte või olustikustseene nagu lindude laul, lahingustseenid jms.
Madrigal ja Gesualdo
Madrigal – itaalia peen ja kunstipärane lauluvorm, polüfooniatehnikas. Sellel on filosoofiline , erootiline või religioosne algtekst.
Madrigal arenes välja ansamblimadrigaliks. Ansamblimadrigalidega hiilgas eriti Venosa vürst Carlo Gesualdo. Tema äärmuslik helikeel on ere näide sajandivahetuse manerismist ning oma viimastes, 5. ja 6. madrigalikogumikus on ta jõudnud kohati päris atonaalse helikeeleni.
Frottola ja villanella
Itaalia rahvalikud laulutüübid olid frottola (rütmikas tantsulaul, domineeris ülemise hääle meloodia) ja villanella (rõhutatud algelise kõlaga ja tekstita refrääniga, nt. fa-fa-fa)
Lautolaul ja Dowland
Inglismaal oli populaarne lauto saatega soololaul ehk aaria , mille väljapaistvaim autor oli John Dowland. Dowland oli meloodiaande poolest kuulus üle Euroopa. Tema laulutekstid on palju poeetilisemad kui inglise madrigalistide tekstid. Tema tuntuim laul on melanhoolne ja erakordselt peenetundelise harmooniaga „Flow my tears“.
Tabulatuur
Tabulatuur – noodikirja eritüüp, kus üle ei märgita mitte üksikuid helisid vaid mänguvõtteid. Lautotabulatuuris on noodijoonte asemel lauto keeled, millele märgitakse numbrite või tähtedega sõrmestus. Orelitabulatuuris kasutatakse klahve tähistavaid tähti.
Pillid
•orel (ka portatiivorel)
•klavessiin ja klavikord
•lauto
•viola da gamba ja viola da braccio
• plokk - ja põikflöödid
• pommer – oboe otsene eelkäija, šalmei järeltulija
• dulcian – fagoti eelkäija
• krummhorn – kõver sarv ; selle roohuulikut ei hoita huulte vahel, see asub omaette kapslis
•trompetid – neid kasutati signaalpillidena õues
• tromboon – (sackbut) kõla on mahedam kui trompetil , renessanssi ajal olid trombooniansamblid populaarsed
• tsink – huuliku poolest nagu trompet , korpus puust, inglise keeles cornet. NB! Eesti keeles ei tohi tõlkida kornetiks