Enim häälikuid 141 (x keel LAafrika khoisani keelkond) Kõige vähem 11 (6 k, 5 v) rotokase keeles UusGuineas Keskmiselt konsonante 23, vähim 6, enim 96 Keskmine vokaalide arv 9, vähim 3, enim 46 Rääkimist võimaldab vokaalide ja konsonantide vaheldumine Eesti keeles 20 konsonanti, 9 vokaali Inglise k 25 konsonanti, 6 vokaali, vene k 32 kons, 6 vok Konsonandid Hääldamisel 3 häälduselementi: Moodustusviis (mil määral õhu liikumine takistatud) Moodustuskoht (koht, kus sulg või ahtus tekitatakse) Helilisus (kas häälepaelad vibreerivad või ei) + häälduse peenendamine palatalisatsioon (l,n,s,t) Eesti keele konsonandid huuled hambad Hamba Kõva Pehme kõri sombud suulagi suulagi klusiilid p, b t, d k, g frikatiivid f, v s, z s, z h
tekitab suulae keskjoonel sulu, aga õhuvool pääseb välja küljelt /l, l´/; e. tremulant ehk värihäälik, mille moodustamisel pannakse mingi häälduselund (eesti keeles tavaliselt keeletipp) vibreerima /r/; f. poolvokaal /j/, mis artikulatoorselt kattub vokaal i-ga, kuid silbi moodustamisel käitub konsonandina. Mõnikord nimetatakse poolvokaaliks ka v-d. Moodustusviis Moodustuskoht Moodustusviis huuled hambad hambasombud kõva suulagi pehme suulagi kõriõõs frikatiivid v f s s´ s h klusiilid p t t´ k nasaalid m n n´ lateraalid l l´ tremulant r poolvokaal j Peale selle jagunevad eesti keele konsonandid helituteks ja helilisteks. Helitud
Kao asukoha järgi sõnas: aferees: alguskadu: kleit-leit, sünkoop e sisekadu: läinud- läind, apokoop: lõpukadu matala madal. 29. Mis on vokaalharmoonia? Tooge näiteid! Progressiivne kaugassimilatsioon kui esisilbis esineb eesvokaal, peavad ka järgsilpides esinema eesvokaalid. Sama ka tagavokaalide puhul (lõunaeesti naine naanõ) 30. Mis on palatalisatsioon? Tooge näiteid! Ehk peenendus. Hrl kaashääliku harilikule moodustuskohale lisandub moodustuskoht kõval suulael. 31. Mis on dissimilatsioon (lisaks ka haploloogia ja metatees)? Tooge näiteid! Ehk eristumine: üks silp või häälik muutub teisest osaliselt või täielikult erinevaks. Kahest kõrvu või lähestikku esinevast samasugusest või sarnanevast ühe muutumine mingiks teiseks häälikuks (rüüter rüütel). Haploloogia: dissimilatsiooni tõttu jääb hääldamata kahe või enama teineteisele sarnase hääliku järjend või silp ( tuhandendik
· Ulatus: osaline, täielik 29. Mis on vokaalharmoonia? Näited. Vokaalharmoonia on progressiivne kaugassimilatsioon kui esisilbis on eesvokaal, peavad ka järgsilpides olema eesvokaalid; kui esisilbis on tagavokaal, peavad ka järgsilpides olema tagavokaalid. Nt: värävä (kirde), küsüs (kihnu). 30. Mis on palatalisatsioon? Näited. Palatalisatsioon on hääliku harilikule moodustuskohale lisandub moodustuskoht kõval suulael. Häälikute t, l, n, s palatalisatsiooni kutsuvad esile i ja j. Palatalisatsiooni esineb hellitussõnades (poisu, kussutama), hoidjakeeles (notsu, kätu, kõtu), murdekeeles (olenevalt kohast). 31. Mis on dissimilatsioon, haploloogia ja metatees? Näited. · Dissimilatsioon häälikute eristumine. Üks häälik/silp muutub teisest osaliselt või täielikult erinevaks (keeleajalooliselt laensõnad: alamsaksa Röver eesti röövel).
Sosistamisel häälekurrud tõmbuvad kokku 14. Missugused on artikulatsioonielundid? Kõrist ülevalpool asuvad elundid moodustavad ülemise kõneallika. Sinna jäävad erinevad õõned: neeluõõs (eesti keeles suurt mõju ei osuta, kaukaasia keeltes küll), suuõõs (siin moodustuvad oraalid), ninaõõs (nasaalid). Ülesanne: hääle kujundamine häälikuteks. 15. Missugune on suuõõne osa häälikute moodustamisel? Häälikud, mille peamine moodustuskoht on nibu, on nibuhäälikud e. uvulaarid. Pehmesuulaehäälikud velaarid. Kõvasuulaehäälikud palataalid. Somphäälikud (tekivad hambasompude juures) alveolaarid. Hammashäälikud dentaalid. Keelehäälik lingvaal (keele külgedel moodustuvad lateraalid). pehmel suulael - velaarid kurgunibul uvulaarid kõval suulael palataalid hambasompudel alveolaarid hammastel dentaalid huultel labiaalid keelehäälikud e lingvaalid
Kihnu: nemäd, küsüs, venümä `venima', valgõtõ `valgete' Eesti kõnekeeles h-häälik on nõrk, nt vähä, nähä, lähän Palataalne vokaalharmoonia: a > ä, u > ü, o > ö Räp, Vas, Se püttö, elähtönü; Lüg, Jõh, Vai tütöt, näkö Velaarne vokaalharmoonia: e > õ Khn, eL 31. Mis on palatalisatsioon? Tooge näiteid! Palatalisatsioon e peenendus (muljeerimine) hrl kaashääliku harilikule moodustuskohale lisandub moodustuskoht kõval suulael. Eesti keele palatalisatsioon on fonemaatiline, s.t eristab tähendust Minimaalpaarid palk - palga, palgi; sulg - sulu, sule; kann - kannu, kanni; jutt - juti, jutu Palataliseeruvad t, l, n, s järgneva i ja j-i mõjul (nali, padja, koti, kassid) Palatalisatsiooni esineb tihti: hellitussõnades (ja hoidekeeles): poisu, lotu, kussutama; e- tüvedes, nt sõl´m, sõl´g; reas l-sõnades, nt sel´g, näl´g, kõnekeeles kül´m, tol´a; Sõnatüvi
22. Mis on iseloomulik konsonantide hääldamisele? · Konsonantide hääldamisel moodustatakse kõnetrakti mingisse kohta kitsus (sulg või ahtus). · Õhk võib pääseda vabalt voolama kas nina kaudu või suu kaudu üle keele külgede. 23. Kuidas rühmitada konsonante hääldusviisi järgi? Tooge näiteid! HÄÄLDUSVIIS: 24. Kuidas rühmitada konsonante häälduskoha järgi? Tooge näiteid! HÄÄLDUS- E MOODUSTUSKOHT · Larüngaalid e kõrihäälikud: h · Farüngaalid e neeluhäälikud: - · Nasaalid e ninahäälikud: n, m, , · Oraalid e suuhäälikud: uvulaarid e kurgunibuhäälikud: velaarid e pehmesuulaehäälikud: k, palataalid e kõvasuulaehäälikud: j, s alveolaarid e somphäälikud: t, s, l, n, r dentaalid e hammashäälikud: t, n 25. Kuidas rühmitada häälikuid fonatsiooni (helilisuse) järgi
idamurre: näljägä, pääväd `päevad' Kihnu: nemäd, küsüs, venümä `venima', valgõtõ `valgete' Eesti kõnekeeles h-häälik on nõrk, nt vähä, nähä, lähän Palataalne vokaalharmoonia: a > ä, u > ü, o > ö Räp, Vas, Se püttö, elähtönü; Lüg, Jõh, Vai tütöt, näkö Velaarne vokaalharmoonia: e > õ Khn, eL peenendamine ja Velarisatsioon e jämenemine konsonandi põhimoodustuskohale lisandub teine moodustuskoht keeleselja tagaosa tõusu tõttu pehme suulae poole. See annab häälikule tumeda, madala kõla. Nt vene l-i tumedam kõla () Vokaalide velarisatsioon on palataalse vokaali asendumine velaarsega, nt j j Setu küll [k u:], kägo > k ago hääldusviisiassimilatsioon - Frikatiivistumine Klusiili sulg väheneb ahtuse suunas, s.t t muutub sibilandiks. /t/ > [s], Ø / {h, s} _ s lihtsalt, distsipliini Nasalisatsioon
info analüüsiga. Kuigi sisend ja väljund oma modaalsuselt erinevad, on tegu keelelise töötlusega, erisus on vaid perifeerias (vrd joone joonistamine, gram. suhete väljendamine). Viiped, žestid aktiveerivad eri ajupiirkondi nii viipekeelsetel kurtidel kui ka viipekeelt mittevaldajatel (aga mõistavad ikkagi pantomiimi). Mida rohkem semantilist analüüsi vajab ülesanne, seda enam on viiped ja žestid aktiveerivad kõnet juhtivad piirkonnad. Viibet tajutakse 2 etapis: käekuju/suund/moodustuskoht + liigutus. Kontekst kiirendab tajumisaega 10% võrra. 35% viipest peab olema nähtust, et aimata viipe tähendust (83% sõnast). Viipe tähenduse ja vormi omavaheline seos: kas tingituna viibete ikoonilisusest võib rääkida semantiliste komponentide ja viipe vormi teistsugusest seosest viibetes ja sõnades. Nii viiplemise kui ka kõnelemise puhul on ajus aktiveerunud samad piirkonnad. Suuline kõne ja viipekeel stimuleerivad teineteist, kui laps on kakskeelne titest saati.
>> lamba. 12. Uute häälikute teke eesti keelde. Epentees – uus häälik tekib sõna keskele (a) võõras konsonantühendis lisakonsonandi teke algsete konsonantide vahele: 5 *numri > numbri, *kelri > keldri, murretes *kaenal > kaendla. Epenteesi teel tekkinud konsonandid on nn homorgaansed siirdehäälikud (sama moodustuskoht!), vrd mb, nd. (b) epenteetilised švaavokaalid, nt *(sepra > ) *sõpra > *sõpr > *sõber, *koorma > *koorm > koorem, *ansambl > ansambel; (c) samuti hiaatus (hääliku teke vokaalidevahelise silbipiiri kohale), nt *para > *paras : *parazan > [z > h] *parahan > [h > Ø] *para.an (hiaatus) > parajan; (analoogselt *salahan > salaja; *varaha- > varaja-; *tubahen > tubaje). Protees – uus häälik (proteetiline häälik) tekib sõna algusse
Kuckarus. Sisekadu on toimunud ka liivi ja vepsa keeles ning soome edelamurretes, usutavasti omaette. 12. Uute häälikute teke eesti keelde. 1.1. Epentees – uus häälik tekib sõna keskele (a) võõras konsonantühendis lisakonsonandi teke algsete konsonantide vahele: *numri > numbri, *kelri > keldri, murretes *kaenal > kaendla. Epenteesi teel tekkinud konsonandid on nn homorgaansed siirdehäälikud (sama moodustuskoht!), vrd mb, nd. (b) epenteetilised švaavokaalid, nt *(sepra > ) *sõpra > *sõpr > *sõber, *koorma > *koorm > koorem, *ansambl > ansambel; (c) samuti hiaatus (hääliku teke vokaalidevahelise silbipiiri kohale), nt *para > *paras : *parazan > [z > h] *parahan > [h > Ø] *para.an (hiaatus) > parajan; (analoogselt *salahan > salaja; *varaha- > varaja-; *tubahen > tubaje). 1.2. Protees – uus häälik (proteetiline häälik) tekib sõna algusse
-fonoloogia põhiüksus. Fonoloogia uurib lõplikku hulka invariantseid üksusi mis on piisavad ja tarvilikud uuritavas keeles kõigi erinevaiks peetavate sõnavormide, fraaside ja lausete eristamiseks. Iga foneem realiseerub kõnes häälikuna. Allofoon e. foneemivariant. Kõnetrakti piiravad ja muutvad häälduselundid: huuled, hambad, ülalõualuu, alalõualuu jne. Häälikute jaotus: · Moodustusviis- mis toimub kopsudes ja nina kaudu tuleva õhuga, keele ja huulte asend. · Moodustuskoht- millisest kõnetrakti osas häälik moodustatakse Vokaalid saavad esineda üksi, konsonandid mitte. Takistusteta ja takistatud õhuvool Üldkeeleteadused 29.09 IPA= International Phonetic Alphabet-Transkripteerimine-foneetilise järgi kirja panek. Ladina ja kreeka märgid+muud+diakriitikutest koosneb. SUT= soome-ugri transkriptsioon (1901)- uurali keelte häälduspildi kirjapanekuks loodud transkriptsioonisüsteem. Kõnetuvastus.
Iga foneem realiseerub kõnes mingi häälikuna. Foneemivariant e. allofoon on foneemi püsivate tunnuste miinimumkomplekt koos positsioonist, häälikümbrusest või kõnelejast tingitud varieeruvate tunnustega. Kõneorganid, häälduselundid, vt nt: http://www.cs.ut.ee/~koit/KT/Koneteh/Loeng1-TY.pdf Häälikute jaotamise alused: Moodustusviis mis toimub kuidas kopsudest suu või nina kaudu tuleva õhuga ning kuidas keele ja huulte asend kujundavad tekkivat heli Moodustuskoht millises kõnetrakti osas häälik moodustatakse Eesti keele vokaalid eesvokaalid tagavokaalid kõrged vokaalid i ü u keskkõrged vokaalid e ö õ o madalad vokaalid ä a Eesti keele kononandid (1) - helilised: l, r, m, n, h, v, j - helitud: p, t, k, h, s, , f, h (2) moodustusviisi järgi: - sulghäälikud e. klusiilid: k, p, t - ninahäälikud e. nasaalid: m, n, h
lausete eristamiseks. Iga foneem realiseerub kõnes mingi häälikuna. Foneemivariant e. allofoon on foneemi püsivate tunnuste miinimumkomplekt koos positsioonist, häälikümbrusest või kõnelejast tingitud varieeruvate tunnustega. Häälikute jaotamise alused: Moodustusviis mis toimub kuidas kopsudest suu või nina kaudu tuleva õhuga ning kuidas keele ja huulte asend kujundavad tekkivat heli Moodustuskoht millises kõnetrakti osas häälik moodustatakse *Kõne akustilist analüüsi tehakse praegu masinatega Eesti keele vokaalid eesvokaalid tagavokaalid kõrged vokaalid i ü u keskkõrged vokaalid e ö õ o madalad vokaalid ä a Eesti keele kononandid (1) helilised: l, r, m, n, h, v, j helitud: p, t, k, h, s, s, f, h (2) moodustusviisi järgi:
1. Kuulamine: • Kiirus (12 foneemi sekundis; 50-60 foneemi/sek) • Segmentatsioon –Pidev häälemuster, mis tuleb jagada sõnadeks • Ko-artikulatsioon –Foneemide hääldamine sõltub neile eelnevatest ja järgnevatest foneemidest • Individuaalsed erinevused 2. Sõnade äratundmine • Alt-üles töötlus: algab helilise signaali töötlemisega – Hääliku moodustamise viis (oraalne vs nasaalne...) – Hääliku moodustuskoht – Helilisus • Ülevalt-alla töötlus: kontekst – Foneemide taastamise efekt 31 • Prosoodilised mustrid – rõhuasetus ja intonatsioon – Süntaksi ja grammatilise struktuuri tajumine Kohordi teooria Marslen-Wilson & Tyler, 1980 TRACE mudel
annaabi.ee 
