Realism (7)

5 VÄGA HEA

Realism -19 sajandi 30 aastatel
Olemus: Hakati kujutama ümbritsevat elu ja püüti teha seda teha ilma liialduste ja ilustusteta, võimalikult tõepäraselt.
Kirjanikud asusid kriitiliselt uurima sotsiaalset olustikku, tõid avalikkuse ette ajastu pahesid, lootes seeläbi inimeste elu parandada. Valdavaks sai reaalsetest probleemidest lähtuv tendents või tunnetuslik hoiak, mille alusel kujunes sajanadi keskpaiku uus kirjandussuund realism .
See vastandus oma eelkäijale-romantismile. Püüti kujutada tõelisust nõnda, nagu seda näevad tavalised inimesed.
Realismi kui üldise loomingusuuna või- tüübi arengusse on andnud oma osa paljude eelnevate ajastute kirjanikud ja kunstnikud .
Juba antiikkirjanduses võib täheldada mitmesuguseid realismi vorme: jumalatel ja titaanidel olid kõik inimlikud voorused ja pahed, väärtused ja puudused, samuti on tõetruult kujutatud tolleaegset tegelikkust .
Realismi tunnusjooned: sotsiaalsus , tõepärane pilt tegelikkusest, täpne, usutav , elutruu miljöö, sündmustiku asjalik ja rahulik kulg, teoste ülesehituses arvestatakse vaid nähtavaid fakte ja nende omavahelisi suhteid, mida õpitakse tundma kogemuste kaudu, ühiskondlike olude kriitiline käsitlemine, oma kaasaja elulaadi ja kommete analüüs, objektiivsus - autor seisab otsekui kõrval, kangelasteks harilikud inimesed, nende saatuse kujutamisel rõhutatakse ümbritsevat, kasutatakse tavalist keelt vältides liigset kunstipära.
Oluliseks saab individuaalse ja tüüpilise ühtsus. Otsitakse ja leitakse uusi kujutamisvahendeid, loomingu ainet ammutatakse sageli arhiivimaterjalidest.
Realismile kui kirjandussuunale on omane stabiilsus, kord, argipäevasus, kõrvale jäävad suured igavesed väärtused ja idealistlikud unistused. „ Tõtt, karmi tõtt“.
Perioodid: eristatakse kahte põhiprobleemi:
1. 1830-1870: realism areneb paralleelselt romantismiga, realistlikes teostes leidub palju romantismi sugemeid.
2. 1871-1917: realism levib paljude maade kirjandusse ning hakkab samaaegu muutuma ja teisenema üha uute tekkivate kirjandusvoolude mõjul.
Žanrid: olulisemateks žanriteks kujunesid romaan, novell ja jutustus. Realistlik luule ja draama tõusid esile 19. sajandi lõpu poole. Juba sajandivahetuseks arenes realism mitmes suunas: uurimuslik süvenemine tegelikkusse viis naturalismini, mis kirjeldab elu pahupoolt ja pahelisi instinkte, taastus realistlik filosoofiline romaan.
esindajad: kõige viljakam oli realismi areng Prantsusmaal ( Stendhal , Balzac , Flaubert )
Inglismaal ( Dickens , õed Bronted) ja Venemaal ( Tolstoi , Dostojevski , Tšehhov )
Realism- kirjanduse ja kunstisuund, mis püüdleb reaalsuse võimalikult tõepärase kujutamise poole ning käistleb tegelikkust nii, nagu see näib tavalisele inimesele, väldib idealiseerimist, romantilisust, erakordsete inimeste ebatavaliste kirgede kujutamist
2.Stendhal
Prantsuse realismi varasemaid esindajaid. Esimesel loomeperioodil olid tema põhižanriteks biograafia , essee ja reisikiri , muu hulgas kirjutas ta isiklikult läbielatud õnnetu armastusega seonduva essee „ Armastusest.“ Kirjandusellu sekkus ta romantikuna. Eriti vääris tema arvates järgimist Shakespeare´i viis uurida elu ja ümbritsevat maailma. Ta rõhutas, et kunst peab näitama seda uut, mis on tulnud inimeste ellu, vaata tulevikku, ütlema inimesele tõtt, mitte neid väljamõeldistega uinutama. Tõelise tunnustuse sai ta alles pärast surma. Isegi tema parimad psühholoogilised romaanid „ Punane ja must“ ja „ Parma klooster“ jäid esmailmumisel nimetamisväärse tähelepanuta. Need vastandasid tolleaegsetele põhimõtetele, mida lugeja ootas.
Tema peateos „ Punane ja must“ kujutas elu nii nagu see oli. Selle süžee põhineb tõestisündinud lool. Kompositsiooni poolest on teos traditsiooniline- ühiskonnas ülespoole pürgiva plebei elu kronoloogia. Uuenduslikkuse tõi aga tegelaskujude realistlik psühholoogiline analüüs.
Teose pealkiri näib sümboliseerivat ajastu värve-punane tähistab Julieni ( ja teose autori) poliitilisi veendumusi, revolutsiooniideaale, must- revolutsioonile järgnenud reaktsiooni.
Stendhali armastus Itaalia ja itaallaste vastu leidis väljenduse mitmes essees. Teda köitis itaalia renessanss . Ta kogus vanu käsikirju ja töötles neid novellideks, mis avaldati hiljem ühiselt „ Itaalia kroonikate“ nime all. Ühest niisugusest novellist kasvas välja tema teine tähtteos, romaan „ Parma klooster. “
Stendhali stiil on täpne ja läbipaistev, kirjeldusi esineb vähe, olulist rõhutatakse detailide kaudu. Ta oskab siduda peenekoelist paatost vaoshoitud iroonia ja kaine kaalutlusega.
Tema jaoks ei saanud kunagi stiil olla selge ja lihtne. Ta püüdis kirjutada nii, et lugejale jääks meelde mõte, mitte sõnastus.
Gustave Flaubert
Flaubert kuulub 19. sajandi prantsuse realismi klassikute hulka, kuid teisalt võib tema teostes juba täheldada realismi muutumist: lisandunud on naturalismi elemente, filosoofilis -psühholoogilisi otsinguid jne. Nagu impressionistid , läks ta sageli välja loodusesse , kasutas loomingu allikana isiklikke elamusi ja muljeid .
Ta alustas kirjutamist küll romantilises laadis kui varsti jõudis realistliku vaatenurgani. Kuulsuse saavutas juba esimese romaaniga „ Madame Bovary .“ See teos põhjustas talle ühiskonna kõlbluse, usu ja heade tavade solvamise eest. Teose järel hakati teostamatute romantiliste unistuste hellitamist Prantsusmaal tähistama mõistega bovarism .
Teose ilmumine tõi murrangu kogu prantsuse kirjandusse. Moodne romaan omandas tehnika kindlad piirjooned ja täpse formuleeringu. Uus kunst oli leidnud endale grammatika.
Ta seadis kõigest kõrgemale ilu ega pooldanud naturalismi, pööras oma tegelaste tundeelu põhjendamisele ometi tähelepanu ka nende füsioloogilisele seisundile. Ka olematu poliitilisi ja ühiskondlikke sündmusi jälgis Flaubert kõrvalseisjana.
Kirjandusloos peetakse teda objektiivse romaani loojaks. Tema teoste kangelased unistavad elus, mis on kuskil mujal, usuvad, et armasus võidab kõik, aga tegelikult viib see neid hukatusse ja hävingusse. Nende kangelaste looja ei ihalenud romantikat, teda ärritas romantikute enesekesksus. Ta ise on öelnud, et kunstnik peab tegema nii, et järglastel jääks mulje, nagu teda poleks olnudki.
Flaubert avaldas vaid viimse piirini tihendatud ja viimistletud teoseid. Autor läheb stiilipindade tagant otsekui kaduma – ja just seda ta taotles.
Tal oli eriline oskus luua sõnastusega otsekui liikuvate piltide jadasid- niiviisi arendas ta oma tekstides välja stseenide vaheldumise, rütmilise visualiseerimise, montaaži-ja dialoogitehnika.

Balzaci loomingu iseloomustus
Viljakaim realismiautor, prantsuse kirjanduse suurkuju.
Esialgu saatis tema kirjanduslikke katsetusi ebaedu . Esimese kirjandusliku edu tõi romaan „ Šuaanid ehk Bretagne aastal 1799“. Pärast selle ilmumist asus ta oma põhiteose juurde. Kavandatud hiigeltöö suurejoonelisus peegeldub juba selle koondpealkirjas- „Inimlik komöödia“
Esimene Balzaci tõeliselt realistlik romaan „Eugenie Grandet “ kirjeldab just seda varanduseihalust selle ajaloolises ja olustikulises konkreetsuses.
Suurteose võtmeromaani „Isa Goriot “ põhiprobleemideks on raha ja eetika .
Balzaci loomingus on tähtsal kohal detailide tõepärased kirjeldused, millega kirjanik tahab rõhutada esiteks seda, et tema romaanid pärinevad otse elust ja teiseks tuua välja esemete kui selle maailma iseloomulike tunnusmärkide rolli: tegemist pole kaugeltki vaid eluta asjadega, vaid esemetes väljenduvad inimeste suhet, ühiskondlikud seisund, iseloom ja kombed.
Balzac avas kirjanduse uksed kaasajale, mille kujutamist klassitsism ega romantism ei pidanud „suure kirjanduse“ vääriliseks, ta tõi kirjandusse ka ajaloo mõistmise, kriitilise uuriva vaimu. Kirjutades seisis tal silme ees lugeja, kes jagas temaga sedasama maailma, sedasama inimesetundmist, neidsamu põhjuslikke seoseid .
„ Inimliku komöödia“ ülesehitus- plaanikohaselt 140 romaanist jõudis ta 20 aasta jooksul valmis kirjutada 90 (tegelaste koguarvuga kuni 3000, sh 460 korduvat tegelast linnadest ja küladest, kõikidest seisustest ja inimtüüpidest).
Balzac näitab kaasaegset tegelikkust kui põrgut. Teos on tohutu uurimus Prantsuse ühiskonnat restauratsiooni ja juulimonarhia perioodi tagasivaadetega revolutsiooni ja Napoleoni keisririigi ajajärku. Kujutatakse kõigi ühiskonnakihtide elu, püütakse käsitleda võimalikult paljusid ühiskonnanähtusi. Teos jaguneb kolme ossa: „Kommete etüüdid“, „Filosoofilised etüüdid“ ja „Analüütilised etüüdid“.
Romaanide süžeeliini vahele on põimitud kangelaste varandusliku seisu ja huvide kirjeldusi, ilmekaid ja täpseid olustikudetail, uuritakse kiriku ja riigi suhteid ning seadusandlust.
Teose tegelasteks on Pankurid, provintsitõusikud, ihnurid ja laostunud kaupmehed , rikkad ja vaesed, illusioonides pettunud keskealised ja vanurid ning karjäärihimulised noored. Ajastu suurimaks traagikaks pidas ta raha absoluutset võimu, mis hävitab inimliku armastuse.
Naturalism kirjandusvooluna- 1860.-1870. aastatel
Naturalism- realismi äärmuslik vool tekkis prantsuse kirjanduses 1860.-1870. aastatel.
Selle teoreetiliseks aluseks oli positivistlik filosoofia, mille järgi saadakse tõelisi, positiivseid teadmisi ainult tegeliku elu nähtusi uurivatest eriteadustest, sest viimaste andmeid on võimalik vahetu kogemuse najal kontrollida. Selle kujunemist mõjutas tugevasti loodusteaduste kiire areng. Loodusteadusi hakati mehaaniliselt inimühiskonnale üle kandma: inimese käitumise määravat eeskätt füsioloogilised vajadused ja protsessid ning madalad instinktid, nagu nälg, seksuaaltung, hirm, viha. Kiretu erapooletusega kujutasid kirjanikud- naturalistid elu inetuid külgi, inimese allakäiku, tema tumedamat poolt. Ebajumalaks kuulutati varjamatu elutõde. Suurt tähelepanu pöörati pärilikkusele. Naturalismi meelistegelane pärines lihtrahva hulgast-kuid sageli oli selleks paheline, kõlvatu, eemaletõukav olend, kellele jäid võõraks kõik paremad tunded ja mõtted.
Emile Zola
Realismi esindaja ja naturalismi väljaarendaja. Zola arvates ei rahuldanud realism täiel määral uue ajastu kirjanduse nõudeid. Zola tegelastel puudub õilsus ja terve vaim (nagu Balzaci omadel on). Ta kujutab meisterlikult nii üksikuid inimtüüpe kui ka rahvahulki tervikuna .
Tema esimene teos ilukirjanduse vallas oli hilisromantiline kuid mõni aasta hiljem avaldatud ja laialdast kõlapinda leidnud romaan „Therese Raquin“ tähistas juba naturalismile üleminekut. Ühelt poolt tekitas see teos raevukat kriitikat, teisalt sai kiita täpsete kirjelduste ning julgete värvide eest.
Zolas stiil on range, domineerib faktide esitus. Flaubert nimetas seda teost julmaks ent kauniks raamatuks.
Järgmiseks võttis Zola käsile Balzaci eeskujul kavandatud romaanisarja, mis pidi andma igakülgse ülevaate Prantsusmaa eluolust sajandi kolmandal veerandil ja ühe perekonna käekäigust selle taustal. Pealkirjaks sai „ Rougon- Macquart´id“ alapealkirjaga „ Ühe perekonna bioloogiline ja sotsiaalne ajalugu Teise keisririigi päevil“.
Tema tähtsamad teosed on „ Lõks“, „Nana“, „Daamide õnn“, „Žerminaal“ „Raha“, „ Häving“. Teise keisririigi ( Napoleon III valitsusaeg ) oli Zola enda sõnutsi erakordne arulagedus ja häbi ajastu. Sarjas vaatleb ta kõiki tolleaegse Prantsusmaa ühiskonnakihte: väike-ja suurkodanlust, vaimulikke, töölisi, kõrgemat seltskonda, teadlasi, riigimehi, talupeogi ja provintsiülikuid. Kõigis romaanides kohtame sarja keskse perekonna ühe või teise liini esindajaid, kes kannavad põlvest põlve edasi oma esivanemate pärilikke jooni.
Zolad maailma kuulub neile, kes ise tulevikku rajavad. Kaasaegsete hinnangud tema loomingule olid paiguti lausa kontrastsed. Talle sai oskas tohutu menu , ent tema vastased süüdistasid teda loomemeetodi üheülbalisuses, tarbetute ja tüütute pisiasjade pealesurumises, pärilikkuseteguri ületähtsustamises, inetute ja ning tülgastavate nähtuste ja olukordade naudisklevas kujutamises, koguni pornograafias. Ta etendas naturalismi arengus olulist rolli-nii selle ainevaldkonna laiendajana kui ka elutruuduse süvendajana. Naturalistide lähtumine eeskätt faktist pani aluse dokumentaalromaanile.
Sümbolism on kunstivool , mis sündis 1880. aastatel Prantsusmaal ja Belgias. Sümbolism sai alguse luulest ning levis maalikunsti, skulptuuri, proosasse , näitekirjandusse ja muusikasse.
Prantsuse sümbolism oli suurelt jaolt reaktsioon naturalismile ja realismile, mis püüdsid haarata tegelikkus selle üksikasjades. Reaktsioonina hakati tähelepanu pöörama spirituaalsusele, kujutlusvõimele ja unenägudele. Sellest saigi sümbolism alguse. Mõned kirjanikud, nagu näiteks Joris-Karl Huysmans, alustasid naturalistidena, kuid hakkasid liikuma sümbolismi poole. Huysmansi puhul kaasnes see suundus huvi tekkimisega religiooni ja spirituaalsuse vastu.
Sümbolism kirjanduses sai tõuke Charles Baudelaire 'i luulekogult "Kurja lilled" (Les Fleurs du Mal). Sümbolistlikku esteetikat kujundasid 1860. ja 1870. aastatel Stéphane Mallarmé ja Paul Verlaine . 1880. aastatel väljendas seda rida manifeste ning see tõmbas ligi tervet kirjanike põlvkonda.
Sümbolism kunstis oli mõjutatud ka gooti romaanist ja romantismi tumedates külgedest. Erinevalt hoogsast ja mässulisest romantismist oli sümbolism aga staatiline. Paljud sümbolismis kasutatud troobid ja kujundid on mõjutatud või pärinevad Baudelaire'i poolt prantsuse keelde tõlgitud Edgar Allan Poe teostest.

.DOC Laadi alla originaalfail 4 lk · .doc · 343 allalaadimist

50 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.

~ 4 lehte Lehekülgede arv dokumendis

2008-12-07 Kuupäev, millal dokument üles laeti

343 laadimist Kokku alla laetud

7 arvamust Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid

mikimiksnii Õppematerjali autor

Selle olemus, kirjanikud, naturalism, sümbolism

1. REALISM ,,Realismus" - esemeline, reaalne. Terviklik kirjandussuund levis Lääne-Euroopas 1830-1870. 1830. aastatel oli romantismi hiigelaeg. Peagi aga romantismist tüdineti. Realism kujuneski romantismile vastukaaluks. Samas põimusid need kaks suunda pidevalt omavahel. Iseloomulikke jooni esineb juba antiigist alates. 1831 Stendhal ,,Punane ja must" - esimene realismi esindav teos. Realism kunstimeetod, mille järgi kirjanduse ja kunsti ülesanne on kujutada elu tõepäraselt ning avada nähtuste olemus ja põhjuslikud seosed. Realism toob esile ajastule iseloomuliku tüüpilise ja peaks vältima juhuslikku ebaolulist. Selle poolest erinev naturalismist

Kirjandus

Rohkem sarnaseid