Lisaks saab intonatsiooniga väljendada teksti kohesiooni e sõnade ja lausete kokkukuulumiste (nn tekstiintonatsioon). - Diakriitilised märgid IPA põhimärkide kõrval vajatakse foneetilises transkriptsioonis ka diakriitilisimärke, mis osutavad lisaartikulatsioonile, nt vokaani nasaliseerimist, konsonandi palataliseerimist jne. Foneetiline vaheldus Foneetilisi vaheldusi ehk variatsioone esineb kõneakti kõigis etappides. Isegi ühe sõna hääldamisel on inimese kõneelundid pidevas liikumises ja seetõttu sulavad häälikud osaliselt üksteisega kokku. Sedanähtust nimetatakse kooshäälduseks ehk koartikulatsiooniks. Iga hääliku puhul on olemas n-ö ideaalasend, mille poole kõneelundid püüdlevad ning mille keel ja huuled võtavad, kui häälikut hääldatakse aeglaselt ja hoolikalt. Normaalne kõne on aga kiire ja sisaldab palju sarnastumist häälikute (oletatavatel) piiridel, nii et ideaalasendid jäävad enamasti täielikult saavutamata
Tavaliselt tekib oma hääle võõristamine, kui seda lindilt kuuldakse. Inimene kuuleb oma häält teisiti kui lindistuselt kuulates – see on seotud võngetega. Enda hääl jõuab oma kõrva kahte viisi: üks võnkumine tekib õhus, teine võnkumine tekib inimese sees. Tagasisidega võib kaasneda viivitus, mille tagajärjel kõne muutub. Foneetika seotus teiste teadusharudega Reaalteadused: - Anatoomia (kõneelundid) - Füsioloogia (elundite toimimine) - Neurofüsioloogia - Füüsika (akustika osa, laineteooria, häälelainete analüüsimine akustilises foneetikas) - Arvutiteadus Humanitaarteadused: - Keeleteadus (tavaliselt uuritakse keelt) - Psühholoogia (tajufoneetika) Foneetika on ebatüüpiline humanitaarteadus, sest tegeletakse palju statistika, arvandmetega. Foneetikute tegevusalad Eri keelte häälikud
3) Frikatiivid v ja f moodustavad eesti keeles ainsa helilise ja helitu konsonandi vastanduse. 4) Probleem võõrtähtedega s ja z. Ei esine minimaalpaare, kus vastanduks s ja z. S esineb ainult geminaadina. Z esineb s lühikese helitu allofoonina heliliste häälikute naabruses. 5) Palataliseeritud foneemidele puuduvad kirjas neile vastavad tähed. 26. Mis on koartikulatsioon ehk kaasahääldus? Nähtus, kus häälikud üksteist kõnevoolus mõjutavad. Häälikut moodustades arvestavad kõneelundid asendiga, kuhu nad peavad järgmise hääliku artikuleerimiseks liikuma. 27. Mis on assimilatsioon ja kuidas ta kõnes väljendub? Assimiliatsioon on häälikute sarnastumine häälik muutub laadilt teise lähedaloleva hääliku sarnaseks. Püüdlus on vähesema pingutuse poole. Assimilatsioon on tingitud kõneelundite anatoomiast ning kõneinertsist. Assimilatsioon võib olla sõna sees kui ka sõnapiiril (sa ei ole sai ole). 28
rääkida nõrkadest ja tugevatest konsonantfoneemidest) 2) võõrtähed s ja z (nt ei esine minimaalpaare, kus vastanduksid s ja z) 3) palatalisatsioon 4) frikatiivid v ja f moodustavad eesti keeles ainsa helilise ja helitu konsonandi vastanduse. 27. Mis on koartikulatsioon ehk kaasahääldus? On nähtus, kus häälikud üksteist kõnevoolus mõjutavad. Ühte häälikut moodustades arvestavad kõneelundid asendiga, juhu nad peavad liikuma järgmise hääliku artikuleerimiseks. Sõna hoolikalt hääldatud variand on täisvorm ehk täishääldus. 28. Mis on assimilatsioon ja kuidas ta kõnes väljendub? Assimilatsioon on sarnastumine ehk üks häälik muutub laadilt teise hääliku sarnaseks. On tingitud kõneelundite anatoomiast ja kõneinertsist. 29. Mille alusel võib assimilatsiooninähtusi rühmitada? Tooge näiteid! 1)
Palataliseeritud foneemidel / / puuduvad kirjas neile vastavad tähed. Palataliseeritud konsonandid esinevad sõna sees ja lõpus, kuid mitte alguses. Frikatiivid v ja f moodustavad eesti keeles ainsa helilise ja helitu konsonandi vastanduse. 27. Mis on koartikulatsioon ehk kaasahääldus? · Koartikulatsioon ehk kaasahääldus on nähtus, kus häälikud üksteist kõnevoolus mõjutavad. · Ühte häälikut moodustades arvestavad kõneelundid asendiga, kuhu nad peavad liikuma järgmise hääliku artikuleerimiseks. 28. Mis on assimilatsioon ja kuidas ta kõnes väljendub? · Assimilatsioon ehk sarnastumine üks häälik muutub teise hääliku sarnaseks. Püüdlus võimalikult väikese pingutuse poole. Tingitud kõneelundite anatoomiast ja kõneinertsist · (nt ese usu) 29. Mille alusel võib assimilatsiooninähtusi rühmitada? Tooge näiteid!
- huulhäälikud: p, m, v, f, w - hammashäälikud: t, n, s, r, l - suulaehäälikud: k, h, j, s - kõrihäälik: h Kõne prosoodilised ehk suprasegmentaalsed (segmentide ülesed ja nendega kattuvad) omadused on kvantiteet (pikkus), rõhk ja intonatsioon, mis kokku moodustavad prosoodia. Prosoodia võib olla tähendust eristav vahend sõnade tähenduserinevusi markeerib sõna toon või rõhk. Koartikulatsioon- kaashääldus ehk kooshääldus; ühte häälikut moodustades arvestavad kõneelundid asendiga, kuhu nad peavad liikuma järgmise hääliku artikuleerimiseks- see ongi koartikultasioon. Koartikulatsiooni puhul eristatakse assimilatsiooni ja dissimilatsiooni. -Assimilatsioon- häälik muutub vastavalt esinemisümbrusele lähedaloleva hääliku sarnaseks. Nt palatalisatsioon, vokaalharmoonia. -Dissimilatsioon- samasugune või sarnane häälik sunnib muutuma tema kõrval asuva hääliku, Nt haploloogia (kahest silbist üks nt lihulalane = lihulane).
- huulhäälikud: p, m, v, f, w - hammashäälikud: t, n, s, r, l - suulaehäälikud: k, h, j, s - kõrihäälik: h Kõne prosoodilised ehk suprasegmentaalsed (segmentide ülesed ja nendega kattuvad) omadused on kvantiteet (pikkus), rõhk ja intonatsioon, mis kokku moodustavad prosoodia. Prosoodia võib olla tähendust eristav vahend sõnade tähenduserinevusi markeerib sõna toon või rõhk. Koartikulatsioon- kaashääldus ehk kooshääldus; ühte häälikut moodustades arvestavad kõneelundid asendiga, kuhu nad peavad liikuma järgmise hääliku artikuleerimiseks- see ongi koartikultasioon. Koartikulatsiooni puhul eristatakse assimilatsiooni ja dissimilatsiooni. -Assimilatsioon- häälik muutub vastavalt esinemisümbrusele lähedaloleva hääliku sarnaseks. Nt palatalisatsioon, vokaalharmoonia. -Dissimilatsioon- samasugune või sarnane häälik sunnib muutuma tema kõrval asuva hääliku, Nt haploloogia (kahest silbist üks nt lihulalane = lihulane).
- huulhäälikud: p, m, v, f, w - hammashäälikud: t, n, s, r, l - suulaehäälikud: k, h, j, s kõrihäälik: h Kõne prosoodilised ehk suprasegmentaalsed (segmentide ülesed ja nendega kattuvad) omadused on kvantiteet (pikkus), rõhk ja intonatsioon, mis kokku moodustavad prosoodia. Prosoodia võib olla tähendust eristav vahend sõnade tähenduserinevusi markeerib sõna toon või rõhk. Koartikulatsioon- kaashääldus ehk kooshääldus; ühte häälikut moodustades arvestavad kõneelundid asendiga, kuhu nad peavad liikuma järgmise hääliku artikuleerimiseks- see ongi koartikultasioon. Koartikulatsiooni puhul eristatakse assimilatsiooni ja dissimilatsiooni. -Assimilatsioon- häälik muutub vastavalt esinemisümbrusele lähedaloleva hääliku sarnaseks. Nt palatalisatsioon, vokaalharmoonia. -Dissimilatsioon- samasugune või sarnane häälik sunnib muutuma tema kõrval asuva hääliku, Nt haploloogia (kahest silbist üks nt lihulalane = lihulane).
eelnevale konsonantainesele võivad liituda konsonandiga algavad tuletussufiksid või grammatilised muutevormid Viie konsonandi järgnevusi esineb 4 sõnas: vintsklema, gangstri, ongström `füüsikas: süsteemiväline pikkusühik', postskriptum. 27. Mis on koartikulatsioon ehk kaasahääldus? Koartikulatsioon e kaasahääldus e kooshääldus on nähtus, kus häälikud üksteist kõnevoolus mõjutavad Ühte häälikut moodustades arvestavad kõneelundid asendiga, kuhu nad peavad liikuma järgmise hääliku artikuleerimiseks. Sõna hoolikalt hääldatud variant on täisvorm e täishääldus, s.t üldkeele normikohane püüdlik hääldus (nt kuuskümmend). Tegelikus kasutuses võimalikud rohkem v vähem redutseerunud hääldused (kuuskend, kuskent), mida soodustavad assimilatsioonid. Mõjutavad üksteist, sest ajust tulnud käsk tuleb väga kiirelt, vastujõud on inertsus, lihased ei allu nii kiiresti korraldustele
annaabi.ee 
