15. 2 Berg, E., Hiiemäe, M., Jansen, E., Johansen, U., Kurs, O., Luts, A., Mäsak, E., Palli, H., Pärdi, H., Tedre, Ü., Troska, G., Tõnurist, I., Valk, Ü., Viires, A., Vunder, E., Värv, E. (1998). Eesti rahvakultuur. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus, lk. 415. 4 Kosjad Eesti pulmakombestikus oli peategelastele, peigmehele ja mõrsjale, omane passiivsus. Tähtsamat rolli mängis hoopiski isamees, kes pidi olema abielus ning sõnaosav. Muidugi oli oluline ka see, et isamees teaks, kuidas pulmi läbi tuleb viia. Üldjuhul oli isameheks mõni sugulane, kuid hilisemal ajal võis selleks olla ka hea naaber. Kosja minnes oli äärmiselt olulisel kohal aeg. Enamasti sõideti kosja teisipäeva, neljapäeva või laupäeva õhtul ning soovitatavalt noore kuuga, kuna see pidavat õnne ja viljakust tooma. Kosja sõideti tavaliselt saani või vankriga, mis oli
taanduma alles möödunud sajandi kolmandal veerandil. Kuulamas käis vanem naisterahvas, sageli isamehe naine, hilisematel aegadel ka peiu ema. See oli nn kuulueit. Kuulamas käidi neljapäeva õhtuti. Kuulueidel oli kaasas viinapudel (kuuluviin). Kuuluviina vastuvõtmine oli märk, et kosjad võivad tulla. Pudeli tagasiandmine näitas, et kosilast ei soovita. Kosjad Eesti pulmakombestikus oli peategelastele, peigmehele ja mõrsjale, omane passiivsus. Tähtsamat rolli mängis hoopiski isamees, kes pidi olema abielus ning sõnaosav. Muidugi oli oluline ka see, et isamees teaks, kuidas pulmi läbi tuleb viia. Üldjuhul oli isameheks mõni sugulane, kuid hilisemal ajal võis selleks olla ka hea naaber. Kosja minnes oli äärmiselt olulisel kohal aeg. Enamasti sõideti kosja teisipäeva, neljapäeva või laupäeva õhtul ning soovitatavalt noore kuuga, kuna see pidavat õnne ja viljakust tooma. Kosja sõideti tavaliselt saani või vankriga, mis oli
Peiule pakutakse mõrsja pähe naiseks riietatud vanameest või vananaist ( ebamõrsja ) keda peig tantsitab ja leiab, et mõrsja ei ole õige. Seejärel hakkab mõrsja otsimine. Kui mõrsja on leitud ja peiu kõrvale toodud algab söömine. Pulmapäeva hilisõhtul või varahommikul toimub pulmade esimese poole tähtsaim sündmus: mõrsja lahkumine vanemate kodust. Mõrsja viiakse alati pimedas. Mõrsja asub teele, nägu kinni kaetult, et ta tagasi ei oskaks tulla. Isamees või peiupoiss viib mõrsja süles saani. Mõrsjaga koos lähevad kaasanaine, pruuttüdrukud ja pruudi vennad. Pulmarongiga on seoses mitmesuguseid uskumusi: mõrsja ei tohi tagasi vaadata, sest muidu sünnivad lapsed tema nägu, ristteest üle sõites peab mõrsja poetama säärepaela või sõrmuse, et loomadele kahju ei sünniks, jõest üle sõites viskab mõrsja vette säärepaela või sõrmuse, et lastel ei oleks veesurma karta.
tavaliselt pühapäeval. Uuemad pulmapeod algasid esmaspäeval ja lõpp oli neljapäeval. Eesti pärimuslike pulmade oluline tunnusjoon on laulurohkus. Vana regilaul on säilinud elavana kõige kauem pulmades. Pulmaliste mõlemat poolt, mõrsja poolset vakarahvast ja peiupoolset saajarahvast, esindas oma laulik ehk kaasik. Pulmalaulikud olid eeslauljatena ühtlasi head kombestiku tundjad ja tegelikult juhtisid pulmarituaali, ehkki vormiliselt olid juhid saajarahva poolt isamees ja vakarahva poolt kaasanaine. Peale kommete tundmise ja laulude teadmise pidi pulmalaulik olema ka sõnaosav improviseerija: tuli reageerida vastaspoole igale märkusele, olgu see pahakspanev või heakskiitev. Vakarahva juhiks oli kaasanaine - vanem abielus naine. Pruudivend oli tähtis ametimees. Pruudivendi võis-olla kuni kolm. Tema või nende peamine ülesanne oli mõrsja varastamine peiupoiste käest. Saajarahva juhiks oli isamees - vanem abielus mees, algselt peiu sugulane, kelle
Vakarahva juhiks oli kaasanaine - vanem abielus naine. Lesk, lapseta ega rase naine kaasanaiseks ei sobinud. Kaasanaine oli mõrsja abiline, saatjaks kirikuteel, pulmalauas ja teistes rituaali osades. Tema abilisteks olid pruuttüdrukud, vallalised neiud, kelle arv ei olnud küll kindlaks määratud, kuid pidi vastama peiupoiste arvule. Pruudivend oli tähtis ametimees. Pruudivendi võis-olla kuni kolm. Tema peamine ülesanne oli mõrsja varastamine peiupoiste käest. Saajarahva juhiks oli isamees - vanem abielus mees. Tema abilisteks olid peiupoisid, vallalised noormehed. Viimaste arv oli vaba, kuid enamasti oli neid kolm. Nende tundemärgiks olid mõõk puusal ja välge rätt üle õla. Isamees oli pulmarongi juht ja peiu saatja. Peiupoiste ülesanne oli mõrsja ja kirstu valvamine. Mõõgaema oli isamehe naine. Tema ülesanne oli mõrsja otsimine ja enamasti tanutamine. Pulmad algasid pulmaliste kogunemisega: peiu sugulased kogunesid peiu koju, mõrsja omaksed aga mõrsja koju
hobusega koha peal kolme korda ümber ei pööratud või üle õla ei sülitatud. Kui vastu tulid koer ja siil, tähendas see ebaõnnestumist, rebane aga õnnestumist. Kõrtsist möödudes tuli alati viina osta, isegi siis, kui endal viinad kaasas, milleta tegelikult kosjaskäimine mõeldav polnudki et hobusel jalad lahti läheks ja ta jõuaks kosilase kohale toimetada. Eesti pulm ennemuiste Jõudnud neiu juurde, andis isamees vastu tulnud koerale vorsti ja läks sisse, peigmees jäi välja ootama. Isamees teatas, kord sisse jõudnud, et otsib kaduma läinud lindu tavaliselt kana. Vahel otsiti ka mullikat või vasikat. Tavaliselt, kui kosjatulekut oodati, oli isamehel vastas hambamees, kes sama hea jutuga oli. Räägiti siis kadunud linnukesest ja hakati teda otsima. Lõpuks ajas hambamees siis koera tagakambrisse ja too tõi sealt välja ühe linnukese teise järel, kuni siis
pulmad lõppesid tavaliselt pühapäeval. Uuemad pulmapeod algasid esmaspäeval ja lõpp oli neljapäeval. Eesti pärimuslike pulmade oluline tunnusjoon on laulurohkus. Vana regilaul on säilinud elavana kõige kauem pulmades. Pulmaliste mõlemat poolt, mõrsja poolset vakarahvast ja peiupoolset saajarahvast, esindas oma laulik ehk kaasik. Pulmalaulikud olid eeslauljatena ühtlasi head kombestiku tundjad ja tegelikult juhtisid pulmarituaali, ehkki vormiliselt olid juhid saajarahva poolt isamees ja vakarahva poolt kaasanaine. Peale kommete tundmise ja laulude teadmise pidi pulmalaulik olema ka sõnaosav improviseerija: tuli reageerida vastaspoole igale märkusele, olgu see pahakspanev või heakskiitev. Vakarahva juhiks oli kaasanaine - vanem abielus naine. Lesk, lapseta ega rase naine kaasanaiseks ei sobinud. Kaasanaine oli mõrsja abiline, saatjaks kirikuteel, pulmalauas ja teistes rituaali osades. Kaasanaise roll oli passiivne, ta ei olnud algataja, vaid algatusele reageerija.
· Kui mõrsja lõpuks esile toodi, siis hakati sööma · Pärast söömist toimus pulmade tähtsündmus- mõrsja tanutamine · Selle toiminguga muutus neiu abielunaiseks ja teda hakati nimetama noorikuks · Teine pulmapäev lõppes noorpaari rituaalse magamaviimisega · Kolmanda pulmapäeva keskseim sündmus oli veimevaka jagamine. · Veimekirst toodi koos vakarahvaga. · Veimede jagamise algatas saajarahvas. · Vakarahvas nõudis kirstu lunastamist. Isamees või peiupoiss pidi kirstu keskele ja igale nurgale mündi, alles siis avati kirst. Raha sai noorik endale. · Pruudivend tõi veimed lauale, mille taga istusid noorpaar ning isamees ja kaasnaine. Isamees kutsus veimede saajad ükshaaval nimepidi "pulma" VEIMEVAKA JAGAMINE · Pulmade lõpetamine oli traditsioonipärane. · Kohati lõpetati pulmad nooriku tantsitamisega - pulmade lõhki tantsimine.
Pärast leeri võisid tütarlapsed kanda naisteehteid ning poisid hakkasid tegema meestetöid ning sulastena saama meestepalka. Samuti võisid mõlemad osa võtta täiskasvanute meelelahutustest. Poiste ja tütarlaste omavaheline läbikäimine võttis täiesti uue pöörde noormeestel oli õigus käia öösiti küla peal ning neiud võisid "ehalisi" vastu võtta. Lubatuks said ka ühismagamised tule ääres ja pulmadel. Kosjad eelnesid pulmadele. Kosja peategelane oli isamees. Selleks oli tavaliselt mõni hea mokamees. Peale noormehe jõudmist abieluikka peeti perekonnaringis nõu, keda poeg peaks kosima. Pruudile määrati kindlaks ka eelistatavad nõuded, väga oluline oli tulevase kaasa töökus. Isamehe ülesandeks oli kosjade ettevalmistus ja tseremoonia ettevalmistamine. Kui sobivaim mõrsja oli leitud, siis mindi kosjaviinadega tütarlapse juurde. Kui viin oli vastu
Eesti pulmakombed Pulm on abielusõlmimispidustus. Eesti pulmakombeid ja - tavasid on võimalik jälgida alles 19. sajandi algusest. Kiriklik laulatuski sai pulmakommete üheks osaks alles 19. sajandi teisel poolel. Pulmad on eestlaste elus olnud tähtis sündmus juba ammu. Komme pulmi pidada on kõigil maailma rahvail. Eesti pulmad kestsid vanasti 3 päeva. Neid peeti enamasti sügisel 3 nädalat pärast kosje. Pulmapidu juhtisid isamees ja peiupoisid, kes esindasid saajarahvast( peigmehepoolseid pulmalisi), ning kaasanaine, kes pruudivend ja pruuttüdrukud, kes kes esindasid vakarahvast (mõrsjapoolseid sugulasi). Pulmatseremoonia olulised järgud olid saajarahva saabumine, mõrsja nõudmine, mõrssja lahkumine isakodust, pulmasõit, mõrsja vastuvõtmine, uue kodu tutvustamine, vakarahva saabumine peiukoju, tanutamine e mõrsjapärja vahetamine naisetanuga, põllelappimine e
ja peigmehe nimed, abielu sõlmimise kuupäev ja muud sümboolikat. ·Tavaliselt on pulmapeol tähtis pidulaud söögi-joogiga, kuid jätkuvalt harrastatakse ka ühismänge ja -laulmisi pulmaliste lõbustamiseks (nt pruudipärg ja mitmesugused osavusproovid). · Pulma võib juhtida pulmavanem, kes on üldjuhul kas pruutpaari meessoost sugulane, sõber või professionaalne peojuht. · Pruuti saadavad pruutneitsid, peigmehe poolt aitab pulma korraldada isamees. · Pulmakomben a pidi pruut oskama atra hoida. Pulmad "Kalevipoja" kolhoosis Põlva rajoonis 1968. · Pulmaauto Tartus nn õnnepalee ees, september 2012. Läti pulmakombed · Tänapäevane Läti pulm on olemuselt üsna sarnane eesti pulmale. · Alustatakse kirikus või perekonnaseisuametis, vahetatakse sõrmused ja antakse vanded. Abielusõrmust kantakse parema käe neljandas sõrmes.
Uuemad pulmapeod algasid esmaspäeval ja lõpp oli neljapäeval. Eesti pärimuslike pulmade oluline tunnusjoon on laulurohkus. Vana regilaul on säilinud elavana kõige kauem pulmades. Pulmaliste mõlemat poolt, mõrsja poolset vakarahvast ja peiupoolset saajarahvast, esindas oma laulik ehk kaasik. Pulmalaulikud olid eeslauljatena ühtlasi head kombestiku tundjad ja tegelikult juhtisid pulmarituaali, ehkki vormiliselt olid juhid saajarahva poolt isamees ja vakarahva poolt kaasanaine. Peale kommete tundmise ja laulude teadmise pidi pulmalaulik olema ka sõnaosav improviseerija: tuli reageerida vastaspoole igale märkusele, olgu see pahakspanev või heakskiitev. Vakarahva juhiks oli kaasanaine - vanem abielus naine. Lesk, lapseta ega rase naine kaasanaiseks ei sobinud. Kaasanaine oli mõrsja abiline, saatjaks kirikuteel, pulmalauas ja teistes rituaali osades. Kaasanaise roll oli passiivne, ta ei olnud algataja, vaid algatusele reageerija
peredes ka kuni nädal. Kui rahaline olukord ei olnud hea, tulid appi sugulased, sõbrad, naabrid. Talurahva pulmalaud oli üsna kesine. Pulmakoti sisuks oli leib, hiljem spetsiaalne pulmaleib ja ka nisuleib. Lisaks neile leidus seal ka suitsutatud liha, kala, kohupiima, kartuleid, piima ja mune. Pulmategelased Pruut ja peigmees olid ainult ametlikud peategelased. Peakohustused olid isamehel ja kaasanaisel oma abistajatega. Abiellujate vanematel oli kõrvaline roll. Isamees oli kogu pulma jooksul nii juhi kui ka liidri rollis. Pruudi suguvõsa esindas kaasanaine, kes oli võimekuselt isamehega enamvähem võrdne Pulmatseremoonia Kõige kärarikkam ja väliselt silmapaistvaim osa oli juba vara hommikul ettevõetav saajasõit ehk sõit pruudi järele. Pruut oli aga tavaliselt ära peidetud ning teised pidid ta siid laulusaatel üles otsima. Külapoisid seadsid teele igasuguseid tõkkeid, mis sümboliseerisid elus ette tulevaid raskusi.
Komme on tuntud üle maa ning ka naaberrahvastel v.a. õigeusklikud, setud ja venelased. Ehalkäimine ei tähendanud tingimata sugulist läbikäimist, selle varjundi sai ehalkäimine alles XX sajandil. Tüdruk, kellel ehaline üldse ei käinud, võis jääda kosilasteta. Kohati eelnes kosjadele kuulamine. Kosja mindi pimedas, noore kuuga. Vanemal ajal mindi kosja ratsa, hiljem saani või vankriga. Kosja läksid peigmees isamehega, kosjajutu eest hoolitses isamees, peiu tavaliselt vaikis. Kosjalistel olid kaasas käsiraha, kosjakingid, kosjakakk ja kosjaviin, mis pidi kindlasti olema punane. Kui kõik olid kosjaviina rüübanud ja kosjakakku maitsnud, olid kosjad vastu võetud. Peale seda vahetati kingitusi, peiu maksis käsiraha. Kosilastele pakuti süüa, toidulaual pidi kindlasti olema palju keedetud mune. Kosilased lahkusid alles hommikul.
Uuemad pulmapeod algasid esmaspäeval ja lõpp oli neljapäeval. Vakarahva juhiks oli kaasanaine vanem abielus naine. Lesk, lapseta ega rase naine kaasanaiseks ei sobinud. Tema abilisteks olid pruuttüdrukud, vallalised neiud, kelle arv ei olnud küll kindlaks määratud, kuid pidi vastama peiupoiste arvule. Pruudivend oli tähtis ametimees. Pruudivendi võis olla kuni kolm. Tema või nende peamine ülsanne oli mõrsja varastamine peiupoiste käest. Isamees oli pulmarongi juht ja peiu saatja. Pulmad algasid pulmaliste kogunemisega pulmapäeva hommikul või eelmise päeva õhtul: peiu sugulased kogunesid peiu koju, mõrsja sugulased mõrsja koju. Iga kutsutu tõi kaasa leiva ja lihaga pulmakoti ning õlleankru. Esimesel pulmapäeval valmistuti peiukodus sõiduks mõrsjakoju. Hiljem on pulmarongiga liitunud teisedki pulmalised, ainult pulmavanemad jäid kindlasti koju. Pulmarong läks teele müra ja käraga, hõisati ja helistati kelli
Vanasti oli see rohkem traditsiooniline sündmus täis igasuguseid rituaale ja maagilisi sündmusi. Tänapäeaval üritatakse pulmadega teisi üle trumbata, kuigi põhimõte on sama mis vanasti. Pulmadele võivad järgneda mesinädalad. Eesti pulmakombed Tänapäeval rahvariideid kantakse harva Pulma võib juhtida pulmavanem, kes on üldjuhul kas pruutpaari meessoost sugulane, sõber või professionaalne peojuht. Pruuti saadavad pruutneitsid. Peigmehe poolt aitab pulma korraldada isamees. Tavaks on, et pulmalised teevad pruutpaarile kingitusi. harrastatakse ka ühismänge ja -laulmisi pulmaliste lõbustamiseks (pruudipärg ja osavusproovid). Laulatus On Kiriklik talitus, kus mees ja naine sõlmivad teineteisega abielulepingu. Laulatus on kristliku abielu algus. laulatus kuulub pühade toimingute hulka. Laulatust viib läbi vastavate õigustega vaimulik. Eesti tingimustes tuleb ranget vahet teha mõistetel laulatus ja abielu sõlmimine, kuna:
1 Iseseisev töö sõnaraamatutega Laual on kasutada 5 erinevat sõnaraamatut. Täida ülesandeid erinevaid sõnaraamatuid kasutades ja kombineerides. Harjutus 1 Leia võimalikult palju sünonüüme. Natukene Magus Isamees Tahtma Õppima Harjutus 2 Leia vastandsõna, kirjuta võõrsõnade järele tähendus ja moodusta näitelause(d) vastandsõnadega. Vajadusel kasuta mitut sõnaraamatut. NB! Ära kasuta sõnaraamatus toodud näitelauseid! Sõna - tähendus Vastandsõna tähendus Näitelause(d) Delikaatne - Sünkroonne - Obligatoorsus - Filantroop- Dünaamika - Aktiveeruma - Sifreerima - Optimist - Matriarhaat - Kvantiteet - Harjutus 3 Tõlgi tekst igapäevakeelde, st väldi võõrsõnu, asenda kõik võõrsõnad omasõndega. 1. Gümnaasiumi pedogoogid paneerisid kotlette ning demonteerisid modernse ridiküli. __________________________________________________...
mõrsja üle leivalabida, et leivaõnn majja jääks. Oma uude kodusse ei tohtinud mõrsja astuda vasema jalaga-see toob majja tülid ja lahkhelid Peamiselt Kesk- ja Lääne-Eesti pulmakombestiku järgi oli mõrsja esimeseks ülesandeks pärast peiumajja astumist visata kinnisilmi kolm halgu ahju. See pidi tagama truudust, virkust, perenaise osavust. Mõrsja asetati laua taha istuma, kusjuures uju jäi pähe. Uju eemaldamine oli kujunenud eriliseks kombetalitluseks: isamees viis mõrsja õue, võttis mõõga otsaga rätiku peast, keerutas seda kolm korda ja viskas siis katusele (Lääne-Eestis). Sealjuures sõnuti: Mo vaesel vae vaates, mo sõsar seisab sõasa, sõamõõkade seasa, vaenuraudade vahele. Ees tal ihutud mõõka, taga tal tahutud seina,
Ka olid talud talvel kõige jõukamal järjel, siis jätkus vara pulmi pidada. Pulmad peeti noorel kuul ja kestsid tavakohaselt 3 - 4 päeva. Vana regilaul on säilinud elavana kõige kauem pulmades. Pulmaliste mõlemat poolt, mõrsja poolset vakarahvast ja peiupoolset saajarahvast, esindas oma laulik ehk kaasik. Pulmalaulikud olid eeslauljatena ühtlasi head kombestiku tundjad ja tegelikult juhtisid pulmarituaali, ehkki vormiliselt olid juhid saajarahva poolt isamees ja vakarahva poolt kaasanaine. Peale kommete tundmise ja laulude teadmise pidi pulmalaulik olema ka sõnaosav improviseerija: tuli reageerida vastaspoole igale märkusele, olgu see pahakspanev või heakskiitev. Vakarahva juhiks oli kaasanaine - vanem abielus naine. Lesk, lapseta ega rase naine kaasanaiseks ei sobinud. Kaasanaine oli mõrsja abiline, saatjaks kirikuteel, pulmalauas ja teistes rituaali osades. Kaasanaise roll oli passiivne, ta ei olnud algataja, vaid algatusele reageerija. Tema
Ott Sepp Ott Sepp (sündinud 29. juunil 1982 Tallinnas) on Eesti näitleja, lavastaja, saatejuht, stsenarist ja laulja. 2004. aastal lõpetas Sepp Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia lavakunstikooli 21. lennu. 2005.–2006. aastani oli ta näitleja Eesti Draamateatris, 2006. aastast alates töötab ta draamanäitlejana Vanemuise teatris. Laiema tuntuse saavutas Sepp rollidega filmides "Malev" (2005) ja "Tulnukas" (2006). Mõlemas mängis ta koos Märt Avandiga, kellega on teinud koostööd ka saatejuhi ja parodistina. Ott Sepp kirjutas stsenaariumi poliitilisele satiirilisele telesarjale "Riigimehed" (2010), kus tal oli episoodiline roll turvamehena. 11. augustist 2000 on Sepp Reformierakonna liige. Rollid Eesti Draamateatris 2004 Kaj Jevgeni Švartsi "Lumekuningannas" 2005 Rudolfo Mart Kivastiku "Savonarola tuleriidas" 2005 ...
Sisukord Ott Sepa elulugu-------------------------------------------lk3 Ott Sepa rollid Eesti Draamateatris-------------------lk4 Ott sepa rollid Vanemuises------------------------------lk5 Olulisemad rollid mujal----------------------------------lk6 Rollid filmides, telelavastustes, kuuldemängudes---lk7 Kokkuvõte---------------------------------------------------lk8 Kasutatud allikad------------------------------------------lk9 Lisad----------------------------------------------------------lk10 2 Ott Sepa elulugu Ott Sepp (lisa 1) sündis 29. juunil 1982. aastal Tallinnas. Ta on Eesti näitleja, lavastaja, saatejuht, stsenarist ja laulja. 2004. aastal lõpetas Ott Sepp Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia lavakunstikooli 21. lennu. 2005.2006. aastani oli ta Ott Sepp Eesti Draamateatris, 2006. aastast alates töötab ta draamanäitlejana Vanemuise teatris. Ta on abie...
kindlasti olla. Kosilastel pidi kaasas olema viinapudel, ilma selleta ei olnud kosjaskäik üldse 5 mõeldav. Varasemal ajal võeti kaasa tavaline viin, 19. sajandil lisandus sellele aga ka peenem viin, mis oli mõeldud naistele ja eelkõige pruudile. Siis oli nii, et meestele valge ja naistele punast. Pudelite kaela ümber oli seotud kingitused pruudile kui tema isale. Isamees astus uksest sisse viinapudeli ehk passiga mõrsja isa juurde. Kui peigmees neiu vanematele ei meeldinud, ütles mõrsja isa pudelit tagasi andes: "Pass on vale!". Siis tuli kosilastel lahkuda. Pudeli avamine oli märk kosjade vastuvõtmisest. Pärast kosjade vastuvõtmist pakuti süüa. Lisaks viinapudelitele olid kosilasel kaasas ka kingitused, mida kutsuti ka kihlad või pandid- neid hakati jagama peale sööki. Kõige sagedasem kingitus pruudile on olnud rätik, aga ka põll
ühendused ja kogu aju saab kahjustada. Sümptomiteks on verevalumid, ajuturse ja silma võrkkesta verevalumid. Raputamise tagajärjel esineb vaimset alaarengut, halvatust, pimedaksjäämist, epilepsiat. Halvimal juhul võib imik surra. 18. Abiellumisega seotud tavad ja kombed: pulmapidu, pulmariietus(kleit ja ülikond), abielu registreerimine( kiriklik või mitte), pulmafotograaf, pulmavana, ühismängud, osavusproovid, pruutneitis, isamees, pulmarong. 19. Abielu lõpeb : 1) abikaasa surma korral tema surma hetkel; 2) kohtus abielu lahutamise korral päeval, millal kohtuotsus jõustub; 3) perekonnaseisuasutuses abielu lahutamise korral päeval, millal tehakse abielulahutuse kanne. 20. Lahutus mõjub lastele: Laps peab teadma, mis toimub ja et tema pole süüdi ega seotud tekkinud olukorraga ning et ema ja isa armastavad teda endiselt. Lahutus on reeglina valulik protsess, sest reeglina laps ei taha, et vanemad lahutaksid
planeerida, valmistasime väikese meelespea, mille abil seda kõige lihtsalt teha oleks. 6-12 kuud enne pulmi Õige aeg koostada eelarve ja vajadusel otsida sponsoreid või avada pulmakonto raha kogumiseks, tuleks panna paika aega millal on soov abiellud, broneerida sobivast linnast või maakonnast sobivale päevale kirik, perekonnaseisuamet või kasiino vastavalt oma äranägemise järgi. otsustada ja reserveerida pulmapeo koht ja tellida näidismenüü või kokk, pruutneitsi, isamees, lilleneiud ja peiupoisid peaks valmis vaatama, valida muusik või orkester, koostada külaliste nimekiri. 4 kuud enne pulmi · Valida pulmariided, temaatika. tuleks muretseda sõrmused, juuksurile, ilusalongi või solaariumisse jume saamiseks peaks ajad kinni panema, kavandage ja tellige või valmistage ise kutsed, valige lilleseadja ehk florist, õppige pulmavalssi. tellige fotograaf. mõelge läbi, kuidas pääsete kirikusse ja peopaikka. 2 kuud enne pulmi
o. sõlest ja keedest koosneva ehte komplekti. Vaesematele pruutidele laenati ehteid. Pulmad Pulm oli suurim pidu kogu omaaegse külaühiskonnas ja seda tuli tähistada võimalikult suurejooneliselt. Pulma tulid nii kaks suguvõsa kui külarahvas. Pidu võis kesta kuni nädala. Pulmas olid pruut ja peigmees tollal üsna vaikivad kõrvaltegelased. Ka nende vanematel ei olnud pulmakommetes erilist osa. Peategelased ja põhilised korraldajad olid isamees ja kaasanaine. Kaasanaine esindas pruudi ja tema suguvõsa, tema abilisteks olid pruuttüdrukud, pruuvi vallalised sõbrannad, ning pruudivend. Tähtsat rolli mängis isamehe naine ehk mõõgaema. Tema oli tavaliselt see isik, kes pruudile tanu pähe pani. Isamehe abilisteks olid peiupoisid vallalised noormehed, peigmehe sõbrad või sugulased. Pulmatavad on Eestis olnud paikkonniti väga erinevad, nii et raske on rääkida lihtsalt vanadest pulmakommetest
inimõiguste väljakuulutamise sajandit jne, oli eesti rahvale pigem sõdade ja pimeduse sajandiks. (4) 10 Pulmad Eesti pulmakombestikule on iseloomulik peigmehe ja pruudi passiivsus. Olles küll peategelased, ei tegutsenud nad ise, vaid nende eest toimetati kõik ära -- niihästi kosimisel kui pulmades. Kosjas kõneles ja tegutses isamees, vanem abielus mees, tavaliselt peigmehe sugulane. Kosja mindi vanasti ratsa täkkhobusega, hiljem sõideti ehitud vankriga. Aeg pidi olema noore kuu teisipäeva, neljapäeva või laupäeva õhtul. Kosilastel olid kaasas kingitused, varasemal ajal õllelähker, hiljem viinapudel. Kosjaviin pidi olema magus ja punane. Kosjajutt oli ümberütlev ja isamees pidi olema väga sõnaosav. Jutu lõpetuseks pandi viinapudel lauale
52. Kui vana Sa olid kui sa kohtamas hakkasid käima? 53. Kas Sa mäletad oma esimest kohtingut? Missugune see oli? 54. Millal ja kus kohtusid esimest korda oma praeguse abikaasaga? 55. Kas Sa mäletad kuhu te läksite esimesele kohtingule? 56. Kui pikalt te üksteist teadsite enne kui te abiellusite? 57. Kirjelda oma abieluettepanekut. 58. Kus ja millal te abiellusite? (Kuupäev, kirik/koht jne.) 59. Kirjelda oma abielutseremooniat. 60. Kes seal olid? Kas olid isamees ja pruutneitsi ning kes nad olid? 61. Kas teil olid mesinädalad? Kuhu te läksite? 62. Kuidas Sa kirjeldaksid oma abikaasat? 63. Mida Sa imetled nende juures kõige rohkem? 64. Kui kaua olete abielus olnud? 65. Mis nõu annaksid/andisd oma lapsele või lapselapsele ta pulmapäeval? 66. Kuidas Sa said teada, et saad vanemaks esimest korda? 67. Mitu last teil kokku on? 68. Mis on nende nimed, sünnikohad ja sünnipäevad? 69. Miks Sa andsid neile need nimed? 70
Üheks tuntud pulmakombeks on saanud, et pulmade lõpus võtab noor abielumees oma noorelt naiselt ära sukapaela ja viskab selle poissmeestele. See, kes selle kätte saab on järgmine naisevõtja. Kuna USAs elab väga palju erinevate maade rahvaid, siis tihtipeale lisanduvad ameerika traditsioonidele ka selle maa kombed, kust noorpaar või nende vanemad pärit on. · Kreeka Pulma aukülaliseks on peigmehe ristiisa. Tänapäeval on ta pulmas sageli ka isamees, kes aitab paari kroonida. ,,Magusa elu" kindlustamiseks võib Kreeka pruut kanda pulmapäeval kinda sees suhkrutükki. Pruudil ja peigmehe sõbrad kannavad riideid, millel on kujutatud silm- et eemale peletada kurjad vaimud. · Egiptus Abieluettepaneku teeb pruudile peigmehe pere, mitte peigmees ise. Egiptuses on paljud abielud vanemate korraldatud. Enne pulmapidu toimub pulmamarss ehk zaffa, mis kujutab endast trummarite,
Tanutamist tehti ainult väga lähedaste pulmaliste juuresolekul, tanutajaks oli tavaliselt peiu ema või isamehe naine. Sellele pidi järgnema nooriku põlletamine, mis justkui rõhutas abielunaise otseseid kohustusi. (Karu, 1997: 11) Pulmades on alati oluliseks peetud lõbutsemist ja nii endisaegadel kui tänapäeval peetakse tähtsaks tantsu. Esimeseks tantsijaks pidi pulmas olema keegi peiupoolsetest pulmalistest, aga ka pruudi vend või isamees. Tähtis tegevus oli veel ka pruutpaari magamasaatmine. Teise pulmapäeva tähtsaim tegevus oli veiede jagamine, mis tasuti vastukingitustega. (Meri, 2003: 32) Pulmade lõpetamisest räägivad mitmed tavad – lauale anti lõputoit. Noorik võtab voki välja ja hakkab tööle, ukse taga koputatakse, pulmalipp võetakse maha ja külalistel on aeg lahkuda. (Karu, 1997: 13) Tänapäeval peavad noored arvestama, et abielu sõlmitakse mitte varem kui ühe kuu ja mitte
Vanad eesti pulmad olid enamasti kahe osaga, see tähendab, et esimene osa pulmapeost peeti pruudi kodus ja tagumine osa peigmehe kodus. Varasemal ajal oli pulmakoti põhitoiduks leib, millega oli seotud palju uskumusi ja maagilisi toiminguid. Vana pulmatoit oli klimbisupp, mida keedeti lambalihast. Jookidest oli muidugi kõige tähtsam õlu. Pulmarong sõitis alati suure kära ja kellahelinaga, kõige ees ratsutasid peiupoisid, esimesel vankril oli isamees, temale järgnes peigmees ja siis edasi ülejäänud peigmehe poolsed pulmakülalised ehk saajarahvas. Nende saabumine oli kõige laulurikkam osa pulmast. Pruudikodus söödi ja joodi ning edasi mindi peiukoju. Teel lapsepõlvekodust uude koju pidi pruudi nägu kindlasti kaetud olema. Tanutamine ehk pruudile naise peakatte pähe panemine oli pulma keskne rituaal. Selles peituski kogu pulma tähendus. Nii saadi abielunaiseks, mitte aga kirikus jah-sõna öeldes
6-12 kuud enne pulmi · Õige aeg koostada eelarve ja vajadusel otsida sponsored või avada pulmakonto raha kogumiseks, · tuleks panna paika aega millal on soov abiellud, · broneerida sobivast linnast või maakonnast sobivale päevale kirik, prekonnaseisuamet või kasiino vastavalt oma äranägemise järgi. · otsustada ja reserveerida pulmapeo koht ja tellida näidismenüü või kokk, · pruutneitsi, isamees, lilleneiud ja peiupoisid peaks valmis vaatama, · valida muusik või orkester, · koostada külaliste nimekiri. 4 kuud enne pulmi · Valida pulmariided, temaatika. · tuleks muretseda sõrmused, · juuksurisse, ilusalongi või solaariumisse jume saamiseks peaks ajad kinni panama, · kavandage ja tellige või valmistage ise kutsed, · valige lilleseadja ehk florist, · õppige pulmavalssi. · tellige fotograaf.
11. Semantiline ja pragmaatiline lähenemine sõnale. Semantiline sõna on väikseim iseseisev tähendust kandev üksus, millega keelekasutajal seondub sisu. Nii tähistab lekseem aken konkreetset objekti, viha emotsiooni, kollane värvust, ja loogilist suhet ja venima tegevust. Sõnad võivad moodustada kompleksseid struktuure, liitsõnu, ja nende tähendus ei pruugi siis olla moodustusosade summa. Sellised juhul räägitakse idiomatiseerunud tähendusest, nt eesti isamees, pikkpoiss, pikksilm jpt. Üks keeleteaduses sageli vaidlust tekitavaid küsimusi on olnud see, kas on olemas sõnaliigitähendus kui selline. Seda peetakse pigem küsitavaks, kuna grammatiliste ja semantiliste sõnaklasside vahel puudub selge liigendus. Nt ei ole kõik substantiivid asjasõnad (nt tagaajamine, sõit). Need väljendavad protsesse. Samuti ei ole kõik omadusi väljendavad sõnad adjektiivid, nt kaunidus, punasus. Semantilised sõnarühmad
päeva enam, ja – noh, tead ju isegi, kuidas siis lugu tuli. Ja kui me juba paaris oleme, Maiekene, küll sa näed siis selge silmaga, et veel murdjamaid võib olla maailmas kui mulk! 15 Jah, aga nii kaugele on tööd veel küllalt! Kõigepealt pean ma nüüd Kure vanamehe üles kosja- otsima, see tuleb mulle kuulatajaks ja kombestik: isameheks. Kui SEE asju isa juures toime ei aja, isamees siis ma teist paremat ka ei tea. On ka nagu valla ametimeest, ehk see aitab kõrvalt. Siis kosja- tulen õhtu poole ise viinadega – kombestik MAIE (häbelikult): Oh sa taevakene! – Kuhu ma jooksen siis? MÄRT (naerdes): Õige lähedale, laps, et ma sind leian! Kas kuuled? Mitte kaugele! (Murelikult.) Tuikene, kui ma sind siiski ei saa? HÄÄL (rehe alt): Maie! Maie, ae! MAIE (kohkudes): Kuule! Ema kutsub! Nüüd ma pean minema, Märt! Oh, Märt
Tibby ajas ülesse ärritunud haigla õde , kelle ei meeldinud ,et Tibby öö haiglas veetis. Bailey oli õnnelik teda nähes. Pärast natukest vestlust palus ta , et Tibby tööle läheks. Tib oli üllatanud kuid ta läks, ta lubas pärast tagasi tulla. Väljas kohtas ta Carmenit kes pükse endale soovis. Nad vahetasid wc püksid. Carmen sõitis isa pulma. Ta raiskas selleks ära viimsegi oma penni. Ta jõudis täpselt tseremoonia alguseks kohale. Isa sisenes küljeukselt , Paul oli ta isamees. Siis sisenes Krista ja tema järel Lydia. Alles tseremoonia lõpus märks isa Carmenit. Bridget oli endiselt voodis. Kõik muretsesid tema pärast. Ühel lõunal kutsus Eric ta jalutama. Eric rääkis temaga leebelt. Ta tunnistas , et on Beest sisse võetud aga ta on tema jaoks liiga noor. Bridget lasi oma pisaratel voolata. 1.2.23 Kas maailmas on olemas maailma, mis oleks minu jaoks piisavalt suur? ( Jane Frances ) Carmen kallistas oma isa ja Lydiat ja Kristat, Paul surus tal kätt
saab õppida ja tantsida tantsuklubides, -tubades jm. 9.3. Tantsimise traditsioonTantsud on osalt seotud tavanditega (pulma- ja kalendrikombestikus) ning samas on ka hea meelelahutus. Vanades allikates on üksikuid teateid eestlaste sigivus- või tõrjemaagiliste tantsude kohta. Palju tantsiti lõbustuseks see oli võimalus suhelda, emotsionaalselt väljenduda ja end näidata. Pulmades olid tuntud pulmarahva tantsulised liikumised ja pruudi tantsitamine. Esimesena pidi mõrsjaga tantsima isamees või peigmees, seejärel peiupoisid ja siis muu pulmarahvas. Mõrsja tantsis alles pärast tanutamist, mõnikord lõpetati pulmad nooriku tantsitamisega. Kogu maal tuntakse mõrsja tantsitamist raha eest. Mardi- ja kadrikombestiku kohustuslik osa oli mardi- ja kadrisantide tants. Maagilise iseloomuga võis olla tantsimine tule ümber suvistel kalendripühadel. Tantsiti ka talgute lõpetusel, nädalavahetusel jne. Pidusid nimetati mitmeti: (küla)säru(d), subrik, tantsud, pitspall, simman
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
