EESTI PULMA TRADITSIOONID (5)

Referaat
EESTI PULMA TRADITSIOONID

Sisukord

Sisukord 2
Ennemuiste 3
Noored omavahel 4
Kosjad 4
Pärast kosja ja enne pulma 6
Pulm 7
Pulmad peigmehe kodus 8
Ärkamisajast alates 10
Enne pulmi 10
Laulatus 11
Pulmapidu 12
Pulmasõit 12
Pulmamaja 12
Pulmarõivad 13
Pulmasöögid 13
Pulma kombed ja mängud/tavad 14
Pulma lõpp 15
Kahe sõja vahel 16
Kosjad 16
Registreerimine ja laulatus 16
Pulmasõit 17
Rõivad 17
Pulmapidu 18
Veimed ja kingitused 19
Eesti NSV-s 20
Komsomolipulmad 21
Enne pulma 21
Registreerimine 22
Pulmapidu 23
Rõivad 24
Kingitused 25
Tänapäeval 26
Kokkuvõte 30
Kasutatud kirjandus: 30

Ennemuiste

Tänapäeval on meil ilmselt väga raske kindlaks teha, millised olid need mõtted ja tunded, mis meie esivanemaid põlvkondi tagasi pulmi pidama panid. Oli see eeskätt armastus ja soov, et meid rohkem saaks, või oli see endastmõistetav kohusetunne , et elu peab edasi minema ja töö tahab tegemist? Minevikuteateid kõrvutades selgub aga, et pulmi on peetud väga erineval moel ning ühes kihelkonnas levinud tavale võib teises leiduda suisa vastupidise tähendusega komme .

Noored omavahel

Eestlastel on olnud kombeid, millega tähistati täisealiseks saamist, kuid aastasadade jooksul on need hääbunud ning asendunud kirikliku leeriga. Rahvapärimuse järgi võib öelda, et täiskasvanu õiguste saamist peeti noorte jaoks väga oluliseks. Pärast leeri tulid lisaks täisinimese tööle ja palgale ka uued normid omavahelises suhtlemises. Enam polnud sobilik poisil ja tüdrukul päisepäeva ajal külavahel juttu ajada või ühist teed kõndida, seevastu oli nüüd poistel luba öösel ehal käia ja tüdrukutel poisse vastu võtta. Koos võis marti ja kadri joosta, õitsil käia ja pidusid pidada. Ühine öö veetmine oli aga levinud komme ja keegi ei vaadanud sellele viltu , sest niisugune oli tava.
Õitsilkäimist nimetati hobuste ühist öist karjatamist kus oli suvekuudel vahel kogu küla noorsugu väljas. Tehti lõket ning selle ümber mängiti, lauldi ja visati nalja , oluliseks peeti paaride tekkimist või tekitamist.
Seoses õitsilkäimise kadumisega hakkas hoogu võtma ehalkäimine. Kevadel, kui ilm juba vähegi lubas, läksid tüdrukut rehetoast aita magama ja olid seal kuni suure sügiseni. Siis said poisid ehal käia. Tavaliselt toimus see neljapäeva ja laupäeva õhtuti, hilisemal ajal asendus neljapäev pühapäevaga. Eks tüdrukud teadsid poisse oodata ja selleks tehti ettevalmistusi, pesti hoolega ja pandi puhtad riided selga , kevadel toodi aita kaski. Küla kiitis kombe heaks ja poistel oli täielik õigus selle peremehe vanker katusele tõmmata, kes ehalisi kimbutama kippus.
Ühismagamine oli tavalina ka suurte pidude , eriti pulmade ajal. Kõik vallalised noored pidid siis ühes ruumis koos magama. Tavaliselt ei tulnud sellest magamisest suurt midagi välja, sest kogu öö oli üks suur pidu ja pillerkaar.

Kosjad

Eks iga tüdruku hing ihkas mehele saada ja seetõttu on meie rahvatraditsioonis hulk kombeid ja endeid, mis on seotud kosilaste ootamisega. Sügisene ja talvine neljapäeva õhtu tekitas tüdrukutes alati ärevust ja siis mindi varksi õuele kuulama , ega kosjakellad kuskilt ei kosta .
Otsiti tugevat ja tervet , töökat, hoolast ja usinat naist. Teiseks tuli arvesse mõrsja jõukus, viimases otsas oli alles ilu. Üsna tihti tehti otsus vanemate poolt, ja õnn oli, kui see noorte sooviga kokku läks. Vanematele vasturääkimist ei tulnud tavaliselt mõttessegi.
Kosjakombestik kujunes välja 19.sajandi alguseks; varasemast ajast on teateid ka naise tõmbamisest. Naine võeti väevõimuga, rööviti ehk tõmmati. Põhjused olid erinevad: peigmees ei pruukinud tüdruku vanematega kaubale saada, kuid tuli ka lihtsalt tõmbamine odavam.
Eelkosjad ehk kuulamine . Kosja tuli minna kindla peale, sest kus selle häbi ots, kui kosjad tagasi lükatakse. Kuulamiseks saadeti tulevase pruudi koju kuulueit, kelleks oli tavaliselt keegi vanem naisterahvas , harva ka peigmehe ema. Kuulueit pidi ümbernurgajutuga teada saama, kas tulevane kosilane ikka oodatud on ja igati tema häid omadusi kiitma. Kindlasti pidi tal viinapudel ehk kuulupudel kaasas olema. Võeti pudel vastu ja joodi sellest, siis olid lootused kordaminekuks kõige paremad; pandi aga pudel avamata kõrvale, tähendas see järelemõtlemist ja tagasiandmine muidugi seda, et kaup jääb katki. Mulgimaal aga oli kosjakase tava. Noormees viis kase neiu akna taha ja kui see sisse võeti, oli mõtet kosja minna.
Varasemal ajal oli ka tuntud tava, kus aktiivsemaks pooleks olid hoopis tüdrukud, kes käisid poisse tupele kutsumas. Tava seisnes selles, et tüdrukud käisid kiriku juures, tühi noatupp või kaunistatud kott vööl, peigmeest otsimas.
Lisaks eelpool kirjeldatud tavadele oli ka üks lihtne ja inimlik viis mis tagas edu kosjaminekul. Noored lihtsalt tundsid ja tahtsid teineteist ja kellelgi kolmandal polnud selle vastu midagi, sel juhul teati kosilast juba oodata.
Kosjade puhul oli vanasti väga oluline õige aeg. Aastaringi sees puudus üle Eesti ühine kosjaaeg, aga enamasti valiti selleks hilissügis või talv. Väga oluline oli kuu seis. Sobis noore kuu neljapäev, siis oli kindel et noorik rutu vanaks ei jää ja see pidi ka tagama palju terveid lapsi. Nädalapäevadest peeti parimaks neljapäeva, kuna siis olid head vaimud väljas liikumas .
Kosja sõitis peigmees koos isamehega, kes pidi olema naisemees ja hea jutumees. Ennavanasti sõideti ratsa , hilisemal ajal juba vankri või saaniga. Kosjasõidu hobune pidi olema täkk, halvemal juhul ka ruun, parimaks peeti valget hobust, kuid must ei tohtinud kindlasti olla. Kosilastel pidi kaasas olema viinapudel, ilma selleta ei olnud kosjaskäik üldse mõeldav. Varasemal ajal võeti kaasa tavaline viin , 19. sajandil lisandus sellele aga ka peenem viin, mis oli mõeldud naistele ja eelkõige pruudile. Siis oli nii, et meestele valge ja naistele punast. Pudelite kaela ümber oli seotud kingitused pruudile kui tema isale . Isamees astus uksest sisse viinapudeli ehk passiga mõrsja isa juurde. Kui peigmees neiu vanematele ei meeldinud, ütles mõrsja isa pudelit tagasi andes : “Pass on vale!“. Siis tuli kosilastel lahkuda. Pudeli avamine oli märk kosjade vastuvõtmisest. Pärast kosjade vastuvõtmist pakuti süüa. Lisaks viinapudelitele olid kosilasel kaasas ka kingitused, mida kutsuti ka kihlad või pandid-neid hakati jagama peale sööki. Kõige sagedasem kingitus pruudile on olnud rätik, aga ka põll või nuga , hilisemal ajal sõrmus. Pruudi emale kingiti tanu või põll, isale piip või müts, õdedele-vendadele rätikuid. Koos kinkide jagamisega maksti pruudi isale ka käsiraha, selle käigus määrati ka kindlaks, mida mõrsjale kaasavaraks antakse.
Kingitusi tehti ka kosilastele. Tavaliselt sai peigmees kindad ; see tähendas sümboolselt, et neiu on peiule oma käe andnud. Samuti oli kingiks vöö, mis oli ühendamise märk. Isamees sai oma osa eest kingiks tavaliselt särgi.
Kosjade järgmine etapp oli käik kirikumõisa õpetaja juurde, seal pandi noored piiblit või lauluraamatut lugema ja mõni õpetaja küsis ka piiblilugu, kuid kindlasti pidi peas olema Issameie palve.

Pärast kosja ja enne pulma

Lühim aeg kosjade ja pulmade vahel sai olla kolm nädalat, sest vähemalt kolmel pühapäeval tuli pruutpaar enne laulatust kirikus maha hõigata. Kosjade ja pulmade vahelist aega täitsid mitmesugused ettevalmistused pulmadeks. Juba väikesest peale õpetati tüdrukutele eluks vajaminevaid naistetöid. Aja jooksul valminud näputööd koguti riidekirstu, mis pulmadeks pidi olema kaasavara täis.
Pruudi poolt pulmalistele jagatavate kingitustega ehk veimetega taotles noorik head läbisaamist ja kokkukuuluvust nii tulevase mehe kui tema suguvõsaga ning uue koduga üldse. Ühtlasi näitasid veimed pruudi virkust ja näpuosavust, samuti jõukust, ning pulmas jagati avalikult pruudile kiitust või laitust, vastavalt sellele kuidas veimed meeldisid.
Kuigi veimesid oli tegema hakatud juba ammu , läks eriti kiireks pärast seda kui kosjad käidud ja pulmad paistmas. Kogu selle suure veimede valmistamisega ei tulnud pruut üksi toime ja samuti ei jätkunud ka materjali. Selle hankimiseks läks pruut sugulaste ja tuttavate juurde viinutama, hunti jooksma või hundihända ajama ehk teisisõnu veimi ja nendeks vajalikku materjali korjama. Pulmadeks valminud veimede hulk sõltus nii pruudi töökusest, abiliste hulgast kui ka üldistest majanduslikest võimalustest.
Pulma kutsuti pruudi ja peigmehe külalised eraldi. Ühest korrast ei aidanud, pulma tuli ikka kolm korda kutsuda. Kindlasti pakkus kutsuja viina ja kuna käidi kutsumas kolm korda on öeldud, et kutsumisele kulus viina hulga rohkem kui pulmas. Hiljem ei olnud kutsujateks enam mitte pruut ja peigmees ise, vaid hoopis nende vanemad.
Laulatus oli vanasti pulmadega nõrgalt seotud. Kuigi just kiriklik laulatus kinnitas ametlikult abielu, võeti seda kui paratamatut asjaajamist. Tavaliselt toimus laualatus nädal või paar enne pulmi, vahel ka hiljem. Laulatus ei käinud pulmakommete hulka. Ilmarahva ees sai pruudist noorik alles siis, kui talle pulmas tanu pähe pandi.

Pulm

Pulm oli inimese elu kõige olulisem sündmus, mis tähistas ühest sotsiaalsest rollist teise minekut, eelkõige naise jaoks. Elu kestvus ja järjepidevus olid tagatud vaid pere ja talu heaoluga, mis oli kõige alus. Pulm oli suurim pidu kogu omaaegses külaühiskonnas ja seda tuli tähistada võimalikult suurejooneliselt. Pulma tulid nii kaks suguvõsa kui külarahvas. Pidu võis kesta kuni nädala. Tavaliselt peeti pulmi mardipäeva ja jõulude vahelisel ajal, sest selleks ajaks olid põhilised talutööd tehtud ja ka talu oli sellel ajavahemikul kõige jõukamal järjel. Kindlasti peeti pulm noore kuu ajal, sest usuti , et see edendab sigivust, toob õnne ja tervist ning hoiab naist kaua noorena. Pulmas olid pruut ja peigmees tollal üsna vaikivad kõrvaltegelased, ka nende vanematel ei olnud pulmakommetes erilist osa. Peategelased ja põhilised korraldajad olid isamees ja kaasanaine.
Isameheks oli sama meesterahvas, kes koos peigmehega kosjas käis ja tegelikult talle naise välja kauples. Isameheks oli ilmselt sugukonna vanem, hilisemal ajal oli oluline, et tegemist oleks väärika ja hea esinemisega ning kindlasti abielus oleva mehega. Isamees esindas pulmas peiupoolset suguvõsa, tunnuseks oli mõõk. Tähtsat rolli mängis isamehe naine ehk mõõgaema, tema oli tavaliselt see, kes pani pruudile tanu pähe ehk kelle käte läbi kõige olulisem riitus toimus. Isamehe abilisteks olid peiupoisid -vallalised noormehed , peigmehe sõbrad või sugulased, kelle ülesanne oli valvata pruuti.
Pruudi ja tema suguvõsa esindajaks oli kaasanaine ehk kõrvatsinaine, kes pidi ka olem auväärikas, toimekas ja abielus. Tema abilisteks olid pruuttüdrukud, pruudi vallalised sõbrannad, ning pruudivend. Viimane oli juhtiv tegelane pulmamängudes ning tema peale jäi ka pruudi varastamine, kui peiupoisid valvsuse peaksid kaotama.
Vanad eesti pulmad olid enamasti kahe otsaga, see tähendab, et esimene osa pulmapeost peeti pruudi kodus ja tagumine osa peigmehe kodus.
Varasemal ajal oli pulmakoti põhitoiduks leib, millega oli seotud palju uskumusi ja maagilisi toiminguid . Vana pulmatoit oli klimbisupp, mida keedeti lambalihast. Jookidest oli muidugi kõige tähtsam õlu.
Pulmarong sõitis alati suure kära ja kellahelinaga, kõige ees ratsutasid peiupoisid, esimesel vankril oli isamees, temale järgnes peigmees ja siis edasi ülejäänud peigmehe poolsed pulmakülalised ehk saajarahvas. Nende saabumine oli kõige laulurikkam osa pulmast .
Pruudikodus söödi ja joodi ning edasi mindi peiukoju. Teel lapsepõlvekodust uude koju pidi pruudi nägu kindlasti kaetud olema.

Pulmad peigmehe kodus

Uue kodu uksest talutas pruudi sisse kas ämm või isamees. Järgnes söömine, mille järel tutvustati pruudile uut kodu, siin oli tegemist pigem rituaaliga, mille käigus vanaperenaine oma valdused noorele perenaisele üle andis. Pulma teisepoole suursündmuseks oli pruutkirstu toomine. Kirstu uhkuse ja raskuse järgi sai külarahvas hinnata pruudi rikkust ja töökust. Seepärast olid kavalamad sinna ka kive põhja pannud .
Tanutamine ehk pruudile naise peakatte pähe panemine oli pulma keskne rituaal . Selles peituski kogu pulma tähendus. Nii saadi abielunaiseks, mitte aga kirikus jah-sõna öeldes. Tanutati esimese päeva õhtupoolikul ja peigmehe kodus. Tanutamisega kaasnes ka pruudi pea piiramine-pikad neiujuuksed lõigati lühikeseks. Tanutamise toiming oli püha ja salajane. Tanutamise ajal istusid pruut ja peigmees kõrvuti, tanutajaks oli peigmehe ema või isamehe naine ehk mõõgaema. Kõigepealt lõigati juuksed ja kammiti pead seejärel võttis tanutaja tanu ja lõi sellega pruudile vastu põske ja lausus tanutamissõnad. Esimesed kaks korda pandi tanu nii, et see peas ei seisnud või ajas pruut selle ise peast maha. Kolmas kord jäi tanu pidama ja nii oligi neiust noorik saanud.
Teiseks oluliseks abielunaise tunnuseks oli põll ja enamasti järgnes tanutamisele põlletamine ehk põllelappimine. Algul prooviti põlle siduda igale poole, küll kaela, küll jalgade ümber, lõpuks pandi põll õigesse kohta ja saigi hakata seda lappima. Esimese raha viskas sisse peigmees ja tema järgi tegid seda ka pulmakülalised.
Sellele järgnes veel pruudi tantsitamine, mis algselt kuulus viljakus –ja sigivusrituaalide hulka, hiljem kujunes sellest ka rahakogumise ettekääne.
Esimese öö mehe ja naisena veetsid noorpaar tihti hoopis lambalaudas. Noorpaari magama viimine oli seotud mitmete rituaalidega ja see toimus tähtsate pulmategelaste saatel.
Veimevaka jagamine oli pulma viimase päeva tähtsaim sündmus, kus pruut jagas ande põhiliselt oma uutele sugulastele. Vastupidiselt kaasaegsele pulmale, kus kingitusi saavad pruut ja peigmees, oli veel 19. sajandi pulmas pruut see, kes pidi alates isakodust lahkumisest kuni pulma lõpuni kingitusi jagama.
Pulma lõpp oli traditsiooniline ja sellest pidid külalised ise aru saama. Kui lauale toodi kapsasupp või kapsad ja liha enam ei antud, oli õige aeg hakata minema. Järgmisel pühapäeval või nädal peale pulmi peeti järelpulmi, kuhu tulid kokku lähedasemad sugulased ja need kes mingil põhjusel õigel ajal tulla ei saanud.
Pulm oli pruudi ja peigmehe kõige tähtsam elusündmus. Sellega algas uus põli. Tollal peeti pulmi vaid üks kord elus.

Ärkamisajast alates

19.sajandi teisel poolele hakkasid eestlase elus toimuma järjest kiiremad muutused. Talude päriseks ostmise käigus sündis iseseisev ja eneseteadlik pärisperemees. See tõi kaasa ka kogu ühiskonna teisenemise, mida omakorda toetas 1860-ndatel aastatel alanud rahvuslik ärkamine.
Kuid kombed ja tavad on visad uuenema. Pulmakommete teisenemine võttis aega tunduvalt rohkem, kui pool sajandit. Muutused toimusid eelkõige inimsuhetes. Noori hakkas mõjutama kristlikku moraali järgiv ühiskondlik arvamus. Pere loomisel tuli aina rohkem arvestada noorte endi tahtega. Kiire majanduslik diferentseerumine seadis omaltpoolt piire-kellel sobis kellega paari heita.
Vanarahvas arvas , et tüdruk võib mehele minna, kui ta oskas lambakaela paljaks niita, lehma mao ära puhastada ja kanga otsa kinni panna. Poiss võis naist võtta, kui ta jõudis ühe söömavahega käe pealt koorma teibaid teravaks lüüa.

Enne pulmi

19. sajandi teisel poolel hakkas pea võõraste abielu kaduma. Seetõttu kadus ka vajadus eelkosjade järele. Nüüd otsustati kosjad juba varem ära nii noorte kui ka tavaliselt nende vanemate poolt. Kosjade tuleku õhtul oli ka põhjust naabreid ja sugulasi külla kutsuda-nii kujunes mõnus koosolemine , kus isamees peigmehega toreda traditsioonilise etenduse andsid.
Enam ei olnud ka käsiraha maksmise kommet, kui peigmees tõi pruudile kingituse. Tavaliselt oli see mingi uuem ja moekam asi, näiteks kell või poekleidiriie. Sajandi viimsel kümnendil tõi kosilane ka kullast sõrmuse, millele oli sisse graveeritud rist , ankur ja süda. Usk, lootus ja armastus-selline oli moodne kihlasõrmus aastakümneid.
Venemate nõusolek abiellumiseks tuli tavaliselt ikka saada. Selleks oli mitu põhjust ja esimene neist oli kindlasti materiaalset laadi , teiseks ja mitte väheoluliseks põhjuseks oli: “Mida küla arvab?“ -see oli see, mis tagas noorpaarile siis kas turvalise või vaevalise elu.
Küla sai tavaliselt asjast teada pühapäevasel kirikus mahaütlemisel. Enne seda käisid noored kirikuõpetaja juures oma soovist teada andmas.
Lugemisel esitas õpetaja neli küsimust:

Kas teie kallid noored ,olete meie koguduse liikmed?

Kas teil on kirikumaksud makstud?

Kas teie olete leeritatud ja armulaual käinud, et teie oskate ise kiriklikus vaimus elada ja oma tulevasi lapsi kiriklikus vaimus kasvatada?

Kas teie armastate teineteist?
Nagu näha oli see kõige olulisem küsimus kiriku jaoks viimasel kohal. Kui kõik küsimused olid jaatavalt vastatud, siis öeldi noorpaar pühapäeval kirikus maha.
Pärast kirikuõpetaja juures käiku peeti kodus maha kihluspidu. Sellest võtsid tavaliselt osa vaid lähemad sugulased ja sõbrad. Põhiliselt arutati tulevase pulma ettevalmistamist, pakuti paremaid sööke ja jooke.
Igapäevaelus hakati järjest enam üle minema rahalistele suhetele. Aegapidi avaldus see ka pulmakommetes. Pruudile pulmas vajaminevad annid ehk veimed hakkasid asenduma rahaga .
Kui pulmad juba paistsid, käisid peigmees ja pruut linnas poes. Mõrsjale osteti laulatuskleidi riie, loor ja sõrmused. Jalanõud tegi tavaliselt külakinksepp, peigmehe mure oli aga pruut viia mõõtu võtma ja pärast kingad kinni maksta.
Tavaliselt olid pulmakorraldajateks pruudi ja peigmehe vanemad ja aina enam hakkas ka levima komme, et ka pulma kutsumine jäi nende õlule.

Laulatus

Üldiselt kujunesid pulmad kristlikumaks. Enam ei peetud pühaks abielu alguse hetkeks pruudile tanu pähe panemist, vaid altari ees lausutud sõnu. See ei olnud mingi järsk pööre arusaamades, vaid aeglaselt levinud suhtumine.19.sajandi teisel poolele hakati eelkõige kiriku survel laulatust ja pulmapidu kokku viima. Nüüd mindi laulatusele suures pulmarongis. Juba varasemast ajast laulatusega seotud ebausukombed püsisid jõudsalt edasi ja uusi tuli juurde. Enamik neist pidid tagama õnnelikku abielu, palju terveid lapsi ja majapidamise igakülgse edenemise. Laulatuse lõppedes ei tohtinud pruutpaar käe alt lahti lasta, vaid pidi ennast päripäeva ümber pöörama. Kui pruut laskis peigmehe käe lahti ja kumbki pööras isepidi ringi, tähendas see õnnetut abielu.

Pulmapidu

Palju vanu kombeid segunes uute ja põhiliselt saksapärastega. Nii hakati pruudipärga maha mängima ja seejärel tanutama, kuni lõpuks tanutamine hoopis ära jäi. Pulmapidu hakkas ka sajandivahetuse paiku lühemkas muutuma . Suures osas sõltus see kindlasti ka noorpaari vanemate jõukusest ja positsioonist. Varasemate sügistalviste pulmade asemel hakkati pulmi sagedamini pidama ka suvel, sest siis oli mõnusam õuemurul trallida.
Möödunud sajandi algul olid veel kombeks kahe otsaga pulmad sel juhul, kui pruut ja peigmees olid mõlemad talust pärit. Aga üha sagedasemaks muutusid ainult ühe otsaga pulmad, kas pruudi-või peigmehekodus.

Pulmasõit

Aja jooksul oli pulmasõit kaotanud osa oma pühadusest ja mõnigi komme polnud enam moes. Säilitades küll olulise rolli pidustuste reas, oli pulmasõit muutunud tormiliseks lõbustuseks. Kui ehk kirikusse sõideti veel rahulikult, siis sealt kojusõidul oli tegu juba meeste ja hobuste võimete tõelise proovilepanekuga. 20. sajandi alguse paiku hakkasid pruut ja peigmees juba ühes sõidukis kirikusse minema ja siis sõitsid nad tavaliselt kõige ees, järgnesid pruudivend ja teised külalised.
Laulatuselt kojusõidu teele panid külapoisid tavaliselt püsti mitmesuguseid tõkkeid, edasipääsemiseks tuli pudel viina anda. Mõnel pool pidi koduõue piirile jõudes pulmarong kahe tule vahelt läbi sõitma. Tuli pidi eemale peletama kõik pahad vaimud, kes muidu oleksid koos inimestega puumajja pääsenud. See komme püsis kohati veel kuni Eesti Vabariigi ajani.

Pulmamaja

Tegemist oli valdavalt rehielamuga, kuhu tuli mahutada nii pulmalaud kui talvisel ajal jätta ruumi ka tantsupõrandale. Valgustuseks kasutati õlilampide kõrval tihti ka küünlaid, kuid pulmatoas ei tohtinud korraga põleda kolm tuld , see tõi õnnetust.
Pulmalipp kui uus pulmakomme tuli tarvitusele 19.sajandi lõpus. Selleks oli kas valge lipp , riigilipp või ka mitte veel riigilipu staatusesse jõudnud sinimustvalge . Sajandivahetusel ilma liputa pulma peaaegu ei peetudki. Pulmamajas tõmmati lipp nii kõrgele, et see pidi üle küla näha olema.

Pulmarõivad

Rahvariiete taandumine linnamoeliste ees algas juba 19.sajandi keskpaiku. Mehed võtsid linnamoe omaks juba sajandi keskel, naiste riided elasid läbi mitmeid üleminekuvorme.
Sajandivahetuseks kujunesid naiste pidulikeks moerõivasteks puhvõlgadega kõrgekaeluselised kinnised jakid ja kellukesekujulised seelikud . Pruutkleidid olid kas omakootud või hiljem juba põhiliselt ostetud kangast õmmeldud. Kleit ei pidanud sugugi valge olema, vaid oli tavaliselt mingit heledat tooni, kas heleroheline, -sinine või elevandiluukarva. 20.sajandi alguses tulid moodi kõrge vöökohaga seelikud ja pluusid ning kehasse töödeldud kleidid , valitsevaks värvitooniks sai valge.
Loori, mida tol ajal ka leieriks nimetati, hakkasid moekamad pruudid kandma juba 19.sajandi lõpu paiku.
Pruudikimbu komme on hilisem ja pärit 20.sajandi algusest. Sajandivahetuse mälestustest on teada, et talvel polnud ühelgi pruudil lilli, suvel olid mõnel rukkililled.

Pulmasöögid

19 sajandi lõpupoole hakkas üldine söögisedel muutuma ja see kajastus ka pulmatoitude valimisel. Taludes hakati valmistama sööke, mida varem vaid mõisas või linnas lauale pandi, näiteks salateid ja magustoite, mida taludes varem ei tuntud. Ilmusid oskuste ja vilumustega külakokad, kelle tööks oligi pidusöökide tegemise juhtimine. Pulmadeks tapeti kindlasti üks või mitu looma olenevalt talu jõukusest. Tähtsal kohal oli ka pulmaleibade tegemine. Küpsetati peenleiba ja kuuma veega hapnema pandud magushaput leiba, saia, korpe, pirukaid ja mitmesuguseid küpsiseid.
Suured muutused toimusid pulmalaual ajavahemikus 19.sajandi viimastest kümnenditest kuni Esimese maailmasõjani. Klimbisupp hakkas vahetuma frikadellisupiga ja lauale ilmusid rammuleem pirukaga. Põhilised söögid lõunalaual olid ikka sült, heeringas, ahjupraad, juurde keedeti kartulit , peeti ja kapsast. Varasemates pulmades järelrooga ehk magustoitu polnudki , kuid sajandivahetusel said tuntuks mitmed magustoidud, näiteks jõhvikakissell, riisipuder kisselliga, õunasupp ploomidaga, 20.sajandi teisel aastakümnel ka kompott . Munadest valmistati kauneid torte.
Pulmajoogiks on aga läbi aegade olnud eelkõige õlu. Teiseks suhteliselt vanaks pulmajoogiks on viin. Varem joodi pruutpaari terviseks otse käest kätte antavast pudelist ja enne lonksuvõtmist öeldi tervitussõnad. 1900. aasta paiku tulid kasutusele napsiklaasid ja terviseviina joodi kohe pärast laulatust pulmamajja saabudes. Veini ja likööri hakati jõukamates peredes pakkuma 20.sajandi alguses. Alkoholivabadest jookidest hakati pakkuma kohvi ja teed.
Peale sööki algas tants. Tantsuks kutsuti mõni pillimees, kusjuures eriti armastatud pillideks olid lõõts ja viiul.

Pulma kombed ja mängud/tavad

19 .sajandi lõpu uute tuulte keerise jäid kindlamalt püsima mõned identiteedi sümbolid. Vanale tanutamise traditsioonile lisandus palju uut ja selles segunesid nii vanad tavad kui lisandus palju uut. Tanutamine ei toimunud enam salaja teiste pilgu eest varjatult, vaid oli koduse pulmapoe üks pidulikumaid hetki, mida said jälgida kõik pulmalised. Tavaliselt pandi noorpaar toolidele istuma, loeti jumalasõna, võeti napsu ning ämm pani pruudile tanu pähe. See komme kadus järk-järgult ja mõnel pool alles enne Esimest maailmasõda.
Juba 19.sajandi lõpul hakkas laialt levima saksa päritolu pruudipärjamäng, mille laul pärineb folkloorist. Alguses kuulus see ringmäng pulma lõbustuste ossa , siis hakkas haakuma tanutamisega ja vahetas selle lõpuks hoopis välja.
Põllelappimise komme püsis kaua täies elujõus, kuid hilisemal ajal ei kasutatud selleks enam otseselt põlle. Põlle kui riietuseset pruut ju pulmas ei kandnud ja seetõttu seoti see ette spetsiaalselt põllelappimiseks. Esimesena lappis põlle pruudi isa või ema. Kui põlle ettesidumise tava kadus kasutati rahakogumiseks taldrikut.
19.sjandi lõpuaastad tõid uusi asju ka pruudi kaasavarasse. Pruudikirstu hakkas välja vahetama riidekapp, mis oli osa pruudi vanemate muretsetud kaasavarast. Nüüd telliti kapp või kummuti tislerilt ja see pidi olema täis riideid . Olulisel kohal olid nüüd voodipesu , kardinad, vaibad ja laudlinad. Maal oli kombeks, et pruudile anti kaasavaraks lehm või paar lammast . Arvati et pruut peab tooma kindlasti nelja jalaga elusa looma –see toob õnne. Linnas või alevis osteti tütrele kaasavaraks õmblusmasin.
Järjest harvemaks jäid pulmad, kus pruut veimeid jagas. Anded olid mõeldud vaid kõige lähedastematele uutele sugulastele ja sõpradele ning lõpuks jagati neid vaid ämmale ja äiale. Pruutpaarile hakati kingitusi tooma põhiliselt alates 19/20 sajandi vahetuseset. Üldlevinuks sai see Esimese maailmasõja ajaks.
Mängudest toimusi sellised naljamängud nagu pruudi varastamine, pulmakohus, pulmasaun, imeveski, kurepesa , taalrimäng, võidujooks. Külalistele määrati ka tegevusi, kes oli pulmatohter, kes pulmahobune või karutantsitaja.

Pulma lõpp

Pulma pikendamiseks takistati kindlakskujunenud lõpusöögi valmistamist : pandi kambrist korstnasiiber kinni või mindi lausa katusele ja kaeti korsten. Enne lahkumist pulma viimasel päeval visati põrandale õlgede ja magamisprahi sisse raha ja seda pandi ka peale viimast söömist taldriku alla. Pulma lõpu märke oli mitmeid, üks selle aja kõige selgemaid aga oli see, kui väljast koputati vastu seina. Siis oli aeg lahkuda.
Pärast pulmi tuldi paari nädala pärast uuesti noorpaarile külla. Seda nimetati järelpulmaks, kohati ka noortele soola-leiva toomiseks. See pidu oli lähedastele sugulastele ja sõpradele, kes tulid noorte käekäiku uudistama.

Kahe sõja vahel

1918. aastal sündinud iseseisev Eesti Vabariik andis eestlastele palju enesekindlust. Kuigi maa ja rahvas olid sõjast räsitud, oldi välja tuldud võitjana.
Enam ei olnud kirik ainuke võimalus abielu sõlmimiseks. Perekonnaseisu muudatusi hakati Eestis riiklikult registreerima 1920. aasta märtsist alates, kuu aega pärast Tartu rahu sõlmimist. Kuni 1. juulini 1926 lubati omavalitsustes abielu sõlmida ainult neil, kes ei olnud ühegi kiriku liikmed. Alates 1. juulist aga hakkas tööle perekonnaseisuamet, kus korraldati nii perekonnaseisu asjade kui ka sünni ja surma registreerimist. Kirikuõpetaja tegi seda tööd kahekordselt-kõigepealt toimus ilmalik osa registreerimisena ning sellele järgnes kiriklik osa ehk laulatus. Seaduslik oli vaid registreerimine, mis toimus kahe tunnistaja juuresolekul. Registreerida võis kolm nädalat kuni kuus kuud pärast avalduse esitamist .

Kosjad

Uuenenud Eestis püsisid edasi mõnedki vanad tavad ja nende muutumine võttis aega. Üheks selliseks mõnusaks vanaks kombeks oli kosjas käimine. Vanematel ei olnud siis enam suurt sõna sekka öelda, need olid ikka noored ise, kes asja otsustasid. Tavaliselt andsid nad oma abiellumise plaanidest ka vanematele aegsasti teada. Kosja mindi ainult vana kombe täitmiseks ja vanematele meelhea tegemiseks. Kui kosja tulek oli aimata, siis oli ka söök valmis tehtud, muidugi eestlaste tuntud liha ja vorst hapukapsastega. Kosjatraditsioonidest hakkas kaduma selle mänguline ja luuleline osa. Pärast kosjast käimist hakati pulmadeks valmistuma ja sel ajal käis peigmees tihti pruudil külas.
Oma küla inimesi kutsuti pulma tavaliselt suuliselt, kaugemale saadeti kutse. Linnas oli enamasti komme saata kutsekaardid kõigile.

Registreerimine ja laulatus

Registreerimine toimetati kõikjal ilma igasuguse pidulikkuseta. Ametnik täitis nõutud paberid , abiellujad ja tunnistajad kirjutasid alla ja abielu oligi sõlmitud. Algul ei olnud kombeks pulmalisi registreerimisele kaasa võtta, neile oli mõeldud kiriklik laulatus ja järgnev pulmapidu.
Kui polnud võimalik teha suuri kulutusi või ei soovitud muul põhjusel kirikus avalikku laulatust, siis tehti seda kodus, kirikumõisas või kirikus kinniste uste taga.
Ka külaühiskond oli muutunud tolerantsemaks. Kui laps oli enne pulmi ära sündinud, siis peeti ristsed ja laulatus koos. Tavaline see ei olnud, kuid mingi häbiasi ka enam mitte.

Pulmasõit

1920-ndil aastail tehti pulmasõitu nii maal kui linnas peamiselt hobustega . Talvel saanide, suvel vankritega, jõukamad ka kaarikute ja tõldadega. Uhkemad sõiduriistad olid pruutpaaril ja nende lähematel sugulastel. Linnapulmades telliti kirikusse sõiduks pruutpaarile ukse ette juba uhkem sõiduvahend, näiteks landoo.1930-ndatel aastatel saavad pulmade sõiduvahenditeks juba ka autod, linnas varem, kuid ajapikku ka maal. Uueks nähtuseks pulmarongis said ka jalgrattad, kuigi seda kommet ei saa ilmselt väga levinud kombeks pidada.
Pulmategelaste tähtis roll oli siiski säilinud. Maal olid neist tähtsamad vana traditsiooni järgi isamees ja kõrvatsinaine. Tihti kutsuti just nemad registreerimisel tunnistajaks. Pruutneitsid ja peiupoisid olid olulised nii maal kui linnas.

Rõivad

Riides oli pruutpaar muidugi moekohaselt. Kui 1920-ndail aastail muutus naiste kleit lühemaks, siis olid ka pruudikleidid enamasti moejoonelt vastavalt mitte enam päris maani , vaid poolde säärde. Värvidest valitses valge ja materjalidest siid ja peenvillane. Moes olid ka valged sukad ja kleit pidi ikka nii lühike olema, et moesukad korralikult välja paistaksid.1930-ndatest aastatest sai taas valdavaks maani pruudikleit. Iseloomulik oli kleidi ülipeen teostus ja hulgaliselt vaevu välja paistvaid, kuid äärmiselt keerukaid detaile. Koos lühikeseks lõigatud juustega tulid ka loorid, mis katsid pealae ja olid juustesse pärjaga kinnitatud. Üldiselt oli loor pikk, vahel isegi väga pikk.
Peigmehe riietus erilisi muudatusi selle aja jooksul läbi ei teinud, maainimestel oli see ehk pisut vähem uhke kui linnarahval.

Pulmapidu

Peoga alustati kohe pärast kirikust kojujõudmist. Maal oli rohkem ruumi suurte pidude korraldada ja nii on kogu 20.sajandi vältel püüdnud ka linnainimesed suuremaid pulmi maal pidada. Linna pulmapeod olid sel ajal tavaliselt väiksemad koosviibimised, mida peeti vaid ühel õhtul, erandiks siinjuures olid üliõpilaste ja vilistlaste pulmad, mida peeti konvendis, kus oli ruumi nii poelaudade kui tantsu tarvis. Maal kestsid pulmad seevastu kaks kuni kolm päeva.
Kirikust saabudes joodi terviseviina ja selle kõrvale võeti tükk torti või kommi. Mõnel pool löödi napsuklaas katki öeldes, et killud toovad õnne. Üldiselt peeti seda aga vene kombeks.1930-ndate aastate keskpaigast ei peetud lauda istudes enam söögipalvet, seevastu peeti aga palju kõnesid. Vahepeal oli eesti rahvas tublisti organiseerunud ja nüüd pidid kõik seltside ja ühistute ning muude asutuste esindajad kõnesid pidama, noori õnnitlema ja õpetama. Uueks pulmakombeks oli juba sajandi algusest aegapidi levima hakanud „Kibe!“ hüüdmine. Siin oli kindlasti tegemist vene laenuga, aga see komme meeldis vanadele eestlastele väga ja võeti kiiresti omaks.
Pulmalaud oli võimalikult rikkalik ja uhke, ometi kõik puha kodustest saadustest valmistatud. Söögitegemist kutsuti juhtima väljaõppinud kokk, abiks targemad ja osavamad naised. Juba enne noorpaari ja pulmaliste saabumist oli külmlaud kaetud. Sinna kuulusid peen ja jäme sült, maksavorst, lihapirukad, lisaks erinevad salatid ja 1930-ndtel aastatel ilmus moetoiduna rosolje. Põhitoidud olid valdavalt traditsioonilised: ahjust tulnud seapraad ja vasikaliha, pruunistatud kartulid ja hapukapsas .1930-ndate aastate uuendus, eriti linnas, olid viinervorstikesed. Sinna juurde pakuti salateid, millest lemmikud olid kõrvitsasalat, samuti peedi –ja pohlasalat. Magustoiduks olid tavaliselt kissellid ja kompotid , samuti koogid või mulgikorbid ning õunakompott vahukoorega. Tordid tehti ka tavaliselt ise-neid pakuti kõige lõpuks ja järgmise päeva hommikuks. Eriti hea olevat olnud kohvi rüssel-koogiga, mis oli tehtud odrajahust ning kaetud mustriliselt suhkru ja kakaoglasuuriga.
Kui pulmapidu tehti pruudi kodus, siis tehti kogu söök seal ja joogid ostis peigmees. Õlut tehti tavaliselt mõlemal pool. Pulmaviinade pealt vaadati ka peigmehe jõukust. Põhiliseks meestejoogiks oli valge riigiviin. Peenviin ehk liköör oli see, mida kingituseks kaasa võeti ja mida rohkem naised jõid. Pulmades joodi ka veini, seda osteti või tehti kodus. Mitte-alkohoolne jook oli maal marjamorss ja linnas tihti ka limonaad . Tänu aktiivsele karskus -liikumisele peeti ka täiesti alkoholivabasid pulmi kuid vaatamata püüetele ei õnnestunud aga eestlast kuidagi ilma õlle ja viinata pulma armastama panna.
Tants ja nali olid selle aja pulmas tunduvalt tähtsamad kui söök. Ilmselt pole eesti noored ei varem ega hiljem nii palju tantsinud kui 1920-1930-ndatel aastatel. Tantsuruumiks olid talvel suuremad toad ja suvel kaskedega kaunistatud rehealused või õuemuru. Põhilised pillid olid lõõts ja viiul, ka bajaan või kitarr. Nalja tehti pulmas palju ja seda peamiselt öösel ja järgmisel päeval. Põhiline öönali oli magajate kokkusidumine ja riiete varastamine. Hommikul oli siis hea naerda ja oksjonit teha.
Täiesti uus tava, mis võttis teisel päeval suure osa aega, oli ühispildi tegemine.
Pulmalised Urvastes 1931 aastal

Veimed ja kingitused

Eesti Vabariigi ajal kadus veimede jagamise ja raha korjamise tava peaaegu täiesti. Nii pruudi kui ka peigmehe kingitused tulevasele ämmale ja äiale polnud enam avaliku tähelepanu all. Pulmalised tulid pulma kingitustega ja seoses sellega kadusid pulmades ka rahakorjamisega seotud tavad. Kingitused oli sellised, mille üle eelkõige pruut rõõmu tundis. Suurem osa moodustasid lauanõud ja voodiriided, levinud oli ka lauakellade ja õmblusmasinate kinkimine. Pulmalisi on alati huvitanud, mida noortele kingitkase ja seetõttu on kas kingituse üleandmine või lahtipakkimine igal ajal olnud osa pulmatavadest.
Vaadeldava ajajärgu pulmad olid tihti traagilise alatooniga, sest poliitilised sündmused hakkasid järjest enam sekkuma inimeste isiklikku ellu.

Eesti NSV-s

Pärast Teist maailmasõda oli kogu senine elukorraldus segi löödud. Paljud olid hukkunud sõjas, paljud viidud Siberisse ja paljud olid Läände põgenenud. Paigalejäänud pidid kohanema uue eluga. Nõukogude ajal toimus nii elujärjes kui mõtteviisis suuri muudatusi, mis kõik kajastusid nii või teisiti ka kombestikus.
Inimesed abiellusid nii sõja ajal kui peale seda, abielluti ka Siberis ja Saksamaa põgenikelaagrites. Abiellumine oli veel püha ja hingerahuks vajalik toiming. Sõja ajal suuri pulmapidusid ei peetud, aga mingit pidulikkust püüti ikka saavutada. Hästi töötas maa ja linna vaheline vahetuskaubandus. Linnainimesed said pulmalauale süüa muretseda riiete ja väärtasjade eest, maatüdrukud hankisid pulmakleidi toiduainete eest.
Nõukogude korra edenedes hakati erinevalt eelnenud ajast eestlast kõrvalt õpetama, kuidas pulmi pidada.1958.aastal moodustati Tartu Linna TSN Täitevkomitee juurde ilmalike kombetalituste komisjonid , kokku neli: lapse sünni tähistamise komisjon , noorte täisealiseks saamise tähistamise komisjon, pulmakomisjon ning matusekomisjon. Järgmisel aastal ilmus komisjonide töö tulemusena brošüür “Nõuandeid ilmalike kombetalituste kohta“, mida jagati tasuta. Komisjonide moodustamist põhjendati asjaoluga, et hoolimata aktiivsele kommunistlikule kasvatustööle ei olnud suudetud välja juurida kiriku mõju.
Aegapidi hakkas kaduma traditsioon, mille järgi kõigepealt toimus registreerimine, seejärel laulatus ja pulmapidu. Laulatus jäi sageli ainult perekeskseks sündmuseks ja vahel seda toimetatigi kodus ja mitte avalikult kirikus. Ettevaatuse mõttes ei kandnud mõned kirikuõpetajad laulatusi ka kirikuraamatusse. Üheks põhjuseks olid kindlasti poliitiline surve ja kardetavad repressioonid. Laulatuste arvu kahanemise teiseks põhjuseks oli see, et noored ise ei pidanud laulatust enam otseselt vajalikuks-see tundus vanamoodne.

Komsomolipulmad

Juba 1950-ndate aastate alguses hakkas komsomol korraldama suuremates kollektiivides nn komsomolipulmi. Erinevus muudest pulmadest oligi see, et kogu peo organiseerisid komsomoliaktivistid. See puudutas nii poe materiaalset kui meelelahutuslikku külge. Pulmapeo politiseerimine tundus enamikule võõras ning seetõttu ei läinud mitte kõik peod korda. Aegamööda sai selgeks ka komsomolile, et liiga otsese propagandaga masse enda poole ei võida. Toimus pulmi, mida aitasid korraldada lisaks komsomolile ka ametühingud ning teised ühiskondlikud organisatsioonid . Vahel tuli see kasuks noortele, kel omal polnud peo jaoks raha. Ühiskondlikke pulmi hakkasid korraldama ka majanduslikult kosunud kolhoosid . Komsomolipulmade puhul oli alati palju rahvast ja enamiku moodustasid pulma korraldanud töö-või õpingukaaslased. Noorpaari sugulasi oli sellises pulmas tavaliselt alati vähemus.
Alguses harjumatu kellegi teise poolt väljastpoolt perekonda korraldatud pulmapidu võeti pikkamööda omaks. Ajapikku vähenes otsene poliitiline surve ja kindlasti õpiti sellest ka aja jooksul mööda vaatama.

Enne pulma

20.sajandi teisest poolest hakkab suhtumine abiellumisse ja ka pulmade pidamisse järjest enam muutuma. Sõltuvus vanematest hakkas vähenema. Tihti said vanemad oma poja või tütre tulevast näha alles siis, kui noortel juba pulmaplaan kindel. Vahel isegi pärast abiellumist. Kui taheti teha suured pulmad, mida oma rahakott ei võimaldanud, siis oli muidugi tark oma plaan vanematele varem ette kanda.
Aeg suuremate pulmapidude jaoks katsuti leida ikka mõne pühaga ühel ajal. Head pulma-ajad olid kas jaanipäev või vana-aasta lõpp, seoses uute tähtpäevadega said soosituks ka oktoobri -ja maipühad.
Koht pulmade pidamiseks pidi olema selline, et jätkuks ruumi nii söömiseks kui tantsimiseks. Üsna levinud mooduseks linnainimeste jaoks oli pulmapidu maal pidada. Jõukuse kasvades hakati aga juba 1960-ndatest aastatest pulmadeks kasutama sööklaid, klubisid ning koolimajade saale .
Kulutused jagati vastavalt võimalustele. Maksis see, kellel raha oli. Eestlane muidugi ei taha ennast kahvana näida, nii et kui vähegi vanemad olemas olid, katsusid nad ka väärikalt esineda. Maapulmade puhul oli tavaline see, et kui pulmapeo korraldaja poolt olid söögid, siis joogid muretses teine pool. Kui pidu jäi suures osas vanemate hooleks, siis riided ja muu oli ikka noorte enda ostetud. Rääkimata sellest, et sõrmused tuli osata peigmehel -, et kui rahakott seda ei kannata, siis pole mõtet hakata naist võtmagi.
Kui aeg ja koht olid paika pandud ja majanduslikud võimalused hinnatud, hakati kutsuma külalisi. Väikeseks peeti 15-30 osavõtjaga pulmi, keskmiseks 30-60 inimest, sealt edasi oli tegemist juba suurte ja väga uhkete pulmadega.
Vähegi suuremasse pulma kutsuti tavaliselt posti teel kirjalike kutsetega. Pulmakutse saadeti tavaliselt paar nädalat varem, et inimesed teaksid plaane teha ja kinke muretseda.

Registreerimine

Pärast 1950-ndaid aastaid hakkas registreerimine muutuma emotsionaalsemaks, tavad ja võimalused teisenesid koos moe ja ajaga . Kadus varem kehtinud kahe tunnistaja juuresoleku nõue. Tavaline abielu registreerimine maksis 1960-ndatel aastatel 1 rubla ja 50 kopikat. Abielu sõlmimisega seotud uskumused olid suhteliselt kokku kuivanud. Registreerimislaua ees seistes on peetud kinni samadest kommetest kui altari ees. Kes valjemini „jah „ ütleb, sellele kuulub võim abielus, teada oli ka vana komme varba peale astumisest. Kogu registreerimise tseremoonia võttis aega umbes 30 minutit.
Pulmasõit on jäänud ka autode ajastul üheks pulmade oluliseks osaks. 20.sajandi teisel poolel ei kandnud see enam aastasadade tagust pruudi uude koju viimise rituaali. Jäänud oli aga pulmade kõigile teadustamise roll: see oli pulmade osa, mis kõigile näha.
Hobustega sõideti pulmas talve ajal, kui teed olid täis tuisanud ja teisiti polnud võimalik. Pulmaliste autodeks olid sel ajal veoautod , bussid tulid 1960-ndatel aastatel. Pruutpaarile katsuti sõiduauto saada, kuid vahel sõitsid nad ka koos teiste pulmalistega veoautos. Noorpaari auto on ikka pidanud teistest erinema ja parem välja nägema. Astast 1962 on kirja pandud, et pruutpaari auto peaks „ Volga „olema. 1970-ndatel aastatel sünnib komme ehtida pruutpaari auto vanikute, mõnel pool lisaks nukkudega. Viimast peeti aga õigustatult venepäraseks ja väga laialt seda omaks ei võetud.
Pulmapidu algas tavaliselt kohe peale noorpaari ja pulmaliste pulmamajja saabumist. Kui registreerimine toimus hommikupoole päeva, siis sisustati tihti aega enne õhtust pidu sellega, et tehti ühiselt mõni väljasõit või peeti kinni metsavahel. Kujunesid välja meeliskohad, kus noorpaarid käisid. Peamiselt vene rahvusest abiellujad käisid Tallinnas Tõnismäel igavese tule juures või Maarjamäe memoriaali juures lilli panemas. Eesti paaridele said külastatavateks paikadeks muuseumid , eelkõige Vabaõhumuuseum Tallinnas ja Põllumajandusmuuseum Tartu külje all.
Kõige levinumaks pulmasõiduga seotud vanaks kombeks, mis oli täies elujõus ka tol ajal, oli tee sulgemine . Rakendada sai seda eelkõige maapulmade puhul ja eesmärgiks oli eelkõige napsu saada.

Pulmapidu

Pulmamajja saabumisega olid seotud erinevad tavad, mis sõltusid eelkõige pulmapeo pidamise paigast . Üheks vanaks kombeks, mida taas elustada püüti oli pruudi sõidukist maha astumine kas vaibale või kasukale, kuid seda tava on tõlgitsetud täiesti vastukäivalt. Uueks pulmakombeks või naljaks sõidukist väljumisel oli pruudi mõõtmine süllapuuga-kas ta ikka vastab perenaise ja tulevase ema mõõtudele. Kiiresti levima hakanud kombeks oli noorpaari oskuste proovimine. Kõige lihtsamad ja tavalisemad olid, et pruut peab kas ketrama või last mähkima ja peigmees pakku lõhkuma. Kujunesid välja tõelised etendused, kus oluline ei olnud tubli tulemus, vaid vaimukas lähenemine.
Lauas . Suur pulmapeo puhul kõik inimesed tavaliselt üksteist ei tundnud . Omavahel tuttavad inimesed püüti paigutada lähestikku. Mõnel pool olid istekohad nimekaartidega ära märgitud. Noorpaari koht lauas valiti nii, et sealt oleks kõiki näha ja kõik näeksid ka pruutpaari. Peo edenedes hakati lauas ka laulma ja laulurepertuaar oli päris lai.
Söögid-joogid. Kui pulmapidu kestis ühe õhtu, siis serveeriti tavaliselt kolm käiku. Alustati külma lauaga -sült, vorst, juust, pasteedid, võileivad, marinaadid, salatid. Mõne aja päras toodi lauale soe toit, milleks oli tavaliselt vasika-või seapraad hapukapsaga. Lõpetati magustoiduga, milleks oli kas bubert , kompott või mannakreem piima või vaniljekastmega.
Pulmatordid. Mujal maailmas tuntud spetsiaalne pulmatort on meil suhteliselt hiline nähtus. Selleks võiks lugeda terviseviina juurde pakutavat torti. Pulma torte võis olla õnne tähistava hobuseraua kujulisi, aga ka sea-või lambakujulisi ja loomulikult südamekujulisi.
Õlu valmistati maapulmade puhul ikka kodus. Kindlasti ei tohtinud õlu pulmas otsa saada ja keskmises pulmas on õlut olnud 300-500 liitrit. Varem tehti ka pulmadeks üsna palju puskarit, millest avalikult juttu ei tehtud.
Muudest jookidest oli valge viin ,mitmesugused liköörid, vein ja ka šampanja.

Rõivad

Vaatamata abiellumise toimingu suhteliselt konservatiivsusele, toimus rõivastuses, eriti pruudi puhul, päris suuri muudatusi. Väljakujunenud tavakohaselt oli pruutkleit pikk ja valge ning pruudil oli peas valge loor. 1950-ndatel aastatel käidi registreerimisel lihtsalt pidulikus kleidis. Tavaliselt oli see heledat tooni kuid 1953.aastal oli pruut tumedas taftkleidis, ilma, et see oleks midagi kurba tähendanud-see oli šikk. Tol ajal tundus maani kleit kohutavalt vanamoeline. Valge kleit hakkas tasapisi uuesti maad võtma alates 1960.aastate esimesest poolest. Enam ei olnud pruutkleit aga maani, vaid moele vastavalt hoopis lühike. Muutusid ka materjalid- siidi asemele tulid kapron ja krimpleen . Maani pruutkleit taastas oma õigused alles 1970 aastatel.
Pruudi käes oleva kimbu pidi pruudile kinkima peigmees ja see oli varem valmis tellitud lillepoest, kasutatud oli pruudile meeldivaid lilli.
Peigmehe riietus sõltus moest tunduvalt vähem kui pruudi oma. Siin toimusid mõned muutused alles 1970-ndatel. Siis tuli moodi, et peigmehe särk on pruudi kleidiga sama materjali, tavaliselt siis lipsu ei kantud , selle asemel kanti mõnda ehet . Vahel polnud isegi pintsakut, vaid hoopis suured ja laiad varrukad.
Rahvarõivastes abiellumine sai moeks alates 1980-ndate aastate teisel poolel.

Kingitused

Kingitused kajastavad alati suurepäraselt oma aega ja kombeid. Lisaks südamest tulevale õnnesoovile oli kinkimise eesmärgiks ka noorpaari aitamine ühise elu alustamisel . Pulmakingi klassikaks on läbi aegade olnud serviisid, alates väiksematest tee- või kohviserviisidest ja lõpetades suurte lõunaserviisidega. Huvitaval kombel kerkib juba viiekümnendate aastate lõpust kollektiivsete kingituste puhul esikohale diivan või kušett. Lisaks tarbeesemetele kingiti ka kodu kaunistavaid ja püsiva väärtusega esemeid, näiteks raamatuid ja kunstiteoseid . 1970-ndatel oli suurmood kinkida noorpaarile loteriipileteid.
Tants ja nali on olnud pulmade osaks alati, muutunud on ainult tantsud ja natuke ka naljad . Tavaliselt oli pulmalaud toas ja tants kas õues või küünis. Avavalsi tantsisid pruut ja peigmees, edasi oli valik vaba. Ringmänge mängiti tavaliselt pulma teisel päeval ja nende populaarsus oli väiksem kui varem. Südaöist pruudipärja mahamängimist püüti vana traditsioonina elus hoida. Pulmanaljadest olid kõige elujõulisemad pruudi varastamine ja kurepesa tegemine.1960.-70-ndatel aastatel hakkab ka lisanduma täiesti uusi pulmanalju. Moodi tulid pulmalehed ja ka uueks pulmanaljaks olid naljatelegrammide ettelugemine. Järjest hakkas kasvama viktoriinide populaarsus. See oli mälumängude tippaeg Eestis. Mõnes pulmas valiti lausa hea tuju organisaatorid.
Viiekümne nõukogude aasta jooksul toimus eesti pulmas kaks väga olulist muutust. Esiteks-pulmapidu väljus kodu seinte vahelt. Teiseks-pulmal ei lastud enam omavoolu kulgeda, vaid see seati range organiseerimise raamidesse. Mõlemad uuendused ei olnud absoluutsed, vaid iseloomustavad tendentsid.

Tänapäeval

Laulev revolutsioon pani eestlased taas ühiselt Eesti asja ajama. Äkki sai jälle selgeks, et eestlane olla on uhke ja hää ja et maa tuleb täita lastega......Rahvusliku vaimustuse lainel peeti rahvuslikke pulmi ja joosti tormi Eesti Rahva Muuseumile, et saada targemaks nii rahvarõivaste kui rahvakommete osas. Tervet ja tugevat lasterohket peret peeti Eesti elu edenemise aluseks nii nagu 1920-ndatel aastatelgi. Ja uskumatu kui kiiresti hääbus see vaimustus pärast seda kui Eesti Vabariik oli taas kord kätte saadud.
1980-ndail aastail oli endastmõistetav, et kui oldi juba pikemat aega koos, siis selle tulemuseks oli abielu. Liiati veel, kui laps oli tulekul. Ärkamisaeg tõi kaasa rahvuslikud pulmad ja rahvarõivas pruudi-peigmehe, vahel isegi kogu pulmaseltskonna. Kiriklik laulatus muutus jälle popiks. Ja kogu see vaimustus kadus paari aastaga. Loomulikult peeti ka 1990-ndate teisel poolel pulmi, ent võrreldes varasemaga kohe väga palju vähem. Raske on uskuda , et vähese abiellumise põhjus on suures vabaduse säilitamise soovis ja võimaluses iga kell kübarat kergitades minema kõndida, s.t. vastutuse puudumises. Noored toovad tihtipeale põhjenduseks, et otsene vajadus abiellumiseks puudub. Seadus on liberaalne , ühiskond mõistev ja ainus kasu võib tulla ühisest tuludeklaratsioonist.
Tänapäeval käibel olevates pulmatavades ja –kommetes on toimunud palju muutusi. Pulmakombestikku on tulnud mõndagi ameerikapärast. Põhjuseks on eeskätt kinos ja kodus ameerika filmide vaatamine. On ju pulmakombed üks osa meie kultuurist ja need muutuvad koos meie igapäevase eluga.
Poissmeeste ja vanatüdrukute õhtuid, mida peetakse vahetult enne pulmi, on meil moodi tulnud umbes viimase viie-seitsme aasta jooksul. Neiud peavad ühiselt tormilise peo, et enne meheleminekut koos sõbrannadega viimast võtta. Sellist pidu on võimalik korraldada nii, et tulevane pruut seda ette teab või ka nii, et see on talle üllatus. Meil on eriti moes viimane võimalus. Tüdrukute pidude puhul on moeks ka teemapeod ja kohustuslikuks elemendiks on meeste striptiis või tants.
Poissmeeste õhtuid on korraldatud juba ka varem. See, et peigmees koos sõpradega paar õhtut enne pulmi viina võttis, oli kombeks juba paarkümmend aastat tagasi. Viimasel ajal on sellest kujunenud huvitav ettevõtmine, kus ei puudu ka striptiisibaarid või tellitud tantsutüdrukud.
Kutsed ja kingitused on tänapäeval tihedalt seotud. Kutse saadetakse kuu või paar enne pulmi ja tavaliselt palutakse oma tulekust ka ette teada anda. Peenemate pulmade puhul on kirjas ka nõuded riietuse suhtes. Uueks kombeks on kutse parempoolsesse serva märkida „Kingiinfo“ koos telefoninumbri ja vastavat teavet andva inimese nimega. Tänapäeval koostab enamik pruutpaare kingiregistrid ja nii saab külaline sealt valida sobiva võimaluse kingi ostmiseks.
Pruutpaari rõivastuses avalduvad nüüd suuremad võimalused ja vabadused. Kui on juba ette võetud abiellumise uhke tähistamine, siis on tavaliselt pruut ka pikas ja valges kleidis. Nüüd on võimalik ka pruut kleite laenata aga ka valmiskleitide kui ka materjali valik on suur. Tõeliselt väärikaks peetakse disainerkleiti, mis on professionaali poolt just kindlale pruudile disainitud. Viimaste aastate lemmikuks on kujunenud korsett . Tänapäeval abiellub enamik pruute valges kleidis, kuid valgel on palju varjundeid ja see annab kõigile võimaluse leida endale sobiv toon.
Hoolimata sellest, et tänapäeva peigmehel on võimalus riietuda frakki, sakoülikonda või smokingusse, eelistab keskmine eesti peigmees tumedat ülikonda, suviste pulmade puhul siiski ka heledat.
Pulmasõit on ka tänapäeval pulmapeo oluline osa. Sõidetakse tavaliselt mõne parema ja uuema autoga , võimalik on tellida limusiini või ka muud luksusautot. Auto kaunistamine on endiselt moes, uueks kombeks on auto taha tühjade plekkpurkide sidumine.
Aja sisustamine ametliku tseremoonia ja pulmapeovahel sõltub paljudest asjaoludest aga eelkõige peopaiga asukohast. Uueks kombeks on saanud pruudi neiupõlvenime äraheitmine. Selleks on erinevaid mooduseid, neist levinum on uputamine või õhku lennutamine . Alati ei ole see ka neiu nimi, mis lendu lastakse. On lendu lastud ka valgeid tuvisid. Huvitav tava on ka alguse saanud 1980-ndate aastate lõpust Keila -Joa mõisast. Sealse silla kettide külge lukustavad pruutpaarid tabasid ja viskavad siis võtmed vette. Nii panevad nad oma abielu lukku ja seda pole enam võimalik lahti sõlmida. Lõuna-Eesti pulmalised külastavad sageli Munamäge.
Ka tänapäeval tehakse pulmasõidule mitmesuguseid takistusi, et passi ehk pudelit saada.
Heidi ja Raineri pulmasõit 2003. aastal Rolls-Royce´iga
Pulmapidu ise on väljunud tavapärastest raamidest. Aastakümneid kombeks olnud pikk süldilaud on asendunud kõige erinevate võimalustega. Valitseb täielik vabadus, kuidas korraldada abielu sõlmimist ja pulmapidu. Abielu ei pea registreerima tingimata perekonnaseisuaktide büroos, vaid täpselt seal kus meeldib. Ametnik tuleb teatud tasu eest kohale sinna, kuhu ainult soovitakse.
Viimaste aastate suuremate pulmapidude lemmikpaikadeks on motellid ja turismitalud, kus on võimalik kogu pulmarahval ka peavarju leida. Üheks tõeliselt populaarseks kohaks on saanud Leigo talu oma kujundatud loodusega ja huvitava renomeega. Samalaadseid, küll aga klass kallimaid pulmi korraldatakse mõistes-neist tuntumad on Sangaste , Pädaste ja Saku mõis.
Üheks lihtsamaks pulmapeo variandiks on väike vastuvõtt kohe pärast registreerimist või laulatust. See on püstijala üritus, mis kestab tavaliselt 3-4 tundi. Aina populaarsemaks on muutunud noorpaari kohene siirdumine pulmareisile. Oluliseks muutuseks viimase kümne aasta jooksul on seegi, et paljud korraldavad pulmapeo ja maksavad selle eest ise. Veel 1980-ndatel aastatel arvestati eelkõige vanemate rahakotiga.
Pulmavanad on tänapäeva pulmas aktsepteeritud tegelased. Nendeks on tavaliselt noored mehed, kes oskuslikult suunavad peolisi lõbutsema ja mänge mängima.
Ka nüüdisaegsete pulmakommete hulka kuulub ametite jagamine. Vanade ametite hulka kuulub pruudivalvur ja viinakeldri valvuri amet. Korda valitakse valvama pulmapolitsei ja uueks naljaametiks on noortele neidudele antav musi amet-tema ülesandeks pole muud, kui anda igal võimaluse meestele hästi nähtavaid musisid.
Pruudipärja mahamängimine on jälle au sees. Tavaliselt mängitakse pruudipärga enne südaööd ja päris klassikalisel viisil. Ideelt samalaadne on uus ameerika komme, mille järgi pruut viskab oma pruudikimbu kirikust väljudes üle õla ja keegi tema vallalistest sõbrannadest peab selle kinni püüdma. Sellega on ta määratud järgmiseks pruudiks.
Pärast pruudipärjamängu hakatakse tavaliselt pulmatorti lahti lõikama. Nüüdisaja pulmatordid on mitmekihilised ja kõrged, mis sümboliseerivad intiimelu algust ja viljakust. Tordilõikamine on hetkeks, mil on võimalik veel viimast korda teineteisele jala peale astuda, et abielus ikka astuja sõna peale jääks. Pulmatorti sööb noorpaar tavaliselt ühiselt taldrikult, vahel lausa söödetakse teineteist.
Ka tänapäeva pulmades korraldatakse mänge ja võistlusi. Muidugi sõltuvad pulmalõbustused peo pidamise paigast. Pulmanaljaks, mis ka praegu täiesti teada ja tehtav, on pruudi rööv.
Nüüdisaja eesti pulma iseloomustades võib nentida äärmiselt rohkeid, lausa vastandlikke võimalusi. Tavades ja kommetes on segunenud nii vanad kui uued, nii omad kui võõrad. Seda pole võimalik pahaks panna, sest see ongi kultuur oma pidevas muutumises.

Kokkuvõte

Eestimaal on peetud juba aastasadade vältel elu edasi viivaks jõuks abielu ja suurimaks peoks pulmapidu. Kuid kombed on muutunud koos ajaga ja inimestega. Klassikaline peremudel on jäämas minevikku ja elamiseks on taas uut moodi reeglid, ning pulmapeost on saamas seltskondlik meelelahutus üritus. Kui vaatame enda ümber näeme, et kooselamiseks pole vaja tingimata abielluda ja ,et noored tahavad säilitada vabaduse tunde. Seda kõike soosib nii tänane ühiskond kui ka vanema põlvkonna kiire leppimine asjade seisuga.
Ennemuiste otsiti tugevat ja tervet, töökat ja usinat naist, teisena tuli arvesse mõrsja jõukus ja viimasena alles ilu. Enamasti otsustasid noorte saatuse üle vanemad. Tänapäeval otsitakse hingesugulast ja vanemad on juhtunud olema need viimased kes asjast midagi teada saavad. Ka sellel ajal oli kohati kombeks see, et aktiivsemaks pooleks olid tüdrukud, sest eks iga neiu hing ihkas mehele saada. Sama näeme ka tänapäeval, kus on juhtunud ka nii, et mitte mees ei võta naist vaid vastupidi.
Suurim muutus mis on toimunud nende aastasadade jooksul on see, et kõige olulisemal kohal abielu sõlmides on mehe ja naise vaheline armastus. Ja see on see edasi viiv jõud.
Raske on hinnata, kui palju on inimese loomus muutunud aastasadade jooksul, kuid vajadus ise armastada ja olla armastatud on küllap igavikuline.

Kasutatud kirjandus:

Piret Õunapuu“EESTI PULM“
Internet :
http://pedja.edu.ee/failid/opilased/puusepp/refpul.html
http://www.miksike.ee/referaadid/pulmad.ht m
30