Eesti pulm ennemuiste (0)

Eesti pulm ennemuiste
Eesti pulm ennemuiste
Me ei saa iial teadma, mis ajendas ennemuiste eestlasi abielluma. Oli see armastus? Või vajadus oma sugu jätkata? Kuid pulmi peeti ja nende jaoks olid välja kujunenud oma kindlad etapid ja traditsioonid, mida hoolega läbiti.
Kui noored said täiskasvanuks – seda aega on raske määratleda, seostub üldiselt leeriskäimisega – muutus vastassugupoolega suhtlemine keerulisemaks. Ei tohtinud enam poiss tüdrukuga ega tüdruk poisiga tänava peal suhelda või ühiselt kuhugi kõndida. Samas võisid poisid öösel ehal (suveajal öösiti tüdrukute juures käimine/olemine) käia ja tüdrukud poisse vastu võtta. Nad võisid koos pidusid pidada ja õitsil käia ning marti ja katri joosta .
Noored suhtlesid omavahel elavalt ja oli lausa auasi, et poiss öösel sinu juures on olnud. Kui juba keegi kindel tekkis, muutus ehalkäimine eksklusiivseks – ei võinud näitsiku lähedusse ükski võõras poiss minna. Kogu selle asja kiitis küla heaks.
Mõrsjaid valiti eelkõige nende tervise, töökuse ja hoolsuse järgi. Teisel kohal oli neiu perekonna rikkus ja viimasel alles ilu. Tihti juhtus ka nii, et abielu sõlmiti noorte vanemate poolt – tulevane paar ei pruukinud üksteist varasemalt isegi teada.
Kui mindi kosima, siis kindla peale. Peigmehed saatsid pruudi perekonda mõne vanema naise ümbernurgajuttu ajama . Tolle ülesanne oli teada saada, kas oodatakse kosilast ja kas just seda konkreetset kosilast. Kaasa viidi viinapudel – kui näitsiku perekond selle vastu võttis ja see tühjaks joodi, võis kosilane julgelt kosja minna. Kui mitte... siis kaup sinnamaale jäigi.
Veel üks viis oma võimaluste teadasaamiseks oli neiule kosjakase akna taha viimine . Kui neiu selle tuppa võttis, tähendas see jah-sõna, kui mitte, tähendas see jällegi keeldumist.
Vahel olid aktiivsemaks pooleks ka neiud ise – nemad võisid käia kolm korda aastas tupele kutsumas. Sellisel juhul sidusid nad endale tühja noatupe vööle ja läksid linna peale poissi otsima . Teine viis oli selline, kus noormehed reas seisid ja neiud nende eest läbi jalutasid. Kui noormees neiut tahtis, pani ta oma noa näitsiku tuppe. Kui tüdruk siis selle alles jättis, oli põhjust rõõmustada. Kui kosilane aga ei kõlvanud, visati nuga tolle ette maha.
Aset leidis ka naisetõmbamine – naise vägisi võtmine. Pulmad olid kallid ja vahel oli lihtsam naine lihtsalt tõmmata – vahel leppisid tulevased abikaasad aja ja koha kokku, teisel puhul oli jälle võimalik, et mees naise tolle soovivastaselt tõmbab. Kui mees siis naise perekonnale vahele jäi, pidi ta kahjutasu maksma.
Kõige lihtsam kosimise võimalus oli muidugi see, kui tüdruk ja poiss teineteisele meeldisid ning kellelgi selle vastu midagi polnud. Sellisel juhul olid pulmad kiired tulema ja kõik olid rahul.
Mehed pidid naise perekonnale tema eest ka maksma – summa polnud kindel. Mida rikkam kosilane, seda suurem summa. Määrati ka kindlaks, mis mõrsjale kaasavaraks antakse – jõukama talu pruudi kaasavara oli kindlasti lehm.
Kosima mindi üldiselt hilissügisel või talvel, õhtul hilja või täitsa öösel. Kosja sõitis peigmees koos isamehega – hilisemal ajal oli kaasas ka isamehe naine või peigmehe vend. Isameheks sai naisemees ja hea jutumees.
Kosjasõit oli tähtis – mindi ratsa ja mindi ratsa täkuga, harvem ruunaga, kuid mitte kunagi märaga. Parim variant oli valge hobune – prints valgel hobusel – ja must hobune tähendas õnnetust. Sõideti ratsa isegi naabertallu. Hobuse lakk oli kammitud ja jalad rautatud – hobuseraua kaotamine kosjateel oli suur õnnetus.
Kui kosjasõidul kõndis vastu vana naine, tähendas see, et kosjad lähevad luhta – kui just hobusega koha peal kolme korda ümber ei pööratud või üle õla ei sülitatud. Kui vastu tulid koer ja siil, tähendas see ebaõnnestumist, rebane aga õnnestumist. Kõrtsist möödudes tuli alati viina osta, isegi siis, kui endal viinad kaasas, milleta tegelikult kosjaskäimine mõeldav polnudki – et hobusel jalad lahti läheks ja ta jõuaks kosilase kohale toimetada.
Jõudnud neiu juurde, andis isamees vastu tulnud koerale vorsti ja läks sisse, peigmees jäi välja ootama.
Isamees teatas, kord sisse jõudnud, et otsib kaduma läinud lindu – tavaliselt kana. Vahel otsiti ka mullikat või vasikat. Tavaliselt, kui kosjatulekut oodati, oli isamehel vastas hambamees, kes sama hea jutuga oli. Räägiti siis kadunud linnukesest ja hakati teda otsima. Lõpuks ajas hambamees siis koera tagakambrisse ja too tõi sealt välja ühe linnukese teise järel, kuni siis viimaks kositav välja toodi ja isamees tema otsitavaks tunnistas .
Seejärel avati kosjaviinad – kui seda kohe ei joodud, läks pruut kiiresti vanaks. Lauale toodi liha, leiba ja piima – kindlasti ka kanamune. Pärast sööki hakati jagama kinke, mis kosilasel kaasas oli. Tihti kingiti pruudile rätik, põll või nuga, hiljem ka sõrmus. Pruudi ema sai tanu või põlle, isa piibu või mütsi. Õed-vennad said jälle rätikuid. Kui pulmad pruudi süül ära jäid, pidi pererahvas kingitused tagastama. Kui pulmad aga peigmehe süül ära jäid, kuulusid kingid justkui kahjutasuks pererahvale.
Kingituse sai ka kosilane – tavaliselt kindad , mille kinkimine oli sümboolne viis näidata, et mõrsja on talle oma käe andnud. Tähendusega kingitus oli ka vöö – see oli ühendamise märk. Sellega seoti kokku kindad või sokid, mida kingiti. Kui pruut kosilast väga ootas, sai peigmees rohkem kingitusi – kingitusi võisid saada ka mehe perekonnaliikmed. Kindlasti ei jäetud tähelepanuta isameest, kelle osa kogu kosjas käimises oli suur.
Pärast kosjasid peigmehed lahkusid ja öö veedeti üksi.
Järgmine etapp oli kirikumõisa õpetaja juurde minemine . Seal pidid noored piiblit või lauluraamatut lugema. Kui lugemisega hakkama ei saadud, saadeti noored tagasi koju lugemist õppima. Alati ei olnud õpetajad nii karmid , kuid Issameie palve pidi eranditult peas olema.
Pärast lugemist vahetati õpetaja juures sõrmused, mis siis laulatusel jälle tagasi vahetati. Õpetajale viidi ka meelehead - tavaliselt oli pruut talle sukad kudunud ja sinna sisse oli raha pandud.
Kihlapäeval kuulutati noorpaar kirikus maha. Kihlusele sõitis peigmees isamehega ja pruut mõne vanema sugulase, nn kaasnaisega, tagasiteel aga toimus asi vastupidi. Sõidu ajal pidi neiu oma näo katma , et kurjad jõud ligi ei pääseks.
Kirikust koju jõudes kinkis pruut isamehele kindad ja pidutseti õhtuni. Õhtul hilja andis peigmees oma tulevasele ämmale kingitusi ja läks siis koju. Harva tuli ette, et ta jäi aga pruudi juurde ööseks ja läks koju alles hommikul .
Viimaseks ürituseks enne pulmi olid suured viinad, mida peeti laupäeva õhtul nooriku kodus. Kokku oli kutsutud noorpaari sugulased-lähedased ja nood pidid pruudile veimevaka täitmiseks kingitusi kaasa tooma . Pidu algas videvikus ja pidutseti kaks ööd ja üks päev. Pruut tavaliselt jagas sellal kingitusi oma tulevase lähemale perekonnale, isamehele ja tolle naisele. Peigmehe ülesanne oli kokkutulnuid saia ja viinaga varustada.
Pulmade toimumise aeg ei olnud ette kirjutatud, kuid pärast kosjasid pidi vahele jääma vähemalt kolm pühapäeva, et siis kirikus pruutpaar maha hõigata. Ainus aeg, mil pulmad olid keelatud, oli paastuaeg vastlapäevast lihavõtteni.
Selle aja jooksul koguti valmistatud näputööd riidekirstu, mis pidi pulmade ajaks kaasavara täis olema. Kaasavara näitas pruudi virkust ja näpuosavust, aga ka jõukust. Pulmas avaldati pruudile avalikult kiitust või laitust – vastavalt sellele, kuidas asjad meeldisid.
Kuigi veimevaka jaoks oli vaeva nähtud kaua, läks enne pulmi kiireks. Siis käis pruut sugulaste ja tuttavate juurde nii öelda hunti jooksma . Tal olid viinad kaasas ja siis vastutasuks sai ta kindaid , sukki, villu jms, mida siis pulmas külalistele kingitustena jagada. Tihti tulid asjade valmistamisel appi ka ümberkaudsed tüdrukud ja õhtul, kui töö läbi, tulid nende juurde ka poisid, kaasa arvatud tulevane peigmees ise.
Pruut pidi ka kosjade ja pulmade vahel külastama peiukodu, kus ta igapäevaste töödega pererahvast aitama ning oma töökust välja näitama pidi. Kui pruut siis lohakaks ja laisaks osutus, oli võimalik peiul asju veel katki jätta.
Pulma kutsuti pruudi ja peigmehe külalised eraldi ja kolm korda. Iga kord pidid kaasas olema viinad, mistõttu öeldi, et kutsumisele läheb rohkem viina kui pulmas.
Laulatus oli pulmadega nõrgalt seotud ja see ei käinud pulmakommete juurde. Ilmarahva ees sai pruudist noorik alles siis kui talle pulmas tanu pähe pandi. Vahel toimus laulatus nädal või paar enne pulmi, vahel ka hiljem. Laulatusele tuli vähe rahvast – tavaliselt isegi mitte noorte vanemaid. Kohal olid vaid peigmehe poolt isamees ja peiupoiss ning pruudi poolt kaasanaine ja pruuttüdruk. Kirikusse mindi eraldi, tagasi aga koos.
Pulm oli inimese elus kõige olulisem sündmus. See tähendas ühest sotsiaalsest rollist teise minekut, eriti naise jaoks. Pulm oli suurim pidu omaaegses külaühiskonnas ning seda tähistati suurejooneliselt.
Pulmakommetes polnud pruudil, peigmehel ega nende vanematel suuremat osa – peategelasteks olid isamees ja kaasanaine. Isamees esindas pulmas peiupoolset suguvõsa. Tema abilisteks olid peiupoisid , kes valvasid pruuti ja täitsid muid jooksvaid ülesandeid. Isamehe naine ehk mõõgaema pani pruudile pähe tanu. Kaasanaise abilisteks olid pruuttüdrukud ning pruudivend. Pruuttüdrukutel olid peiupoisid, kes nende eest hoolitsesid ja tüdrukud vastutasuks neile kindaid või sokke kinkisid. Kõik pruuttüdrukud pidid oma peiupoisiga öösel magama, et pruudil ja peigmehel tülisid poleks. Pruudivend juhtis pulmamänge ning tema varastas ka pruudi, kui peiupoisid valvsuse kaotasid.
Pulmade ajal lauldi palju ja pulmalaulikud juhtisid heade rituaalitundjatena pulma. Esimene osa peost peeti pruudi kodus, teine peigmehe omas. Kogu talus tehti selleks tarbeks suurpuhastus . Kuna üks talu kogu see aeg ei oleks suutnud kõiki külalisi toita ja joota, võtsid külalised ka ise söögi- ja joogipoolist kaasa.
Üldiselt võeti kaasa leiba – olenevalt perekonna suurusest – saia ja ühe lamba, väiksema pere puhul lambareie. Lambalihaga keedeti klimbisuppi. Mulgimaal võeti aga pulma kaasa sealiha , Kesk-Eestis pidi pulmalaual olema keedetud või koldel küpsetatud seapea. Peale selle võidi kaasa võtta kartulit ja võid, rannaaladel kala.
Kõige tähtsam jook pulmas oli õlu, millel oli hariliku janukustutamise ning ohvrijoogi otstarve. Kõik külalised pidid õlut tooma pool vaati või vaadi, kui mitte, siis raha annetama.
Pulmaeelsel päeval sõitsid peiupoisid ka pruudi koju, et seal naela seina lüüa – järgmine päev oli siis, kuhu riided üles riputada. Pulmapäeva hommikul tegid seda sama pruudipoolsed noormehed, ainult et peigmehe kodus.
Enne seda kui peigmees kodust kaaskonnaga pruudi poole minema hakkas, küsiti tema kodus piitsaraha – see oli isamehe ülesanne. Sedaviisi kogutud raha eest ostis isamees pudeli viina, et pruudikodus üle ukseläve saada. Saajarongi (seltskonna, kes pruudi poole sõidavad) kõige ees ratsutasid peiupoisid, esimesel vankril isamees, teisel peigmees ja siis ülejäänud saajarahvas. Peigmehe vanemad tavaliselt kaasa ei läinud. Pulmarong sõitis suure lärmi ja kellahelinaga.
Pruudi kodu juures peeti rong kinni ja peiupoiss läks külaliste saabumisest teatama. Majast sai ta kaasa õlut, mille ta pidi esmalt peigmehele proovida andma – too ei tohtinud tilkagi maha ajada, sest see oleks tähendanud õnnetut abielu.
Saajarahva sissesõidul lauldi kõige rohkem. Pruudi maja õues olid kõik pruudipoolsed külalised, välja arvatud pruut ise. Vastastikku lauldi ja tehti üksteise üle nalja . Tulijatelt päriti, mis neil asja ja tulijad ülistasid mõrsjat ning tema kodu. Pärast passi – viina – näitamist mindi sisse, kus siis kohe sööma ei hakatud – kuigi laud oli kaetud – vaid nõuti ikka pruuti näha.
Kui näitsik leitud, toimus tavaliselt ka mõrsja piiramine, mis kujutas endast peigmeest, isameest ja peiupoissi kolm korda ümber tema kõndimas, ristatud mõõgad neiu pea kohal. See toiming kaitses kurja eest ja tõotas tüdrukule pikka iga. Siis tõstiti neiu kolm korda õhku – see oli tema peigmehe perekonda omaksvõtmise sümbol.
Pärast seda istuti lauda. Pruutpaar istus laua ääres keskel ja tavade kohaselt kas ei söönud üldse või vaid kolm suutäit – needki suutäied olid antud pruuttüdruku ja peiupoisi poolt. Pruudi nägu oli kaetud, sest enne tanutamist oli kuri kiivas kallale tulema. Seepärast olid nii pruudil kui ka peigmehel kindad käes. Lauda astudes üritas pruut ka peigmehe kuuele astuda – see tähendanuks tema ülemvõimu tulevases kodus. Lauast lahkudes jäeti taldrikute alla raha – tänuks kokkadele. Viimasena lahkusid lauast pruut ja peigmees.
Pärast seda toimusid mängud ja tehti pulmanalju.
Olenevalt peigmehe kodu kaugusest lahkuti kas juba sama päeva õhtul või siis hiljemalt järgmise päeva hommikul – pruut pidi lahkuma pimedas . Mõrsja ehiti ja viidi kambrisse noormehe juurde. Enne sõitu võeti veel hetkeks istet ja kui siis pruut tõusis, poetas peigmees tema istmele raha – tänutäheks naise emale tolle kasvatamise eest.
Peigmehe koju minnes pidi neiu nägu taaskord kaetud olema, ujuga – kurjade vaimude peletamiseks ja ka selleks, et pruut enam teed koju üles ei leiaks. Peiupoiss või isamees viis pruudi saani ja ta sõitis seal ilma oma kaasata. Sõideti kiiresti, valju kisaga ja lasti püssist pauku – taaskord kurjade vaimude peletamiseks. Kui pruut teel tagasi, kodu poole vaatas , pidid sündima tema, mitte peigmehe nägu lapsed. Samuti andis pruut vastutulijatele leiba ja viskas mitmele poole ande. See pidi uues kodus ja elus tagama jõukuse ja hea elu.
Enne noormehe majja jõudmist peatuti taaskord ja peiupoiss läks nooriku tulekust teadet viima. Kaasa sai ta kannuga õlut, mida jõid vaid pruut ja peigmees. Ülejääk loobiti nelja tuule poole laiali – ohvrijook.
Oma uude koju pidi pruut sisenema kuskilt, kust enne polnud keegi koju sisenenud. Selleks võtsid peiupoisid aia maha ja viisid naise läbi selle tema uude koju. Saanist astus pruut ämma mahalaotud vaibale. Jalg ei tohtinud puutuda maapinda, sest muidu hakkas kuri või maavaim külge. Üle vaiba astumine vabastas ka kõigest halvast , millega elus või pulmateel kokku oldi puututud. Ämm kummardas sügavalt uue perenaise eest ning pruut sai endale aida ja kirstude võtmed.
Uues kodus pani pruut igale lävele kindaid või raha, et uus koht ta omaks võtaks. Pruudi virkust kontrolliti ka veel edaspidi – üle maja laotati maha asju ja esemeid, mida neiu siis oma virkuse tõestamiseks pidi üles võtma. Üritati lükata teda ka ootamatult vastu ahju, et too siis tulevikus nagu ahi selles kodus paigal seisaks. Vahel kallati ta ka teradega üle, et tulevases elus leib laual oleks ja loomad hästi sigiksid.
Söödi. Pruudi ja peigmehe kõrval olid lauas pruudipoolsed sugulased. Üle Eesti oli populaarne ka sülepoisi komme – tüdrukule anti sülle 2-3aastane poiss. Tüdruk hüpitas teda ja andis lapse ka peigmehele sülle. Poiss sai pruudilt kingituseks väikesed sokid või kindad. Rituaal oli tähtis lasteõnne seisukohalt ning pidi tagama esmasündinu poiss olemise. Sülepoisi andmisel öeldi: „Üheksa poja emaks , ühe tütre emaks.“
Seejärel viidi pruut oma uue koduga tutvuma . Tee peal poetas ta igale poole maha väikeseid kingitusi – üldiselt vöid ja paelu . Kui siis loomad need paelad sarvede otsa tõstsid või kuidagi muudmoodi need enda külge aheldasid, olid nad aheldatud ka uue perenaise külge. Nad olid oma uuele perenaisele lojaalsed.
Siis toodi välja ka pruutkirst – jälle sai rahvas hinnata pruudi jõukust ja töökust. Seekord siis kirstu raskuse järgi.
Tanutamine oli märk, mis tähendas uue pere loomist. Kui pruut sai endale pähe abielunaise tanu, olid nad peigmehega ametlikult abielus – selleks polnud kirikus jah-sõna ütlemine. Tanutati peigmehe kodus, tavaliselt esimese päeva õhtupoolikul. Tanutamisel lõigati pikad neiujuuksed lühikeseks. Neiu tanutati varjulises kohas ja juures võisid viibida vaid tähtsaimad pulmaosalised – jällegi kardeti, et kuri vaim saab noore naise kätte.
Tanutamise ajal istus pruutpaar kõrvuti. Tanutaja oli peigmehe ema või isamehe naine. Lõigati juuksed, kammiti pead ja tanutaja võttis tanu, millega ta pruudile vastu põske lõi ja tanutamissõnad lausus . Esimesed kaks korda pandi tanu pähe nii, et see seal ei seisnud – või ajas neiu selle lihtsalt endal peast maha. Kolmas kord jäi tanu pidama ja neiust sai noorik.
Pärast tanu sai pruut endale ette ka põlle, mille sidujaks oli enamasti pruudivend. Esialgu seoti põlle kõikjale, kuid mitte õigesse kohta – küll kaela ümber, küll ümber põlvede. Kui põll siis õigesse kohta sai pandud, võis hakata seda lappima. Põll ees, teatas siduja, et sellel auk sees on ning kutsus kõiki appi seda lappima. Lappimine kujutas endast raha andmist – esimese raha viskas põlle sisse tavaliselt peigmees, tema järel ka teised pulmakülalised.
Põlletamisele järgnes tantsitamine, kus siis esimeseks tantsitajaks oli keegi peigmehepoolsetest sugulastest, kellele noorik siis kindad kinkis. Iga tantsija pidi naisele ka natukene raha andma.
Tihti veedeti esimene öö mehe ja naisena lambalaudas – pidavat tagama hea karjaõnne. Kuna voodit tollal veel majapidamises polnud, sai rääkida asemetest. Aseme õled olid tavaliselt peigmehe niidetud, aga linad olid pruudi poolt. Aseme tegi ära kaasanaine või ämm, kes siis vaevatasuks kingituse sai. Isamees lõi ka mõõga aseme kohale lakke või seina, et kaitsta noorpaari kurjade jõudude eest.
Kui pulmaööl oli voodi all kirves , oli lootus eostada poisslaps , kui tõlv või kurikas, tüdruklaps. Kui naine tahtis võimu enda kätte saada, pidi ta peigmehe vanad püksid padja alla panema . Öösel ei tohtinud magades teineteisele selga keerata – oleks tulnud tüliderohke abielu.
Äratuseks oli noorpaarile kisa. Neiu jätnud siis veel kingitusi või raha asemele – tänutäheks hästi tehtud sängi eest. Sellele järgnes silmapesemistseremoonia. Vee tõid pruuttüdrukud ja peiupoisid ning noorpaar pesi üksteisel silmi. Kui keegi hiljem selle sama veega oma silmi pesi, sai ta järgmisena mehele või naise.
Pulma viimase päeva tähtsaim sündmus oli veimavaka jagamine. Pruut jagas asju oma uutele sugulastele, kingituse suurus sõltus saajast. Kõik said näitsiku näpuosavust imetleda.
Pulm oli läbi, kui lauale toodi kapsasupp või kapsas ja liha enam polnud. Vahel tuli viimase söögikorraga ka kokkade tants, mis tähendas, et majas enam süüa ei saa; vahel tõi noorik voki keset tuba ja hakkas ketrama .
Kuid ega pulmad nii järsku läbi saanud – nädala-paari pärast tehti järelpulmad, kuhu said tulla ka need, kes esialgsetesse pulmadesse tulla ei saanud. Järelpulm oli sarnane pärispulmale – söödi ja joodi ning tehti nalja, oldi lõbusad.
Pruudil ja peigmehel oli pulmades väike roll – kardeti, et neile saavad kurjad vaimud niimoodi külge hakata. Pulmalised nautisid pulmi aga täiel rinnal – tehti ju muidu päevast päeva rasket tööd ja pulmad olid hea võimalus end vabaks lasta, süüa, juua ja tantsida kui palju hing ihaldas. Pulmad läksid küll kalliks maksma nii korraldajatele kui ka osalistele, kuid koonerdamine ei tulnud kõne allagi – muidu näidati end vaese ja kitsina.
Pulmades oli tähtis osa kemplemisel – nagu me eestlased ikka oleme. Lauludes üritati teineteisele ära teha – tegu oli vaidluste ja üksteise aasimisega, lihtsalt läbi laulu. Kui kingiti raha, vaadati ikka, kumma omaksed peale jäävad – neiu või peigmehe omad.
Pulm oli noorpaari elu kõige tähtsam sündmus. Üleminek ühest elust teise. Kui juhtus, et mõni leskmees uue naise võttis, oli see pigem vajaduse pärast, uhkeid pulmi rohkem ei peetud. Lesknaised aga kahjuks leskedeks jäidki.
Sille Eero
Kasutatud materjal:
Õunapuu, P. (2003). Eesti pulm. Tänapäev. Lk 9-34
7