Barokiajastu (0)

Barokkajastu

Ajalooline ülevaade

Barokk oli kunstistiil , mis valitses Euroopas umbes 1600-1750 a. Sõna “barocco” oli algselt juveliirikunsti termin, mis portugali keeles tähendab korrapäratut poolümmargust pärlit. Sõna “barokk” hakati kunstistiili üldnimetusena kasutama alates 19. saj. Barokkstiil tekkis ja arenes Itaalias, Hispaanias ja Flandrias, rõivamoe dikteerijaks sai Prantsusmaa.
Barokile on iseloomulikud rahutus , tundepaisutus, teatraalne efektsus. Peamise kunstiliigina arenes arhitektuur , kujundati suurejoonelisi paleeansambleid: Versailles Prantsusmaal, Petrodvorets Venemaal, Belvedere Austrias . Eelistati tugevaid värvusi, värvilist kivi ja kullatud pronksi. Hooneid kaunistati rikkalikult ornamentide, reljeefide, kujude ja sageli väänlevate sammastega. Moodustusid eredad valguse ja varju kontrastid . Eesti barokkehitised on rangemas nn.”põhjamaade barokkstiilis”. Tuntuim barokkehitis Eestis on Kadrioru loss.
Kujutavas kunstis olid levinud ajaloolised teemad ja antiiklegendid. Maaliti allegoorilisi mütoloogia ja usuainelisi pannoosid, tahvelmaale ja esinduslikke portreid. Barokkmaal oli jõuline ja tumedates toonides, inimesed maalidel olid rõhutatult maised, lopsakate kehavormide ja pingul musklitega. Kuna kunsti peamiseks tellijaks olid uhked õukonnad, püüdsid kunstnikud neile meele järgi olla ja ülistasid kõrgkihti, seepärast on ka maalidel enamasti kujutatud ülikuid. Tuntuimad barokikunstnikud on flaamlased Rubens , van Dyck ja hollandlane Rembrandt .
Muusikas kujunesid uued teosevormid: ooper , oratoorium , kantaat ja soolosonaadid. Tuntumad muusikud olid Vivaldi , Scarlatti, Johann Sebastian Bach , Händel, Purcelli . Esimese ooperi kirjutas itaallane Claudio Monteverdi .
17. sajandil langes aadli mõjuvõim, kujunes välja absolutistlik kuningavõim. Eriti ilmekas oli see protsess Prantsusmaal. Louis XIII (elas 1601 - 1643 , kuningas 1610 -1643) kroonimisel oli veel määrav aadlike sõna, Louis XIV (elas 1638 - 1715 , kuningas 1643-1715) ajal olid aadli huvid suunatud üksnes monarhi teenimisele. Kuningas jagas heldelt tiitleid ja iga aadliku unistuseks oli olla kuningale abiks rõivastumistseremoonia ajal. Kuninga isiksus sai mehe ilu etaloniks. Louis XIV ehk Päikesekuninga valitsemisajal saavutas piiramatu kuningavõim Prantsusmaal oma jõu ja hiilguse.
1618-1648. a toimus Euroopas Kolmekümneaastane sõda. Saksamaal hävis paiguti kuni pool elanikkonnast. Sellele ajastule andis ilme palgasõdur – kodumaata ja põhimõteteta toores sõjamees, kes vahetas isandaid oma tasku huve silmas pidades. Sajandi algusele on iseloomulik üldine toorus ja kommete räpasus. Lauas söödi sõrmedega, ainult vedelaid toite söödi lusikaga ühisest kausist. Kahvlit hakati kasutama alles 17. saj. teisel poolel. 1624 .a anti Austrias välja reglement, millega keelati lauas sõrmi lakkuda, laudlinasse nuusata ja taldrikusse sülitada.
Louis XIV ajal töötati välja õukondlik etikett , mis ülima rangusega määras õukondlaste käitumisnormid. Nõutav oli oskus daamide eest hoolitseda, ilusasti tantsida ja hästi riietuda. Tseremooniad õukonnas olid rangelt ette määratud ja ülimalt esinduslikud. Suuri õukonnapidusid valmistati kaua ette ja nad läksid maksma tohutuid summasid. Sajandi lõpul ilmusid esmakordselt kiiremad ja hoogsamad seltskonnatantsud.
Seltskondliku elu keskpunkti tõusis koketne naiselik naine, kes valdas vestluskunsti, hindas vaimukust ja oskas nõuda tähelepanu. Naisel pidi olema ilus kehaehitus, graatsiline rüht ja kohevad juuksed. Sageli olid õukonnaelu keskpunktis kiirelt vahelduvad kuninglikud armukesed (favoriidid), nemad olid ka naistemoe suunajaks.
Kõrgelt hinnatud oli kokakunst ja söömise mõnud. Isegi tavalise linnakodaniku majas pakutav lõuna oli sageli 6-7 käiguline. Alkohoolseid jooke jõid kõik, ka vaimulikud , seda peeti isegi hügieeniliseks. Pesemine oli põlatud. Keskajal oli väga populaarne olnud seltskonnaga vanniskäimine, kuid see lõppes äkki 16 sajandi lõpus, kuna levis nn. “prantsuse tõbi” (tripper). Saunad suleti, pesemist hakati pidama matslikuks tavaks. Mustusest tekkiva ebameeldiva lõhna pidi peitma kallis lõhnaõli, mida kasutati ohtrasti. Louis XIV käis vannis ainult üks kord aastas. 1640.a. on kirja pandud soovitus: mõnikord peaks vannis käima, iga päev käsi ja sama tihti ka nägu pesema . 1672.a. saadeti kellelegi Itaaliast kingituseks seepi , sellele oli lisatud üksikasjalik kasutamisõpetus.
Louis XIV õukond tõusis Euroopas kiiresti juhtpositsioonile. Tema õukonnatseremooniaid ja rõivastust järgisid teised Euroopa kuningakojad mitu aastakümmet.

Barokkrõivastus

Alates 17 saj. on Prantsusmaa põhiline moe dikteerija.
Barokkrõivad kujutasid endast sünteesi eelnevatest ja uutest suundadest – Hollandi ja Prantsuse aristokraatia moest . Barokkrõivastusele oli iseloomulik lopsakas maaliline figuur, vaba rõivastuse juurde kuulus aeglane “ujuv” liikumine ja keeruline tseremoniaalsus. Rõivastus oli ekstsentriline ja luksuslik , väga dekoratiivne ja rikkalikult kaunistatud. Kaunistuselementidena kasutati kõikidel rõivaosadel pitsi , linte, lehve, tikandeid, nööpe. Rõivad valmistati tavaliselt mustrilisest brokaadist või atlass -siidist. Väga oluline oli luksuslik aluspesu , mis kohati paistis pealisrõivaste alt. Dekoltee oli julge ja sügav.
Sai kombeks kanda erinevatel elujuhtudel erinevaid rõivaid: ballikleidid, jalutuskäigukleidid, buduaarirõivad, kodukleidid, jahirõivad jne.
Muutusid materjalid ja kaunistused. Rasket sametit ja jäika brokaati hakkasid asendama siid ja pits. Kleite õmmeldi peamiselt Prantsusmaal toodetud siidist ja brokaadist, neid kasutati kogu Euroopas. Levinud olid ka sinine ja purpurne kalev, õhukesed kitsevillased kangad , trükitud puuvillased ja linased kangad. Eriti moodsad olid pitsid, need võisid olla valged, mustad, hõbedased või kuldsed . Kõige levinumad olid nõelpitsid. Rohkesti kasutati ka mustrilisi ja helkivaid atlasslinte.
Palju moodsaid lisandeid (vööd, korsetid, nööbid, suled, lehvikud, kindad , muhvid,rätid, parukapuuder) osteti valmiskujul erinevatest maadest . Korseti valmistamiseks võis kuluda kuni kilo vaalaluud, ksutati ka puit- ja metallkarkassiga korsette. Muhve kandsid nii kõrgkihti kuuluvad mehed kui naised – see oli nende privileeg. Kindad olid nahast või kalevist, voodriga ja kaunistatud, need olid oluliseks lisandiks. Kõik ühiskonnakihid kandsid parukaid ning paruka suurus sõltus kandja seisusest. Nööbid olid tavaliselt vasest , tinast või hõbedast. Lemmikkalliskivi oli teemant , moes olid ka pärlid, mida kanti kaelas, kõrvas ja juustes. Nii naised kui mehed kandsid näol kunstsünnimärke. Need olid mustad ja erinevate kujudega : lilled, tähed, hobused jm. Selle moe üheks põhjuseks võis olla vajadus varjata rõugearme või pesematusest tekkinud nahavigu.
Lasterõivad olid täiskasvanute rõivaste koopiad , kuid pidulikul puhul kandsid ka poisid kleiti .
Ülerõivaid kanti vähe. Levinuim oli nii naistel kui meestel keep. Ainult naised kandsid laia vateeritud keepi “ rotund ”. Kuna naised olid tihti tubased, polnud neil ülerõivaid vajagi. Vajaduse korral kanti mitut kleiti üksteise peal ja õlgadele võeti rätik või karusnahkne krae . Tänaval liikudes kanti sageli maski.
Barokkajastul algas teadlik moepropaganda – riietust mitte tunda tähendas olla ajast maha jäänud. Ei olnud oluline omada palju riideid , peaasi, et olemasolevad oleks moodsad. Kuna moodsad luksusrõivad olid väga kallid, said neid endale lubada vaid väga jõukad inimesed ja nemadki vaid ühe komplekti. 1642.a hakati Pariisist iga kuu välja saatma elusuuruseid vahast mannekeene Pandora . Suur Pandora oli rõivastatud õhtukleiti ja Väike Pandora kodukleiti. Need reisisid läbi kõik Euroopa pealinnad, ning nende liikumise ajaks katkestati isegi sõjategevus. 1679.a ilmus Pariisis esimene moeajakiri “Mercure Galant”, mis tutvustas Versailles’ õukonna rõivastust. Ajakiri kirjeldas pidusid ja riietust, pilte oli esialgu vähe.
Aastatel 1630-1645 jäädvustas graafik -vaselõikaja Abraham Bosse inimesi väga erinevates olukordades : kirikus, kodus, pulmas jm. Neid tuli kujutada väga täpselt ja asjatundlikult, sest iga detail oli maksnud kandjale ränka raha ja oli prestiizi küsimus. A. Bosse oskas rõivaid täpselt ja asjatundlikult edasi anda, kuna ta oli rätsepa poeg.
See algne moepropaganda ainult fikseeris olemasolevaid rõivaid kuid ei suunanud moe arengut. Lihtrahvast puudutas rõivamood vähe, kuna moodsad rõivad olid liiga kallid ning nendega oleks olnud väga ebamugav töötada. Peorõivaid aga täiendasid ka lihtsad inimesed jõukamate eeskujul. Barokkrõivastus on mõjutanud ka eesti rahvarõivaid. Meie rahvarõivaste lillkiri ja taimornament on tekkinud barokk-kunsti lopsakate värvikirevate taimornamentide mõjul.
Alates 17. Saj. hakkas mood kiiremini vahelduma. Vaimulike algatusel anti välja mitmeid korraldusi ja keelde rõivastuse kohta. Need määrasid seisuste järgi lubatud materjalid ja kaunistused, kuid sageli oli tulemus soovitule vastupidine – kõik ruttasid kandma seda, mis neile oli keelatud.
Barokkrõivastuse arengut on otstarbekas vaadelda kolme perioodina:
1618-1648 – Kolmekümneaastase sõja aeg;
17. saj. keskpaik – Louis XIV valitsemisaja algus;
17. saj. lõpp ja 18. saj. algus – Louis XIV valitsemisaja lõpp.

Rõivastus 1618-1648

Meesterõivastus
Meesterõivastuse märksõna oli “musketär”. Rõivastust mõjutas sõda. Vaesumine muutis rõivastuse vähem luksuslikuks ja praktilisemaks. Moes oli suur tugev mees.
Püksid olid laiad , puusadelt kroogitud, ulatusid allapoole põlve. Püksisääred seoti allpool põlve kinni pitsiliste paeltega, mille otstest moodustati rosett . Pilud kadusid , kuid kohati jäeti lahti pükste küljeõmblus, sealt paistis pesu. Küljeõmblus kaunistati paelte ja nööbireaga.

Kuub oli kerge ja vaba lõikega, sageli õmmeldud siidist või atlasest. Kuue esiosa ei olnud vöökohalt läbi lõigatud, hõlmad olid alt laienevad. Seljaosa oli vööjoonelt läbi lõigatud, alumine osa alt laienev. Kuue varrukad olid pikad ja laiad, varruka peal oli lõhik, mis ulatus õlast randmeni. Lõhik oli kaunistatud paela ja nööpidega, ühel rõivakomplektil võis olla kuni 576 nööpi.Sageli olid osaliselt lahti jäetud ka kuue küljeõmblused. Kuub ulatus puusade keskkohani. Kuue peale võidi siduda lai siidist särpvöö.

Ülerõivana kandsid mehed ¾ või täisringikujulist keepi või varrukatega mantlit , mõlema pikkus võis olla põlvini. Keebid ja mantlid olid kas karusnahkse voodri või kandiga.
Jalatsid . Kõige rohkem kanti sääremarja keskkohani ulatuvaid lehterservadega saapaid. Saapa lehterservad olid alla pööratud ja kaunistatud pitside, batisti või sulgedega. Saabaste küljes olid kannused. Kingad olid kõrge kontsaga , neid kaunistati suurte paeltest rosettidega. Kanti värvilisi, eriti siniseid ja punaseid sukki.
Aluspesu oli avar, rikkalikult kroogitud ning paistis rõivaste lõhikutest. Pesu oli õhukesest riidest ja väga hinnaline, kuid sageli oli see määrdunud ja räpane. Inglise kuningal Charles II –l olevat olnud vaid 2 taskurätti ja 3 särki.
Krae ja kätised olid kohustuslikud lisandid. Tavaliselt olid need valged. Krae oli lamav , suur ja pitsidega äärestatud või üleni pitsist, samasugused olid kätised. Krae seoti eest tuttidega lõppevate nööridega ning seda kanti kas kuue või keebi peal. Krae võis olla ümmargune või nelinurkne . Eriti ilusaiks peeti rootsi kuninga Gustav II Adolfi kraesid, neid tegi talle rootsi kuninganna ise.
Soengud muutusid koos kraega. Juuksed kasvatati pikemaks, kanti erinevaid soenguid . Kanti patse ja värviliste paeltega kokkuseotud juukseid, mida kaunistati ka vääriskividega. Esines nii metsikuid salkus soenguid kui korrapäraseid lokke. Juuksed võisid ühel pool pead olla pikemad kui teisel. Meeste uhkuseks olid ülespoole keeratud otstega vuntsid ja lühike lõuahabe.
Peakatetest oli levinuim pehme laiaääreline kübar, mida kaunistati jaanalinnusulgedega, aga ka lintide ja vääriskividega.
Lisanditena kanti kindaid ja mõõgarihma ehk särpi. See seoti diagonaalis üle parema õla kuue peale nii et oli mugav parema käega vasakult puusalt mõõka haarata.
Naisterõivastus
Inglismaal püsis Hispaania õukonnamood 17. saj. keskpaigani. Põhjuseks oli see, et oma eluajal keelas kuninganna Elisabeth kõigil teistel kanda endaga sarnaseid rõivaid. Seetõttu levis prantsusepärane mood Inglismaal alles pärast kuninganna surma.
Moes oli lopsakate kehavormidega suur naine. Arvatakse, et selline mood oli tingitud viljakuseihalusest sõja ajal, mil palju mehi sai surma.
Prantsusmaal kanti eraldi seelikut ja pihikut või seelikut ja kleiti. Need olid sageli tehtud ühest materjalist. Avar seelik oli kroogitud või volditud vööpaela külge ja oli tihti tagant veidi pikem. Üksteise peal kanti mitut seelikut. Et seelik oleks võimalikult kahar, kanti puusade ümber lopsakat puusapatja. Seeliku peal kanti puusadeni ulatuvat pihikut või maani ulatuvat kleiti. Mõlemad olid eest lahti käivad. Pihiku või kleidi eesääred olid kinnitatud eraldi detaili – esitüki (rinnalapi) külge. Esitükk võis olla kinnitatud korseti külge või olla täiesti eraldi detail. Esitükk ulatus allapoole vöökohta, selle alumine ots oli kas nurkne või ümar. Enamasti oli esitükk rikkalikult kaunistatud pitside ja paeltega. Dekoltee oli sügav ja nelinurkne. Pihiku või kleidi varrukad olid ülalt väga laiad (õlad pidid olema täidlased), ulatusid veidi allapoole küünarnukki ja olid kaunistatud laiade pitsiliste kätistega. Varruka peal oli sageli lõhik või seoti varrukas lintidega kohevateks puhvideks. Peaaegu kohustuslik kaunistuselement oli pitsidega äärestatud lai lamav krae (nagu kätisedki). Eriti pidulik oli tugevalt tärgeldatud lai püstine pitskrae ( Mary Stuart’i krae), kuid see ei püsinud kaua moes. Pihiku või kleidi seljaosa oli kitsas . Kleidi seelikuosa oli eest lahti ja selle alt paistis alumine seelik. Talve-
kleidid võisid olla karusnahkse voodriga.
Pihiku peale seoti lai särpvöö. Oluline detail oli väike pitsiline lehvik. Moes oli ka hollandipärane tume kleit valge krae ja kätistega.
Soeng oli madal. Juuksed kammiti lahku ja seoti kuklasse sõlme, osa lokke meele-kohal jäeti vabalt rippuma. Soengu tugevdamiseks kasutati lambarasva, munavalget, pumateid ja õlisid. Soengut puuderdati.
Vöö külge kinnitati nööride, paelte või kettidega moodsale naisele vajalikud esemed: peegel , lehvik, kell jm. Väärisesemeid kanti tunduvalt vähem kui varasematel perioodidel.
Alates 1635.a muutus naisterõivastuse maht väiksemaks, rull puusade ümber kadus , varrukad muutusid väiksemaks, lühikesest paksust naisest sai pikk ja sihvakas.
Rõivastus 17. saj. keskpaigas Meesterõivastus
Selle perioodi rõivastusstiili võib nimetada “Reinkrahvi” stiiliks. See kentsakas mood levis ilmselt lapskuninga Louis XIV mõjul ja kestis suhteliselt lühikest aega. Meesterõivastuse kõige iseloomulikum osa on väga laiad nn alusseelik-püksid või reinkrahvi püksid. Need olid väga avarad ja ulatusid ülespoole põlve. Püksisääre laius oli kuni 180 cm ning neile lisasid veelgi lopsakust kaunistuseks kasutatud rüüšid, paelad ja paeltest tutid . Nende pükste all kanti samast või kontrasttoonis kangast avaraid põlvpükse, mis olid põlvede alt kinnitatud sukapaelaga. Uhkematel pükstel olid allääred kaunistatud laia kroogitud või volditud rüüšiga ja rikkalike pitsidega. Pikemad sukapaelad seoti külgedel rosetiks. Püksid algasid puusalt, esi- ja seljaosa olid ühesugused, mõlemal oli nööbitav kinnis ja neid kanti mõlemat pidi.
Särk oli peenest linasest riidest ja rikkalikult kroogitud. Kaelus kroogiti parajaks paela abil. Avarad särgivarrukad seoti küünarnuki ja randme kohalt paeltega ja kaunistati lehvidega. Särgil oli lahtkrae. Krae ja varrukasuud olid pitsidega kaunistatud. Ühe särgi kaunistamiseks võis kuluda kuni 80 küünart pitsi. Kui parukad muutusid suuremaks (juuksed pikemaks), muutus lahtkrae tagant kitsamaks, selle nurgad eest pikemaks ja nurgad murti 5-6 cm laiuselt kahekordseks. Hiljem kui parukad muutusid väga suureks muutus krae täiesti mõttetuks ja selle asemele tuli kaelaside ehk kravatt, mille otsad kaunistati pitsidega.
Kuub või jakk muutus väga lühikeseks ja avaraks. See ulatus vaevalt kaenla alla ja sarnanes bolerojakiga. Ka kuue varrukad ulatusid vaevalt küünarnukini. Jakk oli eest nööbitav, sageli jäeti alumised nööbid lahti. Jäi mulje, et mees on kuuest välja kasvanud.
Ülerõivana kanti endiselt keepi.
Jalatsitest tulid moodi kõrgete kontsadega kingad. Kingi kaunistati suurte tuuleveski tiibu meenutavate rosettidega. Kanti sukki.
Soengud. Moes olid pikad juuksed. Üldiseks sai parukate kandmine. Esialgu olid moes peente, hiljem suurte lahtikammimata lokkidega parukad. Suure nn allonz paruka lokid võisid ulatuda kuni puusadeni. Parukas näitas kandja “väärtust”. Parukaid valmistati nii juustest kui ka kitsede ja hobuste karvadest. Eelistati blonde parukaid. Habe ja vuntsid kadusid, need säilisid ainult kuninglikel sõduritel – musketäridel.
Lisanditena kanti jalutuskeppi, mille nupp oli kaunistatud vääriskividega või valmistatud väärismetallist ja mõõk.
Selle perioodi mees nägi välja nagu pudupood, teda kaunistas meeletu hulk pitse, paelu ja seoseid . Ühe ülikonna valmistamiseks olevat kulunud: 10 küünart tuvihalli brokaati, 108 küünart roosat siidpaela, 22 küünart hõbepitsi, 6 tosinat nööpi. 1 küünar = 0,4-0,6 m.
Naisterõivastus
17. saj. keskel hakkas naisterõivastus arenema meesterõivastusest sõltumatult. 1675 . a moodustati esimene naisõmblejate tsunft.
Peale 1630. a hakkas kaduma lai tünnseelik. Puusapadi vähenes, figuur muutus loomulikumaks. Üksteise peal kanti kahte kleiti. Pealiskleit oli eest avatud, selle alt paistis alumise kleidi seelik. Pealiskleidil olid lühikesed puhvvarrukad ja avar, õlgu paljaksjättev dekoltee. Pealiskleidi varrukate alt paistsid alumise kleidi või särgi varrukad. Need seoti tavaliselt ühest või mitmest kohas paeltega puhvideks. Randmed ei olnud kaetud. Särk oli avar ning selle kaelus kroogiti paelaga parajaks. Särgi peal kanti esitükiga korsetti, esitükk ei olnud eriliselt kaunistatud. Pidulikeks õukonnasündmusteks oli alumine kleit õmmeldud kallist kangast ja rikkalikult kaunistatud. Pealiskleit õmmeldi tumedamast või vähem silmatorkavat värvi sametist või raskest siidist. Seelik oli kroogitud ja langes vabalt, ta oli väga pikk ja lohises veidi mööda maad. Vahel tõsteti pealmise kleidi hõlmad üles ja kinnitati puusadele (pesunaise kleit). Pidulikel pealiskleitidel oli slepp. Selle pikkus sõltus naise positsioonist õukonnas. Lubatud slepi pikkused olid järgmised: kuningannal - 11 küünart, kuningatütrel – 9, kuninga lapselastel – 7, printsessidel - 5, hertsoginnadel – 3.
Kleidi dekoltee oli suur ning kaunistatud valge pitskraega, ümber õlgade võidi kanda ka rätikut, vajaduse korral kanti seda ka peas. Aristokraatidel tekkis komme kanda põlle.
Reinkrahvi stiil avaldus naistemoes vaid selles, et rõivaste kaunistustena kasutati paelte kimpe, alusrõivad olid avarad ning pitsidega kaunistatud särgi varrukad paistsid kleidi varrukate alt.
Lisanditena tulid moodi muhvid ja maskid – need pidid kaitsma nägu päikese ja tolmu eest.
Kingad olid kõrge kõvera kontsaga, kuna nad seeliku alt ei paistnud, pöörati neile vähe tähelepanu.
Soengud. Louis XIV lapsepõlve ajal oli moes kõik lapsepärane, siis kandsid naised lapselikke, tugevalt lainelisi soenguid, mitmesuguseid fantaasiarikkaid patse ning kruvi või ussina väänlevaid kiharaid. Soenguid kaunistati pärlite ja värviliste paeltega. Hiljem muutusid soengud elegantseks ja kergeks, kanti pikkade lokkidega kõrvadele seatud soenguid. Tukk kadus, hakati kandma pitsist või siidist valmistatud mütsikesi või seoseid. 1671.a tuli moodi “hurluberlu” ehk kapsapeasoeng – juuksed lõigati lühikeseks ja lokiti jämedate lokirullidega nii, et tulemus sarnanes kapsapeaga.
Rõivastus 17.saj. lõpus, 18. Saj. alguses Meesterõivastus
Elegantse mehe põhigarderoob koosnes pikast põlvedeni ulatuvast saterkuuest (just au corps ), alumisest kuuest või vestist, rikkalikult kaunistatud särgist, kravatist ja põlvpükstest.
Rõivastuse kõige tüüpilisem osa oli saterkuub. See oli liibuv, järgis loomulikku figuuri. Kuub oli eest nööbitav, ilma kraeta, varrukad olid pikad, väga laiade kätistega. Legendi järgi tekkis kitsaste varrukatega kuub selle tulemusel, et Louis XIV lasi oma äia leinates kuue varrukalõhikud kinni õmmelda. Laiad kätised pöörati peaaegu küünarnukini üles ning selle alt paistsid alumise kuue ja pitsidega kaunistatud särgivarrukas.Saterkuuel oli väga palju nööpe, kuid tavaliselt pandi neist kinni ainult mõned. Nööbid võisid olla siidi -, hõbe- või kuldpunutisega või hõbedast. Nööpaugud olid suured ja dekoratiivsed . Seljal oli istumise hõlbustamiseks lõhik, ka sellel olid sageli nööbid ja nööpaugud. Esiosal olid taskud , mille servad olid kaunistatud laiade kantidega ja nööpidega või laiade klappidega. Pidulikud kuued olid õmmeldud kuld - või hõbebrokaadist või sametist ja kaunistatud rikkaliku tikandi ja kuldlintidega.
Kuue all kanti alumist kuube või vesti . See oli samasuguse lõikega kui saterkuub, kuid varrukad olid kogu ulatuses kitsad või puudusid hoopis ja puusadelt ei olnud nii avar. Vesti hõlmad olid tugevdatud ja seda kanti enamasti üleni kinninööbituna. Vest oli sama pikk kui kuub. Vaesemad inimesed kandsid tihtipeale ainult vesti või pealmist kuube. Tavaline oli ka see, et vesti hõlmad olid õmmeldud kuue külge nii, et jäi mulje, nagu oleks vest seljas .
Põlvpüksid olid õmmeldud neljast osast ja alt kitsenevad. Põlve alt kinnitati need trikotaazist sukapaelaga. Pükse hoidis ülal puusadel püsiv vööpael. Püksiauk suleti 2-3 nööbiga. Küljeõmblustes olid taskud. Jalas kanti siidsukki, need katsid ka põlvi ja kinnitati sukahoidjaga. Enamasti kanti valgeid sukki, mõnikord ka helesiniseid ja punaseid. Külma ilmaga kanti korraga kuni 12 paari sukki.
Jalatsiteks olid kingad. Need olid kõrge kontsaga, nurkse ninaga ja pannaldega.
Kaelas kanti pitsidega kaelasidet ehk kravatti. See oli umbes 30 cm laiune ümber kaela seotud sall. Peenemad kravatid olid üleni pitsist. Pärast Stenkerque lahingut 1692.a. sai eriti moodsaks nn. stenkerque’ kaelaside. Sõduritel polnud aega kravatti korralikult siduda ja nad tõmbasid selle lahtised otsad lihtsalt läbi kuue nööpaugu. Võit selles lahingus tõi moodi uue kaelasideme kandmise viisi.
Soengud. Endiselt kanti palju parukaid. Need muutusid püramiidjateks ja pikenesid kuni vöökohani. Seoses kuninga vananemisega olid moes hallid või heledad parukad ja neid puuderdati ohtralt. Vuntsid ja habe läksid moest.
Peakatteks oli laiaservaline kolmest küljest ülespööratud servaga kübar, mida kaunistati kohevate sulgedega.
Kuue peal üle rinna kanti rikkalikult kaunistatud laia mõõgarihma. Pidulikel juhtudel oli mõõgarihma asemel lai lint või linik, mis seoti puusal kauniks rosetiks.
Ülerõivaid – ringikujulist keepi või nelinurkset pleedi kanti tavaliselt ainult reisidel. Linnas pandi külma ilmaga lihtsalt rohkem särke selga – kuni 14 särki korraga. Ka mehed kandsid muhvi.
Naisterõivastus
Õukonnaetiketi mõjul sai moeideaaliks sale ja rühikas naine.
Naisterõivastuse osad jäid samaks.
Korsett muutus pikemaks ja seda hakati tugevasti kinni nöörima. Vööümbermõõt pidi olema kuni 40 cm. Korseti külge kinnitati endiselt pealiskleidi alt paistev brokaadist või mõnest muust siidkangast esitükk. See võis olla kaunistatud pitsidega. Vöökoht oli viidud õigest kohast veidi allapoole ja esitüki alumine ots oli kolmnurkne. Korsetti kanti särgi peal ja nööriti kinni selja tagant.
Eest lahtise peliskleidi hõlmad tõsteti sageli drapeerituna puusadele nii et alumised kleidid ja pealiskleidi tavaliselt kontrastne vooder jäid paistma – sellist kleiti nim. pesunaise kleidiks. Hispaanias oli kombeks kanda suvel üksteise peal 7-8 kleiti, talvel aga 12 kleiti. Tavaline oli kanda üksteise peal 3 alumist kleiti, mis olid tehtud brokaadist ja siidist ning kaunistatud pitside, tikandite ja volangidega. Pealiskleit õmmeldi raskemast kangast ja sellel võis taga olla slepp. Hakati taunima naise keha liigset paljastamist ja varjama rindade kumerust. Dekoltee oli lai, kuid mitte eriti sügav ja see äärestati rüüšidega. Pealiskleidi varrukad olid kitsad ja ulatusid küünarnukini, nende alt paistsid avarad, kroogitud ja pitsidega kaunistatud särgi varrukad. Need olid küünarnuki kohal kinni seotud, randmed jäid vabaks. Moodsa lisandina säilisid põlled. Moodi läksid triibulised kangad.
90-ndatel aastatel hakati drapeeritud seelikuosa tagant padjaga üles tõstma, rõivastus muutus ülekoormatuks.
Sajandi lõpus tekkisid eraldi rõivad, mida kanti mitteametlikel õukonnasündmustel, päevastel kokkusaamistel ja hiljem ka teatris. Nende tegumoed sarnanesid idamaistele kimonodele ja kaftanitele.
Hakati kandma ka mantood. See oli eest avatud avar ja pikk mantlitaoline rõivas, mida kanti korseti ja seeliku peal. Hõlmad sai õukonnakleidi sarnaselt puusadele kinnitada. Vastavalt seisusele oli mantoo slepiga. See õmmeldi hinnalistest kangastest, vahel oli plisseeritud. Alusseelik oli rikkalikult kaunistatud.
Soengud. Lisaks “kapsapeasoengule” tuli 1680.a paiku moodi nn “fontange” soeng, mis sai alguse ühelt Louis XIV favoriidilt, kelle soeng jahil olles laiali lagunes ja kes oma juuksed pitsilise sukaga pealaele kokku sidus. Kuningale meeldis see sedavõrd, et ta palus daamil kogu õhtu sellist soengut kanda. Hiljem lisandus soengut toestav traatsõrestik, millele kroogiti loori, pitse ja paelu. Soengu kõrgus oli kuni 1,5 pea kõrgust.
Lisanditena kanti lehvikuid, karbikesi ilutäppide ja ruuzi jaoks, käsipeeglit ja vihma- või päikesevarju ning jalutuskeppi.
14