Keskaegsed linnad (0)

Keskaegsed linnad
Kirjandus: A. Pärn. Linnade teke Eestis – mõningaid historiograafilisi aspekte
Ühtlasi koostada referaat või essee mõnest keskaegseid linnu puudutavast probleemist. Referaadi teema tuleb eelnevalt õppejõuga kooskõlastada. Tähtaeg 16. aprill, 2014
Keskaegsete linnade uurimislugu Euroopas ja Eestis
Esimene näide linnade uurimisloost, tõsi, küll mitte keskaegsete linnade, on Babüloonia kuningas Nabunaid, kes lasi kaevata Sippari linna templi varemetes. (555-536 eKr)
Linnaarheoloogia 18. sajandil
Antiikaja linnade arheoloogiline kaevamine
Pompei teaduslikud kaevamised alates 1748 . aastast.
Sel sajandil tärkab huvi ka keskaja linnade vastu. On teada isegi näide Skandinaaviast, kus on 1779 . aastal kaevatud Skara linna frantsisklaste kloostrit.
Suurbritannias roomaaegsete linnade põgusad kaevamised.
August Wilhelm Hupel (1737-1819)
Kogusid keskaegseid leide ning tegid keskaegsetest objektidest ka jooniseid ning plaane . Kirjutasid ka põgusaid kirjeldusi.
Keskaegsete linnade arheoloogia 19. sajandi II poolel
Euroopas huvi suurenes antiikaegsete linnade vastu. Nende arheoloogiline kaevamine ning uurimine intensiivistus. Heinrich Schliemanni eestvedamisel kaevati välja Trooja (1870-1873) ning Mükeene (1874-1876). Nendest sensatsioonilistest avastustest hakkas sel ajal kõnelema kogu Euroopa.
Skandinaavias võib sel ajal juba rääkida päris korralikult keskaegsete linnade kaevamisest. Norras kaevati ja kirjeldati 1880. aastatel raudtee ehitamisel avastatud keskaegse Oslo jäänused. Rootsis kaevati Lundi vanalinna. Algas süstemaatiline kaevamisleidude kogumine.
Eestis uuriti Tallinna keskaegset arhitektuuri ning seda ka publitseeriti. Kaevamistel avastatud müüride kirjeldamine ning ilusamate leidude kogumine (Tartu, Pärnu, Tallinn). Wilhelm Neuman ja Eugen von Nottbeck . Nottbeck oli erialalt jurist, Neumann arhitekt, nende teened Tallinna keskaja uurimisele on väga olulised. Avaldasid esimese Tallinna keskaegset arhitektuuri käsitleva monograafia.
20. sajandi I pool
Ühed sensatsioonilisemad ja huvitavamad arheoloogilised kaevamised just Vene linnades. Novgorodi kohta on arheoloogilistest kaevamistest kõige rohkem uurimusi, kuid neid toimus ka vana Laadogas. Vana Laadoga uurimisega alustas Repnikov, avastas ruttu vana Laadoga asula, viikingitega seotud leide jne. Novgorodi kaevamised hakkasid pihta 1932. aastal ning esimeseks arheoloogiks, kes seal kaevas oli Artšihovski, enne seda olid suuremad kaevamised just vana Laadogas.
1930. aastatel olid kõige kõrgemal tasemel keskaegsetest linnadest Rootsi linna Lungi uurimine. Küllalt hea metoodikaga nopiti kõik leiud välja ning sealt algas ka süstematiseeritud linna leidude uurimine.
Sõja ajal jäi linnaerholoogia soiku, kuid Inglismaal olid mõningad arheoloogid, kes juba sõja ajal kogusid linnade pommiaukudest arheoloogilisi leide. Korralikke kaevamisi ei olnud, kuid 1943-1944 aastatel fikseerisid pommide alla jäänud ehitisjäänused, tehti jooniseid ning korjati leide. Süstematiseeritud kaevamisi otseselt läbi ei viidud . Pärast sõda algas sõjakahjustuste likvideerimine, näiteks oli vaja pommiaugud täita millegagi ning hooneid lammutati või ehitati üles, seoses sellega toimus siin-seal ka mõõdistamistööd ning leidude kogumist.
Paul Johansen (1901-1965)
Tallinnas toimusid suurejoonelised kaevamised 1950. aastate alguses. Johansen avaldas 1950. aastatel raamatu Tallinna kujunemisest, kuid sellega NSVL hakkas rahastama kaevamisi, et lükata Johanseni vaade ümber ning väita, et Tallinn on loodud eestlaste ja venelaste poolt.
Lääne-Euroopas oli 1960. aastatel majandus kosunud ja algas linnades suur ehitusbuum. Rajati suuremaid ja võimsamaid ehitussüvendeid ning see masinapark , mis selleks rajati kippus hävitama kogu kultuurkihti. Arheoloogidel oli enda nõudeid kehtestada üpriski raske. Briti arheoloogia võttis 1972 vastu memorandumi ajaloo erosioon , arheoloogia planeerimine (?). Peale seda õnnestus mitmetes linnades luua linnavalitsuste juurde linnaarheoloogia üksusi, mis hakkasid tegelema päästekaevamistega. Sama asi toimus ka Lääne-Saksamaal. Tuleb läbi viia linna inventariseerimine, kuna toimusid igasugused kanalisatsiooni ja kaablipanekud ning oli vaja fikseerida, kus mingi kultuurkiht säilinud on.
Tartus alustati kõigepealt kaevamisi linnusel Vilma Trummal aastatel 1956-1958, 1960. Fikseeriti ka keskaegseid leide. Õnnestus raha saada ka Tartu vanalinna uurimiseks.
Jaan Tamm (sünd 1948)
Ta on esimene keskajale spetsialiseerunud arheoloog . 1972. aastal asus tööle KRPI-sse, kultuurimälestiste projekteerimise instituut (Tallinna linn, Pirita klooster ) Viis Tallinnas läbi arheoloogilisi päästekaevamisi, kõige suurem töö oli Pirita klooster. Tegutses seal Villem Raamiga.
1970. aastatel saadi aru, et sellis keskaja arheoloogilist tööd on üpriski palju, mis tõttu 1978-79 aastal lõpetasid Tartu Ülikooli keskaja arheoloogiale spetsialiseerunult veel:
Toivo Aus – Rakvere, Romeo Metsallik – Tartu, Kalle Lange – Tallinn, Urmas Selirand – Viljandi.
See aeg oli linnaarheoloogia ja keskaja arheoloogiale kuldajaks.
Linnaarheoloogia kuldajastu
Linnaarheoloogia Lääne-Euroopas 1980. aastatel. Ida-Euroopas oli situatsioon erinev. Poolas leidis aset väga võimas restaureerimine, mis oli juba varem alanud. Mitmed linnad, mis olid sõja ajal pommitada saanud, need ehitati üles ning hoonete väliskujud tehti samasugused nagu varem oli olnud. Ida-Saksamaal tehti mõningates linnades väga korralikke kaevamisi, kuid kindlasti mitte igalpool.
Enn- Arno Sillari
EKP Tartu Linnakomitee I sekretär 1984-86
EKP Tallinna Linnakomitee I sekretär 1986-89
EKP KK esimene sekretär 1990-91
NLKP KK Poliitbüroo liige 1990-91
Linnaarheoloogia 1990. aastatel
Alguses esialgu jätkus päris kenasti, hakkasid toimuma linnaarheoloogide rahvusvahelised üritused, konverentsid ja igalpool anti välja publikatsioone.
Keskaegsete linnade kujunemine ja linnaplaanid
Lääne- ja Lõuna-Euroopa
Rooma ajal olid linnas olemas, küsimus selles, kas mõningad linnad jäid ka püsima?
Suuremas osas Euroopas tegelikkuses Rooma pärand ei olnud jätkusuutlik. Paljud linnad jäeti pärast Rooma riigi lagunemist järk-järgult maha. Kui hakkasid tekkima germaanlaste kuningriigid, siis need põhinesid hoopis teistel alustel.
Linnade kujunemine põhjapoolses Euroopas
Linnade kujunemise etapid:
- eellinnaline asula – 8.-9. sajand. Asula, mille juures paikneb oluline turukoht, mis küll päris regulaarselt ei tegutse, kuid on ikkagi olemas. Järk-järgult seal elavad inimesed pühenduvad rohkem käsitööle. Asuvad tavaliselt veekogude ääres.
- varalinnaline asula – 9.-11. sajand. Elanikkond on juba polüetniline, tegelevad rahvusvahelise kaubandusega.
- linn – 11. sajandi II pool
Linnade kujunemine Venemaal
Vassili Kljutševski – Tsaariaegne ajaloolane Venemaal. Pidas kaubandust linnade kujunemisel kõige tähtsamaks teguriks.
Boriss Grekov, Mihhail Tihhomirov – Tõstsid käsitöö linnade kujunemisel esikohale . Arvasid, et käsitööl oli agraarmajandusest erandumisel eriline roll.
Pjotr Tolotško – Seadis linnade kujunemise juures esikohale põllumajanduse arengu. Põhjendas seda sellega, et seoses põllumajanduse arenguga etendasid üha suuremat tähtsust ka feodaalsed võimuküsimused.
Igor Frojanov - Rõhutas linnade juures keerukama sotsiaalstruktuuri väljakujunemisega. Linnad on seotud just keskuste väljakujunemisega.
Linnade kujunemine Eestis
Aolinnad – muinasaegsed linnad Eestis
Soontagana maalinnast on leitud vähemalt kolm hõbekaalu, mis viitab sellele, et kaubandusel oli üpriski suur roll. Selged märgid on ka pronksitööst ning sepatööst. Oli selle piirkonna võimukeskuseks, kuid kindlasti ka käsitöö- ja kaubanduskeskuseks.
Heinz Stoobi linnatüüpide arenguperioodid
kuni 1150 – „emalinnade“ periood – linnad kasvasid välja varalinnalistest asulatest. On valdavalt tekkinud varalinnalistest asulatest, linnaplaanis puudub kindel korrapära. Kajastub vaid kunagine ebakorrapärane teedevõrk , mis loomulikul teel kujunenud. (Nt Soest)
1150- 1250 – rajatud ehk „vanemat tüüpi“ (osaline planeering ). (Nt Lübeck)
1250-1300 – rajatud ehk „uuemat tüüpi“ (st täisplaneering). Plaanipäraste linnade rajamine. Tööd tegid tõenäoliselt ikkagi spetsialistid , kuna linnade juures kohatakse väga sarnaseid ruume ning oli vaja ka vastavat maastikku , kuhu linna rajada. Vaadati, et linn oleks juba looduslikult hästi kaitstud. (Nt Dresden, Kulm , Klaipeda (Memel), Elbing). Sellel perioodil on rajatud kokku Euroopas umbes 1500 linna.
1300- 1450 – kääbuslinnade periood, uue linnade rajamise arvus toimus tõsine langus. Elanikke keskmiselt alla 800. Kogu keskaja linnade arvust rajati sel perioodil u 4%. Linnade arengu languse põhjusteks olid ikaldused, näljahädad, epideemiad (katk)
1450-1800 – linnade rajamise suur allakäik
alates 1800 – moodsad linnad, uus linnade rajamise laine, seotud tööstuse arenguga.
Eesti linnade rajamine ja kujunemine
Linnade arengut mõjutas olulisel määral tõsiasi, kas linn on võetud vastu hansalinnaks või mitte. Eestis oli neid neli: Tallinn, Pärnu, Viljandi, Tartu.
Tartu iseenesest meenutab planeeritut linna, kuid tal on ka mõned erinevused nendega. Näiteks ei asunud raekojaplats linna keskel, planeering on samuti veidi kaootilisem.
Viljandi oli nagu Tartugi juba muinasajal asustatud. Seal paiknes üks tähtsamaid linnuseid. Viljandi rajamise asjaolud on Tartuga enam-vähem analoogsed , ka seal on hea ülepääs soisest vööndist. Viljandis on viikingiaegseid leide, kuid muinasaja lõpu leide seal ei ole.
Pärnu puhul peab rõhutama seda, et Pärnu näol ei ole tegemist ühe hansalinnaga, vaid Pärnus on olnud omal ajal kaks linna. Vana-Pärnu ja Uus-Pärnu. Hansaliitu sai ikkagi Uus-Pärnu. Omab sarnaseid jooni ka Viljandiga. Linnus ja linn on täiesti kõrvuti, kuid Uus-Pärnu puhul ei ole maastikuliselt kõrgema künka peal ning linn ei ole tema kaitseks.
Tallinn on kõige suurem Eesti hansalinn , nii territooriumi kui ka elanike arvu poolest.
Haapsalu on olnud piiskopilinn.
Veevarustus ja jäätmemajandus keskaegsetes linnades
Tartu puhul on kõige enam kasutatud muinasajast peale looduslikke allikaid .
Tallinnas on olemas korralikud kaevud ka linnaterritooriumil. Toompeal on olnud koguni 10 kaevu ning võib arvata, et need kaevud on olnud väga sügavad.
Jäätmekastid – maa sisse on auk kaevatud, see on palkidega ääristatud ning sinna ladustati jäätmeid. Jäätmekastidest on leitud ka klaasanumaid, käekaitseid, nahast raamatukaaned.
Jäätmekaste kasutati ka käimlatena, kuid samas on olnud käimlateks ka hoopis peenemaid stuktuure.
Käsitöö keskaegses linnas
küüter – lihunik
Mendelschen Hausbuch 1425 – raamat, kus on üles joonistatud käsitöölised
Kaubandus keskaegsetes linnades
Tartu turuplats paiknes sama koha peal ilmselt juba viikingiajal. See paiknes sadamast tuleva tee ning Tartut läbiva peatee ristmikul . Kas Tartus võis ka mujal olla turuplatse?
Eesti keskaegsetes linnades kaubeldi kohalike toiduainetega, kohalike käsitööliste toodanguga ning ka välismaalt toodud kaupadega: toiduained, tooraine , luksustooted
Eestisse toodi ning siis eksporditi ka vaha, lina, kanepit , mett, suures koguses karusnahku. Eksporditi väga suures koguses ka soola. On öeldud , et Tallinna jõukus pärineb soolast. Tallinnas oli ääretult populaarne ka soolaheeringas, mida püüti Skandinaavia poolsaare lõunaosas. Neid müüdi suures koguses Tallinnasse ning heeringatünnid veeti edasi ka Novgorodi.
Põhja-Saksamaalt ja Taanist on Eesti aladele jõudnud ka luukujukesi, mida kasutati nugade käepidemena. Tartust Vanemuise tn kaevandist on üks leitud, naise kuju, paremal õlal orav, vasakul käel istub koer. Keskajal arvati, et orav toob esile inimlikke pahesid ning külvab intriige. Vahel on oravat seostatud lausa vanapaganana. Seevastu koerale omistati meeldivaid iseloomujooni, koer kehastas truudust, eesmärgikindlust ning üleüldse positiivseid jooni. Tõenäoliselt on see kujuke valmistatud 13.-14. sajandil. Ka lossi tänava alt leiti luukujuke, mis on kusjuures päris eriline. Ühel küljel on Ristija Johannes, teisel küljel Püha Jüri, tavaliselt kujutatakse vaid ühte inimest.
Üheks kaubaks, mida läänest palju sisse toodi oli tekstiil . Kõige kallim oli punane kalev, punaseid rõivaid kandsid keskajal kõige jõukamad inimesed kõige pidulikematel sündmustel.
Keskaja Tartusse on jõudnud ka siidi. Tartu jäätmekastist on välja tulnud näiteks siidist valmistatud kotike.
Importkeraamikast kirjalikes allikates kirjas ei ole, kuid arheoloogilisi leida on seevastu rohkesti. Veerand või koguni kolmandik arheoloogilistest leidudest on importkeraamika. Põhiliselt on toodud Lääne-Euroopast tugeva põletusega heast peenest savist kanne.
Tartust on leitud ka kivikeraamiline kann, millele on omal ajal ümber tehtud nahkümbris, see on tõenäoliselt Jakobi tänavalt leitud. See näitab, kui kõrgelt võidi kohapeal hinnata kivikeraamilisi kanne, kuna nahkümbris on väga kaunilt kaunistatud.
Samuti ei mainita kirjalikes allikates imporditud klaasnõusid, kuid arheoloogilisi leide teatud määral esineb. Leitud killud väga ilusasti kaunistatud värviliste maalingutega läbipaistval klaasil. Peekritel leiduvad maalingud on küllaltki erinevad: pühakud ja stseenid piiblilegendidest või pühakute elust, ilmalike inimeste kujutised ( muusikud , armastajad jt.), loomad, fantastilised olendid jne. Peekrid on tõenäoliselt pärit Veneetsiast. Tartu on suurim emailmaalingutega peekrite leiukoht Euroopas.
Linlaste mänguvahendid ja mängud
Mänge ning mänguvahendeid on keskajal olnud küllaltki erinevaid.
Lastemängud
Osavus- ja liikumismängud
Pallimängud
Lauamängud : a) õnnemängud ehk lihtsamad täringumängud b) taktikalised lauamängud ( veski , alquerque, trick -track) c) male
Keskaegsete mängude tõlgendamiseks on väga abiks paar maali: Pieter Bruegel Vanem „Laste mängud“ 1560, „Võitlus karnevali ja paastu vahel“
Üks leiduderühm, mis on tuntud juba muinasaja kutluurkihtidest on vurriluud. Ka keskaja kultuurkihis on need küllaltki hästi esindatud . Vurride hulgas domineerivad noorte sigade (alla 2 a.) esijalgade luud . Rahvapärimuse järgi pidavat esijalgade luud paremini vurisema, kuid ei teata, kas see ka tegelikkuses paika peab. Samas mitmetes kohtades peale Eesti on eelistatud just tagajalgade luid.
Küllaltki palju keskaegseid lastemänguasju on lihtsalt puust valmistatud miniatuursed esemed. Poisid ilmselt võitlesid mõõkadega, odadega, lasid vibu ja ambu . Linnades toimusid ka ammulaskevõistlused, mille käigus lasti ambudega kõrge teiba otsas olevat puupapagoid, kuid see oli eelkõige täiskasvanute pärusmaa .
On leitud ka mitmeid miniatuurkannkuesi, kuid nende otstarve ei ole päris selge. Laste mänguasjad? Või hoopis salvide ja lõhnaainete hoidjad? Või anti lastele mängimiseks peale seda, kui anum oli tühjaks saanud.
Tartust on leitud ka mitmeid savikuulikesi e murmeleid, mis Lääne-Saksamaal on väga tuntud. Osavusmängudes on kasutatud ka loomade kontsluud sissepuuritud aukude ja märkidega.
Savist on valmistatud looma- või linnukujulisi vilesid. Luust on tehtud vilepiile, keelpilli pingutuspulki ja parmupille.
Tartus on leitud luust täringuid ning Eestis on leitud kahtemoodi täringuid (vastasküljel 1 ja 6, 2 ja 5, 3 ja 4 või teine võimalus, et vastasküljel 1 ja 2, 3 ja 4, 5 ja 6).
Keskaegsete linnade kaitserajatised
Seda teemat on suhteliselt vähe uuritud, kui võtame seda laiemas Euroopa mastaabis. On terve rida linnu, millel on teatud osa kaitsemüürist säilinud, kuid neid on siiski suhteliselt vähe. Väga paljudes linnades on uusajal linnamüür ära hävitatud ning hooned peale ehitatud ning seda ei ole võimalik näha. Tallinn on kogu Euroopa ulatuses märkimisväärne, kuna seal on keskaegset linnamüüri säilinud väga suurel määral võrreldes teiste linnadega.
Linna kindlustused on aja jooksul väga tõsiselt muutunud. Paljudes linnades on juba linna paiknemisel arvestatud teatud looduslike eelistustega, et seda linna saaks võimalikult hästi kaitsta. Kaitseelemendid, mis keskaegsete linnade juures leiduvad, on küllaltki erinevad. Rajatud kunstlikud kindlustused võivad sisaldada endas valle , müüre, torne, väravate kindlustusi ning lisaks neile on sageli linnamüüri ees vallikraav või muu veetõke. Vallikraavi üheks eesmärgiks on vastase ligipääsu raskendamine, kuid teiseks ning võib-olla veelgi olulisemaks eesmärgiks on rammimisseadmetega ega piiramistornide abil linna siseneda. Rammimisseadmetega üritati linnamüüri auk teha ning seeläbi sisse saada, piiramistornid sai lükata müüri äärde ning seeläbi ülevalt ligi pääseda.
Üks uhkemaid valle on Hedeby/Haithabu linna ümber, vall on üle 1000 m pikk ning peaaegu 10 m kõrge.
Esimesed linnamüürid kerkivad 12. sajandil, kuid linnamüüride rajamise põhiperioodike 13. sajandi II pool ning 14. sajand.
Eestis on on kivist linnamüürid kindlasti olnud kuuel linnal: Tallinn, Narva, Uus-Pärnu, Viljandi, Haapsalu ja Tartu. Paide, Rakvere, Vana-Pärnu ning Kuressaare koha pealt ei ole arheoloogid kindlad. Paidet on näiteks väga vähe uuritud, kuid siiamaani ei ole andmeid leitud, võib-olla mingisugused kaitserajatised olid, kuid kindlasti ei olnud kivimüüre nagu suuremas kuues linnas. Haapsalus oli linnamüür, kuid täiel määral ei olnud see kivist, vaid paljud kohad olid puiduga kindlustatud. Ülejäänud linnades keskajal tõenäoliselt kivimüüre ei olnud.
Rootsi linnades on keskajal olnud vaid kolmel linnal kivimüür: Stockholm 1250, Kalmar 13. sajandi II pool, Visby 13. sajandi keskel. Kõige efektsem on Visby, kus on linnamüüri ka suhteliselt palju säilinud.
Paul Johansen on tegelenud Tallinna linnamüüri uurimisega. Ta on välja pakkunud ka linnamüüri kujunemise etapid. Ta on rõhutanud erinevaid linna kihelkondi ning tema arvates ulatus kõige varasem linnamüür kuni Laia tänavani.
Linnaväravad olid alati väga tugevalt kindlustatud, kuna need olid kohad, kust võõrad väed üritasid esimesena läbi tungida. Hakati rajama spetsiaalseid väravatorne, kuhu saaks paigutada mitu väravat ning mida saaks ka hästi kaitsta.
Notstal – tõenäoliselt on tegemist katapultidega, neid on leitud ka Tallinnast. Tegelikkuses on mingid laskemasinad, mitte kiviheitemasinad, kuna nende laskemoonaks on nooled või odad .
Springald, selschoss
Keskaegsete linnade piirajad kasutasid kõige enam vastukaalu jõul põhinevaid masinaid (bilde, trebuchet)
Paljud linnad hakkavad kasutama ka suurtükke. Tallinn näiteks ostis ühe suurtüki, kuid Tartu kohta andmeid ei ole.
Eluhooned keskaegsetes linnades
Kõige varasemat tüüpi hooned on rõhtpalkhooned, mida on leitud nii Tartust kui ka Tallinnast. Need pärinevad umbes 12.-13. sajandist. Riias on neid hooneid aga leitud rohkem, Caune on neid väga korralikult seal uurinud. Neid võiks nimetada suitsutubadeks, mis on otsene analoogia muinasajaga. Muinasaja lõpul olid nn suitsutoad samuti juba olemas. Rõhtpalkhoone on traditsiooniliseks elamutüübiks idapool Läänemerd . Eestis on neist kõige varasemad näited juba pronksiaja kindlustatud asustustest 900-800 eKr. Nende hoonete puhul peab ka seda arvestama, et kõige optimaalsem seinapalgi pikkus on 6 m. Kui palgid on pikemad , siis kipuvad mõned palgid välja vajuma ning seintesse tekivad praod.
Tallinnas on üks kõige paremini säilinud rõhtpalkhoone Sauna tänaval, mis pärineb 13. sajandist. Rõhtpalkhoonete jäänuseid on välja tulnud veel ka näiteks Haapsalust, kus on muistse suitsutoa jäänused kindlaks tehtud tänu sellele, et seal oli osaliselt säilinud hoone alla pandud kividest vundament .
Samal ajal on germaani rahvaste asualadel peamiseks hoonetüübiks postkonstruktsiooniga hooned. See tähendab, et teatud vahemaade tagant löödi postid maasse, need ühendati alt ja ülevalt raampuuga ning vahedesse kinnitati poolikpalgid või lauad. Sellistel hoonetel toetusid katusesarikad nende postide peale.
Rõhtpalkhoonete puhul toetuvad katusesarikad ühtlaselt seina peale ning kuna seinapalgid kannavad kogu katuseraskust, siis on need väga tihedalt üksteise vastas. Rõhtpalkhoone on tänu sellele väga soojapidav.
Järgmiseks hoonetüübiks on sõrestikhoone, mis on mõnevõrra keerukam kui postkonstruktsioon. Nende hoonete puhul on ka alla pandud neljakandilistest palkidest tehtud raam. Nurkadesse ei ole enam maa sisse surutud poste pandud.
Sõrestikhoone edasiarendus on Fachwerk ehk vahvärkhoone. Põhimõtteliselt on see samuti raamkonstruktsioonhoone, kuid vahed ei ole täidetud laudade ega palkidega, vaid tellistega. Väga levinud on need Saksamaa vanades linnades.
Pikka aega on linnaajaloo uurijad väitnud, et linnahooned olid 13-14 sajandil valdavalt puidust, kuid ometi on linnade arheoloogilistelt kaevamistelt leitud ka kivihooneid, mida saab dateerida juba 13. sajandisse. Kivihooned on tihtipeale üksikhooned koos väikese eeskojaga.
15.-16. sajandil on Eesti linnades levinud juba teist tüüpi kivihooned, mida nimetatakse dieledornse tüüpi elamuks. Need on sellised tüüpilised kivihooned, mida on Tallinnas säilinud üpriski palju. Diele tähendab maja esimest ruumi – tänavapoolne ruum, kõrge tuba, mis võis omada paljusid eesmärke. Diele taganurgas on asunud keskaegse hoone köögiosa, mis on pealt kaetud mantelkorstnaga. Tuli, mis mantelkorstna all oli, soojendas kogu dielet. Diele teises nurgas asub trepp, mis viib maja ülemistele korrustele, kus asusid kaupmeeste kaubalaod ning igasugused muud tagavarad . Ülemisi ruume ei köetud. Diele taga asub teine ruum, mis on dornse , mis on olnud magamis- ning eluruum. Tagumine ruumi oli ühtlasi ka omaette köetav. Maja keldris asus hüpokaust ahi, mis soojendas dornset. Esimene korrus on elukorrus, kuid ülemised korrused olid kasutusel laoruumidena. Selliseid hooneid ehitasid tavaliselt kaupmehed ning nad hoidsid oma kaubavarusid ülemistel korrustel .
Linnahoonete küttekolded
Leeasemed olid enam-vähem nelinurksed alused, mille peal tehti tuld ning valmistati ühtlasi ka süüa. Tuli soendas samas ka seda ruumi või hoonet, kus ta asus. Üks vanimaid ning lihtsamaid küttekoldeid ning toiduvalmistamise kohti. 12.-13. sajandil ei olnudki paljudes saksa linnades ahju sees, vaid oligi lihtsalt leease, mis soojendas ka kogu ruumi ära. Leease ning kerisahi leeasemega on leitud TÜ Botaanikaaia arheoloogilistel kaevamistel.
Kerisahjud olid nagu kerisahjud ikka, kuid viikingiaja lõpus tekivad juba kerisahjud, mille ees on ka leease. Selliseid ahjusid võib leida aga vaid Eestis ning mõnel pool ka Lätis. Kerisahjud olid ehitatud peamiselt paekividest ning maakividest. Keskaegsetes linnas olnud kerisahjudele on tehtud aga teatud täiendusi. Kolde sisemises osas on kasutatud juba küllaltki palju telliseid. Ühegi taolise ahju leiukohas ei ole leitud aga korstnajälgi, vaid suits on lastud uksest välja.
Saviahjusid on Eestist leitud väga vähe, kuid neid on ka kaevamistel väga raske avastada , kuna neist jääb järele vaid 10-15 cm paksune savikiht ning savilaike on kultuurkihis mitmesuguseid (alati ei pruugi nad olla aga ahjuga seotud). Savist umbahi oli u 1.80 m pikk ning 1.10 m lai. Sellist ahju tehti nii, et võeti pajuvitsad ning pandi teineteiselt poolt maasse, moodustus kaarjas sõrestik ning seejärel hakati seda saviga määrima.
Kaminad ilmuvad 14. sajandi lõpul linnamüüri tornidesse, kus nad üheltpoolt soojendasid, kuid neid oli ka linna kaitsmisel vaja. Keskaegsetes linnades kaminaid üldjuhul ei leidunud. Konkreetseid näiteid linnahoonetest ei ole teada, kuigi keskaja lõpul neid siin-seal oli.
Hüpokaustahjud on paiknenud hoonete keldriruumides ning Eestisse jõudsid nad ilmselt 13. sajandi paiku. Enamik on leitud siiski 14.-15. sajandist. Eestipäraselt võib neid ahjusid nimetada ühkkütteahjudeks. Tallinna linnas on keskaegsetes hoonetes säilinud 49 hüpokaustahju, mis ei ole küll kõik terved , kuid nad on olemas. Ka Kuressaare linnuses on olemas üks suur hüpokaustahi. Saksamaal hüpokaustahjusid keskajal elumajades ei ole, kuid Eestis ilmuvad need keskaja lõpus ka eluhoonetesse, kuna ilmade tõttu on neid tõenäoliselt rohkem vaja läinud. Hüpokaustahju ees on tavaliselt kütteruum, kust teda köetakse. Mõndade hüpokaustahjude küttekolde all on õõnsus, mida tõenäoliselt kasutati puuvarude hoidmiseks.
Tornahjud eksisteerisid paralleelselt hüpokaustahjudega. Oli selle võrra ebamugavam, et kui hüpokaustahju küttis teener keldris, siis tornahjusid pidi kütma siiski ruumis, mida kütta taheti.
Kasutusel olid ka leeasemed mantelkorstna all, pottahjud, kahhelahjud
Söömine , joomine ja lõbutsemine keskaegsetes linnades
On hulgaliselt arheoloogilisi leide, mis kajastavad söömis-joomiskultuuri. Leitud on hulgaliselt kirsikive, aedõunapuu seemneid, pirnipuu seemneid, ploomi - ja kreegikive, hernest , rukist, aedtilli, sõstraid. Nende kõrval on olnud täiesti selgelt ka sissetoodud kultuurvilju – kreeka pähklikoored, viinamarjaseemned. Väga palju on leitud ka pihlakapuu marjade seemneid, sarapuupähkleid jne.
Tartu vanalinna VII kvartali jäätmekastidest on leitud ka üpriski palju loomaluusid, mis säilisid jäätmekastides oluliselt paremini, kui mujal. 18. jäätmekastist on leitud sea-, veise-, kitse - ja lambaluid. 21. kastist on aga leitud veise-, sea-, kitse-, lambaluid ning samuti ka jäneseluid. Mõlemad kastid pärinevad 14. sajandist. Luude põhjal on võimalik määrata ka isendite vanused ning siit tulevad päris huvitavad tulemused. 80% kõigist luudest kuuluvad sigadele ning kõikidest sealuudest olid 80% nendest isenditest olnud kuni 2 kuu vanused.
Arheoloogiliste leidude liike on aga veel. Üheks olulisemaks leiuliigiks on veel kindlasti noad , kuna nuga oli keskajal kõige olulisemaks söögiriiistaks. Esimesed dateeritud kahvlileiud on Eestis alates 16. sajandist, mil need levima ning populaarsust koguma hakkasid. Küllaltki palju on ka lusikaid, mis olid kindlasti puulusikad, kuna metalllusikad tulid hiljem.
Jäätmekastidest on leitud veel ka klaasnõude kilde, mida annab väga sageli ka kokku kleepida, tänu millele on õnnestunud saada ka suhteliselt terviklikke klaasnõusid. Enne seda oli klaasnõusid üldse küllaltki vähe leitud, Eestis hakkas klaasnõude ’ buum ’ pihta Lossi tänava jäätmekastide kaevamistel. Lossi tänavalt leitud klaaspeekrid pärinevad 14.-15. sajandist.
Tartust Lossi tänavalt on leitud klaaspudel 15. (16?) sajandi jäätmekastist. Tegelikkuses on nii õhuke klaas, et seda võib pidada pigem karahviniks.
Keskaegsetes linnades oli vein kasutusel eelkõige pidujoogina ning iga inimene seda tõenäoliselt ei joonud, kuid oluliselt populaarsem oli õlu , mida jõid kõik. Paljudes linnades oli vesi väga ebakvaliteetne, mis tõttu joodi pigem õlu, kalja või mõdu , mida toodeti keskaegsetes linnades kohapeal. Õlut on samas ka Saksamaalt sisse veetud.
Eestis ning üldse põhjapoolses Euroopas on olnud leib juba viikingiajast peale ääretult olulise tähtsusega. Eestis on olnud kõige olulisemaks hapendatud rukkileib , mida on hakatud valmistama 11. sajandist. Seda saab kindlaks teha rukkiluste abil, mis on kõige olulisem vili, millest on valmistatud hapendatud rukkileiba . Hiljem kui linnadesse tuli palju sakslasi, siis arvatavasti tõid nemad endaga kaasa nisuleiva, mis hakkasid omavahel keskajal konkureerima. Rukkileib oli Eestis kõige tähtsam toit üldse, kuna ühegi teise toiduga ei ole nii spetsiaalset kombestikku olemas kui mõne teise söögiga.
Haigused ja nende ravimine
Andmeid keskaegsete haiguste ning nende ravimeetmete kohta võime saada jäätmekastide parasitoloogilisest analüüsist, kirjalikest allikatest ning arheoloogilistest leidudest.
Lossi tänava jäätmekastidest võeti proove ning sellest suudeti eraldada ka imepisikeste parasiitide mune, mis neis kastides säilinud olid. Kõige rohkem leiti laiussi mune (129), sellele järgnesid paeluss (52),solge (53) ning inimese piuglane (58). Leiti ka sea piuglase mune (2) ning kassi solget (1). Laiuss levib eelkõige kuivatatud kalaga, mille järgi saab järeldada, et linnas on söödud väga palju kuivatatud kala. Paeluss võib organismi sattuda lihaga ning piuglane ja solge võivad levida seoses taimtoiduga. Tegelikkuses on aga kõik need parasiidid mustade käte haigused.
Keskajal on linnasid üritatud ka ravida ning kirjalikest alliakatest on teada, et ravijaid on olnud väga erinevaid ning vära erineval tasemel. Üks osa ravijaid olid kloostrites tegutsevad mungad . Kloostrite juurde kujunesid ka omalaadsed haigete varjupaigad ning kloostrid tegelesid haigete ravimisega. Selle kõrval üritati muidugi levitada ka usku. Kloostrites kasvatati ka igasuguseid ravimtaimi, kasvatati näiteks münti , kummelit, nõgest, palderjani, mooni , rosmariini, saialilli jne.
Mingil määral tegutsesid linnades kohapeal ka kindlasti targad, kes kasutasid teatud kindlaid metsataimi. Nemad olid enda teadmised saanud sajandite jooksul põlvest-põlve pärandatud tarkustest.
Keskajal laialt levinud haiguseks oli pidalitõbi , kelle jaoks rajati iga linna lähedale teatud hospidal. Tartus oli see Püha-Jüri leprosoorum. Pidalitõbi toodi Euroopasse mõngingate arvamuse järgi Lähis-Idast ristisõdijate poolt. Keskaegsete allikate järgi on teada, et selle ravimiseks kasutati rästikuliha ning väga rasvast sealiha . Pidalitõbiseid ning hospidale peeti annetuste varal üleval . Keskajal arvati, et pidalitõbi levib nakkusena ning kui pidalitõbised üritasid linna peal annetusi koguda, siis oli nende riiete peale kinnitatud kelluke , et inimesed neid kuulsid. Kui keegi annetas, siis käis see nii, et annetus pandi maha ja ise mindi eemale.
Keskaegsetes linnades olid juba olemas ka apteegid.
Teatud ravimisega tegelesid ka habemeajajad ning juuksurid, kes olid enamasti haavatohtrid ning samas ka hambaarstid (neid nimetati palbriteks). Neid võeti ka lahingutesse kaasa, kus nad pidid hoolitsema lahingus vigastada saanud meeste eest. On teateid, et palbrid on tegelenud ka amputeerimisega.
Keskaegsetele kohalikele ravitsejatele pakkusid konkurentsi rändarstid, kelle kohta on andmestikku, et nad tegutsesid turul. Lõid seal enda telgi üles ning tehti reklaami. Nende hulgas oli kindlasti ka väga palju šarlatane.
Euroopas on mitmeid haigusi üritatud ka päris spetsiifiliste ravimitega ravida ning need on üldjuhul seotud inimlihaga. Näiteks Inglismaalt on leitud päris detaileid kirjeldusi selle kohta, et veel 16.-17. sajandil olevat olnud inimliha ravimina peaaegu sama tavaline kui igasugused muud taimed. Inimliha tükke on müüdud ka apteekides . On andmeid ka selle kohta, et on joodud inimverd, selleks et ennetada langetõbe. On teateid sellest, et ravimiseks kasutati küllalt palju muumiate leotusi.
Haruldasi, kummalisi ning siivutuid leide keskaegsete linlaste elust
15. sajandist on leitud platvormkingi, mida nimetatakse trippeks. Osa uurijaid leiab, et need jalatsid võeti kasutusele seetõttu, et kuna linnatänavad olid porised ja märjad, siis nendega oli mugav käia. Nendega ruumides ei käidud, vaid pigem tänavatel.
Austriast on leitud ka 15. sajandist pärit rinnahoidja . Muudes allikates on räägitud, et rinnahoidjad võeti kasutusele alles 19. sajandil ja enne seda kandsid daamid korsetti, kuid Austriast leiti ühest kaevust üsna palju tekstiilitükke ning sealt leiti ka nelja linasest rinnahoidjate jäänuseid. Paistab, et enne korseti levikut on Euroopas olnud olemas ka rinnahoidjad. Samast kohast on leitud ka linasest riidest aluspükse, kuid nende kohta väidetakse, et need ei ole mitte naise omad (naised ei kandnud aluspükse), vaid meeste omad. Neid kandsid kõrgema klassi inimesed ning need olid võimu ning domineerimise sümbolid .
Cape Kailakra kaevamistelt Bulgaarias leiti 14. sajandist pärit kuldsõrmus, mida kasutati tõenäoliselt mürgitamiseks. Kirjalike allikate põhjal on ka teada, et sel ajal on seal kandis mitmed tähtsad isikud ootamatult surnud.
Tallinnast on Eesti Kunstiakadeemia endise hoone kaevamistelt leitud pistoda , mis on kasutusel olnud 15.-16. sajandil. See on teatud pistodatüüp, mida nimetatakse stiletiks ning see oli väga väike, mis tõttu oli seda kerge riiete vahele ära peita ning seda kasutati salamõrvadeks. See on leitud keskaegse eeslinna territooriumilt.
16. sajandil kohtab mõningaid huvitavaid kivikeraamika esemeid, kuhu oli juba graveeritud inimeste portreesid. Siegburgist on leitud 16. sajandi keskpaigast pärit kivianum, kus üheltpoolt on näha kurat ning kui anum tagurpidi keerata, siis on tegemist paavstiga. Taolisi esemeid on mitmeid (kurat- paavst , kardinal- narr jne)
Levinuim pistodatüüp keskaegsetes hansalinnades on nn neerupistodad (Nierendolch). Mõned saksa uurijad on väitnud, et tegemist on hansalinna kodanikule iseloomuliku pistodaga. Keskajal olid noad ääretult tähtsad, kunad sel ajal oli nuga peamine vahend, mida inimesed kasutasid ka söömisel. Neerupistodad jäävad noa ja pistoda vahepeale. Ka Tallinna keskaegsetes allikates on märgitud termin stekemesser, mis tõlgituna tähendab pistenuga, mis sarnanes neerupistodaga. Väga paljudel neerupistodadel on tera seljal nerinurksed läbivad augud.
16. sajandist pärit portreedel on meestel kubemekohal teatud riidest valmistatud lisandid. Taoline lisand on kujutatud ka ühel lihtrahva pulmalisel. Selliseid on kujutatud nii valitsejatel kui ka lihtrahva esindajatel. Ka Vana Toomase kujul on olnud selline element.
Keskajal ei olnud mehetunnuse kujutamine ka eriti harv juhus . Saksamaalt on leitud 16. sajandist poolik klaasnõu, mis on peenisekujuline. Mis puhul seda, kasutati, ei teata.
Inglismaalt on leitud 17. sajandist pärit naiste urinaal. Urinaalid on klaasnõud, millesse lasti uriiniproov. Üheks oluliseks haiguste määramise vahendiks oli haige inimese uriin. On leitud ka meeste peeneid urinaale, mis pärinevad 16. sajandist ning on Veneetsias valmistatud.
Keskajal olid linnades küllaltki laialt levinud ka saunad . Tallinnas on kirjalikes allikates märgitud esimest korda sauna aastal 1310, kuigi tegelikult võisid saunad seal olla ka varem. Andmed väidavad, et osad saunadest kuulusid linnale ning linn rentis need välja. Saunapidajad võtsid saunalistelt raha ning maksid selle eest renti. Eksisteerisid ka sellised saunad, mis olid rajatud enda majade juurde, kuid nende kohta on andmeid väga vähe. Saunas käisid mehed ja naised koos ning mingil määral oli see ka armunute kokkusaamispaik. Aega veedeti suurtes vannides, vahel tehti ka massaaži . Saunad võisid kohati olla üpriski siivutud kohad.
Samas lisaks saunadele eksisteerisid ka päris lõbumajad. Ka Tallinnas on olnud keskajal lõbumajasid e frauenhause. Müürivahe tänaval on olnud lõbumaja, mille kohta on andmeid juba 14. sajandist ning mis kandis nime Punane Klooster. Hilisemast ajast on neid teada juba tunduvalt rohkem. Lõbumajad olid keskajal üpriski levinud, kuigi katoliku kirik oli need patuks tembeldanud. Linnavõim vaatas sellele aga läbi sõrmede, selgitati, et need on noorte meeste kooliks ning kaitsevad korralikke naisi. Mõnel pool on keskajal lõbumajasid nimetatud looduse töökodadeks.
Liivimaa muumia
Väga pikka aega on olnud Niguliste kirikus muumia, mis 19. sajandil oli ka väga kuulus. Kõik Tallinnat külastavad inimesed käisid kindlasti seda ka vaatamas. Tegemist oli hertsog Charles Eugéne de Croy mumifitseerunud kehaga. De Croy oli väga kõrgest soost, osales väga erinevates armeedes. Astus päris noorena juba sõjaväeteenistusse. Teenis Taani, Austria, Poola armees . 1797. aastal (või 1700?) astus Venemaa teenistusse. Peeter I ülendas ta kindralfeldmarssaliks ja määras de Croy vene vägede ülemjuhatajaks 1700. aasta Narva lahingus. Peeter I-ga sai väga hästi läbi, kuna mõlemad olid suured napsutajad. Narva lahingu ajal sattus rootslastele vangi. Kõrgema aukraadiga vangid viidi Tallinna, kus neile anti vabakäiguvangide staatus. De Croy võttis võlgu, jõi ja mängis hasartmänge. Rootsi kuningas andis käsu kõrgema aukraadiga vangid viia Stockholmi. Võlausaldajate palvel jäeti de Croy Tallinnas. De Croy suri 30.01.1702 Tallinnas. Kuna tema võlad olid nii kohutavalt suured, siis võlausaldajas olid väga endast väljas ning kuna ta oli väga tähtsast perekonnast, siis pidi talle korraldama seisusekohased matused. Ta pandi hoiule Niguliste kirikusse, kuni tema perekond võlad ära maksab ning annab juhised matmise kohta. Kirik oli sellega samuti nõus, kuna tema hoidmise eest maksti renti. Võlausaldajad saatsid kirja tema sugulastele. Lõpuks oli de Croy suguvõsa teatanud, et nemad sellist inimest ei tunne. Seejärel saadeti kiri Poola kuningale , kuid too oli teatanud, et kuna de Croy lahkus tema teenistusest ebaseaduslikult, siis soovitas pöörduda Peeter I poole. Peeter I ei andnud samuti mingeid rahasid. 18. sajandi teisel poolel avastati ootamatult, et de Croy oli ära mumifitseerunud. Kuna jutud levisid ning rahvas hakkas seal käima, siis pandi ta klaaskirstu ning paigutati Roseni kabelisse. 1870. aastal tuli Baltimaade kindrakuberner, kes nõudis de Croy surnukeha mõnitamise lõpetamist ja mahamatmist. 1879 sängitatigi de Croy surnukeha Clodti kabeli all olevasse krüpti. 1979. aastal arheoloogiliste kaevamiste järel maeti ta ümber kiriku peasissekäigust vasakule ja matusekoht kaeti hauaplaadiga.