Sissejuhatus materiaalse kultuuri uurimisse (0)

Sissejuhatus materiaalse kultuuri uurimisse
Teadustöö on süstemaatiline ja mõistuspärane uue informatsiooni hankimine. Teaduslikud väited ei või toetuda subjektiivsele arvamusele, vaistule, intuitsioonile, autoriteedile, propagandale või jumalikule ilmutusele. Uurimistöö tulemused koondatakse süstemaatilisteks teooriateks, üldisteks teooriateks, mis seletavad teatud asja või ala. Mõistuspärasus pürgib eristama teadust muudest inimesele iseloomulikest omadustest, jättes kõrvale üleloomuliku. Teadustöö peab vastama teatud teaduses kehtivatele reeglitele.
Teadusel on võime oma vigu parandada: võimalus kontrollida, avalikkus . Teaduslikud allikad peavad olema avalikud, et oleks võimalik võimalikke ning tekkinud vigu parandada.
Teadus tegeleb probleemidega, millele vähemalt teoreetiliselt on võimalik leida teaduslik vastus. Hea teadustöö algab alati hea küsimusega, kuna kui küsimust ei ole või ta ei ole õigesti sõnastatud, siis ei ole sellele võimalik vastust saada.
Teaduslik väide on vastus teaduslikele küsimustele. See on selline tõeliselt eksisteerivat (vähemalt seni teadaoleva teadmiste taustal) nähtust puudutav väide, mille õigeks või valeks tõestamine on põhimõtteliselt võimalik.
Teaduslik uurimistmeetod rajaneb eelkõige tähelepanekutel ja nende põhjal tehtavatel järeldustel. Järelduste tulemuseks on hüpotees , mis on uurimisobjektiks olevaid nähtusi või nendevahelisi seoseid käsitlev oletus , mille abil nähtuse olemust seletatakse. Eri üksikjuhte käsitlevad hüpoteesid kogutakse teooriaks. Mõnikord räägitakse ka tööhüpoteesist. See rajaneb esijalgsetel tähelepanekutel ja vajab veel tõestamist. Tööhüpoteesi kasutatakse sageli justkui uurimuse küsimuseasetusena.
Aineline kultuur
Aineline kultuur on kõik inimeste poolt valmistatu. Iga materiaalse kultuuri objektiga seostub killuke vaimset kultuuri, ilma milleta ese poleks tekkinudki. Mineviku ainelise kultuuri uurimine pole üksnes eseme kui sellise uurimine, vaid eseme valmistamiseks ja kasutamiseks vajaliku vaimse kultuuri väljaselgitamine ja tänapäeva inimese jaoks mõtestamine. Aineliseks kultuuriks loetakse seda osa, mis on inimese poolt valmistatud teadlikult.
Suurem eesmärk on lahti mõtestada ning rekonstreerida aineline kultuur, mis eseme taga on. Eseme all peetakse silmas igasugust inimese poolt valmistatud objekti, olenemata selle suurusest. Ainelise kultuuri valdkonda võib kuuluda ka osa elusloodusest (viljasordid, koeratõud, tänapäevased geneetiliselt muundatud organismid).
Ainelisi objekte on võimelised looma ka muud elusorganismid ja loodus üldisemalt . Näiteks mägrakoobas, kopratammid jne. Seega saab rakendada loodusteaduslikke uurimismeetodeid, kuid üksnes neist ei piisa. Materiaalse kultuuri mõtestamisel tuleb kasutada ühiskonnateaduse meetodeid . Mingi tasemeni on materiaalset kultuuri uurida lihtsalt objektina, kuid mõtestada neid asju niiviisi ei saa.
Loomade ja inimeste loodud ainelise kultuuri erinevuseks on ainelise kultuuri edasi arenemine ning levimine. Vaadates loomade loodud objekte, siis on need üldjuhul instinktiivselt loodud elamiseks loodud või söögipoolisega seotud esemed. Võime anda oma kogemusi ja teadmisi edasi ühelt indiviidilt teisele ja põlvkondade kaupa on aga siiski vaid inimesel. Ka loomad võivad õppida asju paremini teha (nt lind teeb alguses kehva pesa, hiljem juba parema), kuid nad ei ole võimelised enda kogemusi kellelegi edastama . Inimesel on ka erinevalt loomadest võime midagi täiesti uut välja mõelda, leiutada.
Inimese poolt loodud ainelise kultuuri taga on alati mingisugune mõte või kavatsus ning uurimise mõte ongi jõuda selle ainelise kultuurini ning see ka mõtestada, mis tõttu on vajalik pöörduda ühiskonnateaduse meetodite poole.
Mille poolest aineline kultuur kui uurimisobjekt erineb vaimsest kultuurist?

• On füüsiliselt olemas (olnud)
  
• Ei reageeri uurimise peale
  
• On mõõdetav
  

Miks üldse on vaja uurida ainelist kultuuri? Ainelist kultuuri uurides saame mineviku või tänapäeva inimese kohta teada asju, mida üksnes kirjalikke või pärimuslikke allikaid uurides teada ei saa. Vanimad tööriistad on umbes 2,5 miljonit aastat vanad, samas kui vanimad kirjalikud ülestähendused on umbes 5000 aastat vanad. Kirjalikud allikad räägivad ka sageli vaid seda, mida kirjutaja on tahtnud öelda. Autor võib asju ilustada või vahel suisa valetada.
Uurija enda kultuuritaust määrab ära uurimise ja tõlgendamise viisi ja piirid. See, mida inimene üldse oskab ja tahab näiteks uurimist läbi viima hakates küsida, oleneb kõik inimese taustast ning kultuurist, kust ta pärit on.
Ainelise kultuuri uurimise eesmärk on rekonstrueerida ja mõista inimkonna ajalugu – tehnoloogia areng, kultuurikontaktid, sotsiaalne manifestatsioon esemete abil.
Asjade kogumise algus
Vanade asjade kogumine ja eksponeerimine on nähtusena päris vana ning seostub kõrgkultuuridega. Juba Babüloonias on märke vanade esemete kogumisest (nt Uri kaevamistelt), kust on leitud juba omal ajal vanade asjade kogumisest märke. Selle eesmärgiks on tõenäoliselt olnud tagada valitseja legislatiivsus.
Sõna muuseum pärineb kreekakeelsest sõnast museion . Vana-Kreeka muusade eluase või neile pühendatud templit nimetati museioniks. Hellenistlikul ajal nimetati museioniks ka üldiselt koole, kuid kõige olulisemaks oli siiski Aleksandria kool/museion. Kõige tuntumaks osaks Aleksandria museionis on kahtlemata raamatukogu, mis tänapäevaks on kahjuks hävinud. Seal olevat olnud 700 000 käsikirja. See püsis kuskil 3. sajandini pKr. Museioneid asustasid ka Platon ja Aristoteles. Taolistesse templitesse kogunes ka hulgaliselt ohvriande, mis võisid sageli olla ka võõraste kultuuride esemed.
Mirabilia
Mirabilia Urbis Romae (1140. aastad)
Kirikutesse koguti keskajal esemeid, mis olid seotud kristluse pühakutega või muu usundilise tähtsusega ajaloolisi esemeid. Suur osa neist olid aga siiski võltsingud. Keskajal oli kirikuid sedavõrd palju, et kirikud ning kloostrid hakkasid külastajate osas konkureerima.
Esemete kogumise põhjuseks olid eelkõige võimuküsimus ning religioosne tähendus. Vanu esemeid kogus eelkõige eliit .
13. sajandil tekkis huvi klassikalise kultuuri vastu, alguse sai Itaaliast . Tõusis huvi mitte ainult reliikviate vastu, mis keskajal oli väga teemas, vaid renessanssiajal tärkas huvi ka muude esemete vastu ning kultuuri vastu üldiselt.
Oliviero Forza on üheks näiteks renessanssiaja kogumise kohta, tal oli Itaalias Treviso linnas 1330. aastatel mitmeid vanu esemeid: mündid, käsikirjad jne.
Jean de Berry , Berry hertsog oli samuti mees, kel oli väga suur kultuuriliste esemete kogu, tema kogu on ka katalogiseeritud, kuid terve kogu kahjuks ei ole säilinud, kuna osad asjad müüdi mingil hetkel maha. Tänu sellele, et tema kogu oli katalogiseeritud, siis on aga üpris palju esemeid sellegipoolest identifitseeritavad ning säilinud. Näiteks Fonthilli vaas, mis on vanim dokumenteeritud Hiina portselanist ese Euroopas, andmeid aastast 1338.
Renessanssiperioodi jäävad ka esimesed suuremad ja püsivamad kollektsioonid. Vatikani kunstikogud on näiteks ühed olulisemad. Paavstide kogud kuulusid muidugi maailma tippu, kuid ka rikkad kaupmehed hakkasid koguma ning üheks heaks näiteks on näiteks Medicite kollektsioonid. Ühel hetkel andsid Medicid enda kogu riigile, kuid sel tingimusel, et need esemed oleksid rahvale vaatamiseks väljas. Medicid võtsidki uuesti kasutusele muuseumi mõiste, et kogusid eksponeeriti rahvale.
Baijeri hertsog Albrecht V oli esimene, kes lasi enda kunstikabineti jaoks ehitada eraldi hoone, mis teeb temast esimese inimese, kes lasi ehitada esimese päris muuseumi.
Hollandlane Samuel von Quiccheberg avaldas 1565 esimese käsiraamatu, mis õpetas, kuidas esemeid eksponeerida, säilitada ning eraldas erinevad kunstikogud.
Esimesteks, kes hakkasid säilitama oma aja olevikust esemeid, olid rootslased. Rootsi kuningas Gustav II Adolfist on säilinud näiteks tema kantud riidekomplekte.
Eesti muuseumikogude kujunemine
Tõneäoliselt esimesed muuseumid 18. sajandil tekkinud Peeter I muuseum Tallinnas ja Narvas, kuid need ei olnud tänapäevases mõistes muuseumid, vaid pigem nagu majamuuseumid. Narvas olnud muuseum hävis II Maailmasõjas. Muuseumi näide seeläbi, et mingisugune keskkond hoiti alles, mingit kollektsiooni seal ei olnud.
1802. aastal rajas apteeker Johann Burchart Tallinnas eramuuseumi Mon Faible (nimetatud ka antikvariaatide ja rariteetide kabinetiks). Ta hakkas kogume igasugu huvitavaid esemeid ning tal oli oma erakollektsioon.
Esimene päris muuseum oli Tartu Ülikooli juurde asutatud 1802. aastal kunstimuuseum , mis on ka vanim Eestis järjepidevalt tegutsenud muuseum. See muuseum on asutatud õppeotstarbel, mille eesmärk oli koguda antiikskulptuure, mida õpilased said järele joonistada ning teha.
Tõsine kogumistöö ning teadustöö algus on seotud baltisaksa teadusliku seltsidega. Esimene taoline selts asutati juba Kuramaal. Kõige autoriteetsem ja suurem oli 1834. aastal Riias asutatud selts. Eestis kõige suurem oli 1838 aastal loodud Õpetatud Eesti Selts ning järgmine oli Tallinnas asutatud Eestimaa Kirjanduse Ühing.
Esemekogude kujumine
Kogud ning esemed liikusid ajas edasi ning pärandati uutele seltsidele. Kõige esimesed olid Õpetatud Eesti Seltsi ning Tartu Ülikooli/Tallinna Ülikooli ajaloo instituut. Nendest kogudest on välja kasvanud Eestimaa Kirjanduse Ühing ning Eesti Aajaloomuuseum/Tallinna Ülikooli ajaloo instituut. Kolmas suur massiivne kollektsioon on Eesti Rahva Muuseumi kollektsioon, mis hakkas eraldiseisvalt kasvama. Lisaks on veel muud eraldiseisvad muuseumid.
Õpetatud Eesti Seltsi muuseumikogu hakkas kujunema kohe pärast asutamist. Algselt koguti lihtsalt igasugu kola ning mingit järelvaadet sellel ei olnud, kollektsioonid said enda kuju ja korrastatuse 1842. aastast, mil nimetatu ametisse konservaator Friedrich Ludwig von Maydell , kellest sai kogude hoidja.
August Wilhelm Hupel oli esimene, kellel oli juba olemas esimene arheoloogiliste esemete kogu (need hoiud on Jakobi 2 hoidla keldris siiani olemas).
Eduard Philipp Körber oli samuti üks koguja, kes kogus kõige muu seas ka arheoloogilisi leide . Ta oli Venemaa lääneprovintsi teadusseltsi liige. Viis enda esemed Õpetatud Seltsi Kogusse.
Lisaks Õpetatud Eesti Seltsi kogudele asutati muuseum ka ülikooli juurde muuseum, kus koguti ajaloolisi esemeid. (varem oli olemas juba kunstimuuseum ja botaanikaaed jne.) Selle asutajaks oli Friedrich Kruse 1843. aastal. Algselt oli see kogu väga väike. 1860. aastal liideti ÕESi ja Ülikooli arheoloogilised kogud Isamaaliseks Muuseumiks. Ühendamise järel paigutati muuseum 1861. aastal Ülikoolile kuuluvasse majja Raekoja plats 6, kus see paiknes 1921. aastani. 1860. aastatel hakkas see kollektsioon tunduvalt kasvama.
Hermann Eduard Hartmann koostas kataloogi , kus olid esemete pildid ning ka lühikesed kirjeldused. See oli üks suurim ning korrastatumaid ajaloo ja arheoloogia kogusid üldse.
Teine suurem kogudeliin kujunes Tallinnas Eestimaa Kirjanduse Ühingu nime all.
1865. aastal asutati Saaremaal Kuressaares kohalik muuseum ja selts, mille eestvedajaks oli Kuressaare kooliõpetaja Holzmayer, kes ise ka muistiseid kaevas. Tema enda arheoloogilised kaevamised panid alguse muuseumi kogule. Esialgu paiknesid muuseumikogud mehe enda kodus, kuid 1892. aastal paigutati tema kogud Kuressaare linnusesse, kus need ka publikule avati.
Viljandi muuseum on samuti üks vana kohamuuseum. 1878. aastal toimusid Viljandi ordulinnuse väljakaevamised. Enamik esemeid, mis sealt välja kaevati, tehti kohe rahaks. Ka kaevamiste vaatamise eest võeti raha. Sellegipoolest leiti sealt suur osa leide, millest palju asju sattus ka kaevamistel osalenud inimeste isiklikku kollektsiooni.
Pärnu muuseumis oli Eesti suurim kiviaegsete luuesemete kollektsioon. Tuntumad kogujad olid Bolz, Glück ja Rambach. 1896. aastal asutatu Pärnu muuseum. Sinna kogunes ka kultuuriloolisi esemeid.
Baltisaksa kohamuuseumidest järgmine oleks Paide muuseum. 1904. aastal asutati seal Järvamaa Muinasasjade Alalhoidmise Selts, kuna Paides ja selle lähistel olid toimusid mitmed kaevamised ning kardeti, et need esemed võivad vastasel juhul kaduma minna.
Kolmas suur muuseumikogu on Eesti Rahva Muuseum, mis on hoopis teistsuguse taustaga. Esimene kogumine läks lahti Eesti Üliõpilaste Seltsi juures, mille juurde loodi 1903. aastal Eesti Muuseum. 1909. aastal jõudsid Eesti rahvuslikud tegevused selle juurde, et saadi luba Eesti Rahva Muuseumi asutamiseks. Kuna ta oli mõeldud rahvusmuuseumiks, siis koguti sinna Eesti talurahvaga seotud esemeid, rahvaluulet ning sinna juurde asutati ka raamatukogu, mille eesmärgiks oli kokku koguda kõik Eesti keelega ning rahvaga seotud kirjandus. Nõukogude okupatsiooni ajal löödi see ettevõtmine laiali, esemed jäid muudesse asutustesse (Eesti kirjandusmuuseum, Eesti etnoloogiamuuseum vms? idk). Kõige suurem kogumistöö toimus 1911-1915, kui tudengid ning stipendiaadid reisisid mööda Eestit ringi ning kogusid esemeid ning rahvaluulet. Otsustati aga kohe muuseumi asutamise juures, et arheoloogilisi leide ei koguta, sellegipoolest kogunes neid iseenesest.
Õpetatud Eesti Seltsi tegevus muuseumikogudena ning muude kogude tegevust hääbus. Kui rääkida arheoloogiakogudest, siis tekkis uus kollektsioon Tartu Ülikooli Arheoloogiamuuseum, mis tekkis arheoloogia kabineti ümber ning sinna deponeeriti ÕESi kogud, ERMi Tallinna osakonnast oli seal leide ning ka mujalt. Arheoloogia kabinetti tekkis terve muuseum ning kiiresti valmis neist ka ekspositsioon.
Eestimaa Kirjanduse Ühingu Muuseum (endine Provintsiaalmuuseum) 1930. aastatel uuendati seal ekspositsiooni ning põhimõte muutus, kui enne olid nad jaotunud temaatika alusel, siis nüüd jaotati need kronoloogiliselt. Esemetes ega kogudes erilisi muutusi ei toimunud.
Ainelise kultuuri uurimise allikad: Esemed ise, kirjalikud allikad, graafilised kujutised, keelelised allikad, eksperimentaaluuringud, etnoarheoloogia.
Kus mineviku esemed on? Uurimiseks võib esemeid leida praktiliselt igaltpoolt, kuid spetsiaalseteks esemete säilituskohtadeks on eelkõige muuseumid, erakogud, avalik ruum. Erakollektsioonide tähtsus teatud aladel väga suur ( kunst , mündid), mõndasid asju leidub erakogudes isegi tõenäoliselt rohkem kui muuseumides. Erakogud on tegelikkuses sarnaselt muuseumitega uurimisallikateks, kuna kogutakse ikkagi kogumiskõlblikke asju ning erakogudes leidub pigem uhkemaid asju, muuseumides on ka muud massi, mis enamikule võib-olla huvi ei paku. Avaliku ruumi alla käivad näiteks rajatised, ehitised, seadmed.
Kui esemeid uurimiseks siiski ei leidu kuskil kogudes, siis korraldatakse välitöid: väljakaevamised, kogumine. Kui näiteks uuritakse nõukogudeaegseid riideid , siis on võimalik neid lihtsalt inimeste käest koguda ning seeläbi endale materjal hankida, kuid kui neid ei ole, siis korraldatakse vajaliku materiaalse osa leidmiseks kaevamised.
Leidub ka harusid, mida ilma materiaalse kultuurita üldse uurida ei saa. Võib küll leiduda kirjalikke allikaid ning muud taolist, kuid ilma esemeteta ei ütle need meile suurt midagi. Üheks selliseks haruks on näiteks tööstus. Klaasikodadadest võivad meil olla küll kirjeldused ja arveraamatud, kuid ilma pudelite vmt endata ei saa me aimu , millised need pudelid ikkagi välja nägid . Veel üheks näiteks võib olla Põltsamaa portselan, mida esemete endata eriti uurida ei saa, kuna esemed ise annavad uusi tasandeid ning võimalusi uurimiseks.
Sellest, kuidas esemed ise rääkima hakkavad ning infot annavad on veel arheoloogilisi tõendeid. Üks neist on Tartust Uspenski kiriku krundilt 1909. aastal leitud ahjukahli savist matriits . Taha oli kirjutatud Johann Rehn. Tänu sellele esemele tehti järeldus, et seal läheduses on olnud pottsepatöökoda, kus tegutses J. Rehn. Korraldati kaevamised ning leitigi hiigelsuur kogus potssepatööst järele jäänud jääke.
Kirjalikud allikad
Erinevatest aegadest ning erinevatelt aladelt ja elualadelt on väga palju kirjalikke tekste loodud. Kui me vaatame eestlastest talunike kohta, siis enne 18. sajandi lõppu eriti andmeid ei ole. Talurahva ehk põhimassi kohta kirjalikke allikaid ei ole. Kuni 18. sajandini puudutab valdav osa kirjalikke allikaid aadlikke, linnaelanikke, usumehi ning poliitikat jne.
Kirjalike allikate abil on sellegipoolest võimalik uurida ka materiaalset kultuuri.
Keeleteaduslikud allikad
Kuidas saab kasutada keeleteaduslikke allikaid? On uuritud sõnastike abil näiteks murdetekste. Samuti on uuritud, millal hakati varrastega kuduma , mille jaoks uuriti ühe Eesti vanimad sõnaraamatut 17. sajandist, kust leiti juba selline sõna nagu ’kuduma’. Jõugast leiti kaevamiste käigus kalmistust inimene, kellel oli kinnas käes ning seeläbi saadi teada, et inimesed oskasid juba 13.-14. sajandil kududa.
Eksperimentaalarheoloogia
Mõningatel juhtudel ei ole ei kirjalikku ega pildilist materjali või on selline küsimus, millele kirjalik või pildiline materjal ei anna vastust, siis tuleb mängu eksperimentaalarheoloogia. Eestis on tegeletud näiteks kiviheitemasinatega. Esemete olemuse, töömehhanismide ja välimuse kohta võib olla kirjalikke materjali, kuid kuna masinaid enam alles ei ole, siis peab korraldama eksperimente . Valmistatakse kirjalike allikate ja piltide järgi samasugune masin ning katsetatakse, kuidas ta töötab, kui suur on ta vastupidavus jne. 2004. aastal ehitati Otepääl Tanel Saimre poolt kiviheitemasin ning see oli nö teaduslik eksperimentaalarheoloogia näide, kuna kõik asjad pandi kirja ning publitseeriti.
Eestis on eksperimentaalarheoloogiat üpriski palju viimastel aastatel läbi viidud , et näiteks teada saada, kuidas savi põletati ja kuidas anumaid täpselt ikkagi valmistati. Surnute põletamise eksperimente on samuti korraldatud, põletamisel ei ole küll muidugi kasutatud inimesi, vaid näiteks siga, kellele on selga pandud Eesti rahvarõivad ning kaasa pandud ka ehteid jmt. Vaadati, mis sellest lõpuks järele jääb. Tuhast saadi pärast kätte üks kolmandik ning kui tuhk läbi sõeluti, siis saadi kätte veel teine kolmandik, kuid viimane kolmandik põhimõtteliselt haihtus.
Etnoarheoloogia
Etnoarheoloogia peamiselt jälgib ning uurib teisi inimesi, mitte ei korralda ise eksperimente. Jälgitakse teiste rahvaste elu ja kultuuri. Peamiselt huvitab uurijat mingisugune inimgrupp, kes elab ning käitub tänapäeval nii nagu vanasti. Uuritakse ka seda, mis nende gruppide inimtegevusest maha jääb, uuritakse vanu laagrigruppe. Uuritakse ka, kus nad mida teevad, kui nad veel laagris elavad, kus süüa teevad, kus söövad, kus magavad jne.
Enne etnoarheoloogia teket uuriti valdavalt inimestevahelisi suhteid, nõiakunsti, seksuaalkäitumist jmt. Enamasti aga eriti ei huvitatud algselt sellest, kuidas need rahvad enda ehitisi ehitavad ning kuidas nad loovad seda, mida arheoloogida kunagi hiljem uurima hakkavad, see viiski etnoarheoloogia tekkeni.
Ainelise kultuuri uurimise ajalugu
Numismaatika ja arheoloogia on tugevalt seotud. Teadlased, kes tegelevad numismaatikaga on välja kasvanud ikkagi arheoloogia suunast.
Numismaatika
Teadusharuna on veidi vanem kui arheoloogia. Münte on tunduvalt parem koguda kui kivikirveid või mis tahes muinasesemeid. Numismaatika on ajalooteaduse haru, mis uurib vanu münte ja muid maksevahendeid, medaleid ning nende kaudu ka ajalugu. Maksevahendid ja taolised asjad olid esimesed, mille läbi hakati dateeringuid andma.
Varasemaid mündikollektsionääre: Francesco Petrarca, Giovanni Boccacio, Erasmus Rotterdamist.
Esimeste mündikollektsionääride on vihjeid juba vanast Rooma ajast. On leitud mündiaardeid, kus kõik mündid on erinevad, mis läbi järeldatakse, et pidid olema juba mündikogujad. Esimesed nimelised mündikollektsionäärid on hilisemast ajast (al. u 14. saj).
16. sajandi keskpaigaks oli Euroopas teada vähemalt 950 suuremat avalikku mündikabinetti. Need olid sellised, mis olid avalikult nähtavad ning mida eksponeeriti. Just sel ajal hakkasid kogunema ka suuremad mündikogud, mis eksisteerivad ka tänapäeval. Alguse said enamasti valitsejate kogudest.
Suuremad mündikogud Euroopas: Bibliotheque Nationale – Louis XIV – üle 450 000 mündi; Viini mündikabinet – hakkas kujunema 15. saj – üle 400 000 mündi; Ermitaaž – 1760 – 1 000 000, kõige suurem; Briti muuseum – 1753 – 650 000 münti; Kuninglik mündikabinet ( Stockholm ) – 500 000 münti, see on Eesti jaoks oluline, kuna seal on ka Eesti aardeid ning Eestis löödud münte; Berliini mündikabinet - Brandenburgi kuurvürst Joachim II – 400 000 münti. Eesti suurim mündikogu on TLÜ AI müngikogus on veidi üle 100 000 mündi. Väiksemaid mündikogusid on ka kohalikel muuseumidel. Näiteks Tartu Linnamuuseumis on ühe kollektsioneerija kogu.
Kuna kogujaid ning kollektsioone tekkis juurde, siis tekkisid 15. sajandil ka mündikaupmehed. 16. sajandi lõpust on teada ka mündioksjone. Hakkasid ilmuma ka antiikmünte käsitlevad õpikud ning kataloogid, mis õpetasid, kuidas neid ära tunda jne.
Varaseimad mündikataloogid: Jean de Berry, Berry hertsogi kataloog ; 1465 Medicite kogu kataloog.
Keskajal ei pruukinud vanade müntide ära tundmine olla mingi iseenesest mõistetav asi. Müntidel võis olla aga ei pruukinud olla löödud aastaarv . Ühtegi Vana-Kreeka münti Eesti alalt leitud ei ole, Vana-Rooma omasid on ning neid tuleb tänu detektoristidele jätkuvalt tasapisi juurde.
Elias Brennerit (1647-1717) nimetatakse Rootsi numismaatika isaks. Kirjutas mündikataloogi, kus on esmakordselt Rootsi kunigriigis välja antud ning löödud mündid süstematiseeritud ning avaldatud. Esimene meie kandis kasutatud mündikataloog. On oluline ka seepärast, et seal ei kirjeldatud ja ei loetud lihtsalt münte, vaid ka mündiaardeid, sealhulgas on mainitud ka mitmeid Eesti alalt leitud mündiaardeid. Kui Brenner suri, siis tal oli oma aja suurim Rootsi mündikogu. Tema kogu sattus hiljem Venemaale ning peaks praegu olema kuskil Moskvas.
Kesk-Euroopa ja Saksa kultuuriruumi numismaatika isaks ning tegelikkuses numismaatika isaks peetakse Joseph Hilarius Eckhel’it. Ta avaldas Austria-Ungaris suure hiiglasliku kaheksas köites ilmunud teose muistsete müntide teadmisest. See on oluline, kuna seal antakse esmakordselt müntidele süstemaatiline klassifikatsioon, mis on põhiliselt kasutusel siiamaani. Võimaldas eri maade ja eri piirkondade numismaatikutel teadmisi jagada ning sellega uuel tasemel edasi minna. Mitte tegeleda enam lihtsalt kogumisega, vaid lausa uurimisega. 18. sajandil sai numismaatikast teadusharu.
Üldiselt numismaatika ajaloost:
14.-17. saj – kogumine
18. saj – kirjeldamine
19. saj – andmete koondamine ja üldistamine
20. saj – detailne uurimine münditüüpide kaupa, münditemplite võrdlus, aarded, majandusajalugu . Mündid kui arheoloogilised objektid.
Arheoloogia
Numismaatika ja arheoloogia vanemas osas on suhteliselt seotud. Renessanssiajastul küll kaevati ja koguti, kuid veel ei uuritud. Neid kaevati välja pigem uhkeldamiseks ning ruumide dekoreerimiseks mitte teaduslikeks allikateks. 18. sajandil algas see, mida võib pidada juba uurimiseks. Algas Vahemeremaades ning tuntakse seda klassikalise arheoloogia nime all.
Johann Joachim Winckelmann oli renessanssi ajal oluline mees, alustas ka kaevamisi Pompeis. Ta on klassikalise kunstiajaloo rajaja, kuid sellega seoses rajas ta ka klassikalise arheoloogia. Selleks, et kunstiajalugu uurida, alustas ta väljakaevamistega.
Arheoloogia kui teaduse areng toimus valdavalt põhja pool, Vahemeremaades oli ta pigem seotud kirjaliku ajalooga . Põhja-Euroopas oli aga sel hetkel ajastu, kus ei olnud nii palju kirjalikke allikaid, mis tõttu oli vaja panna esemed ise rääkima. Muinasesemed said algusest peale ise uurimisallikad. Selleks, et arheoloogia tekkiks oli esmalt vaja kogumist. Kogunesid juba piisavalt suured arheoloogilised kollektsioonid ning alguses olid nad pudru ja kapsad. Aegamisi hakati neid aga korrastama ning süstematiseerima.
Christian Thomsen oli üks arheoloogia metodoloogia isadest. 1816 korraldas ta näituse muuseumikogude põhjal, kus ta korraldas muuseumide kogud ning pani välja tööriistad. Eristas perioodid kivi-, pronksi- ja rauaaja tööriistade põhjal. Mõte kui selline ei olnud iseenesest uus, kuid ta oli esimene, kes ühe kollektsiooni arheoloogilisi esemeid niiviisi välja pani ning süstematiseeris. Tänu temale levis muinasaja kolmikjaotus.
Jens Jacob Asmussen Worsaae oli Thomseni järglane ning tema tõestas seda süsteemi ka teaduslikult. Hakkas kasutama suletud leidukomplekse, leiukombinatsioone. Eristas ka vanema ja noorema kiviaja.
Nils Gustaf Bruzelius oli mees, kes arendas edasi esiaja kronoloogiat jagades pronksiaja kaheks perioodiks (matuseviis põletusmatusest laibamatuseks).
Järgmine suurem muutus ning edasiminek oli tüpoloogia, mis on kronoloogiaga tugevalt seotud.
Tüpoloogilised sarjad : Bioloogiline evolutsioon on päritavate tunnuste pöördumatu muutumine põlvkonnast põlvkonda organismide populatsioonides. Neodarvinliku teooria valdavate ettekujutuste järgi põhjustavad seda geenitriiv ja looduslik valik. See meetod võeti 19. sajandil üle loodusteadustest.
Esimese evolutsiooni teooria andis välja Lamarck , mis on tuntud tänapäeval lamarkismina – isendi eluajal omandatud omadused päranduvad järglastele. Temale järgnes Charles Darwini teooria 1859. aastal – „Liikide tekkest “.
Klassikalise darvinismi 5 väidet, mis arheoloogiasse üle võeti: 1) Olendite omadused muutuvad aja jooksul 2) Kõik olendid on omavahel sugulased, st neil on ühine esivanem 3) Mingid omadused võimaldavad nende kandjatel saada rohkem järglasi, mistõttu need omadused levivad populatsioonis 4) Gradualism . Suured erinevused eri liikide esindajate vahel on sündinud paljudest väikestest muutustest pika aja jooksul 5) Uued liigid tekkivad kui varasemad liigid muutuvad ja jagunevad erinevatesse rühmadesse.
Hans Olof Hildebrand võttis arheoloogias 1870. aastal kasutusele termini „tüpoloogia“. Tüpoloogiline sari ja tüpoloogiline meetod. Andis välja ka Rootsi esimese teadusliku muinasaja üldkäsitluse, kus kasutas ka tüpoloogilist meetodit.
Emil Vedel arendas seda meetodit edasi ning eristas nende meetodite raames Eelrooma rauaaja.
Maailma arheoloogiasse viis tüpoloogilise meetodi Oscar Montelius . 20. sajandi alguses peeti teda ikkagi arheoloogilise tüpoloogia isaks, Hildebrand jäi liiga lokaalseks. Ta hakkas looma tüpoloogilisi sarjasid ning hakkas kontrollima nende õigsust ka suletud leidude abil. Mõtles välja selle, et igal esemel on olemas eseme arengukaar (mingil ajal ese tekib, saab oma õitsengu ning siis mandub).
Sophus Müller (taanlane) uuris varast rauaaega. Jagas Rooma rauaaja kaheks perioodiks haudade leiukomplekside abil, arvustas Monteliust, et too ei kasutanud leiukontekste. Ese ja kontekst kuuluvad kokku!
Võib öelda, et juba 20. sajandi alguseks oli Põhjamaade arheoloogia tüpoloogia ja kronoloogia suures osas paigas. Suudeti esemeid, kalmetüüpe, asulakohti panna ajaliselt õigesse järjekorda.
Järgmine suurem areng toimus selles osas, mida selle materjaliga peale hakata ning millisedi järeldusi teha. Selle kohta on suur nimi Gustaf Kossina, kes hakkas kogu arheoloogilist materjali seletama ning tõlgendama. Sinnamaani oli tegemist puhtalt empiirilise uurimistööga. Ta väitis, et mingisugused esemerühmad, mida kasutatakse mingis piirkonnas, mingisuguste kalmetüüpidega – et seda nimetatakse rahvuslikuks kultuuriks. Teda huvitas germaanlaste päritolu ning seetõttu tõstis ta germaanlased postamendile, mis tõttu sai halva maine ( natsid ). Tegelikkuses oli see sellele ajastule lihtsalt omane, iga riigi arheoloogid ülistasid ikkagi enda rahvust. Ta sidus kokku esemete tüpoloogiad, kalmetüübid ja piirkonnad, mis läbi sai areaalid , kus levisid teatud arheoloogilised kultuurid.
Kossina seadus: Täpselt piiritletud arheoloogiline kultuuripiirkond kattub alati kindlate rahvastega või hõimudega levikualaga.
Arheoloogiline kultuur
Selle mõiste võttis kasutusele marksistist arheoloog Vere Gordon Childe 1920. aastate lõpul, tema arvates erinevad materiaalse kultuuri kompleksid vastasid üldjoontes rahvastele tänapäevases tähenduses. Ta sõnastas ka arheoloogilise kultuuri mõiste: Sarnaste iseloomulike tunnusjoonte kogum, mis iseloomustab mingis piirkonnas piiritletud ajaperioodist pärinevaid arheoloogilisi leide.
Arheoloogiline kultuur on tegelikkuses vaid tehniline abivahend, millest ei saa teha laiemaid üldistusi! Teatud aineline kultuur kuulus koos vastava vaimse kultuuriga ei pruugi seostuda teatud kindla inimgrupiga; tehnoloogiad võisid levida ka ilma migratsioonita kaubanduse, õppimise jm teel., ilma et sellega oleks kaasnenud ideede, uskumuste või keelte ülevõtmine.
Edasine arheoloogiline areng on seostunud loodusteaduslike jm meetoditega.
Radiosüsiniku meetod (14C) on enimkasutatud dateerimismeetod arheoloogias. Selle meetodi mõtles välja Willard Libby ning see põhineb radioaktiivsete isotoopide lagunemisel. Aluseks on võetud radioaktiivne süsinik . Süsinikku kasutavad enda ehitamiseks kõik elusorganismid ning kui organism sureb, siis nendes jäänustes hakkab see süsinik lagunema.
Dendrokronoloogia on üks täpsemaid meetodeid ning see põhineb puude aastarõngastel. Selle mõtles välja Andrew Ellicott Douglass, ta töötas välja meetodi, kuidas aastarõngaste abil dateerida. Eestis on põhiline dendrokronoloog Alar Läänelaid.
Mida uuritakse materiaalse kultuuri uurimisel
Ese on osa tehnoloogilisest süsteemist, mis üksinda ei tööta. Tehnoloogilise süsteemi näiteks on näiteks vabrik, mis moodustab ühe terviku. Terviku alusel saab uurida väga erinevaid asju: tooteid, toote kasutamise harjumusi, tehnoloogilisi protsesse jne. Eesti talurahva majapidamist ei ole aga süsteemina siiamaani uuritud. On uuritud küll näiteks majade arhitektuuri jne, kuid näiteks rehielamu olulisust ei ole siiani siiski uuritud. Kaasaegset Eesti kodu hakati uurima ning talletama alles 1970. aastatel.
Tehnoloogia areng
Arheoloogid esitavad esemetele igasuguseid küsimusi? Mis on tehtud? Kus on tehtud? Kuidas on tehtud? Kes on teinud? See, kuidas esemed on valmistatud, viib valmistamistraditsioonini. Esemed räägivad ühiskondade või konkreetsete inimeste/perekondade elatusallikatest.
Kaubandus
Kas vahetati toorainet või valmistati esemeid? Kus paiknes toormaardla ja kes oli „pumba juures“? Kes korraldas vahetust? Milline oli vahetussüsteem? Kaubateed ?
Vahetussüsteeme on erinevaid. Sotsiaalse kapitali loomisele suunatud vahetus. Kasumi saamisele suunatud vahetus.
Liigitamine , tüpoloogia, klassifitseerimine, klassifikatsioonid
Oluline teema, kuna ükskõik, mida me uurime ükskõik, mis teadusharus oleme me sunnitud esemeid, sõnu, asju liigitama. Selleks, et üldse inimestega suhelda, peavad asjad olema liigitatud ning sõnastatud, piiritletud.
Liigitamine on arheoloogiateaduses põhiline analüüsi meetod. Tüpoloogiad peavad olema töötavad, nad peavad midagi illustreerima ning olema uurimisel abivahendiks.
Taksonoomia – õpetus liigitusest, mis põhineb kindlatele reeglitele ja põhimõtetele.
Numbriline taksonoomia – taksonoomiliste ühikute sarnasuse kindlaks tegemine numeraalsete andmete alusel.
Feneetiline – välimuse põhjal; fülogeneetiline – suguluse põhjal
Tüpoloogia peab olema sõnastatud ning põjendatud. Peame esitama need tunnused, mille abil liigitame ning peame oskama nende üle arutleda ning neid analüüsida.
Tüpoloogia – liigitus, milles objektid on süstematiseeritud üksteisest erinevateks tüüpideks. Tüüpide aluseks on muutujad (tüüpi iseloomustav omadus, mida on võimalik kindlaks teha või isegi mõõta).
Atribuut ( muutuja omadus). Kõige paremad muutujad on sellised, kas on või ei ole. Näiteks kas kivikirvel on varre jaoks auk või ei ole. Teised uurijad peavad olema samuti võimelised neid atribuute leidma ning need peavad iseloomustama objekti mitmekülgselt. Kõik atribuudid on sama väärtusega ning üksteisest sõltumatud. On erinevaid atribuute: tähtsusetud atribuudid, muutumatud või uurimise seisukohalt ebaolulised, ei vasta küsimusele, mida uurimise käigus üritatakse teada saada; olulised atribuudid; võtmeatribuudid.
Monoteetiline tüüp – näiteks silmaga kivikirves , ühe tunnusega tüüp.
Polüteetiline tüüp – peab olema juba mitu tunnust. Näiteks kannu mõiste, üldjuhul on kannul sang ning tila.
Tüpoloogiate otstarve
Alati peab olema tüpoloogiate koostamisel mingi mõte, et see tööle hakkas. Peaks olema teadvustatud ning sõnastatud tüpoloogiad, neid peaks kirjeldama ning määratlema. Võrdlemine on samuti oluline osa ning lisaks veel analüüs. Esemete otstarve ning heal juhul ka päritolu määramine. Milleks ese on valmistatud, mis ajal, kus kohas ja milliseks otstarbeks? Kui tüpoloogia ei vasta ühelegi neist küsimustest, siis see tüpoloogia on mõttetu. Tulemuseks on lihtsalt see, et neid keegi ei kasuta.
Tüpoloogiate tüpoloogia
Funktsionaalne – liigitamine otstarve alusel
„Emiline“ – tunnused, mis võisid esemete kasutajale või valmistajale olulised olla.
Ruumiline või ajaline – Näiteks Skandinaavia kultuuris viikingiajal mingite esemete tähtsus.
Sarnasus ja erinevus stiili raames
Sarnasus võib olla erinev: 1) Masstoodangu sarnasus 2) Sarnasus eeskuju ja koopia vahel, sarnasus on sageli väline ning käe puudutus ning töövõtted võivad olla täiesti erinevad, kuid enamasti saadakse aru, et midagi on püütud jäljendada 3) Sarnasuse puudumine ei tähenda, et esemed ei oleks omavahel ajalooliselt seotud 4) Sarnasus määratletakse enamasti intuitiivselt 5) Sarnasus pole täpne sarnaste atribuutide hulk; stiilide kirjeldusi on võimatu võrrelda omavahel
Materjaliuuringud
Spektraalanalüüs
Materjaliuuringutega uuritakse põhiliselt metallesemeid, kuid muidugi ka muid materjale. Uuritakse metallesemete struktuuri, koostist ja materjale. Neid on võimalik uurida mitmesugustel viisidel , alates juba visuaalsest vaatlemisest. Kasutatakse ka keemilisi meetodeid ning röntgenaparaadiga uurimist.
Trassoloogia
Järgmine küsimus, mis arheolooge ning etnolooge huvitab, on see, kuidas ja milleks neid esemeid tehti ning milleks kasutati. See on oluliseks uurimisteemaks eelkõige muinasaja uurijatele.
Sergei Semjonov hakkas uurima kivitööriistadel esinevaid kriimustusi ning kasutusjälgi. Tema kasutas eelkõige tavalist mikroskoopi, tänapäeval on juba arenenumad aparaadid.
Tekkeprotsessid
Jällegi põhiliselt arheoloogia valdkond . Tuleneb sellest, et esemetel puudub kasutuskontekst. Me ei tea, kuidas neid esemeid on kasutatud ning kuidas on nende kasutuskontekst tekkinud.