Pulma kombed (2)

Kuressaare Ametikool
Autotehnika õppesuund
Autotehnik
Gert Põlluäär
Pulma kombed
Kirjand
Juhendaja :
Urmas Lehtsalu
Kuressaare 2010
Abiellumine oli ja on praegugi keskseim sündmus inimese elus. Abiellumist tähistavad pulmad kujunesid muistses külakogukonnas tähtsaimaks peoks, mida peeti pidulikult ja kommeterohkelt. Tänapäeva kiire elutempo ja üldise globaliseerumise taustal on pulmatavandis toimunud põhjalikud muutused: mis kaasaega ei sobi, jäetakse ära või asendatakse uuega. Nagu igale arenenud ühiskonnale omane, nii on ka Eestis kujunenud välja erinevad traditsioonid ja kombed.
Võrreldes varasemaga on pulmade pidamine jäänud justkui tahaplaanile - paljud paarid elavad niisama koos ega kiirusta abiellumisega. Kui varasematel aegadel alustati kooselu just nimelt abielludes , siis nüüd otsustavad tavaliselt juba koos elavad paarid lõpuks ka pulmad korraldada. Ometi on abiellumine kahe üksteist armastava inimese õnnelikemaid sündmusi.
Eesti pulmakombeid on võimalik jälgida alates 19. sajandi algusest, mil pandi kirja esimesed pulmakombed . Kiriklik laulatus sai pulmakommete üheks osaks alles 19. sajandi teisel poolel. Eelnevatel aegadel suutsid eestlased kirikut traditsioonidest eemal hoida. Pulmapidu peeti palju tähtsamaks kui ametlikku kiriklikku laulatust, viimane oli vajalik vaid asja seaduslikuks muutmiseks. Samuti ei peetud laulatuse ja pulmade vaheajal paari veel abiellunuks. Abielu sõlmimise keskseimaks ja otsustavaimaks toiminguks oli kombekohane tanutamine. Edaspidi ongi vaadeldud pulmakombeid alates 19. sajandist.
Abielluda võis nagu ka praegu 18-aastaseks saanud inimene. Poisist sai aga mees ja tüdrukust naine alles peale leeriskäimist. Leer viis kokku omaealised poisid-tüdrukud ning tutvustas neid kogu kihelkonnarahvale. Pärast leeri võisid tütarlapsed kanda naisteehteid ning poisid hakkasid tegema meestetöid ning sulastena saama meestepalka. Samuti võisid mõlemad osa võtta täiskasvanute meelelahutustest. Poiste ja tütarlaste omavaheline läbikäimine võttis täiesti uue pöörde – noormeestel oli õigus käia öösiti küla peal ning neiud võisid "ehalisi" vastu võtta. Lubatuks said ka ühismagamised tule ääres ja pulmadel.
Kosjad eelnesid pulmadele. Kosja peategelane oli isamees . Selleks oli tavaliselt mõni hea mokamees. Peale noormehe jõudmist abieluikka peeti perekonnaringis nõu, keda poeg peaks kosima. Pruudile määrati kindlaks ka eelistatavad nõuded, väga oluline oli tulevase kaasa töökus. Isamehe ülesandeks oli kosjade ettevalmistus ja tseremoonia ettevalmistamine.
 
Kui sobivaim mõrsja oli leitud, siis mindi kosjaviinadega tütarlapse juurde. Kui viin oli vastu võetud ja äragi proovitud, mis võis kesta kuni järgmise hommikuni, siis kutsuti kosilased neiu perekonna juurde õhtust sööma ja juttu puhuma. Kui kosjad võeti vastu, siis sai koduteele asuv peigmees tagasi tühja vöötatud lähkri. Mõne päeva pärast tulid pruudi poole kokku mõlema perekonna liikmed, tähistasid kihlust ja leppisid kokku abiellumises ning selle tingimustes. Tavaliselt järgnesid pulmad paari nädala pärast. Kosjade ja pulmade vaheajal , mis tavaliselt kestis kaks nädalat, käidi pruudil abiks veimevakka täiendamas. Seda tehti õhtuti. Kosjade ja pulmade vahel pidi aga tütarlaps mõned päevad oma tulevases kodus töötama, et peigmees ja tema perekond ikka veenduks tema virkuses, töökuses ja osavuses. Tänapäeva kultuuris eriti kosjasid enam ei korraldata. On teada vaid üksikud juhtumid , mil noorpaar enne ametlikku algust ka kosjatseremoonia läbi mängib.
Pulmad olid vanade eestlaste üks suurimaid pidustusi üldse, neid peeti alati toretsevalt enamasti 2 – 3 päeva, jõukamates peredes isegi kuni nädal aega jutti. Ka pulmakülaliste arv sõltus suuresti perekonna rikkusest: mõnekümnest inimesest kuni sajani. Pulmade suuruse ja tähtsuse mõõdupuuks oli hobuste arv pulmarongis. Kõige ees sõitis pruutpaar, kutsariks isamees. Nende järel peiupoisid pruuttüdrukutega, siis pruudi ja peigmehe vanemad ning rongi lõpus muu pulmarahvas. Pruutpaari hobuse look oli punutud värviliste lintidega. Aiste küljes kõlisesid kellad .
Samas ei olnud pulmapeo korraldamine kõigile eesti talupoegadele jõukohane, siis abistasid neid sugulased ning ka naabrid , kogudes annetusi veimede jaoks, täites pulmakotti pulma kaasaviidavate toiduainetega ning tehes kinke noorpaarile. Veimed olid mitmesugused "nägusad" kingitused oma uutele sugulastele. Sageli hakkasid emad tütardele varakult veimi koguma, nii et "tütar põlve kõrgune, veimevakk vaksa kõrgune". Enne pulmi hakati hoogsalt veimi valmistama, traditsiooniliselt käisid siis külatüdrukud pruuti abistamas.
Ka pulmalaud kaeti kollektiivsel abistamisel. Talurahva toidulaud oli naguniigi üsna kesine (aganaleib, silk , jahurokk jne.), alles 19. sajandil muutus valik veidi mitmekesisemaks. Iga perekond viis pulma ühiseks tarvitamiseks toiduaineid, vallalistel seda kohustust ja õigust polnud. Küll olid aga poistel viinad või siis hulga peale ankrutäis õlut kaasas. Varasematel aegadel oli pulmakoti sisuks ainult leib, hiljem asendus see spetsiaalse pulmaleivaga ja ka nisuleivaga. Lisaks pulmaleivale leidus seal veel nii toorest kui ka suitsutatud liha, kala, kohupiima, kartuleid , piima ja mune. Toidu kõrvale joodi peamiselt õlut, 1870ndatest on ka teateid, et pakuti ka kohvi.
Tänapäeva pulmas on aga põhi rõhk pandud söömise ettevalmistamisele ja alles seejärel muule korralduslikule poolele.
Igas korralikus pulmas olid ka omad pulmategelased. Vanas traditsioonilises eesti pulmas on pruut ja peigmees kõigest ametlikud peategelased. Tegelikult täitsid peakohustust isamees ja kaasanaine oma abistajatega. Tähtis koht oli ka pruudivennal ehk veljel. Abiellujate vanematel oli kõrvaline roll.
Isamees oli noormehe pulmaliste esindaja, tema partneriks aga mõni mõrsja sugulane, vanem abielus olev naine. Abilisteks olid vallalised noormehed. Isamees oli kogu pulma jooksul nii juhi kui ka liidri rollis – tavaliselt oli selleks kõige võimekam ja lugupeetum mees peigmehe suguvõsast. Pruudi suguvõsa esindas kaasanaine, kes oli võimekuselt isamehega enamvähem võrdne. Nende ülesandeks ei olnud külalisi lõbustada, pigem olid nad rohkem seotud rituaalse tegevusega.
Pruudivend viis läbi mänge ja tegi pulmanalju, tema ülesanne oli ka varastada pruut. Peiupoisid olid tegevad pulmarongis, söögilauas ja pruudi valvamisel. Pruuttüdrukud abistasid kaasanaist. Pulmamuusikat tehti enamasti torupillidega, hiljem 19. sajandil lisandus ka viiul . Pillidega saadeti erinevaid tantse. Väga oluline koht tolle aja pulmades oli laulmisel.
Tänapäeval on hoogu kogumas taas vanade kommete ennistamine ja nii mõnigi tegelane taas ellu kutsutud, kuigi isamees valitakse pigem kutseliste või harrastustegijate seast, kelle tegemisi pulmas juba teatakse . Põhirõhk ei ole mitte niivõrd kombestikul kui just lõbusaks tegemisel.
Pulmatseremoonia oli omaette ettevalmistus. Kõige kärarikkam ja väliselt silmapaistvaim osa oli juba vara hommikul ettevõetav saajasõit, see oli sõit pruudi järele. Pulmakaravani moodustasid saajavanem, peiupoiss ja peigmees kõige ees ning pulma ametimehed ja pulmarongi saatjad nende järel. Pruut oli aga tavaliselt ära peidetud ning teised pidid ta siids laulu saatel üles otsima . Tagasisõit peigmehe juurde oli veelgi pidulikum ja kärarikkam. Külapoisid seadsid teele igasuguseid tõkkeid, mis sümboliseerisid elus ette tulevaid raskusi. Selliseid kombeid harrastatakse ka tänapäeva pulmas, kus tehakse päris põnevaid jõupingutusi tseremoonia ette valmistamisel ja läbiviimisel kas siis külarahva või sõprade poolt.
Pulmade kõrghetkeks oli tanutamine ehk linutamine. Pruudil vabastati nägu ja pead katnud linikust ning see asendati tanuga, ette seoti põll. Mõrsjast sai sellega noorik. Tanu ja põll olid abielunaise peamisteks tunnusteks. Edaspidi ei tohtinud naine minna "tanuta üle tänava ega põlleta üle põranda ".
19 .sajandi lõpu uute tuulte keerise jäid kindlamalt püsima mõned identiteedi sümbolid. Vanale tanutamise traditsioonile lisandus palju uut ja selles segunesid nii vanad tavad kui lisandunud uued. Tanutamine ei toimunud enam salaja teiste pilgu eest varjatult, vaid oli koduse pulmapoe üks pidulikumaid hetki, mida said jälgida kõik pulmalised. Tavaliselt pandi noorpaar toolidele istuma, loeti jumalasõna, võeti napsu ning ämm pani pruudile tanu pähe. See komme kadus järk-järgult ja mõnel pool alles enne Esimest maailmasõda. 
Juba 19.sajandi lõpul hakkas laialt levima saksa päritolu pruudipärjamäng, mille laul pärineb folkloorist. Alguses kuulus see ringmäng pulma lõbustuste ossa, siis hakkas haakuma tanutamisega ja vahetas selle lõpuks hoopis välja. Põllelappimise komme püsis kaua täies elujõus, kuid hilisemal ajal ei kasutatud selleks enam otseselt põlle. Põlle kui riietuseset pruut ju pulmas ei kandnud ja seetõttu seoti see ette spetsiaalselt põllelappimiseks. Esimesena lappis põlle pruudi isa või ema. Kui põlle ettesidumise tava kadus kasutati rahakogumiseks taldrikut. 
19.sjandi lõpuaastad tõid uusi asju ka pruudi kaasavarasse. Pruudikirstu hakkas välja vahetama riidekapp, mis oli osa pruudi vanemate muretsetud kaasavarast. Nüüd telliti kapp või kummuti tislerilt ja see pidi olema täis riideid . Olulisel kohal olid nüüd voodipesu , kardinad, vaibad ja laudlinad. Maal oli kombeks, et pruudile anti kaasavaraks lehm või paar lammast . Arvati et pruut peab tooma kindlasti nelja jalaga elusa looma –see toob õnne. Linnas või alevis osteti tütrele kaasavaraks õmblusmasin. 
Järjest harvemaks jäid pulmad, kus pruut veimeid jagas. Anded olid mõeldud vaid kõige lähedastematele uutele sugulastele ja sõpradele ning lõpuks jagati neid vaid ämmale ja äiale. Pruutpaarile hakati kingitusi tooma põhiliselt alates 19/20 sajandi vahetuseset. Üldlevinuks sai see Esimese maailmasõja ajaks. 
Mängudest toimusi sellised naljamängud nagu pruudi varastamine, pulmakohus, pulmasaun, imeveski, kurepesa , taalrimäng, võidujooks. Külalistele määrati ka tegevusi, kes oli pulmatohter, kes pulmahobune või karutantsitaja.
Ka tänapäeva pulmakombestikus võib sageli kohata tanutamise tseremooniat koos laulu ja rahvariietega. Traditsiooniline koht pulmatsüklis oli noorpaari tseremoniaalsel magamaviimisel esimese pulmapäeva õhtul, väga sageli pandi noorpaar pulmaliste kaaskonna saatel magama lauta, eriti lambalauta. Noorpaari esimest ööd saatsid erinevad naljad (enamasti sigivusmaagilise sisuga) ja laulud. Noorpaar äratati hommikul laulu ja pillimänguga.
Külalised püüdsid lõpuks pulmakulutusi ühiselt katta, kinkides raha või mitmesuguseid esemeid. Rahakorjamine pulmas on siiski üsna hiliseaegne nähtus, mis on tihedalt seotud rahvamajanduse arenemisega talupoegade hulgas, hiljem seda seostati rohkem pulmanaljadega, näiteks pulmaoksjon. Enamus inimesi jäid pulmamajja ööseks ning siis varastasid agaramad pulmalised kaaslastelt riideid. Järgmisel päeval toimus varastatud asjade peale oksjon või väljalunastamine muul moel. Algselt läks kogutud raha pulmapeo jätkamiseks, hiljem aga pulmapeo katteks.
Edasine pulm jätkuski lõbutsemisega. Lõpuks keedeti traditsiooniline lõputoit – kapsasupp, klimbisupp, koorega kartulid või muud.
Pulmakombed muutusid 19. sajandi lõpul ja 20. sajandi algul silmnähtavalt. Abiellumisele eelnes järjest sagedamini noorte isiklik tutvus, üha suuremat rolli etendas vastastikune meeldivus.
Ka tänapäeval on erinevaid pulmakombeid. Pulmaisad on nüüdisajal tellitud mitte enam suguvõsast värvatud mees. Ka on tänapäeval aina vähemaks jäänud kogu pulma kombetalitus. Jäänud on suuresti nime uputamine või muul moel kaotamine, mis pulmakombestikus on üsna uus komme. Enam ei tehta ka niipalju suuri pulmi kui kunagi. Vanasti olid pulmad ettekavatsetud, aga nüüdisajal on see noorte kiire tegutsemise vili. Enamjaolt ei tehta suuri ettevalmistusi pulmadeks.
Tänapäeva pulmas keskendutakse enam vähem samadele kommetele kuid uues vormingus . Tekkinud on kaasaegsed rituaalid nagu küünla süütamine ühise elutee märgiks, abielu vande andmine, pruudipärja mängimine keskööl ja muidugi tants ning erinevad pulma. Või rahvamängud nii pulmalistele kui ka noorpaarile endale ning ka ämmadele ja äiadele.
Nüüdsel ajal on pulmade traditsiooniline osa vähenenud, igaüks korraldab pulmi nii, nagu oskab ja rahakott võimaldab. Pidustuste sisustamiseks ei kasutata mõjuvaid ja värvikaid tavasid teatud kindlate mängude, tantsude ja laulude näol. Järjest rohkem segunevad eri rahvaste traditsioonid. Neist tänapäevale kohast pulmakombestikku luues on oluline jälgida, et rituaalid võetakse tarvitusele koos oma tähendusega, muidu pole neil sisulist väärtust. Näiteks juhtub üha sagedamini, et pruudikimbu tellib pruut ise. Sellega jääb ta ilma rõõmust saada pulmapäeval kaunis kimp kingituseks ja üllatuseks. Pruudikimp kaotab tähenduse, selle tellimine on lihtsalt üks pulmaeelne toiming.
Nagu nähtub ajaloost, oli enamik pulmarituaale seotud ennete ja uskumustega ning nende abil sisendati noorpaarile usku oma eluõnnesse, sigivusse ja heasse läbisaamisse. Tänapäevaks on pulmad kaotanud muistse pärimusliku ilme. Pulmi peetakse enamasti kevadel ja kevadsuvel. Üldiselt on pulmad lühenenud, kestavad enamasti päeva, harvemini kaks. Rahapanemine on asendunud pulmakinkidega. Pulmakoti jäänukid on tort ja pudel .
Tänapäeval on pulmakülalised enamasti abiellujate sõbrad, töö- ja õpingukaaslased, seepärast ei ole enam kahe sugukonna tegelikku ega teeseldud vastuolu, mis pulmade vältel kaob.
Omaaegsete pulmajuhtide isamehe ja kaasanaise asemele on astunud kas palgaline peojuht või mõni noorpaari mõjukalt esineda oskav sõber - pulmavanem . Tegutsemisruumi vähesuse tõttu piirdub temagi võim laua ja tantsupõrandaga. Aga ka tänapäevane pulmavanem peab olema sõnaosav ja kiire reageerija nagu muistsed pulmajuhid.
Eesti noorpaarid on üle võtnud vene pulmakombed ning kinnitavad nüüd pulmapäeval oma nimedega tabalukke sildade külge. Eks eri rahvaste pulmakombed on mõneti sarnased, ent samas üllatavalt erinevad. Pulma-pidusid siduvaks ühiseks jooneks on kindlasti lootus, et ees on rohkesti rõõme ja vähe muresid, et noorpaaril sünnivad ja kasvavad terved ja tublid lapsed ning et pere püsib koos ja teeb kõike üksmeeles. Pulmapeo juurde kuuluvad kõigil rahvastel pillimäng, laulud ja tantsud.
Laulev revolutsioon pani eestlased taas ühiselt Eesti asja ajama. Äkki sai jälle selgeks, et eestlane olla on uhke ja hää ja et maa tuleb täita lastega......Rahvusliku vaimustuse lainel peeti rahvuslikke pulmi. Tervet ja tugevat lasterohket peret peeti Eesti elu edenemise aluseks nii nagu varasemaltki. Ja uskumatu kui kiiresti hääbus see vaimustus pärast seda kui Eesti Vabariik oli taas kord kätte saadud. 
1980-ndail aastail oli endastmõistetav, et kui oldi juba pikemat aega koos, siis selle tulemuseks oli abielu. Liiati veel, kui laps oli tulekul. Ärkamisaeg tõi kaasa rahvuslikud pulmad ja rahvarõivas pruudi-peigmehe, vahel isegi kogu pulmaseltskonna. Kiriklik laulatus muutus jälle popiks. Ja kogu see vaimustus kadus paari aastaga. Loomulikult peeti ka 1990-ndate teisel poolel pulmi, ent võrreldes varasemaga kohe väga palju vähem. Raske on uskuda , et vähese abiellumise põhjus on suures vabaduse säilitamise soovis ja võimaluses iga kell kübarat kergitades minema kõndida, s.t. vastutuse puudumises. Noored toovad tihtipeale põhjenduseks, et otsene vajadus abiellumiseks puudub. Seadus on liberaalne , ühiskond mõistev ja ainus kasu võib tulla ühisest tuludeklaratsioonist. 
Tänapäeval käibel olevates pulmatavades ja –kommetes on toimunud palju muutusi. Pulmakombestikku on tulnud mõndagi ameerikapärast. Põhjuseks on eeskätt kinos ja kodus ameerika filmide vaatamine. On ju pulmakombed üks osa meie kultuurist ja need muutuvad koos meie igapäevase eluga. 
Vajadus olla armastatud ja ise armastada on igavikuline. Pulm on olnud läbi aegade üks olulisemaid sündmusi inimese elus. Aegade jooksul on muutunud tavad, kuidas seda tähistada. Pulmakombed on muutunud, pulmade tähendus aga mitte. Tänapäeva inimeste jaoks on see huvitav teema, mille puhul saab võrrelda meie ümber sündivat ammuste aegadega.