Elu keskaja linnas (7)

ELU KESKAJA LINNAS
Suuremate ristteede ja sadamate juures asunud külad hakkasid järk-järgult muutuma käsitööliste asulateks. Ümberkaudsete külade talupojad tõid sinna toiduaineid müügiks ja ostsid endale vajalikke esemeid. Nendes kohtades võisid käsitöölised müüa isevalmistatud tooteid ja ostsid tööks vajalikke materjale. Sinna tulid sageli ka sissesõitnud välisriikide kaupmehed , kes müüsid kalleid idamaa kaupu. Erinevalt külast, mille elanikud tegelesid põllumajandusega, oli linn käsitöö ja kaubanduse keskus.
Varakeskajal mõjus Lääne- Rooma keisririigi häving hävitavalt ka linnadele, kuna sel ajal kadus vajadus linnade ja neis pakutavate kaupade ning teenuste järele. Linnad säilisid, kuid nende mõju Lääne-Euroopa barbarirahvastele oli tühine. Toimus linnade pidev rüüstamine rahvasterände käigus, käsitöö ja kaubanduse allakäik, mis oli linnade peamiseks sissetulekuks. Naturaalmajandus ei soodustanud linnade teket. Alles 11. saj. kui hakkas tõusma põllumajanduse areng, oli eeldus linnade taastekkimisel. Linnad tekkisid teede ristumiskohtadesse, laadaplatsidele, kirikuelu keskustesse ja linnuste lähedale.
Eestis tekkisid esimesed linnad varsti pärast vallutust. Suuremate kivilinnuste ümber kujunesid asulad, millele peagi anti linnaõigused. Linnadesse tuli elama käsitöölisi ja kaupmehi Saksamaalt. Eestlaste osaks linnades jäi lihtsama töö tegemine. Keskaja Eesti linnad olid suhteliselt suured ja jõukad. Kõige suurem neist oli Tallinn, kus elas keskajal umbes 7000 – 8000 inimest. Tartus oli elanikke 5000 – 6000. Kokku oli Eestis üheksa linna: Tallinn, Tartu, Narva, Rakvere, Paide, Viljandi, Haapsalu, Vana – Pärnu ja Uus – Pärnu. Ka praegusel 21. saj. on need linnad säilinud, Tallinn, Tartu, Pärnu ja Narva on nendest suurimad.
Suurematele linnadele ehitati röövrüütlite kallaletungide eest kaitseks kõrge ja tugev müür, mida ümbritses kraav. Linnamüür määras ära linna territooriumi. Väljaspool müüri asusid eeslinnad , kus elas lihtrahvas . Eeslinnu kutsuti aguliteks. Ka Tallinna ümbritses linnamüür ja vallikraavid. Linna pääses kuue müürivärava kaudu, mida kaitsesid väravatornid ja tõstesillad. Et kaitsta vasalle ehitasid maahärrad linnuseid. Neid ehitisi oli erinevaid: kivilinnus, kastell -linnus, tornlinnus . Keskaja linnade kõige vägevamad ehitised olid kirikud, mille püstitamiseks kulus palju aastaid. Eestis on Oleviste ja Niguliste kirikud, mis asuvad Tallinnas. Kõige tähtsam ehitis oli raekoda , kus pidas oma istungeid linnavalitsus. Raekoja esisel platsil peeti turgu. Turuplatsilt hargnesid mitmes suunas kitsad tänavad, mis olid väga kitsad ja kõverad. Solk ja prügi visati otse tänavale. Kitsikuse ja räpasuse tõttu levisid linnas sageli nakkushaigused, millesse paljud inimesed surid. Tänava ääres seisid tihedalt üksteise kõrval kõrge katusega majad, mille alumisel korrusel olid eluruumid ja töökojad, ülemistel laoruumid. Majad olid ehitatud enamasti puust, seetõttu toimus palju tulekahjusid.
Linnade peamisteks elanikeks olid käsitöölised, kaupmehed, linnadesse põgenenud talupojad. Elanikkond jagunes laias laastus kolmeks. Kaupmehed olid linna kõige rikkamad kodanikud, kelle rikkus tulenes kaubandusest. Nad olid kõige lugupeetavamad linnakodanikud keskajal, kes valisid endi hulgast linnaelu juhtimiseks raehärrad ja bürgermeistrid. Käsitöölised olid kaupmeestest mõnevõrra vaesemad ega omanud suurt kaasarääkimisõigust linna valitsusorganeis. Linna alamkihid koosnesid kõige erinevamate elukutsete pidajatest, näiteks teenijad , kerjused jne. Eesti linnades elasid orduajal peamiselt sakslased , kes moodustasid käsitööliste ja kaupmeestena elanikkonna kõrgema kihi. Raske elu eest mõisnike omavoli all püüdsid talupojad linnadesse põgeneda. Eestlased, kes pääsesid mõisnike surve alt linnadesse elama, töötasid halvematel ja vähem tasuvamatel tööaladel. Mõisnikel oli õigus põgenenud talupoegi taga ajada, kinni võtta ja karistada . Linnad ei tahtnudki alati talupoegi välja anda, sest linnas oli lihtsamate tööde jaoks inimesi vaja. Maalt linna tulevad inimesed suurendasid linnarahvastikku. Eestlastel ei olnud linnaasjades õigust kaasa rääkida. Nende hulgas oli palju voorimehi, kandjaid , müürseppi, majateenijaid ja muid lihtsamate ametite pidajaid. Linnades oli moodustatud ka erinevaid ametiühinguid: abielus kaupmeeste ühenduseks oli Suurgild, vallalistel Mustpeade gild. Ühe eriala käsitöölised, kes elasid ühes ja samas linnas, moodustasid ühingud, mida kutsuti tsunftideks, kus valvati selle järele, et igaüks teeks korralikult ja eeskirjade järgi oma tööd. Ilma ühingu loata ei olnud kellelgi võimalik meistriks saada ega oma töökoda avada. Oma tsunft oli näiteks rätsepail, lihunikel, seppadel, müürseppadel ja paljudel teistel. Tsunfti kuulumine oli käsitöölistele kohustuslik. Käsitööliste tsunftide ühenduseks linnas oli Väikegild. Linnaelanike peamisteks tegevusaladeks olid käsitöö ja kaubandus. Linnamüüride ees laiusid ülesharitud põllud, puu- ja köögiviljaaiad, karjamaadel käisid ringi kariloomad.
Keskaegsete linnade elu toimus tavaliselt erilise linnaõiguse alusel. Selle andis tavaliselt kas maahärra või valitseja, kelle vasalliks maahärra oli. Saksamaal ja Saksa mõjupiirkonda kuuluvatel aladel saadi linnaõigused tavaliselt maahärralt, Prantsusmaal aga jagas linnadele linnaõigusi kuningas, kes lootis sel teel teha linnadest oma liitlased võitluses feodaalide võimu kärpimise eest. Linnaõiguse ulatuse järgi jagunevad linnad kolmeks: linnriigid , mis omasid iseseisvat sise- ja välispoliitikat, vabalinnad, mis omasid laiaulatuslikku omavalitsust, riigilinnad, mis kõrgem haldus- ja kohtuvõim kuulusid maahärra esindajale. Läänemereruumi tuntuimaks linnaõiguseks oli Lübecki linnaõigus, mis oli kehtiv ka näiteks Tallinnas. Linna elu juhtis raad, mille liikmete arv sõltus linna suurusest . Rae liikme, raehärra, staatus oli eluaegne, kui mõni neist suri, valis raad talle asendaja. Raehärra pidi olema sündinud seaduslikust abielust ning omama kinnisvara linna piires, samuti ei tohtinud ta teenida elatist käsitööga, seetõttu valiti rae liikmeid kaupmeeste seast. Palka raehärrad oma tegevuse eest ei saanud. Käsitööliste kuulumine rae liikmete hulka oli väga erandlik nähtus. Iga raehärra pidi täitma mingit kindlat raeametit. Rae tegevust juhtisid raehärrade seast valitud bürgermeistrid, kes moodustasid rae juhatuse. Olulisel kohal linnas oli õpetatud jurist ehk sündik, kelle ülesandeks oli bürgermeistritele ja raehärradele õigusabi andmine. Ta pidi tundma kogu kehtivat seadusandlust ning jälgima, et rae tegevus oleks seadustega vastavuses. Maahärra huve linnas kaitses linnafoogt.
Linnade üheks peamiseks tegevuseks oli veel kaubandus. Nii nagu soodustas kaubanduse areng linnade teket, soodustasid ka linnad kaubanduse arengut. Kuna kaubandus andis suurt tulu muutusid ka linnad peagi jõukaks. Ühest küljest muutusid linnad keskusteks, kus ümbruskonna talupojad ja ka feodaalid müüsid oma põllumajandussaadusi ning ostsid käsitöötooteid, teisest küljest aga muutusid linnad kaugkaubanduse keskusteks. Kaugkaubanduse eesmärgiks oli eelkõige mitmesuguste vajalike toor - ja toiduainete aga ka luksuskaupade vahendamine. Peamised kaubateed kulgesid mööda meresid ja siseveekogusid. Maismaatransport oli suhteliselt algeline ega olnud seetõttu sobiv suurte kaubakoguste vedamiseks pikkade vahemaade taha. Pärast ristisõdasid elavnes kaubavahetus Vahemerel. Teine tähtis kaubatee oli Põhja-Euroopas. See kulges mööda Põhja- ja Läänemerd Venemaale.
12.sajandil kujunes välja hansakaupmeeste ühingutest Hansa Liit. Hansa Liidu tähtsamaks keskuseks Läänemerel kujunes 1159 . a. rajatud Lübeck. Tähtsad olid ka sellised hansalinnad nagu Tallinn, Taru ja Riia. 12. sajandi lõpuks ongi Hansa kujunenud kaupmeeste liidust kaubalinnade liiduks. Pärast Liivi- ja Eestimaa ristiusustamist läks kogu Läänemere kaubandus Hansa Liidu kontrolli alla. Hansakaupmeeste peamiseks huviobjektiks oli Venemaa, kus oli võimalik hankida mitmeid Euroopas vajalikke ja hinnatud tooraineid nagu näiteks vaha, lina, kanepit, mett , hõbedat, kasetohtu ja karusnahku. Venemaale veeti Euroopast veini, kangaid , metallitooteid, metalle , Skane heeringaid ning soola. Hansa Liidul oli ka oma võimuorgan – hansapäev. Seal kohtusid ja arutasid tähtsamaid küsimusi hansalinnade esindajad. Hansa Liidu tähtsaimateks transpordivahenditeks olid koged. Need olid suured kaubalaevad, mis liikusid edasi ühe purje abil. Hansa Liidu olulisim kaubandustee oli Novgorod – Tallinn – Lübeck – Hamburg – Brugge – London. Tallinna kaudu liikusid läände karusnahad, vaha, mesi ja ka natuke hõbedat. Eesti linnadest kuulusid Hansa Liitu Tallinn, Tartu, Viljandi, Uus-Pärnu. Arvan, et tänu Hansa kaubateele on Tallinn ka tänapäeval üks tähtis kaubalinn.
Ka kaubanduses moodustati erinevaid ühendusi. Kaupmeeste ühendusteks olid jõukamate Suurgild ja sellest eraldunud vallaliste kaupmeeste gilditaoline organisatsioon, mille nimi oli Mustpeade vennaskond.
Linna elanikkond moodustas linna kodanikkonna. Kodanikuks saadi kas sünni läbi või olles teatud aja linnas elanud. Tavaliselt loeti selleks ajaks 1 aasta ja 1 päev. Kuid inimeste elu polnud keskajal kerge. Sagedased sõjad, haigused ja arstiabi puudulikkus olid põhjuseks, et paljud inimesed surid haigustesse . Sellest hoolimata armastasid keskaja inimesed palju pidutseda.
Minu arvates olid keskaja linna elanikud väga tublid ja suured hakkajad, kuna keskajal ei olnud veel kauplusi, kus müüakse erinevaid valmis toite, nad pidid kõik ise endale liha hankima ning erinevaid köögivilju ja juurvilju kasvatama. See nõudis veel omakorda põlluharimist ja karjakasvatamist, mis ei olnud sugugi kerge töö.
Kasutatud kirjandus:
Eesti ajalugu I osa (ajaloo õpik gümnaasiumile)
Eesti Rahva ajaraamat, Arvo Mägi
Ajaloo õpik 5. klassile
http://www.miksike.ee/docs/referaadid2006/elu_keskaja_linnas_dianakuusemaa.ht m
http://www.miksike.ee/docs/lisa/5klass/5eestim/kaubanduskeskajal.html
http://www.hot.ee/ajaloost/text/keskaeg/linkaub.ht m
http://www.hot.ee/ajaloost/text/keskaeg/linnad.ht m
http://www.estonica.org/est/lugu.html?kateg=8&menyy_id=46&alam=12&leht=5