Realism (0)

Realism (lad keel realis – tõeline, esemeline, materiaalne) kirjandusvooluna paigutatakse 1830-1870. Tollel ajal oli vastuseisiuks romantismile. Üheks esimeseks teoseks peetakse Stendhali „Punane ja must“. Realistide eesmärgiks oli kujutada kaasaegsed elu nii, nagu see tegelikult oli, kõigi tumedate ja päevavalgust kartvate külgedega, ilma liialduseta ja ilustusteta. Järelikult kirjanik uuris indiviidi ümbritsevat tegelikkust , eeskätt sotsiaalset olustikku.XIX saj realistlikku suunda kirjanduses nim kriitiliseks realismiks. Realsim arenes kõige intensiivsemalt Prantsusmaal ( Stendhal , Balzac , Flaubert ), Inglismaal ( Dickens , Thackery , õed Brönted) ja Venemaal ( Tolstoi , Dostojevski). Realismi põhižanr on romaan. XX saj alguses arenes realism mitmes suunas: naturalism, filosoofiline romaan jne.
Stendhal (1783-1842), pärisnimega Marie Henri Beyle, rahvus prantslane . Iseloomulikku: tegelaste seos kaasaegse ajastu ja ühiskonnag, samuti sündmuste ja konfliktide loogiline esitus ning ajaloolise tõe taotlemine .
Ideaalid, eeskujud : Napolena I Bonaparte , valgustajad
Haridus , tegevusalad: Pariisi kõrgem polütehnika instituut ( matemaatika ), teenis prantususe sõjaväes Itaalias, Austrias, Saksamaal ja Venemaal, konsul Itaalia sadamalinnas Civitavecchia
1 realistlik romaan „Punane ja Must“ ( moto : tõtt, karmi tõtt) alapealkiri: „XIX sajandi kroonika“
Peategelane Julieb Sorel tahab jõuda haljale oksale. Teos lõpeb sellega, et Julien tulistab oreili de Rénali, rahvarohkes kohtupretsessis Juliet mõjutab teadlikult enda kahjuks ja giljotini alla minek on vältimatu.
Oma viimase sõnas ütleb, et tegelikult tema süü seisnes selles, et ta tõusis oma madal päritolu vastu.
Romaan põhineb elusündmustel.
Stendhali teine oluline romaan „Parma kloostris “
Charles Dickens sündis 1812 . aastal Inglismaal Landportis. Ta oli perekonna kaheksast lapsest vanuselt teine. Rahamurede tõttu kolis pere sageli ühest paigast teise. Kui Charles oli 12-aastane, heideti ta isa võlavanglasse. Poiss pidi mõneks ajaks koolist ära tulema ja laos tööle asuma.
Kahekümneselt sai Dickensist ajalehereporteriks, kes kirjutas kohtulugudest ja parlamendidebattidest. Ta hakkas kirjutama ka lühijuttusid ajakirjadele , pannes neile alla oma noorima venna hüüdnime ‘’Boz’’. Peagi oli Dickens tuntud nii reformaatori kui kirjanikuna. Tema sotsiaalne kriitika aitas olukorda koolides ja vanglates. Ja tema värvikad tegelaskujud pakkusid lugemisrõõmu kõikjal üle maailma. Dickensi teostest on kõige armastatumad ja loetavamad ‘’Oliver Twist’’ ja ‘’David Copperfield’’. Kirjaniku enda lemmik oli ‘’David Copperfield’’. Paljudele lugejatele tundub, et tegemist on kirjaniku autobiograafiaga, kuna ta kasutas Davidi elust jutustades palju oma lapsepõlve läbielamisi ning sündmuspaikadena kohti, kus oli ise elanud. Dickens suri 1870. aastal 58-aastaselt.
Honoré de Balzac [onor'ee dö balz'ak] (20. mai 1799 Tours – 18. august 1850 Pariis) oli prantsuse kirjanik. Balzaci karm ema lasi lapsel kasvada endast eemal ning Balzac kannatas selle tõttu. Aastast 1807 kuni aastani 1813 ei käinud Balzac kolledžist kordagi kodus perekonna juures.Balzac alustas juuraõpinguid, kuid, veendunud oma kirjanduslikus andes , hakkas kahekümneaastaselt ka kirjutama. Õele tunnistas Balzac, et ei ihka muud, kui saada kuulsaks ning olla armastatud .Balzaci kujunemisel kirjanikuks mängis olulist osa Laure de Berny, Balzacist kakskümmend kaks aastat vanem sõbratar.
Balzac oli ühtaegu nii varane anne kui hiline debüteerija: esimene tema nime kandev teos ilmus alles 1829. aastal („Šuaanid”), kuid ta oli varjunimede all (näiteks "lord R'Hoone") avaldanud kergemaid romaane juba alates 1821 . aastast. Innukast majandustegevusest enne 1829. aastat jäi Balzacile terveks eluks kaela hulk võlgu. Balzac kirjutas umbes 20 aasta jooksul üle 80 teose, millest suur osa koondub „Inimlikuks komöödiaks” (lõpliku kava esitas Balzac kirjastustele 1841 . aastal; 137 planeeritud teosest sai kirjanik valmis 90). Teosed grupeeris Balzac vastavalt tegevuspaigale: stseenid maaelust, stseenid provintsielust, stseenid elust Pariisis, stseenid poliitikaelust. Kõik 3000 tegelast, kes erinevates romaanides esile kerkivad, tegutsevad restauratsiooni (1815-1830) ja Juulimonarhia (1830-1848) ajal. Balzaci romaanid sisaldavad pikki kirjeldusi: hoolega meditsiini (pseudo) teooriaid jälgiv kirjanik oli veendunud, et inimest ümbritsev keskkond on tema mõtete materiaalne peegeldus . Inimesi paneb tegutsema raha- ja võimuiha. Palavikulise kirjutamise (1834. aastal ilmunud „Isa Goriot ” olevat kirjutatud kolme ööpäevaga) kõrval jõudis ammendamatu energiaga mees elada ka seltskonnaelu, reisida ning edutult poliitikaga tegelda. 1829. aastal ilmus „Abielu füsioloogia”, mis pälvis naislugejate hulgas suure populaarsuse. Aastal 1830 avaldas Balzac kuuest jutustusest koosneva tsükli „Stseenid eraelust” (sisaldab muuhulgas „Gobsecki”, millest sai esimene teos hiiglaslikus „Inimlikus komöödias” ja mis tegi autori hoobilt kuulsaks). Aastal 1831 ilmus „Šagräännahk”, kaasaegseid tavasid tähelepanelikult fikseeriv autobiograafilisi seiku sisaldav teos. See periood on Balzaci elus pillav dändiperiood kõige juurdekuuluvaga kuni livrees teenrite ja isikliku ooperiloožini välja. Aastal 1847 Balzaci tervis halvenes, kuid ta võttis veel ette mitu reisi Ukrainasse.
Aastal 1849, kui tema tervis oli väga halb, reisis ta Poolasse, et külastada rikast Poola maaomanikku Eveline Hanskat, kellega ta oli olnud kirjavahetus juba 15 aastat. Nad abiellusid 1850. aastal Berdõtšivis, kolm kuud hiljem Balzac suri. Balzaci elukäiku on võrreldud tema romaanikangelaste omaga : pikk ettevalmistusaeg, kiire tõus ja edu, mõõdutundetus ning allakäik ja hääbumine.
Tähtsamad teose on 1955–1962 Balzaci "Valitud teosed" 15 köites e „Inimlik komöödia“, „Šuaanid e Bretagne aastal 1799“
William Makepeace Thackery (1811-1863), rahvus inglane
Iseloomulikku: satiirik, kel oli raskusi positiivse kangelase leidmisel
Elukäigus tötsamat: sündis Indias 6-aastasel peale isa surma saadeti Inglismaale . Seal pandi ta kroonulikku Chaterhouse’i kooli, mille jõhkrust ja õpilasvaenulikkust on ta ka meenutanud oma romaanides nim Charterhouse’i Slaughterhouse’iks(tapamajaks) 1829 aastal astus Cambridege’i ülikooli õigusteadust õppima, kirjutas käsikirju ajakirjale „Snob“. Elas saksamaal Weimaris , itaalias ja prantsusmaal. Pariisis õppis maalikunsti. Tagasi Inglismaal, pidas Londonis ajakirjaniku ja karikaturisti amtit ajakirjale „ Punch “.
Looming: „Snoobide raamat“ . Snoob on inimene, kes peab ennast tähtsaks ja targaks, kuigi tema tarkus piirdub kesise haridusega. Satiir tähendab kellegi ülenaermine (inim pahesi väljatoomine)
Olulisim teos: „Edevuse Laat “ („Vanity Fair “) Romaan ilma kangelaseta, tegelasteks vastandliku taustaga Amelia ja Rebecca . Põhiprobleemiks on teoses elus läbilöömine ja „haljale oksale“ jõudmine hoolimata sellest, et ümbritseval „edevus laadal“ soovivad seda kõik teisedki. Peategelastest premini õnnestub see eluraskustes karastanud Becky , kuna turvalises kodus üleskasvanud Amelia jääb abituks ja nõrgaks.
Gustave Flaubert [güst'aav flob'eer] (12. detsember 1821 – 8. mai 1880) oli prantsuse proosakirjanik . Eriti on tuntud tema realistlik romaan " Madame Bovary " ja ta piinlikult hoolikas pühendumus raamatu stiilile, mille parimaks näiteks tema lõputu " parima sõna" ja puhta kunsti otsing. Flauberti iseloomu on kirjeldatud mitmeti. Ta oli uje, kuid samas äärmiselt tundlik ja samas ülbe. Sama vastuolulisus märgib ka tema isiksust; ta oli lapsepõlvest saati ebakindla tervisega ja äärmiselt neurootiline. See priske hiiglane oli tegelikult inimpõlgur ja elust tülgastunud. Tema vihkamine , mis algas lapsepõlves, arenes peagi maaniaks.Flaubert sündis Ülem-Normandias Rouenis. Ta isa, kes sai Dr. Larivière prototüübiks romaanis „Madame Bovary“, oli Rouenis kirurg; ema pärines ühest vanast Normandia perekonnast. Flaubert sai hariduse kodulinnas ja ei lahkunud sealt 1840. aastani, mil ta läks Pariisi õigusteadust õppima. Flaubert oli nooruses täis elujõudu ja ujedat sarmi, entusiastlik , kuid ilma ambitsioonideta. Flaubert armastas maaelu ja Pariis oli talle äärmiselt ebameeldiv. Ta tutvus Victor Hugoga ja 1840. aastal reisis ta Püreneedesse ja Korsikale. Naasnud Pariisi, raiskas ta oma aega unistades, elades aristokraatlikult. 1846 hülgas Flaubert Pariisi ning õpingud ja asus Roueni lädedale Croisset'sse, kus ta elas koos emaga. See mõis, Seine 'i kaldal asuv imeilus maja, sai Flaubert'i koduks kogu ülejäänud eluks. 1846. aastast kuni 1854. aastani oli tal armulugu luuletaja Louise Colet'ga; Flaubert'i kirjad naisele on säilinud siiani. Siiski on see vaid väike episood kirjaniku elus, kes kunagi ei abiellunud. Ta tähtsaim sõber sel perioodil oli Maxime Ducamp, kellega Flaubert reisis 1846. aastal Suurbritanniasse ja 1849 Kreekasse ning Egiptusesse. See reis jättis talle sügava mulje. Alates sellest ajast, vältimaks juhuslikke sattumisi Pariisi, ei lahkunud ta enam eriti Croisset'st. 1849. aasta septembris kirjutas Flaubert "Püha Antoniuse kiusatuse", mida peab meistriteoseks, ja luges selle ette Louis Bouilhet'le ja Maxime du Campile, lubamata neil vahele segada või soovitusi anda. Pärast lugemise lõpetamist käskisid nad aga Flaubert'il kirjutatu tulle visata , kuna see olevat lootusetu ja korratu. Aastal 1850 alustas Flaubert "Madame Bovary" kirjutamist, tehes seda viis aastat. Romaan trükiti seeriatena 1856 . aastal (eesti keeles 1934), tuues autorile kohtuasja (teda kahtlustati ebamoraalsuses), kuid ta tunnistati kohtus süütuks. Kui "Madame Bovary" koguteosena ilmus, sai see sooja vastuvõtu osaliseks . 1858. aastal külastas Flaubert Kartaagot, et koguda materjali uue romaani, "Salambo", tarvis. Järgmisena võttis Flaubert uurimise alla kaasaegsed kombed ning kasutades oma mälestusi lapsepõlvest ja noorusest, kirjutas romaani " Tundekasvatus ". See avaldati 1869 (eesti keeles 1972). Selle ajani oli Flaubert'i era- ja tööelu võrdlemisi õnnelik, kuid peagi tabas teda ebaõnn. 1870. aasta sõja ajal okupeerisid Preisi sõdurid kirjaniku maja. Flaubert'i parim sõber suri; 1872 kaotas kirjanik ema ning ta olukord muutus väga raskeks. Flaubert nautis haruldast intiimsõprust George Sandiga ja vahel kohtus ta Pariisi sõpradega nagu Émile Zola ja Ivan Turgenev, kuid miski ei peletanud Flaubert'i elust kurbust ja melanhooliat. Ta ei lõpetanud siiski kirjutamist, töötades sama intensiivselt ja põhjalikkusega. "Püha Antoniuse kiusamine", mille katkendeid oli avaldatud juba 1857, saadeti lõplikult trükki 1874 . aastal. 1877 . aastal avaldab Flaubert pealkirjata jutukogu "Trois contes" ehk kolm lugu: Un Cœur simple, La Légende de Saint-Julien l'Hospitalier ja Hérodias. Kirjanik veedab ülejäänud elu, nähes vaeva satiiri kirjutamisel , naerdes kasutuid teadmisi ja keskpäraseid inimesi, kuid see jäi lõpetamata. Romaan on sünge ja segadusseajav ja sai pealkirjaks "Bouvard ja Pécuchet" (1881). Flaubert pidas seda oma meistriteoseks. Flaubert vananes kiiresti ja ta ta suri 8. mail 1880. Kirjanik maeti pere hauaplatsile Roueni surnuaeda.
Naturalism on realismi äärmuslik vorm. Naturalistid ei arvanud, et ühiskond muutub inimest vaid inimene on segu pärilikusest, rassist , geneetilisest segus. Nad hakkasaid tegelikult uurima inimest ja ühiskonda. Reaalsuses tähendas see iga detaili kirjeldamist väga täpselt igat ilusat kuid ka küige inetumat asja, millest varem prooviti hoiduda
Émile Zola (Émile Édouard Charles Antoine Zola; 2. aprill 1840 Pariis – 29. september 1902 Pariis) oli prantsuse kirjanik, naturalismi esindaja.Émile Zola sündis Pariisis. Kaks aastat hiljem kolis perekond elama Aix-en-Provence'i. Tema isa oli itaalia päritolu insener. Isa suri 1847. aastal jättes perekonna vaesusesse. Õppides Aix-en-Provence'i koolis sõbrunes Paul Cézanne'iga. Aastal 1858 asus Zola koos emaga elama Pariisi. Émile Zolal oli raskusi gümnaasiumi lõpetamisega, kaks korda kukkus läbi lõpueksameil. Pärast kooli lõpetamist oli mõni aasta töötu. Aastast 1862 sai tööle kirjastusse Hachette ja hakkas kirjutama ajalehtedele artikleid ja kunstiretsensioone. Oma kunstiretsensioonidega sai ta tuntuks kui tuline impressionismi toetaja maalikunstis. Aastal 1865 tutvus Gabrielle-Alexandrine Meleyga, kellega ta hiljem ka abiellus. Sellest abielust lapsi ei sündinud. Aastast 1866 oli vabakutseline kirjanik. Aastal 1888 armus Zola Jeanne Rozerot'sse, kes oli siis 20-aastane. Neil oli kaks last. Mitmeid kordi taotles Émile Zola enda vastuvõtmist Prantsuse Akadeemiasse, kuid tulutult. Aastal 1898 kirjutas ta Prantsuse vabariigi presidendile Félix Faure'ile avaliku kirja "Mina süüdistan" (J'accuse), millega sekkus Dreyfusi afääri ning pidi seejärel aasta aega elama paguluses Inglismaal. Kirjas ta kritiseeris juudi soost ohvitseri Alfred Dreyfusi kohtuasja, milles mainitu oli sõjasaladuste Saksamaale reetmise eest kaudsete asitõndite põhjal sunnitööle mõistetud.
Émile Zola suri 29. septembril 1902 Pariisis suitsumürgituse tagajärjel. Aastal 1908 viidi tema tuhk üle Panteoni. Aastal 1864 ilmus "Jutud Ninonile" ("Contes à Ninon"), sellele järgnes esimene romaan " Claude 'i pihtimus" ("La Confession de claude"; 1865). Aastal 1867 ilmus Zola esimene menuteos "Thèrése Raquin" millele ta tegi ka dramatiseeringu 1873. aastal. Aastatel 1871–1893 avaldas 20-köitelise romaanitsükli Rougon-Macquart'id (Les Rougon-Macquart). Tsükli tähtsamad romaanid on "Lõks" (1877; "L'assommoir"), " Nana " (1880), "Žerminaal" (1885; eesti keeles ka "Söekaevurid"; "Germinal"), "Maa" (1887; "La terre"), "Inimelajas" (1890) ja "Häving" (1892). Aastal 1879 ilmus Zolalt teaduslik kirjutis "Eksperimentaalromaan" ("Le roman Expérimental"), kus ta selgitas oma teooriat selle kohta, et romaan on võimalus psühholoogiliselt eksperimenteerida. Selle kirjutisega pani ta aluse naturalismile. Aastatel 1894–1898 kirjutas Zola romaanitriloogia "Kolm linna" ("Les trois villes") ja avaldas arvukalt esseid. Tema viimane romaanitsükkel "Neli evangeeliumi" jäi lõpetamata.
Lev Nikolajevitš Tolstoi (vene Лев Николаевич Толстой; 9. september (vana kalendri järgi 28. august) 1828 – 20. november (7. november) 1910 ) oli vene kirjanik. Lev Tolstoi sündis Tula lähedal Jasnaja Poljanas vanast aadlisuguvõsast pärit mõisniku pojana. Tema ema suri 1830. ja isa 1837 . aastal. Tolstoi koos vendade -õdedega kasvas üles sugulaste juures. Aastatel 1844–1847 õppis Kaasani ülikoolis orientalistikat ja juurat, kuid jättis ülikooli pooleli ning naases kodukohta. Aastatel 1851 –1856 teenis ohvitserina Kaukaasias . Aastatel 1854/55 võttis osa Krimmi sõjast. Aastal 1859 avas Lev Tolstoi Jasnaja Poljanas kooli talulastele. Aastal 1862 abiellus ta nimeka Moskva arsti 18-aastase tütre Sofia Bersiga. Neil oli 13 last, kellest viis suri juba lapsepõlves. 1901. aastal Tolstoi haigestus tõsiselt ning pidi palju aastaid veetma Krimmis. Lev Tolstoi suri 20. novembril 1910. aastal. Tema sarka tuli saatma tuhanded talupojad üle kogu Venemaa. Tolstoi looming kajastab peamiselt vene elu, mida ta ise nägi ja koges . Tema esimene kirjanduslik teos, autobiograafiline jutustus "Lapsepõlv", ilmus 1852. aastal ajakirjas "Sovremennik". Triloogia järgmised osad kandsid pealkirju "Poisiiga" ja "Noorus".
Teosed:
"Sõda ja rahu" (eesti keeles 1945, 1962, 1970)
"Anna Karenina " (eesti keeles 1978)
" Kaukaasia vang"
"Kasakad"
"Aabitsajutte" (eesti keeles 1973, 1975)
" Jutte väikestele" (eesti keeles 1956)
"Kreutzeri sonaat " (eesti keeles 1998)
"Ülestõusmine"
Fjodor Dostojevski (1821-1881)
Päritolu: isa poolt – põlisaadlik, kuid suguvõsa oli XVII saj vaesenud. Ema pool – isa kaupmeheperekonnast ja ema karitlased. Perekonnast – arstiprekond, isa karma ja sünge, ema hell
Noorusaegsed muljed, mõjutusi: pansionis tekkis lugemiskirg. Endassesuletud eriti süvenes peale ema surma (10a) ja peale isa surma (18 a) oli tugev närvivapustus hiljem diagnoositud epilepsia .
Haridus: noorikuns sai hariduse pansionaatis, lõpetas insenerkooli ja peale selle andis kohe erruminekupalvet.
Isiksusest: tohutult armastab lugemist, kinnine , endasetõmbunud, vastuolude ületamine ja kannatamine, kirglik mängur.
Kirjanduslikud katsetuse: katsetab Balzaciga, esimene teos „Vaesed inimesed“, kirjutab majanduslikul sunnil, esialgu tõlgib teiste töid/teoseid.
Otsingud, vaated: ideaalkuju oli tuleviku aimav ja oma naiivsuse tõde mõitev Don Quijote ohverdamises ja ideaali truudese kehastus. Proovis näidata inim ideaal. Liitub Petraševski ringiga. Unistab kristlikust armastusest.
Elu keerdkäigud: 18 aastaselt orb, 8 aastat sunnitööd ja 4 aastat Siberis sõjaväes. Naise varajane surm, epilepsia.
Teosed: „Vaesed inimesed“, „Idioot“ – räägib Lev Mõškinist on nagu Jumal maa peal ja selle pärast teda nim idioodiks, „ Alandatud ja solvatud“, „Nooruk“, „Märkmed surnud majast“, „Mängur“, „Kuritöö ja karistus “, „Vennad Karamazavid“
Loominguline kreedo: Inimene on saladus