LINNAD KESKAJAL (0)

Tallinna Mustamäe Gümnaasium
Henri Tamra
LINNAD KESKAJAL
Referaat
Tallinn 2011
SISSEJUHATUS
Järgnevas referaadis tuleb juttu keskaja linnade tunnustest, nende elanikest ja ehitistest ja linna toimimisest ning süsteemist.
Ajaloolistest linnadest ongi keskaegne struktuur kõige paremini jälgitav Tallinnas- säilinud on stiihiliselt, puhtfunktsionaalse loogika alusel kujunenud tänavavõrk, mis järgib linnuselt turuplatsi ning mereni ja ümberkaudsetele maadele suunduvaid radu . Tallinna keskaegne linnamüür oli oma aja suurimaid ja tugevamaid kaitsesüsteeme kogu Põhja-Euroopas.
Elu keskaegses majas erines oluliselt tänapäevasest elust. Puudusid kõik praegusaja mugavused nagu näiteks kraanivesi, keskküte, elektrivalgus ja palju muud.
Tavaliselt oli linnaelaniku kodu käsitöölisele ühtlasi töökojaks, kaupmehele laoruumiks ning kontoriks. Kuid tänapäeva ühiskonnas on inimesele kodu koduks ning kontor kontoriks.
Võrreldes keskaega tänapäevaga, on muutunud ametite tähtsused. Pooled tööd on tänapäeval üle võtnud masinad ning keskaja põhiametite osakaal ja tähtsus on tänapäeva ühiskonnas olematud. Paljusid ameteid, mis olid keskajal, ei ole enam tänapäeval esindatud .
Linnade tekkimine keskajal oli suur muutus rahvale. Tekkis süsteem ning seadused, mida kõik pidid järgima. Tänu seadustele tekkis kord ning inimesed hakkasid elama ja töötama nagu üks, öeldi et keskaegne ühiskond oli korporatiivne . Iga linnakodanik sai teha midagi enda ja ka linna hüveks.
KESKAEGSETE LINNADE TEKKIMINE
Kui barbarid Rooma riigi hävitasid, kadusid ka vanaaja linnad. Osa neist purustati võitluse käigus, osa hääbus ise. Linnad kujunesid tavaliselt jõgede-järvede, merede äärde. Ka sellistesse kohtadesse, mis olid looduse poolt vaenlase vastu kaitstud. Linnade taastekkimisele avaldasid olulist mõju varakeskaja lõpus toimunud majandusolude paranemine. Keskaegsete linnade kujunemisloost võib esile tuua 4 võtmesõna:
1)käsitöö- uuendused käsitöös, käsitöö eraldus põllumajandusest
2)kaubandus- Feodaalide võimu all elamine oli kulukas , kaupmeestel oli soodne elada ja kaubelda oma äranägemise järgi
3)turvalisus(linn oli kaitstud müüriga)- müür pidi tagama linna püsimise ja võime määrata ise oma käekäiku, linnakodanikud olid vabad inimesed
4)soodne asukoht- linnad tekkisid liiklusteede sõlmpunktide juurde. Sageli kasvasid linnadeks mõnele aadlile kuulunud linnuse naabruses paiknenud alad
IX sajandil hakkas Euroopa tasahilju muutuma. Kasvas rahvaarv, täiustusid põlluharimisviisid ja tööriistad. Uuendused soodustasid käsitöö eraldumist põllumajandusest. Kui varem valmistas talupoeg kõik eluks vajaliku ise, siis nüüd tekkis kiht inimesi, kes pühendusid vaid kindla käsitöötoote tegemisele. Käsitööliste valmistatud esemed olid vastupidavamad ja ilusamad kui lihtsa talupoja tehtud. Kaubavahetuse elavnedes kujunes veel teinegi kiht inimesi – kaupmehed , kelle elatusalaks sai kaupade vahendamine.
Käsitöölistel ja kaupmeestel jäi feodaali võimu all elamine kitsaks. Palju tulusam elupaik oli liiklusteede sõlmpunktides, kus oma kaupa sai kergemini turustada või hõlpsamalt toorainet hankida. Nii kaupmehed kui ka käsitöölised hakkasid oma eluasemeks valima vanu laadaplatse, kirikuelu keskusi ja linnuseid. Linn tõmbas inimesi ohtralt ligi, seepärast ehitati eluasemeid ja laoplatse väljapoole müüregi.
Linnad kasvasid järk–järgult. Sageli kasvasid linnadeks mõnele ilmalikule võimukandjale kuulunud linnuse naabruses paiknenud alad. XIII sajandil aga hakkasid maaisandad ise uusi linnu rajama. Peamine asi mis eristas linnasid sel ajal maa-asulatest oli linnades valitsenud linnaõigus. Selles kirja pandu sõltus paljudest asjaoludest. Vahel polnud vajadust seda ise koostama hakatagi. Tallinn laenas oma linnaõiguse näiteks Lübecki linnalt.
Keskaja linnu oli mitmes suuruses, nende elanike arv oli äärmiselt kõikuv. XIV sajandi algul leidus Euroopas mõningaid tõelisi suurlinnu, nt. Veneetsia ja Firenze (120000 el.) ja Pariis (80000). Samas anti linnaõigus ka üsna väikestele linnadele.
Suuremate ristteede ja sadamate juures asunud külad muutusid järk-järgult käsitööliste asulateks. Ümberkaudsete külade talupojad tõid siia toiduaineid müügiks ja ostsid endale vajalikke esemeid. Nendes kohtades võisid käsitöölised oma tooteid müüa ja tööks vajalikke materjale osta. Siia tulid sageli ka sissesõitnud kaupmehed, kes müüsid kalleid idamaa kaupu. Erinevalt külast, mille elanikud tegelesid põllumajandusega, oli linn käsitöö ja kaubanduse keskus.
LINNA TUNNUSED
Linnamüür
Keskaegse linna üks esimesi muresid oli linnamüüri ehitamine. Vana- ja keskajal olid müürid linnade ümber üldlevinud. Massiivsete müüride ehitamine oli eriti hoos linnriikides.See oli mõeldud kaitseks vaenlaste rünnakute ja kallaletungide vastu. Suurematele linnadele ehitati röövrüütlite kallaletungide eest kaitseks kõrge ja tugev müür, mida ümbritses kraav. Esialgu oli müür madal, kuid järk-järgult lisati sellele kõrgust ja tugevust. Linnamüür määras ära linna territooriumi. Linnamüüride tõttu olid majad ehitatud tihedasti üksteise kõrvale, kuna ruumi oli vähe.
Euroopas on linnamüürid alates keskajast olnud pea eranditult kivist, samas on neid tehtud ka mullast, tellistest, puust jms. Linnad kasvasid kiiresti ning kui müüriga piiratud ala kippus kitsaks jääma, siis ehitati uus ja pikem ringmüür.
Kõige lihtsam linnamüür koosneb müürist ja väravast. Samas võib see olla ka täiustatud keerukate kaitserajatistega. Linnamüüri juurde võivad kuuluda tornid, väravatornid, vallikraavid, eelmüürid jne. Müüri kaitseomadusi võib parandada ka maastik , eelkõige looduslikud tõkked (järsakud, jõed jne).
Keskaegses Euroopas oli kaitsemüüride ehitamine privileeg, mida ei saanud kaugeltki kõik asulad. Keskaegseid linnu ümbritsesid sageli väljapoole linnamüüre jäävad eeslinnad , millel võisid olla oma, väiksemad müürid. Kaitsetuid eeslinnu põletasid piiramiste eel ja ajal sageli aga linnaelanikud ise, et vastane ei saaks nende varjus linnamüürile ligineda.
Linna pääses läbi suurte väravate. Väravaid kindlustati, kaitseehitised koosnesid kahest tornist. Väravaid valvas ööpäevane väravavalve, ringmüüril jalutasid relvastatud valvurid . Pimeduse saabudes sulgesid nad väravad ja tõstsid rippsilla üles.
Linnaõigus
Keskaegsete linnade elu toimus tavaliselt erilise linnaõiguse alusel. Selle andis tavaliselt kas maahärra või valitseja, kelle vasalliks maahärra oli. Linnaõigus oli linna peatunnus ning oli linna põhialuseks.
Läänemereruumi tuntuimaks linnaõiguseks oli Lübecki (Lüübeki) linnaõigus, mis oli kehtiv ka näiteks Tallinnas.
KESKAEGNE LINN
Kui võrrelda keskaegset linna külaga, siis oli vahe tohutult suur. Kõrged kirikud ja tornidega linnamüür paistsid rändajale juba kaugelt silma. Linna pääses hästi valvatud väravate kaudu. Linna südameks oli turuplats , kuhu viisid kõik tähtsamad tänavad.
Raad ja raekoda
Kõige tähtsam ilmalik ehitis keskajal oli raekoda, kus pidas istungeid linnavalitsus . Linna elu juhtis linnanõukogu ehk raad. Raad oli linnade kõrgeim võimu- ja kohtuorgan. Selle liikmeskond koosnes tavaliselt jõukatest linnakodanikest, enamasti kaupmeestest. Neid inimesi kutsuti raehärradeks. Palka nad linnavalitsemise eest ei saanud. Töökorraldus oli korraldatud nii, et üks osa raadist tegeles ühel aastal ning teine järgmisel aasta. Sellisel meetodil oli puhkaval koosseisul võimalik tegeleda oma elatise teenimisega.
Rae ülesanded olid algul põhiliselt majanduslikke küsimuste lahendamised-turukorraldamine, maa-alade andmine kauplustele. Veel olid ülesanneteks normiandlus ning administratiivne tegevus.Normiandlus nägi ette linnaseaduste tühikute täitmist. Seda tehti igal aastal linnakodanikele teatavaks ettelugemisega raekoja ees. Administratiivse tegevuse alla läks linnakaitse varustamine, heakord jne.
Rae ülesanded olid järgmised:
1)linna sissetulekute, heakorra ja kindlustamise eest hoolitsemine
2)abinõude rakendamine kaubanduse ja käsitöö soodustamiseks
3)linna huvide kaitsmine suhetes teiste linnade ja maahärradega
4)hoolitsemine kirikute ja koolide eest
5)hoolekanne vaeste, santide ja tõbiste ülalpidamise eest- hospidalid
6)kohtumõistmine
7)kodanike julgeoleku tagamine
8) hoolitsus linnakodanike heakäekäigu eest
Raad käis koos raekojas. Kui tegemist oli korralise koosolekuga, siis istuti raekirjutaja ruumis, sest kõik tähtsad dokumendid olid seal kohe käepärast. Suurt raesaali kasutati juhul, kui saabus tähtis külaline või tähistati pidulikku sündmust.
Linna välimus
Keskaegne linn algas eeslinnast. Eeslinn asus väljaspool linna müüri ning eeslinnaks oli tavaliselt agul, kus elas lihtrahvas ning linna alamkiht. Linna südame ümber oli all-linn, seda ümbritsesid eeslinnad, mis sulasid kokku linnalähedaste küladega.
Ringi staatus sõltus sellest kummal pool müüre ta asus. Niisiis jagasid müürid asustuse kaheks– seda, mida kaitsti ja selleks, mis piiramise ajal ohvriks toodi.
Paljud tänavad olid nagu koridorid, mida katsid varikatused. Tänavad olid väga kitsad ning peatänavad viisid välja turuplatsile. Tänavad olid väga räpased, kuna aknast visati välja majapidamises tekkinud jäätmed. Mingi aeg hoiti tänavatel ka loomi, kuid see keelati mõne aja jooksul ära, kuna loomad jätsid oma väljaheiteid igale poole. Kuid vaatamata sellele olid ikkagi tänavad väga mustad, räpased ja koledad. Kitsikuse ja räpasuse tõttu levisid linnas sageli nakkushaigused, millesse paljud inimesed surid.
Tänava ääres seisid tihedalt üksteise kõrval kõrge viilkatusega majad. Majad olid keskajal ehitatud tihedalt üksteise vastu sellel põhjusel, et linna ümbritses müür ning ruumi oli vähe. Majade uhkemad küljed olid tänava poole.
Majad nii kivist kui puust. Alguses ehitati linnadesse puust maju, need sarnanesid talumajadele. Hiljem hakati püstitama mitmekorruselisi kivimaju. Majad olid ehitatud sein-seina vastu. See oli ka peamiseks põhjuseks miks keskajal tulekahju tekkimisel võis terve linn või kvartal maha põleda.
Linna turg
Linna südameks oli turuplats. Turgu peeti raekoja esisel platsil. Turuplatsilt hargnesid mitmes suunas tänavad, mis olid väga kitsad ja kõverad.
Turuplatsi serval võis näha veel paari meie jaoks harjumatut asja. Esiteks oli seal püsti suur rist , mis pidi hoiatama: jumal jälgib, et keegi ei rikuks tururahu. Teiseks oli häbipost neile, kes olid juba mõne seadusega pahuksisse sattunud. Mõnede ränkade kuritööde eest toimetati seal isegi hukkamisi. Kuid turuplatsil peeti ka pidu. Seal esinesid rändmuusikud ja veiderdajad. Tähtsate pühakute mälestuspäevadel etendati nende piibliainelisi elulugusid.
Kirikud
Keskaja linnade kõige vägevamad ehitised olid kirikud, mille püstitamiseks kulus palju aastaid. Kirikutesse telliti kunstiteoseid parimatelt maalijatelt ja kiviraiduritelt.
KESKAEGSE LINNA ELANIKUD
Linnaelanike peamisteks tegevusaladeks olid küll käsitöö ja kaubandus, kuid kaua aega ei katkenud nende side ka põllumajandusega. Linnamüüride ees laiusid ülesharitud põllud, puu- ja köögiviljaaiad, karjamaadel käisid ringi kariloomad.
Käsitöö
Keskaegne käsitöö erines oluliselt sellest, mida meie oleme harjunud nägema suurtes vabrikutes ja tehastes . Kõige suuremaks erinevuseks oli see, et puudusid masinad. Algusest lõpuni valmistati kõik käte jõul. Sepal oli näiteks kasutada vaid ääs, mille tulel ta raua tuliseks ajas, siis alasile asetas ja vasariga tagus, kuni sepis sai vajaliku kuju. Niisugused käsitöövõtted päris sepp oma isalt, kelle töö jätkajaks ta tavaliselt oli. Töövõtted uuenesid väga aeglaselt. Kuid sellele vaatamata oskasid keskaegsed käsitöömeistrid valmistada kauneid ja keerulisi esemeid, mille otstarbekuse ja maitseka kujunduse üle võib imestada praegugi.
Käsitöömeister
Töötas oma töökojas ja oli selle täielik peremees . Temale kuulusid nii tööriistad kui toodang, mis oli määratud kas vahetuseks või müügiks. Kuid käsitöömeister ei töötanud töökojas üksi. Tema abimeesteks olid õpipoisid ja sellid. Iga poiss, kes unistas käsitöömeistri ametist, pidi läbi tegema vaevalise tee õpipoisist selliks ja alles siis võis ta saada meistriks. Õpipoisiks sai mehehakatis juba varases nooruses. Selles ametis tuli tal teha kõige lihtsamaid töid ning aidata peremeest ka igapäevastes toimetustes. Selli elu oli juba veidike kergem. Tema oli meistri paremaks käeks. Kuid selligi õpiaeg kestis palju aastaid. Terasemad poisid võisid ameti selgeks saada ehk üsna kiiresti. Kuid see ei teinud neist veel meistrit. Oma töökoja rajamine tähendas seda, et sul pidid olema oma tööriistad ja tööruumid. Kuid mis kõige tähtsam: tuli valmistada meistritöö, millega ametissepürgija pidi tõestama oma sobivust. Otsustajateks olid teised, juba vilunud ja kogenud meistrid. Alles siis, kui meistritöö oli tasemel ning tööriistad ja – ruumid olemas, võis alustada töötamist meistrina.
Tsunftid ja tsunftikord
Meister töötas oma töökojas koos õpipoiste ja sellidega. Kuid ühe ala meistreid oli linnas tavaliselt palju. Neil olid ühised huvid ja ühised mured. Sellest tingituna hakkasid ühe ametiala käsitöölised koonduma ühingutesse, sest neil oli niiviisi kergem oma huvide eest seista. Niisuguseid käsitööliste koondisi, kuhu kuulusid ühe käsitööala meistrid, nimetati tsunftideks. Eraldi tsunftid olid näiteks kangrutel, kullasseppadel, rätsepatel ja paljudel teistel ametimeestel.
Tsunfti liikmeks võisid saada vaid meistrid. Nemad üheskoos otsustasid uute liikmete vastuvõtmise üle. Niisuguse ametimeeste ühenduse sisekord oli väga range. Iga väiksemgi samm, mida üks tsunftiliige teha tohtis ja ei tohtinud, oli kirjas tsunfti põhikirjas ehk skraas. Selles oli näiteks öeldud, millal võis hommikuti tööd alustada ja millal tuli lõpetada. Samuti oli seal kirjas, kui palju üldse tohtis toota. Et ära hoida võimalikke üleastumisi, jälgiti skraast kinnipidamist väga rangelt . Iga üleastumine tõi kaasa karistuse. Ometi ei tähendanud tsunftikord ainult käske ja keelde. Tsunftiliikmed hoolitsesid ühiselt ametivendade töövõimaluste eest, ühiselt muretseti toorainet ja toodangule turgu. Kuigi tsunftikorral oli alguses tunduvaid eeliseid eraldi töötamisega võrreldes, hakkas see pikkamööda käsitöö arengut siiski takistama .
Kaupmehed
Kõige lugupeetavamad linnakodanikud olid keskajal jõukad kaupmehed. Kaupmehed olid linna kõige rikkamad kodanikud ehk patriitsid , kelle rikkus tulenes eelkõige ülemere-kaubandusest. Risk oli suur, kuid ka kasum oli seda. Selleks, et riske jagada paigutati kaubad laiali mitme laeva peale, lootuses, et ühe aluse hukkudes teenivad teistel laevadel olevad kaubad kaotuse tasa. Kaupmeeste hulgast valiti tavaliselt linna juhid.
Keskaegne riietus
Keskaegne riietus erines täiesti meie tänapäeva riietusest. Sellel ajal kulus kangast riiete valmistamiseks mitu korda rohkem. Riided olid mitmesuguste kaunistustega, maani ulatuvad ja laiad . Meeste kuubedel olid omapärased käised; need olid laiad, mõnikord puhvitud või siis varruka otstest laienevate varrukatega. Mehed kandsid pikki sukki ja põlvpükse. Kaasavõetud pudi -padi asjakesi kanti nahkkukrus, sest taskuid veel ei tuntud.
Läbi aegade on olnud erinevaid moehullustusi. Näiteks hakkasid mehed kandma hästi pikkade ninadega kingasid. Kinga nina pikkus sõltus kandja jõukusest. Mõnel mehel olid kinganinad nii pikad, et neid kinnitati nöörikesega riiete külge, sest muidu oli võimatu kõndida.
Tänavatel käidi kas paljajalu või puukingades.
Daamid riputasid vöö külge lõhnaõlipudeli, käsipeegli, väikese kammi ja käärid.
Linnakodaniku kodu
Elu keskaegses majas erines oluliselt tänapäevasest elust. Puudusid kõik praegusaja mugavused: kraanivesi, keskküte, elektrivalgus jms.
Tavaliselt oli linnaelaniku kodu käsitöölisele ühtlasi töökojaks, kaupmehele laoruumiks ning kontoriks. Milline võis olla küll müra, kui näiteks üksteise võidu tagusid viie sepapaja sepad, töötas neli kiviraidurit oma sellide ja õpipoistega ning veidi eemal saagisid laudsepad tünnilaudu.
Keskmise linnakodaniku maja oli 3-korruseline:
1.korrusel oli käsitöölise töökoda, kaupmehel laoruumid ja kontorid
2. korrusel olid eluruumid
3.korrusel panipaigad ja ladu
Keskaegse inimese elurütm sõltus päeva pikkusest. Pimeduse saabudes tõmbuti majadesse. Aknad suleti luukidega ja hakati tegema ettevalmistusi magamaminekuks. Kunstliku valgusega oli asi vilets. Vahaküünlad olid kallid, õlilambid ning rasvaküünlad ei suutnud anda piisavalt valgust, et jätkata toimetusi.
Mööblit oli tubades vähe, selle hulk ja kaunidus sõltusid peremehe jõukusest. Aukohal olid kaks mööblieset: söögilaud ja voodi. Söögikorra kätte jõudes teadis iga kodakondne, millisele kohale võis ta laua ääres istuda. Kui seati magama ja peres oli külalisi, siis polnud selles midagi imelikku, kui omad ja võõrad jagasid üht voodit.
KOKKUVÕTE
Kokkuvõtvalt saab öelda, keskaja linnade põhitunnusteks on linnaõigus ning linnamüür. Linna juhtideks olid kaupmehed, kes moodustasid linnavalitsuse. Keskaja linnad olid väga räpased ning kitsad. Linnakodanikud olid korporatiivsed ning kuulusid põhiliselt kas kaupmeeste või käsitööliste ühingusse. Nad olid üksteise suhtes mõistvad ning aitasid abivajajat.
Tänapäeva ajaga võrreldes oli keskajal seis väga halb: toimusid sõjad ning linna kaitsmiseks oli vaja müüri, mis piiras linnakodanikku ning ka ruumist jäi väheseks; polnud sellist asja nagu elektrit ega veesüsteemi ja palju muud, milleta praegu on üsna raske elada.
Kasutatud kirjandus:
http://www.slideshare.net/uhisgum/keskaegne-linn
http://www.miksike.ee/documents/main/elehed/2klass/2joostes/elutuba/2-2-17pa.ht m
http://www.slideshare.net/sinikazzz/keskaja-ksitlised-eestis-404736
http://www.estonica.org/et/Kultuur/Arhitektuur/Keskaegne_linn/
http://www.hot.ee/ajaloost/text/keskaeg/moisted.ht m
http://element.e-uni.ee/_download/euni_repository/file/2389/EsticaI.zip/EsticaI/2_moodul/loeng2-2.pdf
http://www.slideshare.net/Aire68/keskaegsed-linnad-1376658
http://www.miksike.ee/docs/elu_keskaja_linnas_dianakuusemaa.ht m
http://www.miksike.ee/documents/main/referaadid/keskaegne_linn.ht m
http://hansagymn.parnu.ee/EljuKase/11klass/linnad.pdf
http://et.wikipedia.org/wiki/Linnamüür