Kirjanduse konspekt - realism, sümbolism (0)

Realism - kirjanduse ja kunstisuund , mis püüdleb reaalsuse võimalikult tõepärase kujutamise poole ning käistleb tegelikkust nii, nagu see näib tavalisele inimesele, väldib idealiseerimist, romantilisust, erakordsete inimeste ebatavaliste kirgede kujutamist
Realismi tunnusjooned: sotsiaalsus , tõepärane pilt tegelikkusest, täpne, usutav , elutruu miljöö, sündmustiku asjalik ja rahulik kulg, teoste ülesehituses arvestatakse vaid nähtavaid fakte ja nende omavahelisi suhteid, mida õpitakse tundma kogemuste kaudu, ühiskondlike olude kriitiline käsitlemine, oma kaasaja elulaadi ja kommete analüüs, objektiivsus - autor seisab otsekui kõrval, kangelasteks harilikud inimesed, nende saatuse kujutamisel rõhutatakse ümbritsevat, kasutatakse tavalist keelt vältides liigset kunstipära.
Oluliseks saab individuaalse ja tüüpilise ühtsus. Otsitakse ja leitakse uusi kujutamisvahendeid, loomingu ainet ammutatakse sageli arhiivimaterjalidest.
Realismile kui kirjandussuunale on omane stabiilsus, kord, argipäevasus, kõrvale jäävad suured igavesed väärtused ja idealistlikud unistused. „ Tõtt, karmi tõtt“.
Realism kirjandusvooluna valitses 1830-1870.
Realism kandus ka kirjandusse: * täpsus * reaalne maailm * objektiivne maailm. Tunded ja vaated jäid tahaplaanile. Žanritest said valdavaks romaan ja novell . Realismis vaadeldakse elu tõetruult, ilustamata, idealiseerimata, kujutatakse ka inetusi ja labasusi. Romantismist eristab realismi kindel seos vastava ajastu (peamiselt autori kaasaja) ja ühiskonnaga, samuti sündmuste loogiline esitus ja ajaloolise tõe taotlemine .
Realismi isaks loetakse Balzac . Tema tegelased on tegutsejad, võitlejad. Tema teostes on tohutud detailid.
Realismi tippteoseks loetakse Flaubert ’i “ Madame Bovary ”.
Realismi põhimoto: ilus on vaid tõde.

Kriitiline realism

Kriitiline realism on ühiskonda arvustav realism. Kriitilise realismi põhiline viljeleja oli Balzac. Realism  ühiskonna varjukülgede avalikkuse ette toomine, sotsiaalsete olude kriitika  kriitiline realism.

Naturalism

Naturalism on realismi haru, mis keskendub just inetustele ja labasustele. Naturalismi põhiline viljeleja oli Zola . Naturalismis ei süüdistata ühtki ühiskonnaklassi. Kõigil on üks eesmärk: rahuldada oma ihasid ja soove. Naturalismi järgi on inimene isekas ja julm, igaühe juures välendub see eri viisil. Naturalismi tippteoseks loetakse Zola teost “Maa”.

Iseloomusta Stendhali , Balzaci , Flauberti ning nende peateoste põhiprobleeme.

1783-1842, Prantsusmaa.
Stendhal oli esimene autor, kes romaanides viljeles realismi. Tema looming saavutas populaaruse alles pärast autori surma.
Pärit jõukas perest . Õnnetu lapsepõlv. Isa oli rojalist, vanaisa mõjutas teda teises suunas.
Stendhal jagas inimesed kahe tüübi järgi: * punane – üllad, hispaanialikud, revolutsionäärid, bonapartistid * must – kelmid, kuningavõimu pooldajad , rojalistid.

• Romaan “Punane ja must”. Peategelase elu sarnaneb väga palju autori omaga .
  

Läks Pariisi õppima, kuid liitus Napoleoni sõjaväega, rändas maailmas. Pärast Napoleoni langust oli Itaalias ühel vähetähtsal ametikohal kuni elu lõpuni. Kirjanduslooming hakkab pärast sõjaväest lahkumist .
Biograafiad, esseed , reisikirjad. Kiindumus Itaaliasse. Ka romaanid .

• Romaan “ Parma klooster ”.
  

“Kirjandusteoses peab olema kõik selge ja loogiline nagu Napoleoni koodeksis.”
Üllameelne; tung mitte olla labane , madal inimene; ei ole edevust ega auahnust.
Traktaat armastusest. Armastuse 4 vormi: * tõeline armastus kui kirg (mõtled ainult armastatust); * armastus kui iha (huvitutakse armastatust kuid teistestki lõbudest); * füüsiline armastus; * armastus kui edevus (et tähelepanu saada, ennast paremini tunda).
Tüüptegelased Stendhali loomingus: * mees, kes Stendhal tahtnuks olla (noor, ilus, väärib armastust, kuid on uje; kuid ujedus on märk võimest armastada ja olla kohmetunud selle ees, keda armastab ; armastus muudab hulljulgeks ja tahtekindlaks); * naine, keda Stendhal tahaks armastada (täiuslik igatmoodi; aga ometi saab tema armukeseks); * naine, kes Stendhal oleks olnud (kui ta oleks naine olnud; tugev, tegutseja naine); * deus ex machina – lahendus tuleb väljastpoolt (mõjukas heategija, muudab kangelase rikkaks, lugupeetavaks, rahuldab soove); * kelm (takistab peategelasel saavutamast eesmärke).
Stendhali romaaniskeem on korduv: elukool, kus on vastuolu lapsepõlveunistuste ja tegelikkuse vahel; peategelane peab valima kahte tüüpi naiste vahel.
Tema peateos „ Punane ja must“ kujutas elu nii nagu see oli. Selle süžee põhineb tõestisündinud lool. Kompositsiooni poolest on teos traditsiooniline- ühiskonnas ülespoole pürgiva plebei elu kronoloogia. Uuenduslikkuse tõi aga tegelaskujude realistlik psühholoogiline analüüs.
Teose pealkiri näib sümboliseerivat ajastu värve-punane tähistab Julieni ( ja teose autori) poliitilisi veendumusi, revolutsiooniideaale, must- revolutsioonile järgnenud reaktsiooni.
Stendhali armastus Itaalia ja itaallaste vastu leidis väljenduse mitmes essees. Teda köitis itaalia renessanss . Ta kogus vanu käsikirju ja töötles neid novellideks, mis avaldati hiljem ühiselt „ Itaalia kroonikate“ nime all. Ühest niisugusest novellist kasvas välja tema teine tähtteos, romaan „ Parma klooster. “
Stendhali stiil on täpne ja läbipaistev, kirjeldusi esineb vähe, olulist rõhutatakse detailide kaudu. Ta oskab siduda peenekoelist paatost vaoshoitud iroonia ja kaine kaalutlusega.
Tema jaoks ei saanud kunagi stiil olla selge ja lihtne. Ta püüdis kirjutada nii, et lugejale jääks meelde mõte, mitte sõnastus.

Balzac

Honoré de Balzac, 1799-1850, Prantsusmaa.
Pärit Kesk-Prantsusmaalt, talupoegkonnast. Sai hea koolihariduse . Tahtis kirjanikuks saada.
Alguses proovis kätt ajalooliste romaanidega, kuid siis jäi kaasaegsete romaanide juurde. Balzacil kujunes plaan grandioosse suurteose kirjutamiseks: “Inimlik komöödia” (pealkiri inspireeritud Dante teosest “Inimlik komöödia”). See on jõgiromaan – ulatuslik, paljudest osadest ehk ka iseseisvatest romaanidest koosnev romaanitsükkel, mida seovad ühtsed tegelased.
Oli erakordselt töökas ja porduktiivne kirjutamisel , ühtelt poolt võlgade pärast, teiselt poolt suurteose plaani tõttu. IKsse plaanitud 140 romaanist jõudis ta enne surma valmis vaid 90. IK jaguneb kolme ossa : * “Kommete etüüdid” (enamus teosest); * “Filosoofilised etüüdid”; * “Analüütilised etüüdid”. IK oli omaette maailm – Balzaci kaasaegne maailm.

• Romaan “Isa Goriot ” (“Kommete etüüdid”)
  
• Romaan “Eugénie Grandet ” (“Kommete etüüdid”)
  
• Romaan “Šagräännahk” (“Filosoofilised etüüdid”)
  

IK on hiiglaslik panoraamteos. Balzac püüdis käsitleda kõiki ühiskonnanähtusi ja kõikide ühiskonnakihtide elu kaasajal . Balzaci realismi toetab täpne kirjeldus. Balzaci arvates sõltub inimeste käitumine ajaloolistest tingimustest, antud kohast ja olukordadest. IK plaani mõtles ta välja, kuid ei kirjutanud osi järjest.
Balzaci väärtushinnanguid mõjutas oluliselt Napoleon . Ambitsioonikus. On võimalik tõusta kõrgele positsioonile. Inimesi kasutada ära oma eesmärkide nimel.
Balzaci kangelased on kiremonomaanid – inimesed, kes on haaratud ühest kirest, keskendunud ühele eesmärgile. Enamasti on selleks positsioon, millega kaasneb rikkus ja kuulsus. Ka Balzac oli kiremonomaan, ta otsis erinevaid võimalusi, et saavutada rikkust ja kuulsust , ta rügas selle nimel väga palju tööd.
Balzac tõi romaani sisse raha kui teguri – see on kaotanud eesõigused ja tasandanud seisusevahed. Kirjeldab, kuidas raha tungib kõige peenemaisse ja ebamateriaalseimaisse tundeisse. (Kõik tema tegelased rehkendavad, nagu meiegi seda teeme.)
Balzac ei uurinud ega eksperimenteerinud loomingus eriti, tema stiil ei muutunud ajas.
Balzac – kriitiline realism – ühiskonda arvustav realism.
„Isa Goriot“ – Väga hea realismi näide. Raamat "Isa Goriot" räägib endisest nuudlivabrikandist Goriot'st ja teistest Vauquer 'i pansioni elanikest. Vaquer'i majja saabudes oli Goriot'l rikkalik varandus nagu suurkaupmehel. Tal on kaks kaunist tütart, kes elavad rikkalikku elu. Goriot hakkab nende võlgu tasuma . Ta ei räägi mitte ühelegi pansioni elanikule, et tal on tütred ja seetõttu arvatakse, et tea peab üleval oma armukesi, samal ajal ise vaesudes. Nimelt hakkas ta muudkui pansionis korrus kõrgemale elama asuma, sest mida ülespoole, seda odavamad, viletsamad olid toad. Goriot'ga saab suureks sõbraks üliõpilane E. de Rastignc, kes "tiirles" kaunite naiste ümber, et pääseda kõrgseltskonda. Goriot' elu lõpuni toetab Rastignc teda, isegi Goriot matused korraldab tema. Tütred ei ilmunud isegi matusele mitte, saatsid vaid tühja tõlla.
Miks armastatakse vastuarmastuseta? Midagi peab alati armastama , kui midagi ei armastata, muutub inimene kurjaks. Isa Goriot armastas oma tütreid üle kõige ja oli valmis nende nimel kõik tegema, tütred temast nii palju lugu ei pidanud. Nende vahel ei olnud mingeid konflikte, kuid arvatavasti ei armastanud tütred sellepärast, et nad ei osanud isa armastada. Et isa oli neile alati andnud kõik, mida nad soovisid , oskasid nad armastada ainult isa raha ja kui tal seda enam polnud, jäi isa tähtsusetuks.
Liigne ahnus jätab inimese üksikuks
Kas probleemi vältimine kaotab probleemi? Isa Goriot oli kindlasti märganud, kuidas tütred temasse suhtuvad, kuid ta ei tahtnud seda uskuda ja tunnistada, sellepärast tegi ta näo nagu kõik oleks korras ja et tütred siiski armastavad teda väga. See pidev enda kujutluste uskumine tegi asja veel hullemaks. Ta kaotas üsna aru ja probleeme tuli aina juurde.
Inimese iseloom sõltub paljustki vanemate kasvatusest.
Ükski heategu ei jää karistamata. Isa Goriot oli väga hea inimene, isegi liiga hea ja seetõttu ka pehme mõistusega mingil määral. Ta oli kõikide vastu lahke , eriti oma tütarde vastu, aga ta ei saanud neilt mitte mingisugust tasu. Ta andis kogu oma varanduse hinge tagant ära, peaasi et tütred rahul oleks. Temale midagi head tütred ei teinud, nad peaaegu ei tunnistanudki isa. Nii jäi Goriot haigeks ja suri üksikuna, see oli tasu tema heategude eest.
Raamatu ideestik põhineb vanemate ja lastevahelisel suhetel ja laste tänamatusel. Näitab, et ei tohi olla lõpmatult hea ja probleemidest ei saa mööda vaadata. Välja on toodud ka kõrgklassi rikkus ja seal kõrval vaeste probleemid ning õpingute pooleli jätmine raha puuduse tõttu. Raha väga tähtis, sest sellega sai peaaegu kõike.
Vautrin e Jacques Collin – sunnitööline, mässaja, kes astub välja ühiskonnast ja võitleb vahendeid valimata. Ei hooli ühiskondlikest lepetest. Inimest juhtisid 2 kirge: kullajanu ja naudingukirg. Ei pea ennast teistest halvemaks, julge. Ihaldas võimu, tundis, et on võimeline maailma juhtima ja valitsema . Küüniline, mitte silmakirjalik . Ustav – ei ole kedagi reetnud. Põgenes vanglast, seal hüüti Surmanarritajaks.
Rastignac – provintsikolkast tulnud noorukiillusioonidega. Pariisis tahab agan ka armastust ja kuulsaks saada. Hella loomuga. Oli viletsast perest, tahab rikkaks. Tulvil hingepiinu. Hoolitseb isa Goriot eest pojaliku hellusega. Konflikt noorusunistuste ja halastamatu maailma vahel. On vapustatud sellest, mis toimub isa Goriot surma puhul.
Isa Goriot – halastamatu arenemine, mis viib isiksuse täieliku kokku varisemiseni. See on isa Goriot armastus, mis selleni viib. Vohab nagu hingevähk ja lämmatab lõpuks kõik teised tunded. Alguses tundub olevat võimalus teda päästa, kuid ohvrilt ohvrile, järelandmiselt järelandmiseni viib täieliku laostumiseni. Armastus tütarde vastu muutub hulluseks. Ei tunnista ühtki sotsiaalset ega moraalinormi. Goriot ei arutle , mõista kohut , ta armastab.
Claire de Beauséant – uskus liialt armastust.
Esimene Balzaci tõeliselt realistlik romaan „Eugenie Grandet“ kirjeldab just seda varanduseihalust selle ajaloolises ja olustikulises konkreetsuses.
Suurteose võtmeromaani „Isa Goriot“ põhiprobleemideks on raha ja eetika .
Balzaci loomingus on tähtsal kohal detailide tõepärased kirjeldused, millega kirjanik tahab rõhutada esiteks seda, et tema romaanid pärinevad otse elust ja teiseks tuua välja esemete kui selle maailma iseloomulike tunnusmärkide rolli: tegemist pole kaugeltki vaid eluta asjadega, vaid esemetes väljenduvad inimeste suhet, ühiskondlikud seisund, iseloom ja kombed.
Balzac avas kirjanduse uksed kaasajale, mille kujutamist klassitsism ega romantism ei pidanud „suure kirjanduse“ vääriliseks, ta tõi kirjandusse ka ajaloo mõistmise, kriitilise uuriva vaimu. Kirjutades seisis tal silme ees lugeja, kes jagas temaga sedasama maailma, sedasama inimesetundmist, neidsamu põhjuslikke seoseid .
„ Inimliku komöödia“ ülesehitus- plaanikohaselt 140 romaanist jõudis ta 20 aasta jooksul valmis kirjutada 90 (tegelaste koguarvuga kuni 3000, sh 460 korduvat tegelast linnadest ja küladest, kõikidest seisustest ja inimtüüpidest).
Balzac näitab kaasaegset tegelikkust kui põrgut. Teos on tohutu uurimus Prantsuse ühiskonnat restauratsiooni ja juulimonarhia perioodi tagasivaadetega revolutsiooni ja Napoleoni keisririigi ajajärku. Kujutatakse kõigi ühiskonnakihtide elu, püütakse käsitleda võimalikult paljusid ühiskonnanähtusi. Teos jaguneb kolme ossa: „Kommete etüüdid“, „Filosoofilised etüüdid“ ja „Analüütilised etüüdid“.
Romaanide süžeeliini vahele on põimitud kangelaste varandusliku seisu ja huvide kirjeldusi, ilmekaid ja täpseid olustikudetail, uuritakse kiriku ja riigi suhteid ning seadusandlust.
Teose tegelasteks on Pankurid, provintsitõusikud, ihnurid ja laostunud kaupmehed , rikkad ja vaesed, illusioonides pettunud keskealised ja vanurid ning karjäärihimulised noored. Ajastu suurimaks traagikaks pidas ta raha absoluutset võimu, mis hävitab inimliku armastuse.

Flaubert

Gustave Flaubert, 1821 -1880, Prantsusmaa.
Sündis Rouenis kirurgi pojana . Isa saatis ta Pariisi juuat õppima. Gustave pühendus aga hoopis kirjandusele. Harva esines tal langetõvehoogusid. Erakliku eluviisiga. Palju sõpru kirjandusringkondades. Tegi ühe pikema reisi Lähis-Idas. Veendunud poissmees, palju suhteid naistega . 1857 ilmus

• Romaan “Madame Bovary”, traditsiooniline realism.
  

See tõi talle pahandusi, teda süüdistati kombelõtvuses, religiooni solvamises jms. Flaubert mõisteti kohtus õigeks. “Madame Bovary” oli anti-romantiline teos (peategelane hukutas end liigse romantilisuse tõttu). Teost kirjutas ta aeglaselt ja viimistles pikalt, taotles täiuslikkust. Eelistas kirjutada isiklike kogemuste põhjal, armastas külastada tegevuspaiku. Veel on ta kirjutanud

• “Tundekasvatus”. Kujutab suurte kirgede ja tunnete mandumist ja väärastumist ühiskonnas, ühiskonna surve tõttu.
  

Selles teoses proovis uut kirjutamisviisi: ühe inimese silmade läbi. Ei anna hinnanguid, lugeja mõelgu ise. Teose peategelane eksleb sihitult, jõuab vaimse surmani, ei julge elada ja armastada, väikekodanlik. Väikekodanlikkus – puudub iseseisev mõtlemine, jälgib ühiskondlikke seisukohti.
Flaubert polnud rahul kaasajaga , suhtus sellesse pessimistlikult.
Impersonaalne esitusviis – teostes püüdis autor enda isiku ja arvamused võimalikult märkamatuks jätta.
Kirjandusloos peetakse teda objektiivse romaani loojaks. Tema teoste kangelased unistavad elus, mis on kuskil mujal, usuvad, et armasus võidab kõik, aga tegelikult viib see neid hukatusse ja hävingusse. Nende kangelaste looja ei ihalenud romantikat, teda ärritas romantikute enesekesksus. Ta ise on öelnud, et kunstnik peab tegema nii, et järglastel jääks mulje, nagu teda poleks olnudki.

SÜMBOLISMILE OMASED JOONED
Sümbolism on kunstivool , mis sündis 1880. aastatel Prantsusmaal ja Belgias. Sümbolism sai alguse luulest ning levis maalikunsti, skulptuuri, proosasse , näitekirjandusse ja muusikasse.
Prantsuse sümbolism oli suurelt jaolt reaktsioon naturalismile ja realismile, mis püüdsid haarata tegelikkus selle üksikasjades. Reaktsioonina hakati tähelepanu pöörama spirituaalsusele, kujutlusvõimele ja unenägudele. Sellest saigi sümbolism alguse. Mõned kirjanikud , nagu näiteks Joris-Karl Huysmans, alustasid naturalistidena, kuid hakkasid liikuma sümbolismi poole. Huysmansi puhul kaasnes see suundus huvi tekkimisega religiooni ja spirituaalsuse vastu.
Sümbolism kirjanduses sai tõuke Charles Baudelaire 'i luulekogult "Kurja lilled" (Les Fleurs du Mal). Sümbolistlikku esteetikat kujundasid 1860. ja 1870. aastatel Stéphane Mallarmé ja Paul Verlaine. 1880. aastatel väljendas seda rida manifeste ning see tõmbas ligi tervet kirjanike põlvkonda.
Sümbolism kunstis oli mõjutatud ka gooti romaanist ja romantismi tumedates külgedest. Erinevalt hoogsast ja mässulisest romantismist oli sümbolism aga staatiline. Paljud sümbolismis kasutatud troobid ja kujundid on mõjutatud või pärinevad Baudelaire'i poolt prantsuse keelde tõlgitud Edgar Allan Poe teostest. SÜMBOLISM - Prantsuse sümbolism oli suurelt jaolt reaktsioon naturalismile ja realismile, mis püüdsid haarata tegelikkus selle üksikasjades. Reaktsioonina hakati tähelepanu pöörama spirituaalsusele, kujutlusvõimele ja unenägudele. Sellest saigi sümbolism alguse. Sümbolistide arvates peab kunst püüdma tabada absoluutseid tõdesid, millele pääseb ligi üksnes kaudselt . Seetõttu kirjutasid nad väga metafoorselt.

SÜMBOLISM ALLAN POE LUULETUSES KAAREN

Poe

Edgar Allan Poe, 1809-1849, USA.
Poe proosalooming: lakooniline, täpne, uudne, salapärane, mitmekihiline .
Poe luulelooming: romantiline Ida- temaatika , iroonia, grotesk , kasutas siseriime, kõlaefekte. Surma teemad.
Poed võib pidada kaasaegse õudusjutu, science -fiction (teaduslik-fantastika) loojaks. Loobus varasemast laialivalguvast stiilist, keskendus olulisele, lühendas, lihtsustas, lisas äreva, ängistava õhustiku. Kõige selle juures säilitas usutavuse. Stiil oli argumenteeritud , kiretu, uinutav , et ootamatu lõpp pääseks mõjule.
Poe loomingut iseloomustavad 3 peamist tunnust: * oskus luua lummav õhustik; * oskus olla usutav (ei kasuta kõrvalisi jõude); * oskus viia lood ootamatute pöördepunktideni.
Poed on peetud nii geeniuseks kui ka närvihaigeks. Nimiluuletus “Kaaren” – kõlaefektid, siseriimid, kordused, juhtmotiiviks surm ning armastus, millel lasub surma ja ängistuse vari.
The most obvious symbol is, of course , the raven itself. When Poe had decided to use a refrain that repeated the word "nevermore," he found that it would be most effective if he used a non-reasoning creature to utter the word. It would make little sense to use a human, since the human could reason to answer the questions (Poe, 1850). In "The Raven" it is important that the answers to the questions are already known , to illustrate the self-torture to which the narrator exposes himself . This way of interpreting signs that do not bear a real meaning , is "one of the most profound impulses of human nature " (Quinn, 1998:441).
Another obvious symbol is the bust of Pallas. Why did the raven decide to perch on the goddess of wisdom? One reason could be, because it would lead the narrator to believe that the raven spoke from wisdom, and was not just repeating its only "stock and store ," and to signify the scholarship of the narrator. Another reason for using "Pallas" in the poem was, according to Poe himself, simply because of the "sonorousness of the word, Pallas, itself" (Poe, 1850).
A less obvious symbol, might be the use of "midnight" in the first verse, and "December" in the second verse. Both midnight and December, symbolize an end of something , and also the anticipation of something new, a change , to happen. The midnight in December, might very well be New Year ’s eve, a date most of us connect with change.
The chamber in which the narrator is positioned, is used to signify the loneliness of the man, and the sorrow he feels for the loss of Lenore. The room is richly furnished, and reminds the narrator of his lost love, which helps to create an effect of beauty in the poem. The tempest outside, is used to even more signify the isolation of this man, to show a sharp contrast between the calmness in the chamber and the tempestuous - tormiline - night .

IBSENI JA STRINDBERGI OLULISEMATE NÄIDENTIE PROBLEEMISTIK
Naiste õigused, rahvuslus , pärilikkuse probleemid, inimese õigused ja kohustused; tõe ja vale, õiguse ja kohustuse probleemid üldinimlikus eetilises kontekstis.Strindbergil pereprobleemid , meeste ja naiste vahelised suhted, Rootsi ajaloo sõlmpunktid.

Ibsen Kujundas välja valdavalt proosavormis loodud kaasaja-ainelise sotsiaalse ja psühholoogilise rõhuasetusega draama .

Henrik Ibsen, 1828-1906, Norra.
Rahvusromantiline periood. Ibseni varasem looming käsitles Norra ja Skandinaavia ajalugu (kaasajas ei leidunud kangelasi). Tähtsad pole mitte faktid, vaid näidata ajaloos peituvaid võimalusi. Pagulusperiood. Kirjutas edasi nii Norra teemadel kui ka üldinimlikel teemadel. Kirjutas kaasajast, käsitles sotsiaalseid probleeme.
“ Peer Gynt ” (1867) – Peer Gynt käsitleb inimese elu mõtet, tema kohustusi teiste inimeste vastu. Näidendis kasutab Ibsen norra rahvapärimusi trollide kohta, kuid siin omandavad muistendkujundid sümboli tähenduse.
“Nukumaja” ( 1879 ) räägib naiste õigustest. Peategelasesse Norasse oli juba isa suhtunud nagu lapsesse või mänguasja, kuid tema tahtis elada inimväärset elu. Nora otsustas kodust lahkuda, kui mees ütles, et tal on kohustused tema ja laste vastu, ütles Nora, et tal on kõigepealt kohustused iseenda vastu. Ibseni arvates pidi inimesel olema mitte ainult õigus, vaid ka kohustus teha sõltumatuid otsuseid. Näidendi lõpp oli selle aja jaoks väga skandaalne. Ibsen oli esimesi XIX sajandi kirjanikke, kes nii julgelt näitas naise õigusetut seisundit tollases ühiskonnas.
“Kummitused” (1881) räägib pärilikkuse probleemist. Helene Alvingu poeg jäi isa amoraalse elu tõttu vaimuhaigeks, kuid põhiteema on jälle inimese õigused ja kohustused. Helene varjas oma mehe kõlvatuid tegusid , sest nii nõudis tolleaegne moraal .
“Metspart” (1884) – perekonnadraama purunenud lootustest.
Rootsi kirjanik August Strindberg
LOOMING tuntumates näidendites käsitletakse perekonnaprobleeme ning meeste ja naiste vahelisi suhteid, samuti räägib ta Rootsi ajaloost.
“Isa” (1887) räägib rittmeistrist, tema abikaasast Laurast ja tütrest. Strindberg oli siis esimese abielu ebaõnnestumise tõttu naistevihkaja. Isa tahtis tütrest kasvatada head naist ja perekonnaema, Laura aga iseseisvat inimest. Ta seadis kahtluse alla rittmeistri isaduse ja lõpuks kuulutas mehe vaimuhaigeks, viimane suri südamerabandusse.
“ Preili Julie” (1888) põhjendab tegelaste käitumist nende päritoluga, lõpplahendus on traagiline. Mõlemad näidendid on naturalistlikud.
„Mäng tulega“ – perekonnaprobleemid. Vastabiellunute elu paistab kujunevat samasuguseks kui „ isas “.
„Surmatants“ – perekonnaprobleemid. 25 aastat abielus olnud, 25 aastat vihanud. Isoleetirud saarel, teistega ei suhtle.

Maeterlincki sümbolistlik draama
Kirjandusse tuli Maeterlinck 1889. aastal lüürikuna. Samal ajal kirjutas ta esimese draama “ Printsess Maleine”, mis algul ei äratanud mingit tähelepanu ja väikest tiraaži ei müüdud ära. Kuid peagi tuli ootamatu pööre. Maeterlincki kaasmaalane, tuntud luuletaja Georges Rodenbach saatis näidendi Mallarme`le ja tollelt omakorda sattus see mõjuvõimsa ning küünilise kriitiku Octave Mirebau kätte. Vastu ootusi avaldas Mirebau artikli, milles ülistas Maeterlincki näidendit peaaegu taevani. Kriitik oli avastanud pärli, ja tõepoolest, nagu nüüd teme , oli “Printsess Maleine” uue teatriajastu kuulutaja. Mitte et see oleks olnud uue suuna parimaid teoseid, aga see oli esimene sümbolistlik draama.
Maeterlincki heidutas inimese väärtuse langemine masinate ajastul. Nägemata vastuolude sotsiaalseid põhjusi, püüdis kirjanik neid lahendada subjektiivse sümboolika kaudu üksikisiku seisukohalt, kelle jaoks väliskeskkonna vastuolud omandasid paratamatult traagilise, saatusliku iseloomu.
Maeterlinck püüdis toetuda antiikkreeka dramaturgiale, kuid jättis seejuures tähelepanuta asjaolu, et tema kaasaegseid ja antiikajastu inimesi jäid lahutama enam kui kaks tuhat aastat ning arvukad avastused teaduses ja sotsiaalses elus.
Maeterlinck arvas et inimese hinges peituvad mingid salapärased jõud, mis müstilisel viisil on seotud väliste sündmustega ning mis sageli sunnivad inimest käituma vastu omaenda tahtele.
Inimene ja armastus, inimene ja surm- selline on Maeterlincki 1890-ndate aastate probleemistik.
Kirjaniku esimene näidend “Printsess Maleine” ilmus 1889. aastal. See äratas otsekohe prantsuse kriitikute tähelepanu ning nad ennustasid 27-aastasele algajale autorile isegi Shakespare´i kuulsust. “Printsess Maleine´is” käsitleb Maeterlinck elu põhiprobleeme. Teose peategelane allub tahtejõuetult salapärastele tundmatutele jõududele. Inimese ja vastutuse teema, mis esineb Shakespere´i teistes, asendub maeterlinckil millise tahes elusolendi kaitsetuse ja paratamatu hukkumise motiiviga. Isegi armastuse teema ei kõla Maeterlincki varasemates teostes kunagi optimistlikult. Armastus ja elu käivad tema näidendites kumbki oma teed ning surm võidab armastuse.
Maeterlincki 1890-ndate aastate näidendites ple reaalset aega ega kohta. Tegevus toimub muinasjutulossides, nõiutud metsade ja orgude taustal. Teoste tegelastel on ilusad, ebatavaliselt kõlavad nimed, mis samuti meenutavad vanu muinaslugusid. Tema lembeteemalistes näidendites on palju omapärast võlu.
Hüpiknukku ja mängukanni meenutava inimese kontseptsioon viib kirjaniku paratamatult ka teistsuguste näidendite loomisele. 1890-ndatel aastatel kirjutab ta neli lphidraamat, mida hiljem nimetab nukunäidenditeks. Need on “Sissetungija”, “ Pimedad ”, “Sisemus” ja “Tintagiles´i surm”.
“Pimedad” Kujutab sümboolselt inimkonna tragöödiat. Näidendi tegevus toimub kaugel ookeanis asuval üksikul saarel iidses põhjalaanes kõrge tähistaeva all. Kaksteist pimedat istub mahalangenud puutüvel ja kuulatab sünge metsa vaikuses sammude kaja. Pimedad ootavad oma vaimulikust teejuhti, kes tõi nad varjupaigast mere äärde jalutama ning peab nad jälle tagasi viima. Pimedad ei tea seda mida näeb vaataja: “Lava keskel istub ööpimeduses raugastunud vaimulik pikas mustas mantlis...Mehe nägu on vaha karva kahkjas, sinkjad huuled pooleldi avatud. Tühja pilguga tardunud silmad ei vaata enam igaviku siinpoolset, nähtavat külge..., nägu aga on kõigest ümbitsevast kaamem ja liikumatum...”
Hoolikalt on läbi mõeldud värvid: vaimuliku must mantel , pimedate ühesugused hallid riided, ööpimedus metsas, milles kuukiire valgus tõstab esile ainult surnud teejuhi kahvatu tähendusrikka näo ja pikavarreliste asfodillide, leinalillede helendavad laigud. Napp on ka näidendi keel. Pimedad räägivad vähe. Nende lühikesi, rõhutatult lihtsaid repliike katkestavad pikad pausid. Vaikimisel on Maeterlincki dialoogides eriline koht. Näidendis “pimedad” avaldub Maeterlincki keerukas lihtsus, nimelt vaikimine , milles paljugi jääb vaataja kujutlusvõime aimata ja täiendada. Pimedad avastavad lõpuks, et nende teejuht on surnud, ning otsustavad midagi ette võtta. Ainus nägija nende hulgas on sülelaps, kes ei oska veel rääkida.
Näidend “Pimedad” on sümbolistlik draama. Pimedad sümboliseerivad üldisemas tähenduses kogu inimkonda, kes ei leia teed elu ürgmetsadest välja ning kelle neelab igavik. Saart ookeanis võib tõlgendada kui maakera universumis, kui tänast päeva aastate pikas reas või veel kuidagi kolmandat moodi. Surnud teejuhti on tõlgendatud kui kadunud usku, kauget tuletorni merel kui teadust, noort pimedat kui kunsti ja ilu, väikest last aga kui uut tärkavat usku.
Näidendi põhiidee on selge: inimene on pime, üksildane ja kaitsetu surma ees. “Surm juhib kogu meie elu ning elul pole muud eesmärki kui surm,” sõnastas selle idee Maeterlinck ise. Inimese üksindus ja kaitsetus surma ees, saatuse võim inimese üle.
“ Sinilind ”
“Sinilind” on kirjutatud 1908. aastal ja on Maeterlincki parim näidend. Ka siin kasutas dramaturg rahvamuinaslugude vormi. Puuraiduri poeg Tyltyl ja tütar Mytyl saavad jõuluööl haldjalt käsu minna Sininilindu otsima . Nagu muinaslugudes ikka, ei jää ka elutud asjad tegelaste vastu ükskõikseks. Ühtedest saavad nende sõbrad, teistest vaenlased. Lastega asuvad koos teele Vlagus, Leib, Suhkur, Tuli, Koer ja Kass . Kõige ustavamaks sõbraks osutub Koer, Kass aga on riukalik.
Oma rännakul satuvad Tyltyl ja Mytyl mitmetesse võluriikidesse: mälestuset maale, kus elavad nende surnud vanaema ja vanaisa, sündimata laste maale, Öö paleesse, metsa, kus puudel on kõnevõime.
Haldja antud ülesanne on keerukas. Sinilindu on peaaegu võimatu kätte saada. Tyltylil läheb vaja palju mehisust, meelekindlust ja vastupidavust , et kõik raskused ületada ja inimese vaenlasi värisema panna.
Lastel ei õnnestunud ehtsat lindu kaasa tuua. Mälestustemaalt toodud lind värvus mustaks, Tulevikuriigist toodud punaseks, Ööpaleest pärit lind aga suri. Siniseks värvus hoopis Tyltyli kodus puuris olnud tavaline kall lind, kui poiss tahtis teda vaesele naabritüdrukule kinkida .
Maeterlinck vihjas “Sinilinnus” sellele, et inimkond peab alati edasi püüdlema, et eksirännakutel areneb inimene ka ise. Samuti ka see, et inimene ei pea ainult edasi püüdlema, vaid peab ka hea olema.
“Sinilind” pole siiski traditsiooniline muinasjutt. Selles leidub Maeterlinckile iseloomulikke sümboleid ning ennete, unenägude ja unistuste kehastust lavakujudes. Rahvamuinasjuttudes ei tunta selget vahetegemist asjade näilise välise külje ja tegeliku olemuse vahel naq Maeterlincki “Sinilinnus” see esineb. Kirjanik püüab jõuda lihtsuse juurde läbi keerukuste. “Sinilind” ku„Pimedad“ käsitleb sümbolite kaudu igavest tragöödiat- asjatut otsiskelu ja tulemusteta püüdeid. Näidendis pole antud reaalset aega ega kohta, tegevus toimub ühel kaugel nimetul ookeanisaarel.
jutab endast pigemini muinasjutu sümbolistlikku stiliseeringut.
Inimkond peab alati edasi püüdma, eksirännakutel areneb ta ise.

LAGERLÖF, UNDSET, PEATEOSTE PÕHIPROBLEEMISTIK
Lagerlöf – Gösta Berlingi saaga – kurjuse ja headuse võitlus, headus võidab.
Jeruusalemm – põhikonflikt johtub vastuolust kodukihelkonna ja Jeruusalemma vahel.
Nils Holgerson- töö austamine, looduse ilu, loomade ja lindude armastamine.
Hüljatu- sõjavastasus. Triloogia Löwnsklodi sõrmus, Charlotte Löwensköld, Anna Svärd – armastuse tähtsus.
Undsted – ilustamata kujutamine. Uusromantiline poeetilisus ja süüvimine tegelaste hingemaailma. Oluliseim teema naise armastus , mis hõlmab meest, lapsi ja suurt peret. Naine on koduhoidja, kelle ülesandeks on pereliikmed siduda ja kodukollet säilitada ka kõige raskemates olukordades . „ Jenny “ – tema kaasaegse naise maailma, hingeelu ja tundeid kujutav romaan. „Kristiina Lauritsatütar“ – naise ürgne elujõud, haprus, armastus. Naine on kodu ja elu sümbol. Üle aegade kestev tundeühisus.


KURISTIK RUKKIS
Kuristik rukkis”
Romaani „Kuristik rukkis” minategelaseks on 17-aastane nooruk Holden Caulfield, kes parandab parajasti oma tervist ühes raviasutuses ning jutustab loo, mis toimus temaga eelmiste jõulude paiku. Ta ei kavatse rääkida, milline oli ta lapsepõlv, „üldse kogu seda davidcopperfieldlikku jama ”. Ometi annab J. D. Salinger selle eituse kaudu vihje teemale , mis läbib kogu romaani.
Holden on halva õppeedukuse pärast välja visatud Pencey erakeskkoolist (ainuke positiivne hinne on tal kirjanduses, ta on kirjanduslikult andekas nagu paljud teised Salingeri tegelased). Kuna Holden ei julge aga enne ametlikku koolivaheaja algust koju minna, elab ta hotellis ja seikleb kolm päeva talvises New Yorgis . Holden tunneb suurlinnas kohutavat üksindust, linn tundub talle külm, hirmuäratav ja kõle. „New York on õudne, kui keegi selle tänavatel hilja öösel naerab . See kostab paljude miilide taha. Ja see tekitab nii mahajäetud ja masendava tunde.”
Holden Caulfield ei pea end ise enam lapseks ja valetab ennast kõikvõimalikel juhtudel tunduvalt vanemaks. Keegi ei jää uskuma, et ta on täisealine. Holden pole ka ise kindel, kas ta ikka on täiskasvanu. Ta mõtleb endale välja mitmeid valenimesid – uusi identiteete. Suured inimesed on Holdeni arvates tihedalt seotud kõige võltsi ja silmakirjalikuga. Ta on veendunud, et täiskasvanud ei mõista elus olulist. Seepärast viis teda endast välja õpetaja ja klassikaaslaste vaenulik suhtumine poissi, kes rääkis kõnekunsti tunnis siiralt ja südamest. Halva hinde said need, kes kaldusid teemast kõrvale, kuid Holdeni jaoks on välistest normidest kinnipidamine variserlik. Reeglid näivad võltsid just seetõttu, et paljud nn täiskasvanud, kellega Holden kohtub, ainult reeglitest kinni peavadki ning on muidu seesmiselt tühjad ja pahelised. Pencey kooli vana ajalooõpetaja vihjab ühiskonnas kehtivatele reeglitele sõnadega: „Elu on t õ e s t i mäng, mu poiss. Elu on tõesti mäng, mida tuleb mängida reeglite kohaselt.” Holden aga keeldub ühiskonda sobitumast.
Holden Caulfieldi otsingute eesmärk on üsna ebareaalne – otsitavat võiks nimetada puhtaks ja siiraks armastuseks, üldisemalt võttes üritab ta aga lihtsalt oma elu mõtestada. Ta eesmärk on müstiline ning Holden on veendunud, et tavapäraselt elades selleni ei jõua. Põlates kõike enda ümber, saab Holdeni ainukeseks sooviks olla rukkipõllul ja kaitsta lapsi kuristikku kukkumise eest – kujutluspilt, mis tal tekkis Robert Burnsi värsse valesti kuuldes. See motiiv esineb juba romaani pealkirjas, mille sõnasõnaline tõlge oleks „püüdja rukkis”. Samuti sümboliseerib püüdjarolli selja taha keeratud nokaga müts, mida Holden kannab, viidates püüdjale pesapallis. Holdeni soov olla absoluutselt omakasupüüdmatu ja heatahtlik on ebamaine ja religioosne.
Kuristikku rukkipõllul, kuhu lastel on oht kukkuda , võib tõlgendada kui täiskasvanuks saamist. Holden idealiseerib süütut lapsepõlve. Ta mõtleb muuseumis : „Mõned asjad peaksid jääma nii, nagu nad on.”
Samal ajal balansseerib ta ise selle kuristiku serval . Holdeni endine kirjandusõpetaja räägib kuristiku kohta nii: „Niisugusesse kuristikku langevad inimesed, kes oma elu teataval perioodil on hakanud otsima midagi sellist, mida nende ümbrus neile pakkuda ei suuda. Või õigemini – kes arvavad , et nende ümbrus ei suuda seda neile pakkuda.”
Ta ise ei suuda leppida täiskasvanuks saamisega ja sõdib maailma vastu. Romaani lõpuks on Holden Caulfield nii kehaliselt kui ka vaimselt kurnatud . Võib-olla ta mõistab, et ennast maailmast isoleerides ei ole võimalik seda parandada.