(Viimaste puhul on vaieldav, kas neid saab pidada näidenditeks või kirjanduseks). Commedia dell'arte Improviseeritud teksti ning kindlate tegelastüüpide ja maskidega rahvakomöödia. Tekkis 16. sajand Itaalias. Esineti nii lavadel kui ka vabas õhus. Tegelastüübidcon näiteks rikas ja ihne kaupmees ning edutu naistekütt (Pantalone), naiivne ja ühtaegu saamatu Arlekiin, nutikas Pulcinella, koomiline unistaja Pierrot, koketne teenijanna Colombina jne. Valmis teksti siin ei ole, stsenaarium määrab vaid üldiselt ära tegevuskäigu. Kirjandus Annus, Epp, Arne Merilai, Anneli Saro: Poeetika. Tartu 2007. Antiigileksikon. Tallinn 1985. Aristoteles: Luulekunstist. Vanakreeka keelest tõlkinud ja kommenteerinud Jaan Unt. Toimetanud Ain Kaalep. Tallinn 2003. (ka võrguteavikuna) Epner, Luule: Draamateooria probleeme 1. [Võrguteavik] Tartu Ülikool; Epner, Luule: Draamateooria probleeme. 2
· tegevustiku ühtsus=· tegevus keskendub ühele tegevusliinile; · kõik toimuv on kausaalses seoses; · suletus; · finaalsus. Mis on commedia dell´arte? Improviseeritud teksti ning kindlate tegelastüüpide ja maskidega rahvakomöödia. Tekkis 16. sajand Itaalias. Esineti nii lavadel kui ka vabas õhus. Tegelastüübidcon näiteks rikas ja ihne kaupmees ning edutu naistekütt (Pantalone), naiivne ja ühtaegu saamatu Arlekiin, nutikas Pulcinella, koomiline unistaja Pierrot, koketne teenijanna Colombina jne. Valmis teksti siin ei ole, stsenaarium määrab vaid üldiselt ära tegevuskäigu. 3
7 kolm aastat tagasi kardinali soovitusel õukonnast minema saadetud, kuid tohib nüüd juba mõnda aega jälle kuninga õuedaam olla. Siiamaani ei ole kuningas talle rohkem tähelepanu pööranud kui oma naise ülejäänud kolmesajale ilusale hoovipreilile. Nüüd hakkab ta omma hinges Anne'iga tegelema, teda õe Maryga võrdlema. Ja vaata vaid! Anne on teistsugune, täiesti teistsugune kui Mary, see rumalalt koketne väike naine, kelle omal ajal Francois I võttis tema lapselikus, neiulikus kogenematuses ja pärast seda põlastavalt hooraks nimetas. Nõnda langes Mary juba küpse viljana Henry sülle. Kuid tema neli aastat noorem õde Anne näib selles asjas täiesti teistsugune olevat. Ta ei ole küll vähem koketne kui Mary ja prantsuse muretus, mida ta koges Francois I õukonnas, näib olevat tema olemusse oma jäljed jätnud. Aga sellegipoolest on ta teistsugune
Louis XIV ajal töötati välja õukondlik etikett, mis ülima rangusega määras õukondlaste käitumisnormid. Nõutav oli oskus daamide eest hoolitseda, ilusasti tantsida ja hästi riietuda. Tseremooniad õukonnas olid rangelt ette määratud ja ülimalt esinduslikud. Suuri õukonnapidusid valmistati kaua ette ja nad läksid maksma tohutuid summasid. Sajandi lõpul ilmusid esmakordselt kiiremad ja hoogsamad seltskonnatantsud. Seltskondliku elu keskpunkti tõusis koketne naiselik naine, kes valdas vestluskunsti, hindas vaimukust ja oskas nõuda tähelepanu. Naisel pidi olema ilus kehaehitus, graatsiline rüht ja kohevad juuksed. Sageli olid õukonnaelu keskpunktis kiirelt vahelduvad kuninglikud armukesed (favoriidid), nemad olid ka naistemoe suunajaks. Kõrgelt hinnatud oli kokakunst ja söömise mõnud. Isegi tavalise linnakodaniku majas pakutav lõuna oli sageli 6-7 käiguline. Alkohoolseid jooke jõid kõik, ka vaimulikud, seda peeti isegi hügieeniliseks
Aristotelese kommentaaris) · tegevustiku ühtsus (keskendub ühele tegevusliinile) 45.Mis on commedia dell´arte? Improviseeritud teksti ning kindlate tegelastüüpide ja maskidega rahvakomöödia. Tekkis 16.sajand Itaalias. Esineti nii lavadel kui ka vabas õhus. Tegelastüübid on näiteks rikas ja ihne kaupmees ning edutu naistekütt (Pantalone), naiivne ja ühtaegu saamatu Arlekiin, nutikas Pulcinella, koomiline unistaja Pierrot, koketne teenijanna Colombina jne. Valmis teksti siin ei ole, stsenaarium määrab vaid üldiselt ära tegevuskäigu. 46.Milline on dramaatika zanriline liigitus? Tragöödia, komöödia, draama. 47.Mille poolest erineb tragöödia komöödiast ning draama omakorda neist mõlemast? Tragöödia on olnud ajaloos/müütides, komöödia väljamõeldis. Trag kehastab voorusi, kom naeruvääristab pahesid. Sotsiaalne siesus erinev, kõnekeel vs argikeel, erinev lõpp, heroiline staatus vs isiklikud tegevused
loomutruum kui mees ise. Joonia meistrite poolt on loodud noorte naiste (kore) figuurid – tõenäoliselt Athena teenistuses olevad naised. Kujutatud on nad aeglaselt sammuvatena, vasak jalg on ettepoole asetatud, näol naiivsevõitu naeratus, rõivastus on külluslik ja elegantne, ühe käega tõstavad üles selle hõlma. Figuuridest hoovab vastu rafineeritud sarmi; koketne loomulik poos, rikkaliku voldistiku käsitlus ja tore soeng. Figuurid rikkalikult ja maitsekalt värvitud. Atika stiil oli jõuline, lihtne ja mõõdukas. Peloponnesos: kasutatakse pronksi, keskendutakse alasti meesfiguuri kujutamisele, tähtsamad keskused Sikyon (Kanachos tegutses seal), Argos (Ageladas) ja Aigina (Kallon ja Onatas) – templitest kuulsad viilugrupid. Peloponnesose koolkonna tüüpiline töö on Piombino Apollon.
Marmorplastikas tähtis teos on ,,Vasikakandja" - vasikas vabam ja loomutruum kui mees ise. Joonia meistrite poolt on loodud noorte naiste (kore) figuurid tõenäoliselt Athena teenistuses olevad naised. Kujutatud on nad aeglaselt sammuvatena, vasak jalg on ettepoole asetatud, näol naiivsevõitu naeratus, rõivastus on külluslik ja elegantne, ühe käega tõstavad üles selle hõlma. Figuuridest hoovab vastu rafineeritud sarmi; koketne loomulik poos, rikkaliku voldistiku käsitlus ja tore soeng. Figuurid rikkalikult ja maitsekalt värvitud. Atika stiil oli jõuline, lihtne ja mõõdukas. Peloponnesos: kasutatakse pronksi, keskendutakse alasti meesfiguuri kujutamisele, tähtsamad keskused Sikyon (Kanachos tegutses seal), Argos (Ageladas) ja Aigina (Kallon ja Onatas) templitest kuulsad viilugrupid. Peloponnesose koolkonna tüüpiline töö on Piombino Apollon. Jooniast sisserännanud
kummarduse. Peakate kui selline muutus dekoratiivseks. Kübarate äär tehti kitsamaks, suurus läks väiksemaks ja sulg kattis kogu põhja. Peakatte serv oli nüüd kolmnurkselt üles, et seda oleks hõlpsam kaenla all kanda. Salongides kantav kübar muutus aga nii pisikeseks, et seda oli lausa raske pähe panna. Louis XIV ajal töötati välja õukondlik etikett. Seltskondliku elu keskpunkti tõusis koketne naiselik naine, kes valdas vestluskunsti, hindas vaimukust ja oskas nõuda tähelepanu. Naisel pidi olema ilus kehaehitus, graatsiline rüht ja kohevad juuksed. Naistemoe suunajaks olid nn kuninga favoriidid. Soengukunstnik kui elukutse kerkis esile Louis XV ajal, tänu tema armukesele Madame de Pompadourile. Parukameistrid olid hinnatud, juuksurid mitte. Tekkisid nn stiilipeod. Juuksed seoti ümber raami, mis oli täidetud vatti, riide või põhuga ja tsementeeritud
annaabi.ee 
