Kakskeelne laps – erivajadustega laps? I.Loeng. Kakskeelse lapse all ei mõtle me ainult kakskeelseid vaid ka mitmekeelseid lapsi. Kakskeelsust nimetame mitmekeelsuse prototüübiks. Siin aines keskendume just keelelisele eripärale. Saame teadmisi millega on vaja arvestada õpetades kakskeelset last. Kakskeelsel lapsel tuleb keele õppimise käigus õppida keelekoode vahetama ja loomulikult võib sel ajal tulla ette keeltekoodide segistamist
Kõnetegevus on üks inimtegevuse liike, mille vahendiks on keel ja viisiks kõne, seda juhib ja reguleerib psühhofüsioloogiline mehhanism kõne funktsionaalsüsteem. Kõnetegevust analüüsides vaadeldakse kõneloomet ja kõnetaju, keele omandamist ja kasutamist, suulist ja kirjalikku kõnet ning sisekõnet. Seega on kõnetegevus verbaalne suhtlemine ja verbaalsete tunnetusprotsesside kulgemine, st need suhtlemisaktid ja psüühilised operatsioonid, mille vahendiks on keel. Kakskeelne on isik, kes kasutab kahte keelt. Kakskeelse isiku jaoks ei ole kumbki keeltest võõrkeel. Kakskeelse lapse keelekäsitlus on ükskeelse lapse omast erinev. Kuna keel ja mõtlemine on tihedalt seotud, mõjutab mitmekeelsus otseselt lapse mõtlemisprotsesse. Kakskeelne laps omistab sõna tähendusele rohkemtähtsust kui selle kõlale ja see suurendab tema võimet mõista abstraktseid konstruktsioone ja ideid. Kakskeelse lapse mõtlemine on paindlikum ja keelealane loovus suurem. Kuna kakskeelne
Kakskeelsus Kakskeelsus ehk bilingvism on nähtus, mille korral inimene omandab emakeelena kaks keelt ning on valmis vajadusel teisele keelele ümber lülituma. Kuna kakskeelsus ei ole inimesele looduse poolt kaasa antud, vaid on õppimise ja õpetamise tulemus, siis laps, kes kasvab kahe keele keskkonnas ja õpib mõlemat keelt, muutub kakskeelseks. Teise keele omandamine on seotud täiendava koormusega inimese psüühikale, mis haarab kõiki psüühilisi omadusi: tundeid, võimeid, tahet, mälu. Kakskeelsus võib olla individuaalne ja ühiskondlik. Individuaalse kakskeelsuse puhul võib inimene olla oma keskkonnas kakskeelne üksi, ilma et teised inimesed samas keskkonnas oleksid kakskeelsed
Sissejuhatus Eesti koolis õpib üha rohkem lapsi, kelle emakeel ei ole eesti keel. Enamik neist pärineb segaperekondadest, paljud aga ka perest, kus kumbki vanematest ei oska eesti keelt või oskab seda kehvasti. Lapsed saavad õppimisega sageli edukalt hakkama. Muukeelsete laste hakkamasaamine eestikeelse õppega on väga erisugune. On selliseid lapsi, kes lõpetavad medaliga, aga ka neid, kelle probleemid kasvavad nii suureks, et laps ei taha enam koolis käia. Ka vanemad, kes on otsustanud oma lapse eesti kooli panna, peavad teadma, et nendel tuleb lisatööd teha, näiteks selleks, et arendada lapse emakeelt. Kõige suuremaks mureks on aga kõigil koolidel eesti koolis õppivate muukeelsete laste puhul keelekeskkonna puudumine väljaspool koolitunde. 3 1. Kakskeelsus 1. 1 Kakskeelsus Kakskeelsus ehk bilingvism on kahe keele võrdselt täiuslik valdamine (Kirch 1988)
TALLINNA ÜLIKOOL Kasvatusteaduste Instituut Algõpetuse osakond Kairi Press KAKSKEELNE LAPS JA TEMA ÕPETAMINE Referaat Tallinn 2012 Sisukord Sissejuhatus............................................................................................................................ 3 Eelised ja puudused kakskeelse lapsega................................................................................ 4 LASTEAED............................................................................................................................. 6
II loengu kokkuvõte Mitmekeelseteks võib lugeda ka neid lapsi kes omandavad murret või dialekti . Ka see on kakskeelsus kui laps õpib lisaks emakeelele kõrvale viipekeele. Kakskeelsena peab omandama kõike topelt : erinevate sõnade hääldamine ( kirjutamise puhul ka ortograafia), sõnavara ja sõnavormid, oskuse moodustada lauseid ning oskuse moodustada mõlemas keeles teksti. Teksti loomine on oluline, sest teksti abil saame suhelda ja teksti abil saame omandada ka uusi teadmisi. Keele omandamises on tähtis ka kultuuriga seotud oskused ning kakskeelsel lapsel tuleb tähhele panna kahe keele omavahelisi mõjusid.
Keeled, murded, regionaalkeeled, riigikeeled jne. Psühholingvistiline mõiste: keeled ühe inimese meeles: valdamise määr: kui vabalt räägid? omandamise vanus: kui vanalt omandasid? kasutuse intensiivsus: kui tihti kasutad? keelte staatuse ja kasutatavuse alusel ühiskonnas (nt vähemuskeel vs enamuskeel) Mõlemast mitmekeelsuse käsitlemise valdkonnast lähtub palju praktilisi probleeme. Keegi ei oska defineerida, mis/kes on kakskeelne inimene (bilingualism). Inimene peab ise tundma, kas ta on kakskeelne või ei ole – identiteedi küsimus. Kaht keelt perfektselt võrdselt õppida ei suudeta, sest inimesed kasutavad keeli eri ümbruses ja eri asjadest rääkimisel. Emergentsionistlikud lähenemised: keel pole kaasasündinud, ent on tekkinud aeglaselt evolutsiooni käigus. Emakeel ja teisena omandatud keel (L2) kasutavad samu võimeid. Generativistlikud lähenemised: keel tekkis mingi sündmuse tagajärjel äkitselt ja hiljem
täiskasvanud, kes elavad kolm- või mitmekeelses keskkonnas ja soravalt sõnaosavad kakskeelsed, kes on õppinud kolmanda keele koolis või mõnel muul põhjusel. Enamik nendel juhtudel pole olnud vaba valikut, kas nad ise soovisid olla kolmkeelsed, vaid see on lihtsalt paratamatu asjaolu. Keelte omandamise arvu osas võib 20ndat sajandit eristada kolmeks erinevaks etapiks. Esimene, ükskeelne etapp, 20. sajandi algusest kuni 1950ndateni. Teiseks kakskeelne etapp, umbes 1960ndatest kuni 1980ndate lõpuni ning kolmas etapp, mida on nimetatud ka kui kolm- või mitmekeelseks etapiks, algas 1990ndate algusest ja kestab tänase päevani. (Aronin 2005). Kolmkeelsus, eraldi teadusharuna, mis uurib kolmkeelsete kognitiivsete tunnuste ja kõne eripära ning töötab välja nende õpetamismeetodid, hakkas kujunema suhteliselt hiljuti ning on üsna uus uurimisvaldkond. Seda on seda olnud raske defineerida. Palju teooriaid, mis
Kõik kommentaarid