Uurimustöö: ILU, RÕIVASTUS JA MOOD LÄBI AEGADE.. (6)

Retla Kool

Uurimistöö: Ilu, rõivastus ja mood läbi aegade.

Anni Ruugla

8.klass
Juhendaja :
õp. Liivi Vassar
Retla 2007
Sissejuhatus.
Kuidas olla ilus? See on küsimus, mis on vaevanud inimesi aegaade algusest. Alljärgnevas uurimuses püüangi vastust leida sellele küsimusele, mida on teinud inimesed selleks, et olla ilusad.
Sisukord.
Muinas- Egiptus .........................................................................................................................lk 4.
Kreeta . ........................................................................................................................................lk 8.
Muinas-Kreeka.........................................................................................................................lk 12.
Etruskid .....................................................................................................................................lk 16.
Muinas- Rooma .........................................................................................................................lk 18.
Bütsants.....................................................................................................................................lk 23.
Keskaeg .....................................................................................................................................lk 26.
Renessansiajastu.......................................................................................................................lk 31.
Barokiajastu ..............................................................................................................................lk 35.
18.sajand....................................................................................................................................lk 39.
19.sajand....................................................................................................................................lk 43.
20.sajand....................................................................................................................................lk 45.
Muinas-Egiptus.
Inimkultuuri häll oli teatavisti soojades maades. Seepärast polnud ka riietusel esialgu tarbefunktsiooni, vaid eeskätt dekoratiivne ja sümboolne tähendus. Mainas-Egiptus oli üks esimesi tsivilisatsioone ja kuna sealne kliima on kuum ja maapind kuiv, siis on sellest ajast säilinud palju riideid , ehteid ja kunstiesemeid peaaegu muutumatul kujul.
Rõivamood muutus Muinas-Egiptuses aegade jooksul äärmiselt vähe ning alati kanti kõrvuti uutega ka endisi rõivaesemeid. Algselt oli rõivaste lõige äärmiselt algeline, enamasti ebakorrapärase kolmnurga kujuline. Kuumast kliimast olenevalt pidi kehakate täitma kolme põhinõuet: olema avar, napp ja kerge. Ülakeha võisid soovi korral katmata jätta nii mehed, kui ka naised , kuid enamasti katsid naised oma ülakeha küllalt sagedalt. Alastikultuuri siiski ei viljeldud, kuna seda peeti amoraalseks ja alamklassile sobivaks , mistõttu käisid alasti vaid lapsed, orjad ja lihtrahvas.
Valge linane skenti- meeste lühike mähkseelik ja kalasiris- pikk liibuv tuppkleit, mida peamiselt kandsid naised- ning muud seda liiki lihtsad rõivaesemed olid need, millest tänapäevane rõivas kui selline sai alguse ja hakkas edasi arenema. Rõivaesemete proportsioonid olid mõlema soo puhul peaaegu ühesugused, erinevus seisnes rõhuasetuses. Naiste rüü taljejoon oli viidud kõrgele rinna alla, meeste kehakate rõhutas aga puusapiirkonda. Naiste kalasiris oli tihedalt liibuv, meeste skenti võimaldas aga vabamat ja kiiremat liikumist, mis viitab meeste aktiivsemale eluviisile.
Naiste riietus:
Kuni 18.dünastia aegadeni kandsid naised kalasirist. Riietusese algas rindade alt ja ulatus peaaegu pahkluudeni, üleval hoidsid seda kaks õlapaela. Kõik arheoloogide poolt leitud rõivad on üsna ühesugused, ilmselt lõigatud pikast toruks õmmeldud kangast . Seinamaalidel ja skulptuuridel on rõivaid kujutatud mitmekesisema tegumoega. Mõned neist varjavad rinnad , teised ulatuvad kuni kaelani, mõnedele on moodustatud varrukad , teistele jällegi vaid üksainus õlapael. Naiste kerged õlasallid kaitsesid päev päikese eest, õhtul aga külma eest.
Teistel joonistel on kujutatud kahest eraldi osast koosnevat rõivakomplekti. Peenikeste nööridega ümber keha kinnituv ülaosa on lühike ja liibuv, kitsaste varrukatega ning väljalõikega nii rinnal kui seljal . Seelik oli lai ja horisontaalsete voltidega.
Vaaraode ja ülikute naisi on kujutatud ka volditud ja tärgeldatud pleegitatud linasest rüüdes. Võib ette kujutada kui suurt vaeva nõudis teenijatelt nende rõivaste hooldamine.
Suurimad muutused nii rõivamoes kui usundis toimusid 18.dünastia valitsemisajal. Maalingud kujutavad vaarao naist Norfretet ja tema kuut tütart pikkades voogavates rüüdes. Tütred on leidnud jäädvustamist ka viisil, mida meie nimetame erootiliseks- rõhutatud on nende kehavormide naiselikkust. Ka pärast 18.dünastia lõppu püsis naiste rõivamood samal kujul.
Meeste riietus:
Meeste traditsiooniliseks riituseks oli skenti- lihtne, ümber puusade mähitud ja ees niiviisi sõlme seotud lühike seelik, et kangaotsad jäid ette voltide vahele rippu. Algselt valmistati skentisid loomanahast või pargitud nahast , hiljem hakati valmistama õhemast, enamasti linasest valmistatuid. Sõdalaste rüü võis olla tehtud ka värvilisest kangast või kaunistatud pealeõmmeldud triipudega. Vaaraosid kujutati mõnikord skenti tagaküljele riputatud lõvisabaga.
Ajapikku muutus skenti lõige kandilisemaks, ka hakati kangast tärgeldamise abil jäigemaks muutma sihiga tekitada esiküljele väljaulatuv kolmnurk . Kehakatte esikülje rõhutamine muutus üldiseks nähtuseks. Genitaalidele tähelepane tõmbamine põhines selle kehapiirkonna pühadusel seoses tähtsa rolliga soojätkamisel. Niudepiirkonda rõhutati ka vöökohast allapoole suunduvate voltidega.
Meeste rõivastus arenes järk-järgult edasi ja üks esimesi moeuuendusi oli niudeseelik. Niudeseelik oli lühikesest skentist pikem, ning selle pealmine serv oli jäetud nii pikaks, et see ulatub üle rinna ja vasaku õla.
Keskmise riigi ajastul kandsid mehed niudeseeliku peal teist , pikemat seelikut. See kujutas endast nelinurkset linast kangatükki, mille pikkus varieerus reie keskosast kuni sääremarjani ning võis olla kinnitatud dekoratiivse vööga.
Tuunika ja pika hõlsti tekkimise ajendiks peetakse sisse rännanud Süüria kangrute kudumistehnika parandamist. Tuunika kujutas endast lühikest varrukatega särki, mida võis kanda skenti peal. Hõlst oli keerukama tegumoega ning selle jaoks vajati tulevasest kandjast ligi kaks korda pikemat kangatükki. Vöökohast kokku tõmmatud hõlsti kaeluseava oli suur, nii rüü ise kui varrukad olid väga laiad . Seda rõivast peetakse egiptlaste kõige ebaharilikumaks kehakatteks. Kanti ka lihtsat rõivast , milleks oli drapeeritud ja üle õla visatud kangatükk, mida hoidis kinni fibula - meie sõle taoline kinnitusnõel.
Kangad ja värvid:
Egiptlaste riietus peegeldas ühiskonna ranget hierarhiat ja eristas privilegeeritud klassid lihtrahvast. Isiku positsiooni aga ei paljastanud mitte rõiva lõige, mis oli kõigil ühesugune, vaid hoopiski kangas . Mida kõrgem oli isiku positsioon ühiskonnas, seda kallimast kangast rõivaid tohtis ta kanda.Vaarao skenti tehti kõige peenemast linasest, kullaga läbi kootud kangast. Lihtkodaniku kehakatte materjaliks oli robustsem taimekiud või nahk, sotsiaalset kuuluvust näitas ka kanga koemuster.
Muinasegiptlaste meeliskangakas oli linane, millel olid kõik kuuma kliima jaoks vajalikud omadused. Linakiust sai kududa õhukest ja kerget, õhku hästi läbi laskvat kangast, mida oli hõlbus ümber keha mähkida. Peseminegi oli lihtne. Alguses oli kangaid tehtud igasuguste hõlpsasti kättesaadavate rohttaimede kiust, pruukides egiptlaste endi välja mõeldud võtteid. Hilisemaltel aastatel, kui kogu riigis olid rajatud korralikud niisutussüsteemid, sai kanga põhiliseks tooraineks lina.
Värvide kasutamine rajanes nende sümboolsele tähendusele. Nii tähendas roheline elu ja noorust , kollane oli aga kulla, igavesti elavate jumalate ihu värv. Harva esines rõivastes musta, küll aga kasutati seda parukate tegemisel. Õnne ja rõõmu sümbol valge oli egiptlaste riietuses väga tavaline, kuigi see valik tulenes osalselt ka praktilistest põhjustest. Linane ei värvu just hõlpsasti ning suurem osa kangaid kooti pleegitatud värvimata linakiust. Kangaste värvimine loodusvärvidega on muide just egiptlaste leiutis . Neil õnnestus leiutada ka keeruline tehnoloogia , mis lubas linakiudu värvida siniseks ; seda vajati orjade kehakatte tarvis. Punast värvainet saadi mitmetest taimedest , nagu näiteks alkanna, punavärvik ning värvohakas. Kuningate tuunikateks ja kinnasteks värviti kuldset lõnga. Värvida osati isegi nahka, mida esines punases, kollases ja rohelises toonis.
Ehted ja kaunistused:
Egiptuse käsitöölised ja kunstnikud tegid oma parimad ehted kullast , mida kaevandati idapoolses kõrbes ja Nuubias. Kullaga raamistati lasuurkive, türkiise, ametüste ja teisi vääriskive ning tulemuseks saadi kaunid kaelaehted, käevõrud ja sõrmused. Juveele paigutati ka puu- ja klaas-ümbrisesse, õhukese lehtkullaga kaunistati puukujusid, kiivreid ja mööblit.
Jalanõud:Vanim teadaolev jalats on sandaal , mida peetakse kõrbe jaoks ideaalseks. Tald kaitseb jalga kõrvatavkuuma liiva eest, jalalaba saab aga piisavalt õhku. Egiptuse sandaal koosnes tallast ja kahest rihmast. Üks rihm kulges suure ja sellele järgneva varba vahelt läbi ning ühines seejärel üle jalavõlvi mineva rihmaga. Nii meeste kui naiste saandaalide materjaliks või olla puit, papüürus, kitsenahk või palmikiud. Jalatsid olid garderoobi kõige väärtuslikumad esemed.
Ilu ja hügieen:
Egiptlased suhtusid puhtusepidamisse suure tähelepanuga, mis võis olla ka soojast kliimast tekkinud otsesest vajadusest sõltuv. Muinasegiptlastelt on alguse saanud nii mõnedki tänapäevased iluprotseduurid. Nii kujutab ühe umbes 2400 aastate eKr elanud üliku haukambri seinal olev olev reljeef pediküüri. Kuninganna Nitokris olevat väitnud, et naine peab igal hommikul vannis käima ning saledana püsimiseks laskma end iga päev masseerida. Küünarnukkide ja põlvede paksenenud nahka hõõruti pimsskiviga, päikesepõletust ja putukahammustusi raviti aroomiõlidega. Keha hooldamiseks olid kasutusel segud , mille koostises võis olla mett, kaltsiiti ja soola, igapäevane keha õlitamine säilitas naha elastse ja õrnana. Leiud tõestavad, et keha hõõruti ka jaanikaunade pulbriga, higistavatesse kohtadesse pandi aga viiruki ja kaerajahu segust valmistatud pallikesi. Hammaste puhastamiseks närisid egiptlased Sudaanis ja Lõuna-Egiptuses kasvava puu Salvadora persica juuri, hingeõhu aga hoidsid värske piima kuristamise, lõhnavate ürtide ja viirukite närimisega.
19.sajandi väljakaevamised annavad tunnistust suurest tähelepanust, mida muinasegiptlased pöörasid oma välimusele. On leitud mitmesuguseid karbikesi, raseerimisvahendeid, palmilehvikuid, elevandiluust kamme, peegleid ja purgikesi. Peegleid tehti poleeritud metallist, raamid olid valmistatud puidust, pronksist , elevandiluust või keraamikast.
Kosmeetikume kasutasid nii mehed kui naised. Naised värvisid näo kollase ookriga heledamaks, mehed aga tumedamaks oranzika värvi abil. Silmade rõhutamiseks kasutati kas musta antimonipulbrit või peeneks hõõrutud rohelist malahhiiti, mida toodi egiptusesse Siinai mägismaalt. Kulme toonitati halli puudriga. Väga popuularne oli pealekantav punane huulevärv, mida saadi rasvale ookri lisamisel, ning põsepuna, mis leidis kasutamist ka nahadefektide varjamisel. Tarvitusel olid ka oranz huulevärv ja näo valge alusvärv. Kortsude silumiseks määriti näole segu taimeõlidest, viirukiklistiirist, vahast ja rohttaimedest. Egiptlaste küüsi kattev punane värv oli tõenäoliselt henna. Mõlema soo esindajatel on leitud tätoveeringuid nii näolt kui kehalt, kusjuures on võimalik, et pigmenti osati juba naha alla viia.
Parfüüme ja minke segasid preestrid , kes hoidsid oma retsepte saladuses ning loovutasid neid ainult väga kalli raha eest. Lõhnaaineteks olid taimedest ja lilledest saadud aroomiõlid, millele lisati muid õlisid ja rasvu.
Soengud ja peakatted :
Juuste eest hoolitsemine oli hea väljanägemise vaevarikkaim osa. Egiptlased, nii mehed, kui naised nägid palju vaeva, et nende juuksed oleksid puhtad, lõhnastatud ja korras. Hauakambritest on leitud niihästi juuksehooldusvahendite retsepte kui õpetusi mitmesuguste probleemide kõrvaldamiseks. Vaigust ja mesilasvahast segati kokku algelisi soengufiksaatoreid. Püüti leida tõhusaid vahendeid nii kiilaspäisuse kui hallide juuste vastu. Juuksekarvu loodeti taastada paljakule asetatud hakitud salatilehtedega, halle juukseid pidi aga uuesti mustaks tegema musta härja veri , mis aeti koos õliga kuumaks, jahutati ja kanti juustele. Usuti , et härja must karv suudab taastada ka inimese juuksevärvi.
Kui riietuses näitas kandja sotsiaalset staatust kangas, tegi juuste puhul seda soeng . Kuna kliima oli palav , siis ajasid jõukamad inimesed oma pea paljaks ja kandsid parukaid . Parukate valmistamiseks kasutati juukseid, loomakarvu või taimekiude ja värviti need tumedaks. Parukaid hooldasid ja kammisid orjad.
Soenguid kaunistati enamasti kuldsete lintidega. Vaaraode peakatted sisaldasid palju sümboolikat ja lõpuks jõudsid lausa ekstravagantsete proportsioonideni. Praktilist eesmärki teenis seevastu laialt levinud suur riidest peakate klaft, mis kaitses kandjat Egiptuse lõõmava päikese eest.
Kreeta.
Pronksiajasti Kreeta ehk Minose Kreeta kultuuri peetakse Euroopa esimeseks tsivilisatsiooniks. Kreeta mõõduskas, niiskevõitu kliima on põhjuseks , miks ainsatki Minose kultuuri rõivaeset pole meie päevini säilinud. Kogu teave minoslaste riietumise kohta pärineb pisiplastikast, vaasimaalingutelt ja freskodelt, mis küll reedavad üht-teist, kuid ei võimalda täpselt teada saada, mida tegelikult kanti. Kreeta rõiva mõjud jõudsid Musta mere kallastele, Vahemere idaregioonidesse ja isegi Sise- Aasia mõnedele aladele . Minose rõivastumisstiili peetakse üheks neist neljast erinevast stiilist, mille põhjal kujunes Muinas-Kreeka riietus.
Naiste riietus:
Kreeta tsivilastsiooni varasel ajajärgul jandsid naised tõenäoliselt puusapõllesid, mis olid meeste omadest pikemad ja sarnanesid pigem seelikuga. Ajapikku tekkis sellest rõivatükist seeliku peal kantav ümara lõikega põll.
Algselt oli rüü alaosaks volangidega seelik, mida sai pingutada kõrkjatest, puust või metallist võrudele- see oli esimene algeline krinoliinseelik. Pihikutaoline ülaosa kujunes ilmselt ümber keha mähitud ja pihaosas vööga tugevasti kokku tõmmatud jäigast rätikust, mis moodustas küll kaela ümber kõrge krae , jättis aga rinnad katmata ja isegi toetas neid altpoolt. Seda rüüd kanti sageli koos teravatipulise peakattega.
18.sajandi eKr alguseks läks moodi alt laienev kellukesekujuline seelik, mida võib korduvalt näha maojumalanna kehakattena. Seelik muutus vähehaaval detailirohkemaks , kattus tikandite ja värvikate kaunistustega, misjärel ilmusid ka uhked voldid ja volangid. Viimased olid mustrilise riide ribad , mis üksteist osaliselt katsid ja moodustasid helesinise, pruuni ja beezi ruudustiku.
Hilise Minose kultuuri naiste riietuseks oli varasemast erinev. Tihedalt liibuv pihaosa jättis rinnad katmata ja kinnitus nende alt nööridega, mõnikord kanti selle peal läbipaistvat boolerojakikest. Varrukad ulatusid küünarnukkideni ja olid kas liibuvad, puhvis või nn lambakintsu tegumoega- ülevalt puhvis ja alt liibuvad. Varrukad püsisid üleval kaela taha kinnituvate palte või seljal ristuvate õlapaeltega. Kanti pihast sisse võetud pihikuid, millel võis olla mite üksteist osaliselt katvat järku. Sellesse ajastusse kuulub ka seelik, mille peal oli jäigast materjalist ümmargune põll.
Ekstravagantsuses saavutas Minose rõivastus haripunkti aastail 1700-1500 eKr. Garderoobi põhivarustusse kuulusid keep , põll, pihikud, püksseelikud ja suur hulk kübaraid. Kangad oli uhked, kangad olid erksat värvi- nagu punane, kollane, sinine ja purpurpunane.
Meeste riietus:
Kõik mehed, olenemata sünnipärast ja seisundist võisid soovi korral alasti ringi liikuda. Kehakatetest eelistati lühikesi seelikuid nagu dünastiate-eelses Egiptuses või vöö külge kinnitatud põllesid.
Üheks põhiliseks rõivatükiks oli niudevöö, mis võis olla tehtud pehmemast kangast nagu linane, või ka jäigemast materjalist nagu villane või nahk. Ühe tegumoe puhul koguti kangas selja peal kokku pikaks längus teravikus, mis meenutas püstist loomasaba. Mõnikord kanti alumise niudevöö peal veel teist, poole reieni ulatuvat, kuid tagumine pool ees, nii jäi üks teravik ette ja teine selja taha. Meeste ülakeha oli katmata.
Minose meeste sipelgapihtasid rõhutasid spiraali- ja rosetimustriga riidest tugevasti kinni tõmmatud vööd. Kanti ka niudeseelikuid, mis hilisel ajastu ulatusid poole reieni. Nende juurde kuulus helmestega kaunistatud raske tutt. Geomeetrilised kujundid ja erksad värvid olid kasutuses ka meestemoes.
Kultustseremooniatel kandsid printsid, ülikud, preestrid, preestrinnad ja mõnikord ka kõrgest seisusest naised eredavärvilist pikka rüüd ehk kitooni. Sirgelõikeline kitoon kattis keha kaelast kuni sääremarja või pahkluuni. Jahedamal ajal kaitses külma eest muu riietuse peal kantav villane või loomanahkne keep või lühike peleriin.
Jalanõud:
Ülikud kandsid väljas jalatseid, kuid arheoloogide arvates oldi ruumides paljajalu . Knossose palee treppide astmed on kulunud läveni, kuid edasi enam mitte. See viitab võimalusele, et lävel võeti jalad paljaks. Jalatsitest tunti susse, mokassiinilaadseid sokke, pahkluude ümber kinnituvaid sandaale, mille rihmad olid vahel helmestega kaunistatud, ning kõrgeid reisisaapaid. Mehed kandsid ka punasest või valgest nahast ning seemisnahast poolsaapaid, naised kõrgeid saapaid ning kontsaga kingi .
Kangad:
Varase järgu kreetalased kandsid loomanahku, kuid juba 3500 aastat eKr oskasid nad kududa linast, hiljem ka villast kangast. Lõnga kedrati Knossoses niihästi töökodades kui kodudes, värvimisega tegelesid aga elukutselised värvalid. Rõivaid kaunistas tikand , mis sai eriti armastatuks hilisel ajastul. Lemmikmotiivideks olis lihtne joonmuster, lilled, krookusevanikud, linnud ja kalad .
Ehted:
Minose naisi on kujutatud kandmas pikki peenikesi kaelakeesid, mis olid mõnikord kuni kolm korda ümber kaela keeratud. Kanti ka sõrmuseid, rippuvaid kuldkõrvarõngaid ja mitmesuguseid ripatseid. Hilisema ajajärgu kullassepad valmistasid juba inimese- ja loomakujutistega ehteid. Ehetesse olid kiindunud ka Minose mehed, kelle puusapõlle esiosas võis näha helmestest võrku. Meeste käevõrud olid tihti kaunistatud graveeritud ornamentidega ning neid lükiti käsivarrele ühekorraga mitu.
Tavalise minoslase kaelakee oli valmistatud kivikestest, rikkad aga uhkustasid ehetega mis olid valmistatud poolvääriskividest ja millele oli lisatud ametüstist, mäekristallist ja ahhaadist helmeid. Naised kandsid kullast rinnaehteid millel oli kujutatud jahistseene. Juuste kinnitamiseks pruugiti kullast ja vasest nõelu. Naiste rõivastele ilmusid kullast puulehe - või loomakujulised nööbid. Väljakaevamistel on leitud ka graveeritud kujutistega gemme, mis olid kasutusel pitserina.
Ilu ja hügieen:
Minoslased jälgisid rangeid hügieenireegleid. Nii mehed kui naised võtsid iga päev vanni ja võidsid end õlidega, hoidmaks nahka pehmena, mehed raseerisid näo paljaks. Tihe kaubavahetus Egiptusega viis sealsete iluvahendite ülevõtmisele.
Soengud olid tohti keerulised. Naised kandised kas seljale langevat pikka hobusesaba, palmikuid või lainesse koolutatud juukseid. Mõnikord oli soengu eripäraks kõrva kohalt alla rippuv lokk, vahel oli neid koguni kaks. Juuksed võisid olla paelaga kuklasse kinnitatud, nii et nägu jäi katamata. 17.sajandi paiku eKr hakati juuste kinnitamiseks kasutama laubapaela, mida säilinud joonistel võime näha ka lilledega kaunistatult. Kõrges seisuses naised kandsid juustes kuldehteid, juuksenõelad olid vasest või kullast. Rikkalikult pärlite ja vääriskividega kaunistatud soenguid hoidis koos kuldniitidest põimitud võrkpitsist juuksepael või väike kuldkroon . Alternatiivvariandis olid helmestega läbi põimitud palmikud. Hilise ajajärgu levinuimaks meestesoenguks olid pikad lainelised juuksed.
Kübarad ja muud peakatted:
Kreeta kultuuri peetakse kübarate väljamõtlejaks. Terrakotakujukestel on näha peakatte kaht enam levinud tegumoodi, millest üks võiks kuuluda järgulise seelikuga komplekti juurde ja näeb välja nagu tagurpidi pööratud lillepott; teine tuletab meelde baretti. Tekkis ka terve hulk teistsuguseid peakatteid, nagu kõrged, lamedad või teravatipulised kübarad, turbanid ja tanud. Mõnikord oli kübara küljes valgeid või musti kaunistusi. Kultusstseremooniate jaoks kehtis oma kübaraetikett, mis nägi ette kas tiaara , pottmütsi või lameda ümmarguse kübara kandmist. Mehed kandsid Minose kultuuri hilisel ajajärgul baretitaolist peakatet.
Muinas-Kreeka.
Kreeklased on jäänud ajalukku kui uuendajad paljudel erinevatel elualadel. Kõige muu osas võis see nii olla, aga rõivastuses polnud Kreekalt just palju üle võtta. Kreeklased kandsid lihtsaid kehakatteid, milleks enamasti oli nelinurkne kangatükk. Õmblustööd polnud peaaegu üldse, sest rüü vajas vaid mähkimist ja drapeerimist. Viisi, kuidas kangast endale ümber seada ja voltida, määras traditsioon, kuigi väike tegevusruum individuaalsuse väljendamiseks oli alati olemas.
Naiste riietus:
Naiste garderoobi üheks põhielemendiks 6.sajandini eKr oli doorlastelt üle võetud peplos, villane kangatükk, mille laius oli 180 cm ja pikkus umbes pool kandja kasvust. Riidetükk keertai ümber keha ja kinnitati õlal fibula abil, riidetüki üleliigne laius volditi ülaservas kokku ning moodustati sellest lühikest peleriini meenutav deatil. Peplost kanti peamiselt vöötatult. Igapäevasele variandile lisaks oli ka teisi, keerulisemaid ja elegantsemaid kandmiseviise, mille puhul jäeti näiteks vöö ära ning kangas jäi ühelt poolt lahti. Pluusi ja seeliku mulje tekitati nõnda, et õmmeldi üks külg vöökohast kuni allääreni kinni, volditi ülejäänud riie vöö alt üles rindade alla ning kinnitati seal veel teisegi vööga.
Naiste kitooniks pruugitud kangas oli meeste omast kitsam ning selle drapeering oli mõnevõrra erinev. Eesmärgiga tuua kehavormid esile ja saavutada kanga parem langevus, kinnitasid naised mõnikord kitooni alaserva külge ovaalseid raskusi. Kui rinda sooviti näidata lamedamana, mähiti ümber keskkoha kõigepealt mitu kihti riiet. Kreeka naistel oli mitmeid rõivaesemeid, mis kuulusid üksnes naissoole ja mis alati osalesid naise rõivastumisrituaalis. See protseduur kulges järgmiselt: esmalt mähiti pikk kangariba rindade alt ümber keskkoha, siis tõmmati selga läbipaistev tuunika ning selle peale veel lühike varrukateta pealistuunika.
Dooria podere oli teine vaieldamatult naiselik , sageli tikanditega ehitud kehakate, nille juurde kuulusid ehted ja kerge linane õlarätik pharos , mis kinnitati klambri või fibula abil. Mõnikord anti sellele peenest kangast valmistatud rõivatükile salli kuju ja see seati diagonaalselt üle ülakeha. Pharos teenis ühteaegu nii dekoratiivset kui ka parktilist eesmärki , olles külmal ajal kasutusel pea või keha külma eest kaitsmiseks. Üleriidena kasutati ka kitooni meenutavat pallat. Varrukateta palla kinnitati õlgadele ning tõmmati vööga ümber puusade kinni. Naised kandsid pealisrõivana ka meeste himationi.
Meeste riietus:
Meeste kitoonid olid naiste omadest palju avaramad. Osa kangaste laiusest võis pruukida käsivartele lagevate varrukate moodustamiseks, teinekord laiuse ülejääk volditi ja kinnitati õlgadele. Et jätta muljet, nagu oleks tegemist pluusi ja seelikuga, kasutati kahte vöörihma, üht vöökohal ja teist puusadel, ning lasti kangas lopsakalt üle vööde alla langeda. Kitooni algne vorm elas aegade jookul läbi muutusi. 7.sajandil eKr kantud nõndanimetatud joonia kitoon oli hilisemast napima laiusega ja ulatus pahkluuni. 5.sajandil eKr vahetas selle välja põlveni ulatuv variant, mis oli eelnevast avarama ja pehmema joonega, rüü rikkalikud voldid olid vöökohal vööga kokku tõmmatud. Materjaliks oli endise villase asemel enamasti pehme linane, mis varrukate moodustamiseks kinniatati õlgadel väikeste pannaldega.
Teine Kreeka meeste asendamatu rõivatükk oli himation . Kreeka kultuuri arhailisel ajajärgul (7.ja 6.sajand eKr) oli himation lühike, õlgadel kantav nelinurkne riidetükk. See keerati vasaku kaenla alt ümber ülakeha ning viidi mõlemad servad üles paremale õlale. Seal moodustati kanga laisusest varrukas ning kinnitati see piki paremat õlavart terve hulga klambrite abil. Veelgi hõlpsam viis oli kanda riidetükki ümber keha nõnda, et kangaotsad langesid mõlemale käsivarrele. Ajapikku, koos senisest õhemate villaste kangaste kasutuselevõtuga muutus himation lopsakamaks. Nüüd võidi võtta kehakatte jaoks hästi suur riidetükk, mida sai põnevamalt ja elegantsemalt drapeerida.
Lühikest piklikku riidetükki, mis kinnitati paremal õlal, nimetati chlamyseks ning seda kanti mõnikord põlvini ulatuva kitooni peal.
Kangad:
Tänapäevani on säilinud mõned Muinas-Kreeka kanganäidised. Üks kangatükike on kahtlemata siid , kuigi seda hinnalist materjali esines siis veel väga harva.. Muinas-Kreekas oli kõige sagedamini kasutatud rõivamaterjalideks linane ja villane, millest valmistatud kangad võisid varieeruda õhukestest ja pehmekoelistest kuni paksude ja tekitaolisteni.
Villast vilti kasutati mütside ja kübarate valmistamiseks, tavalist villast kangast himationide ja chlamyste jaoks.
Jalanõud:
Siseruumides käisid kõik paljajalu, väljas tegid seda vaid alamklasside esindajad. Nii naised kui mehed kandsid sandaale, mida sai jala külge kinnitada mitmel eri viisil. Kõige tavalisem oli kimp rihmu, mis kulgesid varvaste vahelt pahkluude ümber. Kuna rihmad olid peened , oli jalalaba peaaegu katmata. Sandaalid võisid olla valmistatud ka nöörkandiga ääristatud ehisnahast või purpurivärvilisest nahast, pealsed kinnitusid talla külge punutud nahkpaelte küljes olevate pannaldega. Sõdurid, kütid ja töömehed kandsid tavaliselt sääremarjani ulatuvaid saapaid. Mõnedel saabastel olid paelad , teised püsisid jalas juba saapaninast algava ristirästise rihmpõimingu abil. Naised kandsid pikemana näimiseks paksu korktallaga jalatseid.
Ehted:
Kreeklased nagu tesiedki rahvad näitasid ehete kandmisega oma jõukust. Leitud on kõrvarõngaid, käevõrusid, kaelakeesid, sõrmuseid ja rinnanõelu, mille valmistamisel tarvitati lisaks metallile ka poolvääriskive: kaltsedoni, karneooli, ametüsti, roosat, rohelist ja halli kvartsi , mäekristalli, lasuriiti, türkiisi, granaati ja kristalset kaltsiiti. Väärismetallist tehti Kreekas niihästi ehteid kui söögisriistu ja nipsasjakesi. Kulda oli väga vähe, kuna seda kaevandati ääremaadel, Makedoonias ja Traakias ning mõnedel Egeuse mere saartel, kõikjal väga väikestes kogustes. Ehteid toodi siis idamaadest ja hiljem püüti neid juba jäljendada. Lapsed kandsid amuletti- väikest ehet mis pidi kurja eemale peletama.
Meikimine :
Kreeka kultuuri arhailisel ajajärgul kasutati näomeiki harva, kuid 4. sajandiks eKr ei meikinud end vaid alamklasside naised. Meikimise eesmärgiks oli oma loomuliku ilu ja näovärvi rõhutamine värvide ja toonivate vahenditega. Noil aegadel sagedasti kasutatud valge alusmeik sisaldas tinavalget, mis võis näonaha rikkuda, halvemal juhul aga kutsuda esile surma raske tinamürgituse läbi. Süütuimaks iluvahendiks oli pruunika tooniga põsepuna, mida segati kokku kinaverist ja adrust või mooruspuumarjadest. Kreeklannad kandsid puna põsenukkidele enamasti ringikujuliste laikudena, kuigi see ei pruukinud olla ainus viis. Toonitud põskede juurde kuulusid tihti ka punased huuled, samas võis värvitud olla ainult suu.
Kreeka naiste iluprotseduuride juurde kuulus ka silmade värvimine. Tõenäoliselt varjutati silmalauge antimoniga, aga kasutust keidsid ka nõgi ja lambitahm . Kulmud värviti sõltumata juuksevärvist mustaks.
Lõhnastamine:
Ohtralt tarvitati lõhnaõlisid, üks eelistatumaid oli kannikeselõhnaline. Naised piserdasid kehale ka mündi-, majoraani -, ja tüümianiessentse. Kreeklastel oli muide iga kehaosa jaoks eelistatuim lõhn.
Soengud:
Juustele omistasid kreeklased kultuslikku ja sümboolset tähendust. Lainajad kas rabisid, rseerisid või lõikasid oma juuksed peast ja panid need lahkunule hauakambrisse kaasa, surnu põletamise korral heideti need aga tuleriidale. Värske abielunaise pikkade juuste mahalõikamine pulmapäeval pidi sümboliseerima naise alandlikkust ning lahtiütlemist edevusest, neitsid viisid abiellumisel oma juuksesalgu jumalannadele ohvrianniks. Truudusetu abielunaine pidi olema valmis selleks et mees tal pea paljaks pügab. Noorukid kasvatasid oma juukseid seni, kuni näole ilmusid esimesed karvad , siis lõikasid nad juuksed maha ja ohverdasid need Apollonile.
Naiste ja meeste soengud ei erinenenud üksteisest eriti. Eelistatuim juuksevärv oli blond ja selle saavutamiseks nähti palju vaeva. Umbes 6.sajandil eKr hakkasid mehed kandma lühikest soengut. Pikki juukseid hakati pidama naiselikuks ning nende kandmine jäi pistele, noorukitele ja raukadele.
Noored neiud kandsid juukseid vabalt, ka vanemate naiste juuksed langesid lahtiselt seljale.Soenguid kaunistati paelade, lintide ja pärlite abil.
Kübarad ja muud peakatted:
Kreeka meestel oli peakatete osas suur valikuvõimalus. Olid koonusekujulised mütsid, mis võisid olla terava tipu ja kitsa äärega või siis hoopis äralõigatud tipuga, neid oli ülikõrgeid ja mõnevõrra madalamaid. Klassikalise Kreeka ajajärgus võeti kasutusele früügia müts, millest sai keskajal Veneetsia doodzide ja Prantsuse revolutsiooni võitlejate peakate. Kanti ka tanusid ja pagoodikujulisi mütse, millest viimased võisid tuntuks saada seoses Aleksander Suure sõjaretkega Kaug- Itta . Pilos oli murumütsiga sarnanev ilma ääreta, vildist või villasest lõngast peakate, mida sai kiivri all kanda.
Kreeklannad kandsid klassikalisel ajajärgul kaks korda ümber pea mähitud salle. Saccus oli kübar, mille tagaservas rippus tutt ning mille juurde kuulusid juuksevõrk või lindid juuste kuklasse kinnitamiseks. Väga levinud oli tiaarasarnane peakate stephanie. Õlest punutud päikesekübarat petasost kandsid nii naised kui ka mehed, viimased eekätt reisimisel . Päikesekübara serva võis soovi kohaselt kas üles keerata või lasta näole vajuda, ka oli sel ühe kõrva peale langev lapakas. Soovi korral sai kübarat ümber kaela kinnituva paelaga lasta seljale vajuda. Pidulikel puhkudel kinnitati kübara külge erksavärvilisi linte.
Etruskid.
Üheaegselt Mükeene paleede murenemisega hakkasid Etruuria, preguse Toscana aladel tekkima mägilinnad. Kuigi etruski kultuuril oli tohutu tähtsus Rooma riigi poliitilisele ja usuelule, pole arheoloogid senini suutnud jõuda lõplikule selgusele etruskide päritolu kohta. Kindel on vaid see et nad tulid kusagilt mujalt. Etruskide ühiskond oli väga erilaadne ega sarnanenud ei Kreeka ega Väike-Aasia omaga .
Naiste riietus:
Etruskid järgisid Kreeka rõivamoodi, nende moed muutusid koos aegadega nagu Kreekaski. Aastail 700-575 eKr on Kreeka kitooni juurde kandsid naised sarlakpunast keepi. Üks hauakambrimaaling kujutab naist pikas õhukeses tuunikas, mille peal on teine, dekoratiivsete kantidega kaeluses, allääres ja küünarnukkideni ulatuvate varrukate suudes. Naised kandsid rätikuid ümber keha nagu mehed himatione või siis peas, nurgad üle õlgade heidetud.
Meeste riietus:
7.sajandil eKr sai meete põhiriietuseks lühike seelik ja T-kujuline tuunika. Sajand hiljem oli selleks pahkluudeni ulatuv kreeka tüüpi tuunika, mida kaunistasid geomeetrilised kujundid. Mõlema soo poolt kantav lacerna oli lühike kitsas villane keep; mõnikord kandsid mehed selle asemel erksavärvilisi salle. Kõrgel ametikohal olevad mehed kandsid kandilist rätikut või lühikest ruudulist mantlit.
6.sajandi keskpaigas eKr andis keep teed lühikesele poolringikujulisele tebennale, mis mähiti parema kaenla alt läbi üle vasaku õla. Tebenna eeskujuks võis olla kreeka chlamys, mida kandsid ka mehed, see sai aga hiljem ise eelkäijaks rooma toogale. Valitsejad ja aristokraadid kandsid tebennat valge tikitud tuunika peal. Aja jooksul muutus tebenna pikemaks ja ulatus lõpuks pahkluuni. Isola Farnesest leitud Apollo terrakotakuju on pärit etruski kunsti kõrgajast u 510 eKr ning kujutab jumalat põlvini tuunikas ja tebennas. Kesk- ja alamklass kandsid samade rõivaesemete lihtsamaid variante , talupoegade igapäevaseks kehakatteks olid tuunika ja keep, mõnikord ka nahast säärekaitsed.
Jalanõud:
Varasel ajajärgul ei kasutatud jalatseid üldse, hilisematel aegadel sai neist staatuse sümbol. Jalatseid hinnati kõrgelt ja söögiajaks jalast ära võetud jalavarje ei jäetud mitte põrandale, vaid asetati pingile. 6.sajandil eKr tegid kingsepad ülikutele tellimise peale punasest, sinisest või mustast nahast sandaale, nöörsaapaid, pehmeid kingi ja pahkluurihma või ülespidi keerduva varbaosaga kingi. Ülespidiste nindega kingad olid kas kõrgelt kinni nööritavad või sügava väljalõikega. Naised kandsid Šveitsis Schönenwerdis asuvas Bally Muuseumis hoitakse nimetatud sajandist pärinevat kinnitusnööridega sandaali, mille puutalla muudab painduvaks nahkhingedega varustatud murdekoht. 5.sajandiks eKr olid kreeka mõjud juba tuntavad ja ülespidiste ninadega jalatsid pidid hakkama teed andma mugavatele sandaalidele.
Ehted:
7.sajandil eKr valmistatud ehete kõrge tase on kindlaks tunnusmärgiks etruski kultuuri õitsengust. Kõige selgemini eristas etruskide kauneid ehteid teise maade omadest granuleerimistehnika kasutamine. Kuldesemete siledale pinnale joodeti tillukesed kullaterakesed ja nii saavutati imekaunis sädelus. Granuleerimist kasutati nii pannalde, peaehete, ripatsite, rinnaplaatide, fibulate kui käevõrude juures. Meistrite suurepärasest tööst pidasid kõrgklassid lugu ning kandsid ehteid meelsasti ja palju. Tolleaegne Küproselt ja Hispaaniast üle võetud mood nägi ette vasakus käes korraga mitme sõrmuse kandmist. Ehete hoimiseks olid puust või pronksist karbikesed.
Kangad:
Rõivaste valmistamiseks kasutasid etruskid peamiselt puuvillast ja villast kangast, mille värvitoonideks oli kahvatukollane, erk- ja tuhmpunane ning punaka tooniga oranz. Kandid valmistati sinisest kangast. Meeste kaelas võib näha oranze, helerohelisi ja sügavsiniseid salle.
Jumestus ja hügieen:
Etruskid rõhutasid laujoont ja arvatavisti ka kulme. Naiste hauakambritest on leitud karbikesi ja peegleid, põsepuna, huule - ja näovärve. Arvatakse, et nägu toonitasid mõned mehedki. Oma tervise eest kandsid etruskid hoolt. Koljude uurimisel on avastatud jälgi hammaste parandamisest õhukeste kuldkroonide ja –sildadega; puuduvat hammast asendas mõnikord loomahammas. Naised võimlesid. Ihukarvade eemaldamiseks kasutati vaha, ise samal ajal alasti olles.
Soengud:
Juukseid kandsid etrusklannad väga erinevates soengutes, mis muutusid sagedasti. Kaskelt lahku kammitud juuksed langesid seljale palmikute või lokkidena, vahel aga raamisid juuksed nägu lainelise tuulesoenguna. Populaarne oli kähardatud tukk , ülejäänud juuksed põimiti seljale langevateks palmikuteks või pisteti juuksevõrgust kotti . Juuksevõrguga võis olla kaetud kogu soeng. Teinekord kinnitati juuksed võrgu abil kuklasse, kusjuures laupa katsid lokid. Juukseid pleegitati, soenguid ehiti kuld - või pronksspiraalidega, levinud olid metallist soengukaunistused ning luust , elevandiluust või metallist juuksenõelad.
Mehed kähardasid habemeid ja laubajuukseid, aeg-ajalt aga olid moes päris lühikesed juuksed.
Kübarad ja muud peakatted:
Tüüpiline etruski kübar oli tutulus- toekas, näopoolses osas äärega, teravatipulist tiaarat meenutav peakate. Kübarat kandsid etruskid vajaduse korral- peamiselt sõdalased ja talupojad väljas viibides , ülejäänud mehed kandsid erineva kõrgusega baretitaolisi mütse. Petatos kaitses päikese eest ning leidis kasutamist nii talupoegade kui teiste klasside esindajate poolt, seda näeb ka mõnedel skulptuuridel.
Muinas-Rooma.
Rooma kultuur ja mõtteviis oli saanud palju mõjutusi Kreekast, aga palju oli ka nende endi välja mõeldud. Kogu ühiskond oli rangelt reguleeritud ja valitsus kontrollis nii poliitikat, kunsti, kultuuri kui isegi rõivastust. Iga ühiskonnakihi kohta kehtisid omad seadused ning kodanikel oli rohkem õigusi kui mittekodanikel. Sotsiaalne seisund oli päritav- orjade lastest kasvasid uued orjad.
Rooma esustiilist on andmeid enamsti ülemklasside kohta. Vaesed roomlased ju raamatuid ei irjutanud, olemasolevad aga kirjeldavad rikaste elu ja rõivastust. Roomlaste rõivastus kujutas aga sulamit oma eelkäijate- kreeka ja etruski tsivilisatsioonide stiilidest. Roomlased jagasid oma rõivad kahte põhilisse gruppi. Esimene neist oli indumenta ehk rõivaesemed, mis tõmmati selga üle pea ja võeti seljast vaid magamise ajaks. Teine oli amictus- kehakatted, mis mähiti või drapeeriti ümber keha. Rooma ilmastikuolud kutsusid esile täiesti uue nähtuse moeajaloos- sesoonse riietumise ehk vastavalt aastaajale riietumine . Esimesteks üleriieteks olid kindad , pontšo ja püksid.
Naiste riietus:
Meeste ja naiste rõivastuse peamisteks eristajateks olid kangas ja värv. Naisterõivaid tehti kergetest India puuvillkangastest ning siidist; värvitoonideks olid sügavsinine, kollane ja punane, mõnikord mereroheline või siis hoopiski roosa. Vastupidiselt meeste garderoobile püsis naiste oma kogu impeeriumi jooksul peaaegu muutumaltul kujul. Põhiliseks rõivaesemeks oli stoola, mille materjaliks oli algselt villane riie. Ajapikku hakati neid tegema linasest ja puuvillasest , väga jõuksd naised võisid endale lubada siidstoolasid. Tuunikast avaram, laiade varrukatega stoola ulatus tavaliselt pahkluuni. Kui stoolal juhtumisi polnud õlaõmblusi, kinnitati see õlgadel klambritega. Stoola tõmmati ümber keha kokku kahes kohas. Otse rinna all asuv vöö kandis nime chingulum, ümber puusade seotav lai vöö aga succincta. Stoolade levinuimad värvid olid punane, sinine ja kollane, vahel õmmeldi neile kuldniitidega kaunistusi. Stoola all kanti kas subuculat ehk varrukateta särki või strophiumi ehk pihikutaolist pehmest materjalist riietuseset. Jaheduse eest kaitses palla, nelinurkne riidetükk, millel võis olla kapuuts ; see kinnitati ümber õlgade klambriga.
Patriitside naised võisid endale lubada kuldnarmasega ehitud siidtuunikaid. Pealisriietuseks oli neil valida kas palla, sapparum – poolpikkade varrukatega linane rõivatükk – või hoopiski olicula – õlavarsi kattev peleriin. Alates 2.sajandist eKr hakkasid naised kasutama mitmeid moekaid rõivalisandeid: siidsalle, taskurätte, lehvikuid ja päikesevarje.
Meeste riietus:
Vabariigi algusaegadel polnud rooma meestel rõivamuresid, kuna ainukeseks kehakatteks oli ümber vöökoha sõlmitav linasest riidest niudevöö, mis kandis nime subligaculom või licinium. Impeeriumi ajajärgul seevastu tohtisid niudevööd kanda veel ainult atleedid ja töölised, kusjuures viimased pidid selle peal kandma tuunikat.
Nagu kreeka, nii ka rooma meeste kaks põhilist rõivaeset olid tuunika ja keep. Tavaline lühikeste varrukatega tuunika oli kodus kandmiseks. Kreeka kitoonist alguse saanud kehakatte kõige lihtsam variant koosnes kahest villasest riidetükist, mis olid nii õlgadelt kui külgedelt kokku õmmeldud, avad jäeti jäeti vaid pea ja käte jaoks. Vöökohalt oli tuunika vööga kokku tõmmatud, kuid avalikes kohtades liikudes asendas vööd lai särp, mille külge võis kinnitada paunakese raha ja väärtasjade hoidmiseks. Vabariigi ajajärgul ulatus tuunika ainult põlvini , keisririigi päevil pikenes aga pahkluuni.
Etikett määras mõnede tuunikate kasutamise juhud , teiste puhul aga kandjate ringi.

• Tunica angusti clavi: Lubati kanda valitsejatel ja riigiametnikel, eritunnueks kitsas purpurpunane triip kummalgi õlal.
  
• Tunica laticlavia: Laiemate purpursete triipudega rüü senaatoritele.
  
• Tunica palmata: Võidukatele väejuhtidele mõeldud purpurne siidtuunika, mille juurde kuulus samasugusest materjalist toga picta. Komplekti ehtisid kuldtikandid, mis kujutasid stseene väejuhi kuulsusrikkamatest lahingutest.
  
• Tunica recta: Vöötamata tuunika, mida võisid kanda noored mehed ja naised abiellumistseremoonial.
  
• Subucula ja tunica exteriodum: Kaks ühekorraga kantavat tuunikat, millest alumine oli subucula ehk alussärk.
  
• Pahkluuni ulatuv tuunika, mis tuli kasutusele 3.sajandil eKr. Enne seda kanti peamiselt lühikest, põlvini ulatuvat tuunikat, mida moekamad mehed juba tollal pikendasid allapoole põlve.
  

Kõige rohkem muudatusi toimus roomlaste toogaga, mille eelkäijateks olid olnud kreeka himation ja etruski tebenna. Tooga kandmine sai alguse 6.sajandi paiku ning esialgu kanti seda niudevöö, hiljem aga tuunika peal. Kuigi esimesed villasest kangast lõigatud ovaalsed toogad olid veel küllalti väikesed, võtsid need vähehaaval üha suuremaid mõõtmeid. Selle riideeseme enesele selgasaamine ja korrapärastesse voltidesse sättimine nõudis ilmtingimata orja abi.
Naised, orjad ja võõramaalased ei tohtinud toogat kanda. Nõndaviisi saigi toogast reglementeeritud rõivas, mille kandmisõigus oli ainult Rooma riigi meeskodanikel.Nagu tuunika, nii ka tooga kaunistused, lõige ja värv sõltusid kandja seisusest. See andis roomlastele võimaluse ainuüksi tooga värvuse ja kandmisviisi põhjal kohe eksimatult ära tunda , kas tegemist on väejuhi, keisri või hoopis kellegi vähem tähtsaga.Alljärgnevalt on nimetatud erinevate toogade liigid.

• Toga candida - seda kandsid riigiametisse kandideerivad isikud. Sarnanes noorte meeste kantava toga virilisega, erinevuseks oli aga toga candida lumivalgeks pleegitatud kangas. Kandidaadid kandsid oma toogat enamasti ilma tuunikata. Plutarchos on arvanud, et nõndaviisi said nad uhkeldada oma lahingutes saadud haavade armidega.
  
• Toga picta- Rooma riigi väejuhtide rüü väga eriliste tseremooniate puhuks. Tegelikult kuulusid eed toogad riigile ning neid laenutati sõjaväljal saavutatud võidu tähistamiseks. Pärast kasutamist tagastas väejuht tooga, mis jäi sellest peale keisri ainuomandiks.
  
• Toga pulla- Leinajatele määratud tooga oli must, pruun või hall ning selle juurde kuulus kapuutsitaoline lisand pea kinnikatmiseks.
  
• Toga trabea- sellesse liiki kuulus kolm erinevat toogat. Ühevärviline purpurpunane näitas kandja kuulumist vaimulike hulka, purpurpunast koos valgega kandsid vabariigi juhid, purpurpunase ja karmiinpunasetriibuline tooga oli jäetud auguritele ehk ettekuulutuste tõlgendajale.
  

Rooma riigi piiride laienemine põhja poole muutis peagi vältimatuks soojemate rõivaste kandmise külmemal aastaajal. Rooma meeste peamised ülerõivad olid:

• Lacerna- Neljakandilisest ümardatud nurkadega villasest riidetükist keep ,mille materjaliks oli põhjapoolsestes regioonides nahk või vilt. Lacerna drapeeriti ümber õlgade ning kinnitati õlal või kaelal haagi või klambriga, mõnikord oli sel olemas ka äravõetav kapuuts.
  
• Sagum- Gallialastelt üle võetud praktiline tekitaoline villane rõivatükk, mida võis kohata punase erinevates varjundites.
  
• Pallium- Lühike nelinurkne, kreeka himationi stiilis keep.
  
• Paludanentum- Väejuhtide rüü, kreeka chlamyse avaram variant, mis kinnitati paremal õlal haagiga.
  
• Paenula- Kaeluse ja teravatipulise kapuutsiga villane vihmakeep , mida kandsid enamasti talupojad.
  
• Casula- Pontšotaoline kehakate.
  

Jalanõud:
Siingi kehtis sama põhimõte kui rõivastuse puhul ehk teisisõnu kandja sotsiaalne staatus oli näha ka jalavarjudest. Erinevate ühiskonnaklasside – kodanike, sõdurite ja senaatorite- jalatsite kuju ja värv olid lausa valitsuse seadlustega kindlaks määratud. Päris esimesed jalanõud olid olnud äärmiselt lihtsad. Kodanike enamus kandis primitiivseid, loomanahatükist meisterdatud sandaale carbatina, mis järgisid jalalaba loomulikku kuju ning kinnitati jala külge rihmaga. Kui jalavarjude vorm ajapikku edasi arenes, sai nende nimetuseks calceus. Halva ilmaga kandsid roomlased kõrge säärega kinniseid saapaid gallicae, mis viitab võimalusele, et nood olid üle võetud gallialastelt.
Rooma naiste jalatsivalik oli meeste omast mõnevõrra vaesem . Sinna kuulusid sandaalid, pahkluuni ulatuvad saapad calsei ja sääremarja katvad saapad. Jõukate daamide jaöanõud olid sageli rikkalikult kaunistatud pärltikandi, kuldkantide ja muude ilustustega.
Ehted:
Enamik selle aja kullasseppadest olid kreeklased, mistõttu domineeris ehtekunstis kreeka stiil. Kuld, hõbe, tina, vask, raud ja teisedki matallid sepistati osavate meistrite poolt peene väljatöötlusega sõrmusteks, käevõrudeks, kaelaeheteks ja kõrvarõngasteks.
Ilu ja hügieen:
Rooma riigis olid isiklikud pesemisruumid vaid väga rikastel. Samas eksisteerisid ja olid väga populaarsed avalikud saunad ehk termid . Termide külastamine oli tundidepikkune rituaal, mis koosnes neljast osast. Kõige esimene oli sudatoorium, kus tekkis kerge higistamine ning saunalisi masseeriti lõhnavate õlidega. Järgmine oli väga kuum ruum calidarium, kus oli ka kuuma veega bassein. Soe ruum ehk tepidarium võimaldas puhtata ja lõõgastuda, kõige viimasena mindi külma vee protseduuridele frigidariumi.
Jumestus:
Kuigi tolleaegsed iluravivahendid segati kokku looduslikest komponentidest, on enamik neist kaunikesti eemaletõukavad juba nende kirjelduse pelgal lugemisel. Kasutusel olid piimas leotatud ja leivaga segatud lambarasvast tehtud mask , pasta mille saamiseks lahustati vasika genitaalid väävlis ja äädikas ning kortse siluv vahend mida tehti eeslipiimast.Kaunima näonaha saamiseks kasutati üht keerulise koostisega iluravivahendit. See sisaldas järgmisi komponente: oder, vikk , kümme muna, hirvesoku sarvest hõõrutud pulber , nartsissisibulad, vaik ja mesi. Vistrikke pidi ravima segu lupiinist, favaubadest, tinavalgest, iirisejuurest, jäälinnu sõnnikust, mürrist, puumahlast, meest, roosi kuivatatud õielehtedest, ammoniaagisooladest ja odratõmmisest.
Soengud:
Enamikul Rooma kodanikel olid laubale kammitud lühikesed juuksed. Keigarid lasksid juukseid kähardada ning soengut kullatolmu või värvilise puudriga tolmutada. Kiilaspäisusele vaadati kui mingile kõrvalekaldele, mille varjamiseks kanti parukat või kllebiti peanahale võltsjuukseid, tuli ette ka peanaha värvimist.
Naised püüdsid oma riietuse üksluisust ja kasinust korvata uhkete soengutega. Algusaegade soeng oli olnud väga lihtne: keskelt lahku kammitud juuksed tõmmati kuklasse ja keerati seal krunni või seoti hobusesabaks. Impeeriumi ajal muutusid soengud dekoratiivsemateks. Kuigi ikka keskelt lahku kammitud, võisid juuksed nüüd olla lokitud ja lainetesse seatud või keeratud madalale kuklasse lõtva paksu rulli. Väga levinud oli tihe krussis tukk.
Juuste värvimine, millega algul tegelesid vaid prostituudid , võeti pikapeale omaks kõikide naiste poolt. Lisaks prostituutide eelistatud kollasele värvile värviti juukseid sageli blondiks, kasutades selleks mitmesuguseid taimi, leedrit, pähklikoori ja äädikat; mõned naised kandsid blonde parukaid. Lugu peeti ka mustadest juustest ning Plinius on jätnud järelpõlvedele küllaltki tülgastava retsepti musta juuksevärvi saamiseks. Apteegikaanid segati äädikaga ja lasti kaks kuud fermenteeruda. Naised määrisid seda segu oma juustele ja istusid siis päikesepaistel, loputades suud vahetevahel õliga, et hambad ei värvuks mustaks. Kübaraid ega muid peakatteid ei kandnud keegi peale keisri – tema pead ehtis paksudest kullast loorberilehtedest ehispärg.
Bütsants.
Ajavahemikul 5.-12. sajandini oli maailma kaubandus-, kultuuri- ja moekeskus Bütsantsi impeerium ja selle pealinn Konstantinoopol . Aasiast tulid sinna meritsi kõik ihaldusväärsed luksuskaubad, sealhulgas siid, lõhnaained ja vürtsid. Hiljem toodi neid sisse maitsi läbi Pärsia, kuid siiditoomise saladuse ilmsiktuleku tõttu aastal 552 jäi siidi sissevedu Pärsia kaudu väheseks.Välja vedas Konstantinoopol kunstiesemeid, siidist missarüüsid, papüürust, portselani, klaasesemeid, viirukit ja parfüüme, mille kõige agaramateks tarbijateks olid Lääne-Euroopa kirikud, kloostrid ja õukonnad.
Naiste riietus:
Üldjoontes järgis naiste rõivastiil meeste oma – rõivastus varjas täielikult keha kuju ning koosnes mitmest kihist . Ihu peal kandsid naised pahkluudeni ulatuvat kitsast alussärki. Järgmisena tõmmati selga tuunika, mis jättis alussärgi allääre nähtavale. Tuunika võis olla vöökohast kehasse töödeldud või sellest kõrgemalt särbiga keha ligi tõmmatud. Tuunika peal kandsid Bütsantsi naised rooma stoolat, vahel isegi kaht korraga. Stoola peal võis olla veel palla ehk mantel . Kanti ka loori , milleks tolleaegse moe järgi oli pikk kangariba, mida võidi kanda kuklale vajununa või siis ettepoole voldituna ja üle käsivarre drapeerituna.
Meeste riietus:
Bütsantsi riigi varasel ajajärgul kandsid mehed Rooma mõjutustega rõivastust, mis kehavormide peitmiseks oli mitmekihiline . Ihu peal oli pikkade varrukatega, tihedalt kehale liibuv tuunika, mis ulatus kas põlvini või pahkluuni. Selle tuunika peal või ka selle asemel kanti pikkade ja laiade varrukatega tuunikat, mida nimetati dalmaticaks. Nimetus põhineb Dalmaatsia päritolul, tuunika kangas võis esineda nii punast kui kuldset värvi.
Kuni 6.sajandini kandis enamik bütsantslasi toogat, hiljem asenduse see keebiga ning toogale jäid truuks vaid konsulid. Keepe oli kolme erinevat tüüpi, kõik Rooma päritoluga. Ravenna San Vitale kiriku mosaiigil on Justinianust kujutatud kandmas neist üht- ümber õlgade mähitud lihtsat, põrandani ulatuvat nelinurkset kangatükki. Peale selle oli olemas veel poolringikujuline keep, mis kinnitati õlal ja ümmargune keep, mille eeskujuks võis olla rooma paenula. See oli eest kinnine , pea jaoks jäetud avausega; mõnikord võis keebi küljes olla kapuuts. Toogale pakkus vaheldust kreeka chlamys, mille peal kanti kandilist tikitud riidetükki tablioni.
Keskklassi kuuluvate meeste rõivastuseks oli 5.-6.sajandi paiku dekoratiivse kaelusega tuunika , mis oli pikem kui õukondlastel. Preestrid ja aadlimehed kandsid ka palliumi.Kuigi see rõivaese kandis sama nimetust kui roomlaste keep, polnud neil midagi ühist. Bütsantsi pallium oli umbes 20 cm laiune rikkalikult kaunistatud riideriba, mida kanti ümber kaela.
Tuunika all kandsid mehed pikki pükse või aluspükse. Maatöölised pistsid oma põlvpükste sääreotsad põlvini ulatuvatesse saabastesse, peal kandsid nad reieni ulatuvat tuunikat ja pahkluuni ulatuvat keepi,mis mõlemad olid tehtud lihtsast jämedast villasest kangast.
Kangad:
Kallite kangaste kasutamine oli see, mis eristas Bütsantsi ajastu rõivastust kõikide teiste tsivilisatsioonide omadest. Siid, taft, damast , samet , gobelään, brokaat, linane, villane ja puuvillane – kõik need luksuskangad leidsid sellel ajajärgul pruukimist.
Moeajalukku läks Bütsants lisaks paljule muule ka ka omamaise siidi kasutusele võtmisega. Kunagi oli siidi Konstantinoopolisse toodud kaamelikaravanidega mööda siiditeeks kutsutud pikka ja ohtlikku kaubateed , mis algas Lähis-Idas ja lõppes Hiinas.
Jalanõud:
Nii jalatsite värv kui materjal reetsid Ida mõjutusi. Materjaliks oli sagedasti tikitud siid kuld- või kalliskivikaunistustega, värvidest olid kasutusel nii hall, must ja pruun kui ka rohelise, sinise, punase, sügava ploomililla ja violetse erksad varjundid. Kanti sääremarjani ulatuvaid saapaid ja juveelidega ehitud kergeid kingi. Theodora olevat mõnikord kandnud isegi kullast kingi. Maatöölise jalavarjudeks olid põlvini ulatuvad saapad.
Ehted ja kaunistused:
Kõrgel positsioonil olevad mehed ja naised kandsid raskeid, juveelidega kaunistatud kraetaolisi kaelaehteid.Kõrvarõngaste, sõrmuste ja prosside materjaliks oli kuld ja pärlis, ning muidugi ka kalliskivid – rubiinid, smaragdid, safiirid ja teemandid.
Ilu ja hügieen:
Rooma riigi eeskujul seati avalikud saunad sisse ka Bütsantsis. Sada aastat pärast Konstantinoopoli asutamist oli seal 53 erasauna, millest 8 olid avatud ka üldiseks kasutamiseks. Näib, et bütsantslased pidasid puhtust tervise ja hea enesetunde oluliseks osaks. Konstantinoopoli haiglad igatahes kirjutasid oma patsientidele ette kaks saunaskäiku nädalas, lihavõttepühade puhul kingiti aga igale haigele täiendav seebitükk.
Parfümeeriaga kauplemiseks oli antud täiesti omaette turuplats. Lõhnadesse olid võrdselt kiindunud nii mehed kui naised.
Nagu riietuses, on ka mõlema soo soengute puhul näha selgeltnäha rooma ja Idamaade mõjusid. Naised kandsid pikki juukseid keerulistes lokilistes soengutes, mida hoidsid paigal idamaise turbaniga sarnanevad peakatted, vahel kaunistati soeng nööritäie pärlitega.
Mehed lasksid oma juuksed lühikeseks kärpida, tuka aga pikemaks jätta. Mäletavasti kandsid just niisuguseid soenguid ka Rooma impeeriumi mehes. Teine soenguvariant jättis juuksed veidi pikemaks ja nägi ette nende kammimise pealaelt tahapoole. Kuni 9.sajandini lasksid mehed näo siledaks raseerida, hiljem tulid moodi lühikesed hooldatud habemed ja vuntsid. Näitamaks oma pühendumudt kirikule, , ajasid kirikutegelased pealae paljaks. See tonsuurina tuntud detail on katoliku vaimulikel säilinud tänapäevani.
Peakatted ja ehted:
Tavaline bütsantslane kandis kas Kreeka päritoluga ümmargust ääreta mütsi zucchettot või õlest põimitud päikesekübrat petasost. Kuni12.sajandini polnud preestritel ja piiskoppidel peakatet ning nad viisid missad ja muudki tseremooniad läbi paljapäi. Õukondlaste rõivastuses mängis peakate, õigemini küll peaehe aga olulist osa, eriti kirikusse minnes. Parimad juveliirid mõtlesid õukondlaste jaoks välja üha uusi ja aina põnevamaid peaehteid.
Keskaeg.
Lääne-Rooma riigile olid alates 4. sajandist osaks langenud omavahel vaenujalal olevate germaani hõimude – läänegoodide, vandaalide, idagoodide, hunnide , anglite, anglosakside, jüütide ja frankide kallaletungid. Kõige muu hulgas hävitati ka korrapärane maanteede süsteem ning väljakujunenud mereteed , mis olid võimaldanud suure riigi tsentraliseeritud valitsemist ning kiiret ligipääsu impeeriumi mis tahes regioonile. Lakkas eksisteerimast kõrgeltarenenud kunsti- ja kultuurielu , mis pidi andma maad vallutajate mõnikord vägagi barbaarsetele kommetele.Järgnevat karmi ajajärku nimetatakse tänapäeval varaseks keskajaks , vahel ka – kuigi mõnevõrra ekslikult – pimedaks ajastuks . Kirik oli ainsaks institutsiooniks, mis tollase Lääne-Euroopa vaenutsevaid hõime suutis kuidagiviisi ühendada.
Naiste riietus:
Kogu keskaja vältel pidid naised jäljendama meeste rõivaid, kuid hakkasid neid siiski tasapisi oma kehavormide järgi kohandama .
Voogava rõiva mooditoojaks peetakse Akvitaania Eleanori. Jõukate naiste seljas võis näha raskest brokaadist õmmeldud kellukesekujulisi, järele lohiseva sabaga kleite. Vöökoht oli tõstetud kõrgele rinna alla, kuhu kinnitati ka lai dekoratiivne vöö, mis pidi seda kehapiirkonda veelgi enam esile tõstma. Kleidi ülaosa oli suhteliselt tagasihoidlik , kaelus enamasti kinnine. Varrukad võisid olla lihtsad ja liibuvad, aga mõnikoed ka ülikeeruka lõikega, karusnahkse voodriga või laiad ja nii pikad, et riivasid põrandat. 14.sajandi varrukate sakilised servad andsid mõnede moeajaloolaste arvates hilisemal ajal inspiratsiooni pitsi väljamõtlesmiseks.
Hiljem muutusid riided lühemateks ja rõhutasid rohkem naiselikkust.
Meeste riietus:
Keskaajal sõltus mehe rõivastus suuresti tema sotsiaalsest kuuluvusest ja ametist. 13. ja 14.sajandi jooksul püsisid meeste garderoobis mõned põhilised rõivatükid- pikavarrukaline põlvini ulatuv tuunika, selle peal kanti pahkluudeni ulatuvat avarat varrukateta kehakatet nimega surcote. Sellel rõivatükil oli ees lõhik ja kokku õmblemata küljed. Teine ülerõivatüüp, mida kanti tuunika peal, oli cyclas.
Tunti mitmeid teisigi ülerõivaid nagu näiteks ganache – vabalt langev rüü, mille küljeümblused olid õlast puusani lahti. Berigault nime kandis mantli ja talaari vahepealne rõivas. Populaarne oli ka poolringikujulisest kangatükist keep.
Prantsusmaal oli Pariis saamas meestemoe pealinnaks. Prantslaste pillav maitse oli sedavõrd mõjukas, et levis kõikjal euroopas.
Charles V valitsusajal olid meeste üldlevinud kehakateteks olid mantel ja lühike vammus koos pükstega ning cotehardie – avara kaelaaugu ja paeltega ülerõivas, mis laienes kellukesekujuliselt vöökohast või puusadest allapoole.
Kangad:
Aadelkond valis oma rõivasteks kas kerge ja õhukese villase, Reimsi linase või importsiidi. Talupoegade jaoks jäi jämedakoeline linane või villane. Karusnahku kandsid sellel ajastul kõik ühiskonnaklassid, kuigi sotsiaalne seisund määras täpselt kindlaks mida keegi kanda tohtis. Jõukamate karusnahaks olid hermeliin ja soobel , pööblile kõlbas ka parkimata lammas, mäger ja rebane . Lihtinimesed kandsid nahku aastaajast sõltumata pidevalt, sealjuures just nõnda, et karv oli vastu ihu ja karvadeta pool jäi nähtavale.
Kaupmehed hakkasid korraldama kangalaatu, kuhu tulid kokku paljude erinevate maade kaupmehed. Rõivaid säilitati ja hoiti suurtes tammepuust kirstudes – need olid majapidamises kõige vajalikumad mööbliesemed.
Ehted:
Varase keskaja ehteid peetakse Bütsantsist pärinevate kõrval küllaltki algelisteks, ehkki mõningaid suurepäraseid ehteid on Iirimaa kullasseppade tööde hulgast leitud. Aja möödudes oskused aga paranesid. Enim kasutatud materjaliks oli kuld, sellest tehti käevõrusid, kaelaehteid ja sõrmuseid.
Jalanõud:
Terava ninaga jalatsid, poulaine, on keskaja sünnitis, mis on väikeste muudatustega kasutusel kuni tänapäevani. Algselt olid terava ninaga jalatsid mõeldud ülikutele nende staatuse sümbolina. Kinganina pikkus saavutas ajapikku tohutud mõõtmed, ulatudes kuni 45 sentimeetrini. 1363. aastal Inglismaal kehtestatud seadus määras kindlaks igale ühiskonnaklassile lubatud kinganina pikkuse – lihtkodanikel 15 cm, mitteaadlikest härrasmeestel 37,5 cm ja aadlikel isegi kuni 60 cm. Kirik suhtus sellesse moehullusesse eitavalt ja kuulutas pika terava ninaga kingad pahelisteks. Sellest ajast peale hakkasid kinganinad laienema ning tekkis uus, pardinokaks kutsutud jalatsimood.
Ilu ja hügieen:
Keskaeg võttis Roomalt üle vanniskäimise kombe . Majapidamistes kohtas juba põrandasse ehitatud puidust kümblusvanne, laias kasutuses olid vasest, messingist ja tinast pesuanumad. Vesi tuli majapidamistesse keeruka veevarustussüsteemi kaudu.
Pariisis olid avalikud saunad nagu Muinas-Roomas. Saunad olid avatud kogu ööpäeva ning suletud pühapäeval ja pühade ajal. Inglismaal olid avalikud vannid , mõnikord asusid need vabas õhus ja neis kümblemine oli seltskondlik sündmus. Armastajad kümblesid sageli koos ja tohtritel tekkis vajadus soovitada vannis alkoholiga mõõtu pidada.
Keskaja edenedes vähenes pikkamööda alastioleku ümber kaua püsinud häbioreool. Magamiskambrid muutusid ühiseks, vannis käidi koos ning kuni 16.sajandini magati alasti. Tohtrid kirjutasid patsientidele usinasti retsepte, mis on meie mõistes äärmiselt ekstsentrilised. Palaviku puhul soovitati pann kaela peale rohukonn , migreeni pidi ravima pea ümber seotud timuka poomisköis. Langetõve hoogusid aitas ära hoida medaljon , millesse oli graveeritud kolme hommikumaa targa nimed: Gaspar, Melchior ja Balthazar.
Ega naiste iluvahendidki polnud vähem veidrad . Moeka kahvatu näo saamiseks pandi ihu külge verekaane, ebasobivaid karvu eemaldati kustutamata lubja pealemäärimisega. Juukseid blondeeriti seguga , mis koosnes hennast, astelherne õitest, safranist ja vasikaneerudest. Juuste lõhnastamiseks loputati neid äädikaga, roosiveega või vürtsidest – muskaat, köömen ja kardemon – keedetud tõmmisega. Huultele määritud mee abil muudeti suu läikivaks ja täidlasemaks, igemete tervendamiseks aga loputati suud soojendatud veiniga.
Naiste hulgas olid väga laialt levinud salenemisvahendid. Nõtke figuuri saavutamiseks kümmeldi iga päev merevees ja kasutati keha määrimiseks loorberilehtedest, kivimündist, koirohust ja iisopist valmistatud tõmmist. Tüsedama kehaga naised nägid salenemisega sama palju vaeva kui nende tänased sookaaslased. Vereringe parandamiseks hõõrusid naised end harjaga energiliselt üle, seejärel läksid higistamisruumi ning viimasena tuli külm vann.
Jumestamine :
Meikimisviisid olid keskajal igas riigis täiesti erinevad, kusjuures ka iga ühiskonnaklass ilustas end omal viisil. Näovärvi parandamiseks olid kasutusel vees lahustuvad värvid. On teada, et 6.sajandil värvisid oma põsed roosaks hispaania prostituudid, kolm sajandit hiljem tegid seda saksa lihtrahva naised. Inglismaal toonitasid naised oma näo kahvatuks, itaalia naised aga üritasid saavutada loomulikuna näivat õhetavroosat näovärvi oma nahast tooni võrra tugevama värvi abil. Põsepuna oli üldiselt populaarne prostituutide seas, kuid seda tarvitasid ka anglosaksi naised; 6.sajandil hakkasid hispaania naised kreempõsepuna huulevärvina kasutama. Saksamaal ja Inglimaal oli põsepuna eelistatuimaks tooniks oranz; Toscanas läks 13.sajandil moodi erkroosa.
Keskaja üheks ihaluseks olid täidlased huuled. Taas hakati tähelepanu pöörama silmadele. 6. ja 15.sajandi vahelisel perioodil on olnud kasutusel lauvärv, mida oli teadaolevalt rohelist, sinist ja halli tooni. Ülemisele silmalaule tõmmati vedela lauvärvi ja tiku abil must laujoon.Kõige järsem muutus keskaja muutus naiste meikimistavades puudutas kulme. 13.sajandi Inglismaa naised soovisid näidata oma kulme tegelikust heledamate ja õhematena. Mõnikord raseeriti kulmud täiesti ära sooviga saada endale antiikskulptuuriga sarnanev välimus. Prantsusmaa naised värvisid aga kulmud hoopisiki pruuniks ja kitkusid hästi õhukesteks kaarteks. See mood levis ka mujale ning kogu 14. ja 15. sajandi jooksul eelistasid Euroopa naised kõrgeid peenikesi kulmukaari.
Lõhnastamine polnud keskajal laialt levinud. 14.sajandiks hakati siiski aktsepteerima vaevalt märgatavat safarilõhna, kuid Bütsantsi eksootilisi parfüüme ei kasutanud keegi.
Soengud:
Soengud olid lihtsad. Mehed kandsid enamasti õlgadeni ulatuviad juukseod, naiste juuksed lehvisid vabalt või olid palmikuteks põimitud.
Algselt olid meeste seas levinud kausi või poti järgi kärbitud juuksed. Alates 13.sajandist hakkasid juuksed muutuma pikemaks ja naid hakati lokitangidega kähardama. Juuksed kammiti enamasti tukana laubale või kahele poole lahku. 14.sajandil nägi meestemood juba ette pikki juukseid. Nii pikkade juuste kui habemete mood sai alguse ülemklassidelt ja levis kiiresti kõikides ühiskonnakihtides.
Naistel olid valdavalt pikad, keskelt lahku kammitud juuksed. Kuna lahtiste juustega oli palju tüli, hakkasid naised juukseid salkude kaupa läbi põimima ja paeltega kinni siduma. Nõnda sündisidki patsid, mis meile keskaja juuksemoele mõeldes vist küll esimesena silme ette kerkivad.
Juuste patsidesse seadmine kuulutas tütarlapse neiuea lõppemist ja abiellu astumist. 12.sajandi Inglismaal keerati patsid ümber pea või seati kuklasse rulli. 13.sajandil läks moodi patside kandmine nn kotlettidena kummagi kõrva kohal. Veel sajand hiljem hakati pidama ilusaks kõrget laupa, mis sundis naisi laubajuukseid välja kitkuma.
Kübarad ja muud peakatted:
Suhtumine pea ehtimisse muutus keskaja jooksul ühest äärmusest teise. Alguses oli kogu Euroopa peakatete suhtes äraootaval seisukohal. Aja möödumisel hakati tasapisi katsetama üht ja teist. 12.sajandi teisel poolel eraldati kapuuts mantlist ning kinnitati lühikese peleriini külge. See oli väga praktiline uuendus, mis aitas hoida pea kuivas ja soojas , kusjuures käed jäid vabaks.
13. sajandi lõpul hakkas naiste hulgas levima juuksevõrk ehk crespine. Alguses kanti seda koos horisontaalselt seotud laubapaela ehk barbette`ga, hiljem ka eraldi. Naised kandsid ka poolringikujulisest linasest riidest loore , mis drapeeriti juuste külge nii, et need jäid nägu kahelt poolt raamima.
14.sajandi lõpu poole ja 15.sajandi alguses oli moes eriline polsterdatud peakate. See kujutas endast täis topitud rulli, mis juuksevõrgu peal kantuna hoidis paigal kõrvade kohale rippuma seatus oimukiharaid. 1410.aasta paiku tulid moosi kaks uut peakatet – bicorne, mille sarvekujuline traadist sõrestik oli kaetud õhukese riidega, ja südamekujuline peakate. Koonusekujuline peakate hennin, mille tipus rippus loor, oli populaarne Prantsusmaal ning kuuldavasti oli kübara kõrgus võrdeline kandja seisusega. On andmeid, et selliste kübarate kõrgus oli kuni 120 cm. Ajasti luksuslikumaks peetakse aga liblikakujulist peakatet, mille traadist sõrestiku küljes oli ümmargune juukseid paigal hoidev mütsike.
Renessansiajastu.
Keskaja raskustele järgnes Lääne.Euroopas kultuuri õitseaeg – renessansiajastu ehk sõna-sõnalt taassünd.
Naiste riietus:
15.sajandi alguses kandsid naised pehmevormilist voogavat rüüd nimega houppelande, millel olid pikad lopsakad varrukad ning kõrge krae. Sajandi keskpaiku hakkas rõivamood muutuma volüümikuse suunas. Garderoobis hõivas tähtsaima koha komplekt valgest ja linasest õmmeldud laiade varrukatega alusrüüst ja selle peal kantavast kontrastses toonis, rindade alla viidud vöökohaga kleidist.
15.sajandi lõpu uuendus oli kleidi ülaossa õmmeldud V-kujuline vahetükk. Varrukatel olid lõhed õlgade ja küünarnuki kohal ning ka tagaküljel kuni randmeni välja, mistõttu aluskleidi varrukad jäid nähtavale. 16.sajandiks omandas üha enam tähtsust aluskleit, mis muutus naiste garderoobi tähtsaimaks elemendiks .
Olulisim uuendus rätsepakunsti vallas oli aga kindlasti võruseelik, algselt küllaltki ahta siluetiga abivahend , mis hoidis seelikuosa kehast eemal ning leidis esmakordset kandmist Hispaania õukonnas 1468.aastal. Selle moe levimisel teistesse riikidesse hakkasid võruseelikud laiust juurde saama. Prantsusmaal sai laiem, bourrelet`ks nimetatav variant populaarseks 1530.aastal.
Võruseelikud panid kostüümi seelikuosa hoogsalt liikuma, hoogu andsid juurde kandja kõrged kontsad . Seelikuvõrusid tehti pajuvitstest, pilliroost või vaalaluudest ning õmmeldiriidega üle. Käibel oli 3 erinevat tüüpi: hispaania kitsas, prantslannade trummikujuline ning kolmanda variandina kellukesekujuline võruseelik. Uus mood tõi kaasa kangakulu suurenemise ning muutis naised senisest palju rohkem ruumi võtvateks. Ei aidanud ka seadused, mis püüdis seeliku laiuse kasvu pidurdada .
Katariina de Medici oli üks esimesi kes aluspüksid omaks võttis. Esimesed aluspüksid olid linasest või parhist, hiljem tulid kasutusele ka brokaat-, kuld- ja hõbekangad. Aluspüksid ei leidnud siiski üldist heakskiitu.
Meeste riietus:
Renessansiajastu rõivasiluett rõhutas mehelikku figuuri. Et jätta rinnast ja õlapartiist võimsam mulje, kanti rõivaste all pakse heintest tehtud padjandeid, talje aga tõmmati rihmaga kõvasti kinni. Kitsaste pükste asemel tulid meestel moodi liibuvad sukad , niudepiirkond aga leidis rõhutamist niihästi mitmesuguste dekoratiivsete rõivaelementidega kui ka erilise kubemekotiga. Teravaninaliste jalatsite asemel tulid moodi väga laia ja poolkerakujulise ninaosaga jalavarjud, mida nimetati lehmaninadeks.
Meeste igapäevarõivastus liikus üsna jõudsalt tänapäevase suunas ning koosnes järgmistest hädavajalikest esemetest:

• Pealissärk. Valge linane särk muutus renessansiajastul kogu Euroopas jõukuse sümboliks ning hakkas asendama senist alussärki. Just puhas, äsja triigitud linane, siid- või taftsärk eristas härrasmeest põllul töötavast talupojast. Särgi lõige oli lopsakas ja kaeluse väljalõige sügav; pikapeale ilmus kaelusesse väike tavaline krae või musta, punase või kuldse tikandiga rüüs; viimasest sai lõpuks uhke kroogitud krae.
  
• Vammus. Vammus oli kuni 16.sajandini põhiliseks riietusesemeks, mida pruukisid kõik mehed oma ülakeha katmiseks riiete all. Aegade möödumisel sai vammusest lõpuks vest . Vammuse moekas kuju saavutati jäiga kanga kasutamisega, volüümi aga lisas polster, mis tolleaegse moeideaali kohaselt rõhutas mehelikkust, kadus aga uuesti moest 17.sajandil. Pihani ulatuva vammuse alläärel olid tavaliselt teravad nurgad. Varrukad olid tagant lõhestatud ja paelutatud, jättes küünarnuki, õlavarre tagakülje ja õla paistma.
  
• Pealisvammus esines renessansiajastul tänapäeva pintsaku rollis, selle väljalõige võis olla niihästi sügav kui napp. Hoolimata lõikest jäeti pealisvammuse hõlmad enamasti lahti näitamaks särki, vammust ja kubemekotti. Algselt olid varrukad äravõetavad, 16.sajandi keskel neid aga enam ei õmmeldudki ning käeaugud viimistleti polsterdatud rullikeste või tiivakesetaoliste moodustistega.
  
• Kubemekott oli kolmnurkne, vammuse külge paeltega kinnitatav polsterdatud rõivadetail, mille eesmärgiks oli genitaalide kaitsimine ja esiletõstmine.
  
• Püksid. Mehelikkuse tunnuseks peeti vormikaid sääri, mida võimaldasid näidata liibuvad trikoopüksid. Need aga ei saavutanud üleüldist heakskiitu ning olid kõrge hinna tõttu kättesaadavad vaid väga rikastele. Moeka mehe garderrobis olid sukkpüksid aga kehakatteks, millest sõltus muu rõivastusese, eriti pükste valik. Põlvpükste sääred lõppesid põlvest veidi kõrgemal, püksid olid puusast liibuvad ning mõnikord kergelt polsterdatud. Põlvpükse oli mitme eri tegumoega, 16.sajandi keskpaiku oli polsterdus peamiselt vöökoha ligiduses. Olid olemas erilised torukujulised püksisäärepikendused, mis lühikeste pükste all kantuna ulatusid põlvedeni. Veneetslased kandsid puusast liibuvaid, allapoole põlvi ulatuvaid pükse, mille sääred võisid olla kas päris kitsad või siis avarad. Põhja-Euroopa voodriga moepüksid olid tehtud tärgeldatud riidepaanidest, Inglismaal aga olid populaarsed väga laiad põlvpüksid.
  
• Sukad. Sukakudumismasina leiutamine muutis senised riidest õmmeldud lohmakavõitu sukad ja sukkpüksid mugavaks ja hästi ümber jalgade liibuvaks kehakatteks. Kootud sukkade kaunistusdetailiks sai sissekootud külje- või pahkluukaunistus, mis naiste sukkadel säilis kuni Teise maailmasõjani. Meeste sukki hoidsid ülevalpool põlve kinni ümber jala seotud paelad, mille ümber sai soovi korral rullida suka ülemise ääre. Sukapaelad täitsid algselt ainult praktilist otstarvet, kuid 17.sajandil hakkas lisanduma dekoratiivseid elemente.
  

Muidugi oli eelnimetatud põhilistel rõivaesemetel olemas ka kohalik eripära. Veneetsia ülikutele meeldis kanda liibuvaid sukki, mis kinnitati haakide või kahekordsete kinnitusnõeltega vammuse külge. Vammuse peal oli neil põlvini ulatuv nööbitav tuunika ehk zipone, kostüümi täiendas laiade varrukatega ja keskelt vööga kokku tõmmatav ülerõivas zornea.
Kangad:
Renessansi edenedes muutusid kangad koos oskustööliste ametimeisterlikkuse arenemisega üha uhkemateks ja ekstravagantsemateks. Flandrias toodeti parimat brokaati, rasket bütsantsi siidi samite`i , tafti ja sametit. Rõivaste ääristamiseks olid jätkuvalt soosingus karusnahad – hermeliin, orav, tallenahk, rebane, ondatra ja kodujänes. Salle, taskurätikuid ja loore tehti õhukesest siidist, šifoonist ja krepist. Sellest ajast pärineb ka pits. Renessansiajastu hindas kõrgelt kanga ilu. Ajastu süvenedes kadusid rõivastelt bütsantsi stiilis tikandid , et kangas saaks kogu ilus mõjule pääseda.
Jalatsid:
Renessansiajastu jalatsimaterjaliks olid muu hulgas nahk, kalev ja siid. Rikaste naiste, kurtisaanide ja prostituutide jalatsid kandsid nimetust chopines. Kompadega sarnanevad kingad tõstsid nende kandja maast kõrgele ning nendega oli väga raske normaalselt käia. Olukorda püüti parandada kinga nina- ja tallaosa allapoole toomisega , mis viis kõrgekontsaliste kingade leiutamiseni. Kingad olid väga kallid ning nende kaitsmiseks pori , vee ja lume eest kinnitati halva ilmaga kingataldade külge kangariba abil puust platvormid ehk pantofles, ja nii ei puudutanud kingad enam maad.
Jalatsimood – kontsa kõrgus ning kingapealse ja – nina vorm – muutus aeg-ajalt, käies kaasas ajastu rõivamoe muutustega . 1580 .aastal hakati kasutama kingarihmu, mis kinnitati jalalaba pealt paelte või nööridega.
Ehted:
Firenze juveliirid viisid renessansi ajajärgul ehtekunsti nii kõrgele tasemele, et see muutus käsitööst kunstiks ning ehe lakkas olemast paljalt iluasjake. Ehete kujundamisega tegelesid kuulsad kunstnikud, nende ideed teostasid juveliirid.
Teemantite lihvimisel kasutati uusi lõikeid, mis lasksid valgusel kivi tahkudelt paremini tagasi peegelduda ning võimaldasid teha seninsest kaunimaid ehteid.
Maskid :
Renessansiajastul kuulus vabas õhus kantava rõivastuse juurde peaaegu alati ka näomask, seda kandsid mõlema soo esindajad. Elizabeth I olevat kandnud maski jahilkäikude ajal, aga samuti tõllas sõites. Jõukad naised katsid näo maskiga jalutuskäikudel või teatrisse sõitmisel. Prantslannad olid arvamusel, et lisaks moekusele kaitseb mask ka nende õrna näonahka. Meestel oli maskikandmise eesmärgiks enamasti oma isiku varjamine.
Ilu ja hügieen:
Katariina de Medici kontole tuleb kanda meikimise levitamine euroopa naiste seas. Kõikide ühiskonnaklasside naised võtsid aksutusele põsepuna, näonaha toonijad ja värvid, vähem levinuks jäid silmavärvid. Meikimise suunaks oli naise loomuliku ilu rõhutamine senisest vähem silmatorkavate vahenditega. Püsima oli siiski jäänud halb komme pruukida tinavalget valge alusmeigi koostises, ning see jätkus kogu renessansi vältel. Pesemine polnud veel sügavalt juurdunud ning mitmed järjestikku üksteise peale kantud mürgise segu kihid võisid jääda näole pikaks ajaks. Naised mitte ainult et jätsid tohtrite hoiatused tähelepanuta, vaid katsetasid veel teisigi ohtlikke aineid, näiteks elavhõbekloriidi, millega loodeti nahka silendada ning kõrvaldada laigud ja näonaha muud vead.
Kuna vanniskäimisest ei peetud suuremat lugu, sai üha enam tuult tiibadesse parfüümide tootmine ja nende pruukimine. Suurtes kogustes lõhnaõlisid ei pritsinud mõlema soo esindajad mitte ainult enda peale ja toaõhku, vaid valasid nendega üle ka oma lemmikloomi.
Soengud:
Juustemoes jätkus keskaegne komme kanda kuni abiellumiseni keskelt lahku kammitud pikki lokilisi juukseid lahtiselt seljal. Pärast abiellumist tuli juuksed kinni katta , aga kulmude kitkumine ja laubajuuste väljanokkimin ejätkus. Abielunaised hakkasid katsetama uutmoodi soenguid – nad punusid suurema osa oma juustest patsi ja keerasid selle ümber pea, osa juustest langes vabalt alla. Just selline soeng sai 15.sajandi lõpul Flandrias väga populaarseks. Mõnikord kähardati juukseid lokitangidega, aga enamasti olid soengud väga lihtsad ning dekoratiivsuse lisamine jäi peaehete ülesandeks.
Kasutusel olid parukad ja valejuuksed, mida valmistati nii siidist kui ka inimjuustest. Parukatega kauplemiseks korraldati avalikke oksjoneid. Eelistatuimaks juuksevärviks oli ikka veel blond ning naised nägid selle saamiseks palju vaeva. Nüüd oli näha juba blondi erinevaid varjundeid – kuldset, meevärvi, kollakaspruuni ja hallikat ning nende kombinatsioone. Juuste ilu nimel ei peetud paljuks isegi kuuvalguses kümblemist.
15.sajandi algaastail kandsid vanemad mehed habet, nooremad ja moekamad ajasid näo paljaks. Sajand hiljem oli habe jälle suurmood. Mehed pühendasid suurt tähelepanu habemete eest hoolitsemisele, nende piiramisele, vahatamisele ja kähardamisele. Kasutusel olid ka valehabemed.
Renessansiajastul olid meestel enamasti moes lühikesed juuksed. Kõige rohkem meeldis meestele lühike potilõikus. 15.sajandil olid moes ka õlgadeni ulatuvad juuksed ja pikk tukk. Firenzest pärineb silmatorkav soeng zazzera, mille puhul õlgadeni ulatuv juus oli külgedelt kähardatud.
Kübarad ja peaehted:
Peakatteid kaunitati sulgede ja juveelidega. Itallannad kandis 15. ja 16. sajandil sageli turbaneid. Madalmaades peeti lugu kapuutsist, prantslannad aga eelistasid sametmütsikesi. Naised kandsid ka laubapaleu. Peaehted kaunitati luksusliku tikandi ja hinnaliste kividega.
Barokiajastu.
Tänapäeval tähistab termin barokk Euroopas 1600-1750 domineerinud kunsti ja kultuuri, milles oli 3 erinevat voolu. Toretsev ehk ooperibarokk kajastas Itaalia ja Flandria maitse-eelistusi, tähistas sajandi alguses sündinud ooperizanri ning iseloomustas Roomas rajatud kirikute ülepakutud stiili. Realistliku baroki lõid ja kujundasid suured maaliskunstnikud – Caravaggio Itaalias, Velázques Hispaanias ja rembrant Hollandis. Klassikaline barokk tekkis Louis XIV õukonnas, kus nii kunstis kui arhidektuuris eelistati tasakaalustatud vorme. Selle stiili kujukateks näideteks on Perrault ` loodud Louvre `i jahedalt range fassaad ja Versailles ` loss koos aedadega.
Naiste riietus:
Naiste rõivastusse tõi 17.sajand vormivabaduse, mille parimaks näiteks oli dekolteeks nimetatud sügav kleidiväljalõige. Jäik hispaania krae oli sellest peale minevik . Kuna barokiajastu iluideaal soosis loomulikke proportsioone, lõigati kleitide ülaosa sügavalt lahti ning jäeti rinnapartii ülemine osa täiesti nähtavale; teinekord kaeti dekoltee aga pitskraega.
Rõivamoe muutusi ei põhjustanud ainuüksi uued kultuurisündmused, vaid mängu tuli ka teaduse areng. 1628. aastal avastas William Harvey vereringe olemasolu. Otsekohe alanud vaidlused, kas naiste sagedased kaebused pole mitte ühenduses keha kokkunöörimisega, viisid lõpuks jäikade ja piinavate korsettide kadumisele. Järgneva uuendusena kadusid ülakeha pigistanud ja lamendanud rõivaesemed, mille asemele tulid lühikesed taljesse töödeldud siidjakid. Kleitide pikk pihaosa oli väheste pitsidega kaunistatud, seelikuosa lopsakas. Vahel võis näha veel kolmnurkset vahetükki, kuid see oli nüüd lühem ja pehmem. Puusapolsterdus oli jäänud, kuid kadunud olid ülemääraselt suured seelikuvõrud, mille koha võtsid sisse seelikutugevdused ja alusseelikud. Piha- ja seelikuosa ühenduskohta rõhutati endisest vähem, sajandi keskpaike hakati kleidi ülaosa või pihiku sees kandma tugevdajaid – metallist, puust või elevandiluust ribakesi. Varrukad lühenesid, ulatudes nüüd küünarnukini, ning olid viimistletud rikkaliku pitsmansetiga.
Versailles` daamid kandsid korraga kolme seelikut, millest pealmisel võis olla nõnda pikk vedik, et seda pidi kandma daami järel kõndiv paaž. Esimesena tõmmati ülle la fidele, mille kaunistuseks olid paelad ning naise armastatu lemmikvärviga õmmeldud tikand. Teine seelik, la frippone , oli tehtud kuld- või hõbekangast. Pealmiseks seelikuks oli kas la modeste või la secrete.
Meeste riietus:
17.sajandi alguses oli meestemood mõõdukas. Prantsuse kuningas Henri IV ja Inglismaa kuningas Charles I riietusid lihtsalt ja jälgisid eelmise sajandi moodi. Louis XIV tõi aga kaasa priiskava meestemoe, mis sai tõelise hoo sisse pärast 1661.aastat. Mehed kandsid brokaadist ja kallitest siidkangastest meistriteoseid, mida ehtisid kuld ja hõbetikandid. Rõivaste eest maksti hiigelhindu, hea maitse ja elegants asendusid toretsemisega.
Et küll ei tee küllale liiga, näitab tõsiasi, et kuue küljes võis olla kuni 300 lehvi. Meeste ehtimishimu muutus nii pööraseks, et valitsus pidi kulla ja hõbeda kasutamist seadusega piirama. Kasutati ju väärismetalle mitte ainult rõivaste, vaid ka tõldade kaunistamiseks ning edevamaid mehi hakkasid vaevama võlakoormad. Seadusest polnud aga kasu. Rõivameistrid tõstsid nii ägedat protesti, et valitsus pidi järele andma.
17.sajandi lõpul tõi Charles II meestemoodi pärsia stiili. Kolmeosaline komplekt, mis koosnes kuuest, vestist ja põlvpükstest, sai vaimustatud vastuvõtu ning pani tõenäoliselt aluse hilisemalsele klassikalisele meesteülikonnale.
Kangad:
Meesta ja naiste moes tekkis 17.sajandil üha uusi lahknevusi, kuid eelistatud olid sama d materjalid. Toodeti erinevaid pitse, kuid tähtsaimaks pitsitootjaks kujunes Prantsusmaa. Kangas sai omaette väärtuseks. Mõnikord tehti kangastesse väikesi sisselõikeid, kuid need pigem tõstsid esile kanga struktuuri, kui täitsid kaunistuse rolli. Kui rõivale õmmeldi tressid , siis enamasti kangaga ühte värvi, tikandid õmmeldi kangale maitsekate kompaksete gruppidena.
Ehted:
17.sajandi ehtemaitset iseloomustab huvi lihtsuse ja elgantsi vastu. Jõukas daam valis rõivastele lisandiks reeglina ühe rea ehtsaid pärle, tilgakujulised briljantkõrvarõngad ja korrapärase reana pitskrae serva kinnitatud kalliskivid. Ehe ei pidanud endale tähelepanu tõmbama, vaid rõhutama kandja kenadusi.
Nõudmine pärlite järele suurenes 17.sajandil olulisel määral. Daamid kandsid pärleid soengutes, õlgadel, randmete ümber, kõrvarõngastena ning paksule tumedale sametribale kinnitatult ümber kaela. Moes olid ka briljandid. Õukonna lemmikuteks olid vääris- ja poolvääriskivid: topaas , safiir, rubiin , smaragd, türkiis ja korallid.
Ilu ja hügieen:
17.sajandiga seostatakse ilmtingimata lõhnu, nii meeldivaid kui ka ebameeldivaid. Üldise uskumuse kohaselt oli vesi nahale kahjulik ning enamik inimesi pesi end võimalikult harva. Arvati ka, et keha halba lõhna saab vähendada hõõrumisga, mistõttu nühiti end kuiva rätikuga. Sageli vahetati särki, kuna üldise arvamuse kohaselt imes puhas valge särk naha küljest kogu mustuse ja higi.
Nägu meikisid nii mehed kui naised, vaid kirikurongkonnad ja mõjukad suurmõtlejad suhtusid sellesse halvakspanuga. Naiseilu ideaaliks olid punased täidlased huuled, tumedad kitkutud kulmud ja säravad silmad. Blond oli lõpuks moest väljas ja eeslistus kuulus mustale ja pruunile.
Soengud:
Naistel tuli uue soenguga välja mademoiselle de Fontanges, kes ilmus jahiretkele uhke, sulgede ja lehvidega ehitud soenguga. Kuna ratsutamisel kippusid juuksed sassi minema, sidus daam juuksed siidpaelaga üles. Õuedaamid võtsid soengu otsekohe omaks ning hakkasid seni õlgadele langenud lokke sama moodi üles sinduma.
Meestemoes valitsesid pikad juuksed. 1660.aasta paike hakkasid nii mehed kui naised kandma parukaid. Parukas võis varjata kiilaspead, aga võis ka pikendada oma kasvu. Uhke paruka juurde kuulus meestel raseeritud nägu.
Jalanõud:
17.sajand võttis omaks kõrge kontsa. Juba enne seda olid kontsad olnud sõdurite ratsasaabastel, et jalga kindlas jaluses hoida. Kuna meestemood nägi ette saapaid, jäi kõrge konts püsima ja neid hakkasid kandma nii naised kui mehed. Enede kontsade abil kõrgendamine sobis täiuslikult kokku barokivaimu, lopsaka rõivamoe ja peenutsevate maneeridega.
Kontsad tõstsid meeste enesehinnangut. Moodi läksid kaunistustega kingad. Sajandi alul olid meeste ja naiste jalatsid üsna sarnased, kuid pikapeale hakkasid tekkima erinevused. Naiste jalanõud jäid lihtsaks, meeste omade välimus muutus aga üha ülepakutumaks. Naised eelistasid atlassist või siidist lahtise kannaga kingi. Saabastest oli saanud mehelikkuse sümbol ning naised kandsid neid ainult ratsutamisel.
Kotid :
Nii mehed kui naised kandsid kaasas paunakesi ja kukruid. Lõhnakotikesed pidid levitama meeldivaid lõhnu. Olid ka niisugused kotid, mille järele olid tekitanud vajaduse rikaste jõudeaja sisustamisel populaarseks saanud kaardimängud. Nööriga kokku tõmmatav paunake sisaldas mängumarke, täringuid ja kaarte. Šoti rügemendi sõdurivarustusse kuulunud nahkset mängukaartide pauna kanti vöö küljes. Naised eelistasid tualett-tarvete ja kudumistöö mahutamiseks nööriga kokku tõmmatavaid paunu, mis peideti seelikute alla. Mehed peitsid paunad taskutesse, mis olid välja mõeldud koos uute püksimoodidega.
Kindad ja muhvid:
Kindaid kanti pigem ilu pärast kui külmakaitseks. Nahast, atlassist, sametist või siidist pikavarreliste kinnaste laiu kätiseid kaunistati kuld- ja hõbeniitidega, helmeste ja tikanditega. Levinud kaunistusteks olid imepisikesed pärlid, paelad ja pitsid .
Külma eest kaitsesid mõlema soo esindajad oma käsi muhviga. Mehed eelistasid väiksemaid, naiste omad võisid mahutada isegi sülekoera.
Peakatted:
17.sajandi viimasel kümnendil sai meeste uueks rõivalisandiks kolmnurkne laiaservaline sulgedega kaunistatud peakate, mis püsis moes terve järgneva sajandi.
Kaheksateistkümnes sajand: rokokoo.
18.sajandi esimene aasta viis Euroopa järjekordsesse sõtta. Hispaania pärilussõda (1701-1714) puudutas peaaegu kõiki Euroopa riike. Endiselt hiilgaval järjel olevat Prantsusmaad valitses ikka veel Louis XIV, kuid ees seisid peatsed suured muutused.
Tööstus ja kaubandus olid Euroopas heal järjel, kuid monarhidel ega aadelkonnal polnud selles mingit osa. Asjade kulgu määras nüüd linnastunud keskklass ehk kodanlus .
Naiste riietus:
18. sajandil kandsid naised kuni revolutsioonini metallist puusatoestikke ehk panjeesid, mis laiendasid kleidi seelikuosa külgede suunas kuni pooleteise meetrini. Pidutualettide panjeed olid eriti volüümikad, kodus rahulduti tagasihoidlikumate mõõtmetega. Kogu konstruktsioon koosnes mitmest riide külge õmmeldud metallvõrust, millest ülemine kinnitati ümber vöökoha. Hilisemal ajal oli võrusid järele jäänud ainult kaks ning neid hoidis paigal rihm. Lõpuks agatüdinesid naised ebamugavusest, mida neile valmistas enese nii laia kleidiga tõlda või teatrilooži mahutamine, ning panjeed läksid pikapeale moest välja. Panjeedega seeliku juurde kuulus alati korsett ja sügavalt rinda paljastav dekoltee, seelikuosa oli eest lahti lõigatud ning jättis alusseelikud nähtavale.
Tüüpilise õukonnariietuse kitsad varrukad lõppesid küünarnuki juures allapoole laienevate pitsvolangidega, mille küljes võis näha pitslehvi või kunstlillede kimbukest. Teine volang oli tavaliselt kaeluses, lehve oli ka suure väljalõikega korseti ehk modestie` küljes. Seelik oli eest pikuti lahti lõigatud ning jättisnähtavale jupe ehk alusseeliku. Sellegi küljes oli ohtralt kunstlilli, volange ja pitsi.
Silmapaisev tegumood oli à la Olonaise. Termin läks käibele Prantsuse-Poola sõja päevil ning tähendas tänavakleiti, mille kroogitud seelikuosa oli eest lahtine ning jättis aluskleidi nähtavale. Kleit oli suhteliselt praktiline, ulatudes vaid pahkluuni.Tihti kanti selle juurde kontsaga tänavakingi ja pehmest siidist jakki caraco.
Moe liikumisele lihtsuse suunas andis hoogu juurde revolutsioon . Revolutsioon kaotas oma teelt siidi, sameti ja brokaadi ning vabastas naised tülikatest detailidest nagu korsetid , panjeed, kõrged puuderdatud parukad, kõrged kontsad, ilumärgid ja lehvid. Maanaise rõivastusse kuulus nüüd pihik, taljesse töödeldud jakk ja lopsakas kroogitud seelik, sageli Prantsuse trikoloori värvides. Vabariiki pooldavate naiste rõivastuseks sai valge kleit, sügavsinine redingotjakk ning punase-valgetriibuline krae. Rojalistid riietusid seevastu musta.
Meeste riietus:
18.sajandi mees kandis vesti ja põlvpükse. Vest oli meeste kõige dekoratiivsem rõivaese, mille materjaliks oli damast, atlass või samet. Tolleaegsel vestil olid taskud ja pikad varrukad, kuld-, hõbe-, või emailnööbid ning lilli, loomi ja maastikke kujutav maitsekas tikand. Nööpidest pandi kinni ainult mõned, et jääks nähtavale peen särk, mille pitskaelus ehk žaboo seoti kaela nagu sall . Põlvpüksid ulatusid veidi allapoole põlvi, sääri katsid valged paeltega siidsukad. Kraeta kuub ehk justacorps liibus ülaosas tihedalt ümber piha, mida mehed mõnikord korsetiga saledamaks tõmbasid. Puusadel laienes kuub poolringiks, seljal oli vöökohast allääreni ulatuv lõhik; kuuesabasid tugevdas vaalaluust kõvendi. Kuuevooder oli pealismaterjaliga sobivas värvitoonis siidist.
Peaaegu kogu sajandi domineeris Inglise stiil. Inglased pidasid pitse ja lehve kerglasteks ja asendasid pitsžaboo musta kaelasidemega, selle aga omakorda valge musliinsalliga. Inglise härrasmehe värvilisest siidist vest ulatus vöökohani ja kumbki hõlm võttis seal teravnurga kuju.
Meestel oli moes kuub frac, hilisema fraki eeslkäija, kahvaturoheline, kahvatukollane ning vahel ka must poole sääremarjani ulatuv kitsaste varrukatega kehakate. Itaallased kutsusid seda kuube goldonianaks. Põlvpükse hakati sajandi lõpu poole kandma traksidega, sääred pikenesid veidi ning katsid põlvi. Mehed kandsid jälle püksisäärteni ulatuvaid põlvsukki, millest nad 1730 . aasta paiku olid loobunud .
Revolutsioonijärgne meeste rõivastus hakkas prantslaste edevate hilpude asemel järgima inglaste ratsaülikondade fassongi, muutus asjalikumaks ning tänapäevase joonega sarnasemaks. Siidist põlvpüksid hakkasid kaduma ning mehed eelistasid pahkluuni ulatuvaid pükse ehk pantaloone. Garderoobi kuulusid ka pikk-kuub, tärgeldatud kraed, lühikesed vestid ja kroogitud servaga sokid .
Kangad:
Rahvusvaheline kangatööstus ja –kaubandus olid tublisti edasi jõudnud. Britannias olid tehnilised uuendused viinud puuvillase ja villase riide tootmise täiesti uuele tasemele. Juba olid olemas sukakudumismasin ja automaatsüstik. Hargreaves leiutas peen-ketrusmasina, Arkwright vee jõul töötava ketrusmasina ja Cartwright kangakudumismasina. Ja kui 1785 . aastal pandi puuvillavabrikutes üles James Watti loodud aurujaam, oli massitootmise ajastu käes.
Koos kangatootmisega arenes ka kangaste värvimine ja trükkimine.Trükikangaste idee oli tulnud iirlaselt Francis Nixonilt, kes kasutas vaskplaate kangale suuremõõduliste mustrite kandmiseks. Hakati kasutama erksas toonis pesukindlaid värve, et tuua esile peeni detaile.
Ilu ja hügieen:
Ikka veel eelistati pesemisele meikimist. Tooniva alusmeigina kasutati endiselt tinavalget sisaldavaid mürgiseid segusid, põsed värviti ruužiga punaseks. Jätkuvalt usuti, et parfüüm suudab varjata kehalõhnu ning Louis XV nõudis õukondlastelt iga päev erineva parfüümi kasutamist. Madame de Pompadour kulutas ainuüksi lõhnadele 500 000 liivrit ja oma välimuse eest hoolitsemisele lugematuid tunde. Kuigi ta läks voodisse alles kell 3 öösel, pidi ta kell 8 osalema missal. Räägitakse, et Pompadouri üks viimaseid soove pärast preestrilt viimse võidmise vastuvõtmist oli tema meigid.
Sajandilõpu demokraatlikud ideaalid mõjutasid kõiki eluvaldkondi. Inimesed õppisid hindama värsket õhku ning põlgama vängeid parfüüme.
Parukad:
Nii mehed kui nasied puuderdasid oma soenguid ohtrasti. Daamid katsid nisujahuga oma pärisjuuksed, mehed aga suuri valgeid parukaid, mis olid tuntud juba 17.sajandist laiapõhjaliste parukatena. Parukamoodi jätkas 18.sajandil Ramilles` parukas, mis kujutas vorstikesekujulist juukserulli kummagi kõrva kohal, ülejäänud juuksed kammiti kuklasse ja seoti musta paelaga kinni.
Ühteaegu moeloojatega said tuntuks ka soengumeistrid, kelle tegevus ametlikult seadustati. Parukate tegemiseks pruugiti inimjuuste kõrval ka kitsekarvu, hobusejõhvi ning taimekiudu. Õukonna meelissoenguks oli tohutu kõrge parukas, millesse oli sobitatud liblikaid, linde, kupiidosid, puuoksakesi ja aedvilju.
Soengute ülemäärane kõrgus segas tõllaga sõitmist ja sundis naisi istumise asemel põrandal põlvitama. Lisaks siginesid soengutesse täid ning naised kasutasid pea sügamiseks kratsimispulki. Kõik see oli põhjuseks, miks peagi ebardlikud soengud läksid peagi most välja.
Revolutsiooniga kaasas käinud kõige loomuliku soosimine ei viinud puuderdatud soenguid üksnes moest, vaid pani need koguni põlu alla. Demokraatlikud jõud tulid välja üsna nõrgal põhjal oleva põhjendusega, nagu vähendaks jahuga puuderdamine jahuvarusid ja tekitaks leiva defitsiiti. Igatahes loobusid mehed peagi parukatest ning naisedki võtsid omaks lihtsamad ja loomulikumad soengud.
Korsetid:
Korsette oli kantud juba alates 16.sajandist ja aja jooksul oli see rõivaese muutunud peaaegu, et kunstiteoseks – või vähemalt võis see nii näida. Väljanägemisest hoolimata olid vaalaluust kõvendid ja karedast pleegitamata puuvillasest vooder äärmiselt ebamugavad. Kuigi korsettide süüka pandi hiljem nii maksahädad kui moonutatud rinnakorv, nahakahjustustest rääkimata, rõhutasid nad siiski kehavorme, ja see oli asja positiivne pool. Korsett oli ka omamoodi staatusesümbol, mis naise liikumist takistades liigitas kandja jõudeinimeste klassi.
Kübarad:
Ajavahemikul 17.sajandi viimasest kümnendist kuni Prantsuse revolutsioonini kandsid ametimehed kolmnurkset kübarat, mis on kaunitatud pitsi, tresside või isegi jaanalinnusulgedega. Naiste peakatteks oli suur rattakujuline õlest või villasest vildist kübar.
Revolutsioonijärgsel ajal muutusid ka naiste eelistused peakatete osas. Levinud olid tanulaadsed peakatted. Calash oli tehtud vaalaluust rõngastest, mida kattis läbipaistev kangas. Mütsi äratõstmiseks või pähe langetamiseks pruugiti nöörijuppi. Öömütsika ja hommikuti kodus kandmiseks oli dormeuse.
Moeajakirjad:
Moest oli 18.sajandi alguseks saanud arenev kultuuriharu. Esomene naisteajakiri The Ladies Mercury oli näinud ilmavalgust 1693.aastal.
Üheksateistkümnes sajand: dändi sünd.
19.sajandi märksõnaks oli modernsus. Prantsuse revolutsioon oli lükanud uppi Euroopat ajandeid valitsenud tavad, aadliseisus oli kaotatud , prantslased olid kodanikud ja riigis kehtis uus põhiseadus. Ühiskonna alusteks olid saanud sallivus ning võrdsus seaduse ees. Vabaduse ja võrdsuse uus laine aitas kaasa korsiklase Napoleon Bonaparte `i pürgimustele tõusta keisriks.
Rõivatööstus:
Tehnika kiire võidukäik tõi seni nõelaäriks nimetatud õmblustöödesse täiesti uue tegevusalana massõmblemise. 1846. aastal leiutas ja patenteeris Isaac Singer õmblusmasina, mis sai valmistaja nime all kiiresti tuntuks ja nõutuks. Hakati levitama riiete lõikeid.
Järgmistena tulid masinad nööpide etteõmblemiseks ja nööpaukude tegemiseks. Trikotaaži kudumisel võeti kasutusele uued masinad, mis töötasid modernse elastikniidiga.
Juba 1830. aastast peale oli mõnes Pariisi poes müüdud valmisrõivaid. Pariisis oli moodi läinud ajaviide nimega shopping . Suurt elevust tekitas esimeste kaubamajafe avamine Pariisis. Esimest korda olid ühe katuse all nii meeste, naiste kui laste valmisrõivad ning lisandid, mida oli seni müüdud eraldi poodides.
Charles Frederich Worth:
Worthi panus moeajalukku on korvamatu. Just teda peetakse alusepanijaks kõrgetasemelisele õmbluskunstile, mis sai üldsusele tuntuks kui haute couture s.t. kõrgmood. Tänu Worthile muutus moelooja toodang käsitööst omaette kunstiliigiks ning moelooja nimi sai tähtsamaks kui tema loomingu kandjad . Ta alustas juba 13 aastaselt moekaubanduses õpipoisina. Hiljem sai ta kuulsaks moekunstnikuks ning rajas oma moemaja . Tema klientuur oli väga suur ja ta ei pidanud omale reklaami tegema. Worthi äri läks suurepäraselt ning 1870. aastal maksis ta välja rootslase Bobergi osa ja jätkas perefirmana. Peagi astusid äritegevusse ka tema kaks poega – Gaston ja Jean- Philippe . Neist esimene hakkas tegutsema finantspoolel, teine aga asus järgima isa eeskuju moeloojana. Moemaja hääbus alles paarkümmend aastat pärast Charles Frederick Worthi surma.
Doucet:
Jacques Doucet avas Pariisis moemaja suguvõsalt päranduseks saadud naistepesupoes. Doucet`d tunti moekate pärastlõunakleitide, rätsepakostüümide ja karusnahkse voodriga mantlite autorina. Tema oligi esimene, kes kohtles karusnahka kui kangast. Ducet`i moemajja olid oodatud kõik, kelle rahakott vähegi lubas.
Josephine Bonaparte:
Moekunstnikud peavad Josephine`i mitme uue moesuuna juurutajaks. Kõigepealt tõi ta moodi valge värvi, mida hakati eelistama õhtutualettide juures. Josephine`i lemmikuteks olid karusnahad, eriti karakull , kärp ja soobel. Josephine`i kirge rõivaste vastu iseloomustab fakt, et 1809. aastal tehtud rõivaloenduse järgi oli Josephine`i garderoobis 676 kleiti , 49 õukonnatualetti riiklike kohustuste täitmiseks, 252 peakatet ja – ehet, 60 kašmiirsalli, 785 paari kingi, 432 paari sukki ja 498 tikandite ja pitsidega särki.
Kuninganna Victoria:
Inglismaa naiste rõivastus oli kuninganna Victoria trooniletulekul lihtne. Seelikud ja varrukad olid pikad, kleidi piht pikk ja liibuv. Õhtukleidid olid tagasihoidlikud, lühikeste puhvkäiste ja südamekujulise väljalõikega. Rikkad naised kandsid siidsukkade all kašmiirvillaseid sukki. Kuigi noort Victoriat peeti üheks Euroopa moeliidriks, pidas ta rõivaid vaid kehakateteks. Eriti tüütud olid proovid , mistõttu ta käis üks kord proovis ja laskis sama mudeli järgi teha mitu erinevast kangast kleiti. Pärast mehe surma 1861.aastal tõmbus Victoria seltskonnaelust tagasi ja seetõttu vähenes ka Inglise õukonna mõju moe arengule.
Meeste riietus:
19.sajandi meestemoe arengus oli oluline osa kolmel mehel. Need olid George Brummell, krahv d` Orsay ja Victoria printsabikaasa Albert .Neist esimese elu oli kodanikuna tühine ja sihipäratu. Materjaalselt kindlustatud Brummellist sai seltskonna lemmik. Kuid liigne tähelepanu ja edevus tegid temast hoopis väljatõugatu. Oma tühisusele vaatamata mõjutas Brummell moodi kui dändi prototüüp. Üsna sagedasti on dändisid peetud ebamehelikeks, kuid tegelikult näitas nende stiil hoopiski püüdu mehelikkuse ja lakoonilisuse poole. Minevikku jäid kõik meestele sobimatud liialdused – pitsrüüd, -kaelasidemed, valged siidsukad, pannaldega kingad ja kolmnurksed kübarad. Asemele võeti hästi istuvad mõõdukad kehakatted. Dändide garderoobi kuulus lihtne valge linane särk, kaelaside, ratsasaapad ja torukübar, mis kõik olid Inglise maa- aadliku tavalisteks rõivaesemeteks.
19.sajand sünnitas veel mitmeid kuulsaid dändisid, nii tõelisi kui väljamõeldud. Esimestest võib nimetada kirjanik Edward Bilwer Lyttonyt või krahv d`Orsayd, kes oli Londoni ja Pariisi seltskonna juhtfiguur ning 1830. aastatel ka Londoni ajalehe Daily News moekolumnist.
Aastaks 1860 kandsid nii mõnedki rafineeritud rõivaesemed prints Alberti nime. Oli olemas Alberti ülekuub ja Alberti ratsakeep. Sajandi lõpupoolel oli meheliku rõivastumisstiili etaloniks saanud järgmine Walesi prints – Edward.See mees oli sobivalt riides nii õhtul, kui päeval, purjetamisel ja jahilkäigul, riigivisiidil ja kodusel ballil .
Kahekümnes sajand: mitmepalgeline ajastu.
20.sajand on üha kasvava linnastumise sajand. Sajandi keskpaigas elas 30% kogu maailma rahvastikust linnades, kuid nüüdseks elab linnades juba peaaegu 50% elanikkonnast.
See oli ka tragöödiate ja katastroofide sajand. Alates I Maailmasõjast tõi pea iga uus aastakümme mõne suure katastroofi, konflikti või sõja.
Võtmesõnaks sai tehnoloogia. Üks leiutis ja uuendus järgnes teisele – lennuk, kino , televisioon, reaktiivreisilennuk, video, arvuti, faks ja Internet .
Moeloojad:
20.sajandi disainerid pole enam lihtsalt kunstnikud nagu Worthi ajal. Rahvusvaheliselt tuntud nimed ühendavad endas andeka disaineri, hea vaistuga ärimehe ja särava isiksuse. Tuntuimad moemajad Chanel , Dior , Yves Saint Laurent , Ralph Lauren , Calvin Klein , Versace ja Miuccia Prada toodavad kõike rõivastest, käekottidest, lõhnadest ja meikidest kuni patjade-tekkide, kondoomitaskute, cappuccinu, tuhatooside, sigarettide, koerte jalutusruhmade ning suuskadeni.
Chanel:
Coco Chaneli mõju läbib 20.sajandit nagu õhku püsima jäänud parfüüm, kõikjalolev ka nüüd, 30 aastat pärast tema surma.Nagu Dior väljendas: “Musta pulloveri ja kümne rea pärlitega tekitas ta moes põhjaliku revolutsiooni.” Astunud algselt ärisse oma armukese Boy Capeli toel, lõi ta “ vaese tüdruku” stiili: neutraalsetes toonides trikotaažist spordiriided , säravad ja ohtrad moeehted ning kuulsad kahevärvilised liblikkingad.
Dior:
Christian Diori new look ergutas kogu 1947.aasta moemaailma. Dior andis naistele tagasi selle, mille järele nad olid kaua igatsenud – naiselikkuse, küllusetunde ja täiesti uue suhtumise pidulikesse rõivastesse. Uus rõivamood nõudis käekotti, saledat pihta ja tohutul hulgal kangast. Ka kübaral oli äärmiselt oluline osa.
D & G:
Stefano Gabbana Milanost ja sitsiillane Domenico Dolce tegid endale nime 1980ndate lõpul. Ammutades inspiratsiooni Itaalia neorealistlikest filmidest ja Lõuna-Itaalia matriarhide riietusstiilist, olid nende moed teretulnud vaheldus üldlevinud tagurpidi kolmnurga kujuliselele power-suit`ile hiigelsuurte macho-õlgade ja minimeeritud puusadega . Nende imago oli eelkäijaks nüüdsele rinnapartii rõhutamisele, herilase-pihale ja korsetile.
“ Pole olemas Inetuid naisi, on ainult laisad .”
Helena Rubinstein
Kokkuvõte.
Kõik inimesed tahavad olla ilusad. Nii on see tänapäeval, aga nii oli see ka 3000 aastat eKr. Sellepärast hakati ennast kaunistama ehetega, täiustati pidevalt riietust , et see oleks veelgi ilusam, meigiti ja lõhnastati ennast. 3000 aastat eKr olid muidugi iluvahendid hoopis algelisemad, aga aja möödudes neid pidevalt täiusatati. Esimesed näomaskid olid päris tülgastavate komponentidega ja juuste värvimine oli väga keeruline protsess. See kõik viitas sellele, et ilu nõuab kannatust. Nii oli on ja jääb.
Kasutatud Kirjandus:
H. Palamets “Vanaaja kultuurist ja olustikust”
H.Palamets “Keskaja kultuurist ja olustikust”
Mait Kõiv, Ain Mäesalu, Krista Piirimäe, Märt Tänava “Inimene, ühiskond, kultuur”
Umbreto Eco “ Ilu ajalugu”
Giovanni Caselli “Elu läbi sajandite”
Cath Senker “Vana Kreeka igapäevaelu”
Neil Morris “Vana Egiptuse igapäevaelu”
Browyn Cosgrave “Rõivas & mood arengulugu ”
Kate Mulvey ja Melissa Richards “Meie sajandi iluideaalid”
62