19. saj naisterõivastus (0)

Järvamaa Kutsehariduskeskus
Kodumajandus
KM31
Veronika Šarapova
19. saj naisterõivastus
Referaat
Juhendaja : Kadri Roball
Särevere 2011

Sisukord

Sisukord 2
Sissejuhatus 2
Rõivatööstus 3
Charles Frederich Worth 4
Josephine Bonaparte 5
Kuninganna Victoria 5
RÕIVASTUS 1780-1804 6
AMPIIRSTIILIS RÕIVASTUS 6
BIIDERMEIERSTIILIS RÕIVASTUS (1820-1840) 9
Rõivastuse kujunemine 9
Peakatteid nelja laadi : 10
RÕIVASTUS 1840-1870 (teine rokokoo ) 11
RÕIVASTUS 1870-1890 12
RÕIVASTUS 1890-1918 13
Kasutatud kirjand 15
Lisad 16

Sissejuhatus

19. sajandi naisterõivastus oli väga muutuv. Vahetusid aastad, valitsejad , vahetus ka rõiva mood. Laiad kleidid läksid kitsamaks, pikemad lühemaks. Kellele karusnahk, kellele siid .

Rõivatööstus

Tehnika kiire võidukäik tõi seni nõelaäriks nimetatud õmblustöödesse täiesti uue tegevusalana massõmblemise. 1846. aastal leiutas ja patenteeris Isaac Singer õmblusmasina, mis sai valmistaja nime all kiiresti tuntuks ja nõutuks. Hakati levitama riiete lõikeid.
Järgmistena tulid masinad nööpide etteõmblemiseks ja nööpaukude tegemiseks. Trikotaaži kudumisel võeti kasutusele uued masinad, mis töötasid modernse elastikniidiga.
Tehnika arenemine tõi uuendusi ka rõivastus- ja moeküsimustes. Väga tähtis oli õmblusmasina leiutamine ja selle kasutusele võtmine 19. sajandi keskpaigas. See pani aluse rõivaste mehhaniseeritud tootmisele. Nüüd muutusid lõiked lihtsamaks ja rõivad odavamaks. 
Naiste rõivad muutusid uuesti toredamaks. Lai krinoliin, mida hakati kandma 19. sajandi 20. aastatel, paisus veelgi kaharamaks. Peokleidid olid avara dekolteega, päevakleidid aga kinnise kaelusega. Palju kanti ehteid , sest väärismetall ja kalliskivid muutusid üheks kapitali paigutamise viisiks.
Mood hakkas kiiremini vahelduma. Seda dikteerisid suured moemajad, mille hulgas said juhtivaks Pariisi moekunstnikud ja firmad.
Juba 1830. aastast peale oli mõnes Pariisi poes müüdud valmisrõivaid. Pariisis oli moodi läinud ajaviide nimega shopping . Suurt elevust tekitas esimeste kaubamajafe avamine Pariisis. Esimest korda olid ühe katuse all nii meeste, naiste kui laste valmisrõivad ning lisandid, mida oli seni müüdud eraldi poodides.

Charles Frederich Worth

Worthi panus moeajalukku on korvamatu. Just teda peetakse alusepanijaks kõrgetasemelisele õmbluskunstile, mis sai üldsusele tuntuks kui haute couture s.t. kõrgmood. Tänu Worthile muutus moelooja toodang käsitööst omaette kunstiliigiks ning moelooja nimi sai tähtsamaks kui tema loomingu kandjad . Ta alustas juba 13 aastaselt moekaubanduses õpipoisina. Hiljem sai ta kuulsaks moekunstnikuks ning rajas oma moemaja . Tema klientuur oli väga suur ja ta ei pidanud omale reklaami tegema. Worthi äri läks suurepäraselt ning 1870. aastal maksis ta välja rootslase Bobergi osa ja jätkas perefirmana. Peagi astusid äritegevusse ka tema kaks poega – Gaston ja Jean- Philippe . Neist esimene hakkas tegutsema finantspoolel, teine aga asus järgima isa eeskuju moeloojana. Moemaja hääbus alles paarkümmend aastat pärast Charles Frederick Worthi surma.

Josephine Bonaparte

Moekunstnikud peavad Josephine`i mitme uue moesuuna juurutajaks. Kõigepealt tõi ta moodi valge värvi, mida hakati eelistama õhtutualettide juures. Josephine`i lemmikuteks olid karusnahad, eriti karakull , kärp ja soobel. Josephine`i kirge rõivaste vastu iseloomustab fakt, et 1809. aastal tehtud rõivaloenduse järgi oli Josephine`i garderoobis 676 kleiti , 49 õukonnatualetti riiklike kohustuste täitmiseks, 252 peakatet ja – ehet, 60 kašmiirsalli, 785 paari kingi, 432 paari sukki ja 498 tikandite ja pitsidega särki.

Kuninganna Victoria

Inglismaa naiste rõivastus oli kuninganna Victoria trooniletulekul lihtne. Seelikud ja varrukad olid pikad, kleidi piht pikk ja liibuv. Õhtukleidid olid tagasihoidlikud, lühikeste puhvkäiste ja südamekujulise väljalõikega. Rikkad naised kandsid siidsukkade all kašmiirvillaseid sukki. Kuigi noort Victoriat peeti üheks Euroopa moeliidriks, pidas ta rõivaid vaid kehakateteks. Eriti tüütud olid proovid, mistõttu ta käis üks kord proovis ja laskis sama mudeli järgi teha mitu erinevast kangast kleiti. Pärast mehe surma 1861.aastal tõmbus Victoria seltskonnaelust tagasi ja seetõttu vähenes ka Inglise õukonna mõju moe arengule.

RÕIVASTUS 1780-1804

Rõivastus lihtsustus Inglismaa ja Prantsuse Kodanliku Revolutsiooni mõjul.
Kaks erinevat siluetti: S-kujuline: rind ees, istmik taga ja alates ~1790. a antiikstiilis
rõivastus.
S-kujuline siluett.
Pihaosa lühenes, vöökoht tõusis kõrgemale, pihaosa selg lõppes pika terava nurgaga ,
väga liibuv, vöökoht sale, rinnaosa kumer, kuni lõuani “täispuhutud”. Kaelas kohevalt
seotud sall või šaboo. Varrukad pikad ja kitsad . Seeliku tagumisel osal rohkem volte,
seda hoidis ülal nn. istmikupolster. Seelik tihti slepiga.
Revolutsiooni ajal siluett lihtsustus, istmepolster ja “täispuhutud” pihaosa kadusid , sall
asendus õlarätiga. Seeliku ja jaki kombinatsioonid. Linnakodanike rõivastusest võeti
lühike caraco jakk . Materjalid ühevärvilised ja siledad. Kanti mehelikumaid rõivaid –
redingotmantel, frakitaolised jakid, lisandiks jalutuskepp.
Soengud ja peakatted . Rikaste soengud kogukad sajandi lõpuni. Kohevad vabalt
langevad lokid . Kübarad suured, laia servaga, rikkalikult kaunistatud.
Antiikstiilis rõivastus.
Materjalid: siledad õhukesed valged kangad: musliin , batist, popeliin.
Kleit lühikese pihaosaga, rinna alt vöötatud või kokku hoitud, suure dekolteega,
varrukad lühikesed, sageli kroogitud, seelikuosa sirge ja drapeeritud, võis olla slepp:
tänavakleitidel slepi pikkus kuni 6, pidulikel kleitidel kuni 14 küünart.
Korsetti ei kantud , sageli loobuti ka särgi kandmisest.
Ülerõivaid asendasid suured tihedamatest hästi langevatest kangastest sallid .
Soengud ja peakatted. Levisid kreekapärased “sõlmega” soengud ja lühikesed
juuksed. Peakatted väga erinevad, vahetati sageli.
Jalatsid . Madala kontsaga kerged kingad , rihmikud ja sandaalid.
Lisandid: käekott.

AMPIIRSTIILIS RÕIVASTUS

Klassitsism (antiikstiili jäljendav stiil) muutus pärast revolutsiooni lüüasaamist
Prantsusmaal ja impeeriumi moodustamist Napoleon I keisririigi võimsuse väljendajaks.
Seetõttu nimetatakse kõrgklassitsismi Prantsusmaal ampiirstiiliks ( empire – pr. k.
impeerium , keisririik ).
Antiikstiil hakkas naisterõivastuse kõrval mõjutama kogu ühiskonna elustiili ja kunsti.
Rõivastuse kujunemist mõjutas oluliselt keisrinna Josephine, kes oli eeskujuks oma
elegantsiga ning soosis moe- ja rõivatööstust. Imperaatori õukonnarätsep Leroyn
pakkus oma tellijatele individuaalseid kostüüme, kübaraid ja parfüüme. Tema eeskujul
asutati hiljem prantsuse moesalongid. Moemudeleid toodi Pariisi ka Viinist, endiselt
õukonnarätsepalt.
Inglismaal oli tekstiilide tootmine ja eksport plahvatuslikult arenenud, Prantsusmaa
siiditoodang aga direktooriumiaegses kaoses langenud. Napoleon tõkestas inglise
tekstiilide maaletoomise ja ka teistest maadest kalliste kaupade näit. india musliini
sissetoomise. Prantsusmaal hakati tootma žakaarkangaid, edenesid manufaktuurid ,
Lyoni siiditööstus omandas ülemaailmse kuulsuse. Aastail 1800-1811 suurenes
tööstuslik tekstiilitoodang kolmekordseks.
Lihtne rõivastus kadus moepildist, kasutati võimalikult rohkesti luksuslikke kangaid . Ühe
aastaga sai prantsuse õukonnast uuesti naistemoe looja. Õukonnarõivastus pidi keisri
korralduse kohaselt olema väga luksuslik , õuedaamidel keelati kanda ühte kleiti kaks
korda. Naisterõivastust mõjutas ampiir eriti tugevasti.
Materjalid ja värvused. Alguses kleidid tihedast siidist või õhukestest läbipaistvatest
kangastest (musliinist), sel juhul võisid olla voodriga. Kaunistuseks kuld - ja
hõbeniitidega tehtud tikandid . Hiljem siid ja samet . Rõivastus värvilisem. Soosituimad
pastellvärvid, vedikud ja pealisrõivad heledate kleitide juures tugevad pompeippunased,
erkkollased, rohelised või violetsed.
Siluett: kõrge ja sihvakas , sirget sammast meenutav kontuur . Kleidi pihaosa ja seeliku
proportsioonid 1:7 või 1:6.
Kleit lühikese liibuva pihaosaga, vöökoht rinna all, läbilõike kohal seos või vöö,
seelikuosa volditud või kroogitud, langes vabade voltidena maani , sageli kleidid
slepiga. Voldid ja krooked paigutatud rohkem seljale . Varrukad erinevad: lühikesed
ja laiad, ülalt kroogitud või volditud, sageli ka laia kätisega, pikad ning kitsad, või
pikad ja kitsad varrukad õmmeldud lühikeste puhvvarrukate külge. Lühikesi varrukaid
kaunistati tikandite, tupsude ja narmastega. Kanti ka varrukateta kleite. Tavaliselt
kleidid suure dekolteega. Päevakleidi dekoltee väiksem, õhtukostüümidel sageli kogu
ülaosa paljastav, varrukast varrukani ulatuv, nelinurkse kujuga. Dekoltee ääred võisid
olla kaunistatud kantide, volangide ja pitsidega, mõnikord oli kleidil taga ja külgedel
püstkrae.
Perioodi alguses kleidid antiikmoe eeskujul õmmeldud, all kanti liibuvat trikood või
õhukest aluskleiti ja sageli ainsa ülerõivana õhulist salli. Sellist moodi nimetati ka “alasti
mood”. Kleit rõhutas saledat figuuri ja naiselikkust.
1805. a kadus igapäevasel kleidil lohisev pikkus, see säilis vaid ametlikel
õukonnatualettidel. Lai ja pikk slepp valmistati ülejäänud kostüümi riidest erinevast
materjalist (samet või atlas ), see oli rikkalikult kaunistatud. Slepp pikkusega kuni 13 m
kinnitati pihaosa külge.
Kleit muutus kitsamaks ning 1807. a ei saanud naine enam korralikult jalgu liigutada.
Keha kontuurid olid selgesti näha ja vahel loobuti ka aluskleidi kandmisest.
1809. aastast uuesti kasutusel korsett . Seelik lühenes 1810. a pahkluuni. Vöökoht
nihkus alates 1812 . a allapoole. Dekolteed kanti vähem, moes kõrgema kaeluse
ja pikkade varrukatega kleidid. Lemmikuks avatud varrukas , mis mitmest kohast
nööpidega kinnitatud või volditud.
Kitsamat kleiti kaunistati mitmekülgselt: krooked, õhukesed rullid ja diagonaalsed
triibud , põimingud alläärel, kortslindid, paelad , narmad , volangid, pitsid , lilleväätide ja
vanikutega tikandid, mitmesugused ornamendid. Kaunistused enamasti horisontaalsed.
Kõige rohkem kasutati peenikest nööri või kitsast punutud paela. 1812. aastani olid
kaunistused enamasti kleidiga ühte värvi. Ballikleitidel kanti vabas seades kunstlilli.
Ülerõivad:
Kleidi lõikega sarnase lõikega ülerõivas, millel oli vähem kaunistusi kui kleidil. Pikkus
oli erinev – maani - ülespoole põlvi. Seda hakati nimetama õukonnamantliks kui
Napoleon I käsul muutus selle kandmine õukonnas kohustuslikuks . Hiljem nimetati
sellise lõikega ülerõivaid lihtsalt mantliteks lisades neile stiili nimetuse, näiteks türgi-,
preestri- jm mantlid .
Mugavad ja avarad erinevate tegumoodidega mantlid, sageli laiade värviliste kraede
ning kohevate varrukatega.
Spencer -jakid
nööbitavad jakid, mida kanti kleidi peal, kleidist erinevates värvitoonides. Talvejakid
karusnahaga äärestatud.
Külmade ilmadega palju karusnahku. Karusnahast mantlid tavaliselt kapuutsiga.
Moes ungari, poola ja vene stiilis mantlid. Tihti kaeti karusnahk tumeda sameti või
kerge siidiga.
Soengud ja peakatted
Umbes 1800. a Vana-Kreeka stiilis soengud. Otsmikujuuksed lokiti, tagumised juuksed
põimiti patsi ja kinnitati kammi abil suurde kuhilasse. Selline mood ei kestnud kaua ning
naised hakkasid meestemoe eeskujul tegema Titus -stiilis soenguid . 1812. aastaks levis
soeng , millel eespoolsed juuksed lokitud ja hoolikalt külgedele kammitud, tagumised
juuksed ümbritseti rõngaga. Sellise soenguga kanti tavaliselt turbanit.
Umbes 1806. a hakati soengut kaunistama püsti juustesse torgatud jaanalinnusulega,
ka pärlikeede, kuldnoolte ja lillevanikutega. Sageli sõlmiti juustesse siidpael, soenguid
toetati kammide, pannalde ja diadeemidega. Laubal ja kõrvade ümber kanti väikesi
kiharaid, mis pehmendasid soengu jäika ilmet .
Peakatted. Kõige tüüpilisem peakate erinevatest materjalidest , merevaigu, kalliskivide
ja sulgedega kaunistatud peadligi hoidev turban. Kanti ka väikesi linasest riidest
ja pitsist tanusid, madala krooni ja laia äärega kübaraid, millel kaunistuseks oli
jaanalinnusulg ja õlgkübaraid.
Jalatsid. Antiikseid jalatseid meenutavad kontsata kerged kingad või sandaalid. Kingad
võisid olla nii laiad, et need tuli paeltega ümber jala siduda. Hiljem sandaale enam ei

• Lühikesed pikkade varrukatega raskematest materjalidest kantud, kingad muutusid teravaninalisteks.
  

Lisandid. Ühevärvilised villased või siidsallid ja –rätikud, ääred kaunistatud
ornamendi, tikandite ja narmastega. Kõige enam hinnas kašmiirsallid. Taftist, musliinist
või krepist sallid võisid olla 4-5 m laiad ja 7-8 m pikad, valged või mõne tagasihoidliku
varjundiga, neid kanti nagu kreeka hlamiseid. Kanti ka nn “ pikki salle” - 5-6 m pikad ja
1 m laiad. Umbes 1812. a hakati laialdaselt kandma mantleid, seoses sellega vähenes
sallide kandmine.
Kitsa kleidiga kanti kolmnurkseid rätikuid, kaeti kleidi sügav väljalõige või kanti vabalt
õlgadel.
Kindad valged või värvilised. Lühikeste varrukatega kleitide juurde kanti pikki, üle
küünarnuki ulatuvaid, pikemate varrukate juurde aga lühemaid kindaid.
Ümber kaela ja õlgade kanti sulgedest või karusnahast kitsast ja väga pikka boa’d.
Tikandite,
päikesevarjud ning siidist või batistist ilutaskurätikud.
Ehted. Siidpaelad, suled, vääriskivist või elevandiluust portreedega kameed, hinnalised
ehted: kaelaketid, briljantide ja teiste kalliskividega diadeemid ning pärlikeed. Ka
antiikstiilis käevõrud ja võrud olid kaunistatud vääriskividega. Moeuudis: terviklikud
ehetesarjad. Kanti ka imitatsioone, merevaigust ning terasest ehteid.
Kreeka marmorkujude eeskujul minkisid naised end valgeks.

BIIDERMEIERSTIILIS RÕIVASTUS (1820-1840)

Biidermeieri - keskkihtide väikekodanlik elulaad . Eemalehoidmine tegelikkusest,
Poliitikast . Kodanlusel rohkem raha ja haridust kui aadlil.
Kunstis mõjutas peamiselt sise-, mööbli- ja rõivakujundust. Tunnused: mugavad ja
praktilised vormid, hea materjalitöötlus, heledad värvid ja rohke lillväädi kasutamine
ornamendis.
Esikohal kodu, see oli korras ja hoolitsetud, interjöör mugav. Lapsed peres tähtsal
kohal, soojenesid suhted laste ja vanemate vahel.
Biidermeieri ajastu naine pidi olema ilus, vaga , süütu, truu, naiivne.
Tekkis rõhutatud huvi vaimuelu vastu. Palju korraldati balle ja maskiballe.

Rõivastuse kujunemine

Naistemoode loodi Pariisis, meestemoode aga Londonis. Moodne rõivastus ei
olnud enam teatud valitute privileeg. Ilmus rohkem moelehti. Moes andis tooni mõni
kuulus näitleja või kirjanik. Põhitähelepanu naisterõivastusel. Moes siirus ja naiivsus.
Rõivastust iseloomustasid ülepaisutatud vormid, jäikus ja liialdamine igasuguste
kaunistustega.
Materjalid mitmekesised. Kleidid sageli puuvillasest riidest ja värvikirevad. Kasutati ka
hinnalisemaid ja raskemaid materjale nagu samet, musliin, muaree, siiddamast, taft ja
brokaat. Mustritest enamlevinud heledates toonides väikeseõieline lillemuster aga ka
triibulised, ruudulised ja ühevärvilised kangad. 1820-ndatel tuli moodi ruuduline kangas,
sellest tehti peamiselt jalutuskleite.
Siluett väga naiselik. Vöökoht loomulikul kohal ja väga sale, seelik lai, õlad laiad.
Kleidi pihaosa väga liibuv ja tõi rinnapartii hästi esile. Vöökoht korsetiga hästi saledaks
tõmmatud, kanti laia vööd. Selleks, et piht tunduks saledam, rõhutati väga suurte
varrukatega õlgade laiust. Alguses varrukas lai õlast kuni küünarnukini, hiljem aga
kuni randmeni ( nim. lambakintsud või sinkvarrukad). 1830. a saavutasid varrukad
enneolematu laiuse (nim elevandid ), vormi hoidmiseks sees vaalaluust sõrestik või
polster .
Dekoltee väga lai, ulatus kuni varruka -õmblusteni (vene- kaelus ). Ümber palja kaela ja
õlgade mähiti karusnahast boa. 1830-ndatel jäid dekolteed väiksemaks ja asendusid
volangidega või tikitud kraedega, boad kadusid.
Seelik 1820-ndail alt kergelt laienev . 1830-ndaiks muutus väga laiaks. Ei ulatunud
maani. All mitu tärgeldatud alusseelikut.
Võeti kasutusele ajaloolisi rõivaid. Pealmine seelik lõigati eest lahti nii et alumine seelik
alt paistaks, pihaosa muutus eest kolmnurkseks .
Oluline uuendus – hakati kandma seelikut ja pluusi . Esialgu oli see jalutuskäikudel ja
piknikel käimise riietus.
Kleidid rikkalikult kaunistatud lipsukeste, lintide. paelte, pitsidega. Lipsud , lindid ja
paelad olid ühevärvilised ja erksates värvitoonides: punased, roosad, rohelised, sinised,
valged, kollased . Alates 1830-ndatest hakati seeliku alläärt kaunistama ka volangiga.
Aluspesu lumivalge ja hästi tärgeldatud, rikkalike tikandite, rohkete satsikeste ja
pitsikestega. Alusseelikud puuvillased ja väga laiad, kanti kuni 10 alusseelikut korraga.
Ka püksid tärgeldatud, puusadelt tugevasti kroogitud, allääred kaunistatud pitsidega.
Alates 1820.a. jälle korsett (tööstuslik tootmine 1832 .a, 1828. a. leiutati saapasilm),
eest nööbitav (nööritav), kandsid naised kõikidest ühiskonna kihtidest. Ka korsetid
kaunistatud satside, pitside ja lipsukestega.
Soengud dekoratiivsed ja fantaasiarikkad. Juuksed kammiti tagant pealaele, seati seal
keerulistesse sõlmedesse ja kinnitati nikerdatud luust kammidega, külgedel lokitud
juustest suured kuhilad. Soenguid kaunistati kunst - või elavate lilledega, paeltega,
lintidega, sulgedega, lipsukestega, pärlitega, diadeemidega jne. Soeng ja peakate
moodustasid stiilse terviku, küljekiharad paistsid kübara või tanu alt. Ajastu lõpupoole
soengud lihtsamad: kuklajuustest tehti tagasihoidlik sõlm, külgedel jäid rippuvad
lokikesed või punuti küljejuustest patsid , mis keerati nn rippuvateks “kotlettideks”.

Peakatteid nelja laadi:

• Vanematel daamidel vormikas tanu, mille eesäär kaunistatud rikkalike volangide,
rüüšide ja pitsidega. Laiast siidipaelast seotud lipsud.
• Noortel lõua alt laiade paeltega seotud laia äärega kübarad, kaunistatud lintide,
sulgede ja kunstlilledega.
• Kõige iseloomulikum eesäärega, kunstlillede, lindikeste, volangide ja rüüšidega ning lõua alt laiade siidpaeltega seotud. Šute kübarat kanti igal pool, isegi kodustel vastuvõttudel. Kübara värv pidi moodustama kleidi värviga kontrasti. Kui kleit oli valge või roosa, pidi kübar olema
tume.
• Ballidel ja teatrites vanematel daamidel turbanitaoline purpursest sametist või
brokaadist kalliskivide ja sulgedega kaunistatud peakate.
Ülerõivad. Soojema ilmaga mitmesugused sallid ja rätid (moes kallid ja õrnad india
kašmiirsallid). Talvel vateeritud ja karusnahaga äärestatud peleriin – rotond ja
karusnahast muhv .
Lisandid. Kindad - sõltuvalt varruka pikkusest kas pikad, poolpikad või lühikesed,
materjaliks tekstiilid või õhuke nahk. Kindaid kanti ka ballil ja teatris, pidulikud kindad
kaunistatud tikandite või kalliskividega.
Päevavari - heledatooniline, pitside, volangide või narmastega kaunistatud.
Palju ehteid: pärlid, kaelakeed, ketikesed, medaljonid, rippuvad kõrvarõngad, prossid,
pandlad , diadeemid, dekoratiivsed kammid, rinnanõelad, juuksenõelad, sõrmused (ka
külgedel ja enam levinud šute (“schute”) kübar - laia madala vastu kõrvu surutud,
rikkalikult kaunistatud sulgede, kinnaste peal), käevõrud. Kanti ka odavatest materjalidest ehteid ( poleeritud terasest,värvilisest klaasist, portselanist ).
Jalatsid osaliselt nähtavad. Madalad kingad või pahkluuni ulatuvad, nööritud, väikese
kontsa ja terava ninaga kingad. Nahast kingad enamasti mustast, siledast läikivast
nahast. Suvekingad ka atlass -siidist, peokingad brokaadist. Kingad kaunistatud
lipsukestega ja kalliskividega ehitud pannaldega.

RÕIVASTUS 1840-1870 (teine rokokoo)

Prantsusmaal 1852 -1870. a võimul Napoleon III, kes püüdis pimestada kogu Euroopat
vastuvõttude ja tualettide hiilgusega ning kasutas selle saavutamiseks kõiki mineviku
stiile. Eriti püüti järgida rokokoostiilis rõivastust, seetõttu
sageli “teine rokokoo”.
Naisterõivastus ülekoormatud.Vaesemad inimesed kasutasid odavamaid jäljendeid.
Põhiliseks naistemoe kujundajaks inglise moelooja Charles Worth.
Materjalid ja värvused. Väga palju väga erinevaid kergeid kangaid. Kleidiks kulus
kuni 15 m riiet. Materjalid: musliin, tarlatan jt, loodi uusi kergeid materjale, näit. la gase
cristal, (kootud kahte eri värvi lõngast), kasutati damasti, brokaati, satiini, kõige rohkem
siidi. Eriti hinnas Lioni siid – parim materjal kodu-, reisi-, jalutus- ja peokleitide jaoks.
Kangastega kaeti tubade lagesid ja seinu, valmistati eesriideid nii akendele kui ustele ja
drapeeringuid.
Siluett väga naiselik: vöökoht väga sale, seelik kuplikujuline, õlad pudelikujulised.
Kõige iseloomulikum detail - eriti hõljuv ja kohev kuplikujuline seelik – krinoliin (sai
oma nimetuse jõhvidega läbikootud seelikuriide järgi, prantsuse keeles hobusejõhv
crin). Seeliku toetamiseks kanti alguses jõhvidega tugevdatud alusseelikuid, hiljem
metallsõrestikku. Krinoliini kandsid naised kõikidest seltskonnakihtidest (ka teenijad ja
talunaised). Seelik pikenes maani ning selle läbimõõtu suurendati - allääre ümbermõõt
kuni 10 m. 1840. a oli alläärel lai volang , paari aastaga volangide arv suurenes.
Pihaosa korsetiga kokku tõmmatud, lõppes eest terava kolmnurgaga, vöökoht õigest
kohast veidi allpool. Varrukad ülalt kitsad ning alt avarad või pikad ja kitsad (va
ballikleitidel). Palju valgeid kraesid ja kätiseid. Pidulikel kleitidel oli dekoltee; kitsam
ja sügavam kui biidermeieri ajastul, vahel kolmnurkne, varrukad vahel lühikesed, vahel
eelnenud stiile meenutades väga mitmekesised.
Moes üks siluett, rõivastuse mitmekesisus seisnes kaunistustes, neid tuli aasta-aastalt
juurde. Koos kasutati erinevate faktuuride ja värvustega kangaid, kaunistustena kasutati
volange, rüüše, pitse jm kaunistuselemente.
50-ndatel tekkis kostüümi eelkäija – jakk ja seelik. Endiselt igaks päeva osaks erinev
rõivastus, tualetid mitmekesisemad.
Soengud: madalad, sageli rippuvate lokkidega või pärjana ümber pea kinnitatud,
kaunistati paeltega, pitsidega kaunistatud rättidega, kunstlilledega.
nimetatakse ajastut
Ülerõivad: mitmekesisemad, peamiselt keebid, ka varrukatega mantlid.
Jalatsid: 50-ndatel kandilise nina ja madala kontsaga kingad. 60-ndate aastate lõpus
tulid moodi poolkõrge kontsa ja kitsa sirge ninaga jalatsid.
Kosmeetika. Kosmeetikavahendeid hakati kasutama märksa tagasihoidlikumalt kui
varem: kogu nägu ei määritud paksult mingiga kokku, vaid püüti üksnes esile tõsta ja
rõhutada looduselt kaasasaadud ilu ja võlu.
Meesterõivastus
Muutus praktilisemaks, lihtsustus ja demokratiseerus. Tekkisid kõik need lõiked ja
põhilised siluetid , mis oma põhijoontes on säilinud tänapäevani. Peaaegu täielikult
kadusid feodaalse minevikuga seotud dekoratiivsed elemendid: pitside ja rüüšidega
särgid, brokaadist vestid jms. Tekkisid odavad "luksusesemed" - nööbitav tärgeldatud
krae,manisk ja kätised, mida laialdaselt kandsid inimesed keskklassist. Tunduvalt
lihtsustusid kaelasidemed.
Rõivad ei toonitanud vöökohta, kotitaolised. Frakk ainult õhturõivastusena. Päeval kanti
kuube , pükse ja vesti , 1860-ndatel hakati neid tegema ühest riidest. Püksid pikad,
mõõduka laiusega.
Värvused: eelistati halli ja pruuni segatoone, esinduslikel puhkudel must. Suvel
heledad kuid mitte erksad rõivad. Moes ruudulised ülikonnad ning peene musta-
hallitriibulised püksid.

RÕIVASTUS 1870-1890

Prantsusmaal said täieõiguslikeks moeloojateks moemajad.
Naisterõivastus
Siluett: S-kujuline paine , turnüüri ja slepiga seelik, pihaosa liibuv, varrukad kitsad,
kinnine kaelus.
60-ndatel hakkas krinoliin kaduma, seeliku voldistik koondus taha.
1870. a paiku tekkis turnüür (hobuserauakujuline jõhvidest või traadist istmikupolster).
Kogu tähelepanu seeliku seljaosal, drapeeringud algasid ühest kohast, mida toonitas
lehv või puhv. Seelikud slepiga, volangide, kroogete ja lintidega kaunistatud. Korsett
muutus pikemaks. Toonitati vormide ümarust. Kleidi pihaosa liibuv, kaunistusteta,
varrukad pikad ja kitsad või alt laienevad , kinnine kaelus, väike püstkrae või teisest
materjalist reväär- või lamav krae. Rõivastus kirev – koos kasutati erivärvilisi ja erineva
faktuuriga kangaid.
Noorematel ja töötavatel naistel lühemad rõivad.
Soeng jäljendas rõiva siluetti: pikad juuksed tagant üles kammitud, taga vabad rippuvad
lokid.
Peakatted: väikesed fantaasiarikkad kübarad, sageli taga lindid.
1876. a vähenes kleidi maht, siluett muutus: pikk liibuv pihaosa (vöökohalt läbi
lõikamata) ulatus allapoole puusa keskkohta, seelik kitsas , alt laienev, turnüüri ei
kantud, säilis vaid drapeering seeliku seljaosal, sageli seelikud slepiga. Varrukad
pikad ja kitsad. Naine tundus pika ja saledana. Palju nööpe. Sageli rõivad nii kitsad, et
takistasid liikumist.
Soengud kõrged, ülespandud juustest. Kübarad kõrged kitsaste servadega , sulega
kaunistatud.
Jalatsid: kõrge kõvera kontsaga kingad.
1872. a hakati uuesti kandma turnüüri, mis oli varasemast tunduvalt suurem, figuur
muudeti karikatuurseks. Kombineeriti eri faktuuride ja värvustega materjale, kaunistuste
hulk seelikul (eriti seljaosal) suurenes.
Naisterõivastus lähenes meesterõivastusele, laiemalt levis kostüüm, reisirõivastus,
vihma- ja tolmumantlid.
Ülerõivad. Jakid ja mantlid, mille siluett oli sarnane moesoleva kleidi siluetiga. Mantel
sellise lõikega, et kaitses hästi turnüüri.
Lisandid: kindad, muhvid, kotid , armastatuim kaunistus – kunstlilled.
Jalatsid paistsid, muutusid mitmekesisemateks. Kingad poolkõrge või kõrge kontsaga.
Konts kõver.

RÕIVASTUS 1890-1918

Ajastu rõivastust mõjutasid:
•sõjad: Inglise – Buuri sõda, Vene – Jaapani sõda, Esimene Maailmasõda;
suured muudatused transpordis : tramm , auto, rong , lennuk;
•sport: jalgrattad, uisud, suusad .
19. saj lõpus matkiti möödunud stiile, jätkusid ka uue otsingud. Elutempo ja moodide
vaheldumine kiirenes, rõivaste põhijooned säilisid.
Materjalid mitmekesised. Enam kasutati sametit, atlast, sifooni, drapeeringuteks
elastseid kangaid. Värvustest olid sajandi alguses soosituimad sinine rohelisega ,
kollane rohelisega ja hall roosaga . 20. saj teisel kümnendil olid levinuimad värvused
järgmised: punane – korallist bordooni; sinine – sirelist hallikani; kollane – salatist
sidrunini. Päevane rõivastus oli tumedamates toonides – hall, must, pruun. Kanti ka
väikese musta-valge ruudulist ja tumerohelist.
Siluett: Figuurile anti korsetiga S-kujuline paine.
Pihaosa liibuv, püstkraega. Varrukad 19. saj lõpus suured, balloonisarnased, sageli
volangide, kroogete, plisseega kaunistatud. Vöökoht korsetiga kokku tõmmatud. Seelik
puusadelt liibuv ja alt laienev, hiljem ka kloššlõikeline.
90-ndatel astusid meedikud välja korseti kandmise vastu ja pakkusid välja uue,
reformistliku rõivastuse stiili. See aga ei levinud, kuna ei olnud ilus.
Kokkuvõte
Mida tulevikule lähemale rõivamoed hakkavad liikuma, tekib neis väga palju muutusi. Iga sajand saab tähtsamaks moeks jälle mingi erakordne stiil. 19. Sajand muutusid seelikud kitsamast laiemaks ja siis jälle kitsamaks. 19. Sajand on väga muutliku rõiva moega .

Kasutatud kirjand

Mait Kõiv, Ain Mäesalu, Krista Piirimäe, Märt Tänava “Inimene, ühiskond, kultuur”
Umbreto Eco “ Ilu ajalugu”
Giovanni Caselli “Elu läbi sajandite”
Browyn Cosgrave “Rõivas & mood arengulugu”
http://www.tdl.ee/~anu/kunstiajalugu/romantism.ht m
http://www.kirss.net/index.php?option=com_content&view=article&id=1895:tuhande-aasta-mood&catid=36:elu&Itemid=56
http://docs.google.com/viewer?a=v&q=cache:jxfCQWZ8MV4J:www.e-ope.ee/_download/euni_repository/file/1352/Loengukonspekt.doc+1810+r%C3%B5ivad&hl=et&gl=ee&pid=bl&srcid=ADGEESi9SRzqPSW4VryiQaTHMMHIOpS4-2At0vkc0O6diOVa9lY3GTxmeAEwIi9fxvLmdUZIR4-yjff5RpAOxfksfkBCVd-RcAEtQMLE63XkCUB1nJAbr2utLYwxF1fU-lXN09iX_qSn&sig=AHIEtbQbLtR-UwyOU6bDKiyM_0LzkAJHlQ

Lisad

XVIII sajandi lõpp, XIX sajandi algus toob kitsamad seelikud.
 
 
 
 
 
 
 
9. Kuid 19. sajandi keskel on taas moes laiad krinoliinid. 1852-1897
 
 
 
 
 
 
 
 
19