Kübarad (0)

Sissejuhatus
Käesolevas töös heidan pilgu ajalukku ja uurin peakatete tähtsust ja tähendust läbi ajaloo alates Vana- Kreekast kuni tänapäevani. Peakatete roll on olnud läbi aja sama tähtis kui kogu muu riietus ning sinna juurde kuuluv.
Väike pilk ajalukku viitab mütsile, kui staatuse ja klassisümbolile.
Müts on peakate , millel võib olla nii kaitsefunktsioon, tseremoniaalne kui usuline tähendus, see võib kanda ohutuse eesmärki kui olla moe aksessuaar. Minevikus olid kübarad ja mütsid sotsiaalse staatuse näitajad. Lahingutes eraldasid need rahvuseid ja auasteid.
Kübarad ja muud peakatted on olnud meie ümber väga pikka aega. On raske öelda millal tõmmati esimene loomanahk üle pea kaitsmaks ilmastiku ja loodusjõudude eest ning olgugi et tegu ei olnud kübaraga selle tavapärases tähenduses, oli selge et kaetud pea annab nii mõnelgi juhul eelise.
Üks esimesi tõendeid kübarast on leitud Teeba hauamaalilt Kreekas, Kesk- Kreeka piirkonnas Biootia maakonnas . Samanimeline linn oli ka Egiptuses ning et eristada Kreeka Teebat Egiptuses asuvast Teebast, hüüti seda ka Seitsmeväravaseks Teebaks.
Hauamaalil kujutatakse meest kandmas kuli stiilis õlgkübarat. See on koonusekujuline müts, mis on lihtsas stiilis kõrkjatest valmistatud peakate. Tema päritolumaaks peetakse Ida-ja Kagu-Aasiat, eriti Vietnami, Hiinat ja Jaapanit. Peamiselt kasutati neid kaitseks päikese ja vihma eest.
Algusaegadel ei eristatud naiste ja meeste peakatteid. Alles 16. sajandi lõpus saame rääkida peakatetest kui moetrendist, ning see on pärit Itaalia linnast Milanost , kus valmistati parima kvaliteediga kübaraid. 19. sajandi esimesel poolel muutus kaunistuste osakaal peakatete puhul järk-järgult suuremaks . 1920-ndatel aastatel, mil naised hakkasid lõikama juukseid lõhikeseks, eelistasid nad kübaraid mis kataks kiivrina pead. Alates 21. sajandi algusest tegid suurejoonelised kübarad taas „comeback'i“.
Tänapäeval võetakse ajaloost ja lähiminevikust fragmente või tuuakse need sootuks uuel moel poodiumivalgusesse. Üheks eredamaks näiteks oli möödunud aasta sügistalvistes trendiraportites esitletav nahkne lendurimüts (Hermes), mis oli mõne väite kohaselt austusavaldus maailma esimesele naispiloodile Amelia Earhartile, kes traagiliselt ümbermaailmalennul kadunuks jäi.
Et mõista peakatete rolli ja muutumist, annan oma töös ülevaate ka ajaloolisest taustast , sündmustest mis üht või teist nähtust peakatete arengus mõjutas. Peatun ka soengumoodidel kuna need kaks- soengud ja kübarad, mõjutavad üksteist otseselt. Peakatted, iseäranis viimastel sajanditel nõuavad hoolitsetud frisuuri. Naistele koguni rõhutati, et kübara ostmisel tuleb kiiresti otsustada, kuidas oma juuksele anda ilus vorm.
Ja nagu öeldakse et kõik kordub, aga uues kuues, siis omal moel oleme lõpuks tagasi alguses kus naiste ja meestemoel peakatete osas erinevusi ei olnudki. Pole enam ammu uudiseks oma poiss-sõbra kapi „moerüüstamine“ – kaabuga naine ei jää kunagi tähelepanuta.
EGIPTUS
Vana-Egiptuse kultuur hakkas kujunema IV aastatuhande lõpus enne Kristust Niiluse jõe kallastel. Algselt olid vaid väikeriigid ehk noomid , mis hiljem, ühise niisutussüsteemi loomisel, kujunesid läbi pika arengu üheks ühtseks Egiptuse riigiks. Niiluse iga-aastased üleujutused, kunstlik niisutamine ja soodne kliima lõid head tingimused põlluharimiseks. Niiluse org kaistses ka hästi rändrahvaste ja nende rünnakute eest, muutes Egiptuse suletuks ja etnilise koosseisu suhteliselt püsivaks, seetõttu on Egiptuse traditsioonid ja normid väga vanad ning tugevad.
Freskodel, urnidel ja kirstudel olevad maalingud tõestavad, et juuksur oli Egiptuses aukohal. Jõukamatel olid omad isiklikud juuksurid, kes neile personaalseid visiite tegid, hoides oma töövahendeid ja kõike asjasse puutuvat rikkalikult kaunistatud kastides. Harvad polnud ka juhud, kui juuksur kuulus jõuka Egiptlase kaaskonda. Samas ei olnud teenus ainult rikkurite lõbu. Vaesemad kodanikud nautisid rändjuuksuri teenust, kes sättis oma äri õles sobivaima puu najale .
Umbes 3000 e.m.a, oli Egiptuses aadli tunnuseks kiilaks raseeritud pea, millel oli ka kliimat arvestades praktiline väärtus. Samas nõudis mood, et tähtsamatel sündmustel kaeti pea parukaga,mida kandis kogu vaba elanikkond. Parukate valmistamiseks kasutati nii inimjuukseid kui ka lambavilla. Paruka kuju ja mõõtmed näitasid kandja sotsiaalset kuuluvust. Mehed uhkeldasid ka valehabemetega, mis olid eelnevalt lokitud ja ka punutistega ehitud. Et parukatel oleks kaunis must värvus, tooniti neid indigoga, kui aga juustele ja küüntele sooviti punakas-oranžikas läiget, saadi abi hennast. Umbes 1150 e.m.a ilmusid parukatesse sellised toonid nagu sinine, roheline ja punane. Kõige populaarsemaks soenguks oli sirgelt lõigatud juuksed, mille pikkus varieerus lõuast kuni õlgadeni.
Kuna juuste eest kanti erilist hoolt, siis kas seetõttu et neid paremini eksponeerida, ei
ole veel peakatetel märkimisväärset rolli. Kanti kolmnurkseid triibulisest riidest rätte, mis
seoti nii, et nad moodustasid korrapärase voldistiku. Vaarao pere liikmed kandsid ühelt
küljelt all rippuvat jämedat patsi ja sinise-kollasetriibulist rätti, mida tohtisid kanda ainult
nemad. Vaarao peakate oli Ülem-Egiptuses valge suhkrupeakujuline ja Alam-Egiptuses
madal silinder . Esines ka nende kombinatsioone. Vaarao peakatte tähtsaim
kaunistus oli absoluutse võimu sümbol – kuldne madu otsmikul, kelle hammustus
silmapilkselt surmas.
Naised kaunistasid soenguid lootoseõiega, mis asetati soengusse nii, et lille vars oli
mööda pealage ja õis asetses otsmikul.
KREETA
Pronksiajastu Minose Kreeta kultuuri peetakse Euroopa esimeseks tsivilisatsiooniks,
selle keskseks asumiks kujunes Knossos .
Kreeta tsivilisatsiooni mõjutasid tugevasti Egiptus ja Babülon.
Ühtki Minose kultuuri Freskot varasemast ajast kui 17. saj e Kr pole olemas. Minose
ajastu rõivaste kohta annavad teavet imekaunid dekoreeritud anumad, elevandiluust
ja keraamilised kujukesed, ja võrratud kuldehted. Arvatakse, et naised olid Minose
kultuuri õitseajal küllaltki vabad ja mängisid ühiskonnas väljapaistvat rolli eriti religiooni
vallas. Kogu teave rõivastuse kohta pärineb pisiplastikast, vaasimaalingutelt ja freskodelt, kuna niiske ja sooja kliima tõttu pole ühtegi rõivaeset säilinud.
Arvatakse, et minoslased olid pikad ja saledad . On märke, et mõiste „lõige“ on pärit just Kreetalt, sest minoslaste rõivad järgisid juba kehavorme, samal ajal kui teised kultuurid kandsid mähitud või volditud rõivaid. Minoslastele omistatakse ka peakatete kasutuselevõtt.
Ühel varase Kreeta kujukesel 2000. a e.Kr on mitmejärguline volangidega seelik, mis on pingutatud puust, kõrkjatest või metallist võrudele – esimene karkassiga seelik. Pihikuosa moodustus tugevasti kokku tõmmatud jäigast rätikust, mis toetas rindu altpoolt, aga jättis need katmata , rätikust moodustus ümber kaela kõrge krae . Rüü juurde kanti teravatipulist peakatet.
Minose rõivastus saavutas haripunkti 1700-1500. a e Kr. Garderoobi põhilised koostisosad olid: keep , põll, pihikud, püksseelikud, suur hulk erinevaid kübaraid. Kasutati uhkeid erksavärvilisi kangaid , rõivastumisstiili iseloomustas elegants ja luksuslikkus.
Kreeta kultuuri peetakse kübarate väljamõtlejaks. Terrakotakujukestel on näha peakatte kaht enam levinud tegumoodi, millest üks kuulub seelikuga komplekti juurde ja näeb välja nagu tagurpidi pööratud lillepott, teine tuletab meelde barretti. Tekkis ka teisi peakatteid: kõrged, lamedad või teravatipulised kübarad, turbanid ja tanud . Kultusetseremooniatel kehtis oma kübaraetikett, mis nägi ette kas tiaara , pottmütsi või lameda ümmarguse kübara kandmist. Mehed kandsid Minose kultuuri hilisel ajajärgul baretitaolist peakatet.
VANA-KREEKA (700-168 a e Kr)
Peakatteid kandsid mehed vaid reisidel või tööd tehes. Sellest ajast on pärit lihtne peakujuline müts – pilos . Pilos oli sagedamini töömüts ja seda tehti ka nahast.
Seda kandsid sageli Vana-Kreeka madrused, ning hiljem kopeeris selle ka Vana- Rooma . Pilos oli seotud orjade manumissiooniga. Seetõttu sai sellest oluline vabaduse ja orjusest vabanemise sümbol.
Teine, tol ajal populaarne müts kandis nimetust petasos , mis oli madal laia servaga viltkübar.
ETRUSKID
Kuigi Etruski kultuuril oli tohutu tähtsus Rooma riigi poliitilisele ja usuelule, pole senini lõplikku selgust etruskite päritolu kohta. Etruskide ühiskond oli väga erilaadne ega sarnanenud ei Kreeka ega Väike- Aasia omale. Etruski kultuuri arhailise ajajärgu (700-650 eKr) suurimad kultuurimõjutused tulid Väike-Aasiast, hiljem muutusid valitsevaks kreeka mõjud.
Etruskid olid osavad käsitöölised, tänu sellele valitses ühiskonnas õitseng. Metallitöölised tootsid rikkalikest vase-, tina- ja rauavarudest kõike alates pronksist majapidamis - ja kultusesemetest kuini rauast sõjariistadeni. Etruski kunst järgis stiililiselt Kreeka vastavaid ajajärke, kuid oli jõulisem.
Ühiskond oli selgelt klassidesse jagunenud. Ülemkihtidesse kuulusid arhitektid, sõdalased ja kaupmehed. Arheoloogid usuvad, et oli ka keskklass , millesse kuulusid ülemkihtide heaks töötavad mõisavalitsejad ja ülemteenrid; nemad said isandatelt täieliku kaitse ning matmiskoha hauakambris. Alamklassi kuulusid tööinimesed – talupojad, toidu tootmisega tegelejad, meremehed, sõdurid ja kaevurid. Kõige madalamasse kihti kuulusid orjad.
Etruskide igapäevaelu kohta on vähe teavet. Kirjalikke mälestisi peaaegu pole, järelduste alusteks on maalingud, skulptuurid ja keraamika ning Rooma ürikutest leitud viited. Hauakambrite värvikad maalingud kujutavad etruskide igapäevaelu, pidusööke, küttimist, kalapüüki, tantsijaid ja isegi loomi, heites valgust etruski kultuurile . Nii maalid kui lahkunutele kaasa pandud esemed kinnitavad etruskide usku hauatagusesse ellu.
Etruski naisi on 4. saj eKr elanud ajalookirjutaja Theompopos kirjeldanud kui edevat ja kergemeelset enesepaljastajat, kes võis ka täiesti alast tänavale tulla. Etruuria naistele oli antud vabadus, millel polnud muinasmaailmas võrdset ja mis tõstis nad meestega peaaegu ühele tasemele . Kreeka ja Rooma ajalookirjutajaid see häiris. Abielunaised tegid kõiki naiste kodutöid: ketramine, kudumine , õmblemine, lastekasvatamine, kuid ei pidanud kannatama soolist ebavõrdsust. Naised võisid vabalt käia tantsimas, kaarikute võiduajamistel, poksivõistlustel ja akrobaatide esinemistel. Nad võisid ka veini juua, mis rooma naistel oli karmilt keelatud. Arvatakse, et kõrgklassi naised oskasid lugeda ja kirjutada. Selle tõenduseks peetakse käsipeeglitele graveeritud mütoloogilisi figuure koos tekstidega , mis kirjeldavad nii peeglitel kujutatud isikuid kui nende tegevust. Kui peegli omanik oleks olnud kirjaoskamatu, poleks tekstil olnud mõtet.
Etruskid järgisid kreeka rõivamoodi ja selle muutumist. Tüüpiline etruski kübar oli tutulus – toekas, näopoolses osas äärega, teravatipulist tiaarat meenutav peakate.
Kübarat kandsid etruskid vajaduse korral – peamiselt sõdalased ja talupojad väljas viibides , ülejäänud mehed kandsid erineva kõrgusega baretitaolisi mütse. Kanti ka petasost.
VANA-ROOMA
Selle tsivilisatsiooni juured ulatuvad umbes 700 eKr. Areng oli algselt mõjutatud iidsest Kreekast, dominantsus saabus alles hiljem. Roomlased ei jaganud Kreeklastele omast meeste ülistamist iluga . Meeste jaoks oli oluline väärikus mitte ilu. Samuti peeti sündsaks pea katmist kui liiguti avalikes kohtades. Samas muutus impeeriumi ajal oluliseks isikukultus ning hakati järgima keiserliku perekonna rikkaliku ja dekadentlikku stiili.
Soengumood muutus naiste hulgas väga oluliseks ja see muutus kiiresti. On isegi oletatud, et naised ajasid ennast kiilaks, et kiiresti panna pähe soovitult ja moodsalt sätitud soeng (parukas).
Varajase Rooma mehed olid habetunud ja kandsid üsna pikki juukseid. Hiljem, umbes 200 eKr, muutus raseerimine vägagi levinuks. Habemeid kandsid ainult filosoofid ja õpetlased, soovides järgida Rooma tarkade stiili. Juuksed olid suhteliselt lühikesed, kuid hästi õli- või vahatatud. Kasutati ka kuumi tange lokkide tegemiseks ning soengustiilid olid üldjuhul suunaga ette. Seda kasutati ka kiilaspäisuse varjamiseks, mida peeti inetuks ja mida püüti ravida kõiksuguste haisvate vedelikega.
Kasutati ka valejuukseid, mis olid liimitud peanahale ja korralikult kujundatud. Julius Caesar tõi moodi loorberipärja, mis oli aumärgiks sõjaliste või akadeemiliste saavutuste eest, samas oli see talle ka hea võimalus varjata oma süvenevat kiilaspäisust.
BÜTSANTS
Bütsantsi ehk Ida-Rooma riik püsis endise Rooma riigi idaosas 4-15. saj.
Bütsantsi rõivastus oli Vana-Rooma rõivastuse järglane ja selles säilisid kõik rooma rõivastuse osad, muutusid ainult nende nimetused. Bütsantsi rõivastus oli üleminekuks antiikrõivastuselt varase keskaja rõivastusele. Rõivaste lõiked muutusid keerulisemaks. Alates 6. saj. kasvatati siidiusse ka Bütsantsis. Hakati valmistama kõrgetasemelisi väga mitmesugustes värvitoonides, väga erinevate faktuuride ja mustritega, metallniitidega läbikootud siidkangaid, brokaati, villaseid riideid ja vaipu.
Bütsantsis muutusid püksid meesterõivastuse tavaliseks osaks. Püksid olid pikad riidest sukad, mis kinnitati paeltega vöö külge.
9-14.saj. muutus aristokraatide ja rikaste linnakodanike rõivastus aina jäigemaks ja siluett sambataoliseks. Inimkeha oli vaid aluseks, millel demonstreeriti suurepäraste kangaste ilu. Sageli olid rõivastele tikitud vääriskivid. Rõivastus oli inimese ümber kui kingituspakend.
Peakatted olid laialt levinud. Need olid terava tipuga või ümara põhjaga kitsa servaga mütsid. Naisterõivastus oli meesterõivastusega üsna sarnane, seda mõjutas ristiusu kiriku õpetus. Naise rõivastus pidi olema talle kauniks vutlariks ja samal ajal looma ettekujutuse naise ebamaisest ilust, mis väljendus näojoonte omapärases harmoonias.
Naised kandsid alusrõivana tuunikat, selle peal stoolat, ülerõivana paludamentumit, pallat või paenulat ning peakatet. Peakattena kandsid naised polsterdatud rulli ja looriga mütsi.
ROMAANI STIIL
Romaani stiil oli esimene keskaja kunstistiil Lääne-Euroopas, tekkis umbes 10. saj. ja püsis gootika tekkimiseni – Prantsusmaal 12. saj., Saksamaal 13. saj. keskpaigani. Kiriku mõjul peeti romaani ajastul inimese keha patuseks ja seda pidi rõivastusega korralikult varjama.
Naised kandsid üksteise peal kahte kleiti , mantlit ja peas rätikut.
Alumine kleit oli T-lõikeline, ulatus maani , sellel olid pikad ja kitsad varrukad . Pealmine kleit oli samasuguse lõikega kuid laiem, laiemate ja lühemate varrukatega. Rõivatus oli erksavärviline, kuid ei liibunud üldse kehale, vööd ei kantud . Kleit oli kaunistatud laiade kantidega, mis jaotasid figuuri osadeks . Selline jaotamine oli omane romaani stiilile ja kordas arhitektuuris kasutatavaid jooni ja pindu. Uudne oli õmbluste kantimine paelaga.
Ülerõivana kandsid kõikidest klassidest naised kreeka hlamise taolist keepi. Peas kandsid naised õlgadeni ulatuvat rätikut, mis sageli kaeti keebiga.
Soengud olid lihtsad, peamiselt kanti pikki lahtisi juukseid. Kuna pea kaeti alati rätikuga, ei saanud keerulisi soenguid kanda.
GOOTIKA
Gooti stiil on teine keskaja Lääne-Euroopa kunstistiil. See oli valdav 12.sajandist kuni 16.sajandini. Stiil on saanud nime gootide hõimu järgi, kui 16. sajandi Itaalias hakati halvustavalt gootikaks nimetama renessanssieelset kunsti, mida peeti metsikuks ja barbaarseks.
Gooti stiili sünd on täpselt dateeritud: selle alguseks peetakse aastat 1144, mil Prantsusmaal pühitseti sisse Saint- Denis ´ kloosti kiriku koor.
Peakatetest olid sel ajal kõige enam levinud mitmesugused õhukesest riidest linikud. Kanti ka turbanit ja kapuutsi. Naiste kapuutsi saba ots oli ümar. Peale kapuutsiga peleriini kanti ka alt laienevat koonilist peakatet mille ülemises osas oli näoava. Laiem osa moodustas krae ja võis ulatuda küünarnukkideni või isegi põlvini, sel juhul olid rõival ka käeavad. Sellist peakatet nimetati “chaperon”, see võis olla ka eest lahtikäiv. Idamaade mõjul levis turban, hakati kandma ka barreti eelkäijat.

Peakatted olid väga mitmekesised, sageli kanti erinevaid peakatteid üheaegselt. Juuksed kaeti õhukese võrguga ning selle peale seoti ümber pea ja lõua alt läbi lai pael. Sageli kanti väikest äärteta kübarat. Levinud oli ka nn nunna peakate – valgest riidest linikuga kaeti pea, laup, lõug, kael ja õlad. Seda kanti ka koos teiste peakatetega. Halva ilmaga kandsid naised pika sabaga kapuutsi. Naiste kapuutsi saba ots oli ümmargune.

Hilisgootika rõivastust mõjutas saja-aastane sõda ( 1337 -1453) Inglismaa ja Prantsusmaa vahel. Vähenes erinevus eri rahvuste rõivastuse vahel. Linnaelanikud said üha enam vabadusi, selle tulemusena muutus rõivastus luksuslikumaks. Moodi hakkas dikteerima Prantsusmaa. Rõivaste lõiked arenesid tunduvalt, kujunesid välja kõik tänapäeval kasutatavad põhilõiked. 14. saj. tekkis ihupesu. Inglismaal tekkis ja kogu Euroopas levis korsett . Kanti kuni 70 cm kõrgust koonilist peakatet – hennin’i, mis oli kaetud looriga. Hennin levis ekstravagantse trendina üle Euroopa kuuludes iseenesestmõistetavana kuningannade ja nende teenijate garderoobi. Henninid kaunistati rikkalikult sameti, brokaadi ja juveelidega ning andis keskaegsele riietusele tema viimase lihvi . Sedalaadi peakate on meile tuttav ”Camelot´ist”, ”Tuhkatriinust” ja ”Uinuvast kaunitarist”.

Levinud olid ka sarvtanud ja tüvikoonuse kujulised kübarad.

RENESSANS
Renessanss (pr. keeles “taassünd”) – keskaja lõpul toimus enamikus Lääne- ja Kesk-Euroopa riikides vaimne ja kultuuriline murrang. Renessansikultuuri iseloomulikud jooned olid: feodalismivastasus, ilmalikkus, humanism , antiikkultuuri juurde tagasipöördumine.
Rõivastus oli seotud inimese arenguga ja tema individuaalsuse teadvustamisega. Gooti stiili mõju oli Itaalias tunduvalt väiksem kui mujal Euroopas, rõivastust mõjutasid antiiktraditsioonid. Igas linnas oli rõivastusel oma eripära. Püüti toonitada keha kui plastilist tervikut. Loodi täpsed ilu nõuded: pikk figuur , laiad õlad, sale vöökoht, ilus suu, valged hambad, punased huuled, üllad liigutused. Renessansiajastul loodi esimesed raamatud rõivastest, juhendid selle kohta, kuidas rõivastuda ja make up’i teha, kuidas kõige paremini vastata kaasaegse moe nõuetele.
Vararenessanss ( 1400 -1500)
Moes oli ebaharilikult kõrge laup. Selle saavutamiseks võidi laup paljaks raseerida. Lauba joont ei tohtinud segada isegi kulmud, seepärast kitkuti need sageli lihtsalt välja. Seda tegid nii naised kui mehed. Juustesse põimiti pärlitest ja korallidest keesid, soenguid kaunistati eriliste võrkude ja katetega . Oluline oli make-up.
Peakatted olid üsna graatsilised ja eripärased. Prantsuse tüüpi peakate koosnes kõrgest silindrilisest mütsikesest, millele kinnitati tükk teist värvi kangast (brokaati). Kangatükk volditi ja kinnitati U-kujuliselt ette mütsi külge, tagant langes kangas vabade voltidena. Kanti ka kergeid, vaevalt peaspüsivaid järsult ülespööratud servadega kübaraid ja madalaid peadligi mütse, millel külgedel olid lõhikud ja ülal rull.
Naisterõivastuses kasutati erksate värvide kombinatsioone – punase eri toone, siniseid, rohelisi – brokaadi kulla ja valge särgiga moodustasid need väga elurõõmsa gamma .
15. saj. rõivastus oli selge kompositsiooni ja ilusate joontega, kaunistustega ülekoormamata.
Kõrgrenessanss ( 1500- 1520 /30)
1527.a. vallutasid hispaanlased Itaalia. Itaalia kultuuri tähtsus oli siiski 16. saj alguses veel nii suur, et ta jäi jäljendamise objektiks enamikule Euroopa riikidele. Humanismi ideed jäid tagaplaanile. Igapäevases elus püüeldi mugavuse poole ja pöörati enam tähelepanu isiklikule hügieenile.
Ideaalseks hakati pidama tugevat, tervet , õitsvat, hästiarenenud vormide, harmooniliste näojoonte ja heleda sooja koloriidiga näojumega naist. Seoses iluideaali muutumisega muutus ka rõivastus, eriti selle proportsioonid ja maht. Rõivastuse osad jäid samaks. Levinuimaks peakatteks meeste seas olid väike mütsike või lame barrett.

HISPAANIA ÕUKONNAMOOD 16. SAJAND
Saksamaal on sellel ajal käimas reformatsioon . Hispaania moes tekib vastureaktsioon reformatsioonile.
Hispaania rõivastus oli omapärane juba 15. saj lõpus. Hispaania õukond, tema kombed ja mood olid Euroopas esiplaanil tänu heale majanduslikule olukorrale. Rõivastust mõjutas katoliku kirik . Sel ajal paneb Hispaania aluse õukonnamoele.
Naistesse suhtuti Hispaanias suure austusega, samal ajal aga püüti neid Idamaade eeskujul isoleerida.
Rohkem kui kübaraid, rõhutab see aeg kleite. Hispaania õukonna naisel ei olnud jalgu, mis tähendas et jalad kleidi alt välja ei paistnud. Täiusliku kleidi loomiseks kasutati raudvõrestikku. Hispaania kleit oli loodud “traadi ja triikrauaga”, tal ei olnud ühtegi volti , naine nägi selles välja kui vallutamatu kindlus. Mood nõudis et figuur oleks sale ja sihvakas, mistõttu hakati veel selle ülipika kleidi all kandma väga kõrgeid kontsi, kuni 25 cm.
Oluline detail kleitide juures oli krae, suurem või väiksem aga kindlasti pitsservaga, mis tingis selle et soengud olid kõrgest kraest tingituna ülespandud, ohtrasti kalliskivide ja pitsidega kaunistatud. Naised kandsid peas valgest riidest tanu, neiud võisid käia palja peaga, nende soengud olid rikkalikult kaunistatud.
Ka meeste seas on populaarsed krookkraed. Paraku see krae ei lase pead väga liigutada, ning mõjub nagu pea oleks asetatud kandikule. Järjest suurenevate mõõtude, kandmise ebamugavuse ja krõbeda hinna tõttu hakati krookkraed nimetama “veskikiviks”. Et sellises kostüümis mugavalt istuda, tuli tooli seljatoed lühemaks lõigata, normaalseks söömiseks supilusika varred pikemaks teha jms. Kuningas ja tema kaaskond kandsid sulgede , pärlite ja briljantidega kaunistatud naistekübaraid, värvitud ja lokitud juukseid, jumestasid põski ja kandsid kõrvarõngaid (sageli ühte).
BAROKK
Barokk oli kunstistiil, mis valitses Euroopas umbes 1600-1750 a, rõivastuses kuni 1715.a. Rõivamoe dikteerijaks sai Prantsusmaa.

sajandil kujunes välja absolutistlik kuningavõim. Kuningast Louis XIV (valitsemisaeg1643-1715) sai mehe ilu etalon . Louis XIV on tuntud ka Päikesekuningana. Selle nimetuse valis kuningas ise, kuna päike on teatud mõttes kõige elava aluseks ja eelduseks , teisalt sümboliseerib päike puhtust ja korda. Samuti viitas tiitel ka kuninga ning Versailles' õukonna välisele hiilgusele. Versailles töötasid raugematu usinusega ka parukameistrid. Oma teoste loomiseks kasutasid nad loomakarvu, mererohtu, maisikiude jne. Kuninga korraldusel jäid blondid juuksed kui paruka materjal ainult tema ja tema pereliikmete käsutusse. Viimaseid saadi Flandria ja Bretagne `i blondiinidelt. Aristokraadid pidid oma parukaid pidevalt puuderdama jahu jms, et nende tume värv heledaks saada. Louis XIV omas oma valitsusaja alguses tihedaid juukseid ning ei näinud parukatel erilist mõtet. Samas aeg hakkas tema loomulikku juuksekasvu tugevalt hõrendama ning tal ei jäänud midagi muud üle, kui kehtestada üleüldine parukakandmise käsk. Kui alguses olid tema parukad suhteliselt rahumeelsed, siis varsti hakkasid nad kandma nimesid Lõvilakk ja Puudel, mis viitab otseselt nende väljanägemisele. Parukate kandmine muutus nii oluliseks, et hakati eristuma vastavalt seisusele. Omal kohal oli ka peakate, milleks oli laiaääreline viltkübar, mis oli kaunistatud jaanalinnusulgedega. Huvitaval kombel kujunes sellest peakattest ka meeleolude ja tunnete näitamise atribuut. Uljas tujus härrasmees lükkas selle kuklasse , rahu sooviv surus silmile ning austuse avaldaja võttis peast ja tegi kummarduse. Peakate kui selline muutus dekoratiivseks.
Kübarate äär tehti kitsamaks, suurus läks väiksemaks ja sulg kattis kogu põhja. Peakatte serv oli nüüd kolmnurkselt üles, et seda oleks hõlpsam kaenla all kanda. Salongides kantav kübar muutus aga nii pisikeseks, et seda oli lausa raske pähe panna.
Louis XIV ajal töötati välja õukondlik etikett. Seltskondliku elu keskpunkti tõusis koketne naiselik naine, kes valdas vestluskunsti, hindas vaimukust ja oskas nõuda tähelepanu. Naisel pidi olema ilus kehaehitus, graatsiline rüht ja kohevad juuksed. Naistemoe suunajaks olid nn kuninga favoriidid.
Soengukunstnik kui elukutse kerkis esile Louis XV ajal, tänu tema armukesele Madame de Pompadourile. Parukameistrid olid hinnatud, juuksurid mitte. Tekkisid nn stiilipeod. Juuksed seoti ümber raami, mis oli täidetud vatti, riide või põhuga ja tsementeeritud vastava pastaga, soengud ujutasid laevu, linnupuure jms koos kõige elavaga. Soengud võisid kõrguda kuni 1,5 m kõrguseks. Eest kammiti soeng sildeks ja selle äärjoon oli näost pisut laiem.
1679 .a ilmus Pariisis esimene moeajakiri “Mercure Galant ”, mis kirjeldas Versailles’ õukonna rõivastust, pilte oli esialgu vähe.
Mood hakkas kiiremini vahelduma. Anti välja korraldusi ja keelde rõivastuse kohta, need määrasid seisuste järgi lubatud materjalid ja kaunistused, kuid kõik ruttasid kandma seda, mis neile oli keelatud.
17-18. SAJAND
17. saj. Keskpaiga rõivastusstiili võib nimetada “Reinkrahvi” stiiliks. See kentsakas mood levis ilmselt lapskuninga Louis XIV mõjul ja kestis suhteliselt lühikest aega. Meesterõivastuse kõige iseloomulikum osa on väga laiad nn alusseelik-püksid või reinkrahvi püksid.
Moes on pikad juuksed ja üldine parukate kandmine. Esialgu eelistatakse peente, hiljem suurte lahtikammimata lokkidega parukad. Suure nn allonž-paruka lokid võisid ulatuda kuni puusadeni. Parukas näitas kandja “väärtust”, neid valmistati nii juustest kui ka kitsede ja hobuste karvadest. Eelistati blonde parukaid. Naisterõivastus arenes meesterõivastusest sõltumatult. 1675 . a moodustati esimene naisõmblejate tsunft.Rõivastuse osad jäid samaks, muutus siluett. Figuur muutus loomulikumaks. Reinkrahvi stiil avaldus naistemoes vaid selles, et rõivaste kaunistustena kasutati paelte kimpe, alusrõivad avarad ning pitsidega kaunistatud särgi varrukad paistsid kleidi varrukate alt.
Peakatteks oli laiaservaline kolmest küljest ülespööratud servaga kübar, mida kaunistati kohevate sulgedega.
17.saj. lõpus, 18. saj. alguses kanti endiselt kanti palju parukaid. Need muutusid püramiidjateks ja pikenesid kuni vöökohani. Seoses kuninga vananemisega olid moes hallid või heledad parukad ja neid puuderdati ohtralt.
1767 oli Pariisis 1200 juuksurit, veel mõni aeg varem ei olnud ühtegi. Iga soeng oli ainulaadne ja kordumatu. Pariisi moeajakiri ” Courier de la Mode” esitas ühe ainsa aasta jooksul ligi neli tuhat erinevat soengupilti. ”Taiesed” tekitasid seljavalusid, reisima pidi pea alaspidi ning riietus ei olnud eriti mugav sellise kunsti kandmiseks. Kasutati sea - ja karurasva, mis oli kallis ja soengut kanti nädalaid, et see oleks piisavalt tasuv .
Soengutes leidsid kodu närilised ja tööd said lõhnameistrid, et kõike seda varjata. Samuti kasutati kratsimispulki, et kõige elavaga soengus toime tulla. Teenust anti kodus, juuksurid olid väga nõutud ja nad andsid nõu ja informeerisid teiste naiste garderoobist ehk jagasid ohtralt ka mitmesugust informatsiooni.
Nii mehed kui ka naised puuderdasid oma soenguid. Daamid lisasid nisujahu oma pärisjuustele, mehed aga suurtele valgetele parukatele. Parukamoodi jätkas 18. Sajandil Ramillies`s parukas, mis kujutas vorstikujulist juukserulli kummagi kõrva kohal, ülejäänud juuksed kammiti kuklasse ja seoti musta paelaga kinni.
Revolutsiooniga kaasas käinud kõige loomuliku soosimine ei viinud puuderdatuid soenguid üksnes moest , vaid pani need koguni põlu alla. Demokraatlikud jõud tulid välja üsna nõrgal põhjendusega nagu tekitaks jahuga puuderdamine leiva defitsiiti. Edaspidi olid soengumoes olulisel kohal lihtsamad ja loomulikumad soengud.
1870-1890
Prantsusmaal said täieõiguslikeks moeloojateks moemajad.
Naise siluett muutus. Toonitati vormide ümarust. Soeng jäljendas rõiva siluetti: pikad juuksed olid tagant üles kammitud, taga vabad rippuvad lokid.
Peakateteks olid väikesed fantaasiarikkad kübarad, milledel sageli taga lindid .
1876. a vähenes kleidi maht, siluett muutus. Naine tundus pika ja saledana. Sageli rõivad nii kitsad, et takistasid liikumist. Kübarad olid kõrged kitsaste servadega, sulega kaunistatud. Meesterõivastuses valitses “suurlinnamood”. Kanti peamiselt poest ostetud rõivaid. Alates 1875. a oli põhikohal ülikond – heast inglise villasest riidest, püksid, pintsak ja vest ühest materjalist. Särk sarnanes tänapäeval kantavaga. Pidulikul särgil oli allapööratud nurkadega kõrge krae.
Peakatteks oli põhiliselt silinder. Alates 80-ndate keskelt – jäik kitsa servaga viltkübar.
Alates sellest perioodist muudatused meesterõivastuses väikesed. muutuvad põhiliselt pintsaku, mantli ja pükste laiused , pikkused, kraede ja revääride kuju, nööpide arv, vesti kaeluse kuju, särgi krae kuju ja kaelaside.
1890-1899
See oli Victoria ajastu loojang ja uue sajandi eelõhtu, kus kõik ootasid muutusi. Tollased tavad ja ühiskonna moraalinormis olid tänapäevastele peaaegu täielikuks vastandiks. Sel ajal oli tavaline inimene asjade üldises järjestuses teisejärguline. Kuna ilu ja mood olid alati olnud tähtsal kohal, sai kõrgemalseisvate isikute matkimisest üldine tava.
Kuni filmikunsti leiutamiseni olid populaarsed ilukaanonid pärit teatri- ja varieteemaailmast.
Inglast Charles Frederick Worthi peetakse prantsuse haute couture`i rajajaks. Alustanud õpipoisina kangakaupluses Londonis, pühendus ta õmbluskunstile ja avas 1858 Pariisis moemaja . Ta on rõivastanud näitlejannasid nagu Sarah Bernhardt ja Eleonora Duse. Worthi logo oli tollase kõrgseltskonna silmis rikkuse ja võimu sümboliks.
Victoria-ajastu naise au ja uhkus olid tema juuksed, olgugi et need olid kohutavas seisukorras. Lokitange kasutati armutult kuna lokkis juuksed pidid kõnelema heast iseloomust. Õnneks kasutati valejuukseid rohkesti ja kahetsustundeta. Kübarad olid ekstravagantsed, sageli tohutu hulga sulgedega. Hirmujutte linde ähvatdavast väljasuremisohust kübarategijate moenarruse pärast liikus juba siis. Kui 20.sajandi alguseni olid nõutud lameda põhjaga, lillepotikujulised ja väikesed soliidsed õlgkübarad, kuid siis läks kübaraäri oma suuruste, kaunistuste ja looridega päris pööraseks. Üldiselt sobisid peakatete mõõdud rõivaste omadega- olles kitsad, püstised ja üleliia täiskuhjatud.
1900-1909
1901. aastal sureb kuninganna Victoria ning ühiskond oli küps muutusteks. Sünnib modernism . 20. sajandi esimene kümnend oli väga naiselik ja graatsiline aeg. Siluett oli lopsakas ning ideaaliks oli küps naine. Populaarsuse tipul oli S-kujuline figuur. Selleks kandsid naised korsette.1900ndad oli aeg, mil karusnahast sai valitsev moesuund ning kord selle positsiooni saanud, valitses karusnahk moepildis, olenemata aastaajast või otstarbest. Karusnahku kanti kaunistustena rõivastel, keebidena kui ka kasukatena. Selle peamiseks ülesandeks oli näidata rikkust.
Kogu glamuur vabamate soengutega ja külluslikult kaunistatud kübaratega „läks“ sõna otseses mõttes pähe. Peamiseks trendiks olid natuke säbrulised, kuid lopsakad soengud. Pea näis rikkaliku juuksepahmakaga ja tolle aja tohutute kübaratega hiiglasuur.
Lopsakad lained ja üleskuhjatud elegants erinesid vaid selle poolest, kui palju oli soengusse lisatud kunstjuukseid ja kui suur oli polsterdus, mille ümber juuksed koguti, et peanupu otsa kuhjatud stiili jaoks vajalik kõrgus kätte saada. Algselt kasutati soengule volüümi andmiseks hobuse juukseid, kui hiljem mindi üle kunstjuustele. Niisugust pompaduurstiili, mis sai populaarseks tänu Gibsoni tüdrukule, kandsid peaaegu kõik.
Gibsoni tüdruk oli kodanikunimega Charles Dana Gibson (1867-1944). Ta oli legendaarne iludus, kellel oli kommikarbikaunitari välimus ja hea iseloom, teda austasid ühtviisi nii press kui publik . Gibsoni tüdruku tervisest pakatav välimus ja idealiseeritud ilu muutus Ameerikas üleriigiliseks hulluseks. Tema loodut hakati jäljendama koheselt nii Ameerikas kui ka mujal maailmas. Gibsoni tüdruk oli pikk, sale, rinnakas ning S- kujulise figuuriga. Tema kael oli peenike ja pikk ning juuksed olid omakorda selle rõhutamiseks üles kuhjatud.
Kübarad polnud sel ajal mitte ainult suuremad kui kunagi varem, vaid veelgi keerulisemalt kaunistatud ja ääretult laia ettepoole kaldus äärega. Uudiseks oli autoga sõitmisel kübaratele tohutute looride lisamine. Kanti kübaraid, mille ülipikkade kübaranõeltele olid meisterdatud erilised pead.
1910 -1920
Esimene maailmasõda vajutas pitseri 1910. aastatele. Sõda, mis pidi lõpetama kõik sõjad, seda ei teinud, küll aga muutis igaveseks palju asju- eelkõige naise rolli. See oli aastakümme, mil algas tegelikult naiste sotsiaalne vabanemine .
Sõja kestel ja pärast sõda toimusid muutused praktilisest vajadusest. Korseti kui naissoo ahistamise sümboli võisid kliendid moe nimel minema heita. Toimus täielik värvide plahvatus ning liivakellasiluetile iseloomulik talje ja puusa rõhutamine hakkas kaduma.Naise siluett koosnes sirgest seelikust ja puusi rõhutavatest detailidest. Kõik need rõivad ilmusid rikkalike ja toredate idamaiste värvide šokeerivas ja eredas uues värvipaletis. Ka sel kümnendil jätkus armastus karusnahkade vastu. Karusnahaga kaunistati kübaraid, kotte, suvekleite ning isegi ööriideid ja aluspesu.
Juuksed sümboliseerisid sel aastakümnel naiste seisundit ühiskonnas samavõrd kui korsett ja muutusid tugevaid tundeid äratavaks teemaks. Eelmise aastakümne juuksemoe tipp ei sobinud kuigi hästi uue, rohkem klassikast mõjutatud joonega , ning kõrgendatud vöökoht nõudis uut soengumoodide repertuaari. Puhtpraktilisel põhjusel lasksid paljud naised oma juuksed lühikeseks lõigata. Alguses langes „ poisipea “ stiil ebasoosingusse, kuid hiljem ei võtnud lühikesi juukseid omaks mitte ainult need, kes töötasid. Seda peeti šikiks ja paljud noored naised näitasid sellega oma moekust ja iseseisvust. Lühiksesi juukseid pooldati, kuna need tundusid ka leinaajal sobivamad. See oli traditsiooniline leina väljendus, ja paistis, nagu oleksid pärast sõda tahtnud kõik väljendada nii kollektiivset leina. Pärast sõda sai kihk juuksed maha lõigata õhutust kinotähtede eeskujust ning üldisest soovist olla moodne. Eelistatud soenguks oli ka nn „kardinasoeng“ , mis oli kompromiss pika ja lühikese soengu vahel. Juuksed kammiti keskelt lahku ja tõsteti üle ehispaela. Õhtul kaunistati see sulgede või vääriskividega ja kaarena põskedele langevad juuksed seoti taha lõdvaks sõlmeks või rulliks .
Madalale viidud laubapael avaldas mõju ka kübaramoele, peakatteid kanti nüüd toas koos pärastlõunakleitidega. See ennetas 1920-ndate aastate trendi, kui otsmikutukad ja kübarad katsid sügavalt näo,ning aastaid tundus, et laup ei ilmugi enam välja. Selle aja tüüpiliseks moehitiks oli ka turbanit meenutav kübar.
Meeste peakatteks oli endiselt silinder, ümarapõhjaline viltkaabu, suvel õlgkaabud ja sonimüts.
1920-1929
Kui suur sõda asendus suure rahuga, andis ühiskond naisele vabaduse ja kõik lõbutsesid nagu ei kunagi varem. Džässiajastu oli tunnistajaks, kuidas kaasaegne
naine sai lõplikult kätte talle õigusega kuuluva koha. Džäss muutus peaaegu üleöö hulluseks, auto aitas elutempot kiirendada ja terve maailm paistis tahtvat pidutseda. Kuna nii paljud noored inimesed olid kadunud, siis tähistasid 1920. aastad täiesti uue maailmakorra sündi, ja paljud ajaloolased nimetavad seda 20.sajandi tegelikuks alguseks. Kuna palju mehi oli hukkunud või invaliidistunud, siis ei lootnud paljud naised enam kunagi abielluda ning algas fläpperite – vabameelsete noorte naiste – ajastu. Naiste motoks oli elupõletamine ja nad trotsisid kõiki tavasid: meikisid end avalikus kohas, suitsetasid – sageli pika sigaretipitsiga, mis oli ülimalt šokeeriv.
Nende tõeline tunnusmärk oli lühike soeng. Ühe hoobiga heideti korsett kõrvale ja moodi tuli vabalt langev särkkleit. Terve aastakümne oli moes pottkübar, mis sügavalt pähe surutuna eeldas ajale iseloomulikku lühikest juust.
Juuksemood, nagu eelnevalt maintud, oli kõige kantum soeng 1920. aastatel poisipea . Pärast aastakümneid lokitange, kähardamist, juuksenõelu ja kogu seda juuste piinamist hakkasid naised aduma juuste lõikamise mõttekust. Enamikule inimestele oli see äärmiselt emotsionaalne teema. Sajandeid olid juuksed olnud naise uhkuse kroon ja loobumine naiselikkuse kõige pühamast sümbolist oli midagi, mida ei kiputud kergekäeliselt tegema, kuigi asi võis näida vastupidine . Poisipea kõrghetkel kandsid uudset lühikest soengut kõik peale väärikate matroonide ja tiitliga lesknaiste.
Kahekümnendad oli ajajärk, mil aristokraatlikke rollieeskujusid asendasid filmimaailma kangelannad. 1920ndate eksootilise välimusega filmidiivad sümboliseerisid moekust, ja kuna nad tegid selliseid vapustavaid asju, nagu seda oli küünelaki kasutaminse, siis sai värvitud küüntest moehullus. Kümnendi lõpuks hakkas Coco Chanel propageerima kuldset jumet ning ka päevatmisest kujunes teadlik tegevus. Ilu polnud kohustus, vaid daamide hea enesetunde väljendus.
1930-1940
Kolmekümnendad aastad olid äärmuslikud nii rikkuse kui vaesuse mõttes. Rikkad nautisid luksuslikku ja moekat elu, vaestel võimaldas põgeneda hallist argipäevast vaid maagiline hõbeekraan. Pärast hedonistlikke ja tormakaid kahekümnendaid tunduvad kolmekümnendad märksa rahulikumad ja vaiksemad. Siiski mõjutasid ühiskonda poliitilised ebakõlad, Ameerika depressioon ja börsikrahh, mis suurendasid lõhesid rikaste ja vaeste vahel.
Kübaraid võib 1930. aastatel pidada eraldi soengukaunistuseks, peakatte algseks funktsiooniks on olnud küll kaitse, nagu rõivastelgi, kuid oma arenguteel on peakatted väljendanud moe kõrval ka sotsiaalset sõnumit. 20. sajandiks oli toimunud tohutu muutus ja murrang ühiskonnas – kübarast oli nüüd saanud tarbeese ning moeelement, mida kandsid kõik hoolimata nende seisusest või klassist . 1930. aastatel mängis ta ka soengumoes erilist rolli: nende kuju andis kogu naise siluetile uue joone ja hoogsuse. Kübara kandmine oli ühtlasi kirjutamata reegel. Linnanaised, aga ka enamik alevinaisi kandsid kübaraid. Oli enesestmõistetav, et kübar jäeti pähe ka külla, kohvikusse, näitusesaali minnes. Suvel paljapäi käimine läks moodi alles vahetult enne sõda, ja sedagi nooremate juures.
Kahe ilmasõja vahel omandasid kübarad kohati tugeva sümboolse tähenduse filmikangelannade kaudu. 1930. ja 1940. aastatel lõid disainerid kübaramoodi rohkem filmidiivade isiksuse väljendamise kui filmi sündmustiku tarvis.
Marlene Dietrichi silindrist ja mustadest sulgedest ning Greta Garbo pehmest slouch-kübarast said ajastu märgid ning elegantsi ja mõttesügavuse sümbolid, mis valitsesid veel aastaid. Suure enamuse naiste jaoks jäidki need maagilisteks sümboliteks ja kauniteks unistusteks suurel ekraanil , sest säärast pillavat elustiili said lubada endale vaid väga vähesed. 1930. aastatel oli peamiselt kasutusel kolme eri sorti kübaraid. Esiteks berett ja alustassikesed kummulikallatud äärtega kübar, mis kõikus lokkidel. Servad olid tagant kas löödud kõrgele või pressitud maha, tema varjutaoline serv oli otsaesisel. Antud kübaratüüp oli väga populaarne, sest sobis hästi tolleaegse moesiluetiga. Kolmas kübaratüüp oli kolmnurkse kujuga, valmistatud vildist või sametist. Teda kanti harilikult teravikuga ühel silmal ja vastavalt sellele, kuhu poole juus oli kammitud. Servale oli kinnitatud loor, mida võis kanda kas kübara all või peal.
1940-1950
Teise maailmasõja puhkemisega muutus olukord majanduses väga kiiresti. Kohe tekkis puudus kõigest, sealhulgas ka toidust. Riiete ostmiseks oli vaja nii raha kui ka talonge. Inimestel soovitati kasutada vanu kardinaid, voodilinu, villaseid riideesemeid; kõikjal ajakirjadnuses ilmusid soovitused ja nõuanded, kuidas riideid ümber teha. Mitte kõik ei olnud siiski nii masendav : Elizabeth Arden valmistas daamide õhturiietuse juurde veekindlast valgest sametist maski. Sõja-aastatel peeti õmbluskunsti tipuks monumentaalseid õlapaelteta õhtukleite. Viimaseks moekarjeks olid platvormkingad ning kõrge värvliosaga püksid.
Christian Diori new look ergutas kogu 1947. aasta moemaailma. Dior andis naistele tagasi selle, mille järele nad olid kaua igatsenud- naiselikkuse, küllustunde ja täiesti uue suhtumise pidulikesse rõivastustesse. Uus rõivamood nõudis käekotti, saledat pihta ja tohutul hulgal kangast. Ka kübaral oli äärmiselt oluline osa. Enamiku naiste jaoks oli selline suund ebapraktiline, kuid ajakirja Vogue toimetaja Edna Woolman Chase kirjutas omal ajal kiitvalt: „Diori poolt valmistatud rõivad, mis on täiesti kantavad, äratavad naistes tunde, et nad on väga võluvalt riides, siinjuures on kogu tualette ümbritsev atmosfäär jumalikult romantiline.“
Loodi uus korsett, mida kutsuti hellitavalt „herilaseks“. Uut tüüpi korsett oli mõeldud ainult pihal kandmiseks. Arhailiste haakide asemel tulid kasutusele tõmblukud.
Kübaraid kanti 1940.aastatel igal võimalikul juhul. Viimased sobisid suurepäraselt uute moodsate ranges stiilis õmmeldud kostüümide juurde – väljapeetud peen välimus poleks olnud täiuslik ilma uhke kübara või sõrmkinnasteta, mis pidid lisama naiselikku sära; siinjuures andis viimase lihvi huulepulga rohke kasutamine. Pärast sõda langesid kübarad kokku, muutusid väikesteks ja taldrikukujulisteks.
1940ndatel jätkus naiste hulgas Veronica Lake‘ i loodud peek-a-boo-soengu jäljendamine. Samuti muutusid populaarseks rullidesse keeratud- või ülespandud juuksed.
Nagu eelpool mainitud , võitis töötavate naiste ja moekate keskealiste daamide seas suure populaarsuse ka ülespandud soeng, mille puhul kammiti juuksed juurtest alates hästi peadligi üles ja kuhjati lokkidena otsmiku kohale kokku. Tulemus nägi välja väga kaunis – kiharad välja rippumas omatehtud turbanitest, mis olid valmistatud kodus leiduvatest pearättidest; ja kuigi selline stiil meenutas pesunaiste soenguid läbi aegade, tundus see vallatu ja sobis paljudele .
Turbaneid kanti kõikjal, sageli olid need valmistatud tsellofaanist, vanast kleidiriidest, kõigest, mis kätte juhtus; nende ülesandeks oli tuju üleval hoida. Mõnikord tehti lokke ja sätiti need pärja moodi ümber pea. Teinekord asetati jällegi soengutele peale võrk.
1950-1960
1950.aastad olid sel sajandil pealetükkivalt positiivseks kümnendiks. Kasvas majanduslik heaolu ning populaarseks sai üksnes vanematest ja lastest koosnev perekond nn tuumperekond. Kujunenud ideaali kohaselt oli vaja abielluda, saada lapsi ja „elada õnnelikult elu lõpuni“ kenas majakese ühe ja sama mehega. Naised suruti taas elukutseliste kodukolde hoidjate rolli ja meeste osaks jäi perele elatise teenimine . Selles kultuuripildis esines veel üks uut liiki naine – karjäärinaine. Ta oli enesekindel , isegi kõigutamatu, ja tema prestiižikas veetlus oli nii rõhuv, et see tundus lausa hirmuäratav. Karjäärinaine oli vastuvõetav kõigile, kuna ta andis mõista, et õige mehe pärast oleks ta valmis ikkagi kõigest ka loobuma .
Selle kümnendi moe põhiteemaks oli naiselikkus ja rafineeritus. Kübarate, kinnaste, väikeste kotikeste ja tikk -kontsade kandmine eeldas teatud enesekindlust ja väärikat hoiakut. Kusjuures tänapäevalgi on pidulikud kindad kvaliteedi osas sama tundlikud kui kübarad.
1960.aastate lähenedes hakkas range nõue kanda kübarat, kotti ja kindaid pikkamööda leebuma. Kübarad, mis moepildis edasi püsisid, olid lihtne barett, väike äärteta kübar või siis mingi moodustis pealael, mis meenutas poolikut merikarpi.
1970-1980
Pärast 1960ndate ülevoolavat idealismi ja ebamääraseid utoopiaid tulid ebakindlad ja küünilised 1970ndad . 1970ndad on saanud halva maitse sümboliks, sest nad sünnitasid trende, mis murdlainete kombel saabusid selleks, et kohe kaduda. Kuigi tagasivaates on nii glam rokk, platvormkingad kui ka disko andnud ainet üleolevateks naljadeks, oli samal ajal ka eksperimenteerivat vaimu ning punk oli ajastu tõeline väljendaja.
1970ndate terviseteadlik naine jumaldas sporti. Harrastati joogat, vändati trenažööri või hüpati aeroobikas, teadmata midagi soojendusharjutustest ja traumadest, mida põhjustab linnatänavatel õhukese tallaga võimlemiskingades jooksmine.
Nagu eelpool mainitud, jäävad 1970ndad alatiseks meelde platvormkingade ja pükskostüümide poolest. Neid ilmus sadades versioonides – alates 1940ndatest, isegi keskajast, aga mitte kunagi varem polnud kingad olnud nii pöörased ja ülepakutud.
Peakatetest olid populaarsed sallid, ja turbanid, varieerudes mustlasrätikust nende alt väljaturritavate juuksepahmakate ja hiigelsuurte tilpnevate plastmassist kõrvarõngastega kuni siidturbaniteni. Pearätikute juurde käisid ka suured päikseseprillid. Biba pehmed liibuvad mütsid nägu raamivatel inglilokkidel olid retro ideaaliks, samuti nagu heegeldatud cloche-kübarad, mida kaunistasid siid - või heegeldatud lilled, ning väikese looriga pillbox-kübar, mis hiljem oli kõige tavalisem kübar laulatusel ja muudel tähtüritustel.
1980-1990
1980ndad olid hoogsa edenemise aeg. Kaheksakümnendate sõnum oli tarbimine ja stiilne oli olla jõukas. Äsjaomandatud jõukusega panid äri- ja esindusnaised aluse „tõusiklikule“ stiilile. Nad ei uhkeldanud mitte ainult rahaga , vaid ka kehaga . Moes oli igakülgne treening ning kõik huvitusid teemadest nagu toidu vähene soolasisaldus ja toiteväärtus.
Uhkeldamispaikadeks olid kallid restoranid ning kuna sel kümnendil kasvas hea rätsepatöö, elasid päevaajal inimesed lausa kostüümides. Moodi tulid stretch-kangast lühike ja liibuv miniseelik ning tohutu suured õlandid, mis rõhutasid puusade kitsust.Väärisehete ja ehtsate karusnahkade kandjate elustiil tõusis üldsuse huviorbiiti – oli seltskonnaajakirjade kõrgaeg.
1980ndatel pidid juuksed välja nägema hoolitsetud ning kallilt soengusse seatud. Üldjuhul tähendas see big hair ’i- kohevat soengut. Kaheksakümnendad olid ka esindusnaise ajastu, kes veetis pikki tunde ilusalongis ja juuksuris. Naised, kohustuslikud blondeeritud (aga ka erivärvilised) triibud juustes, olid tihtipeale äravahetamiseni sarnased.
1980ndad kuulutasid kübara tagasitulekut. Seltskondlike ürituste puhul oli kübar vältimatu. Väikest looriga pillbox-kübarat kanti nii laialdaselt, et see mõjus juba odavalt ning muutus lõpuks naljanumbtiks. Populaarsed olid marshmallow - üleni sulgedega kaetud ääreta kübar, ning Edwardi-aegne picture hat.
Tüdrukud armastasid meeste panamakübarat, mis sobis hästi lihtsate vaba aja rõivastega vabaõhuüritustel, aerutamas ja polomängul. Trotsides hulljulgelt poliitilise korrektsuse nõuet, kaitsesid individualistid oma päid karusnahksete mütsidega.
Igaüks, kes üritas vähegi sportlik ja moekas välja näha, pidi kandma juustes disaineri päikeseprille, ja seda vaatamata aastaajale. Alates 1970ndatest olid päikeseprillid olnud kohustuslikud BMW-ga või Golf GTI-ga sõites.
Kuulsatel armastatud kaheksakümnendatel tõmbas paljusid muusikuid väikese musta kõvakübara, kaabu või bareti poole, mida vilkalt ka videoklippidel eksponeeriti. Boy George, Milli Vanilli , Sandra, Depeche Mode'i üks põhitegijatest Martin Gore ja Michael Jackson on vaid mõned näited nendest , kes üks või mitu korda efektse peakatte kasuks on otsustanud. Ajal, mil popmuusikud olid moes peamised suunanäitajad, polnud ime, et mütsitrend imbus ka massidesse, nii armastasid noored tihti kanda kübaraid või barette igal aastaajal.
1990-2000
Paljud 1980ndatel soositud väärtused muutusid küsitavaks. Künism asendus optimismiga. Nõudmine uute erutavate imagote järele kasvas jätkuvalt. Enam polnud ideaale mitte üks või kaks, vaid need paljunesid kiiremini, kui neid kirjeldada jõudis. Ikoonideks tõusid üheksakümnendatel järsult näiteks näitlejannad Sharon Stone, Uma Thurman, Julia Roberts , modellid Kate Moss, Claudia Schiffer, tüdrukutebänd The Spice Girls jne.
1990ndate kujundites on tähtsal kohal androgüünsus. Selle kümnendi moe koodsõnaks oli individuaalsus . See käis pikkuse, stiili, pükste ja kleitide kohta – kandja valida oli mitte ainult mida kanda, vaid ka kuidas ja millega. Moevalik oli 1990ndatel äärmiselt suur ja couture’i trendid kanti otsekohe üle peenematele tänavatele. Inimesed olid kogu aeg kursis moemaailma tegelaste ja nende toimetamistega. Rõivaste ja nende kandmise suhtes on tekkinud uut laadi tundlikkus. Nagu kõige muugagi sel kümnendil, ei määra meie väljanägemist mitte staatus ega isegi kindel mood, vaid sisemine hoiak. Teatud mõttes on originaalsust vähem, sest kõik laenavad ideid kõigilt, rikkad või vaesed, noored või vanad, vaja on ainult silma ja õiget vaistu.
Peakatted tänapäeval
Tegelikult pole müts kuhugi kadunud, kuid viimasel kümnendil on mütsi, kui eraldiseisva moeaksessuaari tähendust taas hindama hakatud. Peakatetele pühendatakse eraldi moelehekülgi ja fotoseeriaid, kus müts pole pelgalt ese, mis sooja annab. Müts võtab kokku kõik varasema, mis moepildis tähelepanu on pälvinud.
Nii on meil soni, kaabu, barett ja au sisse tuleb taas ka kübar. Ehk peaks kõige suurema kummarduse tegema popstaaridele, kes stiilselt ka kõige jaburama rullnokamütsi efektselt välja kannavad, kuni selleni , et panevad aluse oma isiklikule brändile ja kindlasti pannakse seal rõhku mütsile. Pole räpparit, kes ei armastaks kanda nokamütsi kaamera ees ja kaamera taga. Nii näiteks kannab eksklusiivseid peakatteid show-mogul Jay-Z, ehk Shawn Carter, kes lõi 1999. aastal oma brändi Rocawear Clothing, kus mütsidel, muuseas, oli kaalukas osa. Kollektsioonis esines isegi mudeleid, millel brändilogo oli tikitud Swarovski kristallidega.
Kuulus räppar 50 Cent ei jää siin alla - tema 2003. aastal loodud G- Unit Clothing pakub mütse räpiguru enda piltidega, paralleelselt koos T-särgi ja kõige muu tarviliku moevarustusega. Koloriitset naisartisti Missy Elliotti peetakse aga üheks markantsemaks näiteks, kes on suutnud tavalisest tänavarõivastusest välja pigistada tõelise sport -gläm stiili ja öelge veel, et naistele nokamüts ei sobi – pange vaid kaela pärlikeed, kõrva kuldsed suured rõngad ning pähe pärlitega tikitud nokamüts, mille nokka võib keerata kasvõi selja taha.
KASUTATUD MATERJAL
Rõivaste ajalugu Kai Malmstein www.e-ope.ee
www.wikipedia.org
www.hatsuk.com
http://www.hatpatterns.co m
www. vikerraadio .err.ee „o tempora , o mores“
„Meie sajandi iluideaalid“ Kirjastus Varrak , 2000
39