Renessanss (2)

Kool
Kursus
 
 
 
Enda nimi
RENESSANSS
REFERAAT
 
 
 
 
  Juhendaja : nimi
 
  
Valga 2008
Sisukord
Sissejuhatus..............................................................................................3
Renessanss………………………………………………………………4
Renessanss kirjanduses………………………………………………...5
Renessanss muusikas…………………………………………………...6
Renessanss kunstis……………………………………………………...9
Kokkuvõtte……………………………………………………………..11
Kasutatud kirjandus……………………………………………………..12
Lisa1 Pildid……………………………………………………………..13
Sissejuhatus
Renaissance - sõna renessanss tuleneb prantsuse keelest ja tähendab taassündi. Taassünni all mõeldakse antiikaegsete võtete taas kasutuselevõtmist.
Renesansiks nimetatakse keskajale järgnevat, antiikkultuurist ja looduses tiivustatud vaimuliikumist Lääne- Euroopas 14- 16 sajandil. Toimus üleminek keskajalt uusajale.
Kujutavas kunstis ja kirjanduses oli renessansskultuuris esil peamiselt Itaalia, muusikas aga Madalmaad.
Lemmikkangelaseks oli Taavet, sest ta võitis Koljati, küll mitte eriti rüütellikult. Taavetis nähti nutikuse ja inimliku võimekuse võrdkuju. Maailm õigustas selle kogemuslikku tundmaõppimist, aga ka meeleliste naudingute väärtuslikuks pidamist. Renessansiaegne riietus tõstab esile kehavorme ja jäsemeid.
Renessanss kestis kaua ja hõlmas nõnda avara maa-ala, et nüüd on see ajastu jagatud perioodideks.
Vararenessanss tähendab harilikult Itaalia kunsti Toscanas 1400-1500, mis oli keskendunud Firenze linnriiki, ning Giotto , Masaccio, Donatello ja Botticelli teoseid.
Kõrgrenessanss ühendab  kunsti paavstide Roomas, Firenzes ja Veneetsias, 1500-1540, peamiselt Michelangelot, Raffaeli ja Tiziani.
Põhjamaade renessanss haarab Põhja-Euroopa maade kunsti 1400-1550, hõlmates nii erinevaid kunstnikke nagu Dürer Nürnbergist ja van Eyck Bruggest.
14. sajandi lõpus omandas gooti kunst Alpidest põhja ja lõuna pool rahvusvahelise värvingu, kuna sidemed Euroopa õukondade vahel tihenesid. Uus stiil, rahvusvaheline gootika , õitses kõikjal Lääne-Euroopas ajavahemikus 1380.-1430. aastani, levides ühest keskusest teise. Arengut määrasid aristokraatide kiindumus elegantsi, ornamentide mitmekesisusse ja dekoratiivsesse hiilgusse. Gooti kunsti vaadeldavad detailid põimiti sageli realistlikumale taustale.
Renessanss

Renessanss (prantsuse sõnast renaissance 'taassünd') oli Itaaliast alguse saanud ning 14.-17.sajandil väldanud periood Euroopa kultuuriloos . Ajastut iseloomustas eemaldumine religioonikesksetelt väärtustelt inimesekeskse maailmapildi suunas. Renessanss järgnes keskajale.

Renessansi sünnikohaks peetakse valdavalt Itaaliat , kuigi seda on ka vaidlustatud. Perioodi kultuuri iseloomustanud ideed on pärit 13. sajandi lõpu Firenzest, eelkõige Dante Alighieri ja Francesco Petrarca tekstidest. Itaalia renessanssi ajastu jagatakse kahte perioodi: 15.saj – Vararenessanss; ning 16.saj – Hilis- ehk Kõrgrenessanss.

Itaalias sai vararenessanssi keskuseks Firenze, hilisperioodil aga Rooma. Linna (Firenze) avalikesse paikadesse telliti kunstiteoseid oma patriootlikkuse väljendamiseks. Eeskujuks olid kreeklased. Moodi tulid kuplid, moest langesid teravad tornid. Kuplid olid selleks, et hoida ruum tervikuna koos. Vertikaaljooned läksid moest välja, asemele tulid domineerima horisontaaljooned arhitektuuris. Tavaline vararenessanssi plazzo e. palee oli range kindlusetaolise ilmega, kolmekorruseline neljast tüvest koosnev ehitis, mille katus oli madal, akna ja ukseavad kas ümarkaarsed või nelinurksed; esimene korrus oli massiivsem, teine kergema ilmega ning kolmas veel kergem; alumise korruse kivid olid rohmakad ning seetõttu nimetatakse neid rustikateks ehk talupoeglikeks. Arhitektuuri koha pealt võetigi renessanssi ajal taaskasutusele  proportsiooniideaalid, samuti hakati kasutama pilastreid (poolsambaid).

Renessansiajal hakati uuesti uurima vahepeal unustusse jäänud antiikaja kunsti, kirjandust, filosoofiat ja igapäevaelu. Renesansikultuur tajus end antiikkultuuri taassünnina, mis ei tähenda siiski, et renessansiaja inimmõtte areng piirdunuks ainult vana meeldetuletamisega. Antiikaja ja renessansi vahele jäänud ajastut hakati nimetama keskajaks.

Renessansliku maailmavaate keskmeks on humanism – veendumus , et suurim väärtus on isiksuse vaba areng. Inimest ei hinnatud enam niivõrd päritolu kui isikuomaduste järgi. Ideaaliks sai üksikisik, kes teostab end iseseisvalt. Oluliseks muutus isikuvabadus – sõltumatus keskaegsetest kollektiividest, ka autoriteetidest, kaanonitest ja dogmadest.

Renessansi suurkujusid

Giovanni Boccaccio (1313–1375)

Alessandro Botticelli (1444–1510)

Dante Alighieri (1265–1321)

Leonardo da Vinci (1452–1519)

Filippo Brunelleschi (1377–1446)

Michelangelo Buonarroti (1475–1564)

Raffael (Raffaello Santi; 1483–1520)

Niccolò Machiavelli (1469–1527)

William Shakespeare (1564–1616)

Josquin Desprez (u 1440–1521)

Giovanni Pierluigi da Palestrina (1525 või 1526–1594)

Mikołaj Kopernik (1473-1543)

Andreas Vesalius (1514-1564)

Renessanss kirjanduses
Renessanssi ajal muutus sõna, nii kirjutatuks kui ka trükituks ja raamatulikuks. Tekisid rahvus kirjandused, kujunesid rahvus keeled.
Renessanss sai alguse ja oli kõige ulatuslikum Itaalias 14-15 sajandil, keskuseks Firenze linn.
Inglise renessanssi kõrgaeg oli 16 sajandi lõpus, Shakespeari´i eluaja.
Dante Aligiheri- esimene uusaja luuletaja, peateos poeem ``Jumalik komöödis´´.
Franceska Petraca- sanetižanri rajaja, peateos luulekogu ``Laulude raamat``
Giovanni Boccaccio- novelliZanri rajaja, peateos novellikagu``Dekomeron``
Renessanss muusikas
Muusikaajaloos räägitakse sageli mitte renessansist, vaid Madalmaade vokaalpolüfoonia ajastust.
Keskaja ja renessansi muusika võrdlus
KESKAEG
• muusika seletamine matemaatika abil, sest see, mis on õige, on ka ilus.
•anonüümne looming
•kirikumuusika
•kooskõladeks on kvindid, kvardid, oktavid
• partiid komponeeritakse ükshaaval
•partiid on iseseisvad
•hääled ristuvad, meloodiat ei kuule
RENESSANSS
• arutlused selle üle, mis on ilus kunstis ja muusikas lähtuvad meeleliselt tajust
•teost saab seostada kindla autoriga
•ilmalikud žanrid määravad kunstmuusika stiili
•kooskõladeks tertsid ja sekstid (al. XV saj.)
•partiid komponeeritakse korraga
•hääled jäljendavad teineteist, sellest sünnib imitatsiooniline polüfoonia
•ideaaliks saab lihtne ja laulev meloodia , mille loomulik liigendus on seotud inimese hingamisega
•pille kasutatakse lauludes, kuid partituuris ei pruugi need olla nimetatud
Madalmaade vokaalpolüfoonia
Piirkond ja tegutsemisaeg on kunagine Burgundia hertsogiriik – praegune Holland , Belgia ja Põhja-Prantsusmaa, 15.-16. sajandil. Aluseks võeti Ars Nova ratsionaalne komponeerimismeetod (isorütmika)
Tähtsamad žanrid
•Paroodiamissa – aluseks terve polüfooniline teos, mis võib olla sama helilooja loodud või ka laenatud motett või ilmalik laul. Paroodiavõtet kasutati ülekandena ilmalikust muusikast kiriklikku.
• Cantus firmus missa – missatsükkel, mis on ühendatud muusikaliseks tervikuks ühe põhimeloodia cantus firmuse abil. See meloodia oli tavaliselt tenorihääles, enamasti oli selleks mõni tuntud ilmalik viis või gregooriuse koraal
•Motett – kaotas 15. sajandil oma isorütmilise ehituse ja ka mitmetekstilisuse. Renessansiajastu tüüpiline motett on ladinakeelne polüfooniline laul. Tavaliselt on selle aluseks missa mõne propriumi osa tekst. Motett elas vaimuliku lauluna ka väljaspool kirikut. Tuli ette ka piduliktõsiste ilmalike tekstidega motette. Endiselt võis moteti aluseks olla laenatud viis, kuid järjest harvemini.
•Ilmalik polüfooniline laul – kompositsiooni lihvituselt võis see olla missa ja motetiga võrdne ning tema kasutusala oli palju laiem. Tekstides valitses 15. sajandil prantsuse keel, hiljem tulid selle kõrvale itaalia, saksa, inglise ja hispaania keel. Polüfoonilise laulu hiilgeaeg oli 16. sajandil. Nooditrüki leiutamine andis talle linnakultuuris väga laia leviku.
Nooblimate laulude, prantsuse šansooni ja itaalia madrigali kõrvale ilmusid sel ajal ka palju lihtsamad, rahvalikku laadi laulutüübid. Laulustiil erineb oluliselt ka maade kaupa.
Imitatsiooniline polüfoonia, kaanon ja kolm peamist polüfooniavõtet
Imitatsiooniline polüfoonia on polüfoonia tüüp, kus hääled ei vastandu enam üksteisele tempode ja rütmikaga. Ideaaliks on kõigi häälte ühtsus ja harmooniline ühtesulamine, mis saavutati häälte pehme kooskõlaga. Hääled hakkavad üksteist jäljendades kasutama sarnaseid meloodiakujundeid – seepärast nimetataksegi seda imitatsiooniliseks polüfooniaks.
Kaanon – võte muusikas, kus polüfoonilise teose mõned hääled tuletatakse teistest – kirjas on neid vähem, kui reaalselt kõlab. Kaanonil on kaks vormi:
•meloodia esitamine teises hääles hilisema algusega (täpne kaanon)
•tuletatud hääl on saadud põhimeloodiat töödeldes.
Johannes Ockeghemi tähtsus- Johannes Ockeghem on madalmaade II põlvkonna väljapaistvaim esindaja. Ta on väga oluline õpetaja! Tema kirjutatud on esimene säilinud reekviem -missa (missa surnute mälestuseks)
III põlvkond ja Josquin Deprez (Josquin des Prés) – ajastu väljapaistvaim helilooja. Ta oli Johannes Ockeghemi õpilane. Ta muusikas on iseloomulik tundeliste muusikaliste kujundite vastandamine .
IV põlvkond – manerismiajastu- äärmuslike tunnete kajastamine kunstis.
V põlvkond ja Orlandus Lassus (/ Orlando di Lasso)- Muusika on impulsiivne, dünaamiline ja värvirohke. Selles on rohkelt suurendatud ja vähendatud intervalle. Polüfoonia tehnika eiramine , mis mõjutas hiljem Saksa barokkheliloojaid (Shitz, Bach) Lassuse väljenduslaad seostub maneristliku stiiliga tolleaegses maalikunstis, näiteks Tintoretto ekstaatilise maalilaadiga.
Lassuse elust: juba 12-aastasena võeti Sitsiilia asekuninga Ferrante Gonzoga teenistusse. 21-aastasena sai temast Rooma Lateraani basiilika kapellmeister. Ta on kirjutanud ligikaudu 2000 teost. Lassus on omaaegne Euroopa imetletuim ja enimtrükitud muusik, kes ühendas loomingus Itaalia, Prantsuse ja Saksa muusikale omased jooned.
INSTRUMENDID RENESSANSI AJAL
Instrumentide standardiseerimine langeb renessansi aega.
LAUTO - renessansiaja kõige populaarsem pill. Nim. ka kulpmandoliin, keeled on paarikaupa. Pill on pärit Mesopotaamiast ja läks eriti moodi Araabias. Euroopas levis 8. saj., Hispaanias. Lautot mängisid asjaarmastajad, hakati kasutama soolopillina ja kirjutati eraldi noot. 15.-16. saj. oli Lauto hiilgeaeg. 17. saj. jääb lauto juba tahaplaanile, sest tema käsitsemine oli keerukas. Ladina-Ameerika kuulsam Lauto helilooja oli HEITOR VILLA-LOBOS.
OREL - renessansiaja kõige tähtsam pill, instrumentide kuningas. Ainus kirikupill ja omas suurt tähtsust kuni 18. sajandini. Tema päritolu üle on vaieldud. Rooma impeeriumi lagunedes kadus orel Euroopast. 8. saj. hakati orelit kasutama Lääne-Euroopa kirikutes. Orelil oli ~6-7 klahvi, mis olid kämbla laiused ja orelit mängiti lüües neile klahvidele. Öeldigi nii:" Lähen orelit lööma." Algselt ei olnud oreli kõla kuigi meeldiv. Pedaal tuli orelile alles 14. saj. Sel ajal muutus ka käte töö kergamaks. 16. saj. sai oreliga jäljendada paljude pillide tämbreid. 16.-18. saj olid oreli hiilgeaeg. Oreli kõlajõud oli suur.
Suur tähtsus oli orelil Lutheri kirikus, sest orel pidi täitma kõik tühimikud. 18. saj. hakkas orel taanduma, sest
1) kirik kaotas oma tähtsuse
2) sümfooniaorkestri kõlaga ei suutnud orel võistelda
3) hakkas levima tantsumuusika
4) tuli klaver
KLAVER- sai alguse renessansi ajal 1388. a. ( klavikord , klavessiin).
1547 .a. KLAVIKORDIL oli 22 keelt ja 45 klahvi. Selleks, et ühelt keelelt mitut erineva kõrgusega heli saada, tuli keele helisevat osa pikendada või lühendada. Klavikordi kõik keeled olid ühepikkused ja seetõttu meenutas pill nelinurkset kasti (ulatus 3 oktaavi ,hiljem 5).
Renessanss kunstis
Kunstis sai iseloomulikuks arutlemine ilu üle ja selle poole püüdlemine. Varem olid kunsti headuse kriteeriumid lähtunud sellest, mis on õige ning see õigsus oli inimesest kõrgemal. Nüüd hakati taotlema elamuste pakkumist inimese meeltele.
15. sajandi maalikunstis oli levivaks teemaks usk, ent kunstnikud muutsid Piibli tegelased ning pühakud üsna inimeste sarnasteks. Levis ka antiikmütoloogia temaatika . Kirikute ja kabelite seintele maaliti enamasti freskotehnikas (maalimine märjale krohvile), puutahvlitele aga temperavärvidega. 15. sajandi teisel poolel hakkasid levima ka õlivärvid.
Kõrgrenessanssi olulisemaks stiilitunnuseks on harmoonia pildi terviku ja üksikosade vahel.
Itaalia maalikunstis oli õitseaeg: Raffaei ja Leonardo da Vinci ajastu.
Perspektiivid olid keerulised, raskeloomulised kehaasendid, figuurid kattuvad, emotsioonide täpne edastamine , toodi sisse ruumilisus. Temaatika muutumine – antiikmütoloogia, floora , loodus, ajaloomaal jne.
Maalikunsti temaatika oli enamasti usuline, kuid piiblitegelased muudeti kaasaegsete inimeste taoliseks. Pühalik ja ilmalik sulasid kokku. 15. saj II poolel segunesid ilmalike sündmuste kujutused ja kaasaegsete inimeste portreed. Loodi üksikuid teoseid ka antiikmütoloogia teemadel. Seintele maaliti peamiselt freskotehnikas, puutahvlitele temperavärvidega. Hakkasid levima ka õlivärvid.
Masaccio ( 1401 -1428) – „Püha kolmainsus“ (fresko), Brancacci kabeli freskod . Andis ruumilisuse maalidele ja kehalisuse, kasutas valguse suunamist ja varje . „Paradiisist väljaajamine“ (fresko, Firenzes).
Alles 1440a. huvitusid kunstnikud tsentraalperspektiivi kasutamisest.
Madalamaade kunsti iseärasused: üldine suund ja vaimne tähendus olid samad, mis Itaaliaski, kuid oluliste erinevustega. Madalmaade kunstis ei ole antiikkunsti eeskuju ega jumalike proportsioonide otsingut, kunst oli linnakodanike kätes, mitte ei täitnud tellimusi ning ka elurõõmsust, toretsevust ja elegantsust on M-maades vähe, sest seal olid esikohal inimeste ja võrdsuse ja õigluse põhimõte. Usulised meeleolud olid süvenenumad, toodi taevalik olmelisusesse, sageli on piltidel õpetlik tähendus. M-maade kunstnike peamiseks eemärgiks oli hingeelu avamine ja loomutruu maalimine. Tahvelmaalid: suurema osa maalidest moodustasidki altarimaalid , väikesed maalid olid jõukatel kodudes. Õlivärvid: M-maade maalijad kasutasid juba 15. saj õlivärve, nendega on värvikam tulemus, ei maalitud kindlate reeglite järgi, eelistati just katse ja vea meetodit.
Eesti renessansi eeskuju olid kõige rohkem Madalmaad, Sittow seostas eesti renessansi kunstiga juba siis kui siin veel gootika valitses. Arhitektuuris muutus sisekujundus valgusküllasemaks  ja mugavamaks, majadele ehitati ärklid, eriti elav oli raidkunst. Liivi sõja vahele sekkumine pidurdas tugevasti arengut ning hävitas sinnani loodud kunsti. 17. saj. alguseks levisid ka Eestisse M-maade manerismi mõjud.
Michel Sittow -töötas mitmes Euroopa valitseja õukonnas, hinnatud portreemaalija, peenmaaltehnika meisterlik oskaja, maalis suurepäraseid väiksemõõtmelisi pilte.
Arent Passer - Hollandist tulnud kujur ja arhitekt , tegi Pontus de la Gardie hauamonument toomkirikus ja Mustpeade maja fassaadi ümberehitus. Madalmaade manerismi eeskujul ehitati mitme Tallinna kiriku ja ka Tallinna raekoja tornikiivrid.
Kokkuvõtte
Renessanssi all on mõistetud : inimese kui isiksuse, samuti teaduse kunsti ja kirjanduse vabanemist kirikudogma mõju all.
Renessanssi inimene saavutas eesmärgi vahendeid valimata. Levima hakanud tulirelvad tundusid rüütlitele ebanormaalsed, aga linnakodanikule mitte.
Teadlased hakkasid kummutama vanu ettekujutusi maailmast ja lodudest ning tegid uute seisukohtade tõestamiseks katseid. Nad leiutasid uusi riistu, mida nad oma töö juures vajasid. Tähtede asukoha määramiseks kasutati armillaarsfääri- jaotistega ringvõrudest kokku pandud sfäärilist metallsõrestikku, mille keskel oli maakera. Galileo Galilei leiutas astronoomilise kompassi, mida võis seada mis tahes nurga alla.
Kasutatud kirjandus
http://et.wikipedia.org/wiki/Renessanss
www.miksike.ee/
Kirjanduse vihik
Õpetaja kellelt küsisin abi:
Iina Kalbri
Üllar Kadai
Eevi Oherjuss
Lisa 1
Saksa renessanss
Tüüpiline vanaaja renessanssi maja
KLAVESSIINil oli iga klahvi jaoks vähemalt üks keel, osad helid olid aga 2-4- keelsed . Keeled olid asetatud pikkuse järjekorras, ulatus oli kuni 5 oktaavi. Klavessiini keel pandi kõlama näppimise teel erilise metallsule poolt.
15