[j] – heliline palataalne poolvokaal [ʎ] – heliline palataalne lateraal [k] – helitu velaarne klusiil [g] – heliline velaarne klusiil [ŋ] – heliline velaarne nasaal [x] – helitu velaarne frikatiiv [ɣ] – heliline velaarne frikatiiv [ɰ] – heliline velaarne poolvokaal [ʟ] – heliline velaarne lateraal [q] – helitu uvulaarne klusiil [G] – heliline uvulaarne klusiil [ɴ] – heliline uvulaarne nasaal [ʀ] – heliline uvulaarne tremulant [ʕ] – heliline farüngaalne frikatiiv [ħ] – helitu farüngaalne frikatiiv [Ɂ] – glotaalne klusiil [h] – glotaalne frikatiiv [ɦ] – glotaalne frikatiiv Maailmas on 6000 konsonanti. Kõige tavalisemad on helitud klusiilid: k, p, t oma variantidega (nt aspireeritud). Õhuvoolumehhanismid ehk –tüübid
asendamine, häälikute vastastikune asendamine, häälikute moonutamine. lapse artikulatsiooniaparaadi arengut silmas pidades on substituutide kasutamine ja nende dünaamika keele häälikusüsteemi suunas seaduspärane nähtus. Normaalse arengu korral on substituudid ja normikohased häälikud akustiliselt küllaltki erinevad, häälduskoha poolest aga lähedased. Hälbelise arengu korral on aga substituudid kõlalt õigele häälikule lähedased,motoorselt aga oluliselt erinevad, nt uvulaarne r, lateraalne s. Eesti laste hääldamist iseloomustab: Häälik ei tule kasutusele sõna kõikides positsioonides. reeglina on hääliku hääldamine kergem lihthäälikuna, raskem häälikuõhendeis, kus ta võib esialgu puududa. Esineb kõla, moodustuskoha ja -viisi poolest sarnaste häälikute asendamist ja segistamist., häälikute järjekorra muutmist, ärajätmist. Väikelaste kõnele on iseloomulik palatalisatsioon ja üldine ebaselgus. sageli esineb ka interdentaalset hääldamist
Vastavad alged ilmnevad juba lalina ajal. Ka hakkab laps mõistma kõigepealt tooni. Sõnade hääldamist tuleb vaadelda paralleelselt kahes plaanis: 1) rõhulis-rütmiliste struktuuride kui hääldusraamide omandamine; 2) häälikute artikuleerimine ning sõnade häälikkoostise omandamine. Kõne hälbelise arengu puhul on aga substituudid sageli teistsugused. Nad on kõlalt õigele häälikule lähedased, motoorselt aga oluliselt erinevad: eesti keeles näiteks uvulaarne või velaarne r, külgmine (lateraalne) s. Kirjeldatud nähtuste puhul on varajane logopeediline sekkumine igati otstarbekas ja põhjendatud, sest sellistel substituutidel on kalduvus kinnistuda. Oskus hääldada häälikut on küll eelduseks selle kasutamisele sõnades, kuid sõnade häälikkoostise omandamine allub siiski oma seaduspärasustele. Tegelikult omandatakse häälikud sõnades, mitte isoleeritult. Katse seada häälikuid kõnetule lapsele võib küll osaliselt
annaabi.ee 
