Eesti pulma kombed (0)

Eesti pulmakombestik
Pulmad olid mitte üksnes kahe noore inimese isikliku elu keskne sündmus, vaid juba muistsetest aegadest peale kahe sugukonna sõprusvahekorda ja liitu astumine, millega omakorda kaasnesid mõlemapoolsed huvid ja kohustused uue rajatava pere vastu.
Kosjad
Pulmadele eelnesid kosjad. Kui noormees oli jõudnud abielluikka, peeti perekonnas nõud, keda ta peaks kosima. Määrati kindlaks ka pruudile esitatavad nõuded. Otsiti tugevat ja tervet , töökat, hoolast ja usinat naist. Teiseks tuli arvesse jõukus, viimases otsas oli alles ilu.
Iga tüdruku hing ihkas mehele saada ja seetõttu on meie rahvatraditsioonis suur hulk kombeid ja endeid, mis on seotud kosilaste ootamisega. Sügisene ja talvine neljapäeva õhtu tekitas tüdrukutes alati ärevust ja siis mindi vargsi õuele kuulama , ega kosjakellad kuskil ei kosta . Aga kui juba kolm leeris käinud tüdrukut majas elas, siis öeldi, et sinna ei lähe enam kurat ka kosja .
Eelkosjad ehk kuulamine . Kosja tuli minna kindla peale, sest kus selle häbi ots , kui kosjad tagasi lükatakse. Kogu küls oleks teada saanud ja naernud põlatud peigmeeest. Kuulamiseks saadeti tulevase pruudi koju kuulueit, kelleks oli tavaliselt keegi vanem naisterahvas, harva ka peigmehe ema. Kõige tähtsam kuulueide omadus oli kõneosavus: ta pidi ümbernurgajutuga teada saama, kas tulevane kosilane on ikka oodatud ja igati tema häid omadusi kiitma. Kindlasti pidi tal viinapudel ehk kuulupudel kaasas olema. Võesti pudel vastu ja joodi sellest, siis olid lootused kordaminekuks kõige paremad; pandi kuulupudel aga avamata kõrvale, tähendas see järelemõtlemist ja tagasiandmine muidugi seda, et kaup jääb katki.
Kosjaskäimiseks oli vanasti kindel aeg, kuigi see paikkonntiti erines. Audrus peeti sobivaks talve. Tori rahvas leidis, et paras aeg on just hilissügisel. Viljandlased nimetasid kosjakuudeks novembrit ja märtsi. Kõige paremini sobis aga noore kuu neljapäev , siis oli kindel, et noorik ruttu vanaks ei jää. Samuti pidi noor kuu tagama palju terveid lapsi. Pärnu kandis öeldi, et noore kuu neljapäeval käi kosjas, vana kuu reedel puhasta kerist !
Kosja sõitis peigmees koos isamehega. Nimetusi on isamehel olnud mitmeid: raudkäsi, käpamees, kosjaisa, käemees, kõrvatsimees, saajavana, ninamees jm. Isameheks saamisel oli kaks kindlat tingimust: pidi olema naisemees ja hea jutumees. Kosjasõiduks valmistuti hoolikalt. Kosja sõideti vanasti ratsa , hiljem kasutati selleks rohkem suvel vankreid ja talvel saane. Sageli kasvatati talu, kus oli peigmeheikka jõudvaid poegi nn kosjatäkk. Kosjatäkk pidi olema valge, kuid seda ei olnud muidugi alati võtta. Must hobune see aga olla ei tohtinud, tähendas halba õnne. Sõitma pidi kosja igal juhul, isegi siis, kui pruut kõrvaltalus aia taga elas. Kosjade õnnestumiseks olnud soodne udune ilm. Saanile riputati kuljused ja kellad külge, sest kosjasõitu pidi kaugele kuulda olema. Pärast kosjade vastuvõtmist pakuti süüa. Kosilastele anti leiba, liha ja piima, kindlasti ka keedetud kanamune. Setumaal on kohati pandud kosilase ette võikauss. Peigmehel tuli see hõberaha täis torgata. Kui ta seda ei suutnud, peeti teda liiga vaeseks ja kosjakaup jäi katki.
Pärast kosja ja enne pulma (pulmadeks valmistumine)
Millal kosjadele pulmad järgnesid, sõltus paljudest asjaoludest. Mingit kindlat aega selleks ei olnud. Lühim kosjade ja pulmade vaheline aeg sai olla kolm nädalat. Tegelikus elus toimusid aga pulmad laulatusest enamasti lahus. Kosjas käidi sageli sügisel, pulmi peeti aga talve. Ainuke aeg, millal kirik pulmade pidamist keelas, oli paastuaeg vastlapäevast lihavõtteni.
Eesti rahvakunstis on märkimisväärne koht vastavalt omaaegsetele tavadele pulmadeks valmistatud esemetel. Kestsid ju pulmad veel möödunud sajandil mitu päeva ning olid seotud sajandite jooksul välja kujunenud tavadega. Nende kommete kohaselt tuli pruudil oma uutele sugulastele jagada mitmesuguseid kingitusi, veimi, mis pidid olema võimalikult nägusad. Sageli hakkasid emad tütardele varakult veimi koguma, nii et "tütar põlve kõrgune, veimevakk vaksa kõrgune". Eriti hoogu läks veimede valmistamine enne pulmi, kosjade ja pulmade vahelisel perioodil. Traditsiooniliselt käisid siis külatüdrukud pruuti abistamas.
Keskmisteks pulmadeks pidi pruudil olema varutud kindaid üle 50 paari, vöid ning paelu üle 100, lisaks sukki ning muid riideesemeid. Muidugi ei tohtinud pruudi kaasavarast puududa ilus kirjaline vaip -sõidutekk, millele 19. sajandil lisandus ka vooditekk.
Pulma kutsuti peigmehe ja pruudi sugulased ja lähedased naabrid , tuttavad. Küla muud inimesed võisid tulla tavaõoguse kohaselt pulmi vaatama ja neist vähesel määral ka osa võtma. Ühest korrast ei aidanud, pulma pidi kutsuma kolma korda. Kutsudes kummardati iga kutsutava ees. Pulmaliste arv ulatus üldiselt mõnekümne inimeseni, tõustes jõukamate juures hilisemal ajal sajani ja üle sellegi. Hiljem ei olnud kutsujateks enam mitte alati pruut ja peigmees ise, vaid hoopis nende vanemad.
Rõivastus
Muhu saarel näiteks rõivastus noorik pulma ajal kolm korda ümber, järkjärgult vanemast ülikonnast uuemasse, kuni ta lõpuks oma ajale vastava komplekti sai. Eriti rõhku pandi pulma ajal pruudi eheterohkusele, sest pidid ju ehted teda kõige ümbritseva kurja eest kaitsma. Põhja-Eestis oli kohati kombeks,et jõukam peigmees kinkis pruudile terve kaelakonna, s.o. sõlest ja keedest koosneva ehte komplekti. Vaesematele pruutidele laenati ehteid .
Pulmad
Pulm oli suurim pidu kogu omaaegse külaühiskonnas ja seda tuli tähistada võimalikult suurejooneliselt. Pulma tulid nii kaks suguvõsa kui külarahvas. Pidu võis kesta kuni nädala.
Pulmas olid pruut ja peigmees tollal üsna vaikivad kõrvaltegelased . Ka nende vanematel ei olnud pulmakommetes erilist osa. Peategelased ja põhilised korraldajad olid isamees ja kaasanaine. Kaasanaine esindas pruudi ja tema suguvõsa, tema abilisteks olid pruuttüdrukud, pruuvi vallalised sõbrannad, ning pruudivend. Tähtsat rolli mängis isamehe naine ehk mõõgaema. Tema oli tavaliselt see isik, kes pruudile tanu pähe pani. Isamehe abilisteks olid peiupoisid – vallalised noormehed , peigmehe sõbrad või sugulased.
Pulmatavad on Eestis olnud paikkonniti väga erinevad, nii et raske on rääkida lihtsalt vanadest pulmakommetest. Üldine on olnud laulurohkus, sest kõiki sündmusi kommenteeriti lauluga. Vana regilaul on just pulmakommetes kõige kauem säilinud. Pulmalaulikud olid need, kes heade rituaalitundjatena pulma juhtisid. Nad pidid olema väga sõnaosavad, et reageerida kõigi külaliste nii halvustavatele kui kiitvatele avaldustele.
Tanutamine ehk pruudile naise peakatte pähe panemine oli pulma keskne rituaall. Selles peituski kogu pulma tähendus. Nii saadi abielunaiseks, mitte aga kirikus jah-sõna üteldes. Teiseks oluliseks abielunaise tunnuseks oli põll ja enamasti järgneski tanutamisele põlletamine ehk põllelappimine. Pärast põlletamist algas pruudi tantsitamine, mis algselt kuulus ilmselt viljakus- ja sigivusrituaalide hulka. Tantsitamisel oli esimeseks keegi peigmehepoolsetest sugulastest, kellele pruut pärast kindad kinkis.Kõik, kes pruudiga tantsisid, pidid talle pärast raha peosse panema .
Toidulaud
Pulmalaua katmisel etendas kollektiivne abistamine tähtsat osa. Selge oli, et ühel talul polnud võimalik kõiki pulmalisi pika aja jookssul sööta ja joota, sellepärast viis iga perekond pulma ühiseks tarvitamiseks toiduaineid kaasa. Vallalised toitu ei viinud. Küll aga olid poistel viinad kaasas või viisid nad hulga peale ankru õlut. Varasemal ajal oli leib pulmakoti põhitoiduks, mille suurus sõltus sellest, kui palju inimesi ühest perest pulma läks.
Pulmasöögid erinedi samuti paikkonniti. Vana pulmatoit oli klimbisupp, mida keedeti lambalihast, seetõttu oli lambaliha kindlasti ka pulmalistel endil kaasas. Näiteks Mulgimaal peeti aga lambaliha pulma viimist alandavaks. Seal oli pidusöögina esikohal sealiha. Peale leiva ja liha viidi pulma ka võid, kartuleid, rannaaladel ka kala. Jookidest oli pulmas kõige tähtsam õlu. Kes pulma õlut kaasa ei toonud, pidi raha annetama.
Esimene öö mehe ja naisena veetis noorpaar tihti hoopis lambalaudas. See pidi tagama head karjaõnne. Voodi alla pandud kirves või nuga tõid esimeseks poisslapse, tõlv või kurikas tüdruku. Soovitud oli ikka poiss. Kui aga noorik tahtis tulevases elus võimu enda kätte saada, pidi ta pulmaööl peigmehe vanad püksid padja alla panema. Öösel ei tohtinud magades teineteisele selga keerata, siis tulnud tülirohke abielu.
Veimevaka jagamine – pulma viimase päeva tähtsaim sündmus. Pruut jagas ande oma uutele sugulastele. Täied veimed olid sukad paeltega ja kindad, pooled veimed olid kas kindad või sukad. Vastupidiselt kaasaegsele pulmale, kus kingitusi saavad pruut ja peigmees, oli veel 19.sajandi pulmas pruut see, kes pidi alates isakodust lahkumisest kuni pulma lõpuni kingitusi jagama .
Pulma lõpp
Pulma lõpp oli tarditsiooniline ja külalised pidid sellest ise aru saama. Kui lauale toodi kapsasupp või kapsad ja liha enam ei antud, oli õige aeg hakata minema.
Selleks korraks mindi küll laiali. Aga nii nagu pulmad algasid pikalt eeskosjadega ja kosjadega, nii ei saanud neid ka järsult lõpetada. Järgmisel pühapäeval või nädal peale pulmi peeti järelpulmi.
Kasutatud kirjandus

• Vilve Kalits, P.S 1988. Eesti pulmad: Traditsioon ja Nüüdisaeg, Tallinn Eesti raamat
  
• Piret Õunapuu, P.S 2003. Eesti pulm, Tänapäev
  
• http://www.erm.ee/et/Avasta/Rahvakultuur/Eluring/Pulmad