PSÜHHOLINGVISTIKA KONSPEKT (1)

PSÜHHOLINGVISTIKA
Piiripealne ja noor teadusharu keeleteaduses. Pigem psühholoogiaga seotud kui lingvistikaga. Samastatakse keeleomandamisega. Psühholingvistika on interdistsiplinaarne teadus ( psühholoogia , neuroteadused, lingvistika , eripedagoogika jm). Psühholingvistika uuri keele omandamist (nii emakeele (L1) kui ka teise keele (L2) omandamine), mõistmist ja tootmist. Psühholingvistika uurib mentaalset infrastruktuuri, mis teeb keele võimalikuks. Neurolingvistika on bioloogiline alus keele väljendamiseks, aju ( brain ) osa (teine on meel ehk mind) psühholingvistikas. Psühholingvistika pole keeleteaduse teoreetiliste tulemuste psühholoogiline põhi, vaid eraldi keeleteadusharu.
Uurimisobjektid – kombinatsioon 4 dimensioonist:

representatsioon (püsiv, variatsioonidega uuesti esitamine) või protsess (selle loomine või mõistmine) – 2 viisi näha keelelisi üksusi;
Keele representatsioon ajus on esitatud neuraalse koodina, mis on evolutsiooni ja tulemus ja mida teadus tänapäeval veel ei mõista. Aju-uuringute tulemused annavad meile veel liiga vähe, et neist midagi järeldada, on primitiivsel tasandil. Lingvistid ei saa enamiku primitiivsete tulemustega midagi teha. Samas peegelneuronite avastamine oli abiks lingvistidele. Peegelneuronid on omased nii inimestele kui ka ahvidele ( monkey see, monkey do = õpitakse kopeerimise teel). Kui oled selgeks õppinud kopeerides, siis saad seda teistega koos teha ja mõistad ümbritsevat, empaatiavõime. Peegelneuronid peegeldavad tegevust. Neuronid tõlgivad seda, kuidas me maailma mõistame. Katkised peegelneuronid põhjustavad autismi (?). Keelega seotud on peegelneuronid seepärast, et kui me räägime asjadest, mida me ei näe või mis pole kohal (nt grammatika, abstraktne keelekasutus), on tõenäoline, et nendest peegelneuronide avastamise järeldustest saame teada, kuidas keelt õpitakse ja kuidas keel areneb ja kuidas keel on tekkinud.
Peegelneuron (inglise mirror neuron ) on niisugune neuron looma ajus, mis ergastub teatava tegevuse puhul ning samuti siis, kui loom samasugust tegevust märkab kellegi teise juures. Seega neuron "peegeldab" teise isendi käitumist, justkui oleks organism ise seda käitumist sooritanud. Peegelneuronite olemasolu kaudu seletatakse näiteks imiteerimise ja  empaatia   mehhanisme , samuti keeleomandamist. Peegelneuronite avastamisel on oluline roll Giacomo Rizzolattil.
Mentaalsed representatsioonid toimuvad neuraalse (seotud närvide struktuuriga) koodi ja füüsikalise (nt heli) koodi vahel (nagu ikoonid arvuti töölaual on seos maailma ja arvuti sisemuses toimuvate protsesside vahel).
Mentaalne protsess on operatsioon mentaalsete representatsioonidega. Erinevat ettekujutust mentaalsetest representatsioonidest ja protsessidest iseloomustavad erinevad psühholingvistilised mudelid. Põhiküsimus on tänapäeva mudelites: kas abstraktsed reeglid (keeleteadlaste reeglid, nt mineviku moodustamine) on olemas ja kui on, siis mis tasemel?

keelelise nähtuse tüüp ( leksikaalne , süntaktiline jne struktuur);

keelekasutuse 4 allsüsteemi (kõne, kuuldu mõistmine, kirjutamine, lugemine);

keeleoskuse 3 seisundit (omandamine, küpsus, kaotamine/alakõne) – tavaliselt käsitletakse küll omandamist ja alakõnet eri valdkondadena, kuigi nad on laias mõttes psühholingvistika osad.
Psühholingvistikal pole kindlat ega piiratud uurimisobjekti.
Psühholingvistikal on 2 suunda:

traditsiooniline = Chomsky : kaasasündinud keelevõime ning keel eristab inimest loomast ;

keelevõime pole kaasasündinud, keeles pole süva- ega pindstruktuuri.
Psühholingvistika olemuslikud küsimused:

• Kuidas indiviidi keeleteadmised tekivad?
  
• Mis on nende aluseks, millel need põhinevad?
  
• 1921 Sapir : kõndimine on inimesele omane, keel pole instinktiivne, vaid on omandatud ja kultuuripõhine funktsioon.
  
• 1965 – Chomsky: keelevõime kui sünnipärane võime ( Language Aquisition Device ehk LAD, hiljem Universal Grammar ehk UG). Chomsky suund domineeris 21. sajandini.
  

Arengupsühholoogid vaidlustasid keelevõime sünnipärasuse juba enne keeleteadlasi.
Funktsionaalne sai alguse 2000ndatest ja oponeeris Chomsky keelevõime sünnipärasusele.
Lakoff 1999: seminarid keeleteadlaste jt elualade esindajate vahel ( psühholoogid , neuroloogid jt), et täiustada keeleteadust.

• Kognitiivne keeleteadus kitsamalt : keel kui üks kognitiivne võime. Suured andmekogud ja andmed rohkemate keelete kohta võimaldavad saada objektiivsemaid keeleuurimise tulemusi, lähtumata vaid ühe keeleuurija intuitsioonist (introspektsioon). Korpused on märgendatud, seega saab teha järeldusi keelte kohta, mida ise ei valda.
  

Kognitiivne keeleteadus tekkis 1970ndatel vastusuunana formaalsetele keeleteooriatele. Lähtub kognitiivteadustest, eriti kognitiivsest psühholoogiast, mis uurib, kuidas inimene võtab vastu, talletab ja kasutab infot. Tänaseks on see hargnenud, eri suundi ühendab mõnikord vaid funktsioonilähtene mõtteviis ja/või paradigmasse kuuluda tahtmine.
KEEL ON PILT SELLE KOHTA, KUIDAS INIMENE MAAILMAS JUHTUVAT/OLEVAT KONSTRUEERIB/KATEGORISEERIB = MÕISTESTAB.
Psühholingvistika on tänapäeval omaette distsipliin , sh omaette ajakirjad (nii rakenduslik kui ka teoreetiline). Psühholingvistika uurimisobjektid: puuded, haigused (tekkinud kahjustused haiguste järel), vead (nt afaasia , düsleksia), erinevused. Psühholingvistika on olemuslikult interdistsiplinaarne, seda mitte ainult psühholoogia ja keeleteaduse inter-. Ka kognitiivteadus, semiootika , filosoofia, arstiteadus jne. Palju koolkondi on lapsekeelekesksed ( Clark ja Clark).
Universaalne grammatika
Algus seotud Chomskyga, kes väitis: „Inimmõistus on loodud keelekasutuseks.“ Chomsky lähenemine oli uudne: teoreetiline lähenemine keelele, niivõrd välja arendatud ( formaalne ) lähenemine keelele. Selle pinnalt hakkas tekkima rakendusi. Chomsky väited olid megaüldised. Chomsky andis oma filosoofiliste väljaütlemistega inspiratsiooni teistele, et teha keeleuniversaalide kohta järeldusi ja üldistusi kitsamalt. Chomsky väited andsid tõuke ka keelomandamisele/lapsekeelele: hakati kirjeldama täpsemalt. Chomsky üldistustest tehti psühholingvistikas üldisi järeldusi ja oldi teel sinnapoole, et luua konkreetselt psühholingvistilisi ja psühholoogiast lähtuvaid katseid (nt subjektile vastab mentaalne representatsioon). 10a jooksul selgus, et nii kergelt ei lähe. Chomsky esimene kriitika oli Fodori juhitud grupi raamat „The psychology of language “ (1974) ja „Modularity of Mind: An Essay on Faculty Psychology“ (1983).
Chomsky järgi keerukad laused , mille kirjeldamisel pikk ahel süvastruktuurist pindstruktuuri (palju transformatsioone) ei ole keelekasutaja jaoks alati raskemad töödelda (nende töötlus ei võtnud tingimata kauem aega kui lihtsate puhul). Fodori jt väitsid siis, et Chomsky teoreetilised mõisted on pelgalt teoreetilised mõisted ehk implitsiitne keeleteadmine ehk teadmine lause keerukusest, aga pole seost psühholoogiliste representatsioonide ega töötlusega.
Chomsky, Noam 1965. Aspect of the Theory of Syntax. MIT Press.
Greenberg , J 1963. Universals of Language MIT Press.
Chomsky antud üldised universaalid ei piisa keelte kirjeldamises. Hiljem kasutatakse tema üldistusi tema vastu: kõiki keeli ei saa toppida neisse kitsastesse binaarsetesse üldistustesse.
Chomsky mõjutas sotsiolingvistika, pragmaatika ja kognitiivse lingvistika ning psühholingvistika (teine staatus!) teket, sest need koolkonnad püüdsid ümber lükata Chomsky väiteid. Psühholingvistikal oli teine staatus, sest 10a pärast Chomskyt olid nende tegemised Chomsky väidetega seotud: seletati, et nüüd on loodud võimalus keeleuurimiseks. Nad võtsid ülesandeks selgitada, et generatiivse grammatika kategooriad on psühholoogiliselt relevantsed (mida meie aju teeb, et aru saada ja toota lause mingis rollis olevat lause liiget?), kuid ei õnnestunud.
1970ndate keskel psühholingvistikas püüti kinnitada, et transformatsioonid on tõesed, aga juhtus vastupidi. Tekkis konnektsionism, tuntum autor Seidenberg. Konnektsionistide rõhk oli reeglipärasustel ja esilekerkivusel. Nad isegi väitsid, et morfeem pole psühholoogiline reaalsus, vaid esilekerkiv häälikuühend , mille osadel on statistika järgi teistest sarnastest osadest suurem tõenäosus koos esineda. Connerman defineeris morfeemi nii: morfeem on skalaarne omadus, mis kerkib esile korrelatsioonidest ortograafias, fonoloogias ja semantikas.
10a kestnud tõestamine lõpetati. Leiti, et kuna uurimused näitasid, et keeleteaduslike kategooriate psühholoogilise reaalsuse leidmine ei õnnestu , siis sellest vastuolust sündis iseseisva teadusharuna psühholingvistika oma uurimiseesmärkide, eraldi mõistetega. Ei eeldatud enam, et kõigil keeleteaduslikel mõistetel (nt morfeem) peab olema mentaalne representatsioon – selle uurimine /tõestamine polnud uurimiseesmärk.
Psühholingvistika eesmärk on leida võti inimese selle mentaalse infrastruktuuri juurde, mis keele võimalikuks teeb. Keele representeerimise mustrid on võrreldavad igasuguste reaalsete taasesitustega, nt muusika taasesitus. See aga ei tähenda, et psühholingvistid mõistaks ja suudaks seletada neuraalset koodi, mida kasutatakse keele mentaalseks representeerimiseks ajus. Mingit sõna või lause mustrit aju neuraalsel „kõvakettal“ ei ole praeguseks suudetud tuvastada, ka mitte ajusimulatsioon. Kuigi ajusimulatsioonid on tänapäeval väga lähedal, aga seda on juba ümber lükatud ka, need olid liiga ülegenereeritud. Keele mentaalsed representatsioonid ei eksisteeri reaalselt. Nad pole keelelise signaali füüsikalised esitused ega selle neuraalsed representatsioonid vaid pigem virtuaalses maailmas eksisteerivad representatsioonid nende kahe (f ja m representatsiooni) reaalsuse vahel.
Kuidas mentaalseid representatsioone uurida? Et mitte teha sama mida Chomsky väiteid tõestada püüdnud psühholoogid, on vaja vaheastet ehk mental process ehk protseduur , mis kujutab üht tüüpi mentaalset representatsiooni teise kaudu. Kuidas? Nt katse, kus mõõdetakse otsustuse kiirust või töötlemise kiirust: kui teatud morfoloogilist struktuuri töödeldakse teistest palju kiiremini kui teisi, on alust arvata, et see konkreetne morfoloogiline struktuur on teatud tasandil eri rollis ja eri tasandil, tal on ilmselt mentaalse representatsiooniga eriülesanne.
Keeleteadus on panustanud Greenbergi peale. 1960ndatel muutusid kättesaadavaks paljude keelte suured andmebaasid , korpused. Greenbergi panus keeleuniversaalidesse: kategooriad, mida Chomsky oli sõnastanud, said tõestuse paljude keelte põhjal (kuigi Chomsky ise uuris ainult inglise keelt).
MUDEL
Mudel on edukas, kui ennustab reaalsust võimalikult hästi. Psühholingvistiline mudel koondab endas uurija oletusi/hüpoteese, mis põhinevad testil või korpusanalüüsil, selle tulemuste analüüsil ja mudeldamisel. Kui mudeli väljund on inimese käitumine (keeletöötlus vm) on sarnased/samad, on mudel õnnestunud = kui mudel ja inimene käituvad sarnaselt, on mudel õnnestunud. Uurija hüpotees sõltub väga oluliselt tema teoreetilisest taustast. Mudeli ennustusvõimet võib võrrelda ilmateateks kasutatavate meteroloogiliste töötamisega / edukusega.
Keeleandmete mudeldamise eesmärgid:

• talletatud info töötluse olemus = olemasolev info ja teadmised ning see, mida oleme suutelised sellega tegema – nende olemust uuritaksegi, nt mis on mentaalsed representatsioonid? mida nendega tehakse?
  
• mentaalsete representatsioonide olemus – mis toimub ajus keeleandmetega? mudeli väljund on sel juhul keeleline väljend .
  
• kas mudel võimaldab reegleid, üldistusi, mis on olemuselt abstraktsed ja sümbolilised ning viitavad keelelistele kategooriatele, nt inglise keele mineviku moodustus .
  

Psühholingvistika tuntumad mudelid:

Logogeni mudel – sellel on eelkõige ajalooline väärtus. Autor on Morton (1969). Logogen = vahend, mis kogub infot sõna esindatuse kohta füüsilises maailmas (nt trükis, eelkõige kehtiski teksti mõistmise uurimisel ). Logogen töötas tehniliselt kui neuron (neuroni tulisklemine). Kui sõna on tuvastatud, siis logogen teeb kogu info selle kohta (tähendus, hääldus jm) kättesaadavaks. Sõna sagedus ja selle logogeni aktiveerumise kiirus on korrelatsioonis – vastab sagedusefekte kasutatavate mudelite omadustele.

otsingu mudel ehk Fosteri mudel. Kuidas me saame ligi teadmistele keele kaudu raamatukogumetafoori kasutades? Foster rääkis ka fonoloogiast, st mudelis oli sees suuline keel kuuldelise tuvastusena. Modaalsusspetsiifiline = kas kirjalik või suuline. Teine tasand oli andmekogu : see sisend , mis esines sagedamini, oli teisele tasandile kättesaadavam paremini kui harvem esinev info.

interaktiivsed mudelid

• interaktiivne aktivatsiooni mudel (Rumelhart ja McCelland 1981, 1982) – kasutas esimesena arvutit, esimene arvutuslik mudel esimene simulaator (st simuleeris olukorra, mida sisendina sai ja oli ära analüüsinud). See oli esimene mudel, mida testiti empiiriliste (ehk päris!) andmetega. alustab ühest tähest tuvastamist ja kuni jõuab millenigi, mis ta andmekogus olemas on ja sisendile vastab, siis tunneb selle konkreetse sõna ära. Siiski primitiivne, sest eesmärk on suurt keelt analüüsiv süsteem.
  
• visuaalne sõna tuvastus , mida kasutatakse ükskeelsete mentaalse leksikoni uurimisel; kakskeelsete kuuldelisel tuvastusel; kõne sünteesis.
  

konnektsionistlikud mudelid (Rumelhart ja McCelland + nende PDP ehk parallel distributed processing töörühm 1986) – neid mudeleid tuuakse esile kui esimesi kirjaliku ja suulise (ortograafilise ja fonoloogilise) sõna tuvastuse mudeldamise ühitamine. Mudel on 3kihiline: sisendikiht, väljundikiht ja varjatud kiht: sisendist varjatud kihti, sealt väljundisse, aga mitte üksühese vastavusega, sest vastavusi on mitu.
Konnektsionistlikes mudelites toimuvad aktivatsioon, tagasipropagatsioon (saab oma vigadest aru ja parandab neid). See mudel on õppiv mudel, teda treenitakse. Mudel õpib oma vigades ja juhendatult, st mitte ainult oma vigadest, vaid neist vigadest, mis ise teeb, saab teda suunata parandama õigeks konkreetset kohta. Mudel töötleb õigesti ka selliseid näiteid, mida talle varem pole sisestatud (mentaalsel tasandil teadmiste üldistamine ). Samas on teada, et sisendi ja väljundi vahel pole süstemaatilisi seoseid .
Tänapäeva psühholoogia ja psühholingvistika kasutavad konnektsionistlikke mudeleid enim seal, mis toimuvad reaalajas , nt reaalajas toimuvad tuvastused. suur eelis on see, et ta töötleb keelt statistilise õppimise tulemusena, mitte reegleid õppides.

eksemplari mudelid (Skousen 1989, Lonsdale, Parkinson 2002) toimivad konnektsionistlikest täiesti erinevalt. Kui tulevad uued sisendüksused ( novel ), siis neid võrreldakse juba salvestatud eksemplaridega sarnasuse alusel. Eksemplari mudelid õpivad ka, aga käituvad teisiti: iga eksemplar säilitatakse. Mälukomponent: kõik, mis sisendatakse, läheb mällu töötlemata kujul. Seal hakatakse arvutama selle kaalu, olulisust. Mudel kaalub sisendüksuse igat tunnust ja vastavalt neile klassifitseerib uue üksuse. Nt ingl regulaarsed ja ebaregulaarsed verbid : tal on sisendatud enne juba neid sõnu ja siis ta tunneb ära, kas on regulaarne või mitte.
Nii konnektsionistlikud kui ka eksemplari mudelid on üldistusvõimelised, kuid tee üldistuseni on erinev.

• Konnektsionistlik loob seoseid: sisend läheb läbi kaalutud seoste võrgustiku ja selle tulemusel väljundikihist toodetakse väljund.
  
• Eksemplari mudel võtab uue sisendi tunnused arvesse ja võrdleb mälus olevatega ning võrdleb juba salvestatud sõnadega, siis selgitatakse mälust välja kauguse alusel sarnaseim ning siis klassifitseeritakse.
  

Kas inimkeelt töödeldes kasutab inimaju reegleid või toimub see mingil muul viisil? Konnektsionistlikus mudelis pole reegleid, on seoste olulisus (kaal, tähtsus, mõjukus). Eksemplari mudel eeldab, et otsustusi võrreldes me kasutame reegleid.
Psühholingvistika meetodid, uurimisalad, teemad ( sünesteesia , Alzheimeri tõbi)
MEETODID:

korpusuuringud – eriti lapsekeele uuringud, varasemad hääldusuuringud (nt vigade uurimine korpuste põhjal);

katsed – teadusliku hüpoteesi või oletuse kontrollimine. Sihipärane tegurite või nende parameetrite muutmine eesmärgiga kontrollida, kas tekkivad muutused langevad kokku hüpoteesist tulenevate ennustustega. Vanim tehnika – reaktsiooniaja mõõtmine. Praegu on popp silmaliigutuste jälgimine, eriti nt lugemise uurimisel. Kasutatakse ka aju kuvamist., nt fMRI.

Katse eesmärk on mõista üht konkreetset nähtust. Selleks on vaja ettevalmistus teha: kogutakse andmeid just selle konkreetse nähtuse kohta!

Olemuslikult täiesti erinevad: ’offline’ (registreerib protsessi tulemusi, mitte protsessi ennast: vigade hulk, tüüp; sem. hinnangud jn) ja ’online’ mõõtmised (võimaldab midagi öelda mentaalse protsessi enda kohta (sõnavaliku otsustuseks kulunud aeg, sõna fikseerimiseks kulunud aeg lugemisel, pildi nimetamine jne) – jagunevad kronomeetrilisteks ja ajusimulatsioonideks. Online-uuring on ajusimulatsioonide väljundi uurimine.
Kronomeetrilised online-mõõtmised:

• reaktsiooniaja (RT) mõõtmine: eeldab, et keerukad mentaalsed protsessid võtavad kauem aega, nt sagedane sõna (sage sõna töödeldakse kiiresti) vs harva kasutatav sõna. Sisend peab olema ühepikkune. Kritiseeritakse: tegelikult me ei mõõda seda, mille alusel isik otsustab. Kui tal kästakse millegi alusel otsustatakse, siis see on liigselt etteütlemine.
  
• silmaliigutuste jälgimine: teadliku otsustuse „ müra “ puudub. Eeldatakse, et silmade fikseerimine on tähenduslik, st fikseeritakse hetkel relevantseid objekte (nt töödeldavaid sõnu). Saab uurida näiteks, kuidas inimene veebist infot otsib.
  

Aju kuvamine :

• ERP – aju elektrofüsioloogilise aktiivsuse mõõtmine. Sellega mõõdetakse nt miinusmärgiga numbrite tajumine .
  
• PET – positronemissioontomograafia
  
• fMRI – funktsionaalne magnetresonantskuvamine
  

PET ja fMRI mõõdavad muutusi aju metabolismis, st aju energiatarbimist.

simulatsioonid – mudelite töölerakendamine, mudeli töökindluse põhjal järeldamine. Simulatsioonid ise ei mõõda keelekasutaja toodetud/töödeldud üksusi ega neile vastavaid ment . protsesse, ei mõõda ka metaboolset aktiivsust. Nad kasutavad arvutilingvistiliste uurimuste ja katsete tulemusi, et nende alusel simuleerida inimeste käitumise ja olemusega sarnast. Enamasti pannakse teoreetilisi mudeleid proovile: kas neist lähtuvad hüpoteesid töötavad päriselt?
Kuidas tähendust keelekasutaja peast kätte saada? Kas abstraktse tähendusega (nt armastama , meeldima ) verbidel on suund? Teha keelelisi katseid. Empiirilised meetodid = tähenduse objektiivsem uurimine. Mis kaasneb kindla uurimismeetodi rakendamisega?
Abstraktsete verbide suund, nt mõtlema = keerlev/ring; elama = üles-alla (tõus-mõõn?) lained.
Sünesteesia = seisund, kus inimene tunneb tugevalt ühe meele asemel mitut (nt kuulen värve). Sünesteesia on lastele (keele omandaamise ajal) ja geeniustele omane. Pole haigus, lihtsalt kõrvalekalle (?).
Mitmekeelsus
Sotsiolingvistiline mõiste: ühiskond on mitmekeelne. Keeled, murded , regionaalkeeled, riigikeeled jne.
Psühholingvistiline mõiste: keeled ühe inimese meeles:

• valdamise määr: kui vabalt räägid?
  
• omandamise vanus: kui vanalt omandasid?
  
• kasutuse intensiivsus: kui tihti kasutad?
  
• keelte staatuse ja kasutatavuse alusel ühiskonnas (nt vähemuskeel vs enamuskeel)
  

Mõlemast mitmekeelsuse käsitlemise valdkonnast lähtub palju praktilisi probleeme. Keegi ei oska defineerida, mis/kes on kakskeelne inimene ( bilingualism ). Inimene peab ise tundma, kas ta on kakskeelne või ei ole – identiteedi küsimus. Kaht keelt perfektselt võrdselt õppida ei suudeta, sest inimesed kasutavad keeli eri ümbruses ja eri asjadest rääkimisel.
Emergentsionistlikud lähenemised : keel pole kaasasündinud, ent on tekkinud aeglaselt evolutsiooni käigus. Emakeel ja teisena omandatud keel (L2) kasutavad samu võimeid.
Generativistlikud lähenemised: keel tekkis mingi sündmuse tagajärjel äkitselt ja hiljem. Kui inimene ei omanda teatud vanuseks emakeelt , ei omanda ta emakeelt perfektselt ega ka muid keeli.
Weinreich 1968 kakskeelsuse liigitus:

koordinatiivne – tähendused hoitakse lahus, nt koer ≠ dog

segatüüp – tähendused on ühised, nt koer = dog

subordinatiivne – üks keel teise kaudu, nt keeleõppimisel õpid, et üks sõna tähendab teist.
Weinreich: kakskeelsus tekib eri olukorrast. Koordinatiivne tekib, kui keeli kasutatakse eri keskkondades , nt vene perest pärit laps käib eesti koolis. Samas olukorras/tingimustes, nt kodus kaht keelt läbisegi, tekib pigem segatüüp.
Romaine liigitab kakskeelsust selle järgi, mis keelt vanem räägib ja mis kogukonnas domineerib ning mida lapsele õpetatakse.
Kakskeelsuse tüübid vanusest lähtuvalt:

0-12a – varane kakskeelsus

simultaanne keelteomandamine (0-3), enamasti see, kui üks vanem räägib üht keelt, teine teist.

järjestikune keelteomandamine

12+ – hiline kakskeelsus

inimene võib L2 omandada mis tahes eas (kuid erinevate tulemustega): küsimus on selles, kui hästi see õnnestub
Kas keele omandamise vanus mõjutab omandamise kvaliteeti? Jah, nt kriitilise ea teooria. Mida vanemalt õpid, seda nõrgem tulemus.
Miks ei õpi täiskasvanu nii hästi L2 ära kui laps?

• Täiskasvanu on neuroloogiliselt, kognitiivselt ja psühholoogiliselt erinev: keeleomandamise mehhanism ( neuroloogia ) jääb ära; inimene on rohkem kogenud ( kognitiivsus ) ja kogemus segab , sest on ühe keele külge pandud juba; inimene kardab erineda ja end lolliks teha (psühholoogia), aga laps ei oska veel karta/häbeneda.
  
• Täiskasvanu oskab lugeda-kirjutada ning on silmitsi suurema varieerumisega. Täiskasvanul on rohkem infot.
  
• Täiskasvanul pole motivatsiooni, sest lapsel on rohkem vaja keelt õppida, muidu inimeseks ei saa. Täiskasvanule pole see hädavajalik. L2 omandab läbi L1 prisma.
  
• Täiskasvanul on vähem aega, aga laps muud ei teegi, kui omandab.
  
• Täiskasvanu õpib tavaliselt ebaloomulikus olukorras ja omab harva „ema“ ehk õpetajat, kes mämmutab kõiki sõnu nagu oma lapsele.
  

Mitmekeelse inimese eri keeled on pidevas dünaamikas: muutub nii keeleoskus kui ka –kasutus. Üha rohkem rõhutatakse, et inimene unustab keeli ja kasutab üht sagedamini ning keelte staatus muutub.
Domineeriv keel ei pruugi olla esimene keel ja see võib elu jooksul korduvalt vahetuda. Domineeriv keel on see keel, mida inimene teatud perioodil kõige rohkem kasutab, mis keeles mõtleb ja millest und näeb.
Kakskeelne ei pruugi olla hea tõlkija , kui ta kasutab oma keeli eri valdkondades. Võõrkeelena koolitunnis õpitud keel on lihtne tõlkida.
Kakskeelne inimene võib tegutseda kas üks- või kakskeelsena (in mono- or bilingual mode). See sõltub vestluses osalejatest, situatsioonist ja eesmärgist.
Kakskeelsel inimesel ka ükskeelses mudelis töötades on ikkagi mõlemad keeled „töös“, kui ta tegutseb ükskeelsena. Inimene õpib teisi keeli blokeerima , aga nad on siiski alati olemas.
Kakskeelne võib, kuid ei pruugi olla kahekultuuriline.
Mõned kakskeelsed väidavad, et eri keeli kõneldes on neil erinevad isiksuseomadused .
Kakskeelses vestluses toimub koodivahetus (üks keel vahetatakse teise vastu) ja laenamine (ühe keele elemendi kasutamine teise osana ). Laenata võib kas täielikult (nii vorm kui ka tähendus) või osaliselt. Kakskeelses kõnes on enamasti baaskeel, selle kontekstis külaliskeele üksuste töötlus aeglustub.
Koodivahetus vs koodi segamine
Miks koodivahetus toimub?

• lünga täitmine (kui ühes keeles ei meenu/lihtsam on teises öelda, vahetan koodi)
  
• päästiksõna (ütled ühe sõna ja siis käivitad teise keele, pärast mida toimub koodivahetus)
  
• tsiteerimine
  
• rõhutamine
  
• etnilise kuuluvuse märkimine (ideoloogiline taust)
  
• kolmanda isiku vestlusest välja jätmine (kui laps/koer ei tohi teada, millest jutt käib, vahetavad täiskasvanud keelt)
  

Koodivahetuse reeglid: vaba morfeemi piirang (üleminek teisele keelele on võimatu tüve ja afiksi vahel) ja sõnajärje piirang ( vahetuse eelnev ja järgnev sõnajärg sama).
Interferents = ühe keele mõju teisele. Lähtekeele grammatiliste, leksikaalsete, foneetilise struktuuride kasutamist sihtkeeles ehk eksimist keele reeglite vastu tingituna kahe keele valdamisest.
Simultaanne keeleomandamine = kakskeelne esimese keele omandamine. Kaht keelt õpitakse korraga.
Passiivne kakskeelsus = mõistab kaht keelt, aga räägib ise üht.
Asendav kakskeelsus = varases eas ühe keele asendumine teisega (nt lapsendamise puhul).
Chomsky räägib keelesisendivaesusest, mis lapsekeeles tähendab, et laps saab liiga vaese sisendi, et sellest keel üles ehitada. Kakskeelse omandamise puhul peaks rääkima topeltsisendi vaesusest. Kakskeelse sisendi puhu omandab kaks keelt tegelikult ainult 74% lastest.
Kakskeelsel keeleomandamisel tekib lapsel 2 keelesüsteemi, mis teineteist mõjutavad. Kas mõjutused on lapsesisene mõjutus või laps saab juba vastastikku mõjutatud sisendi (nt vanemate mõju)? Enamasti üks keel domineerib.
Lapsed suudavad eristada, mida nad on kuulnud alates 4,5-kuusest peale. Heaks omandamiseks oluline, et laps saaks sisendi teiselt inimeselt (mitte salvestiselt või TVst). Kakskeelsetel lastel on tõlkevasted väga varasest east alates. Võib olla võimalik, et inimene saab TV põhjal keele selgeks õppida (nt laps õpib multikatest saksa keelt).
Mida rohkem on ükskeelset konteksti, seda paremini laps keelt omandab. Nt emal on Lanza järgi võimalik 4 eri viisil vastata lapse teise keele: mittemõistmine, väljendatud oletus, täiskasvanu kordus, „lähme edasi“-strateegia ja koodivahetus. Kõige parem on lolli mängida ja teises keeles vastata, kui laps „vales“ keeles räägib.
Kas kakskeelsus on kahjulik või kasulik?
HEA: Mida rohkem keeli, seda parem on hakkama saada maailmas.
HALB: Laps ei saa mitme keele korraga omandamisega hakkama (nt 3 keelt korraga: soome keskkond, ema eestlane, isa inglane). Logopeedid arvavad , et kaks keelt on lapsele koormav , sest muidu ei hakkagi rääkima.
Mida teeb see, et inimene oskab kaht/mitut keelt? Kas see on kognitiivselt kasulik või kahjulik?
HALB (100a tagasi): Kakskeelsed lapsed on rumalamad ja kehvemad, sest sotsiaal-majanduslik taust on erinev (hispaanlased USAs on koolis nagunii kehvemad, sest latiinodele pole haridus oluline).
HEA (tänapäev): Kakskeelsed lapsed on tähelepanelikumad ja paindlikumad. Kas on aluseks võetud 2keelsed lapsed, mitte need, kes ei saanud hakkama 2 keele omandamisega (vt eespool 74%). Kakskeelsed on metalingvistiliselt võimekamad, st suudavad keele olemust mõista.
16.04 puudu - viipekeel
Kõne ja viipekõne (2)
Sensoorne afaasia – ajukahjustus Wernicke piirkonnas. Kurtide puhul on raskusi viipekeelse ütluse mõistmisel, samal ajal mittekeeleline visuaalne taju on kahjustumata.
Motoorne afaasia – ajukahjustus Broca piirkonnas. Kurtide puhul on raskusi viibete valikul ja nende moodustamisel, samal ajal ei pruugi olla raskusi teiste motoorset vilumust nõudvate ülesannete täitmisel.
Kurtidel esinevad samasugused afaasia vormid kui kuuljatel. Kahjustused samades piirkondades mis suuliste keelte puhul. Keeleline analüüs toimub samades piirkondades mis suulistel keeltel.
Parema poolkera kahjustusega kurdid viiplevad selgelt ja mõistavad viipekeelset kõnet, isegi kui mittekeeleline visuaal -ruumiline taju on suures osas kahjustunud . Kui kahjustunud on parem poolkera, on raskusi sidusa teksti, tervikliku pildi nägemisel. Ruumisuhetest ei saada aru, aga viipekõne ise on kahjustuseta, viibeldes püsitakse teemas, kuid ei suudeta terve loo vältel säilitada algul loodud ruumisuhteid.
Vasaku poolkera kahjustuse puhul pole patsiendid võimelised grammatilist infot analüüsima .
Viipekõne töötlemine ja kõneloome sarnaneb rohkem suuliste keelte töötlemisega kui muu visuaal-ruumilise info analüüsiga. Kuigi sisend ja väljund oma modaalsuselt erinevad, on tegu keelelise töötlusega, erisus on vaid perifeerias (vrd joone joonistamine, gram . suhete väljendamine).
Viiped, žestid aktiveerivad eri ajupiirkondi nii viipekeelsetel kurtidel kui ka viipekeelt mittevaldajatel (aga mõistavad ikkagi pantomiimi). Mida rohkem semantilist analüüsi vajab ülesanne, seda enam on viiped ja žestid aktiveerivad kõnet juhtivad piirkonnad.
Viibet tajutakse 2 etapis: käekuju /suund/ moodustuskoht + liigutus. Kontekst kiirendab tajumisaega 10% võrra. 35% viipest peab olema nähtust, et aimata viipe tähendust (83% sõnast).
Viipe tähenduse ja vormi omavaheline seos: kas tingituna viibete ikoonilisusest võib rääkida semantiliste komponentide ja viipe vormi teistsugusest seosest viibetes ja sõnades.
Nii viiplemise kui ka kõnelemise puhul on ajus aktiveerunud samad piirkonnad.
Suuline kõne ja viipekeel stimuleerivad teineteist, kui laps on kakskeelne titest saati.