1. Keel kui märgisüsteem. Inimkeel ja muud keeled. Keel on märgisüsteem, mida inimene kasutab suhtlemiseks ja mõtete väljendamiseks. Keel on mõtlemise tööriist. Igal märgil on oma vorm ja tähendus. Märkideks on sõnad, käändelõpud jms. Inimkeele olemuslikud omadused: 1. keelemärgi arbitraarsus e motiveerimatus (sümbol; aga: ikoonid ja indeksid); · ikoon märk, mille tähendus järeldub tema vormist, näiteks liiklusmärgid; · erand inimkeeles: onomatopoeetilised sõnad e. deskriptiivsed sõnad sõnad, millel on seos vormi ja tähenduse vahel. Näiteks: auh-auh, tirrrr... · indeks põhjusliku seosega märk, hääletoon, murrak vms; kitsamas tähenduses selgub indeksi tähendus alles kontekstis näiteks see, too, ma, ta jne. 2. keelemärgi diskreetsus e eristatavus (aga: paralingvistilised ja ekstralingvistilised vahendid); · paralingvistiline vahend intonatsioon jms; ·
kuuldelise eristamise ja tajumise (äratundmise) probleeme. · Foneetika põhiüksus - häälik - on väikseim kuuldeliselt eristatav artikulatoorsete ja / või akustiliste omadustega määratletav kõnesegment. · (Foneetikud arvavad et) häälikute hulk on lõpmatu. Häälikute kvaliteeti mõjutavad tema positsioon, naaberhäälikud, kõneleja kõneorganite anatoomia, kõneleja emotsionaalne seisund. (keeled, kus mõne hääliku hääldus sõltub sellest, mis häälik on seal kõrva sch s). · Häälikuklassi abstraktsioon e. invariantne etalon on foneem (erinevate hääldatud häälikute vahel peab olema üks üldine häälik, millel kõla on sarnane). Foneem on fonoloogia põhiüksus. · Fonoloogia uurib lõplikku hulka (põhimõtteliselt hääldatavaid) invariantseid üksusi, mis on piisavad ja tarvilikud uuritavas keeles kõigi erinevaiks peetavate sõnavormide,
KORDAMISKÜSIMUSTE VASTUSED 2014 1. Keel kui märgisüsteem. Kommunikatiivne situatsioon. Inimkeele omadused. Keel koosneb ÜKSUSTEST ja MÄRKIDEST(sümbol, indeks ja ikoon) *sümbol – puudb seos vormi ja tähenduse vahel *ikoon – vorm ja tähendus põhinevad sarnasusel *indeks – vorm ja tähendus põhineb mingit sorti sarnasusel Inimkeele omadused: 1.Keelemärgi motiveerimatus – sõna on motiveerimatu, kehtib sümbolite puhul. NT: „Koer tegi auh-auh“(mitte ei tee häält järgi) 2. Keelemärgi diskreetsus – keelemärk on omaette tervik NT: „kala“ ja „kana“ on sarnased sõnad, aga tähenduselt erinevad ja ei saa üksteiseks üle minna 3. Keelemärgi duaalsus: •häälikute süsteem – keelesüsteem koosneb tähenduseta üksustest – häälikutest •tähenduste süsteem – keelesüsteem koosneb tähendusega üksustest – märkidest 4. Keelesüsteemi produktiivsus: Saab öelda ükskõik mida, pole piire 2. Keeleteaduse tasandid. Keeleteaduse tüübid: sünk
Enamik liiklusmärke va ülekäigurada aka sebra. Ikoonid märgid, mille vorm mingil määral tähendusega sarnaneb. Keeles puhtaid ikoone pole; on omatopoeetilised sõnad (koppkopp; tipatapa) Indeksid märgid ja vorm on järeldussuhte kaudu teada. Need järeldused tehakse teadmiste ja kokkulepete alusel vastavalt märgi kasutuse olukorrale. Reebuse põhimõte (kirja põhimõte) kui märk tähistab sellist sõna, mille hääldus oli sarnane, aga tähendus teine. Leiti, et seda saab ära kasutada ja booof kiri. TÄHENDUS Tähendus võib olla: 1) Abstraktne süsteemi tähendus 2) Konkreetne a. Kõneleja tähendus b. Kuulaja tähendus Tähenduse uurimine: - Komponentanalüüs 1960, aga ka tänapäeval kasutatakse - Prototüüpanalüüs 70ndad - Kontseptuaalne semantika 80ndad
1) Keel kui märgisüsteem. Inimkeel ja muud keeled. Keel on märgisüsteem, mida inimene kasutab suhtlemiseks ja mõtete väljendamiseks. Keel on mõtlemise tööriist. Keel koosneb üksustest ja üksused märkidest. Märgid on: - sümbol keeleline sümbol koosneb vormist ja tähendusest. Vormi suhe tähendusse on meelevaldne, nende vahel puudub seos (tav sõna, nt ,,hobune") - ikoon märk, mille tähendus järeldub vormist. Nt liiklusmärgid. - indeks vorm on suhtes oma referendiga. Põhjusliku seosega märk. Nt mitteverbaalsel suhtlemisel kahvatamine = halb tervis. Kitsamas tähenduses selgub alles kontekstis (see, too, ma, ta jne) Inimeste keel on kõige keerulisem (kvaliteetsem). Inimene kasutab nii verbaalselt kui mitteverbaalset keelt. Keelelise suhtluse kõige tähtsamad elemendid on sõnad ja sõnaühendid. Mitteverbaalne suhtlus hõlmab paralingvistilisi (intonatsioon, tämber, toon jne) ja ekstralingvistilisi (asend, zestid, m
1) Keel kui märgisüsteem. Inimkeel ja muud keeled. Keel on märgisüsteem, mida inimene kasutab suhtlemiseks ja mõtete väljendamiseks. Keel on mõtlemise tööriist. Keel koosneb üksustest ja üksused märkidest. Märgid on: - sümbol keeleline sümbol koosneb vormist ja tähendusest. Vormi suhe tähendusse on meelevaldne, nende vahel puudub seos (tav sõna, nt ,,hobune") - ikoon märk, mille tähendus järeldub vormist. Nt liiklusmärgid. - indeks vorm on suhtes oma referendiga. Põhjusliku seosega märk. Nt mitteverbaalsel suhtlemisel kahvatamine = halb tervis. Kitsamas tähenduses selgub alles kontekstis (see, too, ma, ta jne) Inimeste keel on kõige keerulisem (kvaliteetsem). Inimene kasutab nii verbaalselt kui mitteverbaalset keelt. Keelelise suhtluse kõige tähtsamad elemendid on sõnad ja sõnaühendid. Mitteverbaalne suhtlus hõlmab paralingvistilisi (intonatsioon, tämber, toon jne) ja ekstralingvistilisi (asend, zestid, miimika, pilgud jne) vahendeid. Inimkee
2. Sõnumi tootmine - neuraalne ja füsioloogiline tegevus (artikulatoorne foneetika). Põhisagedus - tajutava helikõrguse keskseim omadus (mõjutab ka rõhu asetust); Fonatsioon - häälekurdude tegevus; võnked annavad energia, mille abil neelu, suuõõne ja huulte vahelise ava suurust muutes moodustatakse häälikud. Õõnte kuju muudetakse keelelihaste, huulte ja pehme suulae abil, see ongi hääldus. 3. Sõnum signaalina - helilaine (akustiline foneetika) 4. Sõnumi vastuvõtmine - füsioloogiline ja neuraalne tegevus (auditiivne e tajufoneetika) 5. Sõnumi dekodeerimine - tuvastamine, mõistmine Pulmonaalne mehhanism - kopsud Glotaalne mehhanism - kõri liikumine üles-alla (moodustatakse; kui kõri liigub üles poole ejektiive e suruhäälikuid, kui kõri liigub allapoole siis implosiive)
aardeks. Kui Euroopa kultuuri raskuspunkt siirdus Kreekas Rooma, ei toimunud grammatikatraditsioonis muut pööret, kui see, et kirjeldaise esmaobjektiks sai ladina keel. Keele käsitlemine antiikmaailmas : a) India: Panini grammatika Avastati 18 saj koloniseerijate poolt, pärineb 5 või 4 sajandist eKr. Kirjeldab sanskriti keele ehitust. Kirjutatud eesmärgil, et sanskritikeelseid veedasid lauldaks õigesti ka tulevikus (Seetõttu keskendub põhiliselt foneetikale hääldus!). Koosneb 8 raamatust. Pnini keeledefinitsioonid on peaaegu valemid, lühidad ja lihtsad. Kõik see viitab faktide äärmiselt täpsele uurimisele. Pnin on kirjeldanud klassikalist sanskriti keelt 4000 definitsiooniga. Pani aluse võrdlev-ajaloolise keeleteaduse tekkele (sanskritoloogia 19. sajandil) avastati, et sanskriti keel on sugulaskeel ladina ja kreeka keelele. b) Kreeka Kreeka tõi keeleteadusesse küsimuse keele olemasolust (kuivõrd on ta bioloogiline)
annaabi.ee 
50 punkti
~ 10 lehte
31 laadimist
0 arvamust 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
Kõik kommentaarid